Kiretu kommentaar

Tere ja rõõmsat teist ülestõusmispüha! Tänases meediakommentaaris ei kasuta ma oma isiklikke arvamusi, ma üksnes tsiteerin laupäevase Postimehe, meie suurima ja väidetavalt kvaliteetseima päevalehe materjale. Alustan vastutava väljaandja Mart Kadastiku juhtkirjast Hea lugu: "Lugudel on hämmastav jõud. Tuntuimale neist, piibliloole, võlgneme ülestõusmispüha. Suure loo sees on alati väiksemaid. Näiteks Maarja, poja kaotanud ema lugu. Tammsaare on meile andnud Andrese ja Pearu, Krõõda ja Mari lood. Kuid kas meil on kogu rahvast erutavat lugu eesti perekonna saatusest viimases sõjas ja pärast seda? Kui ajalugu hingestavat lugu ei ole, kipuvad inimesed mineviku kiiresti unustama. Faktid on tunnetest nõrgemad.Mis muutis sakslaste suhtumist oma ajalukku, natsismi? Nürnbergi kohus? Ei. Veel 1955. aastal uskusid pooled sakslastest, et «Hitler võinuks olla suur riigijuht, kui poleks tulnud sõda». Hoiakut ei muutnud ajaloouurimused, vaid 1979. aastal televisioonis näidatud Hollywoodi seriaal «Holokaust». Film, mida kriitikud pidasid seebiooperiks, viis sakslaste teadvusse natside põhjustatud kannatuste tegeliku ulatuse. Stalini kuriteod ei ole Hollywoodi huvitanud. Globaalne ükskõiksus. Näiteks 43% Rootsi noortest usub, et kommunismiohvreid oli vähem kui miljon. Seda enam peame tõese loo, mis liigutaks võimalikult paljude inimeste hinge, oma ajaloost ise üles leidma. Loo, mis ärataks heldimust kõigis. Nagu koonduslaagris hukkunud juudi tüdruku Anne Franki päevik.Lugusid ei pea otsima üksnes minevikust. Paulo Coelho romaani «Üksteist minutit» kangelanna Maria läheb Brasiiliast Šveitsi baaritantsijaks. Ja satub peagi prostituudiks. Coelho meenutab piiblisõnu: kes on palju armastanud, sellele antakse ka palju patte andeks. Ja lugeja mõistabki Mariat ning tunneb talle kaasa. Eestis sel kombel elatist teenivad Mariad, Verad ja Svetlanad jäävad mõistmisest ilma. Nad on võõrkehad. Ometi on ka nemad millalgi millestki unistanud. Igaühel neist on oma lugu, mis asetub suure loo sisse: Eesti ei ole võrdsete võimaluste maa. Kas sellist maad on üldse kunagi olemas olnud?
Kadastiku kirjutist on internetis anonüümselt kommenteerinud keegi Joosep:
"Need 15 üleminekuaastat on olnud rasked, eekõige tundlikumale osale rahvast - loomeinimestele. Need ajal on olnud rasked, kuigi jah raadiost ja telest ja ajalehest saab lugeda sellest, kui hästi me ikka nüüd elame. Aga tegelikult. Osadel inimestel kindlasti paremini kui mullu, osadel, kel ennegi oli hästi, on suutnud oma positsiooni hoida, osa, kes siis oli vaene on vasem.... Kas uus eesti riik hoolib oma rahvast rohkem, kui see endine nõukogude riik? Kes seda nüüd täpselt teab. NII ja NAA.Loome Kalevipoja eeposele ja Tammsaare romaanidele lisa, teeme ühe hollivuudliku linateose, et kõik Euroopas ja Ameerikas mõistaksid meie rahva saatust. Mul on mõte! Teeme Kalevipojast filmi - sellise hollivuudiliku nagu Sõrmuste isand."
Postimehe online lehel on ka rubriik Elu 24, kust leiame märksõnade pilve ehk ned märksõnad, mille vastu Postimehe online lugejad huvi tunnevad: armukolmnurk · beatrice · britney spears · chantal sebire · cosmo · cosmo glämmilaat · david beckham · dmitri onistsenko · eesti otsib superstaari · eurolaul · eurovisioon · eutanaasia · glämmilaat · ilm · india · jaan toots · kaks · kanal 2 · kati toots · kersti toots · koolitants · kreisiraadio · laps · liisa langi · lindsay lohan · marko pokk · meet and greet · mtv · nägu · pamela anderson · prantslanna · rihanna · rinnad · rotermanni kaubamaja · seks · superhitt · supermercado · tüdruk · unelmate pulm · urmas sõõrumaa
Niisugune on läbilõikeline, kuid üsna tõepärane pilt meie meedia lipulaeva Postimehe onlines pakutavast ajakirjanduslikust ainesest vaiksel laupäeval anno 2008!

