16. juuni üldstreigi ebaõnnestumine avas lõpuks minu silmad selles osas, mis tänases Eestis tegelikult toimub. Sain ühtäkki - kui välgulöögist - aru, et Eesti on oma revolutsioonilisest taasiseseisvumisajastust astunud pöördumatult kontrrevolutsioonilisse stagnatsiooni ja hävingu perioodi. Suure Prantsuse Revolutsiooni „eeskujul“ on Eesti hakanud isukamalt ja üha kiiremas rütmis sööma „revolutsiooni lapsi“.Mida me 1980. aastate lõpul tegelikult tahtsime? Lihtsalt inimlikumat elu, mille üle saaksime ise ja siinsamas Eestis otsustada. Võimalust tunda end ühe päris vaba riigi vabade kodanikena, kellest üksinda ja ainuüksi meist sõltub see, missuguses riigis ja ühiskonnas tahame tegelikult edaspidi elada. Sealjuures olime eestlastena ülimalt solidaarsed, üksmeelsed, ajasime oma asja maksimaalselt ühiselt, ja kõigi vaenlaste kiuste. Samas vältides rumalaid konfrontatsioone siin elavate teiste rahvastega.16. juuni üldstreik osutas, et mingit vähimatki solidaarsust Eestist enam pole mõtet otsidagi. Iga üksik eesti või vene töötaja kardab oma isikliku saatuse (ja aina väheneva palga ja muu kindlustunde) pärast tegemast igat vähimatki sellist liigutust, mille peale mingi nn tööandja esindaja (tavaliselt võhiklik personalitöötaja) võiks (seadusi ignoreerides) karjatada tema peale, ja töötaja alluks sellele vastuvaidlematult kui õigusteta ori. Kas mäletate, mida tegi Spartacus?Tööandjate selgitustest (ja ka avalikust meediast) jäi mulje, nagu oleks Tallinnas või Tartus busside graafikujärgne sõitmine Eesti ühiskonna jaoks midagi sama aksiomaatilist ja vältimatut nagu Piibli 10 käsku. Ei ole ju, kaugel sellest! Pealegi kogu bussiliiklus kuivab niigi päev-päevalt kokku, nii Tallinnas kui kogu Eestis, sest tööandjad on lihtsalt kasumiahned satraabid, kes ei kavatsegi busse enam käiku jätta, kui need ei tooda vähemalt 10-20 % jooksvat kasumit.Mis üksmeelsusest saame pärast sellist piinlikku ja otse öeldes häbiväärset läbikukkumist kõnelda!? Või mis tahes ühisest asjast, kui ühiskonna tegeliku elu üle on otsustamas hoopis mingi sisuliselt mandaadita tööandjate liit, kelle toetusest ettevõtjate endagi seas pole usaldusväärseid ega erapooletuid tõendeid?! Või erakond, kelle toetus oli viimastel eurovalimistel kuskil 20 % kandis hääletanute üldarvust?! Kas internatsid said omal ajal ligilähedaseltki sama suurt meedikajastust, nagu nüüd antakse tööandjate keskliidule või reformierakonnale, ehkki eelnimetatud ühenduse toetus oli 1980. aastate lõpul kahtlemata mäekõrguselt suurem kui tänastel järelmainitud „tegijatel“!?Ühinegem rahvuslike laulude ühislaulupeol, avagem suurejoonelist vabadussammast, tähistagem oma lipu aastapäeva kohati väsitavate, kuid siiski õnnelikuks tegevate üritustega, aga ühtaegu julgegem endalt. aga ka teistelt eestlastelt küsida, kas see pole tegelikult omalaadne mehhaaniline asendustegevus, mida enese rahustamiseks harrastame, selle asemel et kõnelda oma riigi tegelikust kehvast seisundist, tegelikest valupunktidest!?Meie seisund siin Eestis meenutab mulle üha rohkem intensiivravipalatis lebava igasugu välismaiste (Tsahkna hangitud) torude all viimseid hingetõmbeid tegeva kehandi teadvuses ilmnevaid tagasivaateid elu viimaste aastakümnete (suurepärastele?) tegemistele, et sellega kuidagi rahustada kaduvat hinge tema agoonilises surmaeelses seisundis, andmaks niiöelda enne „taevasse“ tõusmist iseendale viimse võidmise. Oleme jõudnud suuresti sellisesse seisu, kus rahvuslik surm on tegelikult märksa ausam ja valutum alternatiiv kui jätkuv ebamäärane ja piinarikas edasielamine kõikvõimalike reedetud väärtuste surnuaial.
