Pirrud
lõkendavad mõlemast otsast
(ilmunud kärbitud kujul Õhtulehes veebruaris 2019)
Viimastel nädalatel meediakanaleis puhkenud diskussioon
eutanaasia seadustamise võimalusest Eestis on mõneti kummaline. Tõsiusklikud kristlased
muidugi ei nõustu sellise õigusega, sest inimelu pole meile andnud me ise, vaid
meie vanemad ja laiemas mõttes - jumal. Selline lähenemine ei leia muidugi
usuleiges Eestis enam erilist poolehoidu. Nagu Eestis ikka, sumbub ka
tõsimeelne arutelu seejärel kõrvalistesse asjaoludesse nagu eutanaasia hind,
„eutanaasiaturism“, protseduurilised üksikasjad jne. Ja kes lõpuks otsustab,
kas konkreetne inimene ise või tema võimetuse korral tema lähedased ja arstid?!
Klassikalises mõttes on eutanaasia juba väga palju aastakümneid tähendanud
seda, et inimesel, kes on pikka aega olnud ajusurmas, nii et paranemise märke
pole loota, võetakse ühel hetkel, nagu öeldakse „torud küljest“. Abistatud või
kontrollitud suitsiid on midagi muud. See on vastutulek elutüdimusele,
soovimatus jätkata lootusetut võitlust viimse hingetõmbeni. Kahtlemata on see
suuresti individuaalne valik, eriti kui inimene on veel täie mõistuse juures ja
valmis enda eest ise otsustama. Muidugi annab selleks võimaluse ka
traditsiooniline suitsiid, mida ka Eestis paraku tehakse iga aasta sadu kordi.
Paljude enesetapjate jaoks on probleem selles, et nad pole siiski kindlad, kas valitud
meetodil see üldse õnnestub. Või pole nad enam adekvaatsed oma elu üle
otsustama psüühilistel põhjustel. Sellega seostub psühhiaatrilise abi probleem
nii suitsiidi ennetamisel kui ka ebaõnnestunud suitsiidi järelravis. Ent on
veel üks aspekt kogu selles elu lõpetamise protsessis, see on lootuse kaotamine
väärikalt surra. Tean mitut oma lähedast, kes kõrges eas, üle 90-aastasena
paigutati hooldusravi haiglasse, sest puudusid omastel elementaarsed võimalused
teda oma kodus hooldada. Pakkuda kodus niinimetatud palliatiivset ravi. Äsja
saime ju teada, et Eestis meditsiinisüsteemis on selle ravi pakkumiseks vaid
mõni üksik voodikoht Tallinnas. Tulemuseks on olnud see, et mainitud inimesed
hooldekodus on ka üsna kähku, mõne nädala jooksul surnud. Hiljuti ilmus
artikkel „Pole kohta, kus väärikalt surra. Diakooniahaigla hospiitsi ähvardab
sulgemine (EPL 25.01.)“. Ometi on see olnud üks viimaseid kohti Eestis, kus
väljaõppinud spetsialistide järelevalve all on püütud elust lahkujaile viimast
teekonda muuta võimalikult inimväärseks. Kas selline sündmus, et just see
asutus ei saanud haigekassalt toetust ning raha läks pigem kommertssektori
hooldekodusele, ei kõnele millestki põhimõttelisemast – varjatud reklaamist
eutanaasiale ja selle seadustamisele? Üle lahe Soomes on viimastel nädalatel puhkenud
äge diskussioon erahooldekodude taseme ja seal pakutavate teenuste üle.
Kontrollimisel on selgunud, et suures osas sadadest kommertsalusel töötavaist
hooldekodudest on patsiendid jäetud kas piisava hoolduse ja ravita või lausa
järelevalveta, ja seda kuni letaalsete tagajärgedeni. Eestis on praegu selliste
kommertshooldekodude buum, sest meie ravikindlustus ei suuda enam ülal pidada kõikehõlmavat
inimväärset süsteemi eakate eest hoolitsemisel. Kui järgida „Kalevipoega“, siis
„ükskord algab aega, kus kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama“. Ent
selleks on vaja Kalevi tagasitulekut. Mäletame, missugune oli eeposes
Kalevipoja enda saatus Kääpa jões, maha lõigatud jalgadega. Eutanaasiat ta siiski
ei soovinud või ei teadnud taevaisalt küsida. Ent enamikul eestimaalastest pole
samavõrd Kalevipoja jõudu ega meelekindlust. Abistatud enesetapust ei tohiks aga
siiski kujuneda alternatiiv elu väärikale lõppfaasile ega kontrollitud palliatiivravile.
Ka tulevaste põlvkondade eluusu nimel.