Eutanaasiast

Pirrud lõkendavad mõlemast otsast

(ilmunud kärbitud kujul Õhtulehes veebruaris 2019)

Viimastel nädalatel meediakanaleis puhkenud diskussioon eutanaasia seadustamise võimalusest Eestis on mõneti kummaline. Tõsiusklikud kristlased muidugi ei nõustu sellise õigusega, sest inimelu pole meile andnud me ise, vaid meie vanemad ja laiemas mõttes - jumal. Selline lähenemine ei leia muidugi usuleiges Eestis enam erilist poolehoidu. Nagu Eestis ikka, sumbub ka tõsimeelne arutelu seejärel kõrvalistesse asjaoludesse nagu eutanaasia hind, „eutanaasiaturism“, protseduurilised üksikasjad jne. Ja kes lõpuks otsustab, kas konkreetne inimene ise või tema võimetuse korral tema lähedased ja arstid?! Klassikalises mõttes on eutanaasia juba väga palju aastakümneid tähendanud seda, et inimesel, kes on pikka aega olnud ajusurmas, nii et paranemise märke pole loota, võetakse ühel hetkel, nagu öeldakse „torud küljest“. Abistatud või kontrollitud suitsiid on midagi muud. See on vastutulek elutüdimusele, soovimatus jätkata lootusetut võitlust viimse hingetõmbeni. Kahtlemata on see suuresti individuaalne valik, eriti kui inimene on veel täie mõistuse juures ja valmis enda eest ise otsustama. Muidugi annab selleks võimaluse ka traditsiooniline suitsiid, mida ka Eestis paraku tehakse iga aasta sadu kordi. Paljude enesetapjate jaoks on probleem selles, et nad pole siiski kindlad, kas valitud meetodil see üldse õnnestub. Või pole nad enam adekvaatsed oma elu üle otsustama psüühilistel põhjustel. Sellega seostub psühhiaatrilise abi probleem nii suitsiidi ennetamisel kui ka ebaõnnestunud suitsiidi järelravis. Ent on veel üks aspekt kogu selles elu lõpetamise protsessis, see on lootuse kaotamine väärikalt surra. Tean mitut oma lähedast, kes kõrges eas, üle 90-aastasena paigutati hooldusravi haiglasse, sest puudusid omastel elementaarsed võimalused teda oma kodus hooldada. Pakkuda kodus niinimetatud palliatiivset ravi. Äsja saime ju teada, et Eestis meditsiinisüsteemis on selle ravi pakkumiseks vaid mõni üksik voodikoht Tallinnas. Tulemuseks on olnud see, et mainitud inimesed hooldekodus on ka üsna kähku, mõne nädala jooksul surnud. Hiljuti ilmus artikkel „Pole kohta, kus väärikalt surra. Diakooniahaigla hospiitsi ähvardab sulgemine (EPL 25.01.)“. Ometi on see olnud üks viimaseid kohti Eestis, kus väljaõppinud spetsialistide järelevalve all on püütud elust lahkujaile viimast teekonda muuta võimalikult inimväärseks. Kas selline sündmus, et just see asutus ei saanud haigekassalt toetust ning raha läks pigem kommertssektori hooldekodusele, ei kõnele millestki põhimõttelisemast – varjatud reklaamist eutanaasiale ja selle seadustamisele? Üle lahe Soomes on viimastel nädalatel puhkenud äge diskussioon erahooldekodude taseme ja seal pakutavate teenuste üle. Kontrollimisel on selgunud, et suures osas sadadest kommertsalusel töötavaist hooldekodudest on patsiendid jäetud kas piisava hoolduse ja ravita või lausa järelevalveta, ja seda kuni letaalsete tagajärgedeni. Eestis on praegu selliste kommertshooldekodude buum, sest meie ravikindlustus ei suuda enam ülal pidada kõikehõlmavat inimväärset süsteemi eakate eest hoolitsemisel. Kui järgida „Kalevipoega“, siis „ükskord algab aega, kus kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama“. Ent selleks on vaja Kalevi tagasitulekut. Mäletame, missugune oli eeposes Kalevipoja enda saatus Kääpa jões, maha lõigatud jalgadega. Eutanaasiat ta siiski ei soovinud või ei teadnud taevaisalt küsida. Ent enamikul eestimaalastest pole samavõrd Kalevipoja jõudu ega meelekindlust. Abistatud enesetapust ei tohiks aga siiski kujuneda alternatiiv elu väärikale lõppfaasile ega kontrollitud palliatiivravile. Ka tulevaste põlvkondade eluusu nimel.

Armastuseta liit?

