tag:blogger.com,1999:blog-36347378368145008032012-02-08T21:59:29.411-08:00Lapiti, ikka lapitiUmmelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.comBlogger981100tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-45134862121546683932012-02-04T10:18:00.000-08:002012-02-04T10:18:48.851-08:00<a href="http://kammeljas.blogspot.com/2012/02/kuulsusjanusest-e-mailide-valjatrukist.html">KAMMELJAS: Kuulsusjanusest e-mailide väljatrükist Hannesest</a><br /><br /><script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-4513486212154668393?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-10763724588771185172012-02-04T10:16:00.001-08:002012-02-04T10:16:28.342-08:00<div class="MsoNormal"><span style="line-height: 115%;"><span style="color: blue; font-family: Times, 'Times New Roman', serif; font-size: large;">Väike lugu kuulsusjanusest e-mailide väljatrükist nimega Hannes. Hiljaaegu leidis üsna kopsakas ja sisuline e-mailide väljatrüki pakk Hannes - parajalt paks ja positiivne, et teda ikka piisavalt ei väärtustata. Ta tahtis, et temast teataks kõikjal, võib-olla näidataks isegi teleris ja tsiteeritaks raadiosagedustel. Et suured ja valitsuse poolt hästi kinnimakstud päevalehed avaldaksid tema kõige kauneimaid lehekülgi, et Pealtnägija näitaks tema salajasi soppe ja Rahva Teenrid mediteeriks tema sisukaimate lõikude üle. Paraku ei huvitanud Hannese väljatrükk pikka aega mitte kedagi. Keegi ei kutsunud teda oma telekanalisse, keegi ei palunud talt raadiointervjuud ega huvitutud temast ka peavoolu ajalehtede meediakülgedel.&nbsp;</span></span></div><div class="MsoNormal"><span lang="ET" style="line-height: 115%;"> <span style="color: blue; font-family: Times, 'Times New Roman', serif; font-size: large;">&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Vedeles Hannes kuskil Vana-Viru tänava maja lauanurgal ja ootas oma õnnepäeva. Mööda astus šoti nimega nooruk Ivor, kelle meelest e-mailipakk oli kuidagi iseäralik, ehk liialtki tüse, aga siiski seksikas. Haaras selle kaenlasse lootuses, et saab talle pakkuda tagasihoidlikku, kuid siirast võimalust ennast näidata ühes viimases ausas ajalehes. Ent ka sellel teel kerkisid tema ette ootamatud ületamatud takistused, sest kõrgemad jõud leidsid, et ta pole veel piisavalt valmis oma sügavamaid väärtusi avama, et need on liialt intiimsed ja seotud riigi kõrgeima võimu ambitsioonidega. <br />&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Seejärel tormas kohale eriagentuuri QP jälitusjõuk, kelle ülesandeks on leida kõikjalt hämarast ja pimedast uusi noori staarihakatisi. QP haaras paki endaga kaasa ja sulges selle oma seifi ootama õiget hetke, et tema pealt head raha teenida, aga mitte nüüd, vaid näiteks superstaari valimiste aastal, kui kõiki huvitavad värsked, salapärased tegelased. &nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; &nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; &nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; &nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp; Nii sattuski Hannese nimeline e-mailipakk vihma käest räästa alla. See ongi liiga edevate pakikeste ja muude delikaatsete andmekogude saatus, kes liialt himustavad kuulsust, ehkki neil pole tegelikult mingit potentsiaali kellegi teise kui kuulsust rahaks pöörava ihara QP jaoks. Ja QP-gi viskab lõpuks Hannese prügimäele, kui temast tõelist staarsüüdistajat ei saa.</span><span style="color: #414b56; font-family: Arial, sans-serif; font-size: 12pt;"><o:p></o:p></span></span></div><script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script> <script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-1076372458877118517?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-80232736606862157122011-01-27T04:46:00.000-08:002011-01-27T04:46:34.140-08:00<p$1><script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script> <div class="MsoNormal"><br /></div><div class="MsoNormal"><b><span style="font-family: Times New Roman; font-size: small;"><span style="font-size: 12pt; font-weight: bold;">Tallinna linnavolikogu esimehe <st1:personname w:st="on">Toomas Vitsut</st1:personname>i ettepanek Euroopa <br />kultuuripealinnade sidumiseks koostöövõrgustikku on pälvinud Brüsseli kõrgete <br />ametnike toetuse. </span></span></b></div><div class="MsoNormal"><span style="font-family: Times New Roman; font-size: small;"><span style="font-size: 12pt; font-weight: bold;"><span style="font-size: 12pt;">Euroopa Liidu Regiooni Komitee (CoR) president Mercedes <br />Bresso hindab kõrgelt Vitsuti ideed sünergia tekitamiseks kultuuripealinnade <br />vahel ja kutsub selle elluviimiseks appi Euroopa vabatahtlikke. </span></span></span></div><span style="font-family: Times New Roman; font-size: small;"><span style="font-size: 12pt; font-weight: bold;"><span style="font-size: 12pt;"><div class="MsoNormal"><span style="font-family: Times New Roman; font-size: small;"><span style="font-size: 12pt;">„Õnnitlen Tallinna volikogu esimeest ja CoR aktiivset <br />liiget <st1:personname w:st="on">Toomas Vitsut</st1:personname>it idee puhul <br />moodustada endistest, praegustest ja tulevastest Euroopa kultuuripealinnadest <br />võrgustik, et esile tõsta eri regioonide kultuurilise mitmekülgsuse ilu ning <br />õppida üksteiselt,“ oli Bresso sõnum Euroopa vabatahtlike aasta puhul, mille ta <br />läkitas Tallinnasse Skype’i vahendusel.</span></span></div><span style="font-family: Times New Roman; font-size: small;"><span style="font-size: 12pt;"><div class="MsoNormal"><span style="font-family: Times New Roman; font-size: small;"><span style="font-size: 12pt;">Linnavolikogu esimees käis idee esmalt välja viimatisel <br />Tallinna visioonikonverentsil ning tutvustas seda ka sügisel Tallinna külastanud <br />Bressole. Vitsuti ettepaneku eeskujuks sai tema algatusel edukalt käivitunud <br />üle-eestiline kultuurilinnade võrgustik, millega on liitunud 19 linna. <br /><o:p></o:p></span></span></div><div class="MsoNormal"><o:p>MART UUSSOO</o:p></div></span><div class="MsoNormal"></div></span><div class="MsoNormal"><br /><o:p></o:p></div></span><div class="MsoNormal"></div></span><div class="MsoNormal"></div></span><div class="MsoNormal"><br /></div><div class="MsoNormal"><br /></div><br /><div class="MsoNormal"><br /></div><br /><br /><div class="MsoNormal"><br /></div><br /><br /><div class="MsoNormal"><br /></div></p$1><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-8023273660686215712?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-35678111557737252872010-12-18T00:46:00.001-08:002010-12-18T00:46:21.308-08:00<p$1><script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script> <script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><h1 class="artikli_pealkiri" id="artikli_pealkiri">Mart Ummelas: Soome mõtleb Venemaast&nbsp; raha keeles </h1><div class="artikli_kuup"> 16.12.2010 00:00 </div><div class="artikli_kuup"><a class="artikli_autor" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=3634737836814500803#"><span style="color: #ba0000;">Mart Ummelas</span></a>, Rahvusr­ing­häälingu toimtaja </div><div class="artikkel_sisudiv"><div class="artikkel_tykid" id="artikli_sissejuhatus"> Sattusin lugema Kesk-Soome suurima ajalehe Keskisuomalainen arvamusküljelt kirjutist Lea Leppänenilt, kes on Jyväskylä linnavolikogu sotsiaal­demokraadist saadik. Meditsiiniõena töötav Lea on mures Soome sõjaveteranide pärast, sest Soome valitsus otsustas järgmise aasta eelarves kärpida nende toetusprogrammilt 5,8 miljonit eurot, mis praegu veel Eestis kehtivas vääringus tähendab enam kui 90 miljonit krooni. Edasi kirjutab ta sellest, kuhu see raha tema arust on läinud.</div><div class="artikkel_tykid"><br />Irooniliselt tõdeb ta, et Soome heaoluühiskond on viimase 20 aasta jooksul oma veteranide toetamise asemel üha rohkem tegelnud nii-öelda kogu maailma embamisega ja sealhulgas maailma rikkaimate riikide (NB! G8) hulka kuuluva Venemaa majanduse toetamisega.<br /><br />«Venemaale oleme oma rahakotti avanud jätkuvalt,» tõdeb ta. Soome puistab selgi aastal miljoneid Murmanski, Karjala ja Peterburi alale kõige erinevamatesse ja ebamäärasematesse projektidesse. Edasi tulevadki näited, millega seoses tahaksin minagi Soome valitsuselt küsida, kumb naaberriikidest on siiski võimas ja majanduslikult iseseisev suurriik, kas maailma suurima pindalaga Venemaa või tilluke hõimuriik Eesti.<br /><br />Jah, taasiseseisvumisajal toetas Soome, eelkõige aga selle kodanikud vaest naabrit Eestit ka reaalselt, kuid viimase kümmekonna aasta jooksul ja eriti pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga on toetus muutunud heal juhul vaid moraalseks õlalepatsutamiseks ja Eesti ettevõtete ülesostmiseks.<br /><br />Niisiis, kuidas väike Soome toetab suurt Venemaad selgi aastal. Järgnevalt kõik summad eurodes (1 euro = 15,6466 Eesti krooni). Soome toetab Koola poolsaare lõunaosa arendusprojekti 630 000 euroga, noorte narkomaania ärahoidmiseks läheb<br />129 000, astma vältimiseks ja raviks Murmanskis ligi 300&nbsp;000, politseiametnike koostööks Barentsi mere alal 123&nbsp;000, Sortavala energiatootmise investeeringuteks 68&nbsp;000 eurot.<br /><br />&nbsp;Karjala vabariigi tööameti tegevuse arendamiseks 312&nbsp;000, Onega (Äänisjärve) veekaitse arendamiseks 228&nbsp;000, Karjala põhjaosades algatatud projektile «Turvaline lapsepõlv ja tervislik elu» 184&nbsp;000, kohaliku terviseteabe vahendamiseks otsustajatele ja elanikkonnale 217&nbsp;000, «Üheskoos alkoholi vastu» teavituse levitamiseks 130&nbsp;000, Karjala vabariigi kodanikuühiskonna arendamiseks 57&nbsp;000, viipekeelekoolituseks Petroskois 182&nbsp;000, Peterburi veevarustuse arendamiseks 14&nbsp;200&nbsp;000, Peterburist otse Neevale avanevate heitmekanalite sulgemiseks 1&nbsp;800&nbsp;000, kohaliku omavalitsuse arendamiseks Peterburis 641&nbsp;000, e-koolitusprogrammide arendamiseks 213&nbsp;000 eurot. Kokku niisiis üle 20&nbsp;200&nbsp;000 euro ehk Eesti kroonides 315 miljonit.<br /><br />Lea Leppänen küsib, miks peaks Soome tegelema Murmanskis astma profülaktikaga, kui samal ajal suleti Heinolas haigla vaid mõne miljoni euro puudumisel. Ühtaegu vähendatakse Soome riigis toetust ka politseile ning põllumajandust suretatakse välja. Tema kriitika Soome lähivälismaa toetusprogrammile on iseenesest sümpaatne, sest osutab, et ka Soomes võib kritiseerida konsensuslikke suhteid Venemaaga, millele rajati alus Paasikivi-Kekkoneni välispoliitilise doktriiniga.<br /><br />Loomulikult võidakse Eestis seda, kui suurusjärgult väiksem Soome maksab kinni piiramatute ressurssidega, kuid üsna saamatu naabermaa probleemid, tõlgendada kui «sõpruse» kinnimaksmist. Teisalt saab Soome sellest ka ise kasu, sest selle toetusega leevendatakse neid probleeme, mida suurriik oma olemasoluga naabrile põhjustab.<br /><br />Soome on häid suhteid suure idanaabriga alati hoidnud majandussuhete kaudu ning tundlikel teemadel vaikides. Meid, eestlasi, peaks panema mõtlema see, kuidas ajada oma suhteid ekspansionistliku ja sisuliselt juhitamatu naaberriigiga märksa produktiivsemalt.<br /><br />Kas on alati kõige mõistlikum teritada keelt teemadel, mis meile eales mingit kasu ei too, või oleks siiski parem otsida samasuguseid pragmaatilisi koostööprogramme nagu mullu suvel Venemaa metsatulekahjude puhul!? Pikas perspektiivis oleks see ehk tulusam nii suhtelise piirirahu kui ka suure idaturu tõhusama hõlvamise kaudu?</div></div></p$1><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-3567811155773725287?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-36181176393069487572010-12-14T02:15:00.000-08:002010-12-14T02:15:03.442-08:00<p$1><div class="post-header-line-1"></div><br /><div class="post-body entry-content">Eesti Päevalehe toimetaja Raimo Poom julges <br />18. novembril kirjutada: „Kindralleitnant Ants Laaneotsa sõnul vajab rahvas <br />psühholoogilist kaitset, et vastu panna mõjutusorganisatsioonidele ja <br />vaenulikule propagandale.“ Kindral ütles nimelt ühel vastuvõtul: „Vastase ja <br />igasuguste lotilate katseid desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes <br />ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet, tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist <br />rünnakut.” <br /><br /><br />Päevalehe kommentaariveerul järgnes sellele artiklile <br />kirglik mõttevahetus, milles tõsteti esile kindralleitnandi rahvusmeelsust, <br />otsustavust, kõrgeid isikuomadusi ja tehti maatasa „poisike“ Poom, kes julges <br />juhtida tähelepanu sellele, et ehk kuningal pole piisavalt rõivaid seljas või et <br />kaitseväelastel pole ehk moraalset (ega legaalset) õigust tegelda <br />päevapoliitikaga, rääkimata sekkumisest põhiseaduslike sanktsioonide üle <br />otsustamisse. Lisaks võttis peagi sõna Laidoneri mainet kaitsva ühenduse <br />esimees, keda ei huvitanud üldse muu kui see, et Poom julges kahtlustada Pätsi <br />ja Laidoneri omaaegsete otsuste isamaalikkust. Jälle tore ajakirjanduslik <br />seebiooper.<br /><br />Kas Laaneotsa fraas tähendab nüüd mingi „hunta“ sündi, nagu <br />kirjutas Poom, vaevalt küll, kuid ühe, pealegi välismaise kommentaatori otsene <br />süüdistamine järelmeid nõudvate üleskutsetega vastata „klassikalise rünnakuga“ <br />ületab iga mõtleva ja seadustundliku eurooplase taluvuspiiri, muidugi vaid <br />sellise eurooplase, kes üldse midagi jagab inimõigustest ja sõnavabadusest. <br />Kahjuks mitte kõigile Eesti arvamusliidreile pole sedagi paraku antud, küllap <br />tagasihoidlikust Euroopa-kogemusest.<br /><br />Eriti hirmutav on siiski üldistav <br />väljend „lotilad“, millega märgistatakse ebamäärast hulka inimesi, kes on <br />kuidagi julgenud kritiseerida Eestis rakendatud majandus- ja sotsiaalpoliitilisi <br />otsuseid. Kindral ei määratle ju oma hinnangus neid kõiki „vaenulikeks <br />soomlasteks“, nagu mõni kommenteerijaist üritas väita, vaid lihtsalt <br />„lotilateks“. Isegi Bäckmanit ja Lotilat ei saa paraku paigutada ühele pulgale, <br />rääkimata sellest, et nende kirjutiste peale üliärritunud või lausa hüsteeriline <br />reageerimine üksnes süvendab huvi meeste kirjutiste vastu. <br /><br />Kahtlemata ei <br />esinda kumbki neist soomlastest erapooletut tõde, mõlemad lähtuvad oma <br />hinnanguis millestki muust, eneseimetlusest või „sotsiaalsest tellimusest“, kuid <br />nende avaldustes on paraku märkusi, mis vääriksid tähelepanu ka siinpool Soome <br />lahte, kuid mis visatakse „koos lapsega pesuveest välja“ ega saa seetõttu <br />tähelepanu. Üha rohkem tundub mulle, et see pole vaid nende ebaadekvaatsete <br />kritiseerijate totakas eksitus, vaid teadlik tegevus, ja seda toimetuse poolt. <br />Võib-olla isegi toimetaja teadlik tegevus, et vaigistada võimalikku omamaist <br />teravat ühiskonnakriitikat. Sõimame „sommil“ Lotilal näo täis, anname allapoole <br />vööd vastulöögi (vajadusel suurtükiga) ja tõdeme, et tegelikke probleeme meie <br />ühiskonnakorralduses koos sellega enam polegi. Kes ütles: „Pole inimesi, pole <br />probleeme!?“ Lotilad seina äärde ja olemegi lahendanud oma riigis eksisteerivad <br />objektiivsed vastuolud ja maha vaikida ka kellegi võimumehe väärad otsused. Kas <br />pole Lotila jt võõramaiste klounkriitikute ülepingutatud sõimu avaldamise <br />eesmärgiks justnimelt asjaliku, konkreetse ja rahvale tegelikku huvi pakkuva <br />diskussiooni blameerimine ja diskrediteerimine!?<br /></div></p$1><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-3618117639306948757?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-17842907662680126172010-10-17T23:37:00.000-07:002010-10-18T04:01:32.422-07:00<p$1><script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script>Eesti Päevalehes 18. oktoobril ilmunud Mihhail Lotmani kirjutis sunnib küsima, kas osa meie uue aja tegelasi pole lihtsalt segi läinud.<br /><br />See et Lotman lõpetab oma kirjutise lausega, et totalitaarset režiimi ja nooruse nostalgiat ei tohi segi ajada, on muidugi eriti alatu. Veel puudus, et oleks hakanud viitama Kaplinski rollile 40 kirja kampaanias. Ka sama artikli kommentaariumis minule eelnev Vahtre paskvill osutab, et elame uue tsentuuria ajastus, kus uusaadlikud&nbsp;<em>à la</em> Lotman, Vahtre jt otsustavad ülejäänute üle, kas pöial püsti või allapoole. Kaplinskile näidatakse muidugi trääsa. On piinlik, härrased nn intellektuaalid. Või kuidas Lotman paneb paika Piret Tali!? Kas kadunud isa ees häbi ei ole!? Kas Juri Lotman ei saanud Tartu (Riiklikus) Ülikoolis välja arendada oma teooriat ja seda ka maailmas levitada? Mitte küll ehk nii ohtrate glamuursete välisreisidega, kui on lubatud tänastele rahvasaadikuile ja semiootikuile. Ent ka mitte nii küündimatute ja politikaanlike kirjutistega, nagu nüüd poeg publitseerib.<br />Keegi ei taha ülistada nõukogude aega, kuid see oli reaalsus, seda ei muuda olematuks ei IRL ega valitsuse määrused. Nende tegelaste tänane tagasipeegeldus on aga ilmselt poliitiline kõverpeegeldus. Seevastu tänast päeva ei püütagi peegeldada, vaid üksnes <em>camera obscura</em> kaudu kujutada maapealse paradiisina. Kui see pole antihistorism, mis siis veel!?<br />Arvustada saab ainult seda ajastut, milles ise elatakse ja mida suudetakse ka oma tegevusega mõjutada. Kõik kes elasid toona,&nbsp;elasid ju&nbsp;samuti oma isikliku eetilisuse tasandil, hoolimata igasugu režiimidest ja muust kontekstuaalsest. Mineviku kohal härdunult pisaraid valades või hambaid kiristades elatakse täna välja vaid oma alateadvuslikke ja sageli lihtsalt perversseid komplekse.<br />Olen varem siinsamas kinnitanud, et Sofi Oksanenil on kirjanikuna õigus paigutada oma looming mis tahes keskkonda, kuid ajaloolise tõega pole sellel mingit pistmist. Sofi Oksanen pole kunagi elanud selles ajas, mida ta käsitleb, järelikult on see puhas fiktsioon - ulme, nagu ka Lotmani ja Vahtre "nostalgia" stalinismi järele, mida 1960-80. aastail enam ammu polnud. Ainult et toda poststalinistlikku ajastut on vähegi objektiivselt märksa raskem tõlgendada või seletda kui varasemaid avalikke repressioone. Pealegi oleks see tänases peale pööratud ühiskonnas üsna ohtlik. Rääkimata sellest, et semiootik ja ajaloolane oleksid&nbsp;suutelised käsitlema seda masendust ning varjatud ja hästi lõhnavat survet inimlikkusele ja aususele, mida täna ja siin kogeme.</p$1><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-1784290766268012617?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-28648960764512842022010-10-01T02:50:00.000-07:002010-10-01T02:53:27.799-07:00<p$1><p$1><p$1><p$1><p$1><p$1><p$1><p$1><p$1><p$1><p$1><span style="font-family: Arial;"></span><br /><br /><div class="MsoNormal" style="margin: 0cm 0cm 10pt;"><span lang="ET" style="font-family: &quot;Arial&quot;,&quot;sans-serif&quot;; font-size: 12pt; line-height: 115%;">Kriitika olevat teadagi edasiviiv jõud. Olen kahjuks<br />oma (töö)elus korduvalt kogenud seda, et kriitika on kujunenud pigem tagasiviivaks<br />jõuks. Vähemasti ka enda meelest edasiviivat kriitikat õigete asjade nimel tehes.<br />Targad inimesed on mulle seda selgitanud nii, et inimesed ei kannata suurt ja<br />selget otsekohesust. Selle asemel, et kriitikast õppida,&nbsp;võtavad nad sisse<br />kaitseasendi või veelgi hullem – lähevad&nbsp;üle vasturünnakule. Tulemuseks on<br />kasu asemel kahju, sest lõpuks ei ole enam paha mitte see, kes on julenud<br />kriitiseerida, vaid see, kes on andnud kritiseerimiseks võimaluse ehk loonud<br />keskkonna kriitiliste väljaütlemiste levikuks.&nbsp;<o:p></o:p></span></div><br /><br /><div class="MsoNormal" style="margin: 0cm 0cm 10pt;"><span lang="ET" style="font-family: &quot;Arial&quot;,&quot;sans-serif&quot;; font-size: 12pt; line-height: 115%;">Kas kriitik peaks sellises olukorras siis vaikima?<br />Olmetasandil on see ehk „kodurahu huvides“ vahel mõistlikki, sest kriitika<br />mingis piiratud koosluses – perekonnas, asutuses, erakonnas – võib kaasa tuua ettearvamatuid<br />siseseid probleeme, intriige, pahimal juhul koosluse mainekaotust. Oleme seda<br />viimaste kuude jooksul näinud eelkõige parteielus. Ent siiski, mis oleks<br />alternatiiviks peale ausa kriitika ka neis kooslustes, rääkimata ühiskonnast<br />tervikuna!? Viimases tähendaks ju otsekohesest kriitikast, ka kõige<br />teravamatest ütlemistest ja isiklikest rünnakutest loobumine järjekordset vaikivat<br />ajastut, mis omakorda mängiks trumbid kätte neile, kes tahavadki enda ümber rajada<br />kriitikavaba tsooni, aga pole lõpuks siiski valmis vastutama ei oma tegude ega tegematajätmiste<br />eest.<o:p></o:p></span></div><br /><br /><div class="MsoNormal" style="margin: 0cm 0cm 10pt;"><span lang="ET" style="font-family: &quot;Arial&quot;,&quot;sans-serif&quot;; font-size: 12pt; line-height: 115%;">Missugune on selline kriitika tase või vorm,<br />mis võimaldaks siis konstruktiivset, osapooli arvestavat ja tulemuslikku diskussiooni?<br />Ma ei kujuta küll ette, et selleks peaks olema kummagi poole ebasiirus, oma<br />põhimõtete ja seisukohtade maskeerimine barokselt ebamääraste hinnangute ja<br />pistvalt irooniliste ümberütlemiste taha. Minu meelest on see kõige ebaausam ja<br />kokkuvõttes ka tulutum, kui kritiseeritakse nii, et keegi ei saa lõpuks aru,<br />keda, miks ja mis eesmärgil arvustati. Arvustajal peab olema julgust otse välja<br />öelda, mis talle ei meeldi, mis tuleks tema meelest teha teisiti. Teiste asi on<br />anda talle argumenteeritud vastus, mitte asuda arvustajat ründama isikuna, nagu<br />sageli juhtub. Kas just see pole peletanud täna enamiku ühiskonnakriitikast<br />portaalide anonüümsuse varju!?<o:p></o:p></span></div><br /><br /><div class="MsoNormal" style="margin: 0cm 0cm 10pt;"><span lang="ET" style="font-family: &quot;Arial&quot;,&quot;sans-serif&quot;; font-size: 12pt; line-height: 115%;">Laiendades seda mõtet ühiskonnale tervikuna tahaksin<br />loota, et õiglase kriitikana ei mõistetaks täna ega tulevikus seda, et keegi nn<br />arvamusliider kusagil on öelnud, et just see on halvasti, et seda tulebki<br />arvustada või „kottida“, ja meie kõik ülejäänud üheskoos asume nüüd ebakohti ja<br />puudusi üksmeeles ja ühisel jõul taunima, pilama, naeruvääristama ja sõimama. (Kunagise<br />„Herilase“ või „Pikri“ satiiri stiilis.) Kahjuks paneme tähele, et ka tänases meedias<br />on üha rohkem maaslamajate peksmist ja teisitimõtlejate ristilöömist. Kriitika saab<br />olla efektiivne vaid siis, kui see tuleb südamest, olgugi et vahel valulikult,<br />teravalt, õukonnareegleid mittearvestavas otsekohesuses, vahel isegi kellegi<br />jaoks solvavalt, kuid sealjuures ausalt. Selline kritiseerimine, et võtame juba<br />ette sellise hoiaku, et ootame oma sõnumile vastuseks käteplaginat ja üldist ümisevat<br />heakskiitu massidelt või ülemustelt, on olemuslikult valelik ega anna lõpuks mingeid<br />tulemusi – peale tegelike probleemide süvenemise ja põletikukollete pahenemise.<o:p></o:p></span></div><br /></p$1><p$1><p$1><p$1><p$1><p$1><p$1><p$1><p$1><p$1></p$1><p$1></p$1></p$1></p$1></p$1></p$1></p$1></p$1></p$1></p$1></p$1></p$1></p$1></p$1></p$1></p$1></p$1></p$1></p$1></p$1><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-2864896076451284202?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-10737140149926415462010-09-19T22:28:00.000-07:002010-09-19T22:28:41.747-07:00Alustuseks ma hästi ei usu, et Härm oma nooruse tõttu üldse teab, missugust "punki" esindas Vennaskond ja Trubetsky selle käilakujuna 1980. aastatel. Kuna olin üks esimesi, kes tema suurde eetrisse tõi 1980. aastate lõpul ER noortesaadetes, siis söandan arvata, et tegu oli siiski millegi märksa vaimsemaga kui Kojamehe jmt rentslipunk. Trubetsky oli ka anarhistina aadlik nagu Volkonski Propelleris tegelikult ongi. Nende protest polnud seesama laamendav, inimväärikust alandav kõrtsilärm, mis kajab nüüd Juku-Kalle jt suust Tõnu vastu. Kahjuks on Härm tänasega astunud samasse rentslisse, üritades ühte artiklisse mahutada peavoolumeedia võimusõbralikku käsitlust keskerakonnast ja Trubetsky igavest võimuvastasust. Kulla Härm, kui oled nii kangesti võimu vastu, miks siis tümitad ainsat avaliku elu tegelast, kes julgeb nüüd sellest ka teada anda!? Kas Sa tõesti ei saa aru, kes juhib seda hundikarja, kes Trubetskyt nüüd jälitab!? Ja Trubetsky tütre rumalus kajastab selgelt põlvkondlikku pimedust, kui arvatakse, et kapitalismi suurim saavutus on Viru keskus ja võimalus Soomes betooni valada. Kahjuks muud pole nagu märgata. Kunstiinimesena võiksid Sa, Härm, olla siis mõneti arukam.<br /><br />*<a href="http://www.epl.ee/artikkel/583832">http://www.epl.ee/artikkel/583832</a><br /><br /><br /><script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-1073714014992641546?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-89259598967531852362010-09-15T05:15:00.000-07:002010-09-15T05:15:21.937-07:00Miks mul peaksid olema mingid silmaklapid? Kust tuleb see "saunas naised rääkisid" väide? Olen teatavasti Keskerakonnast välja astunud juba aastal 1996 ja teatavasti väljaastunuid sellesse erakonda tagasi ei võeta. Ega ole ka tahtnud.<br /><br /><br />Ma ei tea, kas Trubetsky oli mingi aine mõju all, ehkki usun, et keskeas inimene võib olla pärast nädalaid jätkunud alatut survet sellises moraalse surma seisundis - stressis, mis viib avalikkuses jõhkrale ründele vastates seisundisse, kus ta esitab oma sõnumit mõneti vormiliselt segaselt. Teisalt, viited IRLi või koguni valitsuse rahastamisele lükati ümber vaid Juku-Kalle Raidi läbuväidetega. Kas tema on nüüd TÕE kriteerium? Raidi mõju all oleku kohta Te siiski arvamust ei avalda?! Kas olete tema tarnija?<br /><br />Trubetsky jutus oli siiski selge sõnum, mida oponendi laimav, rõve ja ilmselt angažeeritud propagandistlik rünnak ei sisaldanud vähimalgi määral. See oli loogiline, olenemata esituse mõnetisest ebamäärasusest. Vastase oraatorlik rünnak aga viitas selgelt sellele, miks Raid sinna oli kutsutud ja kes teda sinna tellis. Kui tahate meie väheseid ausaid inimesi (moraalselt) tappa, siis ärge tehke seda vähemasti telekaamerate ees ega lolle juhtkirju vorpides! Sest see vaid külvab viha teie vastu.<br /><br /><script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-8925959896753185236?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-69678443628331819232010-09-14T23:45:00.001-07:002010-09-14T23:45:46.932-07:00Vt <a href="http://www.epl.ee/artikkel/583567">Eesti Päevaleht</a><br /><br />Veel tänaseni arvasin, et Eesti Päevaleht käsitleb Ringvaate saates juhtunud vähemasti elementaarse erapooletusega, kuid kahjuks pean pettuma. Saatelõik Tõnu Trubetsky osalusega oli ju selgelt provotseeriv, sest kohale kutsutud Juku-Kalle Raid esindas selgelt angažeeritud poliitilist ssltskonda, kelle ainsaks eesmärgiks oli meie armastatud muusiku moraalne mõrv. (Selle eest, et ta valis istuvast valitsusest erineva poole!) Parimates KGB traditsioonides valminud särgiga vehklemine, alatute ja manipuleerivate väidete esitamine ja kogu muu J-K Raidi käitumine nii Propelleri üritusel kui otse-eetris ei jätnud enam vähimatki kahtlust selles, kelle huvides ta tegutseb. Jääb vaid loota, et tegu on vaid räpase päevapoliitikaga, mitte riiklikult tellitud kampaaniaga.<br /><br />Alles hiljaaegu püüdis peavoolumeedia tuhastada Kuslapit väidetava kuriteo eest, kui palju on sõimatud mõningaid sportlasi ja muusikuid, kes pole valinud "õiget" erakonda jne. Mis ajakirjandusvabadusest pärast sellise sopa avaldamist, mille hulka kuulub kahtlemata ksee juhtkiri, võiks Eesti peavoolumeedia puhul kõnelda!?<br />Olin ise 1980, aasta sündmuste keskmes ja sain aastateks külge dissidendi maine. Kas nüüd kordub kõik seesama Tõnu Trubetsky puhul, kes tegi ometi kord ausa ja perspektiivse valiku!? Ainult et ühiskond tema ümber on ilmselt väärastunud.<br /><br /><script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-6967844362833181923?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-20639341665609143902010-08-28T02:37:00.000-07:002010-08-28T02:37:12.737-07:00Eesti meedia kirendab süüdistustest, et üks või teine erakond on populistlik. Enamjaolt on selliseid süüdistusi saanud keskerakond ja rahvaliit. Väga harva saame lugeda, et reformierakond või IRL käituks „populistlikult“. Mis on aga tegelikult populism? Väidetavalt valijate häälte püüdmine lihtsameelsete aktuaalsete lubadustega. Kas siis reformierakonna jõuline propaganda imaginaarse euro toetuseks ei sisalda populismi elemente või IRL-i rahvuslik liin ei toetu esmajoones teatava osa elanikkonna populistlikule arusaamale, et üks (meie) rahvus on iseenesest parem, ausam ja õiglasem kui teised (siinsed)!? <br />Probleem ongi tegelikult selles, et Eesti poliitiline debatt pole kaugeltki langenud mitte populismi, vaid populismi populistlikku käsitlusse, et osa erakondade vähe põhjendatud või sõrmest imetud loosungid kuulutatakse jätkusuutlikeks (sustainable), aga teiste erakondade valija- ja inimlähedasemad ettepanekud liigitatakse ilma vähimagi järelemõtlemise ja analüüsita populismi kategooriasse. Selline hoiak sildistab mis tahes positiivsed ideed, ilma et nende väärtusi üldse püütaks hinnata.<br /><br />Mis on populism tegelikult? See on valijate tänaste ja reaalsete, eluliste soovide arvestamine. Kas tõesti ootame valijatelt, et nad teravdatult mõtleksid millelegi, mis toimub nende või järglastega 20-50 aasta pärast!? Kui enamik neist on läinud juba „Looja karja“. Miks peaksid nad toetama pensioniea tõstmist 20 aasta pärast ja ühtlasi leppima koos sellega tänase oma pensioni vähendamisega?! Mis motiveeriks neid selliseks absurdseks käitumiseks!? Usutavasti mitte isegi lubadused „homovaenulikust“ Eesti riigist ega Mannerheimi liini rajamisest Eesti idapiirile. <br /><br />Inimesed ei mõtle selliseid asju kaks põlvkonda ette, nad mõtlevad iseendale ja maksimaalselt oma laste lähitulevikule. Kaugemale mõtlevad ehk „selgeltnägijad“ ja muud soolapuhujad. Ent muidugi ka need, kellele see on poliitiliselt kasulik just täna. Tegelik künism süüdistuste taga väidetavast populismist just selles seisnebki. Rääkida (kauge) tuleviku nimel, tähendab petta tänast – olevikku. Jutud sellest, et järgmiste põlvkondade nimel ei tohiks riik võtta võlgu, on väga küsitav poliitiline demagoogia, mis eeldab, et riigi senine juhtkond jätkaks samas koosseisus kunagise NLKP poliitbüroo eeskujul veel aastkümneid ja riiki juhiks parteilaste ja parteitute vääramatu blokk. Et viidaks järjekindlalt ellu mingit „kapitalismiehitaja moraalikoodeksit“. Iga terve mõistusega inimene saab aru, et üleilmastuvas maailmas ja spasmiliselt muutuvas turumajanduses on see lihtsalt võimatu. Miks seda siis meile järjekindlalt lansseeritakse?<br /><br />Lähenevate üldvalimiste valguses kaaluvad valijate silmis ulmeliste programmide asemel kahtlemata rohkem üles reaalsed lubadused või õigemini reaalsed teod, nimetagu poliitilised antipoodid neid siis „populistlikeks“ või mitte. Me elame täna ja ka tulevikus reaalajas, meie jaoks on tähtis just täna süüa saada, töötada täna kindlat sissetulekut tagaval töökohal, oma (ka rumalalt võetud) laenud just nüüd ära maksta, leida võimalused oma laste koolitamiseks ja perekonnaelu kindlustamiseks sel sügisel, mitte 10 aasta pärast, ka mõõdukaks meelelahutuseks pärast pingelist tööpäeva just täna õhtul. Mitte lükates seda lootust edasi hämarasse, olematusse tulevikku. Kui sellist suhtumist nimetada populismiks, siis oleme tõsiselt kaugenenud sellest, mis on olnud alati ühe riigi ja ühiskonna ülim eesmärk – inimlähedusest.<br /><br /><br /><script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-2063934166560914390?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-83419120223790821422010-07-31T05:21:00.000-07:002010-07-31T05:21:00.217-07:00Olen varemgi märganud, et lapsed, sellised alla 10aastased marakratid kasutavad eesti keeles leiduvaid rõvedaid sõnu, mis algavad m-, n-, p-, s-, t- ja v-tähega. Ma loodan, et ei pea neid siinkohal üles lugema, sest isegi suuliselt nende väljaütlemine on mulle lapsest saati olnud traumaatiline kogemus, peaaegu valuline elamus, rääkimata kirjutatuna, mida ma pole ealeski endale lubanud. Tegelikult pole ma neid sõnu teiste inimeste kuuldes ka kunagi kasutanud, ehk vaid kodus üksi olles, kui midagi on oma tegemistes väga viltu vedanud või olen pidanud vajalikuks millegi eest iseennast sõimata. Ent sedagi on juhtunud nii umbes üks kord eluaasta kohta.<br /><br /><br />Tänagi aga kuulsin tänaval pisikesi poisse ratta seljas ütlemas m- ja t-sõnu omavahel täiesti igapäevases kontekstis, ilma erilise afektiseisundita, mis võiks õigustada selliste parasiitsõnade kasutamist ülepea. Kui aga peate suhtlema mitut masti (ehitus)töömeestega, tuleb selliste sõnade pruukimisega küllap harjuda, kui teil pole just abiks venekeelseid inimesi. Viimased tellija juuresolekul tavaliselt ei ropenda, aga eestlased küll ja mõnuga. Olen kuulanud selles seoses noori mehi, kelle iga teine sõna on selline mõttetu, emotsionaalne, alaväärtuslik ropp sõimusõna. See on nende jaoks vaid nagu kirjavahemärk kirjas ja kõnes. Minu jaoks aga nagu valus nõelatorge.<br /><br />Filoloogina mõistan, et igas keeles on erineva stiilitasandi sõnu, ka selliseid, mida just ametlikes tekstides ega kirikujutlustes kunagi ei kasutata. Need lihtsalt on olemas. Miks aga nende kasutamine tänases demokraatlikus ühiskonnas pigem levib, selle asemel et tasapisi kaduda, see jääb mulle täiesti arusaamatuks. Pärinen väga lihtsast ja vaesest perest, mida kasvatas mu Narva ketrajast vanaema, kes polnud saanud eriti palju kooliharidust. Rõvedad sõnad olid aga tema jaoks midagi sellist, mis tulid hoopis teisest universumist, mille suhuvõtmine tähendas tema jaoks enda täielikku häbimärgistamist ja alavääristamist. Sama lugu oli ka mu emaga, kes eladeski ei võtnud suhu ühtki sellist sõna, vähemasti oma lastega suheldes. Isast ma paraku ei tea, sest tema sõitsid Vene madrused surnuks enne, kui ma õieti rääkimagi õppisin.<br /><br />Algkoolis, aga ka keskkoolis puutusin kokku ka selliste äärelinna noortega, kes niisugust sõnavara vahel pruukisid, kuid see oli ka nende puhul väga harv, peamiselt juhtus seda üksnes väljaspool kooli. Keskkooli lõpuklassides suhtlesin kunstihuviliste noortega, kelle jaoks selline rõvedus oli oma olemuselt võõras ja mõttetu ajaraiskamine. Ka vihane inimene võib ju ennast väljendada viisakalt, ja sageli palju teravamalt kui roppusi ladudes. Uskusin toona, et nõukogude korra kadumisega kaovad eesti keelest ka suuresti vene keele mõjul siia sisse imbunud rõvedad sõnad. Olin siiski küllap liialt optimistlik, sest tundub, et inglise keele mõjul leviv f-kultuur üksnes toidab Eesti rõve-elu. Rääkimata juba meid vallutanud ameerikalikust elulaadist, odavast meelelahutusest ja labastuvast kommertsmeediast, mis sellist roppust kahjuks teadlikult levitab. Paraku on see levinud ka alaväärtuslikumasse nn ilukirjandusse, teatrisse ja filmikunsti – väidetavalt kajastamaks elu „roppu“ tegelikkust?! Tegelikult aga seda „tegelikkust“ vaid võimendades ja propageerides.<br /><br />Võin tunduda puristina, kuid realistlikult mõtleva keskealise inimesena pole ma kunagi aru saanud ega saagi eales aru, kuidas igasugu suguelunditega seotud sõnade muu jutu vahele puistamine võiks kuidagi edastatavat sõnumit sisuliselt kaalukamaks või arusaadavamaks muudaks, pigem ikka vastupidi. Ei ole neil sõnadel ka vahel arvatud „mehelikku“ kaalu, sest pigem osutavad need rääkija alaväärtuslikkusele ka mehena, soovile ennast näidata rohkem „päris mehena“, kui ta tegelikult on. Eelmainitud pisipoisside lobe ja sisutu sõnakasutus sellisele alamõõdulisusele viitabki. Minu tagasihoidlik soovitus, kui su kasvatus on olnud kehv ja endal kriitikameelt ka napib, loobu siiski kõigepealt rõvesõnadest ja veendud õige pea, et sind hakkavad teisedki võtma igas mõttes tõsisema inimesena ja su elu võib minna ülesmäge! Kui see on muidugi üldse su eesmärk?!<br /><br />MART UMMELAS<br /><br /><script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-8341912022379082142?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-57616603742929465232010-07-07T08:14:00.000-07:002010-07-07T08:15:03.757-07:00<a href="http://www.epl.ee/artikkel/579697">Lugege EPL-i ajakirjaniku Heiki Suurkase kirjutist 7. juuli lehes!</a><br /><br />Heiki Suurkask vastandab kaks täiesti vastandamatut mõistet: tolerantsuse kuritegevuse suhtes ja tolerantsuse teistsuguste eluväärtuste suhtes, üldistades viimaseid mõiste alla "homoseksualism". Inimene, kes nõnda kirjutab, pole üldse aru saanud mõistest tolerantsus. Homoseksualism ehk nn heteroseksuaalidest erinevate eluväärtuste järgi elamine pole absoluutselt see ala, mille puhul peaks kasutama tolerantsuse mõistet. See on selline legitiimne eluviis, mis pole mitte mingis vastuolus seaduste ega läänemaise moraaliga. Mis tolerantsust see nõuab? Üksnes õiguskuulekust teiste inimeste valikute suhtes ja Eesti seaduste täitmist. Eestis räägitakse üldisemaltki tolerantsusest kahjuks vähemasti saja aasta taguste (väär)tõekspidamiste pinnalt. Pole siis ime, et H. S. kirjutab kuritegevuse aktsepteerimisest tolerantsuse võtmes. Tegu on ju elementaarse seaduserikkumisega ja ükski kodanik ei pea endale seoses sellega esitama mingeid moraalseid küsimusi, see on puhtalt riigivõimu toimeala. Kui riigivõim sellega toime ei tule, võime küsida, kas peaksime hoopis sellist võimu tolereerima!? Tolerantsist tuleks Eestis rääkida seoses maailmavaatega, poliitiliste tõekspidamistega, rahvusliku ebavõrdsusega, teisitimõtlejate moraalse tagakiusamisega, mitte banaalselt vastandades kuritegevust ja mingit inimsuhete korraldamise vormi (homoseksuaalsus), lisades sellele kaudselt samuti kriminaalse varjundi. Mis on juba iseenesest riive. Kahjuks on meie noorajakirjanike enamik piiratud haridustasemega, nad ei mõista sageli seda, kuhu maailm on viimase saja aastaga arenenud ning missugused on tänased euroopalikult aktsepteeritavad väärtused, sealhulgas "tolerantsi" mõiste. Või kapseldutakse toimetuse sumbunud õhustikku. Kahju!<br /><br /><br />MART UMMELAS<script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-5761660374292946523?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-4200684582332627422010-06-14T23:35:00.000-07:002010-06-14T23:35:50.859-07:00Eestis levib seisukoht, et internetiportaalide kommentaarirubriigid on „peldikusein“, nagu arvas juba aastate eest üks Eesti prominentsemaid poliitikuid. Küllap viskas tal millegi pärast üle, lugenud mingit tema arust solvavat, ebaõiglast arvamust enda või oma pere kohta. Jah, vahel pannakse kommentaarides tõesti täiega, kohati põhjendamatu vihaga, isiklikult ja väga-väga halvasti. Ent kas miski muutuks, kui neid arvamusi ei avaldataks!? Olen enda kohta lugenud kõikvõimalikku jama, nõudmisi kõrvaldada mind lehest, eetrist, üldse „kõrvaldada“. Kas ma olen solvunud, pahane? Muidugi. Ent ma vähemasti tean, mida minu kohta arvatakse, selle asemel et uskuda, nagu kõik mind armastaksid, ülistaksid ja toetaksid. Kas ma tõesti tahaksin, et „igasugused“ mind armastaksid!? Kas ma isiksusena olen tõesti nii nõrguke, et ei kannata ka kõige kibedamat kriitikat enda kohta!? Ja kui mul ikka üle viskab, annan vastu, sest ma usun endasse ja oma tõesse. Vahel tuleb oma tõde kaitsta ka (sõna)relvaga, kust mujalt siis saavad alguse sõjad!? <br />Viimasel ajal näib mulle pigem, et Eestis süvenev interneti reguleerimine ja redigeerimine pole midagi muud kui seesama tsensuur Hiinas, ainult et veelgi väiklasem ja subjektiivsem. Hiina on totalitaarne riik, seal elab palju rahvaid ja tunnistatakse mitut usundit, kultuuritaust hiigelriigis on kirju ja vastuoluline. Kõigele lisaks hõljub riigi kohal endiselt kommunismiutoopia lummav unelm. Sellises olukorras tuhandete tsensorite töölerakendamine tundub pigem loomulik kui taunitav. Ent Eestis kasvav soov inimeste arvamusavaldusi eeltsenseerida, kas siis Eesti Päevalehe kombel isikutunnistusega registreerimise kaudu või Delfi amatöörtsensorite tegevuse tulemusena või Postimehe meetodil kõik kommenteerijad ära märgistada, pole ju midagi muud kui seesama tsensuur, soov võtta arvamusavaldajailt elementaarne enesekaitse ja võimalus esineda seisukohtadega ilma nende sidumiseta konkreetse isikuga. Teame, et vajadusel saab ju Kapo või muu ametkond riigireeturi, rahvusviha ärgitaja või arvamusterroristi nagu nii kätte. Ent olen juba märganud, et mõni veebitoimetaja himuga tõlgendab mu IP-aadressit, omamata selleks vähimatki õigust.<br /><br />Mis on selle ülereageerimisega kaduma läinud? Eelkõige siirus, emotsionaalsus, vahenditus. Või veelgi enam – ausus, otsekohesus. Igaüks teab, kuidas sõprade ringis arutletakse ja siunatakse, sageli märksa räigemalt kui eales portaali kommentaariumis. Just samuti kui omal ajal N. Liidus. Kas mitte just selline „anonüümne“ kriitika ja anekdoodid polnud see, mis tolle saviljalgadel riigi lammutasid!? Ja õigustatult. Kas nüüd tahame inimeste arvamused, selle kõige ehedama reaktsiooni võimukandjate, ametnike, poliitikute ja ka ajakirjanikkonna otsuste ja tegevuse kohta suruda taas paksude kardinate taha, erakorterite köökide lämbusse ja magamistubade tekialuse vaikusesse!? Mida oleme siis 19 aastaga demokraatiast õppinud? Peale selle, et on olemas meile meeldiv demokraatia ja mingi NENDE oma. Ja miks üldse „peldikusein“!? Meie tualetid ju lausa kiiskavad valgetest keraamilistest plaatidest ning lõhnavad ülihästi. Kas see ongi kogu tõde meie ühiskonnast?<br /><br /><script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-420068458233262742?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-18435620631287244102010-06-14T23:32:00.000-07:002010-06-14T23:32:27.341-07:00Intervjuu TTÜ elektroonikainstituudi juhtivteaduri professor Mart Miniga <br /><br /><strong>TTÜ arengukava püstitas sihi, et me saaksime rahvusvaheliselt tunnustatud teadusülikooliks. Kuidas see on Teie meelest teostunud?</strong><br /><br />Mart Min: See oli kõrge ja tarvilik eesmärk. Toetan seda igati. Ma pole näinud aga seda, et selle kõrge eesmärgi saavutamiseks oleks koostatud tegevuskava. Kordaläinuks võib lugeda seda, et oleme ehitanud uusi maju, renoveerinud, korrastanud campust. See on kahtlemata tarvilik tingimus, kuid kaugeltki mitte piisav. Palju tähtsam on see, mis toimub maja sees: kuidas töötavad inimesed, mis on iga inimese sihid ja kohustused, kui palju nad oma tööst sissetulekut saavad – kui suur lust tekib inimesel töötada meie ülikoolis. <br /><br />Kas inimesed näevad perspektiivi, missugune on see noorel inimesel, kes tuleb siia pärast doktorikraadi kaitsmist. Ma arvan, et noor inimene seda perspektiivi ei näe. Kui kuulen kurtmist, et miks meil ei ole noori inimesi, siis tahaksin sellise küsimuse esitajale suu peale lüüa. Noor peab olema hull inimene, kui ta tuleb siia tööle. Ta on olnud aastaid pühendunud, elanud märksa väiksema sissetulekuga kui paljud eakaaslased tasuvamal tööl. Veel mõni aasta tagasi said meie professorid 20 tuhande krooni ringis, küllap osaliselt saavad praegugi. Mida me noorele inimesele lubame? Noormees, kui oled ka edaspidi väga tubli, võid jõuda heal juhul samasuguse palgani. Selline perspektiiv, eriti meie valdkonnas – elektroonikas – on nonsenss. Kui tahame saada rahvusvaheliselt tunnustatud teadusülikooliks, aga niisuguseid probleeme ei soovi käsitleda, siis on see „tunnustatud teadusülikooliks saamine“ vaid järjekordne loosung, mitte midagi muud. <br /><br />Elektroonikainstituudis töötab doktorantuur päris hästi, 1-3 doktorit kaitseb igal aastal, ja nii juba viimased 10 aastat järjest. Minu „hinge peal“ on doktoreid sellel sajandil juba kümmekond. Meie väljalaske viljakus võrreldes vastuvõtuga on olnud ligi 90%. Mida teha aga nende noorte inimestega edasi? Tehnikaülikool ütleb talle sageli, et vaata, kuidas ise läbi saad, mitte et planeeritaks talle karjääri. Enamasti talle ülikoolis kohta ei olegi, ega ta ka ise taha siia tööle tulla. Kui ta doktorandina sai 6000 krooni stipendiumi ning lisaks tegi ka mingit teadustööd oma valitud valdkonnas, siis sai ta tasu, mis on tegelikult üsna lähedal sellele, mida ta ülikooliski võiks tulevikus saama hakata. Miks ta peaks küll tahtma hakata õppejõuks?! <br /><br />Olen ise olnud kolm korda professoriks valitud, arvatavasti tunnen seda tööd. See on professionaalne töö, tahab süvenemist, oskusi ja ettevalmistust. Selle töö eest saadav tasu pole aga kaugeltki proportsionaalne vastutusega. See viib paratamatult allakäigutrepile: inimene mõistab, et talle ei tahetagi vääriliselt maksta, järelikult ka tema võtab asja kergemalt ega pinguta väga. Tööandja ka ei pinguta – milleks siis mina!? Ta jääb nõnda ka ise nõrgemaks, möönab et teda ilmselt enam ei valita, et ta on alla käinud. Selliseid allakäigutreppe oleme mitu korda näinud. Kas meil on mõni äsja doktorantuuri lõpetanutest õppejõududeks? Ei ole, sest nad ei julge minna võrdlemisi tülikale tööle, nad lähevad pigem teaduri kohale. Andekas inimene saab endale nõnda parema töölõigu, mida ta tunneb ja mille vastu tal on ka suurem huvi. Me teeme lepingulist tööd Euroopa Liidu programmides, see annab võimaluse ka paremaks palgaks. Seetõttu saavadki meie noored teadurid ligilähedaselt sama palka kui professorid. Tänu sellele, et teevad teadust Euroopale, sest rahagi tuleb ju sealt. Mis oleks perspektiiv? Mina seda ei näe. Kui me samamoodi jätkame, laseme ülikooli lihtsalt ära surra, nuttes sealjuures: „Oi-oi, mis nüüd küll juhtus!“ Juhtub see, et „ise tehtud, hästi tehtud“, aga sandisti kukkus välja. <br /><br /><strong>Elektroonikainstituut on ju seni olnud üks edukaimaid kogu ülikoolis. Mis on selle edu taga?</strong><br /><br />M.M.: Teaduses oleme üsna edukad. Me oleme siiski hädas oma õppetegevusega. Inimesed, eriti juhid, ei julge välja öelda, et neil on suured mured. Kohe öeldakse, et ise oled vilets ja kehv. Meie oleme julgenud välja öelda, et kui me nõnda õppetegevust jätkame, nii killustatult, kui ta meie teaduskonnas praegu on, kui igal pisikesel instituudikesel on oma kava ja ta soovib kõik õppeained anda oma instituudi kaudu, siis see on lõpuks vaid soovunelm. Meie oleme sellele olnud vastu, sest see pole jätkusuutlik. Paraku on selline suhtumine niiöelda majanduslikult efektiivne, et võtame kõik õppeained enda rühmakese kanda. See viib paratamatult õpetamise kvaliteedi langusele. Kohati on see viinud lausa absurdini ja raharaiskamiseni. Võiks isegi öelda – see on kohati üleülikooliline raiskamise koht. Ülikoolis on õppeainete arv lausa kohutavalt suur, neid ei jõua kokku lugedagi, uusi tuleb kogu aeg juurde, aga vanad kaovad ära visalt või ei kaogi. Mõnel kaval on 6-7 tudengit, aga õppekava ikka säilib. Kavapidaja läheb nukral ilmel rektori või õppeprorektori juurde ja ütleb: „Kinnitatud kava, tempel on all, allkiri on all, nõukogu otsus, aga ma saan maksta palka ainult kümme tuhat kuus. Meil on seitse dotsenti ja seitse tudengit. Kuidas ma saan selle rahaga ära elada?