Eestis levib seisukoht, et internetiportaalide kommentaarirubriigid on „peldikusein“, nagu arvas juba aastate eest üks Eesti prominentsemaid poliitikuid. Küllap viskas tal millegi pärast üle, lugenud mingit tema arust solvavat, ebaõiglast arvamust enda või oma pere kohta. Jah, vahel pannakse kommentaarides tõesti täiega, kohati põhjendamatu vihaga, isiklikult ja väga-väga halvasti. Ent kas miski muutuks, kui neid arvamusi ei avaldataks!? Olen enda kohta lugenud kõikvõimalikku jama, nõudmisi kõrvaldada mind lehest, eetrist, üldse „kõrvaldada“. Kas ma olen solvunud, pahane? Muidugi. Ent ma vähemasti tean, mida minu kohta arvatakse, selle asemel et uskuda, nagu kõik mind armastaksid, ülistaksid ja toetaksid. Kas ma tõesti tahaksin, et „igasugused“ mind armastaksid!? Kas ma isiksusena olen tõesti nii nõrguke, et ei kannata ka kõige kibedamat kriitikat enda kohta!? Ja kui mul ikka üle viskab, annan vastu, sest ma usun endasse ja oma tõesse. Vahel tuleb oma tõde kaitsta ka (sõna)relvaga, kust mujalt siis saavad alguse sõjad!?
Viimasel ajal näib mulle pigem, et Eestis süvenev interneti reguleerimine ja redigeerimine pole midagi muud kui seesama tsensuur Hiinas, ainult et veelgi väiklasem ja subjektiivsem. Hiina on totalitaarne riik, seal elab palju rahvaid ja tunnistatakse mitut usundit, kultuuritaust hiigelriigis on kirju ja vastuoluline. Kõigele lisaks hõljub riigi kohal endiselt kommunismiutoopia lummav unelm. Sellises olukorras tuhandete tsensorite töölerakendamine tundub pigem loomulik kui taunitav. Ent Eestis kasvav soov inimeste arvamusavaldusi eeltsenseerida, kas siis Eesti Päevalehe kombel isikutunnistusega registreerimise kaudu või Delfi amatöörtsensorite tegevuse tulemusena või Postimehe meetodil kõik kommenteerijad ära märgistada, pole ju midagi muud kui seesama tsensuur, soov võtta arvamusavaldajailt elementaarne enesekaitse ja võimalus esineda seisukohtadega ilma nende sidumiseta konkreetse isikuga. Teame, et vajadusel saab ju Kapo või muu ametkond riigireeturi, rahvusviha ärgitaja või arvamusterroristi nagu nii kätte. Ent olen juba märganud, et mõni veebitoimetaja himuga tõlgendab mu IP-aadressit, omamata selleks vähimatki õigust.
Mis on selle ülereageerimisega kaduma läinud? Eelkõige siirus, emotsionaalsus, vahenditus. Või veelgi enam – ausus, otsekohesus. Igaüks teab, kuidas sõprade ringis arutletakse ja siunatakse, sageli märksa räigemalt kui eales portaali kommentaariumis. Just samuti kui omal ajal N. Liidus. Kas mitte just selline „anonüümne“ kriitika ja anekdoodid polnud see, mis tolle saviljalgadel riigi lammutasid!? Ja õigustatult. Kas nüüd tahame inimeste arvamused, selle kõige ehedama reaktsiooni võimukandjate, ametnike, poliitikute ja ka ajakirjanikkonna otsuste ja tegevuse kohta suruda taas paksude kardinate taha, erakorterite köökide lämbusse ja magamistubade tekialuse vaikusesse!? Mida oleme siis 19 aastaga demokraatiast õppinud? Peale selle, et on olemas meile meeldiv demokraatia ja mingi NENDE oma. Ja miks üldse „peldikusein“!? Meie tualetid ju lausa kiiskavad valgetest keraamilistest plaatidest ning lõhnavad ülihästi. Kas see ongi kogu tõde meie ühiskonnast?
teisipäev, 15. juuni 2010
Rahvusvaheline teadusülikool – kas üksnes loosung?
Intervjuu TTÜ elektroonikainstituudi juhtivteaduri professor Mart Miniga
TTÜ arengukava püstitas sihi, et me saaksime rahvusvaheliselt tunnustatud teadusülikooliks. Kuidas see on Teie meelest teostunud?
Mart Min: See oli kõrge ja tarvilik eesmärk. Toetan seda igati. Ma pole näinud aga seda, et selle kõrge eesmärgi saavutamiseks oleks koostatud tegevuskava. Kordaläinuks võib lugeda seda, et oleme ehitanud uusi maju, renoveerinud, korrastanud campust. See on kahtlemata tarvilik tingimus, kuid kaugeltki mitte piisav. Palju tähtsam on see, mis toimub maja sees: kuidas töötavad inimesed, mis on iga inimese sihid ja kohustused, kui palju nad oma tööst sissetulekut saavad – kui suur lust tekib inimesel töötada meie ülikoolis.