Armastuseta liit?
(saadetud Õhtulehele, ilmumata)
Riigikogu valimiste 2019 esialgsed tulemused on selgunud. Võitjad ja
kaotajad on välja selgitatud. Pannakse kokku võimalikke
valitsuskoalitsioone. Ent siiski, kas tulemused olid ootamatud? Eriti
Keskerakonna jaoks. Pikalt küsitlustes püsinud edu Reformierakonna
ees sulas viimaste nädalatega kokku. Vaevalt uskusid kuigi paljud, et
REFi võit eel- ja koos sellega e-hääletusel kujuneb nii totaalseks.
Pidevad muutused hääletamismeetodeis teeniksid nagu üha selgemalt
teatud erakondade valimisvõidu huve. Mitmetel viimastel valimistel pole
e-hääletus tõstnud valimistest osavõttu, aga seda surutakse üha
jõulisemalt peale. Kas ikka mugavus ja oma kodanikuõiguse teostamine
peab olema vaid ühe kliki kaugusel!? Seda enam, et see ei suurenda
oma kodanikuõiguse kasutajate hulka. Endine reformist Igor Gräzin tõi
äsja välja paradoksi, et ehkki valimiskampaania meetodid on tähtajaliselt
piiratud ning valimispäeval on igasugune propaganda keelatud, siis
eelhääletuse perioodil on kõik tubased meetodid lubatud. Sealhulgas ka
meediakanaleist massiivselt tulvav propagandistlik ajupesu.
Keskerakond ei kaotanud rohkem kui ühe koha, kuid valitsuse
juhterakonnana viitab see kogu eelmise koalitsiooni ebaõnnestumisele.
Kaotasid kohti kõik 3 osapoolt. Millest see oli tingitud? Kirjutasin juba
sügisel ühes oma artiklis, et üleolev suhtumine EKREsse võib
Keskerakonnale kalliks maksma minna. Kui Jüri Ratas oli välja öelnud,
et ei näe võimalust teha koostööd EKREga, siis minu arvates oli see
valimiskampaania suurim viga. See oli taktikaline, mitte strateegiline
viga. Seejärel asuti avalikus ruumis jõuliselt suruma ühte koalitsiooni
KEd ja REFi. Kes sellest võitis? Kahtlemata mitte Keskerakonna truu
valijaskond, nn „savisaarlased“, kes on oma erakonda toetanud ligi 30
aastat. Kui lisaks erakonna juhtorganeis toimunud „jõulised“ muudatused
võisid neid panna kahtlema oma erakonna võimes programmi ellu,
variant hakata võimu REF-iga jagama, esitas küsimuse, kas ma olen
ikka õiges erakonnas. Me teame, kui palju kordi reformistid on tsentriste
mananud ja sõimanud, näiteks venemeelsuses. Nii meedias kui ka
kasutades nende mõju all olevaid ametkondi. Sellest ebausust algas
äravool KEst EKREsse. Teine äravool toimus venekeelse valijaskonna
poolelt. Mitte niivõrd ülejooksuna teiste erakondade juurde, millest annab
tunnistust sotside läbikukkumine, vaid valimisaktiivsuse vähenemisena.
Kahtlemata olid selleks oma kaalukad põhjused: venekeelse
koolihariduse ebamäärane tulevik, Eesti jõuline militariseerimine ja
konfrontatsioon nende emamaa Venemaaga. Ei maksa ju unustada, et
enamik venekeelseid Ida-Virus elab ju endiselt Venemaa meediaruumis!
Niisiis, Reformierakond ei võitnud tegelikult valimisi, vaid võitis hoopis
EKRE, kes enam kui kahekordistas oma toetuse. Luues sellega ühtlasi
olukorra, kus nendega mitte arvestamine muudab mis tahes REFi
juhitava koalitsiooni tuleviku üsna äraarvamatuks. Nüüd, kui
Reformierakond on üsna salakavalalt pakkunud koalitsiooni läbirääkimisi
kõigepealt Keskerakonnale, siis selle realiseerumine tundub kõigile
vähegi poliitikateadlikele inimestele ebausutav. Kas tõesti võiks sündida
armastuseta liit, millega KE viskab prügikasti 2,5 aastat valitsusvastutust
ning on nõus REFi juhi Kaja Kallase tagasipöördumisega minevikku,
stagnatsiooni ja peenhäälestuse aega!? Opositsiooni jäävad rahvuslikud
jõud nagu EKRE ja Isamaa ei hoia siis enam kokku värve, et näidata
seda valitsusliitu venesõbraliku, „liberastliku“, rahvuslikke huve reetva ja
300 000 vaesuspiiril või alla selle elavate inimeste unustamisena. Kas
selline valitsusliit püsiks üle sügise või saaks rahvas aru, millel selline liit
põhineb? Ikka räigel võimul, valitsemisel ja valitsuskohtade omavahel
jagamisel. Ent selline juba kord Eesti demokraatia ongi.