Ajakirjandus kui kollektiivne propagandist, agitaator ja organisaator

Meediakommentaar 10. märts 2008

Tere taas kuulama Ummelase negatiivset programmi! Parafraseerin sellega üht teist kommentaatorit, kelle positiivses programmis on minu jaoks harva märgata midagi positiivset. Mina tahaksin küll oma kriitikaga juhtida tähelepanu meie ajakirjanduses esinevaile nähtustele ja probleemidele, millest oleks võimalik hea tahtmise juures jagu saada. Kui vaid oleks piisavalt ausust, arusaamist ja andumust oma tööle. Leian, et ka kõige paadunumad küünikud, edevad eneseimetlejad ja oma alaväärsuskomplekse jõhkrate rünnakutega teiste inimeste vastu kompenseerida püüdvad inimesed võivad hea tahtmise korral muutuda, areneda, paraneda või siis vähemasti targemaks saades vait jääda. Ütlesid ju vanad roomlasedki, et kui oleksid vaikinud, oleks sind ehk peetud filosoofiks.

Pisut samasse kanti tüürib ka see kampaania, mille on viimasel ajal käivitanud paar suurt ajalehte, kutsudes inimesi andma allkirju Riigikogu liikmete palgasüsteemi muutmiseks. Allkirju kogutakse meil praegu mitmesuguste üleskutsete toetuseks. Kui selliseid kampaaniaid on piisavalt palju, nullivad need üksteist, aga sageli varjutavad ka palju tõsisemaid probleeme, mis riigi ja ühiskonna ees seisavad. Võiks küsida, kas parlamendisaadikute palga kasvu peatamine või isegi mõningane vähendamine annaks midagi tänases majanduse alajahtumise olukorras. Kas on tõesti lootust, et poliitikud võtavad väiksema palga eest nüüd midagi otsustavat ette, et peatada hinnatõusu või parandada majanduse konkurentsivõimet!? Pigem on asjalood ikka nii, et võideldes innukalt kellegi väidetava ülipalga vastu unustavad inimesed hetkeks ära oma isiklikud probleemid, laenuintresside kasvu, lubatud palgatõusu ärajätmise, süveneva soovi hääletada tänase poliitika vastu näiteks oma jalgadega.

Nõukogude ajal kirjutas partokraatia ajakirjandusele ette, et ta peab olema mitte ainult kollektiivne propagandist ja agitaator, vaid ka kollektiivne organisaator. See tähendab, et ajakirjandus pidi enda peale võtma masside juhtimise ja nendega manipuleerimise valitseva ideoloogia huvides, aga ka tollase võimu järjekordsete majandusäparduste ja lausrumaluse varjamiseks käivitama hoogsaid kampaaniaid. Kindlasti pole tänane suhe võimu ja vaimu vahel samasugune, see on märksa komplitseeritum ja sageli ka vastuolulisem. Ent midagi sarnast on sellistes üldrahvalikes kampaaniates, mille tegelikke põhjusi ja niiditõmbajaid me ei tea ega näe, ja mille järelmeid on ka raske ette näha. Küsigem, mida siis õieti sellise kampaaniaga tahetakse saavutada. Mis on see positiivne programm selle sõna õiges, mitte karikatuurses tähenduses? Kas lihtsalt vastuseis, laamendav protest on ika kohane dmeokraatlikule ühiskonnale või viib see meid tegelikult üha rohkem selle "vaikiva ajastu" suunas, millest mõlemal pool nähtamatut rindejoont on hakatud viimasel ajal, paraku üsna silmakirjalikult, rääkima?

Ma ei saa lahti tundest, et niisugused allkirjakampaaniad on ette nähtud eelkõige selleks, et suurendada klikkide arvu ajalehtede veebikülgedel ning tõestada reklaamitellijaile väljaannete suurt loetavust. Loomulikult peab ajakirjandus osalema suurtes sotsiaalsetes debattides, mõjutades nii ajakirjanike, eelkõige aga meedia vahendusel esinevate teiste arvamusliidrite seisukohavõttudega ühiskonnas toimivaid protsesse. Ent mulle isiklikult tundub, et meil on kümneid kui mitte sadu probleeme, mille lahendamisse ajakirjandus võiks anda kaalukama panuse kui 101 riigikogulase palkade reguleerimine. Eriti veel sel juhul, kui see ajakirjandus ise mingit arvestatavat lahendust pole välja pakkunud. Miks ajakirjandus ei tegele näiteks kellegi võimaliku jälitamisega meelsuse põhjal, millele viitasid vasakpoolsete meeleleavaldusest osavõtnud, miks jäi pressis vähimagi tähelepanuta puudega sündinud laste olukord, millest eelmisel nädalal räägiti murelikult Põhjala foorumil, miks ei taheta võtta konsensuslikku seisukohta alkoholimüügi piiramise küsimuses, mässides teema kõmulisse vassimisse ja elades välja vaid oma isiklikke poliiteelistusi? Kas tõesti kõik mainitud probleemid laheneksid Riigikogu liikmete palga mõnekümne protsendise revideerimisega?!

Kui paljud meie meediajuhid ja -kommentataorid on pidanud sellessamas meedias avaldatud etteheiteid ajakirjanduse kolletumise vastu vaid sooviks tugevdada riikliku regulatsiooni ja vaba sõna maha suruda, siis soovitaksin neil endal peeglisse, veel parem, oma südamesse, vaadata ja küsida, kas sellised kampaaniad on ikka päris siirad ja suunatud meie ühiskonna tõeliste probleemide lahendamisele või üksnes katse ajakirjanduse usaldusväärsusega seotud tõsiseid probleeme maskeerida, kolletavat palet sätendava make up-i abil usutavamaks muuta!?