Kas inimesed näevad perspektiivi, missugune on see noorel inimesel, kes tuleb siia pärast doktorikraadi kaitsmist. Ma arvan, et noor inimene seda perspektiivi ei näe. Kui kuulen kurtmist, et miks meil ei ole noori inimesi, siis tahaksin sellise küsimuse esitajale suu peale lüüa. Noor peab olema hull inimene, kui ta tuleb siia tööle. Ta on olnud aastaid pühendunud, elanud märksa väiksema sissetulekuga kui paljud eakaaslased tasuvamal tööl. Veel mõni aasta tagasi said meie professorid 20 tuhande krooni ringis, küllap osaliselt saavad praegugi. Mida me noorele inimesele lubame? Noormees, kui oled ka edaspidi väga tubli, võid jõuda heal juhul samasuguse palgani. Selline perspektiiv, eriti meie valdkonnas – elektroonikas – on nonsenss. Kui tahame saada rahvusvaheliselt tunnustatud teadusülikooliks, aga niisuguseid probleeme ei soovi käsitleda, siis on see „tunnustatud teadusülikooliks saamine“ vaid järjekordne loosung, mitte midagi muud.
Elektroonikainstituudis töötab doktorantuur päris hästi, 1-3 doktorit kaitseb igal aastal, ja nii juba viimased 10 aastat järjest. Minu „hinge peal“ on doktoreid sellel sajandil juba kümmekond. Meie väljalaske viljakus võrreldes vastuvõtuga on olnud ligi 90%. Mida teha aga nende noorte inimestega edasi? Tehnikaülikool ütleb talle sageli, et vaata, kuidas ise läbi saad, mitte et planeeritaks talle karjääri. Enamasti talle ülikoolis kohta ei olegi, ega ta ka ise taha siia tööle tulla. Kui ta doktorandina sai 6000 krooni stipendiumi ning lisaks tegi ka mingit teadustööd oma valitud valdkonnas, siis sai ta tasu, mis on tegelikult üsna lähedal sellele, mida ta ülikooliski võiks tulevikus saama hakata. Miks ta peaks küll tahtma hakata õppejõuks?!
Olen ise olnud kolm korda professoriks valitud, arvatavasti tunnen seda tööd. See on professionaalne töö, tahab süvenemist, oskusi ja ettevalmistust. Selle töö eest saadav tasu pole aga kaugeltki proportsionaalne vastutusega. See viib paratamatult allakäigutrepile: inimene mõistab, et talle ei tahetagi vääriliselt maksta, järelikult ka tema võtab asja kergemalt ega pinguta väga. Tööandja ka ei pinguta – milleks siis mina!? Ta jääb nõnda ka ise nõrgemaks, möönab et teda ilmselt enam ei valita, et ta on alla käinud. Selliseid allakäigutreppe oleme mitu korda näinud. Kas meil on mõni äsja doktorantuuri lõpetanutest õppejõududeks? Ei ole, sest nad ei julge minna võrdlemisi tülikale tööle, nad lähevad pigem teaduri kohale. Andekas inimene saab endale nõnda parema töölõigu, mida ta tunneb ja mille vastu tal on ka suurem huvi. Me teeme lepingulist tööd Euroopa Liidu programmides, see annab võimaluse ka paremaks palgaks. Seetõttu saavadki meie noored teadurid ligilähedaselt sama palka kui professorid. Tänu sellele, et teevad teadust Euroopale, sest rahagi tuleb ju sealt. Mis oleks perspektiiv? Mina seda ei näe. Kui me samamoodi jätkame, laseme ülikooli lihtsalt ära surra, nuttes sealjuures: „Oi-oi, mis nüüd küll juhtus!“ Juhtub see, et „ise tehtud, hästi tehtud“, aga sandisti kukkus välja.
Elektroonikainstituut on ju seni olnud üks edukaimaid kogu ülikoolis. Mis on selle edu taga?
M.M.: Teaduses oleme üsna edukad. Me oleme siiski hädas oma õppetegevusega. Inimesed, eriti juhid, ei julge välja öelda, et neil on suured mured. Kohe öeldakse, et ise oled vilets ja kehv. Meie oleme julgenud välja öelda, et kui me nõnda õppetegevust jätkame, nii killustatult, kui ta meie teaduskonnas praegu on, kui igal pisikesel instituudikesel on oma kava ja ta soovib kõik õppeained anda oma instituudi kaudu, siis see on lõpuks vaid soovunelm. Meie oleme sellele olnud vastu, sest see pole jätkusuutlik. Paraku on selline suhtumine niiöelda majanduslikult efektiivne, et võtame kõik õppeained enda rühmakese kanda. See viib paratamatult õpetamise kvaliteedi langusele. Kohati on see viinud lausa absurdini ja raharaiskamiseni. Võiks isegi öelda – see on kohati üleülikooliline raiskamise koht. Ülikoolis on õppeainete arv lausa kohutavalt suur, neid ei jõua kokku lugedagi, uusi tuleb kogu aeg juurde, aga vanad kaovad ära visalt või ei kaogi. Mõnel kaval on 6-7 tudengit, aga õppekava ikka säilib. Kavapidaja läheb nukral ilmel rektori või õppeprorektori juurde ja ütleb: „Kinnitatud kava, tempel on all, allkiri on all, nõukogu otsus, aga ma saan maksta palka ainult kümme tuhat kuus. Meil on seitse dotsenti ja seitse tudengit. Kuidas ma saan selle rahaga ära elada?“ „Ajutiselt“ küll, aga siiski millegi pärast leitakse paljudele sellistele palujatele positiivne lahendus.