Dopingust emakeele päeval

Dopingust emakeele päeval

(saadetud Õhtulehele, ilmumise kohta andmed puuduvad)

Paneb imestama, miks me nimetame juba paarkümmend aastat, ka Eesti spordis, keelatud ainete ja meetodite kasutamist „dopinguks“. Nende aastate jooksul pole keegi küsinud, kas ehk vajab eesti keel omakeelset sõna. Doping mõistena ongi seetõttu jäänud üsna ähmaseks, sealhulgas seetõttu, et selle sisu ja piirid muutuvad pidevalt. Sõna "doping" ilmus esmakordselt tõenäoliselt 1889. aastal ühes inglise sõnastikus. Selle all mõeldi oopiumi ja muude uimastite segu, mida kasutati hobuste ergutamiseks. Tegelikult pole sõna sugugi inglise päritolu. Sõna "doping" tuleneb sõnast "dop", mis kuulub ühte Kagu-Aasia dialekti, kus ühe suguharu liikmed nimetasid nõnda uimastavat jooki, mida tarvitati ergutina kohalike tseremooniate ja tantsude ajal. Kaua hiljemgi kasutati nõnda kutsutud aineid hobuste ja koerte ergutamiseks. Wikipedia selgitab edasi: „Tänapäeva spordis kasutatakse dopingut laialdaselt ja see pole juhuslik. Sageli pole see tingitud mitte sportlase soovist iga hinna eest võita, vaid võidu majanduslikust hädavajalikkusest, millest sõltub sportlase olevik ja tulevik.“

Kas sellest võib järeldada, et meie profisportlased on täna võrreldavad hobuste ja koertega või võistlevad nad kui muinas-suguharude liikmed tantsides uimastite mõju all? Muide, ka eesti slängis on sõna „dope“ levinud narkootikumi tähenduses ja uimastisõltuv isik „doparina“. Ma siiski ei usu, et vastavaid aineid – erguteid, stimulaatoreid – või vastavaid menetlusi, näiteks verevahetust võiks pidada mingiks tseremoniaalseks tegevuseks. See on ikkagi osa ärilisest tegevusest, mida on hakatud nimetama profispordiks. Ehk nagu Wikipedias kirjutatakse, on see tingitud „majanduslikust hädavajalikkusest“.  Kolleeg Taavi Libe kirjutas sellest 4. märtsi „Õhtulehes“. Alustaksin sellega, millega ta lõpetas. „Kas mäletate, kui Mati Alaver lubas suurejoonelise žestina kasahhidele tagasi maksta, sest Aleksei Poltoranin ei võitnud Pyeongchangi olümpialt medalit? Sellist mõtteviisi Eesti sport ei vaja.“

Kas ikka ei vaja, kui ON vajanud? Mitte üksnes suusatamises, vaid ka jõu- ja väljakualadel, mujalgi. Taavi kirjutas ka meie sportlastest kui rahvuskangelastest. Kahtlemata on meil olnud palju selliseid sportlasi, kelle suhtes pole dopingu kasutamise pärast sanktsioone rakendatud. Meenutagem või Jaan Taltsi, Erika Salumäed, aga näiteks ka Gerd Kanterit. Kui kahe eelpool mainitu puhul jäi suur osa nende karjäärist nõukogude aega, siis Kanter on olnud ju 20 aastat profisportlane. Ta on olnud edukas ja tal on vedanud, sest see tähendab ka sponsorlust ja riigipoolset toetust. Nüüd kärsatanud suusatajate puhul on aga olnud ilmne, et abivahendeid kasutati selleks, et kuidagi 60. kohalt jõuda vähemalt esimese 30 hulka. Niisiis, puhas majanduslik aspekt, sest vaevalt aastaid 30. kohal suusatades oleks võimalik rahvuskangelaseks saada, küll aga oma peret ära elatada. Siirdudes seejärel treeneriks, nagu oleme näinud ka viimasesse skandaali segatud endiste suusatajate puhul.

Muidugi on noorte prioriteedid muutunud ja rassimine suusarajal või maadlusmatil pole enam nende jaoks esmane eelistus. Lihtsam ja tulusam on tutvuda IT-ga ja asutada mingi õpilasfirma taaskasutatavate topside tegemiseks. Ent seegi on samuti äri ja peagi põrkavad nad ka selles kokku eetiliselt küsitavate valikutega. Kahtlemata on tervisesport põhimõtteliselt eetilisem profispordist, mis pealegi on tegelikult globalistlik tegevus, mitte ammu enam rahvuslik fenomen. Ent ka tervisesporti, näiteks fitnessisse ja kulturismi on ergutid juba ammu tunginud. Me ei tea ka, millal spordijoogid või astmaravimid (näiteks norralaste puhul) lisatakse ükskord dopinguainete nimekirja. Minu jaoks on profisport siiski üsna sarnane äriga, kus kasutatakse pea alati küsitavaid meetodeid, kuid käitutakse põhimõttel „kuni pole tabatud, pole varas“. Tegelikult aga tuleksin minu loo alguse juurde. Miks „doping“? Miks mitte mõni eesti omakeelne vaste? Võib-olla sellepärast, et selle mõiste sisu jääks sama hägusaks, nagu see on enamikule meist, kes pole ei profisportlased, nende treenerid ega ammugi mitte WADA eksperdid.

