Eelmise aasta prügikoristuskampaania "Teeme ära!" oli päris sümpaatne. Suutsin seda isegi vahendada välisajakirjandusele. Nüüd võime lehtedest leida meil elavatelt välismaalastelt sellele kiitvaid hinnanguid ja üleskutseid, et tuleks järele teha. Prügi ja selle kuhjumine puhtasse loodusse on kindlasti kõigi tervelt mõtlevate inimeste jaoks ebameeldiv asi. Hästi toimetuleva inimese jaoks on prügi igatahes midagi vastikut, mis rikub tema mõtte- ja haistmismaailma.
Kui olete näinud aga filmi "Rentslimiljonär", siis saate ehk paremini aru sellest, et vahemaa prügimäest tõelise heaoluni ei peagi olema väga pikk. Ka pasa sisse hüpanud noorukist võib saada tõeline mõttegeenius, sest tähtis pole see, kuhu kukkuda, vaid see, kust ja kuhu välja ronida. Mina pole küll pasa sisse kukkunud, kuid olen pärit perest, kes oli Vene ajal sama vaene, nagu oli olnud Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil ja on põhimõtteliselt sama vaene ka nüüd, nagu minagi. Hoolimata sellest, mida keegi minu nime lugedes arvab. Vaimne tegevus, näiteks ajakirjandus, pole kunagi taganud erilist jõukust, välja arvatud ehk pasa sisse ronimise ja miljonimängu kaudu. Viimaseidki näiteid on meie vastutavate väljaandjate näitel välja tuua, aga hais nende pealt on ju ammu lõhnavedelikega minema pühitud.
Kui mullune prügikoristuskampaania teenis Eesti ühiskonna tänaseid üldaktsepteeritavaid eesmärke, siis uus Minu Eesti mõttekodade liikumine tekitab minul kõhedust. Kas tähendab see prügikoristuskampaania jätku, ainult mõtteviisi ja demokraatia tasandil!? Kas tõesti on eestlaste mõttemaailm sedavõrd väärastunud, et seda peab hakkama puhastama mingist mentaalsest "prügist"!? Või on probleem siiski selles, et meil on tekkinud taas kord seltskond inimesi, kes tahavad prügi metafoori kasutades sekkuda reaalsesse demokraatlikku protsessi ja nn rahvademokraatia manifestiga vehkides sekkuda poliitilisse võitlusse !? Artur Talvik andis äsja selle kohta märkimisväärseid vihjeid, mida olen Rainer Nõlvakut kuulates juba ammu aimanud.
Mõelgem sellele, kuidas etableerus 1930. aastail rahvussotsialistlik liikumine Saksamaal (ja ka Eestis). Ka nemad koristasid "prügi" sobimatute demokraatlike institutsioonide, aga koos sellega vaenulike rahvuste ja ideede näol, et saavutada rahva üksmeelset "heil!" hüüet. Loomulikult ei kordu ajaloo spiraalil mingid nähtused täpselt samal kombel ega valdavalt, kuid sarnasust toonase ja tänase vahel on palju. Missugused mandaadid oleme andnud neile mõttekodadele ja -talgutele? Kes asuvad ja kelle valikul nende etteotsa? Kas see ongi loodetud kodanikuühiskond ja rahvademokraatia!?
Ma ei tahaks kedagi kahtlustada võimu kaaperdamise soovis, kuid ühtaegu ei saa ma üldse aru, miks senised demokraatlikud ühendused ega protseduurid ei sobi nende uute hiilgavate ideede vahendamiseks, mida uuelt liikumiselt oodatakse. Kas on tõesti võimalik tänasesse Eestisse ehitada suurem Eesti kui see väline Eesti!? Meenutagem Švejki lugusid selle kohta, kuidas Austria-Ungari hullumajas sündis idee suuremast Maakerast kui see, millel me elame, ja mis siiski on meie oma sees. Kas Minu Eesti -liikumine ei pretendeeri tegelikult esindama „mind“ rohkem, kui ma „ise“ sooviksin!?