Tehnikaülikoolis peaks õppekavade arvu vähendama neli korda, mitte üksnes siit ja sealt natuke kärpides. Ma arvan, et saaksime siis rahalist kokkuhoidu vähemalt kaks korda. Küsisin neilt, kes tahavad teha uusi õppekavasid ja neid ka enda kanda võtta, kas nad saavad aru, et see ei ole üldse ratsionaalne. Sain vastuseks: „Ehk mitte ülikoolile, aga mulle küll! Kui olen ratsionaalne, siis ülikooli juhtkond võtab mult raha ära. Said vähemate õppejõududega hakkama, siis sinu säästetud raha läheb sinna, kus ei saadud hakkama.“ On kahjulik olla ratsionaalne, rääkimata optimaalsusest. Velgi suurem hirm on see, kui tuleb ministeerium ja ütleb, et olete osanud oma palgad üles ajada, aga meil on ülikoole, kus asjad ei suju, aga tegu on Eestile „nii tähtsate asjadega“, et suuname raha hoopis sinna.
Vahel öeldakse, et ülikool peaks töötama eelkõige oma riigi ja ühiskonna hüvanguks, mitte niivõrd näiteks Euroopale ja maailmale mõeldes. Selline suhtumine töötab ingliskeelsete õppekavade vastu. Mida sellest arvate?
M.M.: Tundub ju küll, et oma riiki eelistav suhtumine on õige. Eesti energeetikale on vaja, kommunikatsiooniettevõtetele on vaja, meie majandust kandvatele aladele tuleb mõelda... Koos sellega rõhutatakse, et õpetama peab vaid eesti keeles, kuna see on meie maa ja meie kultuur. Niisugused vastuseisud on ilmnenud, kuna me tahame arendada ingliskeelset õppekava Communicative electronics koodinimega INTELS. Ma usun, et ligi 70 % meie teaduskonna tegevusest kajastub selles kavas. Meie ettepanek on selline, et seesama magistriõppe kava hakkaks kehtima ka eestikeelseile tudengitele. Et kui mõnel aastal meil ei ole välismaalasi, siis loeme seda eesti keeles, aga kui välismaalased on hulgas, loeme inglise keeles. Ent selgub, et hulk asju on selle vastu – keeleseadus, kohalik situatsioon ja paljud inimesed. Kui mõistlik selline vastuseis on? Paraku pole see üldse mõistlik. Me elame Euroopa Liidus juba aastast 2004. Kui oleme valinud selle tee ja ma ei kahtle, et see on õige, siis oleme mingil määral võtnud omaks ka Euroopa Liidus kehtivad tavad, majanduse, valdava keele ja kultuuri. Seetõttu leian, et rahvusvahelises teadusülikoolis saab põhikeeleks jääda siiski inglise keel nii teaduse kui magistri ja doktoriõppe osas. See oleks igati ökonoomne. Kui meil on ingliskeelne õppekava ja kõik õppejõud on valmis seda ka inglise keeles andma, siis saab ka eestlane talle vajalikud slaidid ja õppematerjalid inglise keeles, kuid temaga räägitakse siiski eesti keeles. Ma arvan, et magistriõppe tasemel oleks see noorele inimesele väga hea liitumiseks Euroopa ühiskonnaga. Liigselt Eestit eraldada oleks mõttetu, sest meil pole võimsaid majanduslikke ressursse. Arvan, et mis on hea Euroopale, on hea ka Eestile. Kas oleks tõesti mõistlik eestlasi jätkuvalt suunata kartulikoorte söömisele!?
TTÜ arengukava püstitas sihi, et me saaksime rahvusvaheliselt tunnustatud teadusülikooliks. Kuidas see on Teie meelest teostunud?
Mart Min: See oli kõrge ja tarvilik eesmärk. Toetan seda igati. Ma pole näinud aga seda, et selle kõrge eesmärgi saavutamiseks oleks koostatud tegevuskava. Kordaläinuks võib lugeda seda, et oleme ehitanud uusi maju, renoveerinud, korrastanud campust. See on kahtlemata tarvilik tingimus, kuid kaugeltki mitte piisav. Palju tähtsam on see, mis toimub maja sees: kuidas töötavad inimesed, mis on iga inimese sihid ja kohustused, kui palju nad oma tööst sissetulekut saavad – kui suur lust tekib inimesel töötada meie ülikoolis.