Kas MeToo valimisliit

Kas MeToo valimisliit

(saadetud 21.03. Nelli Teatajale, ilma igasuguse vastuseta)

Valimised on läbi. Reformierakond on Keskerakonna nurka külmkapi vastu surunud nagu kunagi Taavi Rõivas oma kolleegi. Keskerakond ei kaotanud rohkem kui ühe koha, kuid kaotas usu endasse ja oma valijatesse. Kui  Jüri Ratas ütles juba enne aastavahetust välja, et ei näe võimalust teha koostööd EKREga, siis valmistati sellega ette tänast abitut seisundit. See oli põhimõtteline viga, mis tõi kaasa paljude päriseestlaste õlejooksmise EKRE leeri. Keskerakonna vastased hakkasid siis suruma erakonda koostööle Reformierakonnaga, valmistades sellega ette Keskerakonna kaotust. Keskerakonna truu valijaskond, nn „savisaarlased“, kes on oma erakonda toetanud ligi 30 aastat korjasid kondid kokku ja siirdusid EKREsse nagu Peeter Ernits. Kui lisaks erakonna juhtorganeis 2016 toimunud „jõulised“ muudatused, millele ei oodatud toetust kogu 14 000 liikmelt, vaid väljavalitud seltskonnalt, võisid neid panna veelgi toetajaid kahtlema soovis erakonna algset programmi ellu viia. Teine äravool toimus venekeelse valijaskonna poolelt. Mitte niivõrd ülejooksmisena teiste erakondade juurde, millest annab tunnistust ka sotside läbikukkumine, vaid valimisaktiivsuse üldise vähenemisena. Kahtlemata olid selleks oma kaalukad põhjused: venekeelse koolihariduse ebamäärane tulevik, Eesti jõuline natostamine ja süvenev konfrontatsioon nende emamaa Venemaaga. Ei maksa ju unustada, et enamik venekeelseid Ida-Virus elab ju endiselt Venemaa meediaruumis ja sõjast pole möödunud sajanditki.

Niisiis, Reformierakond ei võitnud tegelikult valimisi, vaid võitis hoopis EKRE, kes enam kui kahekordistas oma toetuse. Luues sellega ühtlasi olukorra, kus nendega mitte arvestamine muudab mis tahes nendeta moodustatava koalitsiooni tuleviku üsna äraarvamatuks. Nüüd, kui Reformierakond on üsna salakavalalt pakkunud koalitsiooni läbirääkimisi kõigepealt Keskerakonnale, seadis selle nurka nagu Taavi Rõivas kunagi, siis selle realiseerumine tundub kõigile vähegi poliitikateadlikele inimestele ebausutav. Ent miks mitte!? Ehk lähenevad kaks liberaalset erakonda veelgi teineteisele ja peagi on Eestis üks ja suur erakond, nagu kunagi oli EKP, kes juhib kogu riigi elu!?  Muidugi, ka EKP ei juhtinud, vaid juhtis Moskva, aga nüüd on selle asemel ju Brüsseli võim. KE viskab sellega prügikasti 2,5 aastat valitsusvastutust ning on nõus Kaja Kallase väljapakutud tagasipöördumisega minevikku, stagnatsiooni ja peenhäälestusse. Opositsiooni jäävad rahvuslikud jõud EKRE ja Isamaa ei hoia siis enam kokku värve ega vahendeid, et näidata seda valitsusliitu venesõbraliku, tolerastliku, Eesti rahvuslikke huve reetva ja 300 000 vaesuspiiril või alla selle elava inimese äraunustamisena. Kas selline valitsusliit püsiks üle sügise või saaks rahvas peagi aru, millel selline liit põhineb? Ikka võimul, teerulli meetodil valitsemisel ja muidugi tulusate töökohtade omavahel jagamisel toiduahela meetodil. Paraku selline Eesti demokraatia ongi!

Keskerakond sai sellest lõpuks aru, et sel kombel Reformeirakonna puudlina kaotaks ta usutavuse ja peatselt ka toetajaskonna.