“ „Ajutiselt“ küll, aga siiski millegi pärast leitakse paljudele sellistele palujatele positiivne lahendus.<br /><br />Tehnikaülikoolis peaks õppekavade arvu vähendama neli korda, mitte üksnes siit ja sealt natuke kärpides. Ma arvan, et saaksime siis rahalist kokkuhoidu vähemalt kaks korda. Küsisin neilt, kes tahavad teha uusi õppekavasid ja neid ka enda kanda võtta, kas nad saavad aru, et see ei ole üldse ratsionaalne. Sain vastuseks: „Ehk mitte ülikoolile, aga mulle küll! Kui olen ratsionaalne, siis ülikooli juhtkond võtab mult raha ära. Said vähemate õppejõududega hakkama, siis sinu säästetud raha läheb sinna, kus ei saadud hakkama.“ On kahjulik olla ratsionaalne, rääkimata optimaalsusest. Velgi suurem hirm on see, kui tuleb ministeerium ja ütleb, et olete osanud oma palgad üles ajada, aga meil on ülikoole, kus asjad ei suju, aga tegu on Eestile „nii tähtsate asjadega“, et suuname raha hoopis sinna. <br /><br /><strong>Vahel öeldakse, et ülikool peaks töötama eelkõige oma riigi ja ühiskonna hüvanguks, mitte niivõrd näiteks Euroopale ja maailmale mõeldes. Selline suhtumine töötab ingliskeelsete õppekavade vastu. Mida sellest arvate?</strong><br /><br />M.M.: Tundub ju küll, et oma riiki eelistav suhtumine on õige. Eesti energeetikale on vaja, kommunikatsiooniettevõtetele on vaja, meie majandust kandvatele aladele tuleb mõelda... Koos sellega rõhutatakse, et õpetama peab vaid eesti keeles, kuna see on meie maa ja meie kultuur. Niisugused vastuseisud on ilmnenud, kuna me tahame arendada ingliskeelset õppekava Communicative electronics koodinimega INTELS. Ma usun, et ligi 70 % meie teaduskonna tegevusest kajastub selles kavas. Meie ettepanek on selline, et seesama magistriõppe kava hakkaks kehtima ka eestikeelseile tudengitele. Et kui mõnel aastal meil ei ole välismaalasi, siis loeme seda eesti keeles, aga kui välismaalased on hulgas, loeme inglise keeles. Ent selgub, et hulk asju on selle vastu – keeleseadus, kohalik situatsioon ja paljud inimesed. Kui mõistlik selline vastuseis on? Paraku pole see üldse mõistlik. Me elame Euroopa Liidus juba aastast 2004. Kui oleme valinud selle tee ja ma ei kahtle, et see on õige, siis oleme mingil määral võtnud omaks ka Euroopa Liidus kehtivad tavad, majanduse, valdava keele ja kultuuri. Seetõttu leian, et rahvusvahelises teadusülikoolis saab põhikeeleks jääda siiski inglise keel nii teaduse kui magistri ja doktoriõppe osas. See oleks igati ökonoomne. Kui meil on ingliskeelne õppekava ja kõik õppejõud on valmis seda ka inglise keeles andma, siis saab ka eestlane talle vajalikud slaidid ja õppematerjalid inglise keeles, kuid temaga räägitakse siiski eesti keeles. Ma arvan, et magistriõppe tasemel oleks see noorele inimesele väga hea liitumiseks Euroopa ühiskonnaga. Liigselt Eestit eraldada oleks mõttetu, sest meil pole võimsaid majanduslikke ressursse. Arvan, et mis on hea Euroopale, on hea ka Eestile. Kas oleks tõesti mõistlik eestlasi jätkuvalt suunata kartulikoorte söömisele!?<br /><br /><script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-1843562063128724410?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-61820201263003616222010-06-02T22:10:00.000-07:002010-06-02T22:10:36.243-07:00Intervjuu TTÜ elektroonikainstituudi direktori professor Toomas Rangiga<br />Kuidas hindate eelmise TTÜ arengukava täitmist ja missugused on suurimad probleemid uue arengukava koostamisel?<br /><br />Toomas Rang: Kõik, mis on arengukavas 2005 – 2010 kirjas, on tänaseks enamvähem täidetud, aga kas ka kõik, mis vaja oli, sai omal ajal kirja pandud?! Muidugi, tagantjärele tarkus on täppisteadus, nagu keegi on öelnud, aga siiski. Ainus asi, mis pole üldse teostunud, on akadeemilise personali sotsiaalne kindlustatus ehk õppejõudude palgatase. Mida oleks saanud teha teisiti? Õppekavade, erinevate õpetatavate ainete hulka oleks vaja olnud selgelt optimeerida, ühistegevust enam algatada ja ellu viia. Me tegime kogu aeg kavu ja aineid juurde ning kohandasime neid omasoodu, aga läbi mõtlemata on tänaseni see, kui midagi tehakse juurde ja rahakott jääb ikka samaks, siis paratamatult ka „lake läheb lahjemaks“. Midagi oleks siiski tulnud ka kärpida. Selle kõrval on suur probleem, et meil õpetavad inimesed paratamatult vananevad. Me ei saa kahjuks tulevikku üles ehitada ainult pensionäridele. Laiendamine ilma teatava kokkutõmbamiseta ei ole loonud noorte inimeste jaoks selget perspektiivi, arenguvõimalusi.<br /><br />Mis suunas see „paisumine“ on siis toimunud?<br /><br />T.R.: Õppekavasid ei ole vaadatud selle pilguga, et saaks mõningaid neist kujundada üldisema õppekava erisust või sarnaseid õppeaineid anda ühe komplekssema õppeainena. Sellist analüüsi ei ole kahjuks tehtud. Me ei ole selgelt defineerinud teaduskonna vastutust optimaalse õpetamise eest. Teaduskonnad on jäänud omaette kuningriikideks, ja seda soosib ka ministeeriumi antud rahajaotamise valem. Nn Jürgensoni valem meie oma majas ei ole isenesest paha, ehk mõned kiuksud küljes, aga üldjuhul see valem on palju realistlikum. Kui ministeerium ähvardab meid sellega, kui üliõpilasi on vaid 30-40 % algsest, ja tahab pearaha vastavalt ära võtta, siis ei saa nad seal sugugi aru, et kulutused tudengite vähenemisega tegelikult ei kahane. Tõusetub küsimus, kas Eesti ikka suudab katta kogu tehnikaerialade spektrit, ehk oleks mõistlikum midagi kinni panna ja keskenduda sellele, milles oleme tugevad!? Väga paljudel juhtudel ei soosi ülikooli sees kasutada olevad finantsid ega erinev mentaliteet teaduskondade koostegutsemist, selles osas peaks ülikooli keskjuhtimine olema senisest märksa jõulisem ja põhimõttekindlam. <br /><br />Kas võib järeldada, et meie ülikoolis on proportsioonid pisut paigast ära, nõnda et meil on väga edukaid, tunnustatud teadusalasid, aga kõik ei vea sugugi alati välja?<br /><br />T.R.: Hea ja lihtne oleks öelda, et osa teadust ei kanna ja jätame selle katki ning punume seal, kus jaksame punuda. Ehkki sinna me lõpuks nagu nii jõuame. Eesti riik, see on võib-olla kaks Pariisi linnaosa. Üle kahe ülikooli sellisesse linnaossa ei mahu. Me ei jaksa olla võrreldavad suurriikidega, arvestades meie SKTd, muud võimekust ja tervet mõistustki. Me ei pea kõike ise tegema, veel vähem õpetama. Kui tahame olla teadusülikool, ei saa me selle kõrvalt õpetada kui mingi tavaline rakenduskõrgkool, meil puuduvad selleks elementaarsed võimalused. Ressursse tuleks fokuseerida ja eelisarendada seal, kus selleks on piisavalt jaksu. Äsjasel teaduse evalveerimisel ei visatud otseselt killustatuse kivi meie teaduskonna kapsaaeda. Põhjuseks oli ehk see, et evalveerimiskomisjoni liikmed polnud eriti tehnikakesksed. Ent tuleb tunnistada, nagu ka Alvar Soesoo eelmises lehes märkis, et pole otstarbekas, kui kaevandajad (mäeinstituut) on koos elektrimeestega, üritades nõnda ka teadust koos teha. Kui kivimit tuleb uurida, siis see ei ole sugugi seesama, mida seoses elektriga uuritakse, need pole ühildatavad. Teisalt on küsitav jäigalt lahus hoida IT-ala ja nn suurt elektrit, seegi pole eriti mõistlik. Näiteks Budapesti tehnikaülikoolis on talupojamõistust rohkem olnud, neil on elekter ja IT koos.<br /><br />Tuleb tunnistada, et oleme viimastel aastatel siiski õiges suunas liikunud. Meie teaduskonna põhine tippkeskus – elektroonika ja biotehnika tippkeskus –, kus on koos elektroonikainstituut, arvutitehnika instituut ja tehnomeedikumi biomeditsiinitehnika instituut, on olnud edukas infrastruktuuri hankimisel, oleme suutnud luua keskkonna, kuhu on tulemas ka mujalt väärikat ja noort inimjõudu. Ühtlasi oleme loonud tingimused, et ka meie oma teadlased hakkaksid saama oma teadmistele ja tööle enam vastavat tasu. Läheneme juba sellele, et meil oleks 2/3 omamaiseid ja 1/3 välismaiseid uurijaid. Sel juhul räägiksime juba tõsiselt rahvusvahelisest ülikoolist. See sunnib mõtlema, et võib-olla tuleks ülikoolis rakendada kolmas prorektor just rahvusvaheliste sidemetega tegelemiseks.<br /><br />Kuidas oleks võimalik professorite staatust väärtustada ja samal ajal tagada siiski õppetegevuses vajalik koolitustase?<br /><br />T.R.: Tegelikult ei vaja me nii palju professoreid kui seni, piisaks, ehk veidi utreerides, senise 150 asemel kolmekümnestki. Õppetegevust võiksid tagada palju enam lektorid, olgu või doktorikraadiga. See ei tähenda, et nad võiksid tehnika ja tehnoloogia arengust maha jääda, aga nende põhitegevus oleks õpetamine, mitte samavõrd teaduse tegemine. Õppekava ei seisaks siiski püsti vaid lektoritel, vaid ka professorid ja dotsendid annaksid oma väärika panuse. Ent teatud ainegruppide puhul polegi Eestis võimalik teadust teha, järelikult tuleb neidki õpetada, aga otstarbekalt.<br /><br />Õppeprorektor peaks meil seoses sellega ette võtma omamoodi Heraklese ameti ning tulevane rektor vajab koos selelga jõulist toetust selgete otsuste langetamsieks. Muide, Eestis on tegelikult piisavalt rakenduskõrgkoole, mis võiksid olla näiteks ülikoolide kolledžiteks, kus tehtaks nö esimesed otsused, ja ülikoolile jääksid sel juhul vaid magistri- ja doktoritaseme õpe.<br /><br />Missuguseid ettepanekuid ülikooli juhtimise uuendamiseks veel välja pakuksite?<br /><br />T.R.: Meil on rektori juures praegu kolm komisjoni, tegelikult peaks olema ka TTÜ arengukomisjon, kellel oleks tulevikku vaatav perspektiiv, kuidas arengukava välja kujuneb ning kuidas selle täitmist kas või iga poole aasta järel kontrollitaks. Kui minu asi oleks pakkuda, siis võiks selle esimeheks olla kolleeg professor Mart Min.<br /><br />Kui uus rektor asub ametisse, siis peaks ta tõsiselt kaaluma ka dekaanide kaadrit, et nood toetaksid just tema tegevusjoont. Kui dekaanid seda ei tee, tuleks ka nemad ümber valida. Ei oleks kindlasti vaja toimida nagu Tartu Ülikool, tuues sisse kõrvalisi, ehk isegi poliitikaga seotud isikuid, sest nood hakkaksid ülikooli sees liialt oma huvides otsustama. Väga hästi on võimalik ka seniste reeglite raames liikuda efektiivsema ja optimaalsema ülikooli suunas. See eeldab aga nii tegusat „ülemist“ meeskonda, tegusaid komisjone ja tegusaid dekaane, aga samuti selget struktuurireformi koos teaduskondade arvu optimeerimisega.<br /><br />MART UMMELAS<br />Ilmub TTÜ ajalehes Mente et Manu 4. juunil 2010<br /><br /><script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-6182020126300361622?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-62101514738340750382010-05-25T09:19:00.000-07:002010-05-25T09:19:10.782-07:00Lugege alljärgnevat Peeter Helme kirjatükki ja öelge, kas mul pole olnud tuhat korda õigus, et isegi noorema põlvkonna väidetavalt helgemad pead elavad müütide ja ebausu võrgus, mida neisse on istutanud "kolmanda vabariigi" ideoloogilised stambid ja stereotüüpsed valed!?<br />Tundsin Peeter Helme vanemaid, tema emaga töötasin 8 aastat koos ENE toimetuses, kadunud isaga suhtlesin samuti erinevates seostes. Kuidas on võimalik, et nii hästi meie minevikku tundnud&nbsp;vanemail&nbsp;on poeg, kes ei suuda maailma, oma kodumaad ja selle paljukannatanud inimesi näha muudes kui mustvalgetes värvides!?<br />Mul pole midagi muud lisada, olen sõnatu. Oleksin veelgi rohkem hämmeldunud, kui see poleks esimene niisugune pime rünnak.<br />Muidugi oli seda oodata, sest juba mullu sööstis sama mees Sirbis kallale saatele Kirjanduse tähestik, kus me koos eakaaslase Peeter Oleskiga just üritame näidata, kui tühjad on stereotüübid ajaloo käsitlemisel ja kui pimestatud paljud meist on tänapäeva reklaamikirevast, kuid moraalitust ja ebahumaansest tänapäevast. Sest enam ei loeta raamatuid, mis sündisid oma ajas, vaid üksnes ideoloogiliselt tembitud ajalookäsitlusi ja hetketrendidele vastavaid memuaare.<br /><br />MART UMMELAS<br /><script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-6210151473834075038?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-12664669151796258942010-05-25T09:09:00.000-07:002010-05-25T09:10:37.580-07:00Mart Ummelas kirjutab möödunud Maalehes sellest, nagu oleks Eestis kuni viimase ajani eksisteerinud kaks järjestikust vabariiki ja nüüd olevat tekkinud või tekkimas kolmas vabariik. <br />Nimelt käsitleb Ummelas taasiseseisvumist uue riigi tekkena ning „propagandistlikud kampaaniad à la ühinemine NATOga, ühinemine Euroopa Liiduga, ühinemine eurotsooniga jne.“ olevat sillutamas teed kolmandale vabariigile.<br />Jättes kõrvale selle, mis on ja mis ei ole propagandistlik kampaania, samuti selle, et taasiseseisvumisest rääkides kasutab Ummelas jutumärke, tuleb vaid nentida, et teise ja kolmanda vabariigi mõiste pole mõeldud mitte kõnekujundina, vaid peegeldub konkreetseid arusaamadu, mida Ummelas peab vajalikuks propageerida.<br />Ummelas alustab artiklit meenutustega Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregatist ning kirjeldab seda, kui põhjalikult ta enne olümpiahotelli sisenemist läbi otsiti. <br />Seejärel ütleb ta järgmise lõigu alguses pahviks löövad sõnad: „Järgmised positiivsed mälestused seonduvad 1980.-1990. aastate vahetusega.“ Nagu võib seega aru saada, on okupatsioonivõimu põlistamise katsena mõeldud olümpiamängud ning nende ajal toimunud kohaliku noore ajakirjaniku šikaneerimine midagi positiivset, midagi meenutamisväärset! <br />Võimetuna nägema selles midagi erootilist, ei oska ma sellist hoiakut nimetada ka mitte masohhistlikuks… <br />Võtab lihtsalt sõnatuks.<br />Mart Ummelase arusaam esimesest, teisest ja kolmandast vabariigist on võrreldavalt jabur. Iseloomustades praegust aega kui kolmandat vabariiki nendib ta, et tänapäeval „oleme liikunud aega, kus mälu on asendumas lihtsakoeliste müütide, mustvalgete hinnangute ja väiklastel vastuoludel põhineva ajaloolise „tõe“ korduva ümberjutustamisega.“ <br />Ja ometi — märgates küll sellist kahetsusväärset protsessi meie üha pealiskaudsemaks muutuvas maailmas, mida teeb ta ise?<br />Kurtes noorema põlvkonna mõistmatust ja teadmatust nõukogude aja ja selle eri perioodidel valitsenud erinevate olude suhtes, püüab Ummelas ilmselgelt just sedasama teadmatust ära kasutada panna püsti iseenda peas leiutatud lihtsakoelised müüdid ja mustvalged hinnangud. <br />Sest mida muud kujutab endast igasuguse mõistetava loogikata esitatud väide, nagu oleks meil olnud 1918-1940 esimene vabariik, mida 1991. aasta 20. augustil mitte ei taastatud vaid selle asemel loodi väidetavalt uus riik. Huvitav, kas Ummelas pole siis tõesti mitte midagi kuulnud dokumendist nimega „Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest“, mille tekst sedastab: „Lähtudes Eesti Vabariigi järjekestvusest rahvusvahelise Õiguse subjektina, toetudes 1991. aasta 3. märtsi rahvahääletusel Eesti elanikkonna selgesti väljendatud tahteavaldusele taastada Eesti Vabariigi riiklik iseseisvus /…/ Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustab:/…/ Kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust…“? Ilmselt mitte, sest ta teatab ise uhkelt, et „Laulvast revolutsioonist ei teadnud ma tollal midagi…“<br />On ausalt öeldes kummaline tunne kirjutada neid ridu riigis, mis eksisteerib juba pea kaks-kümmend aastat taastatuna ning põhineb mitte ainult mingil kompamatul riigiõiguslikul tasandil restitutsioonilistel printsiipidel, vaid mõjutab eelkõige kodakondsust defineerivate ja reguleerivate seaduste ning muidugi omandireformi kaudu siiamaani iga päev ühel või teisel viisil meie kõigi elu. <br />Kas see on alati ja ainult hea, on muidugi iseküsimus. Siiski ei saa mitte kuidagi olla küsimus selles, mitmendas vabariigis me elame. Me elame esimeses vabariigis ja nii väga, kui Mart Ummelasele meeldiks oma teiste ja kolmandate vabariikide idee kaudu püüda rehabiliteerida nõukogude okupatsiooni Eestis või näidata Eesti riiklust millegi kipaka, haleda ja väljavahetatavana, jääb see ikkagi vaid tema enda mõttemänguks. <br />Tobedaks ja neidsamu noori, kelle väikeseid ajalooteadmisi ta kritiseerib, ohustavaks mõttemänguks, aga siiski ei enamaks.<br /><a href="http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/vastukaja-ummelase-esimesed-teised-ja-kolmandad-mottemangud.d?id=31238061">Vt Maaleht Online</a><br /><br />PEETER HELME<br /><br /><script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-1266466915179625894?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-25652921934864679052010-05-19T21:38:00.001-07:002010-05-19T21:47:57.094-07:0030 aastat tagasi olin reporterina Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregatil. Pidin vahendama Pirita sadamast ja ka olümpiakülast muljeid ja arvamusi regati korralduse ja võistlustulemuste kohta. See eeldas ilmselt minu isiku mitmekordset eelkontrolli, et sain üldse loa siseneda olümpiahotelli, kus iga mõne meetri järel valvasid meid kõiki halli ülikonda riietatud valvsad noormehed. Õnneks ei pidanud ma nendega lähemalt suhtlema. Parim paik tollases regatikompleksis oli siiski raadio ja televisiooni saatekesksue hoone, kus paiknes ahvatlev baar, milles olid müügil igasugu peened välismaa napsid. Põhiliselt viimased ongi jätnud mulle positiivseid mälestusi tollest ajast. Ja mina polnud selles asjas kindlasti ainus.<br /><br />Minu järgmised positiivsed mälestused seonduvad 1980-90. aastate vahetusega. Tollal ei teadnud ma midagi „laulvast revolutsioonist“, sest lauluhäält mul polnud ega öisel ajal ma ka väljas ei käinud, nagu püüan nüüdki vältida. Küll aga püüdsin ENE toimetuses ja koos sellega kogu kirjastuses „Valgus“ uue aja vaimus ja töökollektiivi nõukogu esimehena tegelda reaalsete (isiku)reformidega. Käisin tollases riiklikus tootmiskoondises „Litera“ nõudmas peatoimetaja Gustav Naani vabastamist ENE peatoimetaja kohalt. Sellele järgnes peagi „edutamisena“ töö kultuuriministeeriumi aseministrina ja koos minister Lepo Sumeraga Glavliti laialisaatmine. See oli reaalsete otsuste ja jõuliste tegude aeg, ehkki tagantjärele pisut naeruväärne, aga seda võiks heal juhul nimetada Teise vabariigi loomiseks. Ehkki rahvuslaste meelest sellist mõistet ei tohtinud siis ega ka nüüd kasutada, leppisid needsamad rahvuslased sama kergelt ja kohe 1938. aasta põhiseaduse asendamisega uue ja edumeelsemaga (?). Mõtlemata sealjuures hetkekski, et just se konstitueeris Teise vabariigi sünni. Rääkimata omandireformi järjepidevuse suvalistest sätetest!<br />Ja siiski see Teine vabariik tundus mulle kuidagi omane ja lähedane, selle tekkeloogika oli arusaadav, ehkki mitte alati samasuunaline, mida oleksin mina just soovinud. Mida aeg edasi, seda enam on aga sellest Teisest vabariigist vähem järele jäänud. Kogu tollane pööre on mattunud unustusse ja sellega seotud fakte tõlgendatakse üha rohkem folkloorselt, et mitte öeklda – mütoloogiliselt. Juba tänavu saime kogeda kõige kummalisemaid visioone ja selgitusi 20 aasta tagustele sündmustele. mille järgi „taasiseseisvumine“ polnudki üldse iseseisvumine, vaid mingi välispidise jõu realiseerumine selles Euroopa killus, mida siinne rahvas on harjunud nimetama Eestiks. Sellist umbusku on süvendanud propagandistlikud kampaaniad à la ühinemine NATOga, ühinemine Euroopa Uniooniga, ühinemine eurotsooniga jne. Rääkimata vähem pädevaist ühinemistest. Mis on pärast kõike seda järel Teise vabariigi suveräänsusest, mille loomisel olid sajad tuhanded meist nii ihu kui hingega osalised!? Paljude jaoks meist on edasine areng olnud üldse arusaadav/arusaamatu? Oleme lasknud võimu- ja meediamasinal meiega manipuleerida, ilma et oleksime üldse pidanud kujundama oma isiklikku sisulisemat suhtumist sellesse, mis meie riigiga üldse edasi juhtub. <br />Pole ka ime, sest oleme liikunud aega, kus mälu on kadunud või õieti asendunud lihtsakoeliste müütide, mustvalgete hinnangute ja tänapäeva vastuoludel põhineva ajaloo korduva ümberjutustamisega. Noorem põlvkond, kelle jaoks nõukogude aeg koondub mõistetesse „Stalin“ ja „küüditamine“ ühelt poolt ning „kamabatoon“ ja „nostalgia“ teiselt poolt, ei saa üldse aru, kust me tuleme ja kuhu läheme. Nemad on ju enamjaolt juba KOHAL, ja sugugi mitte enam Eestis, vaid reeglina kuskil mujal. Kolmas vabariik võiks olla selle kummalise olemisvormi nimi, kus mälu on peaaegu kustunud, elame ühest (valimis)kampaaniast teiseni ning enamiku noorte jaoks on Eesti vaid mingi paratamatu vaheperemees enne tegelikku vabasse maailma sisenemist. Kuna minu ja eakaaslaste iga ei luba enam kaasa lüüa selles globaalses õnnemängus, tunnetame kogu olemusega, et see riik ja ühiskond, mis meie ümber täna vohab, kujutab endast hoopis midagi muud, mille sünni juures me kunagi ise olime. Ja ausalt öeldes läheb meile kõik see, mis on väljaspool meie kõige isiklikumat elu ja tagasihoidlikku toimetulekut, üha vähem korda. Kolmandas vabariigis ei valitse enam esimesed ega teised, vaid kolmandad jõud, olgu neiks kas või Ühtse Eesti teatrikoomuski tegijad. Me ei solvu sellest siiski ülemäära, me oleme loobunud pahandamast, sest me teame, et oleme paratamatult arengust väljas, mingil arengu kõrvalteel, kus meiega ei arvesta keegi ega hooli me ise ka sellest eriti, mis või kes seal peateel mingeid tobedaid tükke teeb<br /><br />*ilmunud lühendatult 20. mai Maalehes <br /><script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-2565292193486467905?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-14841080784054737092010-05-02T21:50:00.000-07:002010-05-02T21:56:00.152-07:00Vt ka Postimees 28. aprill 2010 <br /><br />Austan sügavalt Iivi Anna Massot ja tema mõtteid, aga vaid kuni umbes aastani 2005. Olin enne seda teinud temaga mitu pikka raadiointervjuud, külastades teda Helsingis või võõrustades Tallinnas. Neis väljendus siiras poolehoid Soome ühiskonna sotsiaalseile valikuile ning ettevaatlik, kuid tuntav kriitika Eesti väärate valikute suhtes. Viimasel viiel aastal olen aga märganud üha kasvava hämminguga, missugust ideoloogilist platvormi on I-A Masso nüüd kaitsma asunud (või saadetud). Muide, selliseid Soomes elavaid eestlasi, kelle ainsaks juhtideeks näib olevat neid heatahtlikult vastuvõtnud riiki näidata üksnes võimalikult mustades värvides, on olnud ennegi, näiteks üks 1990. aastate alguse ajalehekorrespondent, kelle mürgised lood lõppesid peagi sellega, et töösuhe temaga peatati. Selline suhtumise kannapööre Masso puhul tekitab alati kiusliku küsimuse, miks? Kas tõesti on tunnustatud sotsioloog saanud mõnest Soome asutusest sule sappa, jäänud valimata või, vastupidi, ise pole oma Ameerika-aastate järel suutnud omaks võtta „uue kodumaa“ paratamatuid realiteete ja sotsiaalset võrdõiguslikkust!?<br /><br /><br />Olen olnud seotud Soomega juba vähemalt veerand sajandit. Algul väljasõidukeeluga giidi-tõlgina, kui iga soomlasest turist kutsus mind mu hea keeleoskuse ja Soome elu kõrge hindamise pärast külla, aga pidin neile delikaatselt vastama, et kahjuks „ma praegu ei saa, ülikool ja raha jne“. Seejärel algas 1990. a. mu kaastöö Soome ajalehtedele. Olin 3 aastat Helsingin Sanomate korrespondent Eestis ning vahendasin üleminekuaja kõiki tähtsamaid sündmusi, vahel lausa igapäevaselt. Pöördeööl 20. augustil 1991 olin HS-i toimetuses ja kuulasin viimast idaimpeeriumi vaba raadiojaama Eesti Raadiot ning vahendasin sealt tulevaid uudiseid värskesse lehenumbrisse. Samu uudiseid edastasin päev hiljem Helsingis resideerunud väliminister Lennart Merile. Minu töö tulemusena ilmus tol ööl HS-i 7 trükki, nii et teade Eesti (taas)iseseisvumisest jõudis maailma ajakirjandusse enne, kui ükski Eesti leht oleks seda suutnud teha. <br /><br />Nii tollal kui alati hiljem olen ma alati tundnud Soome ajakirjanduse ning kõigi vähegi asjatundlike ajakirjanike siirast ja vahel lausa ülevoolavat poolehoidu eestlaste ja Eesti saatuse suhtes. Just see vihastab kõige rohkem, kui loen nüüd soomalsi hästi tundvalt I-A Masso täiesti ebaõiglaseid süüdistusi HS-i ja kogu Soome ajakirjanduse aadressil. Jah, näiteks Ilta-Sanomat või mõni kõmuajakiri korjas toona ja korjab ka nüüd üles põgusaid negatiivseid muljeid Eesti tegelikkusest, kuid see on harv erand ja alati märksa pehmem tekst kui meie enda rentsliajakirjanduses ilmuvad lood. Pealegi pole need juhtumid ega inimsaatused Soome poolel kunagi välja mõeldud, vaid Eesti tegelikkus on andnud neile alati objektiivset ja vahel lausa traagilist materjali. Võiksime endalt küsida, kas (Soome) ajakirjandus peaks mõne asja puhul silma kinni pigistama, et Eestit näidata rohkem „Kunglana“!? Ent kas see on tõesti ausa ajakirjanduse eesmärk jätta märkamata näiteks Eestis lokkav prostitutsioon, mis pandeemiliselt seilab iga nädal ka Soome, meie jõhkrate mehepoegade üha lisanduvad röövretked mitte üksnes Soome, vaid kodu Euroopasse, või turvalises sotsiaalvõrgustikus elanud soomlastele täiesti mõistetamatu Eesti võimude suhtumine inimeste ellujäämisse kriisiajal a la „uppuja päästmine on uppuja enda asi, ka siis, kui viimasedki päästevahendid on eelarvest imaginaarse euro nimel ära kärbitud!“<br /><br />I-A Masso süüdistused on seotud mõningate suvaliselt välja nopitud HS-i artiklitega, mida tavaliselt on toimetanud eriprojektina Eestisse saabunud ajakirjanikud. Miks ei märka ta aga näiteks HS-i Tallinna korrespondendi Kaja Grünthal-Kunnase aastakümne pikkust säravat ja sügavuti minevat tööd Eesti elu esitlemisel ja väga positiivsel kajastamisel? Kaja on legendaarse Grünthalite (Ridala) suguvõsa üks järeltulijaid ning saanud Eestis toredaid lapsi oma abikaasa Leo Kunnasega, keda võiks pidada kõige ausamaks Eesti sõjameheks. Juba paar aastakümmet on Eesti elu kõigis tema rõõmudes ja muredes terava sulega vahendanud tänane kuue Kesk-Soome ajalehe ühiskorrespondent, eestistunud soomlane Jorma Rotko. Ka allakirjutanu ise on kirjutanud tuhandeid lugusid Eesti kohta, säilitades muidugi vabas maailmas omaks võetud aususe ja sõltumatuse nõudeid, mõeldes eelkõige oma lugejaskonna parima informeerimise vajadusele. Kahtlemata on ka need kirjutised sisaldanud kuigivõrd kriitikat, vahel vägagi valusat, kuid kas tõesti sooviks I-A Masso, et Eesti hakkaks oma rahvusliku ebaobjektiivsuse nõudega rahvusvahelistes ajakirjandusvabaduse hinnangutes kukkuma Soomest veelgi kaugemale? Juhul kui siinseid probleeme hakataks kinni mätsima, onupoja poliitikat järgides siluma ja roosamannamana näitama, järgima seda petlikku ideoloogilist „rahvusliku“ vöökirja mustrit, mida kasutatatakse Eestis siinseid probleeme käsitledes!?<br /><br />Ma ei tahaks lõpuks hakata I-A Masso kirjutist üldse üksipulgi lahkama, sest kahjuks on see sündinud algusest peale kummalise kõverpeegli kaudu. Alustuseks tuleks meil iseenda jaoks selgeks teha Eesti elu objektiivsed probleemid ja nõrkused ning seejärel püüda hakata sellel alusel hindama, kas naabermaa ajakirjanikud on ikka suutnud neid rahvusvahelisselt aktsepteeritaval tasemel ja piisava erapooletusega valgustada. I-A Massol tasuks läbi lugeda viimane Eesti inimarengu aruanne 2009, enne kui suu täis võtta. Kahjuks on I-A Masso valinud just vastupidise tee: unustagem kõik selle, mis Eestis tegelikult toimub ja juhtub, loogem endale silme ette pildi mingist ebareaalsest „ideaalvabariigist“ ning siis hakakem selle põhjal kottima naaberriigi ajakirjandust selle eest, et ta pole oma silmi teise Euroopa Liidu liikmesriigi, lähima naabri ilmsete sotsiaalsete probleemide ja vigade suhtes (võltsist sõbramehelikkusest) silmi sulgenud. Usun, et see on väga ebaproduktiivne tee. Lisaks ütleksin, et ka Eesti elu karm kriitik Sami Lotila on siiski oma kirjutistes teinud sageli märksa rohkem õigeid järeldusi Eesti elu ebakohtade kohta kui I-A Massol on õnnestunud hinnates Soome ajakirjanduse „objektiivsust“. <br /><br />*Ilmunud kärbitud kujul Postimehes 3. mail 2010<script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-1484108078405473709?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-54110713563376524322010-04-24T01:22:00.000-07:002010-04-24T01:24:39.724-07:00Maikuu alguses koguneb Ühtse Eesti suurkogu Rocca al Mare hallis. Kuuldavasti on sellele juba 6500 piletit müüdud. Ei oska öelda, mis põhjusel keegi tahaks sellist labast etendust vaadata, igatahes mina mitte. Olen näinud piisavalt NLKP ja EKP kongresse ning uue Eesti üsna sarnaseid piinlikke lavastusi. Olgugi et väidetavalt on tegu „teatri“lavastusega, tekib küsimus, miks nii kunstivälisel teemal võiks üldse teha mingit kunstiprojekti. Kunst on ju alati püüdnud olla palju kõrgemal argipoliitikast ja isegi stagnaajal ei sekkutud otseselt banaalsesse poliitilisse kemplusse. Kust on tulnud nn tõsiste teatritegijate algatus madaldada teatrikunsti kõrgeid pürgimusi argireaalsuse tasandile!? Kas on tõesti tegemist järjekordse „Hamleti“ lavastamisega Alamkolka külas, mille kohaks seekord Tallinn, Eesti!?<br />NO99 näol on tegemist kommertsteatriga, omamoodi kunstipärase tsirkusega, kelle äriprojekti kahtlemata kuulub ärritav aplomb, a la habemega naine või rääkivad šimpansid. Ent paistab, et Eesti avalikkus ei võta seekord seda kui järjekordset raha teenimise eesmärgil korraldatud labast performanece’i. Paljud lähevad üritusele, et saada mingit tõsisemat, võiks isegi öelda – objektiivset – elamust ja leida tõde tänase Eesti elu ja poliitilise süsteemi toimivuse kohta. Mis peaks olema sellise ootuse elementaarseks eelduseks? Vähemasti see, et kogu selle etenduse taga oleksid inimesed, kes üldse midagi teavad Eesti poliitika arengust viimase paari aastakümne jooksul.<br />Kahjuks pole seltskonnas ühtki inimest, kellel oleks sellest õrnimatki aimu. Seni oma elu eksalteerivate teatriprojektidega sisustanud inimestel ei saa olla absoluutselt mitte mingisugust vähimatki tunnetust ega arusaamist sellest, kuidas demokraatia ja selle mehhanismina toimiv poliitiline süsteem on seni Eestis toiminud. Neil võib olla vaid hämar ettekujutus sellest mingil primitiivsel, banaalsel ja sageli lihtsalt ülimalt subjektiivsel moel. Kas me tõesti tahaksime saada objektiivset teavet oma riigi juhtimise ja selle toimimise kohta totaalseilt profaanidelt, kelle jaoks Ühtne Eesti on vaid profiiti tagav egotripp!? Miks?<br />Viimatised intervjuud selle „teatri“ korraldajatega osutavad, et nad püüavad luua mingit kahetist, ebareaalset maailma, kus nende väidetav kriitika Eesti poliitika toimimise kohta kasvab lihtsameelseile osalejaile mõistmatul kujul üle mingi uue „parteilise“ ideaali loomiseks. See on tegelik ja väga reaalne oht, see on Eestis „Kolmanda Reichi taastamine“ ajaloo uuel arenguspiraalil. Olgugi et Semper ja Ojasoo isiklikult ei pruugi muutuda Adolf Hitleriks ja Eva Brauniks, avavad nad oma tegevusega Pandora laeka, kust võivad lähikuudel nende toel välja ronida kõige monstroossemad „uuendajad“, “rahvasõbrad“, „Eesti elu uueks loojad“ jne. N099 tõmbub ehk seejärel delikaatselt kõrvale, kuid nad ei suuda enam kuidagi takistada enda loodud „kiskja“ vallapäästmist. <br />Kui me räägime viimasel ajal palju sellest, et kultuuriintelligents on tagasi tõmbunud Eesti ühiskonna arengute kujundamisest ja vajaksime ehk uut kultuurirahva ühisesinemist, siis Ühtse Eesti lavastus tapab lõplikult selle võimaluse, sest sekkub poliitikasse selliste vahenditega, mis on selgelt kunstivälised ja võtavad ära tulevikus igasuguse võimaluse kultuurirahval üldse arvestataval ja aktsepteeritaval tasemel sekkuda riigis tehtavaisse poliitilistesse otsustesse. Ühtne Eesti vahetab eesti kultuuri lihtsalt poliitiliseks peenrahaks ja võib olla see ongi ettevõtmise põhiline eesmärk!<br /><br />MART<script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-5411071356337652432?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-29879584990022831132010-04-21T07:50:00.001-07:002010-04-21T07:51:35.275-07:00<script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><br />Vaevalt on lugejate seas kuigi palju inimesi, kes mäletaksid seda 1958. aastal valminud suurepärast Poola filmi, mille peaosas hiilgas üks Poola ja kogu sõjajärgse Euroopa isikupäraseimaid näitlejaid, traagilise saatusega Zbigniew Cybulski. Film kajastas sõja viimast päeva, kui noor ja tulipäine rahvuslaste vastupanuliikumise liige Maciek saab käsu tappa kommunistliku võimu all püsiva linnarajooni juht. Noormees aga kohtab kena noort naist, kellesse ta armub ja see paneb teda oma eesoleva tähtsa ülesande meelekindlas sooritamises kahtlema.<br />Tänases Eestis, kus minevikuga on tehtud selge ja ühemõtteline lõpparve, vaevalt selline kõhklus tähelepanu või poolehoidu pälviks. Küll aga väärib ülerääkimist ja mõistatahtmist Poola rahva kurb saatus, mis ei piirdu üksnes Katõni holokausti ega viimatise lennukatastroofiga, kus hukkus suur osa selle riigi eliidist. Ja mis lõppkokkuvõttes tõi emotsionaalse järelmina kaasa Euroopa õhuruumi sulgemise Islandist kerkinud tuhapilve tõttu. Vaevalt oleks seda lennukeeldu sellises totaalses mahus kunagi kehtestatud, kui sellele poleks eelnenud Poola presidendi lennuki allakukkumist.<br />Algul mainitud filmi pealkiri aga sundis tuhapilve taustal mõtisklema selle üle, missugune Eesti sündmus sai sel ajal enim tähelepanu. Ei, mitte NATO välisministrite kohtumine Tallinnas ega isegi mitte võlaseaduse eelnõu, vaid Tartu Ülikooli rektori Alar Karise kirjutis Postimehes, kus ta nõutab oma ülikooli – „rahvusülikooli“ – rektori üle otsustajaks poolpoliitilist nõukogu. Just see idee on raputanud kõvasti Eesti ülikoolimaailma ning sundinud küsima, mis on õieti lahti akadeemilise sõltumatusega. <br />Eriti veel Tallinna Tehnikaülikooli rektori valimise taustal, kui pole hetkekski kerkinud küsimust, kas valimiskogu on selleks ikka piisavalt pädev. Jah, rahvusringhäälingu juhtegi valivad poliitikud, kuid tegu on siiski ainsa omalaadse asutusega Eestis. Pealegi ei saa sedagi otsustusviisi pidada ideaalseks. Ent siiski, miks ülikool peaks hakkama tuulelipu kombel pendeldama poliitikatuultes!? <br />Teemant on tegelikult oma koostiselt üsna sarnane tuhale, kuid keegi ei tahaks ometi, et sõltumatuse tugevus pudeneks ühtäkki laiali esimese (poliitilise) tormi iilides.<br /><br /><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-2987958499002283113?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-84229662061033448132010-04-10T00:16:00.000-07:002010-04-10T00:16:58.137-07:00Mart Kadastik küsib, mis värvi on ajakirjandus.<span class="Apple-style-span" style="font-family: Arial;">http://www.postimees.ee/?id=247860</span><script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><br /><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><br /><div><span class="Apple-style-span" style="font-family: Arial;">Olen viimasel ajal tähele pannud seda, kuidas poliitikud alates presidendist ja lõpetades väljaandjate ning peatoimetajatega on ühtäkki hakanud Eesti ajakirjanduse põhiprobleemi nägema "kolletumises". Tore on! See on ju nii lihtne lahendus tunnistada, et kolletumist on vaja oma ärimudeli kaitsmiseks, ühtaegu "suurte intellektuaalidena" tunnistades, et see pole ehk kõige väärikam tegevus.</span></div><div><span class="Apple-style-span" style="font-family: Arial;">Nad raputavad tuhka endale pähe, aga hoopis vale asja pärast. Selle on paljastanud väljaandjate võitlus uue allikaseaduse vastu. Asi pole üldse kolletumises, mis on kapitalistlikus turumajanduses paratamatu, vaid soovis ähmastada seda, keda ja missuguseid ideaale ajakirjandus üldse teenib.</span></div><div><span class="Apple-style-span" style="font-family: Arial;">Imetlen Rein Langi, kes on suutnud kapist välja tulla ja asunud kaitsma ajakirjanduse tõelist kvaliteeti, tema võimet ühiskonna-asjades sisuliselt ja kaalukalt kaasa rääkida. Mida oleme saanud vastu valgete lehtedega igasuguse eneseväärtuse kaotanud lehtedelt? Soovimatuse tegelda ühiskonna tõsiste probleemidega parteilise kompra tilgutamise asemel, hääleka seakisa sellepärast, et neilt võetakse ära põhiline kasumiallikas - süüdimatu valetamine.&nbsp;</span></div><div><span class="Apple-style-span" style="font-family: Arial;">Eesti elu on viimased 4-5 aastat elanud angažeeritud meedia kontrolli alla. Ükski oluline muudatus Eestis pole toimunud ilma äraostetud või lihtsalt tuhvli alla surutud ajakirjanduse propagandata, alates presidendivalimistest ja aprillimäsust kuni euroõhkamiseni. Elame maailmas, mida juhivad parteide kommunikatsioonijuhid, kes manipuleerivad nii Eesti Meedia kui Ekspress Grupiga kui oma sõrmkinnastega. Selle taustal diskussiooni viimine ajakirjanduse "värvi" teemale on vaid pealesunnitud värvipimedus, mida Mart Kadastik endise "Edasi" ehk EKP Tartu Linnakomitee ja TSN Tartu Täitevkomitee esindajana &nbsp;ja tänase "Schibstedi" palgasõdurina väga hästi mõistab.</span></div><div><span class="Apple-style-span" style="font-family: Arial;"><br /></span></div><div><span class="Apple-style-span" style="font-family: Arial;">MART ÕIS</span></div><div><span class="Apple-style-span" style="font-family: Arial;">(parafraseerides<span class="Apple-style-span" style="font-family: 'Times New Roman';"><span class="Apple-style-span" style="font-family: Arial;">&nbsp;teravmeelset MART JUURT)</span></span></span></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-8422966206103344813?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-31161814614096320492010-04-06T23:26:00.000-07:002010-04-06T23:31:21.391-07:00<script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><br /><span style="font-size: large;">Riigikogus täna hääletatav eelnõu pensioniea üldisest tõstmisest on järjekordne särav lollus samasuguste rumaluste kaelakees, mille valitsus on endale kaela riputanud. Täna, kui reaalselt umbes neljandik Eesti töövõimelisest elanikkonnast on tööta ja enamik neist ka ilma reaalse riigipoolse toetuseta, on selliste sammude astumine inimsust alavääristav tegu. Oleme äsja näinud, kuidas töökohalt kihutatakse minema tuhandeid vaevalt-vaevalt tänase pensioniea piiri ületanud inimesi. Minu oma lähedastest on üks pidanud võtma eelpensioni, sest tema kõrgharidusele vastavat tööd tema elukohana olevas Eesti suuruselt teises linnas enam ei ole ega tulegi. Teine läks eelpensionile, sest oli üles kasvatanud 4 last. Tegu samuti kõrgharidusega spetsialistiga, kes töötanud mitmel juhtival kohal. Kuidas on võimalik loota, et 7 aasta pärast on Eestis tõesti reaalne tööjõupuudus, mis sunniks tööandjaid hakkama tööle võtma üle 60-aastaseid!? Kes üldse teab, missuguseid ameteid 10 aasta pärast vajatakse, kui veel 10 aastat tagasi ei kujutatud tänase päeva nõudlust ligilähedaseltki ette?&nbsp;</span><br /><span style="font-size: large;">Rääkimata sellest, kuidas kurname jätkuvalt oma naissugu. Praegu sunnime neid juba minema pensionile kuni 8 aastat hiljem kui täissülitatud nõukogude ajal. Nüüd lisame piinadele veel kaks aastat. Eriti veel neile naistele, kes "üks riik, üks rahvas" üleskustet järgides on vanemahüvitise eest sünnitanud riigile odavat tööjõudu!? See on ju naissoo reaalne diskrimineerimine kuubis. Keskealiste oodatav eluiga on sedavõrd lühike, et neid ootab sisuliselt ees tulevik "surnult pensionile", mis tähendab tegelikult röövimist päise päeva ajal. 30-40 aastat teenitakse riigimoolokit, kuhu läheb 33% meie väljamaksmata palgast, ja siis ootab meid ees mõneaastane virelemine, kui sedagi, ja seda pealegi euroopalikult võttes olemnatu pensioniraha eest. Sest pange tähele, pensioniea tõstnisega ei luba riik ju vähimatki pensioni tõusu, vaid heal juhul selle languse pidurdumist. Meie tänased pensionärid on aga pealegi tänulikud "armsale isakesele", et see 1. aprillist ei täitnud kivvi raiutud lubadust pensioneid igal aastal indekseerida. Mõelda vaid, milline õnn lisaks eelmise aasta 5%-lisele tõusule, mille kiirenev inflatsioon on tänaseks juba ära söönud. Häbi, eelnõu loojad ja selle pioneerlikud sissehääletajad!</span><br /><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-3116181461409632049?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-42880920384231162212010-03-28T05:08:00.000-07:002010-03-28T05:08:01.442-07:00<script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><br />Lugesin seda mõttevahetust http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=14330 ja mõtlesin, et miks ma pole sama avameelset arutelu leidnud meie peavoolumeediast. Ent miks ei vaevunud ükski kommertsajaleht ära märkima allakirjutanu valimist Eesti Aasta Ajakirjanikuks 2009?! Kas või imepisikese nupukesega kuskil surmakuulutuste vahel. Ainus toimetus, kes suutis jääda erapooletuks ja ausaks ning uudise ära trükkis, oli „Pealinn“, leht, mille peale peavoolumeedia on aastaid hüsteeriliselt haukunud kui hullunud õuekoer aiast graatsilisel sammul mööduva iseteadva kassikese peale. Mis on pärast seda järel Eesti väidetavast „sõltumatust ajakirjandusest“? Üksnes rumal enesekindlus ja igal nädalal välja paisatavad järjekordsed odavad blufilood, ja ikka ikka ja üksnes ühes ja samas suunas haukumine. Ent kassike astub uhkel tippival sammul sellest kõigest mööda... <br /><br /><br />Jääb mulje, et masu ajal on ka ajalehtede tellimuslugude hinnad märgatavalt langenud ning seepärast korvatakse nende kaalu kasvava volüümi ja üha absurdsemate süüdistustega. Mille poolest erineb siis suur osa Eesti ajakirjandusest täna putinlikust meediast!? Küllap üksnes oma kahvatuse ja leigusega, sest ka lugude kirjutajad ise ei saa selle eest enam piisavalt pappi ja on seetõttu oma väljendustes kuidagi ükskõiksed ja ebamäärased. Mõned on ehk märganud, et ka tuule suund hakkab tasapisi muutuma. Tuulenuusutajad peavd juba oma lipu õigel ajal ära vahetama, et mitte uues ajas maailmas jääda haletsusväärseiks luusereiks.<br /><br />Tegelikult tahtsin veidi kaasa rääkida selles arutelus, kas aasta pärast uutel Riigikogu valimistel on Eesti valmis tõsiseks pöördeks paremuse (mitte parempoolsuse) suunas. Täna on küll õhus palju objektiivseid märke selle kohta, et viimase valitsuse aeg on lootusetult ümber ning Eesti vajab hoopis teistsuguseid võimumehi ja värskeid ideid. Ent Eesti pole kogu oma uue iseseisvuse ajal elanud mitte sugugi objektiivse ega loogilise mustri järgi. Kui Rahvarinne tõi tegelikult Eestile iseseisvuse, siis lükati ta kohe iseseisvuse saavutamise järel sisuliselt kõrvale ja Põhiseaduse Aassamblees ruulisid hoopis need jõud, kes olid harjunud tegutsema mitte reaalse rahva toetuse varal, vaid helde Lääne abi ja sealsete soovituste turvil, püüdmatagi eestlaste laiade massidega mingit sisulist kontakti saavutada. Selle asemel organiseeriti kolonistidest venelastele „usaldushääletus“ mingite pseudodokumentide väljastamisega – ühesõnaga odav petukaup! Usutavasti tunnevad selle naljaka kampaania korraldajad täna sellepärast pisukest piinlikkust ega ole püüdnud selle arvel enam uut mainet lõigata. Tunnustus neile sellegi eest!<br /><br />Midagi sarnast, aga ajaloo arengu uuel keerul, võime kahjuks oodata järgmisel kevadelgi. Igasugused spekulatsioonid selle üle, kes saab järgmiseks peaministriks, on viljatud seni, kuni meil puudub igasugune kontroll Eesti õiguskaitseorganite tegevuse põhjendatuse ja õiguspärasuse üle. Olen siiralt toetanud Rein Langi allikakaitse seaduseelnõu, sest tean oma kogemusest, et minu kui ajakirjaniku järele pidevalt nuhitakse, otsitakse põhjust minu arvamuslugudest lugeda välja sõnumit, mida võiks kvalifitseerida „julgeolekuohuna“ Eesti Vabariigile. Praeguses seadusruumis on ju see määratlus tänini väga suvaline. Mind on ajakirjanikuna ühel korral Nõukogude Liidus ja Eesti Vabariigis kahel (või siiski kolmel) korral käsitletud potentsiaalse riigivaenlasena mitte millegi muu kui mu arvamuste ja sõnakasutuse pärast. Mis on siis muutunud? Vähemasti Rein Lang lubab mulle mingisugustki legaalset kaitset, olgugi et vaid sõnades. Parem seegi kui Ajalehtede Liidu valgete esikülgede kampaania, mis häbistas kogu Eesti riiki maailma silmis, sest kõikjale levis vale ja häbiväärne sõnum. Mida väärt on selline ajakirjandus, kes trambib oma riigi õigussüsteemi porisse vaid sellepärast, et reklaamitellimused on vähenenud!? Või sellepärast, et võim ei suuda piisavalt raha väljaandajatele kantida? Näiteks EASi kaudu. <br /><br />Ja siiski ma usun eestlaste mõistusesse ja siin elavate mitte-eestlaste emotsionaalsesse intuitsiooni, et nad ükskord löövad selja sirgeks ja teevad järgmisel kevadel valiku oma tõelise kogemuse, oma elu ja kannatuste põhjal, mitte uskudes libekeelseid meediakanaleid ega neile ühest allikast söödetavaid „kõmuprotsesse“. <br /><br />Minu kommentaari algul mainitud vestlusringil oli vähemasti õigus selles, et pole tähtis „KES?“, vaid „MIS?“ Mis tuleb senise tohutu tühisõnalisuse ja kalasilmsuse asemele, millal eestlased ja nendega kõrvuti elavad teised rahvad saavad ükskord hakata ise määrama oma saatuse üle, mitte oodates signaale kusagilt kaugelt või kelleltki „maltalaselt“, kes lõpuks määrab, kui eurokõlblikud me siiski oleme. Oleme selle euro pärast kaotamas tervet põlvkonda, jäänud ilma sadadest sündimata eestlastest, kaotanud tuhandeid kibestunud ja ravita jäänud ja seetõttu elust lahkunud inimesi, purustanud kümneid tuhandeid perekondi ja võtnud lootuse vähemalt paarisajalt tuhandelt inimeselt, kes täna on töötud ja peavad elatuma jumal-teab-millest. Kas tõesti uue mitte-eestiliku kujundusega paberrahade ja lollakalt raskete müntide kaasaskandmise koorem õnnistab meid kevadel rahvana ja sunnib jätkama allakäigu trepil ikka allapoole!? Eesti vajab ometi ükskord selget pööret!<br /><br />MART UMMELAS<br /><br />AASTA AJAKIRJANIK 2009<br /><br /><br /><br /><br /><br /><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-4288092038423116221?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-87446435293676974702010-03-27T00:59:00.000-07:002010-03-27T01:00:43.577-07:00<script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><br />Ma arvan, et Eesti viimaste aastate allakäigu valguses vääriks uuesti ülelugemist intervjuu, mille andsin Maalehele siis, kui mul lasti veel osaleda Rahva Teenrite saates. Eks&nbsp;osuta seegi, et ma seal täna ei osale, minu toonaste mõtete ja kahtlustuste paikapidavust aastal 2010.<br /><br />Rahva teener Mart Ummelas: Ajakirjandus peab muutuma <br /><br /><br />26.02.2004 <br /><br /><br /><br />Koit Luus<br /><br /><br /><br />Kuidas tundub eelmine ärev aasta Eesti ajakirjanduses seestpoolt vaadatuna?<br /><br /><br /><br />Eesti ajakirjandusest kui mingist tervikust on väga raske rääkida, sest kõikehaaravat ajakirjanduslikku keskkonda ega omavahelist suhtlemist ei ole. Minu kontakt trükiajakirjandusega on olnud vaid läbi “Rahva teenrite” seltskonna. Sealtkaudu saan aimu, mis näiteks suuremates lehtedes toimub.<br /><br /><br /><br />Ma ei ütleks, et oli – vähemalt Eesti uudiste kajastuses – eriti ärev aasta. Kõik suuremad sündmused on ju olnud mingil määral ette aimatavad.