Kas inimesed näevad perspektiivi, missugune on see noorel inimesel, kes tuleb siia pärast doktorikraadi kaitsmist. Ma arvan, et noor inimene seda perspektiivi ei näe. Kui kuulen kurtmist, et miks meil ei ole noori inimesi, siis tahaksin sellise küsimuse esitajale suu peale lüüa. Noor peab olema hull inimene, kui ta tuleb siia tööle. Ta on olnud aastaid pühendunud, elanud märksa väiksema sissetulekuga kui paljud eakaaslased tasuvamal tööl. Veel mõni aasta tagasi said meie professorid 20 tuhande krooni ringis, küllap osaliselt saavad praegugi. Mida me noorele inimesele lubame? Noormees, kui oled ka edaspidi väga tubli, võid jõuda heal juhul samasuguse palgani. Selline perspektiiv, eriti meie valdkonnas – elektroonikas – on nonsenss. Kui tahame saada rahvusvaheliselt tunnustatud teadusülikooliks, aga niisuguseid probleeme ei soovi käsitleda, siis on see „tunnustatud teadusülikooliks saamine“ vaid järjekordne loosung, mitte midagi muud.
Elektroonikainstituudis töötab doktorantuur päris hästi, 1-3 doktorit kaitseb igal aastal, ja nii juba viimased 10 aastat järjest. Minu „hinge peal“ on doktoreid sellel sajandil juba kümmekond. Meie väljalaske viljakus võrreldes vastuvõtuga on olnud ligi 90%. Mida teha aga nende noorte inimestega edasi? Tehnikaülikool ütleb talle sageli, et vaata, kuidas ise läbi saad, mitte et planeeritaks talle karjääri. Enamasti talle ülikoolis kohta ei olegi, ega ta ka ise taha siia tööle tulla. Kui ta doktorandina sai 6000 krooni stipendiumi ning lisaks tegi ka mingit teadustööd oma valitud valdkonnas, siis sai ta tasu, mis on tegelikult üsna lähedal sellele, mida ta ülikooliski võiks tulevikus saama hakata. Miks ta peaks küll tahtma hakata õppejõuks?!
Olen ise olnud kolm korda professoriks valitud, arvatavasti tunnen seda tööd. See on professionaalne töö, tahab süvenemist, oskusi ja ettevalmistust. Selle töö eest saadav tasu pole aga kaugeltki proportsionaalne vastutusega. See viib paratamatult allakäigutrepile: inimene mõistab, et talle ei tahetagi vääriliselt maksta, järelikult ka tema võtab asja kergemalt ega pinguta väga. Tööandja ka ei pinguta – milleks siis mina!? Ta jääb nõnda ka ise nõrgemaks, möönab et teda ilmselt enam ei valita, et ta on alla käinud. Selliseid allakäigutreppe oleme mitu korda näinud. Kas meil on mõni äsja doktorantuuri lõpetanutest õppejõududeks? Ei ole, sest nad ei julge minna võrdlemisi tülikale tööle, nad lähevad pigem teaduri kohale. Andekas inimene saab endale nõnda parema töölõigu, mida ta tunneb ja mille vastu tal on ka suurem huvi. Me teeme lepingulist tööd Euroopa Liidu programmides, see annab võimaluse ka paremaks palgaks. Seetõttu saavadki meie noored teadurid ligilähedaselt sama palka kui professorid. Tänu sellele, et teevad teadust Euroopale, sest rahagi tuleb ju sealt. Mis oleks perspektiiv? Mina seda ei näe. Kui me samamoodi jätkame, laseme ülikooli lihtsalt ära surra, nuttes sealjuures: „Oi-oi, mis nüüd küll juhtus!“ Juhtub see, et „ise tehtud, hästi tehtud“, aga sandisti kukkus välja.
Elektroonikainstituut on ju seni olnud üks edukaimaid kogu ülikoolis. Mis on selle edu taga?
M.M.: Teaduses oleme üsna edukad. Me oleme siiski hädas oma õppetegevusega. Inimesed, eriti juhid, ei julge välja öelda, et neil on suured mured. Kohe öeldakse, et ise oled vilets ja kehv. Meie oleme julgenud välja öelda, et kui me nõnda õppetegevust jätkame, nii killustatult, kui ta meie teaduskonnas praegu on, kui igal pisikesel instituudikesel on oma kava ja ta soovib kõik õppeained anda oma instituudi kaudu, siis see on lõpuks vaid soovunelm. Meie oleme sellele olnud vastu, sest see pole jätkusuutlik. Paraku on selline suhtumine niiöelda majanduslikult efektiivne, et võtame kõik õppeained enda rühmakese kanda. See viib paratamatult õpetamise kvaliteedi langusele. Kohati on see viinud lausa absurdini ja raharaiskamiseni. Võiks isegi öelda – see on kohati üleülikooliline raiskamise koht. Ülikoolis on õppeainete arv lausa kohutavalt suur, neid ei jõua kokku lugedagi, uusi tuleb kogu aeg juurde, aga vanad kaovad ära visalt või ei kaogi. Mõnel kaval on 6-7 tudengit, aga õppekava ikka säilib. Kavapidaja läheb nukral ilmel rektori või õppeprorektori juurde ja ütleb: „Kinnitatud kava, tempel on all, allkiri on all, nõukogu otsus, aga ma saan maksta palka ainult kümme tuhat kuus. Meil on seitse dotsenti ja seitse tudengit. Kuidas ma saan selle rahaga ära elada?“ „Ajutiselt“ küll, aga siiski millegi pärast leitakse paljudele sellistele palujatele positiivne lahendus.