Eurovalimised võitis peavoolumeedia

Eurovalimised võitis (peavoolu)meedia

(ilmunud Kesknädalas 29.05.2019)

Euroopa Liidu parlamendi valimistulemused tekitavad hämmeldust. Ainus seletus neile on laviinina toiminud reklaam, ja mitte ainult ajalehtedes või telekanaleis, vaid ka sotsiaalmeedias. Taas kord leidis kinnitust tõsiasi, et võid olla kõige targem, kaugelenägelikum ja ausam poliitik, aga kui su selja taha ei asu „neljas võim“, siis jääd näppu imema. Kui ikka Marina Kaljuranna lopsakad kujutised ilmuvad päevade kaupa ajalehtede esikülgedel ja Andrus Ansip häbematult valetab, et uus valitsus sündis valega, siis lülitab nii mõnigi valija oma terve mõistuse välja ja e-hääletab klahvidele vaatamata. Kindlasti teenib Kantar Emor ka võitnud erakondadelt kiituse ja ehk meeleheadki selle eest, et jätkuv ajupesu läbis ka kõige kivinenumaid pealuusid ning sel meetodil saadud küsitlustulemused realiseerusid kümnete tuhandete häältena neile, kellele vaja. Veidi narr on siiski nüüd veenduda, et sotsiaaldemokraatide suure häältesaagi taga on praktiliselt vaid üks võimukas naiskandidaat, pronksimässu kangelane. Et Indrek Tarand oma viskumisega EKRE meeleavaldajate jalge ette sai nüüd 31 häälega peksa Sven Mikserilt, kelle tulemus on iseenesest nutune. Andrus Ansipi ja Urmas Paeti võit tuletab mulle meelde aga Vladimir Putini ja Dmitri Medvedevi dueti lõpmatut edu Venemaal. Ilmselt on fooliummütsid läinud taas moodi. Omamoodi arusaamatus on Raimond Kaljulaidi enam kui 20 000 häält. Kuid sellelegi on olemas seletus. Keskerakond on selliseid reetmisi üle elanud korduvalt varemgi, kuid jäädes siiski lõpuks rahva lemmikuks.  Keskerakonna lõpptulemusele aga mõjus selline häälte vargus kõvasti. Hea veel, et Yana Toom suutis mobiliseerida oma valijate hääled. Kahju siiski, et Keskerakonna uue suuna esindajal Igor Gräzinil jäi 10 tuhandest häälest hoolimata seekord künnis ületamata. Mida öelda EKRE kohta? Võttis, mida praegu võtta andis ehk kolmekordistas võrreldes eelmiste eurovalimistega häältesaaki ja võitis sellega koha mehele, kes sellest seltskonnast ilmselt sinna enim sobibki – Jaak Madisonile. Europarlamendis tekib rahvuslik ühendus, millele annavad oma panuse Prantsusmaa, Itaalia ja ka Saksamaa valimistel edukad olnud rahvaerakonnad ning seega ka Eesti esindaja. Isamaa tulemus jäi alla ootuste, ehkki Riho Terrase esinumbriks panemine polnud vist kõige parem otsus. Nimekirjas olnuks paremaidki kandidaate. Nüüd jääb Terras ootama ja lootma, et Ühendkuningriik siiski Euroopa Liidust välja astub, ehkki see pole kaugeltki veel otsustatud pärast seda, kui  Londonis asub ametisse uus peaminister. Kui algul jagasin „kiitust“ Kantar Emorile, siis väikeerakondade toetuse ülehindamisega pani see firma küll kõvasti mööda. Erakond võib ju meie turbulentses tänapäevas leida ajutist toetust, aga neil valimistel otsustasid siiski isikud või õieti nende reklaamiraha ning peavoolumeedia äge kampaania nende poolt ja teiste vastu. Andrus Ansipi valimisööl välja käidud ähvardus kukutada praegune valitsus kõneleb aga sellest, et Eesti demokraatia on endiselt ohus, kui isegi president salatseb valitsuse selja taga opositsiooni juhtidega.  Ehk peaks valitsus võimu tugevamalt enda kätte võtma ning andma valijaile ja kogu rahvale signaali, et igal juhul jätkatakse muutuste kursil.

Soome punaroheline valitsus on rindel

Soome punaroheline valitsus on rindel

(ilmunud Kesknädalas 19.06.2019)

Soome uue, 6. juunil ametisse astunud valitsuse peaminister on sotsiaaldemokraat Antti Rinne. Eestlase jaoks assotsieerub rinne sõjategevusega. Võrdkujuks uuele valitsusele sobiks see hästi, sest sotsiaaldemokraadid ongi asunud ühele poole võimurinnet, teisel pool kaks suuremat ning üks väiksem selgelt parempoolne erakond, kes „tulistavad“ juba esimestest päevadest peale. Valitsuse ülekuulamine parlamendis ongi kulgenud üsna tormiliselt. Opositsioon on rünnanud valitsust ebarealistlike eelarveplaanide pärast. Uue valitsuse üht põhilubadust vähendada otsustavalt tööpuudust, nii et hõivatud oleks vähemalt 75% tööealistest, peavad eelkõige koonderakondlased ebarealistlikuks. Tuleb kohe öelda, et „rinne“ tähendab siiski soome keeles „(mäe)nõlva“. Sellest lähtudes võiks vaadata uut valitsust ka teatud mägironijana, sest sotsid on juhtiva jõuna tõusmas sügavast orust tipu suunas, haarates endaga kaasa veel neli küllaltki eripärast erakonda. Näiteks vasakliit on kunagise Soome rahvademokraatliku erakonna SKDL ehk eurokommunistide mantlipärija. Keskerakond aga oli eelmise valitsuse juhtivpartei ja põles kirka leegiga läbi, üritades riigireformiga sotsiaalsfääri jõuliselt erastada.

