pühapäev, 9. detsember 2007

Pressisõbra valik osutas, et press on veel vaba

Blog.tr.ee
Tere taas ja ühtlasi viimast korda sel aastal meie, meediakommentaatorite poolt! Küllap peaks täna olema taas kokkuvõtlik ja analüüsima mingeid just sel aastal meie meedia arengus ilmnenud iseloomulikke arenguid. Ei tahaks siiski mingisse arvulisse statistikasse langeda, vaid võtan oma hinnangu lühidalt kokku emotsionaalselt - eesti meedia käitus sel aastal vähem mõistuslikult ja rohkem instinktiivselt kui mõnelgi varasemal aastal, seda eriti kevadiste sündmuste ajal ja nende järelmite hindamisel.
Siiski tuleb tunnistada, et meedia-aasta päästis minu jaoks ajalehtede liidu valik pressisõbra osas. Juhan Kivirähk on vaieldamatult see meediaisik, kes aprillis julges öelda otsekoheselt seda, mida ajakirjanikud sel hetkel ei julgenud, ei tahtnud või ei pidanud endale või oma väljaandele kasulikuks. Ent ausa ajakirjanduse esmane üleasanne on just jääda iseendaks, mitte hakata kaupmehe kombel kalkuleerima, kellele üks või teine väljaütlemine on kasulik või vastupidi valus. Ja siinkohal pole üldse tähtis, kas see otsekohesus oli riigi ja rahva jaoks kitsamas plaanis hea või halb, sest ajakirjandus ei peaks kunagi opereerima konjunktuursete, hetkeliste ega võimusõbralike argumentidega, vaid kaitsma tõde selle kogu alastuses, ilma igasuguste seltskondlike või konformistlike mööndusteta, ilma varjatud soovita kellelegi meeldida või kellelegi kätte maksta.
Mis puutub pressivaenlasesse, siis on selle valimine alati olnud üks küsitava väärtusega kava ülepea. Võimulolijad on oma olemuselt pressi vaenlased nagu nii, sest nad ajavad oma asja, mis ei lähtu kunagi päriselt kogu rahva ja veel vähem pressi huvidest, vaid üksnes neid valinud inimeste ja huvigruppide kitsastest ajakohastest eesmärkidest, pealegi tehes seda sageli mitmesuguste ebamoraalsete kompromisside ja koalitsioonide vahendusel. Pole siis ime, et reeglina on pressivaenlaseks valitud ikka presidente või peaministreid või muidu võimuinimesi, kelle ülesandeks ongi teha mitte väga populaarseid asju ega otsida poolehoidu meediakanaleilt. Ent kui lähtuda pressisõbra valikust, siis pole seekordne pressivaenlase valik iseenesesest ootamatu ega üllatav, sest kevadiste sündmuste kajastamisel ja hindamisel asus Ansip selgelt teisel pool barrikaadi Kivirähkiga. Ega ole ka ajakirjandus ega kogu rahvas saanud temalt tänaseni läbipaistvaid selgitusi selle kohta, miks tollal just nii läks ja mida sellest on tänaseks õpitud. Trafaretsete tõdede ja stereotüüpsete hinnangute jagamisest ilmselt siiski ei piisa mis tahes meedia veenmiseks, rääkimata selle kriitilisemast osast.
Lõpuks tahaksin siiski rääkida millestki, mis viib meid märksa suuremate asjade ja arengute juurde kui Eesti sisepoliitika porilomp. Värske Saksa ajakiri Stern on asjatundjate abiga analüüsinud vabatahtlikult internetis valmiva veebientsüklopeedia Wikipedia usaldusväärsust. Toimetus on võtnud vaatluse alla saksakeelse Wikipedia 50 olulist artiklit ja palunud spetsialistidel võrrelda nende mitmesuguseid parameetreid supersoliidse Saksa teatmeteose Brockhausi etsüklopeedia vastavate märksõna-artiklitega.
Tulemused on hämmastavad: Wikipedia on reeglina parem nii täpsuselt, ammendavuselt kui ajakohasuselt, probleeme on ehk vaid arusaadavusega. Eriti suuri erinevusi on näiteks artiklite puhul "Pavarotti", kus Wikipedia saab keskmise hindena kokkuvõttes 2,1 kohapunkti, aga Brockhaus vaid 4,7, või "Angela Merkeli" puhul kui vabatahtlike koostatud entsüklopeedia resultaat on 1,0 ehk prefektne, aga Brockhausil vaid 3,1. 50 artikli keskmine on interneti teatmeteosel 1,7 kohapunkti ja Brockhausi puhul koha võrra kehvem - 2,7 kohapunkti.
Võib mõista, et konservatiivsed teatmeteosed ei suuda püsida ajaga kaasas sama kiiresti kui Wikipedia, ent teisalt, kas me peaksime eelistama vaid kõvade kaantega teatmeteoseid sellepärast, et need on raskemad ja kaunistavad paremini meie tuba, kui nad siiski ei suuda püsida kaasas meie ümber kiiresti muutuva ajaga!? Usutavasti on see toredaks lõpetuseks ja kokkuvõtteks ka meie selle aasta meediakommentaaridele: infoallikate usaldusväärsus ei eelda sugugi nende olemuslikku konservatiivsust ega saa ajakirjanduslikku tõde hinnata vaid selle põhjal, kuidas meedia rahuldab lugejaskonna eelarvamuslikke soovunelmaid. Pigem on asi selles, et tõde on alati valus, ei meeldi kellelegi, aga on lõppude lõpuks meile kõigile kasulikum kui magusad valed! Kena aastavahetust ja kohtumiseni aastal 2008!