Tehnikaülikoolis peaks õppekavade arvu vähendama neli korda, mitte üksnes siit ja sealt natuke kärpides. Ma arvan, et saaksime siis rahalist kokkuhoidu vähemalt kaks korda. Küsisin neilt, kes tahavad teha uusi õppekavasid ja neid ka enda kanda võtta, kas nad saavad aru, et see ei ole üldse ratsionaalne. Sain vastuseks: „Ehk mitte ülikoolile, aga mulle küll! Kui olen ratsionaalne, siis ülikooli juhtkond võtab mult raha ära. Said vähemate õppejõududega hakkama, siis sinu säästetud raha läheb sinna, kus ei saadud hakkama.“ On kahjulik olla ratsionaalne, rääkimata optimaalsusest. Velgi suurem hirm on see, kui tuleb ministeerium ja ütleb, et olete osanud oma palgad üles ajada, aga meil on ülikoole, kus asjad ei suju, aga tegu on Eestile „nii tähtsate asjadega“, et suuname raha hoopis sinna.
Vahel öeldakse, et ülikool peaks töötama eelkõige oma riigi ja ühiskonna hüvanguks, mitte niivõrd näiteks Euroopale ja maailmale mõeldes. Selline suhtumine töötab ingliskeelsete õppekavade vastu. Mida sellest arvate?
M.M.: Tundub ju küll, et oma riiki eelistav suhtumine on õige. Eesti energeetikale on vaja, kommunikatsiooniettevõtetele on vaja, meie majandust kandvatele aladele tuleb mõelda... Koos sellega rõhutatakse, et õpetama peab vaid eesti keeles, kuna see on meie maa ja meie kultuur. Niisugused vastuseisud on ilmnenud, kuna me tahame arendada ingliskeelset õppekava Communicative electronics koodinimega INTELS. Ma usun, et ligi 70 % meie teaduskonna tegevusest kajastub selles kavas. Meie ettepanek on selline, et seesama magistriõppe kava hakkaks kehtima ka eestikeelseile tudengitele. Et kui mõnel aastal meil ei ole välismaalasi, siis loeme seda eesti keeles, aga kui välismaalased on hulgas, loeme inglise keeles. Ent selgub, et hulk asju on selle vastu – keeleseadus, kohalik situatsioon ja paljud inimesed. Kui mõistlik selline vastuseis on? Paraku pole see üldse mõistlik. Me elame Euroopa Liidus juba aastast 2004. Kui oleme valinud selle tee ja ma ei kahtle, et see on õige, siis oleme mingil määral võtnud omaks ka Euroopa Liidus kehtivad tavad, majanduse, valdava keele ja kultuuri. Seetõttu leian, et rahvusvahelises teadusülikoolis saab põhikeeleks jääda siiski inglise keel nii teaduse kui magistri ja doktoriõppe osas. See oleks igati ökonoomne. Kui meil on ingliskeelne õppekava ja kõik õppejõud on valmis seda ka inglise keeles andma, siis saab ka eestlane talle vajalikud slaidid ja õppematerjalid inglise keeles, kuid temaga räägitakse siiski eesti keeles. Ma arvan, et magistriõppe tasemel oleks see noorele inimesele väga hea liitumiseks Euroopa ühiskonnaga. Liigselt Eestit eraldada oleks mõttetu, sest meil pole võimsaid majanduslikke ressursse. Arvan, et mis on hea Euroopale, on hea ka Eestile. Kas oleks tõesti mõistlik eestlasi jätkuvalt suunata kartulikoorte söömisele!?
neljapäev, 3. juuni 2010
Ülikool vajab jõulist juhtimist
Intervjuu TTÜ elektroonikainstituudi direktori professor Toomas Rangiga
Kuidas hindate eelmise TTÜ arengukava täitmist ja missugused on suurimad probleemid uue arengukava koostamisel?
Toomas Rang: Kõik, mis on arengukavas 2005 – 2010 kirjas, on tänaseks enamvähem täidetud, aga kas ka kõik, mis vaja oli, sai omal ajal kirja pandud?! Muidugi, tagantjärele tarkus on täppisteadus, nagu keegi on öelnud, aga siiski. Ainus asi, mis pole üldse teostunud, on akadeemilise personali sotsiaalne kindlustatus ehk õppejõudude palgatase. Mida oleks saanud teha teisiti? Õppekavade, erinevate õpetatavate ainete hulka oleks vaja olnud selgelt optimeerida, ühistegevust enam algatada ja ellu viia. Me tegime kogu aeg kavu ja aineid juurde ning kohandasime neid omasoodu, aga läbi mõtlemata on tänaseni see, kui midagi tehakse juurde ja rahakott jääb ikka samaks, siis paratamatult ka „lake läheb lahjemaks“. Midagi oleks siiski tulnud ka kärpida. Selle kõrval on suur probleem, et meil õpetavad inimesed paratamatult vananevad. Me ei saa kahjuks tulevikku üles ehitada ainult pensionäridele. Laiendamine ilma teatava kokkutõmbamiseta ei ole loonud noorte inimeste jaoks selget perspektiivi, arenguvõimalusi.
Mis suunas see „paisumine“ on siis toimunud?
