esmaspäev, 18. oktoober 2010

Järjekordne rünnak terve mõistuse vastu

Eesti Päevalehes 18. oktoobril ilmunud Mihhail Lotmani kirjutis sunnib küsima, kas osa meie uue aja tegelasi pole lihtsalt segi läinud.

See et Lotman lõpetab oma kirjutise lausega, et totalitaarset režiimi ja nooruse nostalgiat ei tohi segi ajada, on muidugi eriti alatu. Veel puudus, et oleks hakanud viitama Kaplinski rollile 40 kirja kampaanias. Ka sama artikli kommentaariumis minule eelnev Vahtre paskvill osutab, et elame uue tsentuuria ajastus, kus uusaadlikud à la Lotman, Vahtre jt otsustavad ülejäänute üle, kas pöial püsti või allapoole. Kaplinskile näidatakse muidugi trääsa. On piinlik, härrased nn intellektuaalid. Või kuidas Lotman paneb paika Piret Tali!? Kas kadunud isa ees häbi ei ole!? Kas Juri Lotman ei saanud Tartu (Riiklikus) Ülikoolis välja arendada oma teooriat ja seda ka maailmas levitada? Mitte küll ehk nii ohtrate glamuursete välisreisidega, kui on lubatud tänastele rahvasaadikuile ja semiootikuile. Ent ka mitte nii küündimatute ja politikaanlike kirjutistega, nagu nüüd poeg publitseerib.
Keegi ei taha ülistada nõukogude aega, kuid see oli reaalsus, seda ei muuda olematuks ei IRL ega valitsuse määrused. Nende tegelaste tänane tagasipeegeldus on aga ilmselt poliitiline kõverpeegeldus. Seevastu tänast päeva ei püütagi peegeldada, vaid üksnes camera obscura kaudu kujutada maapealse paradiisina. Kui see pole antihistorism, mis siis veel!?
Arvustada saab ainult seda ajastut, milles ise elatakse ja mida suudetakse ka oma tegevusega mõjutada. Kõik kes elasid toona, elasid ju samuti oma isikliku eetilisuse tasandil, hoolimata igasugu režiimidest ja muust kontekstuaalsest. Mineviku kohal härdunult pisaraid valades või hambaid kiristades elatakse täna välja vaid oma alateadvuslikke ja sageli lihtsalt perversseid komplekse.
Olen varem siinsamas kinnitanud, et Sofi Oksanenil on kirjanikuna õigus paigutada oma looming mis tahes keskkonda, kuid ajaloolise tõega pole sellel mingit pistmist. Sofi Oksanen pole kunagi elanud selles ajas, mida ta käsitleb, järelikult on see puhas fiktsioon - ulme, nagu ka Lotmani ja Vahtre "nostalgia" stalinismi järele, mida 1960-80. aastail enam ammu polnud. Ainult et toda poststalinistlikku ajastut on vähegi objektiivselt märksa raskem tõlgendada või seletda kui varasemaid avalikke repressioone. Pealegi oleks see tänases peale pööratud ühiskonnas üsna ohtlik. Rääkimata sellest, et semiootik ja ajaloolane oleksid suutelised käsitlema seda masendust ning varjatud ja hästi lõhnavat survet inimlikkusele ja aususele, mida täna ja siin kogeme.

reede, 1. oktoober 2010

Ausast kriitikast



Kriitika olevat teadagi edasiviiv jõud. Olen kahjuks
oma (töö)elus korduvalt kogenud seda, et kriitika on kujunenud pigem tagasiviivaks
jõuks. Vähemasti ka enda meelest edasiviivat kriitikat õigete asjade nimel tehes.
Targad inimesed on mulle seda selgitanud nii, et inimesed ei kannata suurt ja
selget otsekohesust. Selle asemel, et kriitikast õppida, võtavad nad sisse
kaitseasendi või veelgi hullem – lähevad üle vasturünnakule. Tulemuseks on
kasu asemel kahju, sest lõpuks ei ole enam paha mitte see, kes on julenud
kriitiseerida, vaid see, kes on andnud kritiseerimiseks võimaluse ehk loonud
keskkonna kriitiliste väljaütlemiste levikuks. 


Kas kriitik peaks sellises olukorras siis vaikima?
Olmetasandil on see ehk „kodurahu huvides“ vahel mõistlikki, sest kriitika
mingis piiratud koosluses – perekonnas, asutuses, erakonnas – võib kaasa tuua ettearvamatuid
siseseid probleeme, intriige, pahimal juhul koosluse mainekaotust. Oleme seda
viimaste kuude jooksul näinud eelkõige parteielus. Ent siiski, mis oleks
alternatiiviks peale ausa kriitika ka neis kooslustes, rääkimata ühiskonnast
tervikuna!? Viimases tähendaks ju otsekohesest kriitikast, ka kõige
teravamatest ütlemistest ja isiklikest rünnakutest loobumine järjekordset vaikivat
ajastut, mis omakorda mängiks trumbid kätte neile, kes tahavadki enda ümber rajada
kriitikavaba tsooni, aga pole lõpuks siiski valmis vastutama ei oma tegude ega tegematajätmiste
eest.


Missugune on selline kriitika tase või vorm,
mis võimaldaks siis konstruktiivset, osapooli arvestavat ja tulemuslikku diskussiooni?
Ma ei kujuta küll ette, et selleks peaks olema kummagi poole ebasiirus, oma
põhimõtete ja seisukohtade maskeerimine barokselt ebamääraste hinnangute ja
pistvalt irooniliste ümberütlemiste taha. Minu meelest on see kõige ebaausam ja
kokkuvõttes ka tulutum, kui kritiseeritakse nii, et keegi ei saa lõpuks aru,
keda, miks ja mis eesmärgil arvustati. Arvustajal peab olema julgust otse välja
öelda, mis talle ei meeldi, mis tuleks tema meelest teha teisiti. Teiste asi on
anda talle argumenteeritud vastus, mitte asuda arvustajat ründama isikuna, nagu
sageli juhtub. Kas just see pole peletanud täna enamiku ühiskonnakriitikast
portaalide anonüümsuse varju!?


Laiendades seda mõtet ühiskonnale tervikuna tahaksin
loota, et õiglase kriitikana ei mõistetaks täna ega tulevikus seda, et keegi nn
arvamusliider kusagil on öelnud, et just see on halvasti, et seda tulebki
arvustada või „kottida“, ja meie kõik ülejäänud üheskoos asume nüüd ebakohti ja
puudusi üksmeeles ja ühisel jõul taunima, pilama, naeruvääristama ja sõimama. (Kunagise
„Herilase“ või „Pikri“ satiiri stiilis.) Kahjuks paneme tähele, et ka tänases meedias
on üha rohkem maaslamajate peksmist ja teisitimõtlejate ristilöömist. Kriitika saab
olla efektiivne vaid siis, kui see tuleb südamest, olgugi et vahel valulikult,
teravalt, õukonnareegleid mittearvestavas otsekohesuses, vahel isegi kellegi
jaoks solvavalt, kuid sealjuures ausalt. Selline kritiseerimine, et võtame juba
ette sellise hoiaku, et ootame oma sõnumile vastuseks käteplaginat ja üldist ümisevat
heakskiitu massidelt või ülemustelt, on olemuslikult valelik ega anna lõpuks mingeid
tulemusi – peale tegelike probleemide süvenemise ja põletikukollete pahenemise.