<br /><br /><br /><br />Looduses tuli küll torme ette, aga Eesti elus ei ole olnud mingeid suuri üllatusi ega erilisi ootamatusi. Midagi sama rabavat, nagu näiteks oli 11. september 2001 USAs või isegi see, kui sai teatavaks, et Laar Savisaare pildi pihta laskis, pole ju olnud. On olnud suuresti etteaimatav nühkimine. Ka sügisese valitsuskriisi puhul tuli pauk sealt põõsast, kust oodata oligi.<br /><br /><br /><br />Oli see hea või halb?<br /><br /><br /><br />Selliste ette aimatavate pöörete puhul ei jää ajakirjandus väga rumalasse seisu. Teisest küljest, eks ta muidugi on halvem sellele osale ajakirjandusest, kes teeb panuse sensatsiooni või skandaali peale.<br /><br /><br /><br />Riigi ja inimeste seisukohalt on muidugi hea, kui asjad on arusaadavas dimensioonis ega välju sealt teise mõõtmesse. Kui ei toimu nii ootamatuid sündmusi a la Savisaare lindiskandaal, kui täna veel on valitsus ja homme seda enam ei ole.<br /><br /><br /><br />Viimase valitsuskriisi lahendamine näitas sedagi, et meil on õpitud niisuguseid küsimusi tsiviliseeritult lahendama. Ei pea kohe uksi paugutama, vähemasti mitte päriselt. <br /><br />”Poliitikud suhtuvad nende kohta avaldatusse tegelikult üsna ükskõikselt, vahel isegi otsivad skandaali, et mitte tundmatusse vajuda, ” nendib Mart Ummelas. <br /><br /><br /><br /><br /><br /><br /><br />Ja üsna viimasest ajast, tunnistagem, et ka Kaplinski avaldus ega sotsiaaldemokraatide nimemuutus polnud kellelegi enam põrutavaks üllatuseks. Protsess lihtsalt jõudis teatava loogilise tulemuseni.<br /><br /><br /><br />Mida see tähendab?<br /><br /><br /><br />Eks see näita mingil määral meie ühiskonna suuremat küpsust, tasakaalustatust. Oleme jõudmas arengustaadiumi, kus midagi väga ootamatut, väga kreisit enam ei toimu. Me ei saaks ka Euroopa Liitu astuda, kui meil oleks väga metsik poliitiline maastik.<br /><br /><br /><br />Kuigi jah, nii talitsetud ja ettearvatavad kui soomlased, kellel kõik protsessid väga aeglaselt keerduvad, me siiski veel ei ole.<br /><br /><br /><br />Seal näiteks kestis peaminister Anneli Jäätteenmäki nii-öelda paljastamine ju mitu kuud ja alles päris kulminatsioon – kui ta parlamendi ees seistes vassis – oli eriline, rabav sündmus. Eestis tavaliselt niisugust eeltööd ei tehta. Kui pauk tuleb, siis ta tuleb ikka üsna ootamatult.<br /><br /><br /><br />Vaatame Eestist väljapoole. Peale Soome skandaali küpses skandaal ka Leedus president Paksasega, seejärel kukkus Läti peaminister Repše. Tundub, et meie ümber on suhteliselt tihedalt ärevaid signaale?<br /><br /><br /><br />Ma ei usu, et Paksase puhul või siis Lätis oleks ilmtingimata vaja mingit salanõu otsida. Küsimus on pigem selles, et Balti riigid õpivad omaks võtma Euroopa suhtlemisstandardit. Huvitav, et ka Soome sattus tegelikult sisepoliitilisse kriisi rahvusvahelise olukorra pingestumise tõttu. See, et Paavo Lipponen aasta tagasi George Bushiga küllaltki delikaatsetel Iraagi-teemadel mõtteid vahetas ja et Soome poliitiline vastaspool, keskpartei, seda valimisvõitluses ära kasutas, näitab, et Soome ühiskonnalgi tuli hakata langetama valikuid, milleks ta ei olnud veel päriselt valmis või mida ta lihtsalt polnud pidanud seni tegema.<br /><br /><br /><br />Sama lugu on Balti riikidega. Me peame ennast kiiresti kohandama Euroopa standarditele.<br /><br /><br /><br />Selles kontekstis ma tõlgendaksin ka sügisest valitsuskriisi hoopis teises võtmes, kui ajakirjandus on seni näinud.<br /><br /><br /><br />Mitte Rahvaliidu jonni või Jaak Alliku lavastusena?<br /><br /><br /><br />Mina ütleksin, et kriisil oli täiesti põhimõtteline sisu, mis muide pole kuskile kadunud. Oli ette valmistatud riigieelarve, mis kahtlemata ei vastanud ega tegelikult vasta täiel määral tänaseni Euroopa standardile, eelkõige just sotsiaalsete kulutuste poole pealt.<br /><br /><br /><br />Me ei tohiks 1. mail Euroopa Liitu minna nii, et kogu meie eelarve sõltub ainult liidu toetusraha täielikust saamisest või mittesaamisest. Me oleksime oma riigieelarve ja kogu riigi usutavuse seadnud ikka väga suure küsimärgi alla, kui 1. jaanuarist oleksime tulumaksu hurraa peale vähendanud. Sisuliselt oleksime võtnud eelarvest raha ette ära, seades tõsisesse ohtu omapoolse finantseerimise võime, ehkki Euroopa Liiduga ühinemine just seda nõuab.<br /><br /><br /><br />Selles mõttes oli Rahvaliidu protest õigustatud. Seda näitab muide ka fakt, et partnerid lõpuks ilma suurema kärata nõustusid.<br /><br /><br /><br />Selle kriisi taust on meie ühinemine teistsuguse maailma ja teistsuguste reeglitega. Ja meil tuli nende reeglitega ühineda nüüd ja ausalt, et ei peaks seda tegema kunagi edaspidi hoopis piinlikumas situatsioonis.<br /><br /><br /><br />Kas võib minevikule toetudes tõdeda, et Eesti rahareformi edu on andnud julguse riskida ka järgmistes sammudes?<br /><br /><br /><br />Rahareformi puhul oli risk tegelikult väike. Teame, et rahvas oli juba 80. aastate lõpul küllaltki selgelt häälestatud pingsale, kokkuhoidlikule, ohvrimeelselegi elule. Jutt kartulikoorte söömisest polnud paljude jaoks vaid poos. Oma raha saamine väärtustus toona märksa rohkem kui äsjaste säästude kadumine.<br /><br /><br /><br />Ma ei taha muidugi öelda, et Nõukogude ajal kogutud säästude tuulde lendamine oleks olnud kõigi jaoks õiglane lahendus. Kaugel sellest! Aga see oli siiski väiksem pahe võrreldes teiste võimalike lahendustega, mida välja pakuti ja mis teistes Ida-Euroopa riikides, vähemasti tagantjärele targana otsustades, ei andnud üldsegi head tulemust.<br /><br /><br /><br />Rahareformi puhul räägitakse suurest õnnestumisest ja suurest riskist sellepärast, et IMF soovitas meile hoopis teistsugust lahendust.<br /><br /><br /><br />Nüüd on küsimus selles, kas me täna saaksime sama hulljulgelt Euroopa Liidu soovitatavaist erinevaid otsuseid vastu võtta või mingeid omapäraseid lahendusi välja pakkuda. Kas see oleks reaalne?<br /><br /><br /><br />Ma julgen selles sügavalt kahelda, ma ei usu seda.<br /><br /><br /><br />Vanemapalga ümber toimunud väitlus näitas tegelikult, et inimeste suhtumine ei ole enam sama lineaarne kui raharefomi ajal, otsuste või reformide hindamisel hakkavad mängima hoopis teistsugused aspektid. Näiteks sotsiaalse õigluse küsimused, mida rahareformi puhul keegi ju õieti ei tõstatanudki.<br /><br /><br /><br />Ühiskondliku otsustamise protsess on muutunud mitmemõõtmelisemaks. Sotsiaaldemokraatia taaselustumine on selle ilmekaim tunnistus.<br /><br /><br /><br />Reformide algusperioodil kasutati väga tugevalt ära inimese individualistlikku, isegi egoistlikku hoiakut, tema ekstreemset siseressurssi. See tähendas sageli paljude jaoks ülisuurte riskide võtmist ja võib-olla ka tavanormidest vägagi erinevat käitumist. Ilmekaim näide on kas või vanaraua eksport välismaale Vene piirivalve nina alt.<br /><br /><br /><br />Kes olid selleks pingeks või oma siseressursi kasutamiseks suutelised, saavutasid väga suurt edu, kes aga selleks “tiigrihüppeks” suutelised ei olnud, need on keskmisest väga tugevasti maha jäänud.<br /><br /><br /><br />Selles mõttes oleme oma arengus jõudnud pöördelisse faasi, et kui varem olid väga suured ülesanded pandud vaid kitsale, riskialtile eliidile, siis praegu ei saa enam vaid neile loota, me peame töö uuesti nii-öelda ära jagama.<br /><br /><br /><br />Kui me aga töid jagame, peame ka hüvesid võrdsemalt jagama hakkama. Kui parempoolsed kõnelevad ähvardavast väärtuste ümberjagamisest, siis ajavad nad teadlikult jama – tegelikult tuleb just töö ühiskonnas ümber jagada, ja seda juba kõigi hüvanguks.<br /><br /><br /><br />Seda ootavad ka naabrid – vähemalt Põhjalas?<br /><br /><br /><br />Meil ei maksaks luua väga suuri illusioone, et Soome ettevõtted hakkavad massiliselt siia tulema, sest omanikud toovad nad siia alles siis, kui nad ka siinset ühiskonda usaldavad.<br /><br /><br /><br />Küsimus ei ole mingi formaalse kontorimaja avamises, vaid ikka selles, et sealsed inimesed peavad tulema siia ka tööle, koos oma peredega elama. Selles on tegelik küsimus, aga mitte formaalse maksusoodustuse erilises ahvatluses.<br /><br /><br /><br />Tavaline Soome inimene on praegu ikka väga hirmul selle ees, et piirid, eriti lõunapiir, avanevad. Juba praegu on Soome kodanike suhtumine Eestisse üsna kriitiline ja me peame olema valmis selleks, et see võib veelgi kriitilisemaks muutuda.<br /><br /><br /><br />Elu sotsiaalne pool ei ole majandusest sugugi nii jäigalt lahutatud, nagu turumajanduse apologeedid vahel arvavad, tegelikult on see sageli isegi olulisem kui majanduskeskkond.<br /><br /><br /><br />Neid aspekte suurte investeeringuplaanide puhul – näiteks võimalik BMW tehas või tselluloositehas – pole seni eriti rõhutatud?<br /><br /><br /><br />Väga paljud inimesed, kes majandusprotsesse analüüsivad, teevad seda lineaarses, primitiivses mõõtmes. Aga reaalse ettevõtte puhul ei ole küsimus ainult alginvesteeringus, vaid selles, et saada see ettevõte siin ka toimima ja aastateks. Põhjused sellest loobumiseks võivad peale raha peituda ka selles, et ei jätku kas asjatundlikku tööjõudu või ei suudeta luua elamiskõlblikku infrastruktuuri.<br /><br /><br /><br />Sotsiaalne võrgustik iga sellise suure projekti ümber on tegelikult märksa suurem ja keerukam kui lihtsalt mingi rahasumma ümberkantimine.<br /><br /><br /><br />Raha võib maailmas olla palju, aga sellegi poolest teatud kohtadesse raha kunagi ei jõua. Ehkki nendes kohtades võiks kasumimarginaal olla tohutu. Meenutagem või totalitaarriike, sõjakoldeid, rahvuskonfliktides vaevlevaid riike.<br /><br /><br /><br />Raha lihtsalt ei jõua sinna, sest seal ei ole vähegi usutavat keskkonda.<br /><br /><br /><br />Sama lugu on meiega Euroopa Liidus. Enamikus Euroopa vanades riikides ei vaadata liidu laienemist siiamaani eriti positiivselt. Eelarvamused meie kui tulnukate suhtes on endiselt väga suured.<br /><br /><br /><br />Tuleks mõelda, kuidas niisuguseid eelarvamusi vähendada, mitte veelgi suurendada, üritades valida Euroopa Liidus omaks võetust väga erinevat, ekstreemset teed.<br /><br /><br /><br />Väita, et meie oleme Euroopa Liidu uuendaja või vedur, tundub vähemasti naeruväärne, igal juhul on see kahjulik. Oma koha tunnetamine seisab meil veel alles ees ning sellest me ainult võidame.<br /><br /><br /><br />Kohanemisoskus on meil alles üsna puudulik. Ust lahti lüües me siseneda juba oskame, aga kohaneme ikka veel kehvasti.<br /><br /><br /><br />Mida peate enda jaoks kõige olulisemaks ajakirjanikutöös?<br /><br /><br /><br />Eesti lehtedesse ma ei kirjuta ega ilmselt kirjutama hakka. Põhiline on see, et ma ei hakka ise ennast kunagi pakkuma, aga minult tellida ei julgeta. Minu isiku suhtes toimib eesti ajakirjanduses teatav tõrjuv solidaarsus, millele vihjasin juba intervjuu alguses.<br /><br /><br /><br />Soomes on iseasi, see on avatud ajakirjanduslik keskkond, kus toimivad klassikalised põhimõtted. Ma suudan vaadelda Eesti asju Soome poolt, püüdes jääda võimalikult ausaks ka Eesti olude suhtes. Ei tohi midagi ilustada. Mitte ka nii-öelda Eesti huvides. See on ausa ajakirjanduse ainus tõeline põhimõte, mis Eestis kahjuks alati ei toimi.<br /><br /><br /><br />Igal ajakirjanikul peaks olema nii palju potentsiaali, et ta oleks võimeline selgitama, miks ta üht või teist sündmust ja selle kajastamist üldse uudisena väärtustab või siis ei väärtusta. Seda ei taheta pahatihti teha, arvates, et nii toimides ollakse “kohutavalt” erapooletud.<br /><br /><br /><br />Tuleb siiski olla enda vastu lõpuni aus.<br /><br /><br /><br />Mulle näiteks absoluutselt ei meeldi kolleeg Anvar Samosti maailmavaatelised seisukohad, aga ta on oma ideoloogias väga järjepidev ja aus. Ta ütleb selle nii otsekoheselt välja, et ma aktsepteerin teda oponendina palju rohkem kui sellist ajakirjanikku, kes püüab pidevalt varjata oma tegelikku mina ja väita, et on täiesti erapooletu, ehkki tal tihti üldse puudub isiklik seisukoht.<br /><br /><br /><br />See on tähtis, et ajakirjanik oleks ka inimesena valmis alla kirjutama nendelesamadele seisukohtadele, mida ta ajakirjanikuna välja ütleb või kaitseb.<br /><br /><br /><br />Seega probleem pole mitte ajakirjanike kuulumises parteisse, vaid nende näilises sõltumatuses?<br /><br /><br /><br />Mäletan, et ma ei olnud paljuski ühte meelt Harri Tiidoga, aga ka tema avaldas “Keskpäevatunnis” korduvalt arvamust, et pole midagi halba selles, kui ajakirjanik on avalikult mõne erakonna liige. Ehkki ta ise seda pole kunagi olnud.<br /><br /><br /><br />Palju ausam on teada anda, et erakonda kuulutakse või seda toetatakse, kui et inimesed tabavad selle ise ära ajakirjaniku tegevuse ja “erapooletute” valikute järgi.<br /><br /><br /><br />Kas saate pealkiri “Rahva teenrid” iseloomustab esinejaid ajakirjanikke või on see mõeldud poliitikute kohta, kellest saates räägite?<br /><br /><br /><br />Kui me omal ajal Neeme Brusiga pealkirja välja mõtlesime, siis sõna “teenrid” tuli mulle meelde kurikuulsast aktsiaseltsist, mis Raekoja platsil Jegorovi maja omandas.<br /><br /><br /><br />Tegelikult on ajakirjanikul ja poliitikul rahva teenrina küll üsna erinev roll ühiskonnas, aga me peame siiski ennast pidama samamoodi rahva teenriks kui peaksid poliitikudki.<br /><br /><br /><br />Me aitame nii-öelda teiselt poolt klaasi mõtestada samu asju, mida poliitik vaatab oma poolelt. Me oleme sama rahva teenistuses, püüame mitte niivõrd ennast eksponeerida, kuivõrd aidata rahval selgusele jõuda, mis tegelikult toimub.<br /><br /><br /><br />See on rahva teenimine selles mõttes, et anname rahvale võimaluse erinevatest lähtekohtadest toimuvaid sündmusi ja protsesse näha, anda erinevaid seletusi kõigele ümberringi toimuvale. Mitte käies välja üht ja ainuõiget seletust. Sellisest tolerantsusest jääb meie ajakirjandusel kõige sagedamini puudu.<br /><br /><br /><br />Põhiline on diskussioon ja mõttevahetus omavahel, mitte mingite valmis seisukohtade esitlemine, nagu seda juhtub sageli mitmes samalaadses saates teistel raadiokanalitel. Meie otsime tõde, mitte ei jutlusta seda.<br /><br /><br /><br />Ajakirjandusmudelina on palju räägitud konservatiivsest Saksa mudelist ja agressiivselt pealetungivast Ameerika omast, mida võrreldakse ka rämpstoidu hamburgeriga. Kas viimane välistab rahva teenimise?<br /><br /><br /><br />Usun, et kõik ajas muutub. Ajakirjandus Eestis on viimasel kümnel aastal taotluslikult olnud suhteliselt ameerikalik, samas võib ka ajakirjanduse enda sees täheldada samasuguseid muutusi või muutuste otsinguid nagu kogu ühiskonnas. Ajakirjandus püüab hakata nägema asju ka sügavuti ja mitmeplaanilisemalt.<br /><br /><br /><br />Ma arvan, et põhjus on suurel määral selles, et ajakirjandus on seni olnud vaid üks üsna primitiivseid äritegemise alasid. Meie ajakirjandus ei ole veel oma sisus jõudnud sellelegi tasemele, mis tal ühiskondlike protsesside mõjutajana oli Nõukogude aja lõpul. Siis valmistas ajakirjandus ette ühiskondliku muutuse protsessi. Tal olid eeldused olla ühiskonnas oluline mõjutaja – see niinimetatud neljas võim.<br /><br /><br /><br />Pöörde tagajärjel, nagu ikka vahel juhtub revolutsiooni käigus, kui lapsed visatakse välja koos pesuveega, läks ka Eesti ajakirjanduse kogu see funktsioon kaotsi. Kogu energia ongi läinud vaid võistlusele lugeja-vaataja-kuulaja tähelepanu pärast, reklaamitellijate pärast.<br /><br /><br /><br />See on amerikaniseerumine väliselt. Aga ma ei usu, et Ameerikagi ajakirjandus on ainult üheplaaniline. Seal on kindlasti palju sügavamaid hoovusi ja palju erinevaid vorme, milles ta on ka tõsisemalt võetav.<br /><br /><br /><br />Me oleme lihtsalt laenanud kollase tabloidpressi välise, ameerikaliku vormi, üritades sellesse suruda oma koduvillase sisu. Saame naeruväärse tulemuse, näiteks tiitli “telestaar”, mis pahatihti tähendab vaid mingi bingoloto numbrilugeja “glamuurset” rolli.<br /><br /><br /><br />Kuidas ajakirjandusturu areng nüüd edasi läheb?<br /><br /><br /><br />Turuvõitluse tagajärjel on välja kujunenud tugevad kirjastajad, kanalid, meediavahendid. Konkurentsi järgmises etapis enam lihtsalt vormivõtetega paremat tulemust ei saavuta. Peab hakkama sisuliselt oma kohta ja funktsioone põhjendama.<br /><br /><br /><br />Seda on näha ka Postimehe ja Eesti Päevalehe vahelises konkurentsis: lihtsa pealkirja või uudisega löömise asemel püüavad nad hakata pakkuma spetsiifilist, eri sihtgruppidele mõeldud informatsiooni ja sellele vastavaid täiendavaid lisasid. Samal ajal tulevad uuel kujul tagasi ka kultuurilisad, mis vahepeal hakkasid meelelahutuse tulvas kaduma.<br /><br /><br /><br />Näeme, et ajakirjandus otsib ka sisemiselt uut kvaliteeti, et oma olemasolu veenvalt põhjendada. Ta ei taha kaotada oma sotsiaalset kaalu ja kohta – olgem ausad, rahvas hindab ajakirjanduse mõju ühiskonnale praegu ikka üsna madalalt. Ajakirjandus mõistena on endiselt väga madala mainega.<br /><br /><br /><br />Positiivne maine peab hakkama tasapisi ajakirjandusele tagasi tulema ja see eeldab rasket tööd.<br /><br /><br /><br />Kas praegune seis on paratamatu?<br /><br /><br /><br />Küsimus on väikese riigi väikestes ressurssides ja otsustamises ainult selle põhjal, mis kellele on kasulik. Lühiajalise poliitilise edu mastaabis võib selline ajakirjandus kellelegi ka kasulik olla.<br /><br /><br /><br />See on rohkem sõltuv reklaamitellijatest. Aga nagu me teame: kes on rohkem sõltuv reklaamitellijatest, see on ka rohkem manipuleeritav, sealhulgas ka poliitiliselt mõjutatav.<br /><br /><br /><br />Kuigi öeldakse, et ajakirjandus mõjutab valimisi, on asi tegelikult ikkagi vastupidi: poliitika, erakondade rahastajad mõjutavad ajakirjanduse kaudu valimistulemusi. Poliitikuilt tuleb tellimus, kas siis materjali või reklaamina, ajakirjandus täidab selle – sellises arengustaadiumis me praegu kahjuks oleme.<br /><br /><br /><br />Sõltumatut ajakirjandusväljaannet, kes võiks dikteerida olemuslikke valikuid, millega omakorda poliitikud peaksid arvestama, Eestis praegu ei ole. Poliitikud suhtuvad nende kohta avaldatusse tegelikult üsna ükskõikselt, vahel isegi otsivad skandaali, et mitte tundmatusse vajuda. Välja arvatud ehk mõned erandlikud juhtumid, kui on juba olemas ka eelnev ootus, soov kedagi konkreetselt risti lüüa, siis kasutab poliitika ajakirjandust oma huvides ära.<br /><br /><br /><br />Kas ajakirjanduse roll võiks siiski kuidagi kasvada?<br /><br /><br /><br />Ma ei näe seni veel isegi mitte kaugemas perspektiivis, et ajakirjandus võiks hakata tõsiselt mõjutama strateegilisi riiklikke otsuseid. Ajakirjanduse seisukohad võivad mingil määral mõjutada ehk vaid üksikuid päevakajalisi otsuseid.<br /><br /><br /><br />Üksikjuhtumina on hea ja õpetlik näide Robert Antro-povi Hummeri-juhtum. Ajakirjandus jäi ju lõppkokkuvõttes totaalseks kaotajaks, kuigi nõudis veel nädal enne loo sumbumist üsna üksmeelselt tema tagasiastumist.<br /><br /><br /><br />Ma ei taha öelda, et tagasiastumine oleks olnud parim lahendus. Ma ei ütle seda, sest ma ei tea, mul puudub piisav teave. Aga ma ütlen, et ajakirjandus pressis jõuliselt selles suunas, aga ei saavutanud ikkagi oodatule ligilähedastki tulemust.<br /><br /><br /><br />Küsimus on selles, et ajakirjanduse ressursid ei ole täna lihtsalt piisavad, et selliseid probleeme sügavuti valgustada, et jõuda asjade tegeliku olemuseni.<br /><br /><br /><br />Ajakirjanikud astuvad sageli vaid ebamääraste vihjete varal väga õrnale pinnale, sest neil ei ole analüüsiks aega ega ka piisavalt faktilist materjali, mille põhjal anda juhtunule põhjapanevaid hinnanguid, millest ei saaks enam mööda vaadata.<br /><br /><br /><br />Antropovi juhtumis andis kaitsepolitsei lõpuks kõigi jaoks täiesti ootamatu hinnangu. Ja ajakirjandus rahunes sellega päevapealt, tunnistas oma jõuetust. Ehkki omavahel räägiti ja leheski vihjati, et kaitsepolitsei annab nõnda politseijuhile õiguse, mida ta tavainimesele kunagi ei annaks. Keegi osutus teistest siiski võrdseimaks.<br /><br /><br /><br />Nüüd ongi küsimus selles, kas ajakirjandus taganes selles olukorras teadlikult või mingil muul põhjusel, kellegi “heal” soovitusel või koguni manitsusel. Või lihtsalt tunnistas oma sisulist abitust!? Seda ma ei oska öelda. Ja ma ei usu, et keegi tahaks seda sõlme vähemasti lähiajal lahti harutada.<br /><br /><br /><br />Toimunu põhjal võib vaid tõdeda, et kui oskad õigel ajal avalikult vabandada, kui sind on kellelgi sellel kohal väga vaja ja sa oled ka muidu igati tore poiss, patsutad ajakirjanikele sõbralikult õlale, siis pole mõtet ka ajakirjanduse esitatud paljastusi ega neist johtuvaid küsimusi liiga tõsiselt võtta. Ajakirjandus tõmbab ise saba jalge vahele. Või tundub see mulle ainult nii!?<br /><br /><br /><br /><br /><br /><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-8744643529367697470?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-85927074974086669582010-03-25T07:34:00.003-07:002010-03-25T07:35:46.252-07:00<script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><br />Olen alati olnud selle vastu, et ajakirjandus kasutaks oma väidete tõestuseks ebaseaduslikke vahendeid, ka sellist infot, mida on hangitud allikailt kas nende isikliku kibestumise tõttu oma töökohas, eritasu eest või lihtsalt kergeusklikkust ära kasutades. Iga ajakirjanik teab ju seda, et esimene asi, mida ametnik meile nendega kohtumisel ütleb, on see, et ega te ometi ei taha mind alt vedada. Mina pole kunagi pidanud seda väärikaks tegevuseks ega ole kunagi kasutanud sellist räpast infot. Mina küll ei taha olla "räpane informaator" nagu kunagi KGB tilgutajad. Ei tea ka ühtegi vähegi kaalukamat viimase 20 aasta Eesti juhtumit, kus sellise nn insider-info tulemusena, mida väljaanded on kasutanud üksnes oma läbimüügi kasvatamiseks (eelkõige Eesti Ekspress), oleks kunagi midagi Eesti ühiskonnas paremaks muutnud, pigem ikka vastupidi ja rängalt. Oleme ajakirjanduse loodud augus. Sel kombel on lihtsalt demoniseeritud teatud erakondi, isikuid ja maailmavaateid, sealhulgas ka sotsiaaldemokraatiat, mida rahvaesindaja H. Rumm võiks esindada, aga pole seda kunagi siiralt teinud ega ilmselt tahtnudki teha. Meie ajakirjanduse ebaeetiline suhtumine teabesse on reaalselt üksnes põhjustanud demokraatia olulist nõrgenemist, usalduse kadumist demokraatlikesse institutsioonidesse. s.t parteidesse, mida esindavad ka valitavad organid, üldist sotsiaalset frustratsiooni ja majanduslikku allakäiku, mis on viimastel aastatel muutunud kõigile ilmnähtavaks. Ajakirjanduse soovimatus toetada ühiskonda edasiviivaid ideid ja isikuid maksab nüüd kätte tõsise majanduslanguse ja kogu ühiskonna totaalse usalduskaotusega . Võib lühidalt kokku võtta, et meie peavoolumeedia on olnud ilmselt põhiline jõud tänase majanduslanguse tegeliku sügavuse kujundamisel. Oleks juba kord aeg sellest aru saada ja teha parandust!<script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-8592707497408666958?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-77124926263309298472010-03-25T07:34:00.001-07:002010-03-25T07:34:07.649-07:00<script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><br />Olen alati olnud selle vastu, et ajakirjandus kasutaks oma väidete tõestuseks ebaseaduslikke vahendeid, ka sellist infot, mida on hangitud allikailt kas nende isikliku kibestumise tõttu oma töökohas, eritasu eest või lihtsalt kergeusklikkust ära kasutades. Iga ajakirjanik teab ju seda, et esimene asi, mida ametnik meile nendega kohtumisel ütleb, on see, et ega te ometi ei taha mind alt vedada. Mina pole kunagi pidanud seda väärikaks tegevuseks ega ole kunagi kasutanud sellist räpast infot. Mina küll ei taha olla "räpane informaator" nagu kunagi KGB tilgutajad. Ei tea ka ühtegi vähegi kaalukamat viimase 20 aasta Eesti juhtumit, kus sellise nn insider-info tulemusena, mida väljaanded on kasutanud üksnes oma läbimüügi kasvatamiseks (eelkõige Eesti Ekspress), oleks kunagi midagi Eesti ühiskonnas paremaks muutunud, pigem ikka vastupidi ja rängalt. Oleme ajakirjanduse loodud augus. Sel kombel on lihtsalt demoniseeritud teatud erakondi, isikuid ja maailmavaateid, sealhulgas ka sotsiaaldemokraatiat, mida rahvaesindaja H. Rumm võiks esindada, aga pole seda kunagi siiralt teinud ega ilmselt tahtnudki teha. Meie ajakirjanduse ebaeetiline suhtumine teabesse on reaalselt üksnes põhjustanud demokraatia olulist nõrgenemist, usalduse kadumist demokraatlikesse institutsioonidesse. s.t parteidesse, mida esindavad ka valitavad organid, üldist sotsiaalset frustratsiooni ja majanduslikku allakäiku, mis on viimastel aastatel muutunud kõigile ilmnähtavaks. Ajakirjanduse soovimatus toetada ühiskonda edasiviivaid ideid ja isikuid maksab nüüd kätte tõsise majanduslanguse ja kogu ühiskonna totaalse usalduskaotusega . Võib lühidalt kokku võtta, et meie peavoolumeedia on olnud ilmselt põhiline jõud tänase majanduslanguse tegeliku sügavuse kujundamisel. Oleks juba kord aeg sellest aru saada ja teha parandust!<script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-7712492626330929847?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-10373687499566004082010-03-18T23:37:00.001-07:002010-03-18T23:37:53.786-07:00<script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><br />Lugedes viimastel päevadel meie ajalehti või õieti jõllitades nende tühje esi- ja muid külgi, tundub, et Saatan on maa peal tagasi. Ja tema nimi on Rein Lang. Olen Reinuga koos töötanud, temaga tuliselt vaielnud ning teda kritiseerinud oma meediakommentaarides, kui mul neid veel teha võimaldati. Niisamuti kui püüdnud igati tõrjuda kõiki neid seadusandjate ja poliitikute katseid ajakirjandusele päitseid pähe panna, mida taasiseseisvumisajal on korduvalt üritatud. Ent olen ühtaegu rõhutanud, et trükiajakirjandus ei saa igavesti jääda väljapoole õigusruumi. <br /><br />Töötades veel üleminekuajal kultuuriministeeriumi osakonnajuhataja ja seejärel ministri asetäitjana valmistasin koos kolleegidega ette uue Eesti esimese ajakirjandusvabaduse seaduse eelnõu, mille eesmärgiks oli tagada ajakirjandusele reaalsed võimalused iseseisvas Eestis vabalt tegutseda, ilma et kellelgi ametnikul või muul asjamehel võiks tekkida kirge seda suvaliselt piirama hakata. Teisalt, sinna oli sisse kirjutatud ka reaalne vastutus, nagu see on olemas kõigis Euroopa riikides, sealhulgas juba ligi sajand tagasi Soome Vabariigis vastu võetud trükivabaduse seaduses. Eelnõu ei jõudnud paraku ministeeriumide vahelisest arutlusest kaugemale. Valitses ju proletaarse kõikelubatavuse aeg.<br /><br />Ma pole jurist, et arvustada seaduseelnõu 656 SE, kuid Rein Langi esinemine Eesti Ajakirjanike Liidu kongressil veenis mind sellesse tõsiselt suhtuma. Rääkimata sellest, et EAL-i seisukohti on selle kujundamisel suuresti arvestatud ning ka kongressi delegaadid võtsid ministri esinemise vastu ilmse poolehoiuga. Kahjuks meie peavoolumeedia sellest ei kirjutanud, nagu ka sellest, et allakirjutanu kuulutati kongressil aasta ajakirjanikuks 2009 žürii otsusel, mida juhtis Riigikogu esimees Ene Ergma. Eks näita seegi iseenesest vähetähtis seik, et ajakirjanduse objektiivsus ei ole Eestis just täiuslik. Et lugejat manipuleeritakse mitte ajakirjanike, vaid omanike huvides. Miks peaks siis uskuma, et allikakaitse osas aetakse väljaannetes alati žurnalistlikke, mitte näiteks aktsionäride omakasupüüdlikke eesmärke, nagu väitis oma selgitustes ka minister Lang!?<br /><br />19. märtsil kirjutas ajakirjandusõppejõud Mart Raudsaar Eesti Päevalehes, et Rein Langi häirib Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punkt 3.7., mis lubab ka ebaeetiliste võtete kasutamist nn avalikkuse huvides. Eesti Ajakirjanike Liit pole kunagi seda koodeksit aktsepteerinud ja just selle punkti pärast. Meiega on selles osas sama meelt nii Euroopa ajakirjanike ühendus EFJ kui ka ülemaailme organisatsioon IFJ. Seetõttu on ka EAL endiselt globaalsete ajakirjanike ühenduste ainus seaduslik esindaja Eestis. Ei olemas Eesti ajakirjanduseetikat, on olemas tsiviliseeritud maailma ajakirjanduseetika.<br /><br />Mulle näib, et trükiajakirjanduse kohati meeleheitlik protest seaduseelnõu 656 SE vastu lähtub mitte niivõrd vaba ajakirjanduse kui angažeeritud ajakirjanduse eesmärkidest. Nii eeltrahvid kui muud majanduslikud sanktsioonid ei puudutaks ju kuidagi ajakirjanike tegevusvabadust, vaid tooksid kaasa majandusliku vastutuse üksnes väljaannete omanikele. Seni on ajakirjandus olnud suhteliselt tulus ja ohutu tegevusala, sealhulgas igasugu seiklejaile. Palju on siis olnud reaalseid kahjutasunõudeid ajakirjanduse vastu, rääkimata nende maksmisest, mida nüüd kardetakse!? Poliitilise intriigi lisab kogu supile äsjane Mart Laari esinemine, mis viitab sellele, et tegelik võitlus ajakirjanduse kontrolli üle käib mitte niivõrd võimu ja ajakirjanduse vahel, vaid võimuliidu siseselt. Igal juhul ajakirjanikke liitu kuuluvad ajakirjanikud tahavad sellest mudaloopimisest kõrvale jääda, usun ma siiralt.<br /><br />MART UMMELAS<br /><br />EAL-i liige aastast 1986<br /><br /><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-1037368749956600408?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-39181369022325962352010-03-11T21:40:00.000-08:002010-03-11T21:42:50.905-08:00<script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="http://4.bp.blogspot.com/_uXRGWri06NU/S5nUTNVE2tI/AAAAAAAAAWI/4hqmvW5tJYo/s1600-h/Image+%3D+Bloody_Knife_by_UchihaVenger.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://4.bp.blogspot.com/_uXRGWri06NU/S5nUTNVE2tI/AAAAAAAAAWI/4hqmvW5tJYo/s320/Image+%3D+Bloody_Knife_by_UchihaVenger.jpg" vt="true" /></a></div>Hiljaaegu saime ühest väärikast ajalehest lugeda, et Ameerika Ühendriigid määratlevad oma kuulsa hamburgerifirma hinnapoliitikaga Eesti endiselt kuuluvaks Ida-Euroopasse, sest söögikohas pakutavaile kotletisaiadele peab ketšupipaki juurde ostma eraldi raha eest. Mujal Lääne-Euroopas, rääkimata Ameerikast, on rahvas õnnistatud tasuta ketšupipakiga, aga Eesti ei ole veel niivõrd usaldusväärne riik, et ketšupit saaks siin letist võtta niisama. <br /><br /><br />See on küllaltki markantne näide selle kohta, mida meist niinimetatud läänepartnerid tegelikult arvavad. Küllap on see hind NATO lennukite eest meie taevas!? Ehkki ma ei saa teisalt aru, miks ketšup või muud maitseained peaksid üldse kuuluma söögikorra juurde automaatselt. Rääkimata sellest, et sel juhul on need lisandid nagu nii toidu hinna sisse juba arvestatud. See nn rootsi laua sündroom, kui meile „tundub“, nagu saaksime midagi tasuta, on väga petlik. Tavaline inimene ei suuda ealeski ära süüa nii palju toitu, kui on rootsi laua väljamüügihind tegelikult. Võrreldes näiteks tootja omahinnaga. Küllap leidub vaid üks tuhandest inimesest (õgardist), kes seda suudaks või julgeks ära süüa, aga illusiooni „tasuta“ toidust usuvad paljud, võib-olla isegi enamik. Nagu ka meie võrdväärset kuulumist Lääneliitu.<br /><br />Me elame kahepalgelises maailmas, kus paljud kõlavad loosungid, millest kindlasti viimastel aastatel kõige rohkem kõlanud „Euro 2011!“ on tegelikult kõige silmakirjalikum. Lugege asjatundlike majandusteadlaste, ja mitte üksnes Eesti hästitasustatud (Rootsi) pankade analüütikute „analüüse“, ja te veendute, et järjekordne rahareform ei too meie õuele automaatselt mingit õnne. (Nagu tasuta ketšupki!) Tegelikult oleks juba aeg möönda, et euro aitab ehk vältida uusi õnnetusi, veelgi sügavamat majanduslangust, allakäigu jätkumist, aga kindlasti ei viruta Eestit enam majandustiigrite sadulasse. <br /><br />Mul pole midagi euro vastu, sest olen seda pidanud aastaid kasutama välismaal käies. Olen suutnud seda oma riigile teenida märkimisväärsel määral, makstes üksnes oma intellektuaalsele omandile toetudes selle pealt Eesti riigile aastaid 21-26 % tulumaksu. (Saamata selle eest vastu küll mitte midagi muud kui üha õhenevat riiki ja üleskutseid võltspatriotismile!) Ent ma tean ka väga hästi, kuivõrd paratamatult on kasvanud neis riikides, kus eurole üle mindi, tarbijahinnad ja teenused. <br /><br />Ehk parim näide selle kohta on seesama praegu Euroopa Liidus ülekohtuselt nöögitav Kreeka. Kui veel 1990. aastate keskel seal puhkasin, maksin selle eest drahmides mitte oluliselt rohkem kui samavõrd aega Tallinnas elades. Viimati mullu seal kaks nädalat elades maksin oma hotellimajutuse ja toitlustuse eest umbes 3 korda rohkem kui ealeski varem Kreekas olles. Vaevalt küll sealsed oliivid, vintske lambaliha või kahjuks üsna keskpärane vein selle aja jooksul oleksid omandanud uusi ja enneolematuid konkurentsieeliseid võrreldes naabermaadega. Eurotsoon lihtsalt ühtlustas hinnad seninigi ülikalli Itaalia ja keskkalli Hispaaniaga, rääkimata põhjapoolsematest riikidest. Saksa ja Skandinaavia turistide jaoks on Kreeka hinnatase ju endiselt üsna „soodne“.<br /><br />Tulles tagasi ketšupi juurde, mis enamiku ülekaaluliste ameeriklaste meelest kuulub lahutamatult mõttetu rämpstoidu juurde, sest annab sellele vähemasti mingisugusegi maitse, siis mulle näib, et eurol saab Eestis olema samasugune maitselisandi roll. Me saame nüüd oma tagasihoidlikule eluhamburgerile pritsida veidi krehvtist euroketšupit ja meile tundub seejärel, et koos sellega oleme veidi globaalsemad ja tõsiseltvõetavamad. Röhitseme üheskoos kogu eurotsooniga ja tunneme teatavat solidaarsust kõigi nende rahvastega, kes enne meidki on selle „maitseelamuse“ läbi teinud. Et siis edaspidi üha sagedamini märgata, kuidas nn MacDonaldsi indeks ühtlustab meie muudki hinnataset Euroopa, Ameerika ja lõpuks ehk ka Antarktikaga. Et saaksime seejärel koos tasuta ketšupiga jõuliselt järada „vaid veidi pisut“ kallimat hamburgeri.<br /><br />MART UMMELAS<script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-3918136902232596235?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-81688841397420402502010-03-09T09:32:00.000-08:002010-03-09T09:32:03.840-08:00<script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><br /><a href="http://kammeljas.blogspot.com/">http://kammeljas.blogspot.com/</a><br /><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-8168884139742040250?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-10084251070624322712010-03-09T09:28:00.000-08:002010-03-09T09:31:02.651-08:00<script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><br />Mart, miks Sa arvad, et lõpuks... <br />Sa pingutasid märkimisväärsel määral selleks, et teha ühe konkreetse (pole enam oluline, kas äpardunud või õnnestunud) küsitluse üle arutamisest mitu põhimõttelise tähtsusega probleemi. Ehkki Sa üritasid enda arvates vaid vältida seoses toimunuga labast politiseerimist, kukkus välja vastupidi. Sa pole esimene ega ainuke, kelle sõnavõttude tagant kumab läbi mingi lootus kuuluda nende hulka, kes võtavad endale õiguse kõigile ühiskonnas koht kätte näidata. Ka selles pisiväitluses, mille me äsja maha pidasime, tuli välja (sai peaaegu avalikuks saladuseks), et ajakirjanike, ametnike, saadikute ja nende nõunike hulgas on ka selliseid, kelle kujutlus sõnavabadusest, kompetentsusest, teaduslikust uuringust, andmete ja faktide usaldatavusest jpm vajaks täpsustamist. <br /><br /><br /><br />Keegi ei tea ega oska kõike. Võimatu on ka kõigest aru saada, aga sellest on kõrge elatustasemega maades üsna hästi aru saadud, et tänapäeval on (peab olema!) kogu elanikkond, sh kõik asjamehed, ametikohast hoolimata, elukestvas õppes. Muidugi on ka teistes maades selliseid, kes käivad õppimise asemel siin-seal niisama jalgu kõlgutamas... <br /><br />Muidugi on ka selliseid, kelle kohta ütles Jüri Lotman ühes samasuguses väitluses, et suhteliselt kerge on varjata viletsat kõrgharidust, ent võimatu on varjata viletsat lastetuba.<br /><br /><br /><br />Demokraatia on kultuuri funktsioon!<br /><br />Demokraatiat ei saa hoida; hoida on võimalik ja vaja demokraatia eeldusi. <br /><br />Ka sõnavabadus on demokraatia eeldus, tunnus ja tulemus. Kui sõnavabadus satub ohtu, siis võib demokraatia kokku kukkuda. <br /><br /><br /><br />Tundub nii, et hoolimata oludest ja olukorrast, on Eestis päris palju inimesi, kellel ei ole sugugi ükskõik, mis Eestist edasi saab. On ka neid, kellel on kodanikujulgust selleks, et avaldada ja kaitsta oma seisukohti, olenemata sellest, kas teatud või teadmata erakonna liidrid arvavad samamoodi või teisiti.<br /><br />Kodanikupäeva tähistamiseks korraldatud küsitluse üle arutamisel tuli välja, et sõnavabadus on sattunud ohtu. Kui oleks tehtud mõni uuring, siis oleks täpsemalt teada, mil määral ja miks on inimesed settinud „kihtidesse”, milles ülemistes kihtides (straatides) olevad inimesed kujutavad ette, et neil on igas punktis õigus ja meri põlvini. Sõnavabadus tähendab neile õigust öelda kõikjal kõigile, mis pähe tuleb. Seetõttu neid ärritab, kui keegi söandab avaldada eriarvamust ja lausa vihastab, kui keegi söandab tugineda objektiivsele (korrektselt korraldatud teadusliku uuringuga tuvastatud) teadmisele.<br /><br /><br /><br />1. otsustamiseks ei ole mingit ühiskonna kohta käivat teaduslikku infot enam ammu vaja olnud;<br /><br />2. usaldatavaid, rahuldaval määral süsteemseid ja kompleksseid andmeid Eestis elamise ja olemise, elukeskkonna ja elutegurite kohta Eestis ei ole;<br /><br />3. arvamusedki jagunevad kahte lehte: „minu arvamused” ja „valed arvamused”. <br /><br />4. <br /><br /><br /><br />Sa kirjutasid (minu rõhutused –Ü.V.): „Ei tahaks diskussiooni väga austusväärse Juhaniga edasi pidada ega ole ka kursis küsitluse sotsioloogilise tasemega. Ent mulle tundub üha sagedamini, et kui midagi seondub teatud erakonnaga, siis see on a priori kõlbmatu, vähemasti nende jaoks, kelle meelest see erakond on tabu, paaria või vaenlane.”<br /><br />Siin võiks meenutada vene vanasõna, et kui tundub (kažetsa), siis oleks vaja risti ette lüüa. Tundmusi ei maksa teadmiste, uskumuste, unistuste jms segi ajada! Ammugi mitte ei sobi Sul süüdistada kedagi seetõttu kõlvatuses ja küündimatuses, et Sulle tundub üha sagedamini... Kas Sa, Mart, tõesti arvad, et Juhan ja Ivi tegid küsitluse ja selle tulemuste tõlgendamise kohta kriitilisi märkusi seetõttu, et selle küsitluse tellijaks oli keskerakondlik linnavolikogu? <br /><br /><br /><br />Ka minul pole mingeid kahtlusi selles, et ka Keskerakonnas tahetakse saavutada siiski mingit muutust. Ometi ei tähenda see, et peaksin ükskõik, millise erakonna tellimusel ükskõik kuidas tehtud ja interpreteeritud küsitlusi uuringuteks pidama. Kui ajakirjanik tunneb (teab?), et ta käsitletava protsessi või nähtuse, asja või selle mõne omaduse kohta mitte midagi ei tea, siis ta võiks küsida või lugeda, natuke mõelda ja siis ka arvestada seda, mida teavad need, kes on selle ala tundjad. <br /><br /><br /><br />Sa kirjutad: „Muutuste puudus viimase 15 aasta Eestis on vaieldamatult suurim häda, elame üha rohkem sumbuvas, enda saba neelavas mõttetus ühiskonnas.” <br /><br />Kust Sa võtad, et just muutuste puudumine on Eesti viimase aja SUURIM HÄDA? Kui Sa tead seda, siis kirjuta, kuidas see fakt on tuvastatud (kes, millal ja kuidas selle fakti fikseeris). Kui see on Sinu arvamus, siis ole nii hea ja lisa argumendid. Ehkki Sa kinnitad, et muutuste puudumine on VAIELDAMATULT Eesti suurim häda, oleks vaja just vaielda, sest võibolla on suurimaks hädaks siiski hoopis harimatus, võõrdumine ja võõrandumine?<br /><br /><br /><br />Sinagi ju ei usu, et olulisi muutusi oleks võimalik saavutada üleöö ja et muutuste vahendiks võiksid olla küündimatud küsitlused, aga pead võimalikuks manitseda, et vahel ei tasuks siiski ka seda lapsukest koos pesuveega välja visata. <br /><br />Mis või kes on siin „lapsuke”? Sina, Mart, oled teinud ERR-s teadussaateid ja peaksid teadma, mis on probleem, mis on süsteem, mis on põhjus ja mis on tagajärg, mis on eesmärk ja mis on vahend, mis on fakt ja mille alusel oleks võimalik hinnata andmete ja faktide usaldusväärsust... <br /><br />Mida siis oleks Sinu meelest vaja sellisel puhul teha (öelda?), kui Toompeal sisendatakse üksteisele ja üldsusele, et Eesti on teadmistepõhine ühiskond, ent pole ühtki sellist otsust, mille all oleks teadusliku uuringuga tuvastatud teadmine ega ka ühtki juhtumit, mil mõne õigusakti või organisatsioonilise sammu vastuvõttu-arusaamist-omaksvõttu, täitmist, tulemusi ja tagajärgi oleks üritatud uurida? Valitsuse tellimusena koostatud ja Riigikogus „heaks kiidetud” programmis teadmistepõhise ühiskonna rajamiseks, käsitletakse prioriteedina hoopis tehnoloogiaid (info-, bio- ja materjalitehnoloogiat). <br /><br />Ühiskonnateadused on viimase 15 aastaga Eestis tegelikult välja surnud. Eestis ei ole minu teada enam sellist kohta, kuhu saaks pöörduda Valitsus või Riigikogu, mingi ametkond, erakond, maakond või firma selleks, et tellida uuring. Heal juhul saab tellida mingi kirjelduse, mis koostatakse küsitlusega kogutud andmete põhjal.<br /><br />Praegu pole mõtet teha erakondadele ega Riigikogule või Valitsusele etteheiteid selle eest, et nad ei arvesta teaduslike uuringute tulemusi. Uuringuid ei ole! Uuringute asemel tehtud küsitlused pole tavaliselt palju paremad sellest, mida Sa millegipärast hellitavalt „lapsukeseks” nimetad. Kui uuringuid ei ole, siis ei saa (pole võimalik) nende tulemusi arvestada isegi sel juhul, kui saadikutel ja ametnikel oleks mingi ettevalmistus inimese, perekonna, kogukonna, erakonna, ühiskonna... ja kultuuri alal. <br /><br />Ühiskonnateadlasi (neid üksikuid, kes on veel siia-sinna alles jäänud) ei maksa selle eest hurjutada, et olukord on nii drastiliseks kujunenud. <br /><br />Mart, Sa võiksid parem kirjutada, miks on Eestis kujunenud selline olukord, kus valitseb usaldamatus ja vastutamatus. Miks on mitmes teises endise „idabloki” maades enam-vähem samasugune olukord?<br /><br />Võiksid ju kirjutada, millal ja kuidas juhtus, et ametnikud võtsid võimu ja hakkasid arvama, et mitte nemad ei pea rahvast teenima (NB! mitte „teenindama”) vaid vastupidi, rahvas peaks neid teenima? Kuidas läks kaduma arusaam, et rahvas ei ole oma kodumaal mitte klient, vaid peremees! Kuidas juhtus, et riigikogusse ja teistesse otsustuskogudesse hakati sokutama isikud, kellel ei olnud (ei ole) mitte mingisugust ettevalmistust inimese, perekonna, kogukonna, ühiskonna ja kultuuri nägemiseks, veel vähem õigusaktide loomiseks? Millal ja miks hakkas riik võõranduma ja rahvas riigist võõrduma? <br /><br />Vähe tõenäoline, et Valitsus või Riigikogu üritab nendele küsimustele usaldatava vastuse saamiseks midagi ette võtta. Kas Sulle on oluline, milline erakond võiks initsiatiivi ilmutada? Kui alguse võtab üles „teatud erakond” , või mõni teine, kellele läheb see probleemistik korda mitte ainult võimul püsimiseks või võimule pääsemiseks vaid riigi jätkusuutlikkuse tagamiseks ja rahva elujõu säilimiseks vajalike eelduste taastamiseks, siis oleks vaja ikkagi vaadata, et eesmärgid ja vahendid segi ei läheks ja diletantsus normiks ei muutuks. <br /><br />Oluline oleks märgata ja arvestada ka seda, milline erakond sõnavabaduse ja demokraatia kui probleemi käsitlemise peale vilistab ja „oma asja” edasi ajab, sõltumata sellega kaasnenud ja edaspidi tõenäoliselt kaasnevatest tagajärgedest. <br /><br />Oluline oleks vaadata, kuidas tegutsetakse. Oluline oleks, et profaanid ja diletandid, petised ja muud susserdajad saaksid võibolla vastu näppe ja vastu keelt mitte kunagi edaspidi (hiljem, umbes järgmiste valimiste ajal), vaid võimalikult kohe ja kindlasti.<br /><br /><br /><br />Sa kirjutad: „Meie avalik õhustik on siiski sedavõrd mürgine ja minu jaoks arusaamatu, et peaks toimuma siiski mingi oluline nihe või isegi pauk, et sellest painest lahti saada, mis kõiki ausaid inimesi siin üha rohkem vaevab.”<br /><br /><br /><br /><br /><br />Mis puutub muutustesse, siis need on tõesti vajalikud, aga enne nende tegemist, oleks vaja üldsusele selgitada, <br /><br />1. millised on need olud, olukord ja situatsioon, milles riik peaks funktsioneerima, muutuma ja arenema;<br /><br />2. mis soodustab ja mis raskendab riigina toimimist?<br /><br />3. mis võiks olla eesmärgiks (milline olek, millised olud, olukord, situatsioon oleks vaja saavutada mingiteks tähtaegadeks);<br /><br />4. mis on ühiskonnas stabiilne ja mis on labiilne, millised muutused on objektiivsed ja millised on inimeste poolt inspireeritud, <br /><br />5. mis siis tõenäoliselt juhtub, kui me ei võta ette mitte midagi, või kui teeme seda, teist või kolmandat, aga ei võta arvesse, mis meie tegevusega kaasnes ...;<br /><br />6. millises suunas oleks mõistlik liikuda (millised sihid oleks mõistlik seada);<br /><br />7. millest sõltub inimlik aktiivsus ja vastutustunne;<br /><br />8. millest sõltub ühiskonna jätkusuutlikkus jpm.<br /><br /><br /><br /><br /><br />Sündmuseks, millest meie arutlus alguse sai, oli KODANIKUPÄEV. Linnavolikogu ja Linnavalitsus otsustasid seda päeva (väärikalt) tähistada ja see on suurepärane. Imestama ja kurvastama peaks selle üle, et kõikjal üle riigi samamoodi ei toimitud. Küsimus tekkis sellest KUIDAS selle päeva tähistamiseks korraldatud UURING tehti ja esitati. <br /><br />Kui linna juhtkond otsustas välja selgitada, milline osa Tallinna elanikest tunneb end kodanikena ja milline osa kõrvaltvaatajatena, siis ka see on hea. Ometi võib ju küsida, mida selle teadmisega peale hakata. Selleks, et linna juhtkond saaks kavandada meetmete süsteemi linnakodanike kaasamiseks ja igal muul viisil aktiviseerimiseks, oleks vaja teada PASIIVSUSE JA HOOLIMATUSE PÕHJUSEID (kausaalseid ja funktsionaalseid seoseid).<br /><br />Kas Sina oled kuulnud, et mõne erakonna juhtkond teab, miks õpetaja, koolijuht, kasvatusteadlane, omavalitsustegelane vm ei saa võtta osa hariduselu täiustamisest? Võin Sulle öelda vähemalt põhjust:<br /><br />Esiteks, õpetajal pole, kus öelda oma arvamust, sellist foorumit Eestis enam ei ole, kus oleks normiks avada tervikpilt (mitte mõned fragmendid ilma kontekstita), kus esitataks probleemid koos nende seoste ja sõltuvuste süsteemiga, kus eeldatakse, et analüüsile järgneb süntees, mille alusel koostatakse ka prognoosid ja stsenaariumid käitumiseks nii stagneerunud ("hangunud") kui ka radikaalselt muutuvates oludes. Oleks vaja toetuda faktidele ja/või asjatundjate (eksperdiks peetavate isikute) argumentidele, mitte juhuslike isikute arvamustele. Teiseks, õpetajal pole, kellele öelda, sest arutlejad ei saa üksteisest aru (ei tea nende sõnade tähendusi ega seoseid, mida arutlustes kasutatakse), ei adu probleeme ega nende põhjuseid ning seoseid. Osa õpetajaid on tüdinenud ja tülpinud, sest neid ei võeta kuulda. Aga need, kes ei saa kuigi palju üldse aru, miks midagi arutatakse, tahaksid asuda etteotsa, kõiki esindama, kuulavad peamiselt vaid ennast (eriarvamust ei peeta enam väärtuslikuks), ei tunneta personaalset vastutust selle eest, mida nad teevad ja tegemata jätavad. <br /><br />Kolmandaks, teadmine, arvamine, uskumine, unistamine jms on enam-vähem ühes hinnas, otsustajatel pole teadmist vaja. <br /><br />Järelikult pole vaja ka uuringuid.