T.R.: Õppekavasid ei ole vaadatud selle pilguga, et saaks mõningaid neist kujundada üldisema õppekava erisust või sarnaseid õppeaineid anda ühe komplekssema õppeainena. Sellist analüüsi ei ole kahjuks tehtud. Me ei ole selgelt defineerinud teaduskonna vastutust optimaalse õpetamise eest. Teaduskonnad on jäänud omaette kuningriikideks, ja seda soosib ka ministeeriumi antud rahajaotamise valem. Nn Jürgensoni valem meie oma majas ei ole isenesest paha, ehk mõned kiuksud küljes, aga üldjuhul see valem on palju realistlikum. Kui ministeerium ähvardab meid sellega, kui üliõpilasi on vaid 30-40 % algsest, ja tahab pearaha vastavalt ära võtta, siis ei saa nad seal sugugi aru, et kulutused tudengite vähenemisega tegelikult ei kahane. Tõusetub küsimus, kas Eesti ikka suudab katta kogu tehnikaerialade spektrit, ehk oleks mõistlikum midagi kinni panna ja keskenduda sellele, milles oleme tugevad!? Väga paljudel juhtudel ei soosi ülikooli sees kasutada olevad finantsid ega erinev mentaliteet teaduskondade koostegutsemist, selles osas peaks ülikooli keskjuhtimine olema senisest märksa jõulisem ja põhimõttekindlam.
Kas võib järeldada, et meie ülikoolis on proportsioonid pisut paigast ära, nõnda et meil on väga edukaid, tunnustatud teadusalasid, aga kõik ei vea sugugi alati välja?
T.R.: Hea ja lihtne oleks öelda, et osa teadust ei kanna ja jätame selle katki ning punume seal, kus jaksame punuda. Ehkki sinna me lõpuks nagu nii jõuame. Eesti riik, see on võib-olla kaks Pariisi linnaosa. Üle kahe ülikooli sellisesse linnaossa ei mahu. Me ei jaksa olla võrreldavad suurriikidega, arvestades meie SKTd, muud võimekust ja tervet mõistustki. Me ei pea kõike ise tegema, veel vähem õpetama. Kui tahame olla teadusülikool, ei saa me selle kõrvalt õpetada kui mingi tavaline rakenduskõrgkool, meil puuduvad selleks elementaarsed võimalused. Ressursse tuleks fokuseerida ja eelisarendada seal, kus selleks on piisavalt jaksu. Äsjasel teaduse evalveerimisel ei visatud otseselt killustatuse kivi meie teaduskonna kapsaaeda. Põhjuseks oli ehk see, et evalveerimiskomisjoni liikmed polnud eriti tehnikakesksed. Ent tuleb tunnistada, nagu ka Alvar Soesoo eelmises lehes märkis, et pole otstarbekas, kui kaevandajad (mäeinstituut) on koos elektrimeestega, üritades nõnda ka teadust koos teha. Kui kivimit tuleb uurida, siis see ei ole sugugi seesama, mida seoses elektriga uuritakse, need pole ühildatavad. Teisalt on küsitav jäigalt lahus hoida IT-ala ja nn suurt elektrit, seegi pole eriti mõistlik. Näiteks Budapesti tehnikaülikoolis on talupojamõistust rohkem olnud, neil on elekter ja IT koos.
Tuleb tunnistada, et oleme viimastel aastatel siiski õiges suunas liikunud. Meie teaduskonna põhine tippkeskus – elektroonika ja biotehnika tippkeskus –, kus on koos elektroonikainstituut, arvutitehnika instituut ja tehnomeedikumi biomeditsiinitehnika instituut, on olnud edukas infrastruktuuri hankimisel, oleme suutnud luua keskkonna, kuhu on tulemas ka mujalt väärikat ja noort inimjõudu. Ühtlasi oleme loonud tingimused, et ka meie oma teadlased hakkaksid saama oma teadmistele ja tööle enam vastavat tasu. Läheneme juba sellele, et meil oleks 2/3 omamaiseid ja 1/3 välismaiseid uurijaid. Sel juhul räägiksime juba tõsiselt rahvusvahelisest ülikoolist. See sunnib mõtlema, et võib-olla tuleks ülikoolis rakendada kolmas prorektor just rahvusvaheliste sidemetega tegelemiseks.
Kuidas oleks võimalik professorite staatust väärtustada ja samal ajal tagada siiski õppetegevuses vajalik koolitustase?
T.R.: Tegelikult ei vaja me nii palju professoreid kui seni, piisaks, ehk veidi utreerides, senise 150 asemel kolmekümnestki. Õppetegevust võiksid tagada palju enam lektorid, olgu või doktorikraadiga. See ei tähenda, et nad võiksid tehnika ja tehnoloogia arengust maha jääda, aga nende põhitegevus oleks õpetamine, mitte samavõrd teaduse tegemine. Õppekava ei seisaks siiski püsti vaid lektoritel, vaid ka professorid ja dotsendid annaksid oma väärika panuse. Ent teatud ainegruppide puhul polegi Eestis võimalik teadust teha, järelikult tuleb neidki õpetada, aga otstarbekalt.