Soome parlamendivalimised 14. aprillil lõppesid väga tasavägise tulemusega. Võitjat lahutas kolmandast vaid 2 kohta ja protsendikümnendikud. Sotsiaaldemokraadid said 40 kohta (+6; 17,7%), põlissoomlased 39 (+ 1; 17,5%) ja koonderakond (Kokoomus) 38 kohta (+1; 17,0%). Suurim kaotaja Suomen Keskusta  ehk keskerakond sai 31 kohta (13,8%), kes kaotas 18 kohta. Järgnesid rohelised 20 ja (+5; 11,5%) ning vasakliit 16 kohaga (+4; 8,2%). Rootsi rahvapartei sai 9, kristlikud demokraadid 5 ja väikerühmad 2 kohta. Eesti valimisseaduse järgi poleks ükski viimastest parlamenti pääsenud. Sellelt üsna kõikuvalt pinnalt asus Antti Rinne moodustama toimivat valitsust, tagant kiirustamas eesistumine Euroopa Liidus, mis algab Soome jaoks 1. juulil. Pikkade ja keeruliste läbirääkimiste tulemusena oli valitsus 6. juuniks valmis ning 13. juunil sai Eduskunnas ka toetuse 113 häälega 71 vastu. Valitsusse kuuluvad sotsiaaldemokraadid, keskerakond, rohelised, vasakliit ja rootsi rahvapartei. Valitsuses on 11 naisministrit ning mehi seega 8. Tendents naiste ülekaalu suunas on olnud viimaste aastate trend. Pole ka ime, kui vasakliidu juht Li Andersson, nüüd haridusminister, sai valimistel põlissoomlaste juhi Jussi Halla-Aho (30 600 häält) järel enim ehk üle 24 000 hääle. Häälemagneteist on valitsuses ka roheliste juht, tükk aega vahepeal Euroopa Parlamendis olnud Pekka Haavisto, kes sai üle 20 tuhande hääle ja on nüüdsest välisminister. Haavisto on avalik gei, mis kahtlemata võis tõsta temale antud toetust, arvestades Soome ühiskonna hoiakuid. Kõige keerulisem oli tagasitee valitsusse keskerakonnal, kelle juht ja endine peaminister Juha Sipilä otsustas loobuda kohast valitsuses ning lahkub ka erakonnajuhi kohalt. Tema asemel sai peaministri järel kõige väärikama posti ehk rahandusministri portfelli ning peaministri asendusõiguse keskerakondlane Mika Lintilä, kes sai valimistel muide vaid 6000 häält. Valitsuses on ka eestlastele lähedane Krista Kiuru 2. sotsiaalministrina, kes tegeleb perekonnaprobleemidega. Krista valdab vabalt ka eesti keelt ja käis juuni algul koos Soome koomiku Antto Terrasega Tallinnas huumorifestivalil „Luige nokk“. Eesti televaatajaile võib olla tuttav ka palju aastaid Yle kanaleil saatejuhina tegutsenud Timo Harakka. Sotsiaaldemokraadina on ta nüüd tööminister. Portfellide jaotus valitsuses on järgmine: sotsiaaldemokraatidel 7, keskerakonnal 5, rohelistel 3, vasakliidul 2 ja rootsi parteil 2 ministrikohta.

Veidi lähemalt ka uuest peaministrist Antti Juhani Rinnest, kes on sündinud 3.11.1962 Helsingis. Mõlemad tema vanemad on juristid, isa Juhani oli ka Lohja linnapea. Nooruses harrastas Antti näitlemist ja mängis klarnetit. Gümnaasiumi lõpetamise järel 1980 töötas ta algul saekaatris ja autojuhina. Ta oli kaks aastat legendaarse Soome näitleja Veikko Sinisalo autojuht ja lavatööline. Seejärel pääses ta õppima Helsingi ülikooli juriidilisse teaduskonda ja väitles vaid poolteise aastaga bakalaureuseks (kandidaatti). Tegu on väga pika staažiga poliitikuga, kes on viis aastat juhtinud sotsiaaldemokraatlikku erakonda ja olnud 4 aastat ka parlamendisaadik. Ta on olnud ka varem valitsuses, nimelt 2014-15 rahandusministrina. Tee poliitikasse algas 1987, kui ta töötas juristina Mäntsäläs ning auto- ja transpordiliidu aü-sekretärina. 1996 tuli siiski jätta juristi koht, kuna ta olevat lasknud tööandjal lähetuste eest maksta endale topelt. Hiljem on väidetud, et see pahatahtlik vale. Ta juhtis aastani 2014 eri ametiühinguliitusid, olles agressiivne ametiühingujuht, kes pidevalt ähvardas streikidega, nii et teda hakati kutsuma „tööturu gangsteriks“. Ta on saanud trahvi ebaseadusliku streigi korraldamise pärast.