<br /><br /><br /><br /><br /><br />Sõnavabaduse, nagu iga teise vabaduse kohta, võib igaüks küsida, mis teda huvitab, aga uuringu korraldamiseks on vaja sõnastada mitte ainult teema, vaid ka uurimise objekt ja avada uuringu aine. Uurimise objektiks on probleem ja uuringu aineks kõik, mis iseloomustab uurimise objekti ja mida mõõdetakse, hinnatakse või loendatakse antud uuringus.<br /><br /><br /><br />Uuringu korraldamise eelduseks on nende <br /><br /> üld-, keskastme- ja konkreetteooriate valdamine, mille abil määratletakse ja piiritletakse põhimõisted ja nende seosed,<br /><br /> printsiipide süsteem, mida uuringus arvestatakse (metodoloogilised lähtekohad): <br /><br /> meetodite kogum usaldatavate algandmete kogumiseks ning andmetöötluseks ja analüüsiks, usaldusväärsete faktide fikseerimiseks, hinnangute andmiseks ja järelduste tegemiseks.<br /><br /><br /><br />Hästi läbi mõeldud küsitlustega kogutud andmed iseloomustavad vastajaid, mitte seda, mille kohta midagi küsiti. Küsitlused, mis on korraldatud selleks, et midagi teada saada, mitte selleks, et midagi teada anda, iseloomustavad korraldajaid. <br /><br />Küsitlused ja ühiskonna-alased uuringud iseloomustavad olusid, olukorda ja situatsiooni, milles elatakse. <br /><br />Ammu on pandud tähele, et ühiskonnateadust ja ühiskonnateadlasi peetakse vajalikuks vaid demokraatlikes maades. Teistes poputatakse vaid selliseis „keskusi”, kus toodetaks surrogaate ja neidki peamiselt selleks, et kellelegi näida ja oleks, mida näidata .<br /><br />Kui „valitsejad” satuksid võimule tänu ausatele valimistele, mitte mingite manipulatsioonide ja trikkide abil, siis oleks Eesti ühiskond praegusega võrreldes sootuks teistsugune.<br /><br /><br /><br />Selleks, et riigis saaksid toimuda valimised, peaks valitsema tunde, mõtte, sõna ja tegutsemisvabadus<br /><br />a) rahvas peks olema küllalt<br /><br /> haritud selleks, et <br /><br />o aduda inimest ühiskonnas kui institutsionaalses ja kultuuris kui holograafilises süsteemis ning enam-vähem tundma nende süsteemide funktsioneerimise, muutumise ja arengu eeldusi,<br /><br />o näha probleeme ja tuvastada nende seosed-sõltuvused,<br /><br />o sõnastada oma seisukohad küllalt süsteemselt, täpselt ja selgelt;<br /><br /> informeeritud nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku kohta, nii soodustavate kui ka raskendavate asjaolude kohta, võimaluste ja piirangute kohta siin ja mujal (NB! kui inimesed ei ole küllalt haritud, siis nad ei jaga välja, millal nad on rahuldaval määral informeeritud.);<br /><br /> kogenud selleks, et ette näha, ära tunda ja eelistada neid, keda oleks võimalik uskuda ja usaldada, kelle mõtted, jutt ja teod loodetavasti kokku langevad;<br /><br /> julge, et oma seisukohad koos argumentidega sõnaselgelt välja öelda oma arusaamu kaitsta, võidelda nii aadete ja ideaalide kui ka leiva ja kodukandi püsimise nimel;<br /><br /> aus, et ei valeta ei endale ega teistele, ei ehi end võõraste sulgedega, ei ürita näida selle asemel et olla, ei kandideeri mingiks saadikuks ega ametnikuks, kui rahuldavaks tegutsemiseks – orienteerumiseks, otsustamiseks ja vastutuse kandmiseks pole veel eeldusi kujunenud; <br /><br /> õiglane, et ei kannata edu saavutamist kellegi õnne, kultuuri, tervise ja looduse arvel;<br /><br /> ustav, isamaale ja perekonnale.<br /><br /><br /><br />b) juhtkond peaks olema küllalt<br /><br /> haritud, et ei peaks häbenema ja tõrjuma kompetentsuse printsiibi kehtestamist kõigis riigi- ja omavalitsusasutustes;<br /><br /> informeeritud, <br /><br /> kogenud, <br /><br /> õiglane,<br /><br /> aus,<br /><br /> töökas,<br /><br /> täpne,<br /><br /> <br /><br />c) riigis valitsema kord, mis<br /><br /> kindlustab kõigile ühesuguse õiguse olla vaba;<br /><br /> võimaldab kõigil kujuneda haritud inimeseks ja olla õppes kogu elu;<br /><br /> väärtustab asjatundlikkuse ja välistab põhjendamatu autoriteedistruktuuri kujunemise;<br /><br /> loob eelduse olla informeeritud ja välistab süstemaatilise demagoogia;<br /><br /> tagab sõnavabaduse;<br /><br /> <br /><br /><br /><br />Kui „valitsejad” reaalselt ei vastuta selle eest, mida nad on teinud, mida teevad ja tegemata jätavad, siis nad ei tea ega tahagi midagi teada ei inimese ega ühiskonna ja selle alasüsteemide koha. Siis piisab juttudest, mida ju keegi ei saa kontrollida. Demokraatiast, mille kohta on keelatud märkusi teha ja mille kohta ei tohi nõudlik olla, jääb üsna varsti järele vaid mälestus. <br /><br /><br /><br />Demokraatlikus ühiskonnas on hulk nn veealuseid karisid. Nende üle oleks vaja pikemalt ja põhjalikumalt aru pidada. Nimetan siin mõned karid, mille otsa on nii siin kui mujal ikka ja jälle sattutud.<br /><br />Näiteks, võib tuua, et üksmeel, koostöö, vabadus jms on printsiibid, mitte eesmärgid! <br /><br />Kui juhtub, et üksmeel muutub eesmärgiks, muutuvad eriarvamused taunitavaks ja need inimesed, kes suudavad ja tahavad oma peaga mõtelda, kujunevad algul raskesti talutavateks ja varsti täiesti talumatuks. <br /><br />Need inimesed, kes näevad uusi võimalusi ja ohte, heidetakse välja, pannakse kinni, lastakse lahti, või maha. Vanas Roomas öeldi, et kui näed ühehäälset otsust, siis otsi despooti või petist!<br /><br />Sõnavabadus on eksistentsiaalne probleem!<br /><br />Sõnavabadus ei tähenda seda, et „massid võivad soovi korral suud pruukida”. Demokraatlikus ühiskonnas tähendab sõnavabadus mitte ainult kodanikele, vaid kogu riigile kui institutsionaalsele süsteemile kohustust<br /><br />a) olla küllalt asjatundlik selleks et ühiskonna- ja kultuurielus kaasa rääkida, <br /><br />b) olla võimeline ette nägema ja ära tundma, mis ühe või teise lahendusega võib kaasneda otse ja kaudselt, kohe ja hiljem avalikult ja varjatult siin (lokaalselt) ja mujal (globaalselt);<br /><br />c) vastutada nii oma juttude kui ka tegude eest, otsuste ja nende realiseerimisega kaasnevate tulemuste-tagajärgede eest.<br /><br />Nii kui mõni printsiip, olgu üksmeel, koostöö, vabadus, vms muutub eesmärgiks, siis muutuvad inimesed nende eesmärkide saavutamise vahenditeks (ressursiks või/ja tingimuseks) kellegi käes ja ... süsteem võõrandub – pöördub oma loojate vastu, muutub neile vaenulikuks jõuks.<br /><br /><br /><br />Mart, kas sa panid tähele, et Sa astusid (pole praegu tähtis, kas tahes või tahtmatult) sisuliselt välja kompetentsuse printsiibi vastu?<br /><br />Vaatame seda veidi laiemas kontekstis!<br /><br />ERR –l on nii raadio kui TV poolel mitu saatesarja, mida nimetatakse „probleemsaadeteks” , aga kus ei ole veel kunagi üritatud avada mõnd PROBLEEMI selleks, et leida mingi rahuldavaks peetav lahendus. Tegelikult ei saakski seda juhtuda, sest <br /><br />a) nendesse saadetesse kutsutakse „kogemustega inimesi”, keda nimetatakse mingi valdkonna „esindajaks” (ehkki neil kellegi või millegi esindamiseks mingeid volitusi ega muid eeldusi ei ole),<br /><br />b) probleemid jäävad sisuliselt sõnastamata (paistab, et saatejuhtidel ja nende taga oleval üüratul seltskonnal ei ole probleemi nägemiseks vajalikku ettevalmistust (üld- keskastme- ja konkreetteooriaid käsitluse alla võetud „küsimuse” nägemiseks ega ka metodoloogiat,<br /><br />c) ERR peab oma ülesandeks „pakkuda meelelahutust” , mitte aidata rahvast selleks, et oleks võimalik võtta osa põletavate probleemide põhjuste avastamisest ning meetmete süsteemi loomisest selleks, et nendest põhjustest kasvõi osaliselt ükskord vabaneda.<br /><br /><br /><br />Avalik lobisemine mingitel teemadel kujundab mulje nende teemade käsitlemise kohta ja viib nad päevakorrast välja. Seetõttu niisugused saated pigem kahjulikud kui vajalikud. Kui keegi nüüd arvab, et olen probleemsaadete vastu, siis sai ta minust valesti aru; soovitan viia nende saadete nimetus ja sisu kooskõlla.<br /><br />Mart, küllap mäletad, et varemgi on öeldud: „Sa oled küll mu sõber, aga....” Otsime ja mõtleme edasi!<br /><br />ÜLO VOOGLAID<br /><br />Juhin lõpuks tähelepanu sellele, et küsitluse tulemusi pole avalikes&nbsp; allikais seni avaldatud, seepärast tundub eriti ebaeetiline (ka&nbsp; sotsioloogide) kriitika selle kohta, ehkki paljud ajalehed avaldavad täiesti&nbsp; ilma igasuguse metoodikata küsitlusi ajalehtedes iga päev. Vaadake või&nbsp; Postimehe küsitlust ravikindlustuse finantseerimise küsimuses. Kui&nbsp; objektiivne on selline teave? Usutavasti siiski suurusjärgu võrra vähem&nbsp; objektiivne kui Turu-uuringute AS Tallinna tellimusel esitatud küsitlus&nbsp; sõnavabaduse küsimuses, millega Eestis on tõsiseid ja süvenevaid probleeme. Ilma igasuguse küsitluseta tunnetab seda iga aus Eesti elanik.<br /><br />MART UMMELAS<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-1008425107062432271?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-9242908337888557862010-03-06T23:07:00.001-08:002010-03-06T23:12:13.030-08:00Eesti kliimas saame vikerkaart näha väga harva. Üksnes suviste soojimate ja äikeselisimate päevade ajal. Vikerkaar on eestlastele eriline ja ülimalt rõõmustav ilmastikunähtus. Samasse ritta võiks seada ka Vello Vikerkaare kolumnid, mida oleme viimasel ajal lugenud. Need puhastavad Eesti õhku ja annavad meile teatava sõltumatu, rahvusvahelise vaate meie kohati sumbunud asjadele. <br /><br />Lugenud siiski 6. märtsil Postimehest tema laialivalguvat Ketšupieesriiet tekkis mul mõningaid küsimusi ja arusaamatusi. Alustaksin MacDonaldsi mainest Eestis, mis pole kunagi ligilähedaseltki tõusnud sellele tasemele kui USA-s. Tunnistan ausalt, et pole sellist toitlustusasutust Eestis kunagi külastanud nagu ka Hesburgerit ega muid hamburgerlate kloone. Olen küll välismaal sunnitud olnud selle keti asutust umbes ühe korra kümne aasta jooksul külastama. Mul pole mingeid negatiivseid järelmeid sellest külastusest, kuid mulle tundub lihtsalt, et see kett pole selline, mida külastaksid mõistlikud inimesed, kes gastronoomiast midagi jagavad ega ole siiski valmis ka arvestatava tasu eest sööma standardseid (jumal-teab-kus-toodetud) tooteid, mille hügieenilisuses ega toitvuses ei saa siiski olla mingit kahtlust. Kõik batsillid on hävitatud! Me ei saa öelda midagi negatiivset hamburgerlate kohta, aga mul pole ka mingit põhjust neid esile tõsta.<br /><br />Niisiis jutt ketšupi lisahinnast. Ma ei söö ketšupit, sest see on teisejärguline toode, milleta saab iga inimene hakkama. Kui väga soovitakse, võib kasutada tomatikastmeid, sealhulgas ökoloogilisi. Äädika lisamine tomatikastmele on puhtalt tehnoloogiline vahend säilivuse tagamiseks, mitte seotud selle kastme maitseomadustega. Leian, et ketšup kui mõttetu ja sisuliselt mittevajalik toidulisand peakski olema lisatasu eest. Ka alkoholi aktsiisimaks ei tekita kellelgi meist enam küsimusi. Niisamuti võiks suhtuda ketšupi lisahinda, mida Ida-Euroopas küsitakse. Jumal tänatud, et küsitakse! Ehk jätab keegi rumaluke selle kasutamata!<br /><br />Rohkem paneb mind hämmastama see, et koos ketšupiga laseb Vello Vikerkaar allavoolu ka Eesti iseseisvuse. Kas tõesti oleme kogu maailma jaoks lihtsalt mingi Ida-Eurooap riik, peaaegu et Lääne-Venemaa!? Oleme ju püüdnud oma välispoliitikaga väga selgelt eristuda idapoolsest Venemaast ja sellele selgelt vastanduda. Ei usu eriti ka neisse mainekirjeldustesse, mida Vello Venemaa kohta esitab. Tundub, et ühe väliseestlase jaoks on problemaatiline näha Eestit lihtsalt euroopaliku riigina, kus MacDonaldski on pigem sõimusõna kui väärtus. Meie selge ärapööramine Venemaast pole aga temani lihtsalt jõudnud. Kas siis teadmatusest või ehk ka soovimatusest? Igal juhul ei saa MacDonald asendada meile iseseisvust ega osalust Euroopa Liidus.<br /><br />MART UMMELAS<script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-924290833788855786?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-25430705731701436262010-03-04T08:20:00.001-08:002010-03-05T00:06:59.705-08:00<script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><br />Eelmisel kuul diskuteeriti Eesti meedias kaitseminister Jaak Aaviksoo Tartu rahu aastapäeval peetud kõnes kasutatud väljendi „Tahte triumf“ üle. Miks? Saksa keeles on „Triumph des Willens“ Leni Reiefenstahli tõeliselt vastumeelse „dokumentaalfilmi“ pealkiri. See film kajastab füürer Adolf Hitleri saabumist 5. septembril 1934 natsionaalsotsialistliku partei kongressile Münchenisse ja kõike sellele järgnenut. Keda see film huvitab, saavad seda täies ulatuses vaadata Internetist. Ma usun, et vaatamisjärgne mulje on isegi palju masendavam kui NLKP parteikongresside kajastused. <br /><br />Kahtlemata on tegu meisterliku filmirežissööri emotsionaalselt väga mõjuva teosega, mis täna tekitab minul küll vaid külmavärinaid. Tollal aga võis see film Saksamaa rahvast lummata, lausa hüpnotiseerida, arvestades seda, mis järgnes. See film kinnitab veelkord, et eriti ohtlik ja tõeliselt inimvaenulik on siduda totalitaarseid, antihumaanseid ideid professionaalse teostuse, omamoodi perverssusse kalduva kunstimeisterlikkusega. Sellest saavadki sündida üksnes poliitilis-kultuurilised megamonstrumid, mis otseselt või kaudselt toovad kunagi endaga paratamatult kaasa miljoneid reaalseid inimohvreid. Kunst on ju sellise võimu käes märksa võimsam hävitusvahend kui aatompomm.<br /><br />Kui meie kaitseminister kasutas seda väljendit, siis (looodetavasti) ei mõelnud ta sellele, mida niisugune sõnaühend võiks tähendada näiteks tänastele sakslastele või kogu maailma juutidele. Kuuldavasti kasutas üks meie endisi kaitseministreid kunagi välismaal esinedes ka väljendit „Töö teeb vabaks“ (sks Arbeit macht frei!), mis teatavasti ilutseb (äsja varastada üritatud) sepisena Auschwitzi koonduslaagri väraval. Reaktsioon rahvusvahelises seltskonnas olevat toona olnud piinlikkust tekitav. Küllap peeti seda siiski vaid ministri lapsus linguae’ks, mitte Eesti kaitseministeeriumi motoks.<br /><br />Jah, kahjuks ei mõtle me väga sageli sellele, mida teised inimesed, rahvad või kultuurid arvavad meie jaoks iseenesestmõistetavaist väärtustest ja arusaamadest. Mida peaksime siis tegema?! Kas ignoreerima neid „võhikuid“, jätkama oma tõekspidamiste kaitsmist, tuginedes rahvuslikult sissepoole pööratud semantiliste tähendusseoste ahtakesele ruumile?! Loomulikult võime seda endiselt teha ja rõõmutseda isekeskis asjade üle, millest teised midagi ei mõista või mis neid suisa kummastavad. Ent milleks siis muretseme nii kangesti sellepärast, missugune on meie riigi maine, miks loome kalleid kampaaniaid à la „Welcome to Estonia“?! Ehk piisaks mõnusast enesega rahulolust selle üle, mida kõike head me ise endast arvame?! Vähemasti teatud väikesele osale meist, eestlastest, enesekindlaimaile ja silmaklapistatuimatele rahvuslastele, on see põhiliseks eneseusu kinnituseks.<br /><br />„Triumf“ on kindlasti üks neid sõnu, mis tänases Euroopa kultuuriruumis tekitab samasuguseid tahtmatuid külmavärinaid nagu Riefenstahli filmgi. Viimati püstitati triumfikaari Napoleoni sõdade ajal*. Tänasel päeval seisavad nad mõnes linnasüdames (Rooma, Pariis, Peterburi, Moskva jm) edasi, kuid liiklus on neist mööda juhitud. Kaare alt võisid kunagi läbi marssida jalaväerügemendid, kuid tänapäevane mitmerealine liiklus sattuks neid läbides peagi hätta. Juba see osutab, et triumfidest kõnelemine võiks jääda ajaloolisse ruumi, tänases päevas suudame neist kõneldes esile kutsuda vaid üldist kohmetust, et mitte öelda hullemini. Ainus triumf, millest tohiksime tänapäeva maailmas süümepiinadeta kõnelda, on inimlikkuse triumf, aga sellel pole midagi pistmist ühegi riigi ega rahvuse, ühegi asõjalise võidu ega üleolekutundega. See on selline triumf, mis ei nõua kunagi (inim)ohvreid, üksnes elementaarset inimlikkust, eelkõige inimeseks, mitte mingi rahvuse esindajaks jäämist. Või pole me inimestena&nbsp;enam selleks suutelised, sest meil on nõrk identiteet - olla LIHTSALT INIMENE?!<br /><br />MART UMMELAS<br />__________________________________________________<br />* Vt asjatundlikku kommentaari, püstitas viimati ka Mussolini<script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-2543070573170143626?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-37745921412212147622010-02-14T05:44:00.000-08:002010-02-14T05:44:04.413-08:00<script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><br />Lugedes Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho filipikat „Minister või inimnäoline hai?“ 12. veebruari Postimehes, esitasin endale küsimuse, miks targad mehed komistavad ka siledal maal. Kaitseminister Jaak Aaviksoo pidas Tartu rahu aastapäeval kõne, kus kasutas ilmselt kogemata Leni Riefenstahli ilmselt natsistliku filmi pealkirjaga seonduvat väljendit. Doktorant Tarmo Jüristo hüperboliseeris selle väljendi põhjal nii ministri, kaitseministeeriumi, aga kogu Eesti suhtumise samas võtmes. Tagatipuks asus väga tark mees Toomas Kiho oma kirjutises kaitsma ministrit selle eest, mida ta üldse ei teinud, ja ironiseerima Tarmo Jüristo üle sellepärast, mida ta ei tahtnudki oma kirjutisega väita. Loodaksin väga, et Eestis nii tundlik diskussioon ei langeks enam kunagi lamedate rahvuslikust kitsarinnalisusest tingitud rumalate süüdistuste tasandile, kus mängivad peamiselt alakõhu emotsioonid elementaarsete mentaalsete ja kaalutletud seisukohavõttude üle.<br /><br />Mida me selliste filipikatega kaitseme? Kas mingit värvikombinatsiooni või oma tänase riigi edasikestmise ja arengu võimalust? Mis on siiski inimühiskonna elus prioriteetne? Värvid annavad muidugi suure emotsionaalse laengu, kuid need ei asenda ühtki inimelu, isegi mitte ühtki näljapäeva. Sinimustvalge on ilus ja armas kombinatsioon, kuid see pole kuidagi objektiivselt seotud punase natsiriigi ega punase Vene riigi lipuvärvidega. Oleks juba aeg sellest aru saada ning lõpetada spekulatsioonid selle üle, kumb timukaist oli eestirõbralikum või üldse inimlikum. Ealeski ei suudaks me muule maailmale selgeks teha, et eesti tüdrukuile saksa poisid nii kangesti meeldisid, aga vene eided olid ja jäävad l….ks, ka eesti poiste jaoks!<br /><br />Toomas Jüristo liigub tänase päeva agendas ja püüab näha Aaviksoo väljendite võimalikku retseptsiooni mitte üksnes maailmast üsna isoleeritud Eesti avalikus teaberuumis, vaid ka kogu maailma kontekstis laiemalt. Toomas Kiho tahab taas suruda ühe või teise väljendi üksnes meie jaoks mõistetava ja seetõttu ohtlikult piiratud ajalookäsitluse Prokrustese sängi. Ei Aaviksoo ega Jüristo väiteid saa kuidagi peegeldada Johannes Semperi ega Olga Lauristini ütluste valgusel, sest need tehti juba 70 aastat tagasi maailmas, mis oli diametraalselt erinev võrreldes tänasega. Austan Akadeemia peatoimetajat, aga üha rohkem hämmastab mind tema ja ka teiste tarkade eesti meeste soovimatus näha asju historistlikult, mahutatuna oma kaasaja konteksti. Miks Eesti saeb täna endiselt oksa, millel üsna ebamugavalt istub juba paar aastat, selle asemel et avaneda uude ja polüfoonilisse maailma, mille jõujooni ei määra enam ammugi ida-lääne vastikud suhted! Tulles hetkeks tagasi äsjase välispoliitika arutelu juurde Riigikogus, siis ka seal esitlesime ennast mingi välispoliitilise vabaõhumuuseumina, mitte maailma reaalsete pingete lahkajana, rääkimata püüdest neid oma jõul lahendada. Ehk on Eesti targad mehed lihtsalt liiga vanad (mitte aastatelt, vaid kehvalt mälult), et viitsida hetkekski näha oma nabast kaugemale! <br /><br />MART UMMELAS<br /><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-3774592141221214762?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-48855530558510233672010-01-25T11:02:00.000-08:002010-01-25T11:02:30.512-08:00Viimasel ajal on hakatud üha häälekamalt kõnelema „avatud ühiskonnast“. Ent sellest tavalisest, „labasevõitu“ ühiskonnast ei kiputa enam eriti üldse rääkima, veel vähem sellepärast muret tundma. Too „tavaline“ ühiskond tundub tänase establishment’i jaoks olevat mingi (sotsialistliku) mineviku igand, mis viib meid tagasi aega, kui kehtisid kõigi jaoks ühised normid, arusaamad, tõekspidamised, väärtushinnangud. Kui ühiskonnas kehtis veel mingi ühiskondlik ÜHISosa. Täna elame ühisosatus ühiskonnas, mille tõttu on paradoksaalselt üha rohkem juttu „avatud ühiskonnast“, „kodanikuühiskonnast“ jne. Kuhu, mis suunas ja kelle jaoks ühiskond peaks olema avatud? Kas seejärel on enam üldse tegemist ÜHISkonnaga? Paljud avatud ühiskonnast kõnelejad ja kirjutajad vastandavad selle institutsionaalsele ühiskonnale, kus valitsevad võimuvertikaal ja kõikvõimas finantsoligarhia. Avatud ühiskond olevat sellele „suletud ühiskonnale“ reaalseks vastukaaluks, kus igal kodanikul ja nende vabatahtlikel ühendustel oleks senisest enam otsustusõigust ja mõju nende oma elukeskkonnale.<br />Ei veena mind need läänelikust filosoofiast laenatud ilusad põhjendused, vähemasti mitte tänases Eesti Vabariigis, kus oleme veel väga kaugel läänelikust, euroopalikust mõtlemisest, kus oma ühiskonda pidevalt lagundame, muutes selle alternatiivitute vaidluste, lepitamatute sotsiaalsete vastuolude, veriste poliitvõitluste ning piinlike seadusandlike arusaamatuste kummaliseks virvarriks. <br />Kuidas saaks avada midagi, mida pole tegelikult kunagi olnudki?! Ühiskonna avamine eeldaks siiski ühiskonna elementaarset valmisolekut, teatavat küpsusastet, võimet tulla toime riigi ja rahva ees seisvate põhiülesannete üldiselt aktsepteeritava ja konstruktiivse lahendamisega. Toimivast ühiskonnast kõnelemine eeldab vähemasti ühtset ja tasakaalustatud arusaama oma riigi ajaloost ja kohast maailmas, meie rahvuskehandi moodustumise algpõhjustest ja selle liikumapanevaist jõududest, aga samuti KÕIKIDE siinsete elanike põhiõiguste ja -vabaduste kõigutamatut austamist, ühiskonna väljakujunenud struktuuri ja ühiskondliku arengu üldisi konsensuslikke eesmärke.<br />Elementaarne analüüs osutab paraku, et meie ühiskond pole üheski eelmainitud punktis ühisosaline, vastupidi, eristumine, vastasseisud ja leppimatus pigem süvenevad, ja seda mitte sugugi traditsiooniliselt läänelikus demokraatias (konstruktiivselt) vastanduvate jõudude nagu tööandjad ja töövõtjad, parempoolsed ja vasakpoolsed, intelligents ja kapital vahel. Meil pole olemuslikku üksmeelt ka nimetatud jõudude enda sees või õieti pole need jõud tänaseni välja kujunenud, ei mõju usutavalt ega toimi funktsionaalselt.<br />Eesti on selgelt vastandunud rahvuslikul põhimõttel, nii et isegi deklaratiivsed ühisosaotsijad loobusid äsja selle probleemiga tegelemast. Poliitikas vastanduvad kaks suurt ja leppimatut jõudu, see vastasseis läbib kõiki elualasid, tuues kaasa krampe, näiteks kultuuripealinna ümber toimuv või seadustesse absurdsete paranduste sissepeksmine. Haridussüsteemi raputavad palavikulised reformid, mis on hämardanud rahval ettekujutuse hariduse tegelikest eesmärkidest ning taandanud ühiskondliku debati küsimusele, mitu gümnaasiumi jääb alles ühte maakonda (?)<br />Majanduspropagandistlikud kampaaniad nagu eurole üleminek seavad kahtluse alla humanistlikud põhiväärtused – inimeste õiguse elule – ja nullivad kodanike õigustatud ootused, olgu või pensionikindlustuses. Parempoolsete valijate pärast kisklevad erakonnad on ajanud ummikusse haldusreformi, mille tagajärjel ebavõrdsus piirkonniti vaid süveneb, selle asemel et lõpuks kujuneks välja ühtne ja ühisosaline Eesti. Jne.<br />Kas tõesti keegi arvab, et reaalsel ühisosal põhinevat ühiskonda võib asendada riikliku sümboolika ja rahvusliku eufooria „ühismeelsusega“? Ja kas see on piisav eeldus loomaks avatud ühiskonda?<br /><br /><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-4885553055851023367?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-46603034029109779562009-12-11T08:14:00.000-08:002009-12-11T08:14:26.683-08:00<script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><br />Mida rohkem jälgin Eesti avalikkuses peetavat diskussiooni, seda enam tunnen, et ma ei suuda seda enam jälgida. Minu jaoks pole sugugi enesestmõistetav, et valmistõed ehk klišeed ruulivad, et keegi, lajatades järjekordse sildi kellegi otsa ette, väärib üldse käsitlemist.<br /><br />Mis tahes väitlustes kõlab ”kommunist” kui lõplik must tõde, rääkimata ”punasest”, ”endisest” või täna üha sagedamini ka ”keskerakondlasest”. Neis võrdsustatakse inimesi ja nende tegusid, üldse asju arutamata. Ketser on ketser!<br />Olemata kunagi olnud formaalselt kommunist, tunnen ma täna üha rohkem meie tarretuvas ühiskonnas vajadust just sellise mõtteviisi – revolutsioonilisuse – järele. ”Punane” olen nagu nii, sest elasin oma elu esimese poole kurikuulsas Nõukogude Liidus. ”Endine” olen ma iga uue pealetükkiva põlvkonna jaoks, kes ei saa ega hakkagi aru saama, kust nende enda juuremugulad on võrsunud. <br />Kui vanasti porisesid vaid vanakesed, et ”meie nooruses oli ikka kõik teisiti ja paremini”, siis nüüd sülitavad alla 40aastased, et ”50sed ja vanemad on ikka pätid, kaabakad ja reeturid, sest elasid ja talusid vastu hakkamata toonast süsteemi”. Huvitaval kombel nii mõnigi meie eakaaslanegi poeb sellesama ”absurdrahvusliku” vihmavarju alla, et ise süütuma jänkuna näida.<br />Mina ei häbene midagi, mida tegin või ütlesin siis, toona, aegajalt pean küll häbenema ühtteist, mida teen täna, sest see minevikuga seotud süüdistuste arutu koorem lasub ka minul ja sunnib mind otsima sõnu, väljendeid, hoiakuid, mis mind kõige rumalamate rünnakuist säästaksid. Oleksin oma mineviku suhtes kindlasti märksa leplikum ja selle üle lausa õnnelik, kui see ei tähendaks täna enda vabatahtlikku moraalset oksa tõmbamist.<br />Mida me siis tollal tegime valesti, et lõukoerte karjad ja muud salasigatsejad võivad meid nüüd massiliselt vaenata? Elasime oma lihtsat, kiretut elu, just samuti nagu elasid eestlased sadu aastaid varem saksa mõisnike, rootsi härrade või vene ametnike ikke all. Miks me ei süüdista Kreutzwaldi nimevahetuse pärast või Jannseni laulupeokava saksameelsuse pärast? Nojah, Grenzsteini me juba pisut süüdistame, sest tema Vene-meelsus kõlab kangesti kokku praeguse konjunktuuritrendiga. Nüüd siis ka Tuglas ja teised eesti viimased kirjanikud... Ha-haa!<br />Jah, me tegime nõukogude ajal mingeid eetilisi mööndusi, aga me teeme neid täpselt samuti ja enamgi täna, kui kommertslik rahakultus meid maadligi surub ning ajakirjandusliku peavoolu kolletumine sunnib elu kajastama vaid mustvalgetes toonides. Mis vahet on tollases rahvavaenlase otsimises võrreldes tänase rahvavaenlase otsimisega?! Metodoloogiliselt igatahes mitte midagi. Tollal pidime alluma võõrvõimule, täna peame alluma OMAvõimule, aga sageli pole erinevus emotsionaalselt üldsegi erinev. Vale jääb valeks, tulgu see võõr- või omavõimu suust. Viimase suust ehk valusamanigi.<br />Mida teha? Ei midagi. Kohanduda, nagu kohandusime siis, kui see oli füüsiliselt ehk mõnevõrra keerulisem (ja emotsionaalselt lihtsam), sest jälitusorganid töötasid efektiivsemalt. Ent olen üsna kindel, kui esitaksin täna ja siin kõiki oma mõtteid avalikult just sel kujul, nagu sisimas arvan, ei pääseks ma jälitusorganeist tänagi.<br />Sõnavabadus on ju ilus müüt, ainult et missuguse ”sõna” vabadus? Kas ka sellise, mis osutab võimupidajate sõnamurdlikkusele, rahvakaugusele, omakasupüüdlikkusele, reetlikkusele? Avalikkuses sõna võtvat inimest on alati kerge sõnast püüda, nagu on ka juba juhtunud. Enda teada olen tahtnud alati parimat, aga paraku saad ikka … (sedasama) vastu pead. Mis tähendab, et MEIE seas on küllalt ja üha rohkem neid, kes tahavad karistada teisi ainult selle lihtsameelsuse eest, kui nad julgevad tahtmatultki läheneda „rahvusliku korporatiivsuse“ aimatavaile piiridele.<br />Ma ei loodagi, et suur osa selle lehe lugejaist võtaks minu tänast kolumni tõsiselt just TÄNA. Enamiku jaoks saabub ju tõehetk alles siis, kui (parafraseerides) ”Tõehetke” saade on ammu läbi.<br /><br />MART UMMELAS<br /><br /><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-4660303402910977956?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-61469211895443117442009-11-18T12:12:00.000-08:002009-11-18T12:12:06.616-08:00<script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><br />Mis värvi on armastus? Laulusõnad jätkuvad: „Kui teaks küll oleks hea! Su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma, et iga päev mu armastust siis näeksid sa.“<br /><br /><br />Võib aru saada, miks nii kõrge tunne nagu armastus, inimelu ülimaid eesmärke, seostatakse mingi värvusega (mida laulus küll ei mainita), sest ka eri värvustesse suhtume me ju emotsionaalselt erinevalt.<br /><br />Küllap samal põhjusel seostatakse värvusi ka poliitikaga ning riikliku sümboolika, näiteks lippude vahendusel ka riikluse alustega. Kõik see on mõistetav seoses positiivsete emotsioonide ja üllate põhimõtetega, kuid värvide vastandamisel võivad need muutuda ka vahendiks varjata tegelikke taotlusi ja inimesi sel kombel pimestada. <br /><br />Oleme uhked oma lipuvärvidele, aga nende pidev vastandamine näiteks punasele lipule on omandamas mingit märksa laiemat, demoniseerivat tähendust, mis kõige äraspidisemal kujul avaldus omaaegses aktsioonis „Kommarid ahju!“ Piisab kellegi värvimisest punaseks, ja sellega olekski nagu kõik öeldud! <br />Selline värvussümboolika laieneb ka neile, keda tembeldatakse „lilladeks“ , kes aga isegi tahaksid esineda hoopis vikerkaarevärvides. Teame, mida tähendab „pruun katk“, aga ka seda, mida elanikkonna erimärgistusena tähendasid kollased kuusnurgad või roosad ringid. Ent kas ikka alati teame või õieti vaevumegi süvenema selliste märkide tegelikku sisusse!?<br /><br />Viimatise valimiskampaania ajal hoogustus taas erakondade ja inimeste jaotamine valgeteks ja mustadeks jõududeks. Tasus vaid jagada poliitiline väli mustaks ja valgeks ning näis, et sellega on rahvale kõik öeldud. Kõik, mis tuleb tumedalt poolt, satub vääramatult süngesse varju, mida aga teevad valged, seda valgustatakse pimestavate prožektorikiirtega, mis ei lasegi sündida varjudel. Ometi taunime näiteks kunstis või ka ühiskonna-asjades labastavat mustvalget käsitlust. Miks peaks see siis pädema päevapoliitikas!? Või oleme tõesti „tähesõdade“ klišeede mõju all!?<br /><br />Päevapoliitikas ja valimistelgi kasutatakse palju värve. Meil on erakondi, kes seostavad ennast juba nimetuses või oma imidžis teatavate värvitoonidega. Kasutatakse ära inimpsüühikas sissetöötatud stereotüüpe, mis seostuvad kas traditsiooniliselt või psühholoogiliselt eri värvuste mõjuga. Piisab sildist „rohelised“ ja polegi vaja enam enam tõestada selle ideoloogia põhjendatust; maalida oma loosungid kollaseks ning sellega ongi öeldud, kes peaks olema võitjaerakond; või valida üks teine roheline toon ning rahvas teab, et „kes siis veel!“ Isegi punane roos on taas arglikult avalikkusse tagasi tulemas, ehkki justkui punastades mineviku eelarvamuste koorma all.<br /><br />Ometi on elu täis just pooltoone, nii otseses kui kaudses tähenduses. Kõigil värvustel on oma koht meid ümbritsevas maailmas ning ükski värv ei esine seal puhtal kujul ega suveräänselt, teistest sõltumata. Meie nägemises moodustub ühe või teise värvuse tajumine just naabervärvuste mõjul. Üksnes pimeduses ei suuda inimene värvusi enam eristada, just siis saaks üldse kõnelda mustast ja valgest jõust. Kas tõesti tahame oma elus jätkuvalt kombata vaid pimeduses!?<br /><br />Ei, ma ei taha kedagi keelata valimast endale sobivat värv reklaami kujundamiseks ega seostamaks oma imidžit identiteedivärviga. Tahan vaid rõhutada, et tõde on tegelikult vaataja silmades. Värvimängude jälgija ei tohiks langeda lihtsustatud käsitluste lummusse ega asendada ratsionaalset analüüsi sotsiaalse pimedusega.<br /><br />Värvimaagia on nagu mustkunst, see võib meid võluda ja siiralt imestama panna, aga tegelikult teame ju hästi, et see kõik on vaid käteosavuse ja abivahenditega loodud illusioon. Üritagem samuti aru saada ka värvidest meie ümber.<br /><br /><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-6146921189544311744?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-58881657165146753272009-11-02T03:15:00.000-08:002009-11-02T03:15:47.292-08:00<script type="text/javascript">var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));</script><br />Eesti riik on kümmekond aastat lebanud e-riigi loorbereil. Paljud meie arvamusliidrid on juhtinud tähelepanu sellele, et innovatsioon riiklikul tasemel on soikunud. Ehkki elame just praegu innovatsiooniaastat, siis küsigem, missuguse uudse lahenduse või reformiga võiksime tänavu kiidelda!? Vaevalt võiks selleks pidada paralleeldemokraatia loomist nn mõttekodade baasil. Milliste põhimõtteliste uuenduste üle hakkaks rahvas hääletama 27. detsembril, nagu sai kevadel lubatud?!<br />Tegelikkuses näeme peamiselt vaid rahade lineaarset kärpimist, ka nende institutsioonide puhul, mis võiksid tuua arengukiirenduse, mida soikunud Eesti majandus nii kibedasti vajaks. Kummaline, et ka haridus- ja teadussfääri sunnitakse kokku hoidma, ehkki just nendest sõltub see, kas üldse ja millal Eesti tänasest majandusaugust välja ronida suudab. Sotsiaalsed töökohad on kahtlemata vajalikud, et vähendada eeloleval talvel ärakülmuvate asotsiaalide koguhulka, kuid riik peaks siiski eelkõige hoolitsema oma avangardi eest, kellel on potentsiaali ja (veel ka) soovi Eesti taas rajale aidata.<br />Oktoobri viimasel nädalal esitles TTÜ tarkvaraprofessor Kuldar Taveter raamatut, mille on välja andnud Massachusettsi tehnikaülikool, mille võiks ilma süümepiinadeta asetada objektiivses reitingus ettepoole kõigist nn klassikalistest ülikoolidest, sest just sealsete teadlaste töödel põhineb viimaste aastakümnete revolutsioon tehnoloogias ja teadusliku maailmavaate võidukäik vaimupimeduse üle. Professor Taveter koos oma partneriga Melbourne’ist on teosega ületanud selle kõrge künnise, mis muudab teadlase isikliku idee uueks sõnaks globaases teaduses. Kas või intelligentse kodu vormis, kus inimene ja tehisintellekt toimivad teineteist täiendavate loomulike partneritena.<br />Mõeldes täna Eesti e-riigi viimase aja kurvale saatusele loodan veel, et siinsedki otsustajad üritavad ükskord välja tulla oma konservatiivsest kärpimisloogikast, et hakata looma alust uuele kasvule just nende innovatiivsete ideede varal, mida Eesti teadlased on juba esitanud või kohe valmis looma. Paraku, nende hingetoru koomale tõmmates suretame viimsegi lootuse, et tänast nukrat seisu üldse kunagi ületaksime.<br /><br /><script type="text/javascript">var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");pageTracker._initData();pageTracker._trackPageview();</script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-5888165716514675327?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-53532257164178392602009-11-01T23:31:00.000-08:002009-11-01T23:32:18.210-08:00<script type="text/javascript"><br />var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");<br />pageTracker._initData();<br />pageTracker._trackPageview();<br /></script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-5353225716417839260?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-60727205908392915242009-10-13T03:53:00.000-07:002009-10-13T03:54:07.895-07:00Nädal algas halva üllatusega: ajaleht kirjutas, kuidas üks Tallinna ametnik tegi töötelefonilt ühe valimiskampaaniaga seotud kõne. Mind puudutas see otseselt, sest reklaami oli tehtud mulle kui Keskerakonna esinumbrile Tallinna kesklinna valimisringkonnas. Ent rünnakuga ametniku vastu lugu ei piirdunud. Leht jätkas rünnakutega minu vastu veel järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval. Minu vastulauset ära ei trükitud. Hullemgi veel – kui püüdsin oma raha eest avaldada reklaampinnal tasulist teadet, keelduti ka sellest. Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb Agu Sihvka kombel alustada päris algusest.<br />Vol 1. Kuidas linnaametnik ühe telefonikõnega eksis<br />Reede pärastlõunal püüdis üht telefonikõnet võtta linnavolikogu nõunik, kes on mu erakonnakaaslane ja nõustunud mind valimiskampaanias toetama. Mobiilinumber ei vastanud, aga mõne aja pärast helistati tagasi. Aeti juttu valimistest, teine pool oli sõbralik ja huviline. Esmaspäeval teatas Eesti Päevaleht: Tallinna ametnik teeb töötelefoniga valimisreklaami.Kurioosum on selles, et kasutan valimiskampaania tegemiseks Keskerakonna büroo ruume, kuhu olen Elionilt tellinud ka eraldi telefoniliinid. Kes on soostunud mu kampaanias kaasa lööma, valijaid mobiliseerima ja neile infot jagama, teevad seda töövälisel ajal erakonna büroos. Nüüd patustas üks ametnik mugavuse ja liiga pragmaatilise kalkuleerimise tõttu - et kui helistada mobiilinumbrile, siis on seda mõistlik teha samuti mobiililt. Linnarahva raha meeletut kulutamist mõistagi polnud, kuid rünnaku alustamiseks ajakirjanduses on vaja vähe, piisab ka provokatsioonist. Nagu ajakirjanikud lehes siiralt üles tunnistavad: EPL helistas ise volikogu nõunikule, "püüdes jätta pensionäri muljet".Pole vist mõtet lisada, et minu käest lehetoimetus seejuures kommentaari ei küsinud, kuigi minu nimi esineb loos neli korda ja lisaks on selle juures märklauana ka minu pilt. <br />Vol 2. Kuidas leht rünnatavale sõna ei anna<br />Järgmisel päeval tuli duubel 2: EPL kirjutas jälle Vitsutist, nimetades loos korduvalt nime, aga kõnealuse enda suust mitte sõnagi. Uudiste küljel avaldatud jutukese lõpus oli hoopis lause, et Vitsutilt ei õnnestunud kommentaari saada. Võibolla oleks pidanud vaatama sellest valest mööda – loo juures avaldatud uhket veerandküljelist fotot, ja sellise valimisreklaami eest tänulik olema?Aga vale see väide oli, sest leht oli eelmisel päeval mu kommentaari saanud. Toimetaja proovis end õigustada, et avaldas vastuse online’is, aga üldteada hea ajakirjandustava kohaselt peab rünnatav end lahinguväljal kaitsta saama. (Paraku – enne valimisi langeb Eesti peale ikka valikuline moraali- või mälukaotus.) Minule jäi võimalus küsida ajakirjanduskohtu sõltumatut hinnangut ehk pöörduda Avaliku Sõna Nõukogu poole. Sellest veidi hiljem. Et see pöördumine polnud aga ennatlik samm, seda kinnitas järgmise päeva EPL ise. Nimelt tuli seal juba kolmandat päeva järjest arutusele Vitsuti „süüasi“. Algas sõltumatute ekspertide ärakuulamine.<br /> Vol 3. Kuidas heauskne professor sisse mässiti<br />Kolmandal päeval jätkus mäng ühte väravasse. Endiselt eirates „süüalust“ hankis EPL sõltumatu eksperdi, Helsingi ülikooli politoloogiaprofessori arvamuse – mõistagi ühemõtteliselt tauniva. Seejuures aga jäid n-ö tehnilised nüansid tähelepanuta. Nt see, et professoriga võivad ju vestelda teisedki. Ja saada teada, kuidas tema küsitlemine aset leidis. Mees, kes harjunud põhjanaabritele poliitika taustu avama, oli nüüd vägagi häiritud ja pidi tunnistama, et Eesti ajakirjanike telefoni-küsimustele ei tasu vastata – võid astuda millegi ebameeldiva sisse. Aga samas on ka raske midagi kahtlustada, kui esitatakse vaid üldisi valimisteemalisi küsimusi ja palutakse Soome tavasid kirjeldada, tõdeb ta. Muuhulgas ütleb professor nende tavade kohta: „Soomes tähendab hyvä journalismi kindlasti ka teise poole ärakuulamist.“ Selle kohta muidugi lehest midagi lugeda ei olnud. „Loo tausta mulle ei selgitatud ja enne avaldamist seda läbi lugeda ka ei saanud,“ võttis soomlane, kes end nüüd sinisilmseks ja heaukseks nimetab, ilmse manipuleerimis-juhtumi kokku.<br />Vol 4. Kuidas leht õpetab enesekaitset Oota järge!<br /><br />Toomas Vitsuti blogist<br /><br /><script type="text/javascript"><br />var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");<br />pageTracker._initData();<br />pageTracker._trackPageview();<br /></script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-6072720590839291524?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-92147079166129802432009-10-11T02:09:00.000-07:002009-10-11T02:09:00.686-07:00<a href="http://kammeljas.blogspot.com/2009/10/lumivalgukese-ja-kurja-noia-kompleks.html">Hüüdja Hääl: Lumivalgukese ja kurja nõia kompleks</a><br /><br /><script type="text/javascript"><br />var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");<br />document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));<br /></script><br /><script type="text/javascript"><br />var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");<br />pageTracker._initData();<br />pageTracker._trackPageview();<br /></script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-9214707916612980243?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-37571272943241987132009-10-11T02:07:00.000-07:002009-10-11T02:08:08.705-07:00Mäletate veel muinasjuttu Lumivalgukesest ja 7 pöialpoisist? Ja kurjast nõiast, kes pidevalt vaatas peeglisse ning päris tollelt, kas ta on ikka kauneim kogu maailmas. Kui ühel päeval teatas peegel, et nõid pole enam kauneim, siis lõi ta peegli puruks ja otsustas Lumivalgukese ära mürgitada.<br />Jälgides tänast Eesti elu ja osa eestlaste (aga ka mitte-eestlaste) hoiakuid üksteise suhtes, aga samuti aegajalt siin ilmnevaid tõrjuvaid või lausa vaenulikke hoiakuid teisest rahvusest või rassist inimeste vastu, kellega koos peame elama, meenub mulle just see vana muinasjutt. Ksenofoobsed inimesed käituvad tegelikult samuti kui too kuri nõid peegliga, kuid kelle enesepettus lõpeb ikka ükskord ära ja vallandunud viha hävitab nõia endagi.<br />Meedias kirjutatakse viimasel ajal palju sellest, et eelolevail valimistel saavad ühed või teised erakonnad rohkem toetust kas eestlastelt või venelastelt. Mind huvitaks see, kuidas küsitlusfirmad on selliste tulemusteni jõudnud. Teatavasti Eesti Vabariigi ametlikes isikudokumentides ei mainita kusagil rahvust, ka rahvaloenduste puhul on sellele küsimusele vastamine olnud täiesti vabatahtlik. Tekib õigustatud küsimus, miks tahetakse endiselt tõmmata kunstlikku piiri siin legaalselt elavate inimeste vahele, eristades neid selle puhtemotsionaalse ja tegelikult ähmase tunnuse alusel?<br />Väideldes kavandatud keeleseaduse muudatuse üle avaldasin juba siis arvamust, et rahvus ja keel on meile kaasa antud meie enda tahtest sõltumatult, kuid keegi teine ei saa meie eest täiseas otsustada, mis rahvusesse me tahame kuuluda. Kahtlustan, et väga paljud need, kes esinevad „võitlevate eestlastena“ ja vaenavad teistest rahvustest inimesi, on ise segase identiteediga ning püüavad sel kombel kuidagi tõsta oma kõikuvat eneseusku.<br />Paraku toob selline suhtumine kahju mitte neile, kelle peal ennast välja elatakse (peegeldatakse) või keda soovitakse sellel „iludusvõistlusel“ hoopis kõrvaldada. Nagu nõiagi puhul on rahvuslike (samuti usuliste, kultuuriliste jms) ületamatute piiride tõmbamine ühes tänapäevases riigis ja ühiskonnas igal juhul hukatuslik, ja nimelt piiritõmbajaile endale.<br />Mõistetavalt on võõravaenul oma ajaloolised juured, sest oleme sajandeid pidanud elama maal, millest pidevalt üle marsitakse, käsitledes kohalikku rahvast kas paganate või fašistidena. Loomulikult on see meis tekitanud viha ja sünnitanud stereotüüpe. Ent 18 aastat pärast iseseisvuse taastamist oleks juba kord aeg aru saada, et toonase viha ülekandmine tänasesse avatud piiridega Euroopasse ja maailma on mitte üksnes naeruväärne nagu kurja nõia saatus, vaid ka ohtlik, sest see sünnitab just teistes rahvastes, kellega kokku puutume, meistki kõverpeegli pildi. Oleme paaril viimasel aastal seda võinud kogeda, kui kunagine konsensus siin elavate rahvaste vahel, mis tugines ühistele põhiväärtustele – vabadus, demokraatia, üksteise vastastikune austamine – purunes rumalate poliitiliste vastasseisude ja mineviku luukambritest välja kaevatud vaenude põrgutules. Nüüd, mõni päev enne valimisi, tundub kohati, et osa poliitikuid on otsustanud sama sõjakirve taas välja kaevata.<br />Ehk peaksime siiski olema targemad kui too nõid ja mitte sattuma raevu, kui peeglis paistab ka teisi kenasid nägusid või kui peeglisse vaatamise asemel vaadatakse teineteisele otse silma ja öeldakse „Tere tulemast!“?!<br /><br /><script type="text/javascript"><br />var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");<br />pageTracker._initData();<br />pageTracker._trackPageview();<br /></script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-3757127294324198713?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-64108511317883932052009-09-02T03:41:00.000-07:002009-09-02T03:42:05.410-07:00Eestis elava briti nägemus Edgar Savisaarest ja keskerakonnast (PM 2.09.09 A. Turay Savisaar - Eesti seksikaim mees) on kahtlemata kellegi jaoks "seksikas" pamflett, ent kahjuks üsna pinnaline ja osutab autori vähesele Eesti nüüdisajaloo tundmisele.<br /><br />Savisaare ja keskerakonna fenomeni mõistmiseks oleks britil tulnud vähemalt 30 aastat elada eelnevalt Nõukogude Liidus, et mõista, kust tulevad keskerakonna toetajad ja kust vastased. Tema väide, nagu oleks keskerakond vaikiva enamuse esindaja, ei saa kuidagi paika pidada, sest keskerakond kasvas välja just Eesti elanike aktiivseimast, tulevikku suunatud osast - rahvarindest. Vaikinud on nad suuresti tänases Eestis, sest keskerakonna toetamine pole „seksikas“.<br /><br />Omaette probleem on see, et keskerakond on mitu korda "ajanud nahka" ja väga paljud selle intellektuaalsesse eliiti kuulnud inimesed on sealt erinevail põhjustel lahkunud. Ehkki, tunnistagem, mitte suutes enam sugugi samavõrd ühiskonna arengut mõjutada kui varem keskerakonna ridadesse kuuludes. Heaks näiteks on nii arengupartei kui sotsiaaldemokraatliku erakonna saatus - mõlemad „valgete erakondade“ potentsiaalsed partnerid tõrjuti peatselt just nende uute sõprade poolt võimu juurest eemale või nulliti lihtsalt ära.<br /><br />Et Savisaar pole suutnud luua kolumnisti meelest „toimivat opositsiooni“, pole kahtlemata esmajoones tema süü, vaid ikka Eesti mineviku süü, mis tekitab umbusku igasuguse sotsiaalsuse suhtes. Ühiskonnas, kus elada on eesõigus vaid neil, kes ise suudavad välja ujuda, pole kohta kaastundel ega empaatial, mida keskerakond on püüdnud Eesti ühiskonnas jurutada. Muidugi mitte alati järjekindlalt ega ilma tagasilöökideta, sest sellise erakonna leiavad sageli üles ka need, kes tahavad sellel üksnes parasiteerida.<br /><br />Kui tahetaks tänases Eestis Savisaare fenomeni objektiivselt analüüsida, ja ka sellest aspektist, miks erakond on endiselt suurima toetusega Eestis, eeldaks kriitikult, et tal poleks ideoloogilisi silmaklappe nagu tollel britil. Ilmekaks tõestuseks selle kohta on tema järsk kriitika Kadri Simsoni ettepanekute suhtes, mis kahtlemata on patriootlikud. vähemasti taotluslikult. Vaadaku britt vaid Soome suunas ja hakaku siis arutlema selle üle, kas üks riik on võimeline oma majanduse arengule kaasa aitama või mitte. Ja vaid ühe kibestunud lausejupiga väita, et Suurbritannias on need meetmed tema arust äraspidised, kinnitab taas kord tema enda eelarvamusi oma kodumaa ja seal teostatava leiboristliku, st sotsiaalsema poliitika suhtes.