Õppeprorektor peaks meil seoses sellega ette võtma omamoodi Heraklese ameti ning tulevane rektor vajab koos selelga jõulist toetust selgete otsuste langetamsieks. Muide, Eestis on tegelikult piisavalt rakenduskõrgkoole, mis võiksid olla näiteks ülikoolide kolledžiteks, kus tehtaks nö esimesed otsused, ja ülikoolile jääksid sel juhul vaid magistri- ja doktoritaseme õpe.
Missuguseid ettepanekuid ülikooli juhtimise uuendamiseks veel välja pakuksite?
T.R.: Meil on rektori juures praegu kolm komisjoni, tegelikult peaks olema ka TTÜ arengukomisjon, kellel oleks tulevikku vaatav perspektiiv, kuidas arengukava välja kujuneb ning kuidas selle täitmist kas või iga poole aasta järel kontrollitaks. Kui minu asi oleks pakkuda, siis võiks selle esimeheks olla kolleeg professor Mart Min.
Kui uus rektor asub ametisse, siis peaks ta tõsiselt kaaluma ka dekaanide kaadrit, et nood toetaksid just tema tegevusjoont. Kui dekaanid seda ei tee, tuleks ka nemad ümber valida. Ei oleks kindlasti vaja toimida nagu Tartu Ülikool, tuues sisse kõrvalisi, ehk isegi poliitikaga seotud isikuid, sest nood hakkaksid ülikooli sees liialt oma huvides otsustama. Väga hästi on võimalik ka seniste reeglite raames liikuda efektiivsema ja optimaalsema ülikooli suunas. See eeldab aga nii tegusat „ülemist“ meeskonda, tegusaid komisjone ja tegusaid dekaane, aga samuti selget struktuurireformi koos teaduskondade arvu optimeerimisega.
MART UMMELAS
Ilmub TTÜ ajalehes Mente et Manu 4. juunil 2010
Kuidas hindate eelmise TTÜ arengukava täitmist ja missugused on suurimad probleemid uue arengukava koostamisel?
Toomas Rang: Kõik, mis on arengukavas 2005 – 2010 kirjas, on tänaseks enamvähem täidetud, aga kas ka kõik, mis vaja oli, sai omal ajal kirja pandud?! Muidugi, tagantjärele tarkus on täppisteadus, nagu keegi on öelnud, aga siiski. Ainus asi, mis pole üldse teostunud, on akadeemilise personali sotsiaalne kindlustatus ehk õppejõudude palgatase. Mida oleks saanud teha teisiti? Õppekavade, erinevate õpetatavate ainete hulka oleks vaja olnud selgelt optimeerida, ühistegevust enam algatada ja ellu viia. Me tegime kogu aeg kavu ja aineid juurde ning kohandasime neid omasoodu, aga läbi mõtlemata on tänaseni see, kui midagi tehakse juurde ja rahakott jääb ikka samaks, siis paratamatult ka „lake läheb lahjemaks“. Midagi oleks siiski tulnud ka kärpida. Selle kõrval on suur probleem, et meil õpetavad inimesed paratamatult vananevad. Me ei saa kahjuks tulevikku üles ehitada ainult pensionäridele. Laiendamine ilma teatava kokkutõmbamiseta ei ole loonud noorte inimeste jaoks selget perspektiivi, arenguvõimalusi.
Mis suunas see „paisumine“ on siis toimunud?
T.R.: Õppekavasid ei ole vaadatud selle pilguga, et saaks mõningaid neist kujundada üldisema õppekava erisust või sarnaseid õppeaineid anda ühe komplekssema õppeainena. Sellist analüüsi ei ole kahjuks tehtud. Me ei ole selgelt defineerinud teaduskonna vastutust optimaalse õpetamise eest. Teaduskonnad on jäänud omaette kuningriikideks, ja seda soosib ka ministeeriumi antud rahajaotamise valem. Nn Jürgensoni valem meie oma majas ei ole isenesest paha, ehk mõned kiuksud küljes, aga üldjuhul see valem on palju realistlikum. Kui ministeerium ähvardab meid sellega, kui üliõpilasi on vaid 30-40 % algsest, ja tahab pearaha vastavalt ära võtta, siis ei saa nad seal sugugi aru, et kulutused tudengite vähenemisega tegelikult ei kahane. Tõusetub küsimus, kas Eesti ikka suudab katta kogu tehnikaerialade spektrit, ehk oleks mõistlikum midagi kinni panna ja keskenduda sellele, milles oleme tugevad!? Väga paljudel juhtudel ei soosi ülikooli sees kasutada olevad finantsid ega erinev mentaliteet teaduskondade koostegutsemist, selles osas peaks ülikooli keskjuhtimine olema senisest märksa jõulisem ja põhimõttekindlam.
Kas võib järeldada, et meie ülikoolis on proportsioonid pisut paigast ära, nõnda et meil on väga edukaid, tunnustatud teadusalasid, aga kõik ei vea sugugi alati välja?