Antti Rinne on kolmandat korda abielus ja tal on kaks tütart ning lapselapsi. 2018 puhkusel olles haigestus ta kopsupõletikku ning sellele järgnes ränk südamehaigus, nii et veresoon sulgus ja tuli teha operatsioon avatud südamel. Ta tervenes siiski ja tuli parlamenti tagasi tänavu 1. märtsil, et juhtida valimiskampaaniat, mis osutuski edukaks.

Oo, laula ja hõiska!

Oo, laula ja hõiska?

(saadetud Õhtulehele 14.06. Jäi avaldamata. Vastust polnud. Saab lugeda minu Facebooki kontolt)

Juuli alguses ootab meid ees laulu- ja tantsupidu. 150 aastat möödub esimesest laulupeost. Suursündmuseni on jäänud vähem kui kuu. Millest aga meedia Tallinnas kirjutab ja millest räägib? Üsna vähe laulupeost, aga seda enam Cristopher Nolani vändatavast actionfilmist „Tenet“. Või õieti sellest, et Tallinn soovitaks laulupeo perioodiks sulgeda nagu mõne Hollywoodi stuudio võtteplats. Tahtmatult tekib paralleel meid kaitsvate NATO vägedega. Kas Nolan on ehk saabunud siia kaitsma meie laulupidu? Räägitakse pidevalt ju sellest, missuguseid tohutuid summasid riigile ja ka Tallinnale võiks see külaskäik meile kinkida. Ei saa välistada, et Tallinnale võiks sellest võtteperioodist tõesti tõusta mingit tulu. Ent kulud? Kas keegi on neid kokku arvutanud? Võtteid on juba tehtud laguneval Linnahallil. Väga huvitav on tulevikus näha, kas seal Linnahallist kui arhitektuurimälestisest on ekraanil enam midagi järel. Vaadates pilte võttepaigast jäi küll mulje, et vaja oli vaid teatud kaldega treppe. Tänapäeva tehnoloogia võimaldab ju kõik taustad nn sinisel ekraanil ümber joonistada. Isegi meie „Tõe ja õiguse“ filmi talud olid osaliselt tehislikud, illusioon. Küllap samuti toimitaks ka Laagna teel. Kahtlemata ei jõua ekraanile enam midagi äratuntavalt tallinlikku. Rääkimata teistest ristmikest ja tänavaist, mis muudavad linnas liikumise palju raskemaks kui isegi USA presidendi visiidi ajal. Tollal kestis piiranguid vaid paar päeva. Nüüd ähvardatakse nende probleemidega kogu suveks. Kas Tallinn on siiski iseseisva riigi pealinn või Hollywoodi mõne stuudio suvaline võtteplats? Rääkimata sellest, et paljud nõudmised esitati alles läbirääkimiste lõppetapil. Ma ei tahaks kuidagi süüdistada filmi tegijaid, küll aga panevad imestama siinsete klakööride ja survestajate tegelikud motiivid. Ka suure osa meediakanalite väga ühekülgne kajastus, kus spekuleeritakse kontrollimatute väidetega mingitest varasematest samalaadsetest eksperimentidest teistes riikides ja linnades või Taimaa džunglis. Linnavalitsus on saanud väga napilt veeruruumi ja eetriaega, ja sedagi põhiliselt Tallinna TVs. Rääkimata muude spetsialistide hinnangutega, kes pole seotud selle aktsiooni ette valmistanud huvigruppidega, aga kelle otseseks motiiviks on ilmselt omakasu. Kasutatakse ka desinformatsiooni, kui paisati avalikkusse väide, nagu oleks linn filmitegijatega juba kokkuleppele jõudnud. Või kohatu ilkumine selle üle, mida konkreetselt see maailmatasemel võttegrupp võiks meile kultuuriliselt vastutasuks pakkuda. Jääb mulje, et ettevõtmise siinpoolseil aktivistidel on kadunud kodumaa tunne ja räägitakse mingist imaginaarsest mainekasust, varjates sellega tegelikult reaalset omakasu. Kogu aktsioonil on ka üks delikaatne aspekt, mis seostub uue valitsuse ametisse astumisega. Näib, et mingid jõud püüavad ühiskonnas tekkinud vastasseisu valitsuse ja nn. kultuurieliidi vahel ära kasutada selleks, et diskrediteerida Tallinna keskerakondlikku linnavõimu. Igale poliitikatundjale on ju selge, et hoolimata väidetavast mainekasust kaotab nii linnapea kui Keskerakond väga palju oma toetajaid, kui Tallinnas puhkeb totaalne liiklussegadus, ja seda eriti laulu- ja tantsupeo perioodil. Võib-olla see ongi põhiline mainekasu, mida need ringkonnad loodavad?