<br /><br />Kordan, kahtlemata vajaks keskerakonna fenomen põhjalikku ja ausat kriitilist analüüsi. Olen ise lühikest aega kuulunud sellesse erakonda ja sealt välja astunud pärast seda, kui mind taheti sealt välja heita. Ent ma pole kunagi vaidlustanud seda kohta, mis kuulub keskerakonnale meie politiikamaastikul. Et keskerakonnal on nii suur toetus just venekeelse rahvaosa seas, on tegelikult suur pluss, sest see tasakaalustab mingilgi määral seda plahvatusohtlikku rahvuste segu, mis Eestis on nõukogude võimu tagajärjel sündinud. Ei tahaks mõeldagi sellele hetkele, kui Savisaart enam pole. Kelle poole pöördub siis suur osa vene elanikkonnast!?<br /><br />Niisiis, ma ei leia, et briti mehe Delfi stiilis kirjutatud iroonia avaks kuigivõrd meie ühiskonna realiteete, pigem asetub see samasse ritta üllitistega kohalikelt propagandistidelt, kelle meelest üksnes naeruvääristades suurima erakonna juhti, üritades näidata teda mingi seksapiilse klounina, saavutame Eestis ühiskonna üksmeele ja õitsengu. Isegi siis pole sellest kasu, kui seda kirjutab poliitiliselt korrektse taustaga britt, kes peaks nagu seisma eemal meie poliitilisest mudamaadlusest.<br /><br />Mart Ummelas<br />endine keskerakondlane<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-6410851131788393205?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-56055197271336637702009-08-16T23:15:00.001-07:002009-08-17T02:46:00.032-07:00Mis on heldus? Kui uurida viimaste aastate eesti ajakirjandust, siis käsitletakse seda üldjuhul vaid anekdootlikus või iroonilises kontekstis. Helde saab olla ehk vaid riigi- või kohalik võim, aga mitte inimene. Iga üksiksisiku, kui tahes rikkagi puhul, kõneldakse parimal juhul sponsorlusest, metseenlusest jne. Igatahes omakasuga seotud „heldusetaolisest“ suhtumisest väetimasse.<br /><br />Tekib küsimus, kas ka tavaline, üsna vaene, keskmine inimene võiks olla helde, selline, kellel pole vaja oma heldust siduda mingi totra kampaaniaga ega lihtsalt maskeerida oma „heldust“ tegelike äriliste huvide taha? Kas majanduslikult rasked ajad välistavad üldse igasuguse helduse selle üldfilosoofilises mõttes?!<br /><br />Eestlaste iseloom on minu jaoks üldse suur müsteerium. Kui lugeda Andrus Kivirähki teoseid, siis jääb mulje, et eestlased on vähemasti euroopalikus mõttes täiesti barbaarsed, egotsentrilised, et mitte öelda - antihumanistlikud - inimesed, keda huvitab vaid oma isiklik perversne heaolu, mis vastandub elementaarseile ühiskondlikele normidele. Ma ei tea, kas nii on tõesti, kuid tundub, et suuresti on kirjanikul oma hüperboolseis hinnanguis õigus, vähemasti tänase masu kontekstis.<br /><br />Ent ma ei arva sugugi, et sellise hoiaku puhul oleks tegu vaid mingi nõukogude aja jäänukiga, sotsiaaldarvinistliku disproportsiooniga või lihtsalt mandunud eetikaga. Ilmselt on see omane eestlastele kui kuidagi ellujäänud rahvusele, kes on loonud oma identiteedi, jäljendades üksnes mitmeid vallutajarahvaid ja püüdes neid võimalikult hästi järele aimates saada väliselt samasugusteks. Soovimata aga sealjuures omaks võtta nende poolt proklameeritavat kristlikku eetikakoodeksit.<br /><br />Seoses eesti keele normeerimise eelnõu arutlusega olen söandanud ajakirjanduses välja käia mõtte, et eestlasena olen ma vaid oma keele ja rahvuse vang. Sündides ei saanud ma ju valida teist keelt ega ka rahvust. Kui ma nüüd tunnen, et paljudes muudeski väärtushinnanguis ei suuda ma oma rahvaga leida ühist keelt, siis süüdistatakse seepeale loomulikult mind, aga mitte näiteks rahvusliku iseloomu kitsarinnalisust. Kas selline suhtumine on ikka põhjendatud tänases maailmas, kus pigem indidviid on primaarne, võrreldes selle juurdemõeldava rahvusliku mustriga, kuhu ta on „kogemata“ sattunud?!<br /><br />Just heldusega seoses on mul tekkinud ka oma elus mõningad isiklikud probleemid. Tahaksin pidevalt olla kellelegi hea, anda talle rohkem, kui annab tema minule, aga see kujuneb tavaliselt farsiks. Isegi sellises naljakas seoses kui mu pangateenus, milelga toetan tänavalapsi. Mulle ei selgitata paraku kunagi, kes on need lapsed, kellele igakuiselt oma toetust jagan. Loomulikult annan vaid heast tahtest, aga kas siiski on vaid panga prerogatiiv valida toetuse saajaid!? <br /><br />Teen oma põhitööd enda teada andumusega, olen raadioajakirjanik ja saan selle eest üsna tavalist keskmist palka. Tahaksin sellest hoolimta olla oma loomingus kvalitatiivselt midagi erilist, märksa enamat kui see, mille eest mulle makstakse, aga pidevalt tunnen tagasisidena, nagu arvaksid paljud ümberringi, et seegi, mida ma teenin, on kuidagi liigne. Ehkki ma pole kunagi esitanud nõudmisi oma töötasu suhtes! Kas se on eestlaslik uskuda, et keegi teine saab nagu nii teenimatult palju, ehkki ise saadakse enamgi!?<br /><br />Olen tavalise väikese inimesena alati püüdnud teha teistele heameelt oma tagasihoidlike kingitustega, parimaga, mida suudan välja mõelda ja oma piiratud võimalustega rahastada. Olen kohati siiski tundnud, et seegi vähene seab kingisaajad piinlikku olukorda: nad arutlevad isekeskis, kas peaksid nüüd mulle samavõrd vastu kinkima? Ehkki nende võimalused võivad tegelikult olla ka suurusjärgu võrra suuremad.<br /><br />Hiljutine debatt laste hääleõiguse osas oli mulle isiklikult valus, sest üritasin avalikkusele selgitada, et ehkki mul endal pole olnud õnne lapsi saada, tahaksin siiski toetada oma rahvast ja ühiskonda sel viisil, mis on minu võimuses, mitte üksnes spermat alaiali pritsides. Kahjuks kommentaaride tagasisidest jäi mulle mulje, et minu reaalne HELDUS ei huvita Eestis mitte kedagi. NEMAD (eestlased) tahaksid ikka saada reaalset tasu, kas või minu hinge omandamise näol, ehkki sellel pole mingit pistmist eesti rahva püsimajäämisega.<br /><br />Selline protoplasma tasemel eestlaskonna suhtumine on mind jätkuvalt võõrandanud nn rahvast, seetõttu tahaksin üha sagedamini olla keegi muu kui keskmine eestlane, sest tunnen, et suur osa mu rahvast ei oska enam olla SIIRALT HELDE. Ei suuda suhtuda oma edasipüsimisse rahvana vabalt, sõltumata füüsilisest, kvantitatiivsest eksistentsist, tehes panuse täiustumisele inimestena. Rahvuse võrdkujuna nähakse vaid iseenda sissepoole pööratud mina. Mida peaksin mina selles rumalas olukorras tegema? Kas vabatahtlikult lahkuma sellest elust? Kas see rahuldaks enesekeskset rahvast? Kahjuks pean tõdema, et vaevalt seegi! Märterlus on meile paraku sama võõras kui heldus!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-5605519727133663770?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-14407778165949709142009-07-30T08:52:00.000-07:002009-07-30T08:54:02.916-07:00Kui kuulsin, et keeleseadust kavatsetakse muuta, olin üsna hämmeldunud.<br /><a href="http://www.postimees.ee/ads/redirect.php?id=5107" target="_blank"></a><br />/**/<br /><br /><br />Kas tõesti mingi selline seadus veel üldse kehtib? Lisaks põhiseadusele, asjaõigusseadusele, reklaamiseadusele ja paljudele muudele seadustele, mis sätestavad konkreetselt ja asjalikult mõningaid probleeme, mis tekivad verbaalse jt keelte kasutamisega meie tänapäevases, arenenud turumajanduslikus ühiskonnas. Lisaks ka inimeste põhiõigustega seotud konventsioonide ratifitseerimisele, millega Eesti riik on loodetavasti Euroopa Liitu astumisega seoses hakkama saanud. Mis on selles kontekstis üldse mingi «keeleseadus»?Kas vajaksime ehk ka kehakeeleseadust või koguni semiootikaseadust, et kõik siin selles pisikeses riigis ühtemoodi ja adekvaatselt aru saaksid kõigist märkidest, mida neile keskkonnas edastatakse? Kui olen jälginud meedias keelenormide «rikkumise» karistamise eestvõitlejaid, siis oleksid need minu arust esimesed, kes tuleks pokri pista piiratud keeletunnetuse, vananenud väljendusviisi või lihtsalt rumaluse pärast.Kas tõesti on meie haridus- ja teadusministeerium asunud kilplaste kombel hõlvamatut hõlvama ehk suruma seadusesätetesse olematuid väärtusi, kasutades selleks sealjuures erakordselt bürokraatlikku, kantseleilikku seadusekeelt?!Kui keeleseaduse uue versiooni esimesed peatükid sisaldavad vaid üldsõnalist rahvuslikku paatost à la «blä-blä-blä», millel pole ju mingit seadusjõudu, siis paragrahvis 19 jõuame juba otsese keele- ja käteväänamiseni: «Üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaannete, sh veebiväljaannete keelekasutus peab vastama kirjakeele normile. Kirjakeele normi nõuded ei kehti ajakirjandusväljaandes avaldatava kunstilise teksti suhtes. Piirkondliku levikuga ajakirjandusväljaannetes võib kasutada eesti keele piirkondlikku erikuju. Eestikeelsetes tele- ja raadiosaadetes kasutatakse korrektset eesti keelt.»Palun nimetage, mis on «kirjakeele norm». Mis on «korrektne» keel? Kas eelnõu autorid üldse saavad aru, et on olemas tohutul hulgal keeletasandeid, mille seas isegi seadusekeel pole kaugeltki kõige normeeritum, sest kehtib suurel hulga eri aegadel vastu võetud seadusetekste, milles nii sõnadel kui väljendeil on üsna erinev tähendusvarjund!?Ent ajakirjanduskeel pole kaugeltki surnud seadusekeel, vaid see on ELAV KEEL, mida ei ole, ei saa ega tohigi olla ahistamas kellegi järgitav norm. Sest see on võrdeline ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse ahistamisega. Inimesed kirjutavad oma rahvakeelseid arvamusi ajalehtedele, räägivad vabalt eetris, esitavad oma mõtteid teleekraanidel, toetades verbaalset väljendust ka kehakeele ja taustapiltidega. Mis kuradi korrektne keel?! Ja kes ja missugusel meetodil seda siis selle värdseaduse alusel kontrollima hakkab? Glavlit oli selle kõrval poisike, mida tänased keeleseaduse vägistajad tahavad kehtestada. Mitu sada miljonit keeleinspektoreile eraldatakse? Rääkimata sellest, et Eesti multikultuurses ühiskonnas on igasugune «keeleseadus» praeguseks muutunud inimeste põhiõigusi ahistavaks barbaarseks ja natsionalistlikuks terroriks.Kas keelame Eesti mittepõhirahvusest inimestel üldse eetrisse tulemast, sest nad eksivad rektsiooniga, või keelame oma sõnumit levitamast internetis, kui nad ei ela «omavalitsusüksuses, mille püsielanike enamiku keel ei ole eesti keel», ja mida üldse selline rahvuslike reservaatide loomine peaks tähendama!? Missugune tsiviliseeritud riik suudaks sellist segregatsiooni tänapäeval aktsepteerida!? Iga Eestis elav elanik, kodanik või alles veel püsielanik (ja ka «kolonistist» venelane) peaks saama suhelda riigi- ja omavalitsusorganitega eelkõige oma emakeeles, kas siis otse või tõlkide vahendusel. 21. sajandil on ülim lollus ja ebainimlikkus nõuda, et üle maailma siia tulnud inimesed õpiksid näiteks juriidilist keelt vähem kui ühe miljoni inimese emakeeles. Kui keegi sellesse tänapäeva Eestis veel usub, tuleks ta kiiremas korras saata psühhiaatrilisele ravile!Kogu viimatise diskussiooni suurim eksiarvamus ongi see, mida mõningates nn gallupites toetab 80 protsenti «rumalast» elanikkonnast – et me saame mingite omamaiste «seadusandlike ja repressiivsete vahenditega» kaitsta ettekujutuslikku normi, pealegi sedavõrd regulatsioonidele üldse mittealluvas valdkonnas kui verbaalne keelekasutus, kultuur laiemaltki. Harimatud inimesed ei saa aru ühest lihtsast tõest: et ei kirjutatud ega ka lausutud tekst pole kaugeltki kogu kommunikatsiooniakt. Me suhtleme omavahel lisaks keelele kümnete ja sadade muude vahenditega, milles ühel haruldasel, et mitte öelda eksootilisel keelel nagu eesti keel, on ühe miljoni inimese jaoks kindlasti üsna oluline, aga kaugeltki mitte ainus ega ammugi mitte vältimatu roll. Seda tõestab ilmekalt või see, et enamik doktoriväitekirju ei valmi ammugi enam eesti keeles. Tähtis pole ju see, mis keeles me (omavahel) räägime, vaid see, MIDA me räägime ja kuidas me sellega kogu inimkonda teenime ja ühtlasi elus hoiame. Hoolimata igasugustest tobedatest etnilistest tunnustest, mis enamasti on vaid kellegi haige aju väljamõeldis, pärand ajastust, kui inimene polnud sugugi ülim väärtus, vaid üksnes osa näotust riigist, pimedast religioonist või lihtsalt incognito, kellel puudus üldse isikupära. Võin olla eestlane, kuid keeldun mitte olemast INIMENE.<br /><script type="text/javascript"><br />var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");<br />pageTracker._initData();<br />pageTracker._trackPageview();<br /></script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-1440777816594970914?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-1366811857378705172009-07-06T00:05:00.000-07:002009-07-06T00:06:06.187-07:00Eestis sel aastal lainetav väitlus selle üle, kas peaksime andma hääleõiguse lastele, kehtestama taas kord lastetusmaksu või kuidas tagada eestlaste kui rahvuse jätkusuutlikkus, kaldub taas kord metafüüsilistesse arutlustesse selle üle, nagu mingite imevahenditega suudaksime tõsta iivet enneolematule tasemele ja produtseerida enam (kvaliteedimärgiga) eestlasi. Kas poleks siiski juba aeg meil, eestlastelgi aru saada, et elame ühendatud maailmas, kus probleem pole mitte kellegi (juurdemõeldavas) rahvustunnuses, vaid pigem rahvastiku kasvu mõistlikus pidurdamises ja koos sellega inimeste elutingimuste kvaliteedi kasvatamises!?<br /><br />Iga täiendav eestlane elatub ju tegelikult mitte üksnes meie ressursi, vaid ka paljude meist märksa enam lõuna pool asuvate riikide ja rahvaste elutingimuste arvel. Eesti lapsed armastavad kuuldavasti banaane, aga keegi siin neid ei kasvata ega saagi seda teha. Järelikult, mida enam eesti lapsi ja banaanisoove, seda enam vajame kedagi seal kusagil, kes neid banaane mõõduka tasu eest ka kasvataks. Eesti rahvusliku tõusu lainel tunduvad sellised küsimused lausa pühaduseteotusena, aga tõde ei kao kuhugi. Kui soovime oma rahvastiku kiiremat kasvu, olgu selleks vahendid kui tahes "motiveerivad", siis tegelikult saab see võimalikuks ikka vaid kellegi teise, mõne teise sama väärika rahva elatustaseme arvel. Kui me seda täna „oma tarkuses“ ei mõista, oleme kahjuks tõeliselt loll rahvas.<br /><br />Jutud sellest, nagu peaksime kuidagi suruma nurka neid inimesi, kes on oma elutöö teinud mujal kui laste sigitamisega, pole mitte niivõrd moraalselt rumal ja vastik etteheide, kuivõrd lihtsalt täielik lollus. Kuulun nende hulka, kellel pole olnud võimalust lapsi saada, sest mul pole olnud selleks lihtsalt soont ega sobivat partnerit. Sellest hoolimata olen teinud enda meelest kõik, et toetada oma kuut vendade last ja nende „alles“ üheksat järglast (loodetavasti see arv kasvab peagi!). Ma ei tunne küll kuidagi, et oleksin milleski seepärast süüdi ja peaksin hakkama veel nende oma siirate aastakümnete jooksul tehtud annetuste pealt lisaks maksma ebamäärasele ja tegelikult üsna vaenulikule Eesti riigile mingit täiendavat maksu või loobuma oma hääleõigusest. Läheks see raha ju tegelikult sellesama toetuse arvelt, mida olen andnud konkreetseile, tublidele ja väärikaile Eesti Vabariigi tulevastele kodanikele. Ja mitte ebausaldusväärse riigiaparaadi kaudu, vaid täiesti ots~e, ja puhtast südamest!<br /><br />Kogu see mõttevahetus mingitest seadusandlikest ja muudest meetmetest kellegi karistamiseks või täiendavaks maksustamsieks kellegi registritunnuse põhjal mõjub minu ja küllap kümnete tuhandete minusuguste jaoks seetõttu põhjendatud küsimusena ja protestina, kas Eesti Vabariik tõesti väärib sel kujul enam edasikestmist. Kas tõesti väärib teiste riikide seas kohta selline mandunud riik, mis hakkab rakendama mingeid rassistlikke, et mitte öelda - natsistlikke - meetodeid oma rahvastiku lausa zooloogiliseks täiendamiseks, selle asemel, et toetada reaalseid lasteperesid, lastetoodete madalamat käibemaksu, kõike seda, mis aitaks kaasa normaalsema, tasakaalustatud ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamisele, selle asemel et rakendada tõeliselt vägivaldseid, lausa monstroosseid vahendeid puhtalt paljunemise toetuseks!? Tegelikult maksan ju mina maksumaksjana ka ka need võimalikud meetmed täiel määral ise kinni. Inimesed, olgem valvsad ja tulgem mõistusele!<br /><script type="text/javascript"><br />var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");<br />pageTracker._initData();<br />pageTracker._trackPageview();<br /></script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-136681185737870517?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-81674984337836408812009-06-28T02:49:00.001-07:002009-06-28T02:49:27.775-07:0016. juuni üldstreigi ebaõnnestumine avas lõpuks minu silmad selles osas, mis tänases Eestis tegelikult toimub. Sain ühtäkki - kui välgulöögist - aru, et Eesti on oma revolutsioonilisest taasiseseisvumisajastust astunud pöördumatult kontrrevolutsioonilisse stagnatsiooni ja hävingu perioodi. Suure Prantsuse Revolutsiooni „eeskujul“ on Eesti hakanud isukamalt ja üha kiiremas rütmis sööma „revolutsiooni lapsi“.Mida me 1980. aastate lõpul tegelikult tahtsime? Lihtsalt inimlikumat elu, mille üle saaksime ise ja siinsamas Eestis otsustada. Võimalust tunda end ühe päris vaba riigi vabade kodanikena, kellest üksinda ja ainuüksi meist sõltub see, missuguses riigis ja ühiskonnas tahame tegelikult edaspidi elada. Sealjuures olime eestlastena ülimalt solidaarsed, üksmeelsed, ajasime oma asja maksimaalselt ühiselt, ja kõigi vaenlaste kiuste. Samas vältides rumalaid konfrontatsioone siin elavate teiste rahvastega.16. juuni üldstreik osutas, et mingit vähimatki solidaarsust Eestist enam pole mõtet otsidagi. Iga üksik eesti või vene töötaja kardab oma isikliku saatuse (ja aina väheneva palga ja muu kindlustunde) pärast tegemast igat vähimatki sellist liigutust, mille peale mingi nn tööandja esindaja (tavaliselt võhiklik personalitöötaja) võiks (seadusi ignoreerides) karjatada tema peale, ja töötaja alluks sellele vastuvaidlematult kui õigusteta ori. Kas mäletate, mida tegi Spartacus?Tööandjate selgitustest (ja ka avalikust meediast) jäi mulje, nagu oleks Tallinnas või Tartus busside graafikujärgne sõitmine Eesti ühiskonna jaoks midagi sama aksiomaatilist ja vältimatut nagu Piibli 10 käsku. Ei ole ju, kaugel sellest! Pealegi kogu bussiliiklus kuivab niigi päev-päevalt kokku, nii Tallinnas kui kogu Eestis, sest tööandjad on lihtsalt kasumiahned satraabid, kes ei kavatsegi busse enam käiku jätta, kui need ei tooda vähemalt 10-20 % jooksvat kasumit.Mis üksmeelsusest saame pärast sellist piinlikku ja otse öeldes häbiväärset läbikukkumist kõnelda!? Või mis tahes ühisest asjast, kui ühiskonna tegeliku elu üle on otsustamas hoopis mingi sisuliselt mandaadita tööandjate liit, kelle toetusest ettevõtjate endagi seas pole usaldusväärseid ega erapooletuid tõendeid?! Või erakond, kelle toetus oli viimastel eurovalimistel kuskil 20 % kandis hääletanute üldarvust?! Kas internatsid said omal ajal ligilähedaseltki sama suurt meedikajastust, nagu nüüd antakse tööandjate keskliidule või reformierakonnale, ehkki eelnimetatud ühenduse toetus oli 1980. aastate lõpul kahtlemata mäekõrguselt suurem kui tänastel järelmainitud „tegijatel“!?Ühinegem rahvuslike laulude ühislaulupeol, avagem suurejoonelist vabadussammast, tähistagem oma lipu aastapäeva kohati väsitavate, kuid siiski õnnelikuks tegevate üritustega, aga ühtaegu julgegem endalt. aga ka teistelt eestlastelt küsida, kas see pole tegelikult omalaadne mehhaaniline asendustegevus, mida enese rahustamiseks harrastame, selle asemel et kõnelda oma riigi tegelikust kehvast seisundist, tegelikest valupunktidest!?Meie seisund siin Eestis meenutab mulle üha rohkem intensiivravipalatis lebava igasugu välismaiste (Tsahkna hangitud) torude all viimseid hingetõmbeid tegeva kehandi teadvuses ilmnevaid tagasivaateid elu viimaste aastakümnete (suurepärastele?) tegemistele, et sellega kuidagi rahustada kaduvat hinge tema agoonilises surmaeelses seisundis, andmaks niiöelda enne „taevasse“ tõusmist iseendale viimse võidmise. Oleme jõudnud suuresti sellisesse seisu, kus rahvuslik surm on tegelikult märksa ausam ja valutum alternatiiv kui jätkuv ebamäärane ja piinarikas edasielamine kõikvõimalike reedetud väärtuste surnuaial.<br /><script type="text/javascript"><br />var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");<br />pageTracker._initData();<br />pageTracker._trackPageview();<br /></script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-8167498433783640881?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-81713161876727097292009-05-11T07:25:00.000-07:002009-05-11T07:26:06.067-07:00Kes meist poleks kokku puutunud inimestega, kes endas ealeski ei kahtle. Ehkki neil on vahel ka õigus, sünnitavad nad sellest hoolimata enda ümber mürgise sallimatuse õhustiku, milles juba eos lämbuvad teiste inimeste head algatused ja püüdlused. Riigijuhtidest diktaatorid on läbi aegade olnud tüüpilised enesestmõistetavuse ülbe ignorantsi esindajad, kes võivad valitseda maid ja impeeriume teinekord üsna pikalt, aastakümneidki, ja niiöelda efektiivselt, kuni nad ühel hetkel kaovad ja koos sellega kukub kokku ka süsteem, mida hoidis ülal vaid nende piiritu ignorantlik võim, mida massid võtsid kui enesestmõistetavust. Niisugusel enesestmõistetavusel on läbi ajastute olnud laastavad tagajärjed miljoneile inimestele, tervetele riikidele ja viimase saja aasta jooksul ka kogu inimkonnale.<br />Ent ajalugu kipub üha uuesti korduma, ülbe ignorants teisenenud, komplitseeritud vormides taaselustub ikka ja jälle eelkõige sellepärast, et ülbe enesekindlus kütkestab rahvamasse alati märksa rohkem kui nende juhtide sisemised kahtlused, oma vigadest õppimise ja nende tunnistamise tõelist tarkust ja eneseületust nõudev tee, rohkem kui mis tahes demokraatlikud tõeotsingud. Üksnes verised diktaatorid nagu Lenin, Hitler, Stalin, Mao Zedong, Kim Il Sung jt. on saavutanud oma rahva üle vastuvaidlematu võimutunde, mis on massidele hirmuga segatuna sisendanud ka tervet mõistust ületavat lömitavat alluvust ja isegi ihalust nende suhtes.<br />Ehkki suurte diktaatorite aeg on praegu mõõnamas, tundsime kõik me, kes elasime nõukogude ajal, sedasama valitsejate enesestmõistetavat ülbet ignorantsi, mis kandus üle ka meile, kogu rahvale. Hoolimata süsteemi kui tahes ebaadekvaatseist otsustest, mis viisid väärika elu võimalused miinimumini, nukra olelemiseni argiselt hallis maailmas, valdas rahvast siiski mingi paratamatuse tunne, leppimine süsteemi kui sellisega, selles pigem õhupragude otsimise kui reaalse sooviga seda lammutada. Kuni see eelkõige oma sisemise võimatuse tõttu kokku kukkus ja avas sellega tee kvalitatiivsele muutusele, sealhulgas eesti rahva rahvuslikule iseolemisele.<br />Kahjuks peame midagi sarnast kogema tänaseski maailmas ja seda ka esmapilgul demokraatlikus õigusriigis nimega Eesti Vabariik. Kuidagi tuttavlik on viimastel aastatel olnud see enesestmõistetavuse ülbe ignorants, millega võimuladvik on kramplikult kinni pidanud majandus- ja sotsiaalpoliitilistest nüridoktriinidest, mille sisuks on olnud humanistliku, väärtus- ehk siis majanduskategooriates kulupõhise süsteemi asendamine merkantiilse ja monetaristliku tulupõhise mudeliga. Inimeste kõrgeimaks eesmärgiks on tõstetud rikastumine, postuleerides selle inimeseks olemise põhiolemusena, selle asemel et arendada solidaarset, empaatilist ühiskonda, maksku see mis maksab, just täna ja siin, mitte aga mingis „helges tulevikus“, mida ei pruugi kunagi tulla – nagu kommunismigi.<br />Rahvale on sisendatud, nagu käive ja kasum võiksid luua ja säilitada inimlikke väärtusi, sidustada ühiskonda ja hoida elus rahvuskultuuri (?). Täna seisame paraku olukorra ees, kus selline mõtteviis on kogu maailmas ennast totaalselt ammendanud, kujundlikult öeldes on madu lämbumas omaenda allaneelatavasse sabasse. Inimestele saab üha selgemaks sellise antihumaanse ignorantsi hukutav mõju. Osa rahvast aga usub ilmselt viimse hingetõmbeni neisse surnud müütidesse, rahaturu ülimuslikkusse inimühiskonna mentaalsete ja sotsiaalsete võrgustike ja väärtuste ees, anarhilise „nähtamatu kämbla“ iseregulatsiooni versus terve mõistuse arukasse diktaati. Osa meist on samasugust vaimupimedust kogenud, ehk oleks aeg nüüd sellest kurvast kogemusest õppida!? Ja kui mõni ei õpigi, siis ärgu imestagu, kui järjekordne pseudosüsteem tema jalge all kokku kukub.<br /><script type="text/javascript"><br />var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");<br />pageTracker._initData();<br />pageTracker._trackPageview();<br /></script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-8171316187672709729?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-15471628695086474932009-04-26T00:39:00.000-07:002009-04-26T00:40:10.622-07:00Eelmise aasta prügikoristuskampaania "Teeme ära!" oli päris sümpaatne. Suutsin seda isegi vahendada välisajakirjandusele. Nüüd võime lehtedest leida meil elavatelt välismaalastelt sellele kiitvaid hinnanguid ja üleskutseid, et tuleks järele teha. Prügi ja selle kuhjumine puhtasse loodusse on kindlasti kõigi tervelt mõtlevate inimeste jaoks ebameeldiv asi. Hästi toimetuleva inimese jaoks on prügi igatahes midagi vastikut, mis rikub tema mõtte- ja haistmismaailma.<br /><br />Kui olete näinud aga filmi "Rentslimiljonär", siis saate ehk paremini aru sellest, et vahemaa prügimäest tõelise heaoluni ei peagi olema väga pikk. Ka pasa sisse hüpanud noorukist võib saada tõeline mõttegeenius, sest tähtis pole see, kuhu kukkuda, vaid see, kust ja kuhu välja ronida. Mina pole küll pasa sisse kukkunud, kuid olen pärit perest, kes oli Vene ajal sama vaene, nagu oli olnud Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil ja on põhimõtteliselt sama vaene ka nüüd, nagu minagi. Hoolimata sellest, mida keegi minu nime lugedes arvab. Vaimne tegevus, näiteks ajakirjandus, pole kunagi taganud erilist jõukust, välja arvatud ehk pasa sisse ronimise ja miljonimängu kaudu. Viimaseidki näiteid on meie vastutavate väljaandjate näitel välja tuua, aga hais nende pealt on ju ammu lõhnavedelikega minema pühitud.<br /><br />Kui mullune prügikoristuskampaania teenis Eesti ühiskonna tänaseid üldaktsepteeritavaid eesmärke, siis uus Minu Eesti mõttekodade liikumine tekitab minul kõhedust. Kas tähendab see prügikoristuskampaania jätku, ainult mõtteviisi ja demokraatia tasandil!? Kas tõesti on eestlaste mõttemaailm sedavõrd väärastunud, et seda peab hakkama puhastama mingist mentaalsest "prügist"!? Või on probleem siiski selles, et meil on tekkinud taas kord seltskond inimesi, kes tahavad prügi metafoori kasutades sekkuda reaalsesse demokraatlikku protsessi ja nn rahvademokraatia manifestiga vehkides sekkuda poliitilisse võitlusse !? Artur Talvik andis äsja selle kohta märkimisväärseid vihjeid, mida olen Rainer Nõlvakut kuulates juba ammu aimanud.<br /><br />Mõelgem sellele, kuidas etableerus 1930. aastail rahvussotsialistlik liikumine Saksamaal (ja ka Eestis). Ka nemad koristasid "prügi" sobimatute demokraatlike institutsioonide, aga koos sellega vaenulike rahvuste ja ideede näol, et saavutada rahva üksmeelset "heil!" hüüet. Loomulikult ei kordu ajaloo spiraalil mingid nähtused täpselt samal kombel ega valdavalt, kuid sarnasust toonase ja tänase vahel on palju. Missugused mandaadid oleme andnud neile mõttekodadele ja -talgutele? Kes asuvad ja kelle valikul nende etteotsa? Kas see ongi loodetud kodanikuühiskond ja rahvademokraatia!?<br /><br />Ma ei tahaks kedagi kahtlustada võimu kaaperdamise soovis, kuid ühtaegu ei saa ma üldse aru, miks senised demokraatlikud ühendused ega protseduurid ei sobi nende uute hiilgavate ideede vahendamiseks, mida uuelt liikumiselt oodatakse. Kas on tõesti võimalik tänasesse Eestisse ehitada suurem Eesti kui see väline Eesti!? Meenutagem Švejki lugusid selle kohta, kuidas Austria-Ungari hullumajas sündis idee suuremast Maakerast kui see, millel me elame, ja mis siiski on meie oma sees. Kas Minu Eesti -liikumine ei pretendeeri tegelikult esindama „mind“ rohkem, kui ma „ise“ sooviksin!?<br /><script type="text/javascript"><br />var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");<br />pageTracker._initData();<br />pageTracker._trackPageview();<br /></script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-1547162869508647493?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-28933658162331649152009-03-10T23:43:00.001-07:002009-03-10T23:43:20.234-07:00<script type="text/javascript"><br />var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");<br />pageTracker._initData();<br />pageTracker._trackPageview();<br /></script><br />Eesti igat masti asjamehed on üha jõulisemalt hakanud muretsema sellepärast, et meie ajakirjandus pole ikka selline, nagu peaks või nagu nemad tahaksid. Eriti palju tsiteerimist ja viitamist on saanud suhtekorraldaja Daniel Vaariku veebruaris Sirbis ilmunud lugu "Tühi mikrofon". Lugesin alustuseks vaid selle esimese lause, milles ta nimetab Arnold Rüütlit presidendina „Eesti Vabariigi suurimaks võltsinguks“ ja ironiseerib Villu Reiljani partei üle, kirjutades selle „müügiosakonnast“. Kui olin lugenud läbi selle lause, viskasin kohe lehe kõrvale, sest sain aru, et tegu on taas ühe sedasorti kriitikaga "ajakirjanduse" aadressil, mille ainsaks eesmärgiks on panna ajakirjandust rääkima asjadest, nagu Vaarik ja tema sõbrad sooviksid ehk siis just vastupidiselt sellele, mida autor väidetavalt oma kirjutisega taotleb.Olen üsna veendunud, et ajakirjandus pole meil täna kaugeltki "tühi", kuid paljudes peavoolumeediates on see tõesti sageli sisutu või õieti täidetud banaalse poliitpropagandaga, mis asendab elementaarset kriitilist analüüsi, erinevate maailmavaateliste seisukohtade võrdlemist, aga ka lihtsalt tsiviliseeritud demokraatlikku lähenemist faktidele ja nendest informeerimisele. Mida saaksin järeldada Daniel Vaariku pealtnäha õiglastest õhkamistest, kui ta juba esimeses lauses põrmustab demokraatia alustõed, vaidlustab selle protseduurid valimistulemuste näol ja sildistab terve suure erakonna, unustades elementaarsed tõed süüdimatuse presumptsioonist!? Ja selle peale tahaksin küsida, miks üks kultuurrrahva väidetavalt sõltumatu nädalaleht avaldab sellise ilmselt kallutatud ja poliitpropagandistliku kirjutise!?Jah, meie ajakirjandus teenib täna rohkem kui varem kasumi Moolokit, kuid ta ei tee seda omaenese tarkusest ega mingi sissekodeeritud sisulise pahelisuse pärast. Kui Vaarik süüdistab Ekspress Gruppi või mingit muud väljaannet saatanlikkuses, ajakirjanduse põhitõdede unustamises ja jumal-teab-veel-milles, siis astub ta koos meie armsa presidendiga samasse auklikku ämbrisse. Kui viimane kurtis, et ajakirjandus ajab taga vaid „klikke“. Aga mis siis muud kui sobivad klikid tedagi toona presidendiks tõstsid!?Probleem pole ju ajakirjanduses kui milleski eraldiseisvas või isolevas, vaid meie ühiskonnas, tema põhilistes väärtushinnanguis ja prioriteetides. Ajakirjandus ei saa olla sentimeetrit ega grammigi parem kui see ideoloogia, mida meile varsti 18 aastat on pähe määritud, millega meie noorema põlvkonna ajusid pestud, mida on jutlustatud ülikoolide õppetoolidest või väljaannete toimetuste igahommikustel koosolekutel lapsajakirjanikele. See on see tuimestav ja üheülbastav ideoloogia, mis välistab suuresti põhilised inimväärtused, asendades need eetikavaba mammonakultuse, ameerikaliku HAPPY-haipimisega, sotsiaalse ignorantsusega. Miks süüdistada ajakirjandust kui sellist, kui meie nn arvamusliidrid on sedasama ajakirjandust kõik need aastad teadlikult suunanud sellesama ajutühja ideaali suunas!?Oleks juba ükskord aeg lõpetada silmakirjalik ajakirjanduse kui sellise süüdistamine, kuidas ta meie „armsaid“ poliitikuid ja niinimetatud arvamusliidreid on „ebaõiglaselt“ käsitlenud. Needsamad „armsad“ on ju ise nii kangesti tahtnud, et neist pidevalt räägitaks, nii heas kui halvas, et ei unustataks nende nimesid ega näolappe, nende mõttetult sisutühje arvamusavaldusi ega pidevaid naisevahetusi. Milles on süüdi ajakirjandus, kui ta on selle taktikepi järgi agaralt tantsinud ja Eesti ühiskonna peegelpildi muutnud milleksi rõvedaks, mida tabavalt ironiseerib soomlane Sami Lotila, aga mida eesti ajakirjanikud ei julge enam isegi üldse jutuks võtta!? Milles on süüdi need veebikommentaatorid, kellel on veel säilinud mingi teatava (ebakaine) jõupingutusega ületatav valulävi, mis ei sunni neid kaasa ümisema koos establishmentiga!? Võitlus Delfi jt veebiportaalide karmi, kuid hirmutavalt ausa kriitikaga on sealjuures eriti silmakirjalik ja küüniline, see on teadlik ja ebaaus võitlus ainsa reaalse demokraatiaga versus valitsuspressikate ja valgete saalide vastuvõttude pakutud moonutatud tegelikkusekajastus.Ma olen veendunud, et eesti ajakirjandus pole veel surnud, vaid elab edasi paljudes sellistes väljaannetes, mida ei suuda veel establishment manipuleerida, mis on säilitanud oma suveräänsuse ja eripära. Kui Daniel Vaarik kritiseerib ajakirjandust, miks ei suuda ta oma arvamusi siis konkretiseerida!? Või kardab ta selgeid ja õiglasi hinnanguid? Jah, meil on Postimees, aga meil on ka Kesknädal, jah, meil on Eesti Ekspress, aga on ka Maaleht. Kas tõepoolest võib kõiki neid lüüa ühe mütsiga?! Miks kardame sisulisi analüüse ja hinnanguid!? Või pigem neid tegemata jättes püüame justnimelt hämada ja heita varju sellistele ajairjandusväljaannetele, mis peavoolumeediast erinevalt püüavad siiski esindada ka alternatiivseid seisukohti või tuua avalikkuseni lausa mahavaikitud fakte!? Minu arust on selline demagoogia märksa ohtlikum kui ajakirjanduse nn üldine kolletumine. Viimane puudutab siiski vaid kriitikavabale auditooriumile suunatud meediat, kuid meie, vastutustundlike ja ühiskonna heaolu eest seisvate inimeste ülesandeks oleks siiski toetada just seda osa ajakirjandusest, mis on säilitanud oma sotsiaalse põhifunktsiooni, ühiskonnakriitilisuse ja eetilised alustõed.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-2893365816233164915?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-25669714015533507552009-02-14T22:07:00.001-08:002009-02-14T22:07:59.746-08:00Kui keegi Eestis arvab, et kired rahvusringhäälingu ümber ei vaibu, enne kui selle programmid muutuvad seeditavaiks kõigile kriitikuile, siis eksib ta rängalt. Sama rängalt eksib kunagine telejuht Tiina Kangro väites, nagu tuleks rahvusringhääling uuesti luua. Rahvusringhäälingu nn taasloomine tähendaks otsesõnu selle kaotamist. Sellest mõttest loobusid isegi need, kes omal ajal raadio ja televisiooni ühendamise varjus oleksid tahtnud midagi sellist oma isiklikes ärihuvides korda saata. Isegi nemad said lõpuks aru, et ühes kultuurses Euroopa rahvusriigis tähendaks ringhäälingu kallale minemine selle järjepidevuse kui rahvusringhäälingu peamise väärtuse katkestamist ja koos sellega loobumist niisugusest ühiskonna institutsioonist, mis asetub kõrgemale argisest politikaanlusest, banaalsetest kommertshuvidest ja kultuuripärandi väärtuste vahetamisest massikultuuri peenrahaks, ja mis toimib ühtaegu objektiivse tagasisidekanalina kogu ühiskonna jaoks.<br /><br />Julgen arvata, et rahulolematus rahvusringhäälinguga on olemuslikult hea, sest osutab, et ERR pole mugandunud, ei püüa Albikära Antsu kombel iga „hea soovitaja“ olgu kui tahes rumalaid nõuandeid kuulda võtta, kõnnib üsna sõltumatult ja teadlikult uhkena rahvuslikul meediaväljal. Ent loomulikult suudetakse ka tänases ERR-is tõrjuda vaid sellist rahulolematust, mis põrkub rahvusringhäälingu programmide kõrgele kvaliteedile, ajakohasusele ja objektiivsusele, lühidalt öeldes – professionaalsusele. Selles mõttes on õigus nii Mart Taeverel kui Tiina Kangrol, et rahvusringhäälingu ajakirjanduslik tase on tema olemasolu tähtsaim õigustus ja ka vahedaim relv igasugu pahatahtjate etteheidete vastu. Ent kahtlemata ei ole kutseoskuste taset võimalik tõsta kusagil mujal kui üksnes sellesama rahvusringhäälingu sees. <br /><br />Rahvusringhäälingu hädade allikas pole selle institutsiooni olemuses, vaid seda ümbritsevas reaalses riigis ja ühiskonnas, mis pole veel saanud niivõrd küpseks, et mõista selle institutsiooni ja tema järjepidevuse korvamatut väärtust meie rahvuskultuuri ja –riigi jaoks. Kui Tiina Kangro ironiseerib Mart Taevere üle, et too esitas TV-maksu kehtestamist, sest „loamaksu ideede aeg on pöördumatult selja taga“, siis on see küll tüüpiline väärarusaam. Loamaksu aeg oli Eesti riigi jaoks selja taga juba 1990. aastate algul, kui Eesti Vabariik alles väljus nõukoguse-aegsetest riiklikest skeemidest. Olnud ise viis aastat Eesti Raadio juhatuse liige, mäletan väga hästi toona Toompea mäelt kajanud kinnitusi selle kohta, et loamaksu „rong on läinud“. Läinud ta oligi, sest Eesti riik oli valinud hoopis õhukese riigi mudeli, mille „vilju“ oleme hakanud vast alles sel aastal täiel rinnal maitsma. Viga oli niisiis vildakas riiklikus mõtlemises, mitte ringhäälingu enda kehvas seisus või professionaalses suutmatuses, sh täitmaks juba 1994. aastal ringhäälinguseadusega kehtestatud nõudeid.<br /><br />ETV ja ER higistasid 1990. Aastail mis kole tollase napi riigitoetuse varal, et uuendada kõigest hoolimata oma programme ja tehnoloogiaid, ainus, mis eales järele ei tulnud, oli riigipoolne arusaamine rahvusringhäälingu tähtsusest ja vajadusest selle finantseerimise tase viia mminimaalsessegi kooskõlla euroopalike normidega. Kui üldse ebaprofessionaalsust rahvusringhäälingus on millegagi edendatud, siis on see olnud just riigijuhtide küündimatu meediapoliitika, mille tunnistuseks on kõik need aastad jätkunud naeruväärsed juhtimismängud, ETV juhtide, aga ER juhtkonna osalised või totaalsed loputamised, millest on oma valusad vitsad saanud ka allakirjutanu. Ilmselt just sellepärast, et olen kaitsnud rahvusringhäälingu euroopalikku ideaali.<br /><br />Kui kirjutasin mullu suvel Postimehes Kultuurkapitali ilmsetest probleemidest, kargas mulle seejärel kallale kultuuriestablishment, väites, nagu kisuksin neilt suust ära viimast leivatükki, aga ühtlasi soodsat reisi- ja rüperaaliraha. Ei, ma pole kunagi arvanud, et Kultuurkapital rahvuskultuuri sõltumatu rahastajana oleks iseenesest halb idee, küll aga juhtisin ma tähelepanu sellele, et eesti kultuuri lahutamatu osa, või oleks õigem öelda – vundament rahvusringhäälingu näol on proportsionaalselt kümme korda kehvemini rahastatud kui Põhjamaades, kus saadakse paremini aru, et mingit elavat kultuuri ja selle aktsepteerimist maksumaksjate, kogu rahva poolt, ei saa kunagi olla, kui riigis puudub meedialiider suveräänse, kõrgetasemelise, kultuurse ja rahvusvaheliseltki konkurentsivõimelise rahvusringhäälingu näol.<br /><br />Hanno Tomberg on kenasti välja toonud, mida läheb ühele eesti inimesele aastas maksma rahvusringhääling. Tänase seisuga on see kindlasti vähem kui ühe kuu Äripäeva numbrid. Loomulikult öeldakse mulle nüüd, et Äripäev ilmub ju reklaami toel, ent just siia see koer maetud ongi. Rahvusringhääling peab olema konkurentsivõimeline neilsamadel tingimustel, millel tegutseb erameedia, ja selleks ka paljudes riikides just loamaks ongi kehtestatud, nii vaatajaile kui ka mõnel pool kommertskanaleile. Kui Eestis on selle „idee aeg selja taga“, tuleb lihtsalt leida uus ja toimiv idee, uued tõhusamad vahendid, mitte aga hurjutada rahvusringhäälingut ja tema toimetajaid, kes olevat nõrgad ja ebaprofessionaalsed. Ei olnud ETV ega ER nõrgad ega ebaprofessionaalsed nõukogude ajal, suutes kanda rahvuslikku ideed ja arvestavaid kutseoskusi läbi aastakümnete, kujunedes mitte ainult tollase N. Liidu, vaid kogu Ida-Euroopa edumeelseimateks elektroonilise meedia kanaleiks.<br /><br />Suutis Eesti Raadio 1990. aastate jooksul olla rahvusliku ärkamise eestvedajaks ja ühtlasi tulla välja üliraskest majanduslikust seisust, konkureerides samal ajal vohavate erajaamadega, säilitades nii kogu rahva seas kui oma põhilistes sihtgruppides selge ja kõigutamatu liidripositsiooni. Suudab ka ETV kohaneda erakanaleilt tulvava odava meelelahutusega ja saavutada taas liidrikoha meediväljal, andke ainult aega ja kriitilisel määral ressursse, et see üldse oleks võimalik! Inimkapital on ERR-is täna kahtlemata olemas, andke talle ainult võimalus ennast näidata. Ärge pidevalt toppige omakasupüüdlikku nina ERR-i programmipoliitikasse; ärge norige üksikute pisiasjade kallal; ärge üritage kallutada toimetuslikku sõltumatust endale soodsas suunas jne. Ja ärge lootke , et ERR sillerdab teile nagu lõoke, kui tal hapnik on kinni keeratud!<br /><br />Kui esitatakse, et ringhäälingujuhid peaksid „nõudma mahereformimise asemel totaalset professionaalsust kogu organisatsioonis“, siis julgen selle peale arvata, et räigete ratsaväemanöövritega ei saavuta me tundlikus organismis midagi konstruktiivset, üksnes olemasoleva mahalõhkumise, kultuurilise järjepidevuse kaotuse ja loomingulise kaose. Arengut ja uut kvaliteeti pole hetkekski mõtet loota, enne kui muutub kogu ühiskonna ja riigi suhtumine oma rahvusringhäälingusse kui rahvuskultuuri tänasel päeval ühte tähtsaimasse alustalasse, seda nii mentaalselt kui materiaalselt.<br /><br />Mart Ummelas<br />Eesti Raadio juhatuse liige 1995-2000<br /><script type="text/javascript"><br />var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");<br />pageTracker._initData();<br />pageTracker._trackPageview();<br /></script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-2566971401553350755?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-25630081391939725542009-01-29T01:56:00.000-08:002009-01-29T02:02:30.189-08:00Eesti tüürib süveneva pimeduse suunas, ja see pole mitte üksnes must auk majanduses, vaid ka vaimne nägemispuue, kui poliitiliselt korrektselt väljenduda. Majanduskriis on globaalne, kuid Eestis oleme viimasel paaril aastal teinud üsna palju selleks, et segada see omakorda kokku müütiliste tontide maalimisega meie ühiskonna seintele, sise- ja välisvaenlaste otsimise ja nende demoniseerimisega. Kui see segu pole tõeliselt plahvatusohtlik, siis mis veel!?Miks Eesti vajub üha sügavamale müütide sohu, miks Kreutzwaldi algatatud rahvusromantiline Kalevipoja idealiseerimine on asendunud ekspressionistliku sortside sildistamise ja nende hävitamise nõudmisega!? Juhtusin ühest popularsest eraraadio saatest kuulma, kuidas kolm arvestatavat arvamusliidrit, neist kaks Eesti rikkaima 500 inimese hulka kuuluvat tegelast, kutsusid otsesõnu käivitama Eestis 1924. aasta 1. detsembrile järgnenud terrorilainet. Nende meelest tagavat riigile tõelise julgeoleku vaid massilised mahalaskmised ja sadade sunnitööle saatmine. Ajendiks aprillirahutused 2007. aasta aprillis, mille väidetavad korraldajad mõisteti esimese astme kohtus paljude „tõsieestlaste“ meelepahaks õigeks. Kas tõesti peaks õigusriigi asendama nonde meeste (ja mitte „nelikjõugu“, nagu meie meedia armastab kohtu ette tiritud tegelasi kutsuda) haiglase aju sünnitisega, müüdiga võitlusest üha uusi päid kasvatava Vene Hüdraga?Missuguses Euroopa tsiviliseeritud riigis, kus valitseb veel õnneks terve mõistus, oleks kümneid ja sadu kordi laiema ulatusega meeleavalduste kui ühe demokraatliku ühiskonna kodanikuliikumise äärmusliku vormi puhul rakendatud nii odioosseid meetmeid, ligilähedasigi väljapakutuile? Ei ole selliseid abinõusid rakendatud aastakümneid üheski Euroopa riigis, isegi neist kõige totalitaarsemates mitte. Ja nüüd „vaba ajakirjanduse lipulaev“, mis „ei kompa pimeduses“, kutsub üles massilisele poliitilisele terrorile!Meil kõigil on veel üsna hästi meeles Balkani verine konflikt, mis sai just alguse seletamatust pimedast vihast, emapiimaga sisse imetud vaenulikkusest oma teistsuguste naabrite, teiseusuliste või teistsuguse minevikuga rahvakildude suhtes, keda ajaloo tormituuled olid sellele maale suuresti nende enda tahte vastaselt segi paisanud. Oli vaja vaid üsna tühist sädet, kellegi poolhullu poliitiku meeltesegaseid ütlusi, et Balkani püssirohutünn plahvatama panna. Nüüd pakuvad aga meie „arvamusliidrid“ avalikus kogupere eetris ja seda tegelikult ainsa võimaliku kohtulahendi järel ning pärast kogu seda võimu ja uurimisorganite õiguslikult ja sotsiaalselt käpardliku tegutsemise saagat samasugust "haiguste ravi" kogu Eesti ühiskonnale. Kui see pole vaenu õhutamine ühiskonnas, mis siis veel!?Kus on sellise pimeduse ja kurjuse jõudude kummardamise juured, olen püüdnud enda jaoks selgeks saada. Miks läheb suurele osale meie varem nii mõistlikust rahvast kritiikavabalt peale näiteks suuresti demoniseeritud hoiak idanaabri tegevuse suhtes? Miks ei suuda me kriitikavabalt näha ei Kaukaasia kriisi ega viimatise gaasikriisi globaalset tausta ega sündmuste objektiivset käiku? Miks ei suuda me mõista maailma kui suurriikide võitlusvälja, kus mõlemad pooled kasutavad edu saavutamiseks võrdselt nii õiglasi kui ebaõiglasi vahendeid, nii ausaid kui valelikke väiteid? Miks maalime ühe ikka lumivalgeks ja teise süsimustaks? Me oleme isegi mütologiseerinud Teise maailmasõja tulemused, sõja võitjate sõlmitud lepingud, millega seadustati ka meie inkorporeerimine NSV Liitu, mida me riigina ise ka tegelikult Helsingi lõppakti tagantjärele ratifitseerimisega, aga samuti 1994. aastal Venemaaga sõlmitud vägede väljaviimise lepinguga rahvusvahelisõiguslikult aktsepteerisime ja seadustasime!?Olen enda jaoks leidnud seletuse sellest, et kogu meie rahvas on viimaste aastakümnetega vajunud üha sügavamale vaimse pimeduse sohu, loobunud teaduslikust maailmavaatest ning hüljanud materialismi alustõed. Kahjuks annab just pimesi, teatava haiglase ebausuna omandatud (subjektiivne) idealism, ja seda reaktsioonina poliitiliseks tabuks kuulutatud materialismile, sarnaseid väljundeid, nagu näeme tänase Eesti ühiskonnas, kus ka ühiskonna (vaimne) eliit otsib abi käte pealepanijailt, soolapuhujailt, vitsakeerutajailt, sisustab oma kodusid aferistidest feng shui „spetsialistide“ abiga ning lülitub massiliselt kuuldele, kui räägitakse järjekordsest UFO-rünnakust või Nostradamuse tõlgendusest. Kui Riigikogu ja rahandusminister lasevad oma tööruume „uurima“ vitsamehed või päevalehtede veergudel annavad kergeusklikele inimestele „konkreetset“ nõu oma elu korraldamiseks ilmselt korrutustabelitki mittetundvad numeroloogid, pole enam sugugi imestada selle üle, et rahvas usub pimesi osavate võimumanipulaatorite ja selleks angažeeritud ajaloolaste loodud müüte meie minevikust ning on valmis kividega surnuks loopima kelle tahes sisemaise deemoni (näiteks „punaprofessori“), keda vaimupime peavoolumeedia on nende silme ette lõhkirebimiseks visanud. Ja kogu seda mängu juhivad need tegelikud pimeduse jõud.<br /><br />MART UMMELAS<br /><br /><script type="text/javascript"><br />var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");<br />pageTracker._initData();<br />pageTracker._trackPageview();<br /></script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-2563008139193972554?