T.R.: Hea ja lihtne oleks öelda, et osa teadust ei kanna ja jätame selle katki ning punume seal, kus jaksame punuda. Ehkki sinna me lõpuks nagu nii jõuame. Eesti riik, see on võib-olla kaks Pariisi linnaosa. Üle kahe ülikooli sellisesse linnaossa ei mahu. Me ei jaksa olla võrreldavad suurriikidega, arvestades meie SKTd, muud võimekust ja tervet mõistustki. Me ei pea kõike ise tegema, veel vähem õpetama. Kui tahame olla teadusülikool, ei saa me selle kõrvalt õpetada kui mingi tavaline rakenduskõrgkool, meil puuduvad selleks elementaarsed võimalused. Ressursse tuleks fokuseerida ja eelisarendada seal, kus selleks on piisavalt jaksu. Äsjasel teaduse evalveerimisel ei visatud otseselt killustatuse kivi meie teaduskonna kapsaaeda. Põhjuseks oli ehk see, et evalveerimiskomisjoni liikmed polnud eriti tehnikakesksed. Ent tuleb tunnistada, nagu ka Alvar Soesoo eelmises lehes märkis, et pole otstarbekas, kui kaevandajad (mäeinstituut) on koos elektrimeestega, üritades nõnda ka teadust koos teha. Kui kivimit tuleb uurida, siis see ei ole sugugi seesama, mida seoses elektriga uuritakse, need pole ühildatavad. Teisalt on küsitav jäigalt lahus hoida IT-ala ja nn suurt elektrit, seegi pole eriti mõistlik. Näiteks Budapesti tehnikaülikoolis on talupojamõistust rohkem olnud, neil on elekter ja IT koos.
Tuleb tunnistada, et oleme viimastel aastatel siiski õiges suunas liikunud. Meie teaduskonna põhine tippkeskus – elektroonika ja biotehnika tippkeskus –, kus on koos elektroonikainstituut, arvutitehnika instituut ja tehnomeedikumi biomeditsiinitehnika instituut, on olnud edukas infrastruktuuri hankimisel, oleme suutnud luua keskkonna, kuhu on tulemas ka mujalt väärikat ja noort inimjõudu. Ühtlasi oleme loonud tingimused, et ka meie oma teadlased hakkaksid saama oma teadmistele ja tööle enam vastavat tasu. Läheneme juba sellele, et meil oleks 2/3 omamaiseid ja 1/3 välismaiseid uurijaid. Sel juhul räägiksime juba tõsiselt rahvusvahelisest ülikoolist. See sunnib mõtlema, et võib-olla tuleks ülikoolis rakendada kolmas prorektor just rahvusvaheliste sidemetega tegelemiseks.
Kuidas oleks võimalik professorite staatust väärtustada ja samal ajal tagada siiski õppetegevuses vajalik koolitustase?
T.R.: Tegelikult ei vaja me nii palju professoreid kui seni, piisaks, ehk veidi utreerides, senise 150 asemel kolmekümnestki. Õppetegevust võiksid tagada palju enam lektorid, olgu või doktorikraadiga. See ei tähenda, et nad võiksid tehnika ja tehnoloogia arengust maha jääda, aga nende põhitegevus oleks õpetamine, mitte samavõrd teaduse tegemine. Õppekava ei seisaks siiski püsti vaid lektoritel, vaid ka professorid ja dotsendid annaksid oma väärika panuse. Ent teatud ainegruppide puhul polegi Eestis võimalik teadust teha, järelikult tuleb neidki õpetada, aga otstarbekalt.
Õppeprorektor peaks meil seoses sellega ette võtma omamoodi Heraklese ameti ning tulevane rektor vajab koos selelga jõulist toetust selgete otsuste langetamsieks. Muide, Eestis on tegelikult piisavalt rakenduskõrgkoole, mis võiksid olla näiteks ülikoolide kolledžiteks, kus tehtaks nö esimesed otsused, ja ülikoolile jääksid sel juhul vaid magistri- ja doktoritaseme õpe.
Missuguseid ettepanekuid ülikooli juhtimise uuendamiseks veel välja pakuksite?
T.R.: Meil on rektori juures praegu kolm komisjoni, tegelikult peaks olema ka TTÜ arengukomisjon, kellel oleks tulevikku vaatav perspektiiv, kuidas arengukava välja kujuneb ning kuidas selle täitmist kas või iga poole aasta järel kontrollitaks. Kui minu asi oleks pakkuda, siis võiks selle esimeheks olla kolleeg professor Mart Min.
Kui uus rektor asub ametisse, siis peaks ta tõsiselt kaaluma ka dekaanide kaadrit, et nood toetaksid just tema tegevusjoont. Kui dekaanid seda ei tee, tuleks ka nemad ümber valida. Ei oleks kindlasti vaja toimida nagu Tartu Ülikool, tuues sisse kõrvalisi, ehk isegi poliitikaga seotud isikuid, sest nood hakkaksid ülikooli sees liialt oma huvides otsustama. Väga hästi on võimalik ka seniste reeglite raames liikuda efektiivsema ja optimaalsema ülikooli suunas. See eeldab aga nii tegusat „ülemist“ meeskonda, tegusaid komisjone ja tegusaid dekaane, aga samuti selget struktuurireformi koos teaduskondade arvu optimeerimisega.
MART UMMELAS
Ilmub TTÜ ajalehes Mente et Manu 4. juunil 2010
Tellimine:
Postitused (Atom)