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-28845868696523631302008-11-28T07:16:00.000-08:002008-11-28T07:17:52.566-08:00Kes on meie, eestlaste kangelased? Ei, mitte Kalevipoeg, sest võitleme ju kõigi vahenditega selle vastu, et tema kuju kusagile püstitataks. Seagi panime parema meelega Tartu turuhoone ette, igasugustest vähemtähtsatest ajaloolistest tegelastest kõnelemata.<br />Kangelaseks peetakse Eestis nüüd hoopis siili, kes aegsasti ise urgu tõmbudes soovitas Kalevipojal lüüa sortse laudadega mitte lapiti, vaid serviti. Multifilmi „Siil udus“ jätkuv populaarsus eesti rahva hulgas on küllap seda legendi üksnes võimendanud. Ehkki siili nõuandes oli vaieldamatult oma uba, siis tegelik võitlus ja koos sellega võimalikud kurvad tagajärjed jäeti siiski Kalevipoja enda kanda ja teatavasti lõpuks tuli ka karistus – ta jäi Kääpa jõe ületamisel ilma oma jalgadest ning pealegi omaenda mõõga läbi.<br />Eepost nüüd vaevalt tänased noored enam mäletavad, ja milleks peaksidki, ei toeta ju see müüt eriti rahvuslikku patriotismi, sest Kalevipoeg lõpetas luuserina. Viimasel ajal pürib aga Andrus Kivirähki menuka ja rõõmsameelse loomingu toel uueks Eesti rahvuskangelaseks ei keegi muu kui igast olukorrast eestlaslikult osavalt väljatulev rehepapp. Kuigi teda vist veel ofitsiaalsete rahvuskangelaste aujärjele pole tõstetud, siis meie kõigi südamesoppides peetakse teda üheks tõeliseks tegijaks, eesti rahva võrdkujuks. Nagu Vändra Avelyt, Baari Paavot, Tõehetke Veigot ja Lilitit jne, aga muidugi ka Soome kuulsaimat eestlast Anu (Aju) Saagimit.<br />Tegelikult olen hakanud viimasel ajal hoomama, kuidasmeie tõsimeelsusele pürgivas peavoolumeediaski ilmub üha rohkem selliseid sujuvaid kirjutisi, mille autorid ühendavad endas ühtviisi osavalt nii rehepapi alati kõigeks valmisoleku kui urgu pugenud siili targutamised, eriti kui nad võtavad kõnelda, manitseda või lausa hirmutada meid kõiki, kõneldes Eesti rahvusvahelisest suhtlusest või pigem sellest, mis sellest on tänaseks üldse järele jäänud. Meie välispoliitika on tuhmunud pelgaks Venemaa-teemaks, mille uduse prisma läbi vaadeldakse kõiki maailmasündmusi Obamast Merkelini, Halonenist Sarkozyni. Ja sellest politiikaudust hõiklevad siilid rehepaplikke soovitusi, ja vastupidi.<br />Venemaa on karu, sellest oleme juba ammu aru saanud, nii et vahel hakkab meie mesikäppadest isegi kahju, sest nii mõnigi jahimees, võttes sihikule oti, oma südames tulistab küllap tegelikult Kremli pihta. Kuna karu on metsloom, siis ei saa teda usaldada isegi siis, kui ta ilmutab taltsumise märke ja püüab Euroopa rõõmuks tantsu vihtuda ja mootorrattal sõita. Või kui ta otsustab jõudu katsuda kangelasega tiigrinahas. Üks meie luurajate Valhallast naasnud julgeolekuekspert teab, et nende trikkide näol on tegu eurooplaste sinisilmsuse ärakasutamisega. Teine julgeolekuekspert paneb kahtluse alla isegi Venemaal leviva turumajanduse, popkultuuri ja filmitööstuse kui vaid „pehme jõu“ teostamise instrumentaariumi, millega tahetakse kogu Euroopa ja esimeseks Eesti lülitada lülitada Russki Miri.<br />Ühe samasuguse eksperdiga kohtusin ma millalgi sajandivahetuse paiku, kui ta polnud veel ekspert, vaid komissar. Sõltumatu riigi sõltumatu ajakirjanikuna, pealegi ühe suure meediakanali juhina olin kirjutanud sõbraliku põhjamaise naaberriigi Eesti-sõbralikus maakonnalehes kolumni, milles muu seas vihjasin nõukogude miilitsast ümber kasvava politsei probleemidele, sealhulgas avalikes allikais esitatud korruptsioonikahtlustele. Komissar tegi mulle teetassi seltsis selgeks, et mureliku põhjamaise naaberriigi politsei on temaga ühendust võtnud ja palunud juhtida eestlasest kirjutaja tähelepanu sellele, et nemad küll seal kaamoses ei usu, et Eesti politseis võiks üldse midagi sellist esineda, nemad küll ei teadvat. Kas need „muretsejad“ olid just Simmi kasiinoäri partnerid või Jääratsi narkokolleegid, ei söanda ma täna muidugi spekuleerida. Ent seosed ja kokkulangevused on teinekord imelisemadki kui terve mõistus võiks eales arvata. Saladuste ülemvalvuri Simmi paljastamisenigi jäi meie „sõbralikust vestlusest“ siis veel kümmekond aastat.<br />Tänaseks teame, kuidas meie siilid ja rehepapid õiendasid vilkalt ka tiigrinahas kangelase köögis, andes talle hoogsalt nõu virutada serviti karule, kes kangelase esikusse oli tükkimas. Väidetavalt. Nõnda ta siis virutaski, nii et klaasid kirisesid ja katus ära sõitis. Siilid tõmbusid urgu ja rehepapid lahkusid kribina-krabinal, veinipudelid näpu otsas. Et jätkata eesti rahvale hea nõu jagamist, kuidas arendada „edukat“rahvusvahelist suhtlust, toetudes peamiselt puukide ja tuulispaskade efektiivsele metoodikale. Küllap loll sulane Jaan seda ikka uskuma jääb ja seepi sööma hakkab...<br /><script type="text/javascript"><br />var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");<br />pageTracker._initData();<br />pageTracker._trackPageview();<br /></script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-2884586869652363130?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-79151511755602909592008-10-23T04:09:00.000-07:002008-10-23T04:12:09.338-07:00Hämmastav on viimasel ajal lugeda meie ajakirjandusest väiteid selle kohta, et ehkki mõni niiöelda kunstiteos võib olla banaalne, moraliseeriv või lausa võlts, aga kuna sellel on suur patriootlik tähendus, siis on just selline kunst täna ja siin meile eluliselt vajalik. Oleme viimased paar-kolm aastat elanud süvenevas sõjahüsteerias, kasvavas hirmus, et keegi meile kohe kallale tungib, meid jalge alla tallab ja meie riigi maa pealt pühib. Õieti on nii mõnedki meie juhid ja kaalukas osa ajakirjandusest seda müüti pidevalt toitnud ja üha uut õli tulle valanud. Selle põhjendamiseks on ühtviisi hästi sobinud nii pronksmehe kaasus, Kaukaasia konflikt kui ka viimati globaalne finantskriis.Kui on kartused, siis peaks neid kuidagi hajutama. Mida on siis hirmu ja paanika peletamiseks ette võetud? Peamiselt ehitatud ohu vastu tootemeid, nõiutud ja manatud, vajutud iseenese loodud müütide lummusse, kaotades sellega kohati selge silmanägemise ja terava mõistuse raasukesedki. Kerkivad sambad, patriotismist nõretavad linateosed, kõikjalt reeturite ja mustade karvaste käte otsimine, naaberriigi demoniseerimine ja seniste sõprade süüdistamine reetmises ja silmakirjalikkuses - see on kogu meie senise positiivse arengu süvenev ohustamine vaimupimedate eelarvamuste, alaväärsust kompenseeriva viha ja sellega kaasnevate arutute tegudega. Need viitavad ühemõtteliselt rahvuse ja rahvusriigi tõsisele, kriitilisele seisundile, et mitte öelda - sotsiaalpsühhoosile (või sotsiaalhüsteeriale).Vaenlase kuju loomine ja selle püstitamine oma rahva keskele algas teatud sündmuste ajel 21. sajandi alguses ja Eesti mõistlikuma osa kiuste, kes võttis just siis selge selge suuna Euroopasse integreerumisele. Eesti ühiskonnas kaasnes selle värske tuulehooga pürgimus humanistlike väärtuste taasväärtustamisele, senises arengus rataste vahele jäänud rahvaosade (nn Teise Eesti) ühisele edasiaitamisele, rahvuslike vastuolude lepitamisele ja multikultuurse ühiskonna ülesehitamisele. Paraku tundub, et mingile, reeglina parempoolsele osale Eesti poliitilisest ja majanduseliidist koos nende agarate piiritaguste nõuandjatega selline rahuliku, evolutsioonilise arengu variant kuidagi ei sobinud, ei pakkunud piisavalt pinget ega ülikasumeid politiikas ega majanduses. Seepärast hakati suhteid eri ühiskonnagruppide vahel teadlikult ja sihikindlalt teravdama, kasutades sealjuures emotsionaalse argumendina, hiljem juba ka propagandistliku kirvena meie mitmetähenduslikku ajalugu, täpsemalt selle demagoogilist, mustvalget või õieti puna-sinimustvalget või siis puna-pruuni ümberkirjutamist.Kui vaadata sellele arengule nüüd kõrvalt ja tagasi, mitte aga Eesti poliitiliste jõudude mudamaadluse poripritsmete udu läbi, siis oli tegemist riigi ja rahvuse seisukohalt täiesti ebakonstruktiivse stsenaariumi käivitamisega, ammu armistunud haavade jõhkra lahtikiskumise ja hauarahus lebavate luukerede (ka otseses mõttes) väljakaevamisega. Kõike seda põhjendati silmakirjalikult vajadusega anda mingi "objektiivne" hinnang meie lähiminevikus toimunule ja kaitsta sellega imaginaarset "ohtu sattunud" rahvuslikku kujundit, restitutsionaalset hõllandust või siis tegelikult lihtsalt üht järjekordset (poliitilist) tootemit. Paraku ei sobinud selline lähenemine enam kuidagi tänasesse maailmapilti, oli lihtsalt täiesti VALE VÕTI nüüdisvastuolude ja -probleemide avamiseks. Ent selle asemel, et seda võtit õigeks viilida, HAKATI MURDMA MAHA LUKKE ja lõpuks ka uksi, just nagu PANDORA LAEKA avamisel. Ehkki ka Pandora laegas on tegelikult vaid müüt, kirjeldab see palju täpsemini ja tõepärasemalt seda olukorda, mis meie ühiskonnas seejärel järgnes (näiteks märksa täpsemini kui müüt rahvuslikust Kunglast, mida on püütud kunstlikult ehitada ja mis annaks õiguse nimetada ühed kõrilõikajad nüüd sangareiks ja teised sangarid omakorda aegsasti risti lüüa). Nagu ka meie senised sõbrad muutusid korraga „silmakirjalikeks“ ja vaenlaste „sabarakkudeks“.Tänases maailmas saab olla patriotism suunatud vaid tulevikku, mitte aga minevikku. Minevikku ei saa me kuidagi täna muuta, küll saame aga luua paremat, helgemat, õiglasemat tulevikku. Euroopal ja maailmal on piisavalt totaalseid, globaalse kaaluga probleeme, mille lahendamisel osalemisega saame meiegi luua oma rahvusele ja riigile väärilist kohta ja põhjendust püsima jäämiseks ja üldiseks aktsepteerimiseks. Piiride avamise, mitte aga nende püstitamisega, tiheda koostööga, mitte süüdistuste ja etteheidetega, oma sõprade ringi laiendamise, mitte neile kitsarinnaliste etteheidete tegemisega kinnistame oma kohta maailma rahvaste peres, kus me kahtlemata pole kunagi ilmategijad, kuid võime olla alati armsalt väikesed, aga tublid. Pigem kosmose uurimises osalemise kui tankide hankimisega; kultuurilise ekspansiooni, mitte aga sõjaliste blokkide tsementeerimisega; rahvuslikest kompleksidest vabanemise, mitte uute patoloogiliste juurdehankimiseta; vaid nii suudame kaitsta parimini oma riiki ja otsida sellele kõikjal mõistmist ja õigustust, sealhulgas ka maailma suurrahvaste seas. Patriootlikem käitumine (meie endagi huvides) oleks maailma tänaste reaalsuste aus tunnustamine, võimalikult suur avatus ja sallivus kõigi ja kõige suhtes, konstruktiivne majanduslik pragmatism ja üha kasvav kultuuriline sünergia kogu maailmakultuuriga, mitte aga "sinimustvalgete" puujumalate (vahel küll ka ka tsemendist ja erakondlku valgustusega) ega samavõrd kodukootud müütide jätkuv kummardamine.<br /><script type="text/javascript"><br />var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");<br />pageTracker._initData();<br />pageTracker._trackPageview();<br /></script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-7915151175560290959?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-87800337760801932572008-10-22T05:54:00.000-07:002008-10-22T05:55:29.194-07:00<div id="plaxo-pulse-widget"></div><script src="<a href=" authticket="6l75tMthb%2F5g9SzYB6876deOpnaBxABz6HHA3XHFVXs%3D&amp;type="frame&amp;version="2&amp;height="480&amp;width="125">http://pulse.plaxo.com/pulse/widget/get?authTicket=6l75tMthb%2F5g9SzYB6876deOpnaBxABz6HHA3XHFVXs%3D&amp;type=frame&amp;version=2&amp;height=480&amp;width=125</a>" type="text/javascript" charset="utf-8"></script> <br /><script type="text/javascript"> <br />var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1"); <br />pageTracker._initData(); <br />pageTracker._trackPageview(); <br /></script> <br /><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-8780033776080193257?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-25550657901669336412008-06-14T03:50:00.001-07:002009-01-29T02:03:22.328-08:00<span xmlns=""><p><span style="font-family:verdana;color:#ffffff;">Meediakommentaaride esimene poolaasta saab tänasega läbi. On aeg pisut tagasi vaadata. Millele ma siis olen tänavu seniste 11 kommentaari jooksul tähelepanu juhtinud!? Aasta algas debatiga töölepinguseaduse eelnõu üle. Juhtisin siis tähelepanu, et ajakirjandus asus selles küsimuses mõneti üllatavaltki töötava rahva poolele, kuid üsna vähe sõna anti ametiühinguile. Ajapikku asi paranes, kas ka töölepingu seaduse eelnõu töövõtja seisukohalt, selles julgen aga täna kahelda. Muutunud seadusandlus isikuandmete kaitse osas sünnitas pseudoprobleemi eakate inimeste õnnitlemise lubatavusest raadios. Õnnesoovid esialgu jätkuvad, aga ka andmekaitse inspektsioon pole päriselt loobunud kriitikast nende aadressil. </span></p><p><span style="font-family:verdana;color:#ffffff;">Veebruaris tundsin muret sellepärast, kas meie ajakirjanduses, eelkõige ajalehetoimetustes töötab ikka piisavalt eri vanuses ajakirjanikke, mis enamvähem vastaks eesti rahva ealisele püramiidile. Lähtuvad ju paljud meie ajakirjanduse ülelöögid, aga ka rumalad vead eelkõige sellest, et paljudes toimetustes, eriti nende uudisteosakondades ei hinnata enam piisavalt elukogemust ega üldist intelligentsi. Samuti veebruaris küsisin, kes kirjutavad ajalehtede juhtkirju ja kelle arvamusi need tegelikult väljendavad, kas lugejaskonna enamuse või pigem väljaandjate oma. Ja miks raadios pole juhtkirju.<br /></span></p><p><span style="font-family:verdana;color:#ffffff;">Märtsis seadsin kahtluse alla nõukogude ajast tuntud ajakirjanduse kui kollektiivse organisaatori rolli taaselustamise Riigikogu liikmete palga üle käivitatud debati näol. Jaanipäev on käes, aga midagi pole selles asjas muutunud, välja arvatud lehekülgede viisi artikleid, juhtkirju ja kolumne. Seejärel tsiteerisin omapoolsete kommentaarideta mõningaid online-väljaandeid, sealhulgas elu24portaali, mille märksõnade loend paljastab kogu selletüübilise ajakirjanduse maailmapildi sisutühjuse ja mõttetuse paremini kui mis tahes meediakriitika.<br /></span><span style="font-family:verdana;"></span></p><p><span style="font-family:verdana;color:#ffffff;">Kaks nädalat hiljem pöörasin tähelepanu sellele, et päevalehed ja nädalalehed, kui need pole just Õpetajate Leht või Videvik, pööravad ülimalt vähe tähelepanu suurtele aktuaalsetee sotsiaal- ja haridusprobleemidele, kui need ei liigitu just nn sotsiaalporno valda. Aprillis kahtlesin ka, kas internetimeedia ikka suudab traditsioonilist ajakirjandust välja tõrjuda, sest inimesed kõikjal maailmas tahavad olemuslikult kuuluda mingitesse suurematesse kooslustesse, internetimeedia aga reeglina jagab, tükeldab, atomiseerib kogukondi, nii sotsiaalseid gruppe kui terveid rahvusi. </span><span style="font-family:verdana;"></span></p><p><span style="font-family:verdana;color:#ffffff;">Mai algul analüüsisin Freedomhouse'i tabelit sõnavabaduse tasemest erinevais riikides, millest selgus, et oleme küll Jamaicaga samal tasemel, aga jääme juba pisut maha sõnavabadusest Palau saareriigis Vaikses ookeanis. Ookeanitaguste reitingute usaldusväärsus ka teistes vaimseid väärtusi puudutavais küsimustes vääriks minu arust tõsist kriitilist lähenemist. Ookeani tagant tuleb ka telesari "Tõehetk", mis peaks sügisest käivituma Kanal 2-s. Tuleks tõsiselt küsida, kas lisaks ebaeetilisusele ei lähe see saateformaat vastuollu ka meie seadusandlusega, näiteks sellessamaas isikuandmete kaitse seaduse kontekstis.<br /></span></p><p><span style="font-family:verdana;color:#ffffff;">Kaks nädalat tagasi väitsin veendunult, et avalik-õiguslik meedia ei peaks iga hinna eest võitlema niinimetatud esikülje uudiste pärast ega püüdma kujundada kõmulist agendat, rahvusringhäälingu ja kogu eesti rahva seisukohalt olulised teemad paiknevad ajalehtedes pahatihti alles kuskil 7.-8. leheküljel või lausa arvamusveergudes. Nende teemade osas tuleks ka rahvusringhäälingul hoida oma sõrmi aja pulsil. Seda püüan ka mina edaspidi teha, nii oma saadete kui kommentaaridega. Kena suve kõigile kuulajaile!</span></p></span><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-2555065790166933641?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-21206276431044280852008-06-03T08:13:00.000-07:002008-06-03T08:13:43.697-07:00<a href="http://20aastathiljem.blogspot.com/2008/06/rahvusringhling-ei-pea-hppama-erameedia.html#links">20 aastat hiljem: Rahvusringhääling ei pea hüppama erameedia taktikepi järgi</a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-2120627643104428085?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-10192072171077505562008-05-31T07:17:00.001-07:002008-05-31T07:25:17.366-07:00<span xmlns=""><p><span style="font-family:Times New Roman;font-size:12;">Mida tähendab avalik päevakord ehk agenda? Meie suured ajalehed armastavad väita, et just nemad kujundavad pilti sellest, millest Eestis kõneldakse ja millest seega ka PEAKS kõnelema. Maikuu algul korraldati kuuldavasti Riigikohtu eestvõttel ümarlaud õigussüsteemi ja meedia esindajate osavõtul teemal "Süütuse presumptsioon ajakirjandusvabaduse tngimustes".<br /></span></p><p><span style="font-family:Times New Roman;font-size:12;">Kaudseist allikaist on tänaseks selgunud, nagu oleksid trükiajakirjanduse esindajad seal väitnud, et avalik-õiguslik meedia ei hoia piisavalt ülal ajakirjandusvabadust, seda tegevat vaid kuus suurt kommertsajalehte. Neist tulevat põhiosa niinimetatud uudistest ja kõneainetest. Sellel ümarlaual olevat koguni väidetud, et kui majanduse jahtumine sunnib päeva- ja nädalalehti kokku tõmbuma, sattuvat ohtu Eesti sõltumatu meedia ja sõnavabadus ülepea.<br /></span></p><p><span style="font-family:Times New Roman;font-size:12;">Sellised väljaütlemised on jätnud mõningase jälje ka avalik-õigusliku meedia osa inimeste teadvusesse ja seepärast on löödud kahtlema, kas peaks ehk ka Rahvusringhäälingu kanaleil otsustavamalt hakkaa sekkuma näiteks kohtutes menetletavatesse juhtumitesse või isegi spetsiaalselt otsima selliseid juhtumeid meie elust, millel võiks või peaks olema väljund politsei- ja kohtumenetlusse. Et ringhääling peaks võtma omamoodi süüdistaja rolli.<br /></span></p><p><span style="font-family:Times New Roman;font-size:12;">Julgen küll arvata, et Eestis on avalik-õiguslik meedia seni suutnud end delikaatselt hoida sekkumast õigusemõistmisse, ja see on igatahes kiiduväärt, mitte aga mingilgi määral taunitav. Kommertsmeedia jõuline pooltevalik paljudes kohtuasjades on pigem olnud kahjuks kui kasuks õigusemõistmisele, õigusriigi aluste tagamisele üldisemalt.<br /></span></p><p><span style="font-family:Times New Roman;font-size:12;">Olukorras, kus Eestis on loodud niigi ülimalt õhuke riik ja suvaline, ka tühine tsiviilvaidlus lahendatakse meil kohtus, on igasugune meedia sekkumine selles olukorras ebaproportsionaalne ja õigusemõistmist mitte ainult takistav, vaid pahatihti tõsiselt väärastav. Eriti veel siis, kui seaduse jõuga ja oma kõrge usaldusväärsuse turvil tegutsev avalik-õiguslik meedia hakkaks neisse protsessidesse ettevaatamatult sekkuma.<br /></span></p><p><span style="font-family:Times New Roman;font-size:12;">Kommertsmeedia esindajad võivad ju küll arvata, et kogu maailm pöörleb nende ümber, kuid elu on pigem näidanud just vastupidist, et enamik nende käivitatud õiguslikke, eetilisi ja muid propagandistlikke protsesse (esikülje lugusid), seahulgas selliseidki, mis on jõudnud õigukaitseorganeisse ja kohtusse, on vaikse ssisinaga sumbunud, tasalülitunud.<br /></span></p><p><span style="font-family:Times New Roman;font-size:12;">Hiljemalt Euroopa Kohtus on paljud meedias haibitud "kurjategijad" saanud õigust, millele osutavad näiteks kunagi Enno Tammeri või ka viimatine pankurd Andres Bergmanni juhtum. Selline praktika peaks kutsuma kõiki meediategelasi, eriti maksumaksja kulul tegutsevaid kanaleid ja nende otsustajaid üles pigem ettevaatusele kui lahmivale aktiivsusele järjekordsete "kurikaelte" paljastamisel.<br /></span></p><p><span style="font-family:Times New Roman;font-size:12;">Avalik-õiguslikul ringhäälingul on täna piisavalt tööd ja tegemist Eesti riigi positiivsel ülesehitamisel, selle asemel et laskuda amatöörlikul juriidilisel tasemel kohtuvaidlustesse ainsa eesmärgiga võistelda kommertsmeediaga niinimetatud päeva kõneaine pärast. Meil pole vaja konkureerida esikülgede ega reklaamitellijate pärast, meie kõigi mure on oma riigi tõsiseltvõetavuse ja usaldusväärsuse tagamine, nii siin kui Euroopas laiemalt.<br /></span></p><p><span style="font-family:Times New Roman;font-size:12;">Kuulmiseni!<strong><br /></strong></span></p><p><span style="font-family:Times New Roman;font-size:12;"><strong><br /></strong></span> </p></span><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-1019207217107750556?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-48702558522017305382008-05-18T21:51:00.000-07:002008-05-18T21:51:33.571-07:00<a href="http://20aastathiljem.blogspot.com/2008/05/geniaalsusest-hullumeelsuseni-on-vaid.html#links">20 aastat hiljem: Geniaalsusest hullumeelsuseni on vaid üks lühike samm: Magnusest ja Tõehetkest</a><br /><br /><script type="text/javascript"><br />var gaJsHost = (("https:" == document.location.protocol) ? "https://ssl." : "http://www.");<br />document.write(unescape("%3Cscript src='" + gaJsHost + "google-analytics.com/ga.js' type='text/javascript'%3E%3C/script%3E"));<br /></script><br /><script type="text/javascript"><br />var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");<br />pageTracker._initData();<br />pageTracker._trackPageview();<br /></script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-4870255852201730538?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-68366543693596358322008-05-18T05:27:00.000-07:002008-05-18T05:28:44.546-07:00Tere päevast! Eelmisel esmaspäeval rääkis kolleeg Andri Maimets sügisel televaatajaid Kanal ekraanil ees ootavast järjekordsest tõsielumängust "Tõehetk". Tegu on siis mänguga, kus inimestele, kes ihkavad saada miljon krooni, esitatakse mitmesuguseid isiklikke ja tema tõekspidamistega seotud küsimusi, millele peab vastama kas jaa või ei ning polügraaf ehk siis vana hea valedetektor otsustab, kas inimene rääkis ausalt tõtt või valetas.<br />Vaatasin ka mina Ameerika telekanali Fox saadete lühikokkuvõtteid You Tube-ist ja pean ühinema Andri arvamusega, et raske on õelamat ja üksikisikut psüühiliselt muserdavamat "meelelahutust" välja mõelda, seatakse rahahimus stuudiosse läinud inimeste ausus ja kogu nende eraelu luubi alla nende omaste ja parimate sõprade ees.<br />Ent minul tekkis seoses selle formaadi Eestisse toomisega teisigi küsimusi. Kuidas vastab selline saade andmekaitse seaduse nõuetele isikute delikaatsete andmete kaitsmise osas, sest küsimustele vastates (muide ette kokku leppimata küsimustele) annavad inimesed küllalt suure tõendusväärtusega vastuseid mitte ainult enda, vaid ka teiste inimeste kohta.<br />Kas neil on olnud kellegagi intiimsuhteid, kas nad kahtlustavad kedagi ebaseaduslikes tegudes, kas keegi on neid ahistanud jne. Rääkimata sellest, et Eesti kontekstis võib esile tõusta ka meie vastuoluline minevik. Kuidas suhtuda näiteks võimalikku küsimusse, kas te tegite koostööd välisriigi luureorganiga, ja selle põhjal selguvasse vastussse? Või näiteks: kas te varastate oma töökohaltselline küsimus on esitatud Ameerika mängus? Kas selle ülestunnistuse põhjal saaks või õieti peaks kellelegi esitama konkreetseid süüdistusi? Ma ei räägi juba kellegi seksuaalse sättumuse uurimisest või haiguste tuvastamisest.<br />Kuna tegu on salvestatud saatega, siis kindlasti toimetatakse neid saateid ja ka kärbitakse. Ent kelle otsusel jääb sel juhul mõni inimese elu ja tegevusega seotud fakt saatesse, millal mitte? Miks keegi stuudio töötajaist saab midagi eraelulist teada, ja missugusel kujul ta võib seda konfidentsiaalset teavet hiljem ära kasutada?<br />Ehkki valedetektori meetodit Eestis vähemasti süü kindlaksmääramisel ei saa täna tõendina kasutada, saab suurel ekraanil esinev inimene tahes-tahtmatult oma ülestunnistusega endale igaveseks külge süüdlase sildi, mis võib viia äraarvamatute tagajärgedeni kuni isiksuse degradeerumiseni. Kes võtab siis vastutuse nende inimese saatuse eest? Kas saadet tootev meediakanal, kes inimesele sellega põhjendamatuid kannatusi on põhjustanud, nagu võib välja lugeda ajakirjanduseetika kodoeksist!? Ja kas karistus piirdub vaid eneseregulatsiooni organi, mõne pressinõukogu tauniva otsusega!?<br />Tegelikult ei tahtnud ma kõnelda niivõrd "Tõehetkest", mille negatiivne mõju Eesti pisikeses ühiskonnas võib olla võrreldav psühholoogilise tuumapommi plahvatusega, tahtsin kaitsta Harju Maakohut selle eest, et tehti otsus mitte lubada ekraanile Kadri Kõusaare skandaalse kuulsusega filmi "Magnus". Loomulikult pole ma seda filmi näinud, kuid mulle piisab täiesti ka kohtu otsusest, millest selgub palju rohkem, kui on välja öeldud pressis ilmunud arvamuskirjutistest. Probleemi iva just selles ongi, et selle filmi puhul pole tegemist niivõrd kunstiteosega kui dokumentaalteose ehk ajakirjandusega, tegelike olude, sündmuste ja inimeste lavastusliku rekonstruktsiooniga tõsieluliste faktide alusel.<br />Kui filmi käsitleda sellest aspektist, on selge, et niisugune ajakirjanduslik teos ei tohiks tekitada põhjendamatuid kannatusi, eriti inimestele, kes niigi on kõige rohkem kannatanud, ja seepärast tuleb lugeda hagi esitaja taotlust igati põhjendatuks. Et film on leidnud hea vastuvõtu mujal maailmas, osutab vaid seda, kui vähe hoolitakse seal taustauuringuist ja siinsete inimeste võimalikest psühholoogilistest reaktsioonidest sellele filmile. Meenutab kangesti nende ameerika dokumentalistide eelmise sajandi alguse "loomingut", kes piinlikkusetundeta paljastasid põlisrahvaste algupärast elu, esitades seda koomilises, inimväärkust alandavas võtmes. Ilmselt ei lähe mitmel pool mujal eriti korda meie inimeste reaalsed kannatused, vaid ollakse nõus nautima nende steriilseks ja anonüümseks muudetud filmiversiooni.<br />Kunst nõuab ohvreid, kõlab lennukas lause, kuid ärgem unustagem, et see nõuab ohvreid just kunsti harrastajatelt, igal juhul mitte nende kunsti ohvreilt. Kui kunsti puhul võib veel rääkida kunstilisest kujundist, metafoorsusest, üldistusjõust jne., siis jääb küll arusaamatuks, kuidas puhta küünilise meelelahutusena mõeldud saade pälviks eetilise õigustuse. Paraku, mida rohkem õigustatakse selliseid magnuseid, küllap muudab see ka inimesi üha tuimemaks ja jõhkramaks ning sellist inimhinge lahtirebimist võetakse meilgi samasuguse lagiseva naeru saatel nagu meie suures eeskujus USA-s. Jälgides Eesti ühiskonna viimaste aastate arengut, julgen seda küll tõsiselt karta!<br /><br /><script type="text/javascript"><br />var pageTracker = _gat._getTracker("UA-4403095-1");<br />pageTracker._initData();<br />pageTracker._trackPageview();<br /></script><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-6836654369359635832?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-48716083767309658752008-05-04T03:46:00.000-07:002008-05-04T03:47:09.826-07:00<a href="http://blog.tr.ee/"><img src="http://blog.tr.ee/logod/5.png" alt="Blog.tr.ee" border="0" /></a><br /><br />Maikuu, suur toomepuu! Nagu täna Laululahingus, hõiskas kord Eesti rahvas Jüri Toomepuu reklaami peale, ja valis ta Riigikogusse. Mis on saanud Toomepuust ja tema abil vastuvõetud seadustest? Küllap on need õied ammu tolmu kukkunud. Eesti ühiskond on viimase paarikümne aasta jooksul pööranud oma ajalooraamatus nii palju erinevaid lehekülgi, et keegi ei mäleta enam selle raamatu pealkirjaga, mida oleme üha kiirenevas tempos lehitsenud ja lugeda püüdnud. Ja kes mäletaks, et kunagi oli 5. mai Pravda sünnipäev ja koos sellega ka nõukogude ajakirjanduse päev!?<br /><br />Üks suuri müstifikatsioone on olnud meie verisulis vabariigis levinud väide, nagu valitseks meil täna erakordselt avar, põhjatu ja õiglane sõnavabadus. Jätaksin sõnavabaduse teema siinkohal siiski sügavamalt käsitlemata, sest mul pole soovi asjaomaste organitega kohtuda ja arutada nendega koos teeklaasi taga selle üle, kas ma pole oma kahtlustes näiteks mõne naaberriigi mõju all. Küll aga räägiksin pisut ajakirjandusvabadusest ja mitte omapäi, vaid just nüüd lansseeritud järjekordsest Freedomhouse'i edetabelist lähtudes, kus Eesti on 16 punktiga Ida-Euroopa riikide seas suisa esikohal.<br /><br />Freedomhouse'i edetabeleid on meie meediakontsernid ja nende väljaannete juhid juba palju aastaid uhkusega esitlenud kui meie ajakirjanduse eriti kõrge kvaliteedi näitajat. Selle indeksi formaalne hinnang ühiskonna seisundile on nõnda osava ümberütlemisega transformeeritud ajakirjanduse kõrge kvaliteedi näitajaks. Kas see on ikka nii? Indeksi koostamise metoodikast pisut hiljem lähemalt, aga vaadakem parem, missuguste riikidega siis meie ajakirjandusvabadust viimases Freedomhouse’i uuringus võrreldakse.<br /><br />Oma 16 punktiga jääme näiteks küll alla "demokraatia hällile" Jamaicale, kus piiranguid on vaid 15 punkti jagu. Oleme aga samal tasandil tuntud meediariigi Saint Lucia ja selle üsna suure naabri USA-ga. Mitme punktiga jääme siiski alla veel Uus-Meremaale ja teisele Okeaania saareriigile Palaule. Lääne-Euroopas pole me küll sama edukad kui idas, jagaksime siin alles 13. Kohta, teisalt selliste vanade ajakirjandusmaade nagu Saksamaa, Iirimaa ja vürstiriigi Monacoga. Teisalt oleme koguni 3 punktiga ees Suurbritanniast. Paras inglastele, vaba ajakirjanduse kodumaale! <br /><br />Ida-Euroopas edestame tõesti nii Tšehhiat, Leedut kui Lätit ning ka viendana olevat Slovakkiat. Viimase puhul tuleks küll kohe lisada, et peagi hakkab seal kehtima selline seadus, mis keelab riigijuhte karistuse ähvardusel üldse kritiseerida. Niipalju siis reaalsest ajakirjandusvabadusest! <br /><br />Mida kõigest eelnevast järeldada? Mitte midagi, sest ajakirjandusvabaduse reitingud ei kajasta kuidagimoodi ajakirjanduse sisu ega ka selle kvaliteeti. 0-30 punkti võib saada ajakirjandust väidetavalt piiravate seaduste, või vastupidi, seda tagavate seaduste puudumise, eest; 0-40 punkti saab anda poliitilise surve ja kuni 30 punkti majandusliku surve eest ajakirjanduse eneseväljendusele. Arvestust peetakse 23 teema põhjal. <br /><br />Kui vaadata konkreetsemalt Eesti kohta tehtud raportit, siis selle sissejuhatusest leiame üheks "kaalukaimaks" argumendiks riigi sekkumise kohta ajakirjandusse väite, nagu oleks Kodakondsus- ja Migratsiooniameti juht Mari Pedak eraviisilises vestluses põhjendanud pressiesindaja Mart Soidro vabastamist sellega, et ta kritiseeris presidendivalimiskampaania ajal keskerakonna ja Savisaare tegevust. Me mäletame seda juhtumit, mis käis põgusalt läbi ka meie pressist. <br /><br />Olgu lisatud, et tänaseks on ka Mari Pedak vabastatud ametist. Kui ookeanitagune uurimisasutus aga opereerib niisuguste "vettpidavate" argumentidega, siis tekitab see küll vähemasti küsimuse, kes ja kuidas neile neid raporteid saadab ja missugusel tõendatavuse tasemel need on. Samasuguseid eraviisilisi süüdistusi kellegi vabastamise põhjusena ajakirjandustöölt võivad küllap paljud meist tuua oma pikalt tööteelt nii mõnegi, kuid tavaliselt me ei kiirusta nendega Freedomhouse’i või Rahvusvahelisse Pressiinstituuti, sest teame, et see võiks sulgeda meile üldse tee ajakirjandusse. <br /><br />Kui aga lähemalt vaadata nn üleminekuriikide raportit samalt Freedomhouse’lt, seda küll 2005. aasta materjali põhjal, siis täheldame, et Eesti areng viimase 10 aasta jooksul on selle organisatsiooni meelest toimunud ühiskonnas tervikuna, seadusandluse ja tsiviilprotsesside osas, aga ajakirjanduse kaalu kasvule ühiskonnas ega paranenud kvaliteedile ei leia me sealt mingit ülistuslaulu, tegemist on iseenesest mikroskoopiliste muutustega. <br /><br />Raporti põhjal tõdetakse siinse sõltumatu ajakirjanduse kohta küll, et turg on Eestis imepisike ning seetõttu väljaannete sõltuvus reklaamist suur ning pole välistatud ka poliitilised tellimused. Freedomhouse’i põhimure seostub aga hoopis venekeelse ajakirjanduse olukorraga Eestis, mis osutab, mida tegelikult selline rahvusvaheline ühendus meilt otsootab ja soovib. Igatahes mitte seda, kui hea või tasakaalustatud või kaalukas ühiskonna toimivuse seisukohalt on meie eestikeelne ajakirjandus. Seepärast on väga naljakas taas ja taas kuulda ja lugeda, kuidas meie ajakirjandusjuhid aegajalt võrdsustavad eesti ajakirjanduse väidetavalt kõrge taseme selle ookeanitaguse üsna formaalse reitinguga, mis kajastab hoopis eeldusi, aga mitte tulemust. Tulemuste hindamiseks on teised, kohalikud kriteeriumid, näiteks ajakirjanduse usaldusväärtus, aga see on juba omaette jutt.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-4871608376730965875?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-34631514115940138622008-04-20T08:53:00.001-07:002008-04-20T23:31:24.970-07:00<a href="http://blog.tr.ee/"><img src="http://blog.tr.ee/logod/5.png" alt="Blog.tr.ee" border="0" /></a><br /><br />Tere jälle! Kevad on käes, kolmapäeval on jüripäev, päev, mil sulased said otsida uut peremeest. Tänases Eesti meediamaailmas tundub küll, et sulaseid vahetatakse meil pidevalt. Kui analüüsida, missuguse kiirusega viimastel kuudel on suured meediaorganisatsioonid vahetanud oma juhte ja olulisi tegijaid, jääb kohati mulje, et ajalehetoimetused on kaotanud pea. Aga sellest ei tahtnud ma täna pikemalt kõnelda, vaid hoopis sukelduda väga põhimõttelisse massikommunikatsiooni teemalisse arutlusse.<br /><br />Nimelt väidetakse meegi meedias viimastel aastatel üha sagedamini, et ajalehed lähiaegadel kaovad ja neid asendavad internetis levivad online-väljaanded, et üleüldse on läbi püsivate, lõplike meediakanalite aeg, selliste, mis hõlmasid elanikkonna suuri klastreid, ühiskonda või keelerühmi tervikuna. Uus ajastu olevat nišimeedia, blogide ja kommunikatsiooni atomiseerumise aeg. Et tulevik olevat pidevalt muutuva sõnumivoo, mitte integreeriva meedia aeg.<br /><br />Sellised väited tunduvad minu jaoks mitte ainult rumalad, vaid ilmselt ka teadlikult pahatahtlikud, kellegi isikliku kasu taotlemise huvidest tingitud. Inimkond püsib sellisena, vaid siis, kui ta on sotsiaalselt sidustunud, riigid ja rahvad vajavad tegelikult üha rohkem ühiseid sõnumeid, vajavad meediaid, mis ühendavad, mitte ei lahuta. Vaadake või islamimaailams toimuvat, kus on seal sõnumite killustumine, arvamuste fragmentaarsus, pürgimuste võitlus? Arvamus, et telekanalite pilv või kümned tuhanded isikublogid asendavad meedias sootsiumeid ühendavaid päevalehti või, mis veel olulisem, rahvusi ja riike defineerivat ja identitseerivat avalikõiguslikku meediat, on kindlasti kellegi hämar soovunelm või lihtsalt haiglane luul, aga tegelikkusega pole sellistel uskumustel mingit pistmist.<br /><br />Läheksime veidi ajaloos tagasi ja küsiksime, miks hakati raamatuid omal ajal trükkima. Ikka selleks, et piibel saaks kättesaadavaks kõigile kristlastele. Raamat sündis ühendamaks, mitte eristamaks.Trükikunst, hiljem ajalehed ja televisioon pole tekkinud ega loodud selleks, et inimesi üksteisest lahutada, vaid selleks, et neid võimalikult suurteks rühmadeks ühendada, luua neile ühiselt atsepteeritavaid väärtusi, andes neile ainet ühisteks, kõiki puudtavaiks diskussioonideks, kujundades igale üksikule inimesele võimalust samastumiseks millegi suremaga ja peletamaks tunnet sellest, et ollakse jäänud üksi.<br /><br />Ka internet ja online-väljaanded ning tänaseks nii sageli hosiannana jutlustatav WEB 2.0 on deklareerinud, et inimesed võivad nende abil luua uusi mitteformaalseid võrgustikke ja sotsiaalseid kogukondi üle oma rahvuse ja riikide piiride. Ent teisalt me näeme, et ükski neist võrgustikest pole kujunenud globaalselt valdavaks, tegelikku maailma elukäiku suunavaks, pole haaranud ka kuigivõrd märkimisväärset osa võrguavarustes liikuvaist miljardeist inimestest. <br /><br />See viitab ühemõtteliselt sellele, et inimesed vajavad sidestumiseks endiselt mingit selgemat, püsivamat, turvalisemat kanalit, üheselt mõistetavat keskkonda, massimeediat ühistunde loomiseks, ja seda pakub pigem traditsiooniline ajakirjandus, selahulgas mingitki stabiilsust tagavad paberlehed, kui internetiavaruses tegutsevad pidevalt muutuvad ja voolavad kommunikatsioonivormid. Pigem ühine rahvuskultuur oma traditsioonilistes vormides kui pool- või pidginkeelselt angloameerikalik ja valdavalt väiklaselt anonüümne võrgusootsium. Pigem reaalsed, meie seas liikuvad lihat ja verest arvamusliidrid, kellega meil on füüsiline suhe, kui blogipäevikute imaginaarsed Kurva Kuju Rüütlid, kes võivad olla vaid bitikimäärid.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-3463151411594013862?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-105727983021601682008-04-06T03:53:00.001-07:002008-04-18T04:15:41.691-07:00<a href="http://blog.tr.ee/"><img src="http://blog.tr.ee/logod/1.png" alt="Blog.tr.ee" border="0" /></a><br /><br />Kas olete pannud tähele, kuidas pärast lume sulamist tuleb selle alt välja unustatud ja mahavisatud esemeid või lihtsalt igasugust prahti. Tegelikult sadas tänavu talvel lund Eestimaal vaid paaril korral, küllap seepärast on tegelikkuses üllatusi ka vähem, aga siiski. Põhimõte ise sarnaneb paljuski meie ühiskonnaelus ja ajakirjanduses toimuvaga ning seal juba lumepuudust karta pole.<br /><br />Riigikogu valitakse, moodustatakse koalitsioon ja pannakse ametisse valitsus. Esiotsa on kõik kena, suurte lubaduste valge lumi peidab kõik erakondlikud vastuolud, isiklikud ambitsioonid, varjatud valed ja kavandatud pettused. Kuni ükskord siiski lumi sulab ja praht paljastub selle alt ning kõik näevad, ja seda ka varustamata silmaga, nagu vanasti öeldi, mis ilusate sõnade taga on olnud tegelikult peidus.<br /><br />Täna ei tahaks ma siiski minna tongima poliitilises prahis, vaid tõin selle võrdluse, et iseloomustada seda, kuidas meie ajakirjandus pahatihti tegutseb. Võtame või kurikuulsa Riigikogu kuluhüvitiste teema. Riigikogu koguneb, sinna satub igasugu inimesi, eetilisemaid ja vähem eetilisi, aga kõike katab esiotsa suurte ootuste valge lumi ja heameeleümin. Kuni ükskord kuluhüvitised avalikustatakse ja lumi haihtub ning kõik ebameeldiv paljastub ühe hetkega, nii et ajakirjandusel jätkub taas nädalateks poliitikute kallal hammaste teritamist. Loomulikult tuleb igasugune praht ära koristada, aga milleks siiski oodata kevadeni!?<br /><br />Selle mõistujutuga tahaksin toetada eile Vikerraadio jutusaates esinenud riigikontrolör Mihkel Oviiri, kellel on olnud tõsiseid ja põhjendatud etteheiteid meie meediale, sellepärast et Riigikogu liikmete palgateema kiigutamisel on ilmselt sõidetud üle võlli. Riigikoguliikmete palga kriitikat võiks võrrelda tahmaga, mida kevadel lumele külvatakse, et see kiiremini sulaks, ehkki see ei muuda kuidagi kenamaks lume alt avanevat vaatepilti. Oviir küsiski, kas meie ajakirjandus üldse teab, millega Riigikogu liikmed tegelevad, kuidas töötavad komisjonides, kohtuvad mitte ainult valijate, vaid kõikvõimalike huvigruppidega, tänasel päeval lisaks veedavad suure osa ajast väliskomandeeringuis. Kas keegi ajakirjanik on üritanud selle töö sisusse kunagi tungida, niiöelda enne lume sulamist.<br /><br />Ma ei taha sellega kuidagi kaitsta Riigikogu või ka valitsuse liikmeid nende tegematajätmiste või ebaväärikate tegude pärast, kuid ühiskonna ja eriti selle valvekoera ajakirjanduse kriitika ei saa põhineda vaid sellel ja oodata seda, kui avaldatakse poliitikute kuluhüvitised, palgaandmed või võlad, kui kusagilt tilgutatakse nende kohta komprat või keegi pahatahtlik kolleeg või vastane suudab oma konkurendi kujundlikult öeldes ajalehega maha lüüa. Ehk siis oodatakse, kuni lumi sulab, ja siis peale parastada, olgugi et prahi oleks võinud juba enne ära koristada, isegi enne lume tulekut. Näiteks valimiskampaania ajal. Rääkimata sellest, et teinekord otsustakse asjade üe vaid lume alt paljastuva pealmise prahi põhjal, ehkki veidi sügavamalt kaevates võiks leida samast ka mõne pealuu.<br /><br />Lisaks mõistujutule tahaksin edastada ka mingi positiivse sõnumi või ootuse, mida võiks siiski ka lume alt otsida. Meie ajalehtede temaatiline jaotus, võtke või online väljaanded, sisaldab küll majanduse, kultuuri, krimi, isegi teaduse ja meedia uudiseid, spordist ja nn eluteemadest kõnelemata, aga kas on keegi märganud, et päevalehed tegeleks süstemaatiliselt haridus- või sotsiaalteemadega. Niinimetatud sotsiaalpornoga, sellega küll, aga mitte niiöelda suurte teemadega, millega võiks ka rahvaesindajate tähelepanu juhtida tõsistele probleemidele, mida tõi nii selgelt välja näiteks inimarengu aruanne. Või on ajakirjanduse valdav suhtumine selline, nagu ühes raadiosaates välja öeldud: kuna sotsiaalteadlased on väiklaselt solvunud nende tembeldamisest punaprofessoreiks, siis me ajakirjanduses lihtsalt ignoreerime nende väiteid ja kogu temaatikat. Sest ajakirjandusel on piisavalt tööd ka sellega, mis isenesest lume alt välja sulab.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-10572798302160168?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-20082496918328818992008-03-23T09:31:00.001-07:002008-03-23T09:31:48.570-07:00<a href="http://blog.tr.ee/"><img alt="Blog.tr.ee" src="http://blog.tr.ee/logod/5.png" border="0" /></a><br />Tere ja rõõmsat teist ülestõusmispüha! Tänases meediakommentaaris ei kasuta ma oma isiklikke arvamusi, ma üksnes tsiteerin laupäevase Postimehe, meie suurima ja väidetavalt kvaliteetseima päevalehe materjale. Alustan vastutava väljaandja Mart Kadastiku juhtkirjast Hea lugu: "Lugudel on hämmastav jõud. Tuntuimale neist, piibliloole, võlgneme ülestõusmispüha. Suure loo sees on alati väiksemaid. Näiteks Maarja, poja kaotanud ema lugu. Tammsaare on meile andnud Andrese ja Pearu, Krõõda ja Mari lood. Kuid kas meil on kogu rahvast erutavat lugu eesti perekonna saatusest viimases sõjas ja pärast seda? Kui ajalugu hingestavat lugu ei ole, kipuvad inimesed mineviku kiiresti unustama. Faktid on tunnetest nõrgemad.Mis muutis sakslaste suhtumist oma ajalukku, natsismi? Nürnbergi kohus? Ei. Veel 1955. aastal uskusid pooled sakslastest, et «Hitler võinuks olla suur riigijuht, kui poleks tulnud sõda». Hoiakut ei muutnud ajaloouurimused, vaid 1979. aastal televisioonis näidatud Hollywoodi seriaal «Holokaust». Film, mida kriitikud pidasid seebiooperiks, viis sakslaste teadvusse natside põhjustatud kannatuste tegeliku ulatuse. Stalini kuriteod ei ole Hollywoodi huvitanud. Globaalne ükskõiksus. Näiteks 43% Rootsi noortest usub, et kommunismiohvreid oli vähem kui miljon. Seda enam peame tõese loo, mis liigutaks võimalikult paljude inimeste hinge, oma ajaloost ise üles leidma. Loo, mis ärataks heldimust kõigis. Nagu koonduslaagris hukkunud juudi tüdruku Anne Franki päevik.Lugusid ei pea otsima üksnes minevikust. Paulo Coelho romaani «Üksteist minutit» kangelanna Maria läheb Brasiiliast Šveitsi baaritantsijaks. Ja satub peagi prostituudiks. Coelho meenutab piiblisõnu: kes on palju armastanud, sellele antakse ka palju patte andeks. Ja lugeja mõistabki Mariat ning tunneb talle kaasa. Eestis sel kombel elatist teenivad Mariad, Verad ja Svetlanad jäävad mõistmisest ilma. Nad on võõrkehad. Ometi on ka nemad millalgi millestki unistanud. Igaühel neist on oma lugu, mis asetub suure loo sisse: Eesti ei ole võrdsete võimaluste maa. Kas sellist maad on üldse kunagi olemas olnud?<br />Kadastiku kirjutist on internetis anonüümselt kommenteerinud keegi Joosep:<br />"Need 15 üleminekuaastat on olnud rasked, eekõige tundlikumale osale rahvast - loomeinimestele. Need ajal on olnud rasked, kuigi jah raadiost ja telest ja ajalehest saab lugeda sellest, kui hästi me ikka nüüd elame. Aga tegelikult. Osadel inimestel kindlasti paremini kui mullu, osadel, kel ennegi oli hästi, on suutnud oma positsiooni hoida, osa, kes siis oli vaene on vasem.... Kas uus eesti riik hoolib oma rahvast rohkem, kui see endine nõukogude riik? Kes seda nüüd täpselt teab. NII ja NAA.Loome Kalevipoja eeposele ja Tammsaare romaanidele lisa, teeme ühe hollivuudliku linateose, et kõik Euroopas ja Ameerikas mõistaksid meie rahva saatust. Mul on mõte! Teeme Kalevipojast filmi - sellise hollivuudiliku nagu Sõrmuste isand."<br />Postimehe online lehel on ka rubriik Elu 24, kust leiame märksõnade pilve ehk ned märksõnad, mille vastu Postimehe online lugejad huvi tunnevad: <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=8177">armukolmnurk</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=422">beatrice</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=144">britney spears</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=8302">chantal sebire</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=4719">cosmo</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=8155">cosmo glämmilaat</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=302">david beckham</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=7505">dmitri onistsenko</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=5494">eesti otsib superstaari</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=4207">eurolaul</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=1753">eurovisioon</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=7660">eutanaasia</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=2553">glämmilaat</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=4723">ilm</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=3266">india</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=2012">jaan toots</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=6258">kaks</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=1642">kanal 2</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=1681">kati toots</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=1625">kersti toots</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=6475">koolitants</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=6781">kreisiraadio</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=163">laps</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=7516">liisa langi</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=73">lindsay lohan</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=5951">marko pokk</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=8253">meet and greet</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=1602">mtv</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=3709">nägu</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=486">pamela anderson</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=4851">prantslanna</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=467">rihanna</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=3110">rinnad</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=8176">rotermanni kaubamaja</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=69">seks</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=8310">superhitt</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=8252">supermercado</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=2597">tüdruk</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=6070">unelmate pulm</a> · <a href="http://martu.pri.ee/%3fms=3955">urmas sõõrumaa</a><br />Niisugune on läbilõikeline, kuid üsna tõepärane pilt meie meedia lipulaeva Postimehe onlines pakutavast ajakirjanduslikust ainesest vaiksel laupäeval anno 2008!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-2008249691832881899?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-79147114582379912342008-03-09T05:12:00.000-07:002008-03-09T05:14:09.895-07:00<a href="http://blog.tr.ee/"><img alt="Blog.tr.ee" src="http://blog.tr.ee/logod/5.png" border="0" /></a><br />Meediakommentaar 10. märts 2008<br /><br />Tere taas kuulama Ummelase negatiivset programmi! Parafraseerin sellega üht teist kommentaatorit, kelle positiivses programmis on minu jaoks harva märgata midagi positiivset. Mina tahaksin küll oma kriitikaga juhtida tähelepanu meie ajakirjanduses esinevaile nähtustele ja probleemidele, millest oleks võimalik hea tahtmise juures jagu saada. Kui vaid oleks piisavalt ausust, arusaamist ja andumust oma tööle. Leian, et ka kõige paadunumad küünikud, edevad eneseimetlejad ja oma alaväärsuskomplekse jõhkrate rünnakutega teiste inimeste vastu kompenseerida püüdvad inimesed võivad hea tahtmise korral muutuda, areneda, paraneda või siis vähemasti targemaks saades vait jääda. Ütlesid ju vanad roomlasedki, et kui oleksid vaikinud, oleks sind ehk peetud filosoofiks.<br /><br />Pisut samasse kanti tüürib ka see kampaania, mille on viimasel ajal käivitanud paar suurt ajalehte, kutsudes inimesi andma allkirju Riigikogu liikmete palgasüsteemi muutmiseks. Allkirju kogutakse meil praegu mitmesuguste üleskutsete toetuseks. Kui selliseid kampaaniaid on piisavalt palju, nullivad need üksteist, aga sageli varjutavad ka palju tõsisemaid probleeme, mis riigi ja ühiskonna ees seisavad. Võiks küsida, kas parlamendisaadikute palga kasvu peatamine või isegi mõningane vähendamine annaks midagi tänases majanduse alajahtumise olukorras. Kas on tõesti lootust, et poliitikud võtavad väiksema palga eest nüüd midagi otsustavat ette, et peatada hinnatõusu või parandada majanduse konkurentsivõimet!? Pigem on asjalood ikka nii, et võideldes innukalt kellegi väidetava ülipalga vastu unustavad inimesed hetkeks ära oma isiklikud probleemid, laenuintresside kasvu, lubatud palgatõusu ärajätmise, süveneva soovi hääletada tänase poliitika vastu näiteks oma jalgadega.<br /><br />Nõukogude ajal kirjutas partokraatia ajakirjandusele ette, et ta peab olema mitte ainult kollektiivne propagandist ja agitaator, vaid ka kollektiivne organisaator. See tähendab, et ajakirjandus pidi enda peale võtma masside juhtimise ja nendega manipuleerimise valitseva ideoloogia huvides, aga ka tollase võimu järjekordsete majandusäparduste ja lausrumaluse varjamiseks käivitama hoogsaid kampaaniaid. Kindlasti pole tänane suhe võimu ja vaimu vahel samasugune, see on märksa komplitseeritum ja sageli ka vastuolulisem. Ent midagi sarnast on sellistes üldrahvalikes kampaaniates, mille tegelikke põhjusi ja niiditõmbajaid me ei tea ega näe, ja mille järelmeid on ka raske ette näha. Küsigem, mida siis õieti sellise kampaaniaga tahetakse saavutada. Mis on see positiivne programm selle sõna õiges, mitte karikatuurses tähenduses? Kas lihtsalt vastuseis, laamendav protest on ika kohane dmeokraatlikule ühiskonnale või viib see meid tegelikult üha rohkem selle "vaikiva ajastu" suunas, millest mõlemal pool nähtamatut rindejoont on hakatud viimasel ajal, paraku üsna silmakirjalikult, rääkima?<br /><br />Ma ei saa lahti tundest, et niisugused allkirjakampaaniad on ette nähtud eelkõige selleks, et suurendada klikkide arvu ajalehtede veebikülgedel ning tõestada reklaamitellijaile väljaannete suurt loetavust. Loomulikult peab ajakirjandus osalema suurtes sotsiaalsetes debattides, mõjutades nii ajakirjanike, eelkõige aga meedia vahendusel esinevate teiste arvamusliidrite seisukohavõttudega ühiskonnas toimivaid protsesse. Ent mulle isiklikult tundub, et meil on kümneid kui mitte sadu probleeme, mille lahendamisse ajakirjandus võiks anda kaalukama panuse kui 101 riigikogulase palkade reguleerimine. Eriti veel sel juhul, kui see ajakirjandus ise mingit arvestatavat lahendust pole välja pakkunud. Miks ajakirjandus ei tegele näiteks kellegi võimaliku jälitamisega meelsuse põhjal, millele viitasid vasakpoolsete meeleleavaldusest osavõtnud, miks jäi pressis vähimagi tähelepanuta puudega sündinud laste olukord, millest eelmisel nädalal räägiti murelikult Põhjala foorumil, miks ei taheta võtta konsensuslikku seisukohta alkoholimüügi piiramise küsimuses, mässides teema kõmulisse vassimisse ja elades välja vaid oma isiklikke poliiteelistusi? Kas tõesti kõik mainitud probleemid laheneksid Riigikogu liikmete palga mõnekümne protsendise revideerimisega?!<br /><br />Kui paljud meie meediajuhid ja -kommentataorid on pidanud sellessamas meedias avaldatud etteheiteid ajakirjanduse kolletumise vastu vaid sooviks tugevdada riikliku regulatsiooni ja vaba sõna maha suruda, siis soovitaksin neil endal peeglisse, veel parem, oma südamesse, vaadata ja küsida, kas sellised kampaaniad on ikka päris siirad ja suunatud meie ühiskonna tõeliste probleemide lahendamisele või üksnes katse ajakirjanduse usaldusväärsusega seotud tõsiseid probleeme maskeerida, kolletavat palet sätendava make up-i abil usutavamaks muuta!?<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-7914711458237991234?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-89826274340278783212008-02-25T07:37:00.000-08:002008-02-25T07:38:27.480-08:00<a href="http://blog.tr.ee/"><img alt="Blog.tr.ee" src="http://blog.tr.ee/logod/5.png" border="0" /></a><br />Tere taas! Eelmise nädala lõpul lasti võimas kogupauk Eesti kolletava ajakirjanduse pihta. Kõigepealt võttis Kuku raadios teravalt sõna president Toomas Hendrik Ilves, seejärel ilmus aga Sirbis vist viimaste aastate üks süngeimaid hinnanguid meie pressile, nimelt Kaarel Tarandi kirjutis lausa hirmutava pealkirjaga Riigikukutajad. Olgu kohe öeldud, et kriitika on suunatud kommertskanalite pihta, avalik-õiguslikule meediale ta oma hinnangut ei laienda.<br /><br />Kaarlit on ajendanud sõna võtma see üleolev ja kohati lausa jõhker reaktsioon, mis järgnes ühe meediakanali poolt Avaliku Sõna Nõukogu taunivale seisukohavõtule selle kanali tegevuse kohta. Ajakirjanik teatas oma avalikus kirjas sellele vastuseks, et nõukogu peaks ennast ise laiali saatma, sest on kaotanud enda vastu usalduse. Niisiis, kui erapooletu organ juhib tähelepanu ajakirjanduseetika tõsisele rikkumisele, siis on see ajakirjaniku meelest tähelepanu juhtijate ja eneseregulatsiooni kaitsjate süü, mitte aga rikkuja süü. "Kahjuks on see tsunftis üldlevinud arusaamu, mida kavalamad lihtsalt nii otsesõnaliselt ei väljenda," tõdeb ka Kaarel Tarand.<br /><br />Olen viimaste aastate jooksul mitmel korral juhtinud tähelepanu skisofreenilisele olukorrale Eesti ajakirjandusmaastikul, kus euroopalike reeglite järgi 1990. aastate algupoolel kokku kutsutud eneseregulatsiooni organi Avaliku Sõna Nõukogu kõrvale tekitati uus organ - Pressinõukogu, mis esindab otseselt meediakanalite omanike huve. Tollal põhjendati paralleelse organi loomist ASN-is puhkenud siseintriigiga, ehkki see oli vaid sobiv ettekääne. Tegelikult ei sobinud nõukogu sõltumatus, erapooletus ja juriidiline kompetentsus enam Eesti meediavälja valitsejatele. Vaevalt suhtuks täna too noor ajakirjanik, kellest Tarand kirjutab, nii üleolevalt nõukogu hinnangusse, kui tema selja taga ei oleks neidsamu peatoimetajaid ja väljaandjaid, kes ignoreerivad ASN-i. See loob karistamatuse tunde, millest johtuvad ka paljud muud probleemid, millele nii president kui Tarand oma sõnavõttudes tähelepanu juhivad.<br /><br />Kaarel Tarand toob välja niinimetatud juhtkirjade praktika. Neid serveeritakse sageli kui kümnete mõjukate ajakirjanike kollektiivset seisukohavõttu, aga tegelikult on see pahatihti vaid kellegi subjektiivne arvamus nagu mis tahes lugejakiri, või teadlik spekulatsioon, mis aga läbi meediakanali erilise positsiooni võimendatakse neljanda võimu hääleks, avalikuks arvamuseks. Pahatihti kajastub aga kõige selle taga lihtsalt väljaande kasumihuvi, mis muudab meedia otsekui kaltsukaupmeheks, nagu Kaarel Tarand iseloomustab meie devalveerunud ajakirjandust, olles selles osas täielikus unisoonis meie presidendiga.<br /><br />Nagu ka selles, et ajakirjandus tekitab pahatihti lihtsalt müra, ja kui sellele väljaspoolt tähelepanu juhitakse, röögib meedia sellele veelgi tugevamalt vastu, et nüüd tahetakse tsenseerida. Tegelikult aga vohab nendesamade väljaannete internetilehekülgedel ohjeldamatu sõimlev kommenteerimine, mis on paljud tundlikumad autorid ajalehtede juurest ammuilma eemale peletanud. Muide, täpselt samale asjaolule juhib tähelepanu ka president nii oma Kuku raadio intervjuus kui ka eilses aastapäevakõnes. Ehk siis siin hakkab tööle äraspidine tsensuur - analüüsivad, arukad, asjatundlikud autorid vaikivad, alterantiivsed seisukohad tasalülitatakse, sugeneb vaikiva ajastu sündroom.<br /><br />Kaarel Tarandi lahendus olukorrale pole riigi sekkumine meediaorganisatsioonidesse, vaid ajakirjanike virgutamine ennast koolitama ja sellega ravima oma tänast põletikulist seisundit. Annaks jumal! Tõepoolest, senised ajakirjandust riivavad seadused on meil olukorra pigem segasemaks kui selgemaks teinud, meenutagem või viimatisi isikuandmete kaitse seaduse järelkajasid. Siiski tundub, et omal ajal loobudes ajakirjanduse ehk nagu tänapäeval öeldakse - meedia - igasugusest regulatsioonist, tegi riik siiski olulise vea, avades omalaadse Pandora laeka, mis täna pidevalt hävitab ajakirjanduse enda usaldusväärsust. Tegelikult vajab just ajakirjandusvabadus seadusandlikku kaitset, vajab kaitset allutamise eest pelgalt kausmihuvidele, kaitset omanike ja nende esindajate voluntarismi vastu, kaitset sellesama vastutustundetuse ja ebaeetilisuse eest, millele täna peavad juhtima tähelepanu nii president kui meie ainsa kultuurilehe peatoimetaja. Sest eneseregulatsioon täna lihtsalt ei toimi, nagu ilmekalt paljastas ka eelmise nädala juhtum. Kuulmiseni!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-8982627434027878321?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com9tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-91574553604052469642008-02-10T05:27:00.001-08:002008-02-10T05:27:46.556-08:00<a href="http://blog.tr.ee/"><img alt="Blog.tr.ee" src="http://blog.tr.ee/logod/5.png" border="0" /></a><br />Tere! Aeg läheb ruttu. Tänasest on päev juba ligi 9 tundi pikk, sel nädalal ootab meid ees sõbra- ehk valentinipäev, kahe nädala pärast tähistame iseseisvuspäeva. Ja ärge unustage, et elame liiggaastal, et veebruaris on seekord ka 29 päeva, nii et igasugust tähistamist kui palju. Paljut sellest kajastab ka meie ajakirjandus, sest inimühiskond on juba kord üles ehitatud ajateljele ning tänaseid asju kiputakse sageli vaatama ja hindama mineviku sündmuste prisma läbi. Küll tundub, et vahel sukeldume liialtki minevikku, unustades, et seal reaalselt midagi muuta nagu nii ei õnnestu, küll aga annab toonaste sündmuste suvaliste tõlgendustega sageli põhjendada oma tänaseid tegusid või ka teinekord varjata vigu või üsna teadlikult, enda huvides pilti toimuvast segaseks ajada.<br /><br />Nõukogude ajast mäletame hästi igasuguseid aastapäevakampaaniaid, mille lehvivate lippude ja kõlavate loosungitega varjati inimeste silme eest nende elu hallust, vaesust ja vabaduse puudumist. Kangesti ei tahaks, et tänases Eestis tahaks keegi ajalugu kasutada ära oma huvides, eriti veel ebaausalt, suvaliste tõlgendustega manipuleerides või suunates näiteks meie riigi ajaloo keerukail etappidel juhtunu eest süüd oma tänastele oponentidele ja konkurentidele.<br /><br />Näiteks vaibumatud üleskutsed võidelda kommunismiga, kusjuures see võitlus seatakse tänase ühiskonna ja vastasesiude konteksti, pole muud kui seesama propaganda, kohati isegi teadlikel valedel ja liialdustel põhinev. Üsna sarnast propagandat pruugiti veel paar-kolmkümmend aastat tagasi tollase režiimi ajal, andes hinnanguid Eesti Vabariigile ja tollal tegutsenud inimestele, püüdes vajutada usaldamatuse ja vaenulikkuse pitserit ühtlasi ka oma kaasaegsetele, kes olid toona elanud, tegutsenud ja silma paistnud. Või neile, kes olid nõukogude režiimi suhtes vähem või rohkem kriitilised.<br /><br />Ma ei tahaks öelda, et meie tänases meedias on märkimisväärselt sellist lähimineviku ärakasutamist oma huvides, kuid kohati tundub, et mingid poliitilised jõud siiski püüavad enam rõhku asetada meie riigi tekke ja arengu erinevaile etappidele ning neid üksteisele vastandada. Loomulikult on Vabadussõja kontekstis, kui sündiv Eesti riik oli silmitsi punase ohuga idast, mida ei saa objektiivselt kuidagi nimetada demokraatlikuks revolutsiooniks, väga lihtne vastanduda lisaks Nõukogude Venele ka seda kandnud ideoloogiale - bolševismile.<br /><br />Ent tulle tagasi meie taasiseseisvumise juurde, sattusime hoopis erinevasse maailma ja situatsiooni, kus hirmu tasakaal juhtis suurriikide käitumist ning meiesuguse riigi iseseisvuse taastamist ei saa enam kunagi vaadelda lihtsa vastasseisuna ega ühe ideoloogia võitlusena teisega. Ei saa konstrueerida väga selgeid rindejooni ega maalida ühte ja ainukest vaenlase kuju, ehkki seda tänagi üsna sageli värskemate sündmuste valguses püütakse. Ajakirjanduse roll selles olukorras on jääda võimalikult erapooletuks, osapooli vahendavaks, mitte üht või teist poolt valivaks ja ründavaks.<br /><br />Just eri põlvkondade ajakirjanike koostöö samas toimetuses, ajakirjanduses üldse, on see pinnas, millelt võiks kasvada senisest tõetruum, konstruktiivsem, sotsiaalset sidusust tugevdav ajakirjandus. Eriti väärib see mõte laiemat kõlapinda peatse Eesti ajakirjanike järjekordse, 21. kongressi eel. On ju see liit suutnud seni üsna edukalt ühendada ajakirjanike väga erinevaid põlvkondi ja neid ka omavahel suhtlema panna, mis kahjuks pole enam reaalsus paljudes toimetustes.<br /><br />Reedel tähistas Tallinna Ülikooli ajaleht oma 25. aastapäeva. Kohal olid ka kolme muu avalik-õigusliku ülikooli ajalehtede toimetajad. Kindlasti pole need ajalehed tuttavad paljudele meie kaaskodanikele, ehkki vanimad neist, Universitas Tartuensis ja Tehnikaülikooli Mente et Manu saavad järgmisel aastal juba 60-seks. Tegu on kogu Euroopa mastaabis unikaalsete väljaannetega, nagu tõdes kohtumisel osalenud Jyväskylä ülikooli kommunikatsiooni õppejõud Kaja Tampere. Ja kindlasti on need lehed täna ka mõneti vanamoodsad, kuid just see unikaalsus, eripära, on ühtlasi nende suurim väärtus, tõdes Kaja. Pealegi on neil suur potentsiaal teadusliku mõtteviisi levitajaina.<br /><br />Meie ümber on palju selliseid ajakirjanduslikke nišitooteid, olgu või vallalehed või kohalikud telekanalid, mille vajalikkuses suure meedia esindajad sageli kahtlevad või neid lausa taunivad. Ent ei maksa unustada, et ajakirjanduse roll on ka luua sidet aegade vahel, tugevdada ühiskonna sotsiaalset sidusust, mis ulatuks igast üksikisikust kogu ühiskonna tasandini, viimase eest kananb meil ju suuresti hoolt Eesti Rahvusringhääling. Milleks meil muidu oma riiki vaja olekski!? Seepärast peaksid ka siin ja praegu erinevad maailmavaated, põlvkonnad, inimrühmad olema meedias piisavalt esindatud, suhtlema omavahel, üksteist ära kuulama ja üksteisega arvestama, selle asemel et tegelda isekeskis vaid vaenlaste otsimisega, kasutades selleks pealegi kahetsusväärselt kõverpeegeldusi meie ajaloost.<br />Kuulmiseni!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-9157455360405246964?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-74430770311708314752008-01-27T01:11:00.001-08:002008-01-27T01:11:52.322-08:00<a href="http://blog.tr.ee/"><img alt="Blog.tr.ee" src="http://blog.tr.ee/logod/5.png" border="0" /></a><br /><br />Tere päevast! Täna räägiksin kahel eelmise nädala lõpul ajalehtedes kajastamist leidnud teemal, mis peegeldavad tegelikult meedia enda siseelu. Laupäeval saime Eesti Päevalehest lugeda, et Andmekaitse Inspektsiooni pressiesindaja arvates rikub Vikerraadio isikuandmete kaitse seadust, vahendades oma kuulajate õnnesoove teistele oma kuulajatele, kes on omavahel seotud perekondlike või muude tihedate sidemetega.<br />Inspektsiooni esindaja on inimese eluiga puudutavaid andmeid nimetanud delikaatseteks isikuandmeteks, mida ei tohi subjekti enda nõusolekuta avalikustada. Kahjuks algab eksituste rida just sellest väärast väitest. Avage äsja kehtima hakanud seaduse tekst Elektroonilises Riigi Teatajas ja te leiate paragrahvist 4 põhjaliku loendi isikut puudutavatest andmetest, mida seaduse mõttes nimetatakse delikaatseteks. Ei nimi, sünniaeg ega elukoht kuulu sellesse loendisse. Lisaks võime paragrahvist 11 sõnaselgelt lugeda, et „isikuandmeid võib ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduslike põhimõtetega.”<br />Pange tähele, „ilma nõusolekuta”! Raske uskuda, et nende eakate hulgas, keda raadio kaudu õnnitletakse, oleks mõni, kes on sellele kategooriliselt vastu, et teda tervitatakse, pealegi on teatavasti kombeks, et kui tervitus raadiost tellitakse, teatatakse sellest ka sünnipäevalapsele endale, et ta ikka kuuleks oma nime raadiost. Rääkimata muidugi sellest, et ka sünnipäevatervituste avaldamiseks raadios on alati olnud märkimisväärne avalik huvi, kui vaadata vaid neid kirjade kuhjasid, mis iga nädal Raadiomajja jõuavad.<br />Eesti Päevalehes Inspektsiooni kummalise seisukoha avalikustanud Rein Sikk, aga ka Aktuaalses Kaameras seda teemat riigikogulase ja juristi Väino Lindega tasakaalukalt käsitlenud Ester Vilgats on minu arust just need ajakirjanikud, kes tegutsevad oma lugejate ja vaatajate huvides. Nende ajakirjanike seast, kes suudavad analüüsida, kritiseerida ja vajadusel ka prügikasti saata seadusi ja määrusi, mida meil viimasel ajal otsekui saeveskist tuleb, on minu arust need ajakirjanikud, kes peaksid eelseisval pressipreemiate jagamisel pälvima esiletõstmist. Mitte aga need, kes parteikontoritest või õiguskaitseorganeist tilgutatud komprat levitavad, valivad või ise toodavad mustvalgeid poliitilisi ja maailmavaatelisi seisukohavõtte, töötavad nii otseses kui ülekantud tähenduses klaasseintega majas, mille seinte taha jääb tegelik Eesti elu kõigis oma vastuoludes.<br />Reedel kirjutas Ivo Rull ajakirjandusauhindadest. Ta nimetab ennast seekord Tartu Üliooli ajakirjandusosakonna vilistlaseks, mitte aga suhtekorraldajaks, kellena ta on töötanud praktiliselt kogu oma elu. Kahjuks ei kajasta tema kirjutis ülikooli ajakirjandusosakonna, vaid ikka sellesama suhtekorraldusmaailma vaimsust ja arusaamu. Ka mina olen Juhan Peegli õpilane, ehkki sellest ajast, kui meid nimetati veel eufemistlikult filoloog-toimetajateks. Paraku olen mina samast koolist kaasa saanud üpris erinevad arusaamad heast ajakirjandusest.<br />Esiteks parandaksin Ivo Rulli kirjutises mõned ilmsed vead, mida ta ajakirjanikuna oleks pidanud vältima, aga suhtekoraldajana võib-olla spetsiaalselt tegi. Nimelt oli ajakirjanike liidu aasta ajakirjaniku valimisel kandidaatide seas ka Vahur Kersna, aga sõltumatu žürii, pange tähele – mitte ajakirjanike liidu juhatus - teda ei valinud. Meie seast lahkunud Juhan Peeglit ei saanud paraku valida aasta tagasi kongressil kinnitatud statuudi alusel. Barbi Pilvre valik ilmselt ei vajagi kommentaare. Juhan Kivirähk aga esineb pidevalt ajakirjanduslike kolumnidega ajalehtedes ja kommentaaridega Vikerraadios, ilmselt märksa sagedaminigi kui ennast ajakirjanikuks tituleeriv Rull.<br />Kivirähki valimine lähtus aga seekord ilmselt sellest, et ühena vähestest eestikeelses ajakirjanduses esinevatest ja vaieldamatult väljendusjõulistest publitsistidest on just tema suutnud vaimse surutise õhkkonnas säilitada kriitilise meele ja erapooletuse. Tema kevadist kolumni ei saa kuidagi tembeldada eksituseks, sellise hinnangu võiks süümepiinadeta anda vaid mõni parteifunktsionär. Ja miks nimetada Kivirähki väiteid „vandenõuteooriaks”?! See oli tollal väga asjatundliku sotsioloogi analüüs ja tõsine hoiatus, mis küll osaliselt põhines sel hetkel kasutada olnud napil teabel. Olgem ausad, ega seda objektiivset teavet ole ju ka tänaseks lisandunud piisavalt, nii et võiksime tollal pakutud versiooni lõplikult kõrvale heita.<br />Lisaksin veel Rulli artikli kohta, et kui ta peab eriti tähtsaks tendentsiks 2007. aasta meedias blogindust, siis osales aasta ajakirjaniku žüriis ka eesti teenekaim tehnokratt, aga ometi ei jõudnud ka selle võitluse niiöelda finaali ükski innukas blogija. Ja miks oleks pidanudki, kui Rull ise loeb blogidest välja vaid „ohjeldamatut demagoogiat ja propagandat”. Muide, ka see hinnang konkreetse isiku kohta on kaugel ajakirjandusliku tasakaalustatuse elementaarseist nõudeist.<br />Lõpuks arvab Ivo Rull, et ajakirjanike tsunft põeb tõsist identiteedikriisi. Selles osas olen nüüd temaga küll üsna nõus, kuid selgelt vastupidistele näidetele, sealhulgas ka tema enda kirjutisele toetudes. Piir vaba ajakirjanduse ja suhtekorralduse vahel on meil pidevalt ähmastunud ning sellest näen ma tõusmas märksa tõsisemat ohtu, kui sellest, et aasta ajakirjanikuks valiti tuumakas ja tubli sotsioloog mõne kergekaalulise kõmuajakirjaniku asemel.<br />Kuulmiseni!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-7443077031170831475?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-25542070118481824132008-01-13T23:28:00.000-08:002008-01-13T23:29:53.775-08:00Tere uut töönädalat, kui uue aasta esimene kuu on jõudmas juba poole peale. Ütlen kohe, et suuremad Eesti ajalehed on kahe esimese nädala jooksul pakkunud mulle pigem positiivseid üllatusi kui ainet kriitikaks. Eelkõige muidugi seetõttu, et eelmise aasta vaikiv ajastu hakkab pisitasa ümber saama ning võimumeeste ettevõtmisi ja eelnõusid arvustatakse märksa asjalikumalt ja tarviliku teravusega.<br /><br />Loomulikult peab enne andma selleks põhjuse, ja otsustajad näivad olevat oma võimutäiust kasutades tõsiselt vaeva näinud, et väga küsitavaid otsuseid teha ja nende juurde lisaks mitte just kõige targemaid põhjendusi esitada. Ent oleme varem kogenud sedagi, kui ajakirjandus ka ilmselt rumalatest otsustest ja tegudest on vahel püüdnud leida nn konstruktiivset iva, nimetades võimulolijate otsuseid küll "ebapopulaarseiks", kuid siiski mingil arusaamatul, vaid väga pühendatud inimestele teada olevail põhjustel "vajalikeks". Vajalikeks kellele?<br /><br />Kui nn Pronksöö seaduseelnõu sai veel suhteliselt malbet kriitikat, mida võib hinnata ka enesetsensuuri järellainetuseks, siis töölepingu seaduseelnõu ja mõningad muud poliitilisest köögist tulnud "delikatessid" on pannud ajakirjanduse vastutustundlikuma osa tõsiselt nägu krimpsutama ning kohati revideerima ka oma seniseid paduliberaalseid tõekspidamisi. Õhus on suure vastasseisu hõngu, mis kindlasti muudab ka publiku huvi sellesama meedia vastu märksa suuremaks. Arvestades aga meie meediakanalite valdavat kasumikesksust, ühtivad nüüd ühiskonna ja meediaomanike huvid ning see võib kaasa tuua üsnagi kaalukaid tagajärgi, sealhulgas sellesama trükimeedia usaldusväärsuse tõusu.<br /><br />Ma ei saa kahjuks siinkohal jätta märkimata, et kui meie meedia on nii kriitiliselt vastu võtnud töölepingu seaduseelnõu ja asunud töövõtjate ehk siis Eesti rahva valdava enamiku positsioonidele, on suhteliselt vähe antud sõna ametiühinguile. Tänapäevases kodanikuühiskonnas ei tohiks siiski mingil juhul kujuneda vastasseisu, kus ühel pool on palgasaajad üksikisikuina ja teisel pool rindejoont võim koos jõulise grupi ettevõtjatega, kelle jõud on niigi märksa suurem kui kellel tahes tööinimesel üksi võetuna.<br /><br />Mind paneb hämmeldama ka see, miks tihti kõneldakse kõrgelennuliselt tööandjatest kui mingist selgest ja olulisest huvigrupist ühiskonnas, kelle huve näib praegu eelkõige kaitsvat sotsiaalministeerium (sootsium tähendab muide ühiskonda kui tervikut), aga mitte näiteks majandusministeerium. Ei maksaks siiski unustada, et suurim tööandja meie maal on endiselt Eesti riik, ülejäänud tööandjate enamik on aga üleilmsel kapitalil põhinevad suured rahvusvahelised firmad, mille siinsed juhid on tegelikult vaid globaalsete aktsiafondide hüpiknukud. Kas tõesti peaks pool miljonit Eesti palgatöötajat oma õigusi nii kangesti koomale tõmbama ja hakkama muretsema mingite USA pensionifondide või Pärsia lahe šeikide investeeringute tulususe pärast, et isegi rasedad ja väikelaste emad pole enam kaitstud ettevõtete tegevjuhtkondade käpardlikkuse või majanduslike eksiarvestuste eest!?<br /><br />Kuna alguses ütlesin, et meie trükiajakirjandus on viimasel ajal pigem hea kui kehv, siis vormilisest küljest imetlen seda, kuidas uueneb Eesti Päevaleht. Tunda on nii tõsiseid otsinguid autorite maailmavaatelise skaala laiendamiseks, eelkõige aga mitmesuguste huvitavate vormi- ja kujundusvõtete kasutamist. Kui võrrelda näiteks Päevalehe Laupäevalisa, ehkki samuti tegu meelelahutusliku suplemendiga, Postimehe Arteriga, on esimeses palju rohkem leidlikkust, teravmeelsust, eksperimenteerivust kui õhukeseks reklaami- ja kõmulisaks devalveerunud Arteris. Igatahes siinkõneleja jaoks on Päevalehe lisas tähelepanu- ja lugemisväärset kordades rohkem kui Postimehe Arteris. Ent muidugi võib olla ka see minu viga, arvamusi on ju erinevaid! Head jätkuvat ajakirjandusaastat igatahes!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-2554207011848182413?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-69408009247181193472007-12-09T09:56:00.000-08:002007-12-09T09:57:07.557-08:00<a href="http://blog.tr.ee/"><img alt="Blog.tr.ee" src="http://blog.tr.ee/logod/5.png" border="0" /></a><br />Tere taas ja ühtlasi viimast korda sel aastal meie, meediakommentaatorite poolt! Küllap peaks täna olema taas kokkuvõtlik ja analüüsima mingeid just sel aastal meie meedia arengus ilmnenud iseloomulikke arenguid. Ei tahaks siiski mingisse arvulisse statistikasse langeda, vaid võtan oma hinnangu lühidalt kokku emotsionaalselt - eesti meedia käitus sel aastal vähem mõistuslikult ja rohkem instinktiivselt kui mõnelgi varasemal aastal, seda eriti kevadiste sündmuste ajal ja nende järelmite hindamisel.<br />Siiski tuleb tunnistada, et meedia-aasta päästis minu jaoks ajalehtede liidu valik pressisõbra osas. Juhan Kivirähk on vaieldamatult see meediaisik, kes aprillis julges öelda otsekoheselt seda, mida ajakirjanikud sel hetkel ei julgenud, ei tahtnud või ei pidanud endale või oma väljaandele kasulikuks. Ent ausa ajakirjanduse esmane üleasanne on just jääda iseendaks, mitte hakata kaupmehe kombel kalkuleerima, kellele üks või teine väljaütlemine on kasulik või vastupidi valus. Ja siinkohal pole üldse tähtis, kas see otsekohesus oli riigi ja rahva jaoks kitsamas plaanis hea või halb, sest ajakirjandus ei peaks kunagi opereerima konjunktuursete, hetkeliste ega võimusõbralike argumentidega, vaid kaitsma tõde selle kogu alastuses, ilma igasuguste seltskondlike või konformistlike mööndusteta, ilma varjatud soovita kellelegi meeldida või kellelegi kätte maksta.<br />Mis puutub pressivaenlasesse, siis on selle valimine alati olnud üks küsitava väärtusega kava ülepea. Võimulolijad on oma olemuselt pressi vaenlased nagu nii, sest nad ajavad oma asja, mis ei lähtu kunagi päriselt kogu rahva ja veel vähem pressi huvidest, vaid üksnes neid valinud inimeste ja huvigruppide kitsastest ajakohastest eesmärkidest, pealegi tehes seda sageli mitmesuguste ebamoraalsete kompromisside ja koalitsioonide vahendusel. Pole siis ime, et reeglina on pressivaenlaseks valitud ikka presidente või peaministreid või muidu võimuinimesi, kelle ülesandeks ongi teha mitte väga populaarseid asju ega otsida poolehoidu meediakanaleilt. Ent kui lähtuda pressisõbra valikust, siis pole seekordne pressivaenlase valik iseenesesest ootamatu ega üllatav, sest kevadiste sündmuste kajastamisel ja hindamisel asus Ansip selgelt teisel pool barrikaadi Kivirähkiga. Ega ole ka ajakirjandus ega kogu rahvas saanud temalt tänaseni läbipaistvaid selgitusi selle kohta, miks tollal just nii läks ja mida sellest on tänaseks õpitud. Trafaretsete tõdede ja stereotüüpsete hinnangute jagamisest ilmselt siiski ei piisa mis tahes meedia veenmiseks, rääkimata selle kriitilisemast osast.<br />Lõpuks tahaksin siiski rääkida millestki, mis viib meid märksa suuremate asjade ja arengute juurde kui Eesti sisepoliitika porilomp. Värske Saksa ajakiri Stern on asjatundjate abiga analüüsinud vabatahtlikult internetis valmiva veebientsüklopeedia Wikipedia usaldusväärsust. Toimetus on võtnud vaatluse alla saksakeelse Wikipedia 50 olulist artiklit ja palunud spetsialistidel võrrelda nende mitmesuguseid parameetreid supersoliidse Saksa teatmeteose Brockhausi etsüklopeedia vastavate märksõna-artiklitega.<br />Tulemused on hämmastavad: Wikipedia on reeglina parem nii täpsuselt, ammendavuselt kui ajakohasuselt, probleeme on ehk vaid arusaadavusega. Eriti suuri erinevusi on näiteks artiklite puhul "Pavarotti", kus Wikipedia saab keskmise hindena kokkuvõttes 2,1 kohapunkti, aga Brockhaus vaid 4,7, või "Angela Merkeli" puhul kui vabatahtlike koostatud entsüklopeedia resultaat on 1,0 ehk prefektne, aga Brockhausil vaid 3,1. 50 artikli keskmine on interneti teatmeteosel 1,7 kohapunkti ja Brockhausi puhul koha võrra kehvem - 2,7 kohapunkti.<br />Võib mõista, et konservatiivsed teatmeteosed ei suuda püsida ajaga kaasas sama kiiresti kui Wikipedia, ent teisalt, kas me peaksime eelistama vaid kõvade kaantega teatmeteoseid sellepärast, et need on raskemad ja kaunistavad paremini meie tuba, kui nad siiski ei suuda püsida kaasas meie ümber kiiresti muutuva ajaga!? Usutavasti on see toredaks lõpetuseks ja kokkuvõtteks ka meie selle aasta meediakommentaaridele: infoallikate usaldusväärsus ei eelda sugugi nende olemuslikku konservatiivsust ega saa ajakirjanduslikku tõde hinnata vaid selle põhjal, kuidas meedia rahuldab lugejaskonna eelarvamuslikke soovunelmaid. Pigem on asi selles, et tõde on alati valus, ei meeldi kellelegi, aga on lõppude lõpuks meile kõigile kasulikum kui magusad valed! Kena aastavahetust ja kohtumiseni aastal 2008!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-6940800924718119347?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-39978795269525268042007-11-25T02:22:00.000-08:002007-11-25T02:23:45.937-08:00<a href="http://blog.tr.ee/"><img alt="Blog.tr.ee" src="http://blog.tr.ee/logod/5.png" border="0" /></a><br /><br />Tere päevast! Täna on kodanikupäev. Päev, mil igaüks meist, kes me sellel väikesel maalapil elame, peaks mõtlema, mida ta on ise ära teinud, et mitte üksnes temal endal ja lähikondsetel, vaid ka kõigil kaasmaalastel, kogu meie ühiskonnal oleks parem, õnnelikum ja turvalisem elu. Kodaniku staatust on aga sageli käsitatud liialt kitsalt. Kui riigialama, riigi ees vastutava kodaniku rollina. Tegelikult on demokraatlikus ühiskonnas just kodanikud ja nende ühendused see tegelik jõud, kes moodustab riigi. Ei saa ega tohi olla mingit muud jõudu, mis asetaks ennast kodanikkonnast kõrgemale, ega mingeid selliseid huvisid, mis on tähtsad riigile, aga mitte tema kodanikele. Vahel kipub see ununema nii demokraatlikult valitud juhtidel, aga ka ajakirjandusel, kes pretendeerib neljanda võimu rollile.<br />Eesti ajakirjanduses on väga tagasihoidlikuks jäänud lugejate, kuulajate ja vaatajate roll meedia sisu ja hoiakute kujundamisel. Kosuv blogindus toob sellesse seisu ehk pisut elavnemist, kuid uut kvaliteeti see ei sünnita. Viited sellele, et kolletuv meedia lähtub igasuguste reitingute arvestamisega oma auditooriumi tegelikest huvidest, on kindlasti eksitav. Sel juhul võiks ju lõpetada tõsise muusika loomise, ilukirjanduse väljaandmise või kujutava kunstiga tegelemise, sest kindlasti kaotaksid need tegevused edetabelisse panduna nädala poplaulule, astroloogilisele nõuandjale või klantspostkaardile. Kui me võtaksime kuulda, mida kooliõpilased tahaksid õppida, siis järgmises põlvkonnas poleks enam neid, kes üldse suudaksid midagi õpetada.<br />Rääkides massihinnanguist ja -eelistustest ajame need sageli segi kodanike, ühiskonna teadlike liikmete ja nende ühenduste tegeliku tahtega, mida kindlasti pole võimalik formaliseerida üksnes mustvalgeteks, jaa-ei, poolt-vastu otsusteks. Nagu formaalselt demokraatlikud valimised ei muuda ühiskonda sisuliselt demokraatlikuks, nii ei saa ka kodanike tegelikku tahet ega huve mõõta protsentides lihtsakoelistele küsimustele vastamisega. Just selle vastu eksib meie ajakirjandus pahatihti, korraldades kõikvõimalikke hääletusi, mis mitte ei selgita kodanikkonna tegelikku tahet, vaid annavad sellest vaid mingi kõverpeegelduse. Näiteks viimatine diskussioon telekanalite reitingute üle on tüüpiline häma, numeroloogiline manipulatsioon, millega õigustatakse vaid kellegi isiklikke ja üsna amoraalseid kasumihuve. Jutud selle kohta, et televisioon peaks olema eelkõige meelelahutuslik, on sama kui väita, et tõde peab olema ilus ja kõigile meeldiv. Ei ole, nagu ei tohi ka televisioon ega ajakirjandus laiemalt muutuda vaid labaseks showks.<br />Lõpuks tahaksin veel rääkida ühest konkreetsest juhtumist, mis samuti seostub ajakirjaniku kodanikuvastutusega. Eelmisel nädalal kirjutas üks Postimehe tuntud ajakirjanik loo Oliver Kruuda meediaimpeeriumist, tuues seal välja selle väidetavad arhitektid. Päev hiljem oldi sunnitud, küll täiesti märkamatus kohas lühiõienduses tõdema, et Eesti Ajakirjanike Liidul ega tema juhil Marica Lillemetsal pole mingit väidetud seost uue meediakontserniga. Nüüd võiks küsida meie kuulajailt ja Postimehe lugejailt, mitu inimest märkas esialgset kirjutist ja mitu järgnenud kirjamargi suurust õiendust ning lugeda selle peale Eesti Ajalehtede Liidu leheküljelt eetikakoodeksit, mida selle ühenduse liikmeslehed väidetavalt tunnistavad. Jääb vaid küsida, millega õigustada nn vaba ajakirjanduse rünnakut selle kodanikuühenduse vastu, mis ülemaailmse organisatsiooni likmena võitleb sõna- ajakirjandusvabaduse eest Eestis? On arusaadav, et seniseid meediamoguleid häirib uue tegija tulek turule, kuid mis õigust on sellesse sõtta kaasa tõmmata kõrvalisi isikuid ja organisatsioone, eriti veel sellist, mis püüab kõige kiuste meie meediamaailmas jääda ajakirjanike kui kodanike huvide kaitsjaks?Mõelgem sellele tänasel kodanikupäeval! Kuulmiseni!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-3997879526952526804?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-14077911968402930952007-11-12T00:21:00.000-08:002007-11-12T00:22:53.364-08:00<a href="http://blog.tr.ee/"><img alt="Blog.tr.ee" src="http://blog.tr.ee/logod/5.png" border="0" /></a><br />Ajakirjandus: kas vaid negatiivsuse ülistus!?<br /><br />Tere taas! Viibisin kogu nädalavahetuse lähetuses Helsingis, selle esimesi tulemusi kuulete meie tänases Reporteritunnis. Teatavasti on just mardipäeva-ajast saanud kõrghetk Soomes, mil kõik sealsed tuhanded Eesti-sõbrad kogunevad mardilaadale, et kinnitada oma siirast poolehoidu meile siinpool Soome lahte ja omalaadset usku eesti rahvasse.<br />Ka Eesti ametivõimud on üha rohkem hakanud selle sündmuse ja koostöö väärtust meie kahe riigi suhete arendamises ning ühiste väärtuste kaitsmises Euroopa Liidus tähtsustama ning sellesse viimastel aastatel märkimisväärselt panustanud. Esialgsetel hinnangutel kohtus seekord Helsingi kultuurikeskuses Kaablitehases kümnete eesti sõnaliste ja muusikaliste esinejatega, ostis kaasa väärt eesti kaupa või sai teavet turismi võimalustest Eestisse üksteist tuhat Soome inimest. Vaevalt leiaks Eesti kusagil maailmas sama omakasupüüdmatut ja heatahtliku vastuvõttu kui just Soomes.<br />Poleks mõtet iinkohal üle korrata, missuguse otsustavat rolli Soome ja soomlased on etendanud meie taasiseseisvumise järgses arengus nii majanduslikult kui mentaalselt. Missuguse riigi president veel astuks nagu muu seas läbi ühelt selliselt laadalt, et ka endale midagi kojuviimiseks kaasa osta. Aga just nii toimis eile pärastlõunal president Tarja Halonen Kaablitehas, kus temalt ka lühiintervjuu sain, mida peagi kuulete.<br />Kõik võiks olla tegelikult üsna suurepärane, kui ma ei peaks kordama aasta tagasi väljaöeldud nukrat ja kohati lausa masendavat mõtet. Mardilaada ning laiemalt Eesti-Soome kultuurisuhete kajastajaina olid seekord kohal vaid Kadi Alatalu ETV-st tegemas uudislugu ning siinkõneleja, niisiis vaid rahvusringhääling. Vaid mõni päev varem parvles eesti ajakirjanikke Soomes aga tublisti rohkem seiramas verise tragöödia tagajärgi Jokela koolis Tuusulas. Ilmselt saadi siis kõik sensatsioonimaigulised või lausa õõva tekitavad faktid ja pildid paari päevaga kätte ning pühiti kiiresti Soome tolm jalgelt, enne kui oleks saadud ka millestki positiivsest ja tulevikku suunatust seoses meie naabritega kirjutada-rääkida.<br />Just tänavu tunduvad eesti ajakirjanduse hoiakud eriti küünilised ja nördima panevad, kui leiti raha, aega ja ressursse, et naaberriigis toimunud kahetsusväärset üksikjuhtumit kajastada sedavõrd piinlikkust tekitava põhjalikkusega, siis jäeti samal ajal igasuguse tähelepanuta niiöelda head uudised, selle et kahe naaberrahva kultuurisuhted on jõudmas uuele tasandile, sündimas on uut sünergiat, millel on tegelikult julgeolekupoliitiline mõõde. Kuulake Reporteritunnist!<br />Nagu tõdeti Helsingis toimunud seminaril eestikeelse hariduse kohta Soomes, siis elab sealmail täna juba üle 27 tuhande eestlase, kellele meie hõimurahvas ja riik on pakkunud heaolu ja turvalisust, mida Eesti veel ei suuda anda. Kas tõepoolest ei vääriks see teema pidevat ja süvenevat kajastamist ka niinimetatud sõltumatu ajakirjanduse poolt, selle asemel et teha vaid välkdessante teiste õnnestuste kajastamiseks ja veriste üksikasjade otsinguil!?<br />Mõtlesin sellele just pühapäeval, kui samal ajal sängitati maamulda ka minu õpetajat professor Juhan Peeglit. Mina õppisin temalt igatahes esmajoones seda, et ajakirjaniku jaoks ei tohi kunagi kujuneda esmaseks eesmärgiks halb uudis, et meie elus on piisavalt ka häid asju, inimlikkust, positiivsust, mida peaksime ajakirjanikena suutma rohkem väärtustada ning oma ajakirjandusliku tööga veenma ka oma auditooriumi just sellist ellusuhtumist väärtustama. Muuhulgas sellesama noorsoo kasvatamiseks, et ta ei haaraks relva järele ega peaks ennast jumalaks, kes saab otsustada teiste iniemste elu üle.<br />Vähemalt mina sain õpetajastnõnda aru, aga paistab, et iga tema õpilase jaoks on olemas oma Peegel. Aga eks seegi ole omamoodi rikkus!<br />Kuulmiseni!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-1407791196840293095?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-47356433488943946772007-10-28T06:05:00.001-07:002007-10-28T06:05:57.111-07:00<a href="http://blog.tr.ee/"><img alt="Blog.tr.ee" src="http://blog.tr.ee/logod/5.png" border="0" /></a><br />Tere taas, nüüd juba talveajas! Taas kord, siiski ehk pisut väiksema intensiivsusega arutati taas kord seda, kuidas kella keeramine mõjutab meie elurütmi ja tervist. Eks ta muidugi mingit moodi mõjuta, vähemalt paar päeva, aga see, et nüüd mõnda aega ärgatakse valgel ajal ja lõpetatakse töö pimedas, pole kindlasti see, milles kella keeramist süüdistada. Peaksime süüdistama ülepea kella kasutamist kui sellist, mis meie ööpäeva jagab 24 tunniks ning on seotud Päikese kulgemisega taevavõlvil, eriti meie põhjalaiusel, ka üsna tinglikult. Elasime 50 aastat Moskva aja järgi, ärgates aasta läbi vähemalt tund varem kui Päikese liikumise järgi oleksime pidanud. Muidugi oli see üks osa nõukogude totalitaarriigi toimimisest ja meile anneksiooniga kaela määritud sundustest, ent kas tundsime seda kuidagi siis oma kontides ja luudes!? Pigem tahtsime sellest nihkest vabaneda mitte tervislikel põhjustel, vaid selleks et kõndida ühte jalga Läänemaailmaga, olla samas ajasüsteemis kogu Euroopaga. Täpselt nii nagu nüüd muud maailma järgides läheme üle suveajale märtsis ja talveajale oktoobris. Eri ajastud, eri argumendid, ja tõde pole kunagi päris ühesugune, nagu paljude muudegi asjadega, kui lihtsalt vaevuda veidi analüüsima põhjusi ja protsesside kulgu.<br />Eelmisel nädalal ilmus Tartu Ülikooli meediauurija Maarja Lõhmuse kirjutis, mille pealkirjas seisab: Eesti vajab mittepoliitilist avalik-õiguslikku ajalehte. Ehkki mõte mulle üldiselt sümpatiseerib, vaidleksin siiski vastu, et kas ikka vajab "mittepoliitilist", võib-olla tahtis autor öelda, et "mitte poliitiliselt manipuleeritavat", sest miks peaks ühiskonnas üldse arendama "mittepoliitilist" diskussiooni ja kas oleks see võimalikki. Näiteks avalik-õiguslik ringhääling pole kahtlemata ellu kutsutud poliitikast möödavaatamiseks, ehk küll mitte poliitika tegemiseks selle sõna otseses mõttes, et üritatakse mõjutada avalikku arvamust ühe või teise maailmavaate või partei ideoloogia levitamiseks, aga seda enam peaks tegelema poliitika mitmekülgse analüüsimise, ideede kõrvutamise ja ühiskonnas toimivaist protsessidest järelduste tegemisega.<br />Jälgides kommentaare, mida Postimehe onlines Lõhmuse artikkel esile kutsus, osutab, et paljud arvustajad on näinud probleemi mitte niivõrd mõne avalik-õigusliku meediakanali olemasolus või puudumises, vaid demokraatia toimivuses ühiskonnas, ja selles mõttes on sellise ajalehe loomise kavast ehk märksa kaalukam kirjutise algusosa, milles dotsent Lõhmus räägib totalitarismiohust, sellest et üha sagedamini kasutatakse ka meie meedias sõna "õige", üritatakse ümbritsevat, eriti aga lähiajalugu tõlgendada mustvalgelt ning vastavalt sellele jagada ka meie ümber tegutsevaid inimesi headeks ja pahadeks, sõpradeks ja vaenlasteks. Kas pole selle taustal kurbnaljakas jälgida meie peaministri mineviku ühe episoodi ümber puhkenud meediakära!? Ehk oleks siiski põhjendatum tegelda valitsusjuhi ja tema meeskonna viimase aasta tegevuse kriitilise analüüsimisega, selle asemel et üritada anda talle kui inimesele totaalset hinnangut kunagi nelja silma all lausutu või parteikoosolekutel öeldu põhjal!? Kui selline nuhkmine ei meenuta totalitaarse ajakirjanduse meetodeid, mis siis veel?!<br />Muide, Eesti Rahvusringhääling on siiski minu meelest Eesti ühiskonna teenistuses küllalt hästi toimiv institutsioon. Kindlasti ei meeldi kõik neis majades kõneldav ja näidatav kõigile, kuid demokraatlikus ühiskonnas tuleb eelkõige arvestada avaliku arvamusega, rahva häälega, ja küllap see on just täna selline, nagu ta vaatab meile vastu meedia üldpildist ja ka arvamusuuringuist, rahvast süüdistada oleks naeruväärne. Seepärast kasutaksin ma uue ajalehe loomise asemel efektiivsemalt rahvusringhäälingus tehtud saateid, toimetustes loodud sisu ehk substantsi, nagu tänapäeval öeldakse, levitades seda ka nii trükivormis, aga üha rohkem interneti võimalusi kasutades, ehk poleks vaja siis hakata uut ajalehte looma. See eeldaks muidugi rahvusringhäälingu tehnilise võimekuse ja vaimse kapitali märgatavat kasvatamist, et saaks luua eraldi toimetusi tele- ja raadiokanaleil pakutava siirdamisega tekstivormi või atraktiivseisse veebisaitidesse, võib-olla ka ühte tõeliselt esinduslikku tv- ja raadionädalakirja seniste kolletuvate ajakirjade kõrvale.<br />Lõpuks veel paar sõna portaalist kalev.ee, millest rääkis nädal tagasi ka Andri Maimets. Ei tahaks temaga diskuteerida selle portaali professionaalsuse teemal, küllap on tal paljuski õigus. Meenutagem, et ka ülimalt nappide ressurssidega tehtud ETV24 portaal sai algul samasuunalist kriitikat, ehkki ühtäkki avastati tema eriline väärtus just aprillisündmuste aegu. Ent kuidagi ei saa nõustuda sellega, nagu ei peaks Eesti inimestel olema võimalust saada teavet kõigi meie maa nurkade, valdade ja miks mitte ka külade elu kohta, ja seda võimalusel ühest ja samast kohast. Demokraatia tähendabki seda, et meedia ei muutu ühiskonnas ainult kasumi-kahjumi teljel töötavaks mehhanismiks, vaid lisab ka ühiskonna üldist informeeritust, ja seda kindlasti ka regionaalselt. Tegelikult on sellel portaalil olemas sisulised eeldused toimida avalik-õigusliku kanalina, kuid loomulikult vaid siis, kui ta oleks senisest läbipaistvama otsustusmehhanismiga. Sama puudutab ka näiteks kavandatud Tallinna telekanalit. Avalik-õiguslik meedia peaks tähendama siiski eelkõige sisu, ühiskonna huvide teenimist, ja alles seejärel selle tagamiseks loodavat õiguslikku mudelit. Avalik-õiguslik on siiski vaid juriidiline kest, selle täitmine demokraatliku sisuga jääb ikkagi inimeste, meie kõigi teha.<br />Kuulmiseni!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-4735643348894394677?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-51360914958116595682007-10-16T00:54:00.000-07:002007-10-16T00:55:15.597-07:00Pimedad ajad on jälle käes, vabandage, ärge nüüd minust väga valesti aru saage, ütlesin seda eelkõige looduse, mitte niivõrd ühiskonna kohta. Ehkki muidugi musti märke ilmneb üha rohkem ka meie majanduses ja ühiskonnaelus, mida küllap meie põhjamaine kaamos vaid süvendab. Loen näiteks ajalehtedest ja vaatan teleriekraanilt, kuidas nn sõltumatud ajakirjanikud kotivad suures üksmeeles teatud seltskondi, kohe tõelise kire ja andumusega. Ei mingeid eriarvamusi, omavahelisi vaidlusi, katseid näha mustas ka veidi hallemaid toone, nagu ka näiteks uurida, miks see MEIE lumivalge üha õudsemalt silmi pimestab.<br />Võtame näiteks juba eelmisel korral jutuks olnud välismaa soliidsete inimõiguse asjatundjate külaskäigud ja arvamusavaldused Eesti inimõigustealase praktika kohta. Kui ühes viisakas läänemaises riigis oleks täiesti piisanud nende esindajate kahetsusväärsetele vigadele soliidsest viitamisest ja nende konkreetsest korrigeerimisest kinnitusega, et anname endast muidugi parima, et vabaneda totalitaarriigi ajast pärit eelarvamustest ja hirmudest inimeste teadvusest. Selle asemel oleme oma ajakirjanduses vallandanud tõelise süüdistuste porilaviini, mis jätab küll maailma silmis selgelt pleki meie enda usaldavatusele, ent ei suuda kuidagi muuta nende Eesti külaliste ja ega nende taustal olevate võimsate ühenduste seisukohti. Ja kuivõrd tsiviliseerituks võib üldse pidada selliste ajakirjanike käitumist, kes annavad nende esitatud seisukohtadele hinnangu vaid esitajate nahavärvi kaudu!? Labane, et mitte öelda kuritegelik!<br />Traditsioonilise läänemaise ajakirjanduspraktikaga teravas vastuolus on ka teine tendents, mis ilmneb täna meie pressis, ja sugugi mitte esimest korda. Kui demokraatlikus ajakirjanduses on kriitilise vaatluse all eelkõige võimul olevad jõud ja isikud, sest nad on saanud valijailt mandaadi ja peavad vastutama riigi ja ühiskonna reaalse arengu eest, siis meil siin kipuvad asjad olema just vastupidi - nii kui mingi erakond jääb opositsiooni, siis hakkab tilkuma kõikvõimalikest ametlikest, riiklikest, võimule lähedal olevaist ja jõustruktuuride allikatest mitmesugust sensitiivset teavet tänaste opositsionääride kunagiste väidetavate tegude kohta ning ajakirjanduse abiga käivitub psühholoogilise sõja arsenalist tuttav lume(pori)palliefekt, kui üks süüdistus haarab kaasa teise, üks väide, olgu kui tahes ebareaalne ja pahatahtlik, kinnitab teist samasugust ülimalt kaheldavat ja pahatahtlikku väidet, kellegi tehtud vead tõstetakse korraga kuupi ja mis eriti kummaline, toona koalitsioonis koos tänaste võimulolijatega tehtud otsused muutuvad ühtäkki taunitavateks, aga süüdlasteks jäävad täna siiski vaid need jõud, kes on juba maaslajama seisundis. Kas tõesti peab ühiskond ja ajakirjadus manduma üknes tegutsevaks põhimõttel - pekske maaslamajat!? Ja selle taustal tahaks küsida, kas peab ootama neli aastat, enne kui saame teada, kes täna teeb vigu ja kes on süüdi väärate ostuste langetamises!? Neid tehakse ju pidevalt.<br />Lõpuks tahaksin veidi kritiseerida meie trükiajakirjanduse monopoliseerimise teemal. Kui jätkusuutlik on siiski meie väidetavalt sõltumatu meedia, kui ühe trükimasina riknemise tõttu jõuavad enamikku Eesti linnadest ja küladest kõik laupäevasd ajalehed alles esmaspäeva lõunaks!? Jah, Tallinnas toodi laupäevased lehed postkasti küll juba keskhommikuks, aga näiteks Postimehe arvamuslisa AK jõudis tellijateni alles täna, esmaspäeval. Ajalehetoimetused võivad nüüd karjuda, et lugege ometi veebist, seal olid jutud ülal juba laupäeva hommikul. Huvitav oleks siiski teada, kui palju on täna neid lehetellijaid, kes seda tegelikult teevad. Arvan, et tegu on mõne tühise protsendi inimestega. Pealegi, online-väljaandest leida endale huvipakkuvat on sageli märksa raskem kui paberlehest. Või õieti, märksa raskem on vältida seda tohutult häirivat müra, vilkuvaid reklaame, mis tapavad igasuguse lehelugemise lootuse internetis, sest toimetuse sõnum minetab reklaamitulva all igasuguse tõsiselt võetavuse. Eriti narr on see, et oleme jõudnud nii kaugele - ühe ajalehe trükiraskused toovad kaasa kõigi ajalehtede kojukande olulise ja vabandamatu hilinemise. Kui see pole ajakirjandusturu selge monopoliseerimise ilming, siis mis veel!? Rääkimata eelpool nimetatud ühemõõtmelise ja banaalse ühiskonna- ja maailmapildi vahendamisest, mida meie ajalehed järjekindlalt viljelevad!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-5136091495811659568?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-39506900109094654612007-10-11T06:59:00.001-07:002007-10-11T06:59:42.179-07:00Täna on meil hea võimalus tutvustada korraga kaht värsket tehnikaajakirja: üks selgelt autokeskne, teine võtab ette muu seas ka 22-tolliste monitoride testi ja on üldse rohkem vidinalemb.<br />Niisiis: Tehnikamaailm 10/2007<br />Seekordne number ammub järele maanteelehmadele ehk on siis kahtlasevõitu autolembene, et mitte öelda - autosõltuv. Juba kaanepilt ütleb, et Homsed autod ja koduelektroonika. Kusjuures viimane asi ajakirjas ise paar suurusjärku vähemana esil.<br />Mida siis lehest näha saame, nimelt näha, vähem lugeda - aga ikka Frankfurdi autonäituse plekk-iludusi. Ideeautosid ja neid, mida raske raha eest ehk peagi siitki osta saab. Seekordne trend oli keskkonnasõbralikkus. Muidugi silmakirjalikult, sest mis keskkonnasõbralikkust on selles, et üks või kaks inimest vuravad iga päevkümneid kilomeetreid oma plekklehma armul punktist A punkti B, ehkki võiksid jääda koju ja ajada asju teistmoodi või sõita mõne ühiskondliku transpordiga. Aga ju siis on maheautodel nagu mahetoidul nüüd oma eriline turunišš, mille nimel tasub pingutada.<br />Nojah, väidetavalt eriti keskkonnasõbralik on seinakontaktist laaditav ideeauto Volvo ReCharge, ehkki keegi ei küsi, kust see elekter sinna seinakontakti saab. Ja edasi tulevad audid, saabid, nissanid jne. jne., üks kenam kui teine, ainult et keegi ei küsi, miks autole, sama olulisele majapidamisriistale kui triikaraual, nii palju tähelepanu osutatakse. Kas pole siiski liiast kütta üles poisikeselikke, infantiilseid kirgi selliste küütlevate autode pilte avaldades ja sellega mehepoegade testosterooni vulksuma pannes!?<br />Edasi tuleb juttu elektroonikamessist IFA, milel ülevaatest vähemasti sedavõrd kasu, et saame pisut arutleda, kas mõnda elektroonikavidinat osta nüüd või oodata pisut täisulikumat aparaati. Seejärel tuleb juttu resolutsiooniga 1920x1080 pikslit seadmetest. Kindlasti taa spõnev asi, kuid ülimalt ebapraktiline, sets selle Full HD-ga pole tänases Eestis lihtsalt pea midag peale hakata. Oodakem aasta-paar, kuni ka mõni täiskõrgeraldusega kanal meieni jõuab ja mõni HDvideoplaat ka saadaval on!<br />Rehnikamaailma praktilisema poole pealt väärib nimetamist talverehvide võrdlustest. Naastrehvdest sai parima hinde Nokia Hakkapleiitta 5 - 9,0 punkti ja lamellrehvidest Continental ContiVikingContact 3 7,8 punktiga, sama palju sai Gislaved Soft Frost 2.<br />Digi 10/2007<br />Digi värskeim number kannab suurt kirja - 22tollised monitorid. Hakkasin mõtlema, et mis uus imeasi see nüüd on, sest telerid on ikka üle 26 tolli ja 22-tolliseid monitore pole küllap kuigi paljudes kontorites, rääkimata kodudest, sest nii suurel monitoril saab olla mingi mõistlik otstarve vaid suurte graafikatööde puhul, aga ju siis nii on, et ka elektroonikas tundub mõnele kehtivat põhimõte: mida suurem, seda erutavam. Digi nimetab neid kuvarikunnideks, mille peale meenub mulle Pornokunn. Noh, kui kedagi huvitab just eriti seksikas kuvar, siiski olgu öeldud, et Digi meelest on parim HPW2207 kui Nõtke baleriin. Mida selline ilu maksab, ei öelda, aga vaevalt ka keegi nüüd just nii suurt monitori esmatarbekaubana vajaks.<br />Digi armastab ka kultuuri, sellele viitab intervjuu videovõlurte Iti ja Emeriga, kes teevad visuaalset kunsti ehk on VJ-d. Fotohuvilistele tutvustatakse pisut lähemalt digitaalseid peegelkaameraid. Igasugu vidinate puhul on Digil kombeks seda tutvustada ühel leheküljel, mis jätab natuke reklaamilikku, mitte erapooletu analüüsi mulje, aga eks selline hinnang lähtu minust, kes suhtub üldse sellisesse mõttetusse vidinate pakkumisse natuke irooniliselt.<br />Digi kuulajad on hinnagud kõrgelt rubriiki Kuidas. Ilmselt ongi see keskmisele lugejale väärtuslikem osa ajakirjast. Mida seekord teada saame: kuidas vanast Windowsist teha uus - ilmselt pisut nagu XP uuendamisest Vista suunas, ehkki midugi päris vahetamisega tegu pole.<br />Siis on miski reaalajastustrateegiamängu sait, mis jätab mind jääkülmaks.<br />Siis on juttu GPS-i kasutamisest mobiiltelefoniga, kuigi ei saanud sellest aru, mis kasu on jutust, kui ikak telefoni pole GPS-i juba sisse ehitatud. Kust seda võtta, ehkki tegelikult pesa selleks on uuemas telefonis olemas, sellest siiski juttu pole.<br />Edasi tuleb juttu objektiivi ostmisest oma kaamerale, jällegi praktiline rubriik, aga umbes sajale inimesele maksimum. Umbes sama suurt huvliste seltskonda võib huvitada oma heliplaadikogu rippimine arvutisse. Jõudu donkihhotedele!<br />Lõpuks veel ports lugusid arvutimängudest, aga neid lugege juba ise need sõltlased, kellel kalduvus hasartmänguharrastuse suunas!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-3950690010909465461?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-3351243932453559372007-09-29T03:53:00.000-07:002007-09-29T03:54:30.360-07:00eetris 1. oktoobril 2007<br /><br />Tere taas üle kuu aja! Seljataga on puhkusereis, mis taas kord kinnitas juba varem samas olukorras kogetut, et maailma meedia ja Eesti meedia elavad üsna erinevat elu. Maailm elab suurtest globaasetest teemadest ja metafooridest, näiteks septembrikuu jooksul enamiku ajast kõigi suurte, üleilmsete meediakanalite esikülgedele jõudnud Portugalis Algarve'i rannikul kaduma jäänud inglise tüdruku Madelaine'i ja tema vanemate kummitavad näod või teise äärmusena näiteks Londoni Chelsea meeskonna portugallasest mänedžeri Jose Mourinho lahkumine oma senise klubi juurest. Mõlemad siis seotud Portugali ehk just sellesama riigiga, kus ma ka ise puhkasin. Mis muide praegu on Euroopa Liidu eesistujamaa.<br />Eestisse tagasi jõudnud, leidsin needki teemad meie lehtedest, kuid ikka traditsioonilistel välis- ja spordikülgedel, mitte esiküljele ega esiuudiseks tõstetuina. Ehkki ma kindlasti ei tähtsustaks üle just nimetatud teemasid, näitab see tõdemus, mida on väljendanud ka paljud minu tuttavad, et elame oma avalikkuses ja meedias endiselt mõneti sissepoole, rõõmutsedes või hambaid kiristades vaid oma kohalike, pahatihti üsna provintslike probleemikeste ja murede üle. Vahel ka sihilikult tahtes muust maailmas eri jalga käia, nagu osutasid näiteks eelmisel nädalal mitmest meediakanalist läbi käinud iroonilisevõitu kommentaarid ÜRO ametniku väljaütlemiste kohta multinatsionaalsuse arendamise vajadusest Eestis. Kas pole selline hoiak siiski pisut kolklik ja seetõttu ka naeruväärne, ja kogu muud maailma ikka teist jalga juba kõndima ei pane?!<br />Vahepeal Eestis ilmunud lehti sirvides jäi kohati mulje, et suurim Eesti siseprobleem on see, et Vahur Kersna tegi suu lahti ja hakkas kirjutama oma meediakolumne. Kõik suurimad ajalehed, ja mida kollasemad, seda agaramalt, on kasutanud seda kaasust osavalt ära, et lisada oma lehdele kõmujanulist lugejaskonda, et saada teravaid kommentaare online-portaalidesse, kiskuda üles vana tüli avalik-õigusliku ja kommertsmeedia vahel. Eriti innukalt on tegutsenud Postimees ja SL Õhtuleht, päevalehed, mis teatavasti kuuluvad meediakontserni, millel on oma nähtavad huvid nii tele- kui raadiomeedia piruka jagamisel. Usutavasti just see on rahvusringhäälingu rahvast Kersna kolumnide puhul enim ärritanud, et neid kasutatakse nüüd ilmselt ära teatava mentaalse konkurentsieelise saavutamiseks.<br />Seda kummalisem on ju seegi fakt, et suured päevalehed, mis on seni otsustavalt tõrjunud Eesti ainsa sõltumatu pressinõukogu ehk Avaliku Sõna Nõukogu avalduste publitseerimist, kiirustasid nüüd vahetult ja täies mahus avaldama professor Epp Laugu ASN-i nimel tehtud avaldust Vahur Kersna kaitseks. Niisugune käitumine tundub pisut küünilisena, ehkki Epp Laugu avaldus kindlasti vääris avaldamist, küllap märksa enamgi kui mõni Kersna kolumn. Juhtis ju Avaliku Sõna Nõukogu tähelepanu ka üldisematele tendentsidele seoses meie ajakirjanduses toimuvaga, mis paistavad kätte Kersna ümber keerleva mõneti kahetsusväärse tolmutormi tagant.<br />Jätan siinkohal käsitlemata Kersna kolumnides esitatud väited, sest ei tunne televisiooni telgitaguseid, küll aga võiksin ühineda tema tauniva suhtumisega meie kommertsmeedia mõningate väljaannete ajakirjanduslikku kultuurisse või õieti kultuuritusse. Jättes kõrvale Vahuri viimatised väljaütlemised, tuleks teda küll kiita selle eest, et ta on läbi aastate jäänud üsna truuks avalikõiguslikule meediale, kui nii mõnedki tema eakaaslased on erakanaleis lihtsameelsele vaatajale seepi müües kogunud küllap üsna kopsakaid varandusi. Olgu siinkohal lisatud isikliku arvamusena sedagi, et raadiomajas on läbi aastakümnete märksa enam suudetud vältida staaritsemist ja rahahõngulisi intriige kui meie naabermajas, ning seetõttu on ka taasühinemine televisiooniga olnud paljudele staažikatele raadioinimestele mõneti valulik.<br />Loodan siiralt, et kõige eelöeldu taustal areneb meie kõigi tolerantsus suhtumises kriitikasse, sealhulgas meediakriitikasse. Avatud, demokraatlikus ühiskonnas on kõigil õigus, muidugi teisi teadlikult solvamata ja alandamata, esitada oma arvamusi, ent ühtviisi ka nende arvamustega mitte nõustuda, esitades oma vastuargumente või tehes arvamusesitaja enda maailmavaate ja suhtumise kohta järeldusi. Ajakirjanduslikud arvamusavaldused ei tohiks kunagi kujneda argumendiks sõnavabduse piiramisele või, mis veel hullem, sanktsioonidele selle isiku suhtes, nagu paraku on selle aasta jooksul Eestis tänavugi üritatud. Ja veel üks soov: jäädes eestlasteks, saagem siiski rohkem eurooplasteks ja maailmakodanikeks! Kuulmiseni!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-335124393245355937?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-58175256784087186442007-08-26T21:46:00.000-07:002007-08-26T21:48:25.192-07:00<strong>Odav propaganda tungib meediasse</strong><br /><br />Tere taas! Hiljaaegu kurdeti taas meie ajalehtedes selle üle, et Eestil peaks ikka olema oma propagandatalitus, et vastu astuda igasugu mustasajaliste laimule meie riigi pihta, tulgu see siis Moskvast või Strasbourgist. Oleme ju viimaste kuude jooksul saanud teada, et propagandarünnakuid meie vastu võetakse ette ühtviisi nii Kremlist kui Euroopa Nõukogust või isegi Berliinist, ja üldse tegeleb kogu Euroopa suuresti ainult meie ja Venemaa pingestunud suhetega. <br /><br />Ei tahaks küll päriselt uskuda, et see just nii on, kuid teisalt, võib juba heameelega teatada, et tegelikult on vastupropaganda suurtüki ülesanded propagandaministeeriumi puududes võtnud vabatahtlikult enda kanda osa meie meediast. Nii et milleks siis veel propagandatalitusele raha raisata!? Või näiteks venekeelsele telekanalile või millelegi muule kulukale, kuid väidetavalt väheefektiivsele ja tavapärase demokraatliku ajakirjanduse arsenali kuuluvale nagu näiteks objektiivsed uudised, analüütilised kommentaarid või muud tasakaalustatud publikatsioonid.<br /><br />Ent igasugune propaganda, olgu nii patriootlik ja rahvuslik kui see ka poleks, mida meie meedia nii edukalt viljeleb, võib ühel hetkel langeda ise sellessesamasse lõksu, mida need teised püüavad meile seada. Ehk hakkame märkamatult tootma kallutatud või siis kahemõttelisi sõnumeid ja hinnanguid. Ehkki teinekord on need rüütatud teatava peene iroonia vaevumärgatavasse toogasse, millest võib kogenematu lugeja ekslikult ka hoopis midagi muud välja lugeda.<br /><br />Nagu viimati Eesti Ekspressis, kus Ylös-alas rubriigis kirjutatakse: "Marju Lauristin eestlasi süüdistamas. Väites nagu “teatud grupp sotsiolooge”, et eestlased on sallimatud venelaste suhtes, astub Marju Lauristin vastu rahva õiglustundele ja tegeliku elu faktidele – nagu suurepäraselt tõi välja Indrek Schwede." Aga mis siis, kui selles hinnangus peitub teatav annus irooniat ja mõni lugeja arvabki, et Schwede siirast ksenofoobiast nõretav kirjutis pole meie demokraatliku ühiskonna üksmeelne sõnum kogu maailmale ja et professor Lauristin ei esindagi meie jaoks kohutavat rahvusvaenlast!? Äkki arvab keegi kuskil, et nõnda asju pea pealt jalgele pöörates tahame jälle kellegi ees lömitada!?<br /><br />Propagandat tuleb teha siiski arusaadavalt ja näpuga näidates. Nagu näiteks laupäevase Postimehe samasuguses rubriigis, kus jagatakse nädala sündmustele plusse ja miinuseid. Loomulikult oli eelmise nädala suurim pluss Eesti jaoks meie jalgpallikoondise pääsemine häbist kohtumises Andorra vastu, ehk nagu jõuliselt ja ausalt kommenteeritakse: "Parem inetu võit kui ilus kaotus." Selles tõdemuses on tõeliselt väärtuslik sõnum igale muulasele, kes tahaks teada, missugune on eestlaste tegelik väärtusmaailm. <br /><br />Veelgi täpsemini annab edasi meie otsekohese sõnumi kõrval olev kinnitus selle kohta, et Ladina-Ameerikas tabatud eesti narkokullerid on eelkõige "viisavabaduse kuritarvitajad", sest just see olevat meie politseinike meelest sagedase vahelejäämise põhjuseks. Missugune otsekohene ja täpne sõnum maailmale meie liberaalsest suhtumisest uimastikaubandusse! Pole tabatud, pole varas! Ainult et miks niisugune väärt tõdemus miinusringis!?<br /><br />Pluss- ehk saavutuspoolele on kantud ka Arnold Meri astumine kohtu ette. Selle tõdemuse tegelik propagandistlik sõnum torkab silma kui dirigendikepp, eriti kui vaadata pisut paremale ja tõdeda, et see positiivne sündmus on pandud samale reale, küll miinuspoolel "Rüütli tempudega", ehk siis lisaks "absurdsetele lausetele" on nüüd eelmine president veel oma krundil hakanud ka "prügi laiali tassima". Miks see selge sõnum on siiski paigutatud miinusmärgi veergu, kui ometi toimetusele paistab see teave olevat samas positiivses kaalukategoorias kui Meri kohtu ette saatmine!? Nojah, Rüütel on esialgu siiski kõigest "seadusega vastuolus". Ehk pole tõesti hea propaganda näiteks ajast ette rutata!?<br /><br />Veel saame teada, et Eesti Posti 44 postkontori sulgemine on "väike samm, aga alguseks hea seegi", millega ilmselt tahetakse maailma teavitada sellest, et oleks juba ükskord aeg see üleriigiline kohmakas, kuid siiski veel kuidagi toimiv postiteenistus lõplikult deanimeerida, selle asemel et seda "eelmiste juhtkondade veniva teo kombel reanimeerida". Ning muidugi täiendab sõnumit kõrval miinusringis olev väide räpasest Läänemerest, milles Eesti osa olevat "lubamatult suur". See hinnang täiendab kenasti pilti eestlaste avameelsusest ja allaheitlikkusest ning pidevast valmisolekust näoga porri viskuda nii pea, kui mõni järjekordne vähem või rohkem kõlavat nime kandav Lääne survegrupp teeb meie suunas üldsõnalise avalduse, mille ridade vahelt suudame välja lugeda oma surmapatud. Kahtlemata pole oma spetsialistide vastupidistel väidetel sellises ausa ja siira propagandavõitluse olukorras mingit arvestatavat tõeväärtust.<br /><br />Niisiis, meie ajakirjandus on propagandaministeeriumi ülesanded nende näidete põhjal juba kenasti enda peale võtnud, ainuke soovitus, et jäädaks siiski lõpuni sama ausaks ja otsekoheseks ega tehtaks mingeid mööndusi illusoorseile ega kahemõttelistele tõdemustele, mida mõni meie suhtes mitte kõige sõbralikumalt meelestatud ringkond Moskvas, Strasbourgis või Berliinis võiks valesti tõlgendada! Ikka otse rusikaga või dirigendikepiga silmaauku!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-5817525678408718644?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-41216573169937084822007-08-12T03:55:00.000-07:002007-08-12T04:00:53.492-07:00Eelmine nädal oli tõeliselt kuum ja seetõttu enamik rahvast pages linnakuumuse eest mereranda või põõsavilusse. Ent ilmselt on interneti ja sülearvutite levik põhjuseks, miks ajalehtede ja muudes uudisportaalides jätkus siiski kirglik arutelu nii seksuaalvähemuste ettevõtmiste kui Põhiseaduse Pilsneri, integratsiooniuuringu või Venemaa propagandamasina järjekordsete väljamõeldiste üle. Olen püüdnud neid kommentaariume lugeda, kuid pean tunnistama, et 95%-liselt ei saa neid lugedes ei targemaks ega teki ka mingeid uusi lähenemisnurki probleemidele. Pigem võib vaid vihastada inimliku rumaluse ja sallimatuse tõeliselt piiritu eneseimetlemise üle. <br /><br />Ehkki pooldan üldiselt Web 2.0 ideoloogiat ehk seda, et inimesed võtaksid üha rohkem meediamonopolide käest arvamusmaastiku kujundamise enda kätte, kasvõi selleks, et noodsamad monopolid ei manipuleeriks mu teadvusega ega ühiskonnas areneva diskussiooniga. Paraku ma peaaegu kunagi ei leia portaalidest alternatiivseid ja sügavamaid analüüse, kui võib leida paberlehtedest või kuulda eetriarutlustest. Pigem töötab internetimeedia selles suunas, et kujundada selgeid leere, sageli vaid kahte teravdatult vastandlikku leeri, kes püüavad teineteist kõikvõimaliku sõnavalingu ja demagoogiaga maa sisse tampida. Selle asemel et tegutseda arvamuste paljususe ja tolerantsuse suunas, mida tunnistagem, ka meie ajakirjandus suudab üha harvemini, süvendab internetikommenteerimine must-valget ettekujutust tegelikkusest, kahetsusväärseid eelarvamusi ja primitiivseid, lausa kiviaegseid hoiakuid. <br /><br />Ent mis kohati veel hullem, selline suhtumine kandub tagasi ka meediaväljaannetesse, ajalehtede kolumnidesse, raadiojaamade arutelusaadetesse. Käivitub omalaadne surnud ring rumaluse, kitsarinnalisuse ja leppimatuse eskaleerimiseks. Tüüpiline näide selle kohta on olnud igasuvine gay pride'i üritus, millele kulutatakse mõõdutundetult palju veeruruumi ja eetriaega, rääkimata internetiressurssidest. Kui uskuda portaalides avaldatud sadu selgesõnalisi seisukohavõtte, oleksid paarsada marssijat pidanud laupäevalgi sattuma suurte rahvahulkade üldise ja üksmeelse hukkamõistu ja kivisaju objektiks nagu abielurikkujad Iraanis. <br /><br />Tegelikkuses leidis valvas kaamerasilm üles vaid paarikümnepealise pigem nukra kui agressiivse pilguga skinheadigrupikese ja teise seltskonna vene aktsendiga noori oma arusaamatute piktogrammide ja totrate hüüdlausetega. Tagantjärele jääb küll mulje, et meedia kasutas seda iseenesest tavapäraste kultuuriürituste ritta asetuvat ettevõtmist, selle üht aspekti selgelt üle võimendades, vaid turunduslikel eesmärkidel ning tuleb vaid kiita enamiku eesti inimeste mõistlikkust, et ennast sellisest hüsteerilisest haibist kaasa tõmmata ei lastud. <br /><br />Kahjuks toimub midagi samasugust integratsiooniuuringu üle arutlemisega, ehkki teema iseenesest palju tõsisem ja tundlikum kui niinimetatud homoparaadi vajalikkus või õigustatus. Saar Polli ja Tartu Ülikooli ühisuuring ning selle kommentaar Eesti Päevalehes professor Marju Lauristinilt on piisavalt tõsised asjad, et enne üheksa korda mõelda kui ühe korra midagi öelda. Parem üldse mitte öelda. Aga juba esimestel öötundidel, kui Lauristini kirjutis oli jõudnud EPL-i veebiportaali, võisime, ja võime praegugi lugeda näiteks sellist kommentaari, tsiteerin: "Eestikeelse sovjeedliku propagandasaasta kõrgel tasemel koolitaja võinuks selle möla kirjutamata jätta!" Pange tähele, keegi ennast part24-ks kutsuv tegelane on otsustanud ühe lausega virutada surmahoobi mitte ainult professor Lauristinile, vaid ka valdavale osale Eesti ajakirjanikest, kes kunagi Tartu Ülikoolis oma ajakirjandushariduse saanud. Ka näiteks Eesti Päevalehe toimetuse juhtidele, kes sellist jama publitseerivad.<br /><br />Argumenteerijate seas on siiski ka üsna palju neid, kes eelnevaga põhimõtteliselt küll samal platvormil, kuid väljendavad ennast pisut viisakamalt ja lisavad isegi mingisuguseid põhjendusi, sageli siiski nii stereotüüpseid ja propagandistlikke, et on lausa piinlik lugeda neid kommentaarina teadlase-sotsioloogi väljapeetud ja teaduslikult täpsele analüüsile. Ning ausalt öeldes ei nende, Lauristini ja uuringu ründajate, ega ka teda kaitsvate sõnavõtjate poolt ei lisandu midagi sellist, mis lisaks diskussioonile uut väärtust või aitaks näha probleemi erinevaid, varjatud tahke, pigem süveneb vaid vastandumine, teineteise välistamine, dialoogi asemel ennastimetlev rumal ja epateeriv monoloog. <br /><br />Üks väheseid konstruktiivseid väiteid, mille arutelust leidsin, on alljärgnev. Keegi pgn kirjutab: "Võite mind küll lapsesuuks nimetada, aga ma arvan, et suur osa selle pronksöö keema panemisel on Delfis ja mujal interneti foorumites tehtud hüsteerilise propaganda töö vili. Ja see ei saanud alguse mitte 9. mail 2006, vaid mitu aastat varem." Tegi ju Hans Christian Andersenigi kuulsaks selle poisikese, kes julges öelda, et kuningas on alasti. Mulle tundub, et meie meedias käivitatud diskussioonide puhul jään üha sagedamini igatsema samasugust otsekohest poisikest, kes katkestaks sedalaadi vastandumise nõiaringid ja avaks tee inimväärikale arutelule.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-4121657316993708482?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-8097041104811226872007-08-06T08:54:00.000-07:002007-08-06T08:57:10.233-07:00<span style="font-family:verdana;">Augustikuu tõi taas palavad ilmad ja nii mõnigi Eestimaal meenutab vana tarkust selle kohta, et kui korralik suvi ülde siiamaile saabub, siis augustis. Vähemalt on mulle oma lapsepõlvest jäänud selline mälestus, küllap osalt ka isikliku tähtpäevaga seotuna. Meedias on augustikuu uue hooaja sihtjoonte seadmise ning uuenduste üle otsustamise aeg. Eelmine nädal tõi selles osas kaks väga tähelepanuväärset sündmust, mis on juba ka mitmel pool kommenteerimist leidnud - uudisteportaali Delfi müük rekordhinnaga ning samuti rasket rahakotti vajav uus ringhäälingumaja, mille projektikonkurss jõudis neljapäeval finišisse.<br />Mind meediapraktikuna jääb sel puhul vaevama eelkõige see, et meediast ja suurest rahast räägitakse mitte seoses meedia sisuga, mitte uute ja sisukamate väljaannetega, väliskorrespondentide lähetamisega meie jaoks olulistesse pealinnadesse ega tugevate uurivate toimetuste loomisega või siis vähemasti kaalukate stipendiumide asutamisega ajakirjanike töö ja õpingute kvaliteedi tõstmiseks, vaid seoses mingi kaubamärgi omandamise või kaunite ja kallite hoonete rajamisega. Mis muidugi iseenesest on positiivsed ärilised ettevõtmised, kui tunduvad kohati olevat kas reaalajast ees või meie kultuuriruumist väljaspool.<br />Huvitav, kui palju Delfi eest makstud peaaegu 850 miljonist kroonist jõuab nende inimesteni, kes on Delfi tänast sisu kujundanud ja talle sellise astronoomilise väärtuse andnud!? Või kui palju professionaalseid ajakirjanikke suudetakse palgata tipptasemel hoonesse, kus kindlasti saab ka olema tehnika viimase sõna järgi sisustus, kui juba praegu otsitakse korralikke meedia sisutootjaid tikutulega taga ja püütakse meediamajade vahel neid üksteiselt üles osta. Kahtlemata areneb riik ja tema majandus, kuid oleks juba aeg ükskord tunnistada, et Eestil ja koos sellega tema meedial on olemas oma füüsilised ja demograafilised, eelkõige aga kultuurilised ja keelelised piirid, mis tunduvad lähenevat kosmilise kiirusega.<br />Meie meediamagnaadid unustavad tihtilugu selle, et eestikeelne meedia pole üksnes ega mitte eelkõige kasumliku äritegevuse ala, vaid osa ühiskonna ja rahvusriigi infrastruktuurist, tema toimivusest. Kahtlemata võiks mõni meediakontsern Delfi eeskujul väljuda ka kohalikult turult ja kasvada kes-teab-kui-suureks, kuid mis kasu oleks sellest Eesti kultuuriruumile ja riigile !? Kas meie ajakirjanduse sisukus ja roll ühiskonna mõjutamisel sellest suureneks, kas eesti rahvuskultuur saaks paremaid eeldusi arenguks, kas kasvaks arvamuste paljusus ja innovatiivsus meie meediamaastikul? Vaevalt küll, suurkontsernis jääks tegevus Eestis ikkagi marginaalseks nagu senini ning aktsionärid hakkaksid pigem nõudma siinse tegevuse kokkutõmbamist ja ratsionaliseerimist kui sellesse täiendavat investeerimist. Sest paratamatult muutub rahvusvahelise kontserni kasvades tema omanikering ka üha multinatsionaalsemaks ja vähem huvitatuks sellest pisikesest mugulast, kus ta on välja kasvanud.<br />Ma ei oska hinnata, kas Delfi müügihind on mõistlik, küllap suudavad seda paremini need asjatundjad, kes seda müüki-ostu nõustasid. Internetiettevõtete eest on maailmas ennegi pööraseid rahasid makstud, ja tihtilugu üsna eduka lõpptulemusega. Pealegi ei tea me selle tehingu puhul võib-olla tegelikke motiive, sest asi ei pruukinud olla vaid ühes ettevõttes, vaid näiteks turuosa kinnistamises endale, kui just on Oliver Kruuda teatanud kavatsusest luua oma uudisteportaal, või siis üritab Ekspress Grupp kellegi abil tõrjuda Schibstedi ja Eesti Meediat seniselt liidripositsioonilt või siis vastupidi, üritab lisada sellega koostööd, mis ulatuks senisest Ajakirjade Kirjastuse ja SLÕhtulehe kaasomandusest kaugemale. Need arutelud jäägu majandusajakirjanike arutlusobjektiks. Küll aga tahaksin lõpuks tõdeda, et üheski väikeriigis ei tõota meediakanalite edasine kontsentreerumine ega tsentraliseerumine ühiskonnas toimiva vaba mõttevahetuse, pluralismi ja lõppkokkuvõttes demokraatia seisukohalt midagi head. Meedia muutub üha rohkem kesteele ja keskpärasusele orienteerituks ning kaotab ühiskondliku mõtte genereerija rolli. Kordan sedasama, mida ütlesin juba Maalehe ülevõtmise puhul. Aga eks aeg annab selleski loos lõplikku arutust, mina olen oma hoiatuse öelnud!</span><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-809704110481122687?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-76737438423066389452007-07-25T05:40:00.000-07:002007-07-25T05:41:59.517-07:00<span style="color:#ffff99;"><strong>Juulikuu läheneb lõpule ja augustis on looduseski kindlasti märgata sügise märke. Sügise märke on juba ka ajakirjanduses, kui jälgida, missuguse innukusega sajab veergudele ja eetrisse ettepanekuid seaduste muutmiseks või strateegiate arutamiseks, ja kui näljaselt lehed ja kanalid neist kinni haaravad. Kahtlemata väljendub selles ajakirjanduse "neljanda võimu" olemus ja seni tehtud ettepanekud on lähtunud ka tegelikust olukorrast, kuid alati jääb mind pisut vaevama küsimus, et miks siiski sellised probleemid ja just suve ajal. Miks just seadusesätted, mis peavad liigutama suuri masse? Ja nimelt siis, kui seaduseandjad muidu eriti ei tegutse, ehkki väidetavalt töötavad suvekuumuses palehigis edasi, kohtudes oma valijatega kõikjal maailmas pardikoibi närides või dinosauruse kujulisi kanakotlette nosides. Kuluhüvitised tahavad ju väljateenimist!<br />Kaks nädalat tagasi rääkisin sellest, kuidas Eestimaa suve liiklusõnnetuste laine on vallandanud ägeda diskussiooni liikluskultuuri üle ning tõstatanud tuhandeid hääli roolijoodikluse ja muude selliste sigaduste eest karistuste karmistamiseks. Ministrid haarasid populaarsest teemast kohe kribinal-krabinal kinni ja tegid ettepaneku liiklusseaduse oluliseks muutmiseks ning karistusmäärade märgatavaks tõstmiseks. Jääb vaid loota, et need lubadused ei jääks pelgalt suvise meediavaakumi täiteks ning saaksid õigusruumis aktsepteeritava liha lubaduste klõbiseva luukere kontide külge. Tihtilugu ju sumbub suvine energia sügisel komisjonide suletud uste tagusesse vaikusse ning suure saali tragikoomiliste väitluste kärasse. Ent mis peamine, kõlama peab jääma ju poliitikute soov rahva õiglastele nõudmistele igati vastu tulla, kõigi opositsionääride ja muude sulide kiuste.<br />Lisaks liiklusseaduse karmistamisele on suvisest meediast juba läbi käinud kasiinoteema. Max Kauri üleskutse loobuda erakasiinode metastaatilisest paljunemisest riigikasiino monopoli käivitamisega sai kähku vastulöögi rahandusministeeriumi kasiinondust ohjava eelnõu näol, mille toimivust pidas osa poliitikuid ebapiisavaks või suisa kasiinondust edendavaks. Igatahes on nii ühed kui teised püüdnud jätta endast rahva tõeliste huvide eest seisja mulje, ehkki vaevalt sellestki aasimisest lõpuks midagi mõistlikku sünnib. Oleme näinud ju teistegi seaduste puhul seda, et lõpuks lahjenevad selged nõuded kompromisside virvarriks ja eriõiguste segapudruks, millest võidavad eelkõige need, kes seaduseväänajate abiga omakasu taga ajavad ja ühiskonna huvisid lihtsameelseks lobaks peavad.<br />Postimees tõi eelmisel nädalal avalikkuse ette olukorra Tallinki laevadel, kus väidetavalt rikutakse tubakaseadust, sest baarides ja ööklubis saavat suitsetada, suitsetamiseks eraldatud ruume ega alasid õigupoolest pole ja nii edasi. Loomulikult tõrjus Tallink ajalehe süüdistused seaduseaukudele tuginedes ning mõisteid ka omatahtsi tõlgendades. Üllatab muidugi see, et tarbijakaitseamet elavnes alles ajalehe publikatsiooni peale ja ka sotsiaalministeerium kippus küsimuses jääma kõrvalseisjaks. Ei usu, et nõnda jääb see kauaks, sest taas pakub teema ju võimalust poliitilisi plusspunkte teenida. Nagu pakkus muide ka ühe enneaegselt sündinud lapse Eestisse erilennukiga tagasitoimetamise seebiooper, mis vallandas lausa parteipoliitilise heategevuse tsunami.<br />Reformierakonna noorpoliitik Taavi Rõivas otsib oma šanssi SMS-laenude keelustamisega, rohelised teevad panuse Riigikogu erakorralise istungjärgu kokkukutsumisele ja nii edasi. Suvine poliitiliste algatuste veski jahvatab ajakirjanduse veergudel täie hooga ning toimetused lähevad sellega ka meeleldi kaasa - ikka midagi kopsakamat, kui kirjutada vaid Mikk Saare surfama õppimisest või Mikk Saare ja JZBelle'i üllatavast suhtest. Tegelikult on ju Mikk Saargi igati tore poiss ja suvised seaduseelnõu alased lainetusedki üldiselt õiges suunas, ainult et sügis kipub orbiidile tõstma juba uued tantsutähed ning poliitikud kui ajakirjanikud unustavad suvesoojas kuuma peaga üleshaibitud eelnõud kähku ning tavapärane poliitiline mudamaadlus läheb taas lahti. Aga muidugi seegi ajakirjanduse "parema osa" tõhusal toel. Kuulmiseni juba nädala pärast!</strong></span><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-7673743842306638945?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-91233466793545633932007-07-16T00:20:00.000-07:002007-07-16T00:22:03.396-07:00<span style="font-family:trebuchet ms;color:#ff99ff;"><br />Tere taas kuulama meediakommentaari! Tinglikult võiks öelda, et tänasest kaldub suvi oma teise poolde, elame puhkuste kõrgaega, kui suuri uudiseid napib ja meedia haarab kinni ka õlekõrrest, et oma lehekülgi ja saateminuteid täita. Olen tähele pannud, et just kesksuvel paisatakse eetrisse ja ajalhtedesse konkreetsete isikutega seotud skandaalikesi, mis tavapärasel tiheda agendaga ajal jääksid väärilise tähelepanuta. Eelmisel nädalal avalikustas suur nädalaleht loo ühe Tallinna volikogu liikme kriminaalsest minevikust, ehkki see isik oli volikokku valitud juba sügisel 2005, kui ta oli üsna hiljuti kinnipidamiskohast vabanenud. Siis ei pälvinud tema valituks osutumine mingit tähelepanu. Mis võis olla vaikimise põhjuseks? Kas teadmatus? Vaevalt küll, sest nüüd kinnitavad kõik kommentaatorid, et info tema karistatuse kohta on olnud kogu aeg avalikest andmebaasidest kättesaadav. Miks seesama uuriv ajakirjandus siis sellele toona tähelepanu ei pööranud? Ilmselt olid tollal tähelepanukeskmes tähtsamad haid ning prügikala püüdmine jäeti uudistevaesemale ajale, kui see juhtum ärataks laiemat tähelepanu ning aitaks ka suvel ajalehti paremini müüa.<br />Veel paneb mind imestama üks samuti eelmise nädala sündmusele toetuv tendents, mis samuti seostub suveajaga. Nimelt just suvel tegeleb ajakirjandus agaralt kas kiirust ületanud, napsisena autoroolis istunud või muidu liikluses sigatsenud poliitikute paljastamisega, õigemini küll nende suure kella külge riputamisega, sest vaevalt usuks keegi, et vaid need poliitikud ja üksnes suvel liikluseeskirju rikuvad. Lihtsalt suvel, kui liiklusteema on märgatavalt aktiivsem kui pakase ja talvetuiskudega, äratavad niisugused lood märksa rohkem tähelepanu ja aitavad taas kord meedial ennast tõhusamalt müüa. Küllap on teisigi motiive, aga jäägu need juba vandenõuteoreetikute arutada.<br />Ent ühtaegu, kui poliitikute liiklushuligaansus pälvib nii tohutut tähelepanu, sest väidetavalt on poliitikud ju avaliku elu tegelased ja iga nende sammu tuleb jälgida suurendusklaasiga, siis kas olete märganud mõnes ajalehes või isegi kõmuajakirjas viimasel ajal lugusid poliitikute üleaisalöömistest, kaksikelust, Eestile nii iseloomulikust pidevast paarivahetusest!? Või arvate, et seda ei juhtu!? Näiteks meie naaberriigis Soomes on peaminister Matti Vanhanen pidevalt kõmuajakirjanduse hambus seeses nii eelmise abielu karilejooksmise kui üha kummalisemaks ja kohati koomilisemaks muutuvate naisseiklustega. Ehkki ka Soomes arutletakse palju selle üle, kas poliitikule tuleks lubada eraelus teatud kaitstust, kaldub avalik arvamus pigem sinnapoole, et poliitikute moraalsus ja usaldusväärsus peegeldub ka tema eraelus, võimes sõlmida püsivaid ja viljakaid inimsuhteid, mis võiksid olla eeskujuks valijatele, eelkõige aga noorsoole.<br />Millal on viimati Eestis neist asjadest seoses poliitikutega räägitud-kirjutatud, ehkki ajakirjandusringkondades liigub vägagi mitmesuguseid jutte ja mahlaseid väiteid ühe või teise tipp-poliitiku eraelu kohta? Võib-olla hirmutab ajakirjandust endiselt too igiammune kohtulugu, kui Enno Tammer jäi südi selles, et nimetas üht naisterahvast "rongaemaks"!? Tegelikult muidugi polnud see naine siis veel poliitik, aga siiski!? Liikluseeskirjade rikkumine on kahtlemata ju fikseeritud väärtegu, mitte lihtsalt oma lähedaste ja avalikkuse petmine, kuid kas üksnes fikseeritud rikkumiste põhjal tuleks otsustada ühe või teise poliitiku usaldusväärsuse üle või vääriks tema isiksuse profiil ka sügavamat lahtirääkimist!? Palun siiski mitte Kroonika kinnimakstud roosamannavahu tasemel!<br />Küll aga võime juba mitu nädalat lugeda näiteks vastuolulisi ja ilmselt faktidest kaugel seisvaid väiteid ajakirjanduskolleegi Vahur Kersna eraelust ja suhetest eksabikaasaga. Eks ole temagi ju serva pidi avaliku elu tegelane, vähemasti ei ole ta teatavasti keeldunud ajakirjanikele teavet andmast, kuid mille poolest need tema isiklikud probleemid on avalikkuse jaoks kuidagi olulisemad kui näiteks mõne ministri probleemne või kahepalgeline eraelu. Ei, ma ei kutsu üles selleks, et asuda nüüd kõiki rahva seas levivaid kuulujutte kohe trükis avaldama või eetris ette kandma, kuid ma tahan lihtsalt küsida, et mis motiividel ja miks ajakirjandus teeb seda ühel või teisel juhul, ühe või teise poliitiku puhul, aga mõnikord ja mõne muu puhul mitte!? Kas mõni neist on juba piisavalt diskrediteeritud, et tema puhul lastakse kohe latt madalamale, mõne teise puhul aga peetakse kinni vandeseltslaslikust vaikimiskokkuleppest ja tehakse "humaanseid" erandeid?!<br />Tegelikult virgutas mind selleks mõtiskluseks Priit Pulleritsu nn taustalugu Närbuvad staarid, mis ilmus laupäevases Arteris. Ma saan aru meie tunnustatud meediaõppejõu soovist manitseda inimesi mitte tahtma saada kuulsaks üksnes Lihtsa elu või Baari-saate taoliste tõsieluseepide kaudu, sest see võib neile mitte tuua kuulsust, vaid sageli põhjustada hoopis pettumusi, frustratsiooni ja isiksuse allakäiku. Ma olen sellega nõus, kuid ma ei saa aru sellest, kuidas meedia enda roll jäetakse siinjuures täiesti tähelepanuta. Vaevalt oleksid need, ausalt öeldes edevad ja lihtsameelsed, ikkagi väga noored, inimesed sattunud sellele libedale teele, kui kogu meediamasin poleks neid selleks jõuliselt ahvatlenud, kasutanud neid ära niiöelda odava tööjõuna, sisuliselt meediaorjadena kanalite omanike kasumimarginaalide maksimeerimiseks!? Selle asemel, et tänitada ja parastada Bussi-Birjo või Baari-Paavo kallal võiks Pullerits küsida endalt kui ajakirjanikult ja oma tsunftikaaslastelt, miks suhtutakse meedias inimestesse nii hoolimatult, pealegi sellistessegi meie kaaskodanikesse, keda ei saa tegelikult kuidagi nimetada "avaliku elu tegelasteks"? Sageli suhtutakse neisse hoolimatumalt ja ebaeetilisemaltki kui neisse päris avaliku elu tegelastesse. Tegelikult puistab ju nende "närbuvate staaride" uus eksponeerimine Arteris vaid soola nende niigi veritsevatesse hingehaavadesse. Kas ikka maksab?</span><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-9123346679354563393?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-57860189005578970972007-07-02T01:11:00.000-07:002007-07-02T01:13:06.264-07:00<span style="font-family:trebuchet ms;color:#ffff00;"><strong>Rahvusringhääling peab pakkuma noortele alternatiivi</strong></span><br /><span style="color:#ffff00;"></span><br /><span style="color:#ffff00;"><span style="font-family:trebuchet ms;">Juulikuu on käes ja see aasta on kaldunud oma teise poolde, alanud on pikkade puhkuste ja aja mahavõtmise aeg. Aasta suursündmus, koolinoorte laulu- ja tantsupidugi sai kenasti peetud, suurema vihmata ja tõsisemat tähelepanu väärivate korralduslike probleemideta. Vähemasti nõnda võib järeldada tänaste ajalehtede põhjal, mis annavad eilse päeva ülevatest hetkedest rongkäigus ja Lauluväljakul päikeselise ülevaate, pisut Eesti Päevalehes norides küll piduliste toitlustuse korralduse pärast. Isenesest on see ju tore, kui kõige hea kõrval ei unusta ajakirjandus ka midagi sellist, mida annab veel paremaks teha ja üht toredat pidu veelgi täiuslikumaks muuta. Ja võib-olla vääriks ka Postimehe juhtkirja soovitus muuta peod piletivabaks riigijuhtide seas tõsist kaalumist, ei tohiks ju peopiletite müügist saadavast tulust ilmajäämine olla võrreldavgi selle kogu rahvast ühendava emotsionaalse laenguga, mida selline sündmus meile kõigile kingib.<br />Siinkõneleja pidi laulu- ja tantsupeole kaasaelamisel leppima raadio ja teleri kaudu pakutavaga. Ja sedagi vaid katkendlikult ja muude tähtsate tegemiste vahel, ent tuleb tunnistada, et üsna heade tulemustega, sest seekord eetris ja ekraanil ruulinud noorsugu õigustas suuresti end peo vahendajana. Eriti sümpaatne oli kuulata just Vikerraadiot, kus noored ja kogenumad toimetajad töötasid käsikäes ja seetõttu ühendati ka nooruslik elaan ja entusiasm faktitäpsuse ja suurema üldistusjõuga. Telepildi puhul lummas aga eriti operaatori- ja režissööritöö, mis andis parima tulemuse just nii tantsijate, eriti aga lauljate suurte ja kõnekate plaanide loomisel. Laul ja ilmed ütlesid kõik, ilma kommentaaridetagi. Ehk oli positiivse mulje üheks põhjuseks ka see, et sain esimest korda vaadata laulupidu kirka ja terava digipildi pealt. Võib kinnitada, et eesti noored on telepildis ilusad, reipad, heatujulised, aga samas särab nende silmis ka tõsine teada tahtmise tuluke, nad pole see ajuvaba mass, kellena noori meile pahatihti esitlevad kommertskanalid.<br />Jääb loota, et noored hääled ja näod rahvusringhäälingu kanaleil tõid vastuvõtjate juurde ka tuhandeid selliseid noori, kes ise seekordsel peol ei osalenud, ei ole ju lauluhäält ega tantsujalga kõigile meist kingitud. Tunnistagem, et peol osalejate seas oli siiski eesti noorsoo vähemus, vaieldamatult tegusam ja tublim vähemus, ent siiski vähemus. Ning just seepärast tuleks ringhäälingumaailmas mõelda üha tõsisemalt sellele, kuidas selliseid rahvast ühendavaid ja ülendavaid sündmusi, seda elujaatavat ja inimesi liitvat positiivset kõrgepinget viia võimalikult enamate omamaiste inimesteni, eriti veel laste ja noorteni. Et traditsioonid edasi kestaksid, kuid ühtaegu ka areneksid ja ajaga sammu käiksid, mitte ei jääks tolmuma ega tuhmuma vaid vanema põlvkonna hõllandusse.<br />Tegelikult on mure meie noorte maailmapildi pärast igati ajakohane ning just tänastes ajalehtedes on avaldatud ka mõningaid tähelepanekuid ühe värske ajakirjandusmagistri Kristina Veidenbaumi magistritööst "Uudistemagasin kui sotsiaalne ressurss teismelistele. Kvalitatiivne uurimus telesaate "Reporter" retseptsioonist." See uudistemagaisn, mis suvel kannab "Suvereporteri" nime, on vaieldamatult üks populaarsemaid televisiooni uudistesaateid ning selle atraktiivne vorm ja sõnakad saatejuhid veenavad eelkõige noort vaatajat. Ent nagu täheldab ka Kristina Veidenbaum, võib lööv vorm sageli peita endas küsitavat sisu, mitte aidata kaasa meid ümbritseva tegelikkuse mõistmisele, vaid konstrueerib seda tegelikkust ja suhtumisi, surub maailma mudelitesse ja nende kaudu manipuleerib meiega.<br />"Kurb kui selline maailmanägemine muutub harjumuspäraseks," tõdeb vastne magister. Vaevalt õnnestuks kunagi muuta kommertskanali hoiakuid, mille tegevust juhib eelkõige siiski aktsionäride kasumihuvi, küll aga saab neile järeldustele tõsiselt mõelda rahvusringhääling, püüdes leida paremat kontakti Eesti noortega. Need pürgimused ei tohiks kunagi langeda efektse pealiskaudsuse lõksu. Laulu- ja tantsupeo ülekanded tõestasid, et seda probleemi on teadvustatud ja töö käib. Jõudu selleks!</span><br /></span><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3634737836814500803-5786018900557897097?l=kammeljas.blogspot.com' alt='' /></div>Ummelashttp://www.blogger.com/profile/09611505991153771841noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3634737836814500803.post-59979997774741831972007-06-16T05:18:00.001-07:002007-06-16T05:18:52.117-07:00<span style="font-family:trebuchet ms;color:#ffccff;">Tere taas! Sel aastal oleme koos Andri Maimetsaga otsustanud meediakommentaare teha ka läbi suve. Ehk on sellest pisutki abi selleks, et ajakirjandus nii pöördumatult ei hapukurgistuks ega suveks oma luuke kinni paneks. Kuigi, jah, luukide sulgemisest on juba teatanud ka mitu telekanalit ning ka Postimehe arvamus- ja kommentaarilisa AK ilmus laupäeval viimast korda. Äripäevgi hakkab küllap taas ilmuma harvem ja nii edasi ja nii edasi. Jääb veel oodata, mitu päeva pausi jaanipäeva ajal tehakse. Ehk ainult vaesed raadiojaamad ei saa koos muu meediaga suikuda suveunne, sest puhkav inimene kuulab ju vägagi hea meelega muusikat ja vahel ka huvitava jutu puhumist.<br />Eelmine nädal tõi meile uudise selle kohta, et Maalehe aktsionärid otsustasid oma lapsukese Luige kontsernile maha müüa ja hakata nautima prisket rantjeepõlve. Minul on sellest igatahes väga kahju, sest sellega lakkas olemast viimanegi majanduslikult sõltumatu ja toimetuslikult iseseisev laia levikuga Eesti ajaleht. Mulle võidakse küll kinnitada, et omanikuvahetus ei muuda lehe sisus midagi, et suuraktsionär Luik suhtub suure pieteeditundega nii Maalehe traditsioonidesse kui nädalalehe lugejate ootustesse, kuid karmid turumajanduslikud faktid kõnelevad teist keelt: ka Maaleht peab hakkama nüüdsest alluma mitte oma toimetajate ja lugejate, vaid Ekspressi kontserni aktsionäride tahtele. Kui piisavalt kasumit ikka ei tule, pannakse leht kinni nagu tuuletõmbust tekitav luhvtaken. Ei, mitte nüüd kohe ega selle toimetuse ajal, vaid veidi hiljem, kui struktuursed reformid on läbi viidud, reklaamiosakond ja trükikoda välja vahetatud, toimetajaskonda noorendatud ja autorkonda ratsionaliseeritud, aga kasumit ikka ei tule.<br />Miks ma muretsen Maalehe pärast!? Aga sellepärast, et see oli vist viimane Eesti leht, kuhu ma ise olen ka kirjutanud, sest ma tean, et mu kolumne seal lõputult ei marineerita, ei moonutata trükis nende sisu tundmatuseni, ei lühendata nende pikkust kellegi suvast tulenevalt, ei lükata tagasi kui toimetusliku joonega mittesobivaid ja nii edasi, mis on aga nii tavaline teiste meie suurte ajalehtede puhul. Loomulikult sedagi vaid siis, kui sulle armulikult üldse sellist võimalust pakutakse, et oma kirjatükki seal kord aastas avaldada. Tänu sellele on Maaleht olnud tõesti üks viimaseid avatud mõttevahetuse ja pluralismi kantse meie muidu nii võimupolitiiliselt korrektses ajakirjandusmaailmas, kus näiteks uuriva ajakirjanduse verstapostiks nimetatakse ka sellist ajalehte, mis kõige kontrollimatumatult avaldab igasugust kõmu. Maaleht pole seda minu arust kunagi teinud, pigem on ta püüdnud just selle teise lehe kõmu nii mõnelgi korral asjalike faktidega ümber lükata.<br />Ja veel üks võrdlus: kui viimase Eesti Ekspressi A-osa 64 leheküljest on 19 üle terve lehekülje ulatuvad reklaamid ja kuulutused, lisaks muidugi äraarvamata kogus muid teksti sisse poetatud kuulutusi, siis Maalehe 34 leheküljest on vaid üks tervenisti reklaami all. Ehk siis suhe on Eesti Ekspressi ostjale 17 krooni ja 90 sendi eest 45 lehekülge lugemist, Maalehe puhul 13,90 eest aga tervenisti 33 lehekülge. Jätkem igasugu lisad sinkohal kõrvale, sest ka need on valdavalt reklaamiga täidetud. Pole siis ime, et Maalehe senine kasum on olnud isegi kümneid kordi Ekspressi omast väiksem. Ent kas ka Maalehe ajakirjanduslik ja sotsiaalne väärtus!? Küllap on see olnud pigem pöördvõrdelises suhtes lehe tootlikkusega. Ent n