Mart Ummelas

Talendid koju! Milleks?

Talendid koju! Milleks?

(saadetud Postimehe arvamustoimetusele 14.06. Seni ilmumata)

Järgnevalt esitan kõrgelt haritud, Eestis nii personalitöötajana kui ajakirjanikuna töötanud Anne (nimi on muudetud) kirjelduse tööotsinguist Eestis. Rootsi sattus ta perekondlikel põhjustel. Kümmekond aastat tagasi leidis ta soomlasest elukaaslase, kes elas Põhja-Rootsis. Viimastel aastatel hooldas ta raskelt haiget abikaasat, kes selle aasta algul juba hooldekodus lahkus elavate kirjast. Paar viimast kuud on Anne tegelnud lahkunu põrmu toimetamisega Soome, kuid seal elavad elukaaslase tütred ei soovi teda selles kuidagi majanduslikult toetada. Ka elukaaslane osutus suliks, sest ei pärandanud talle ei kinnisvara ega muud toimetulekut. Ainus, mis talle jäi, oli sõiduauto, mille juhtimiseks peab ta praegu kulutama kõvasti raha lubade saamiseks. Tema jaoks on ühemõtteliselt selge, et Rootsi ta jääda ei saa. Seepärast on tal eelmise aasta lõpukuudest alates otsinud tööd kodumaal Eestis, kus tal on küll Tallinna lähedal väike elamispind, kuid ka selle ülalpidamine nõuab piisavalt palju.

Ta on lõpetanud Tallinna Ülikooli ja töötanud enne „romantilisele reisile“ asumist personalitöötajana ja ajalehetoimetustes. Tal on suus neli keelt ning iseloomuomadustelt on ta suurepärane, korralik inimene. Ideaalne töötaja, kui peaksin ise oma firmasse valima. Nüüdseks juba kuus kuud tööotsinguid Eestis on siiski osutunud viljatuks. Enamgi veel – masendust ja meeleheidet tekitavaks. Kümmekond firmat on läbi käidud, sealhulgas neidki, kus pole peale tema eriti kandidaate üldse olnud. Ühes asutuses tunnistati vargsi, et tööle on samal ajal võetud viis juhtkonna oma tuttavat või sugulast. Rootsi ja Eesti vahet on Anne lennanud oma kulu ja kirjadega kümneid kordi. Tööpakkumisi tehakse küll e-maili või mobiiltelefoni teel, aga töövestlusi korraldatakse ikkagi füüsiliselt siinsamas Eestis. Pakkumisi on olnud üsna kummalisi, näiteks mingisse hotelli hommikulaua koristajaks. Peamiselt on kõne all teenistus miinimumpalga tasemel. Sageli pakutakse öötööd. Seni ta tööd pole leidnud.

Mida tublile Annele soovitada? Ta pöördus minu kui ajakirjaniku poole ja olen püüdnud talle nõu anda, kuid loomulikult pole mul selliseid kontakte, mis teda tööle aitaksid. Pigem on ta mõelnud minu poole pöördudes, et tema juhtumit avalikustades tekiks Eesti meedias laialdasem diskussioon välismaalt tagasi pöörduvatele eestlastele töövõimaluste leidmiseks. Uus valitsus on kõlavalt lubanud tuua suurema osa välismaal elavaist ja töötavaist eestlastest tagasi kodumaale. Kas siin ikka on neile töökohti ja sissetulekuid, vähemalt selliseid, mis ahvatleksid tagasi pöörduma? Meenutame, et president Ilves käivitas omal ajal projekti „Talendid tagasi koju“. Me teame, et tulemusi on projekt andnud vähe ning Anne juhtum kinnitab vaid seda, et meie ühiskonnas eriti ei oodata mujale läinud inimesi ja peresid koju tagasi. Ei piisa vaid kutsumisest, vaid sellele peab lisanduma ka piisav majanduslik ja sotsiaalne alus.  Järgnevalt väljavõtteid tema kirjalikust selgitusest, mida talt palusin minu sõnade kinnituseks, ja mille kogu käsikirja lisan toimetusele ka tõendina.

Anne isiklikud selgitused lootusetutest tööotsingutest kodumaal

Lugu algas sellest, et otsustasin Eestis autokooli minna. Ei olnud üldse mingit ideed või plaani siia tagasi tulla. Tegemist ei olnud ka aprillinaljaga, sest detsembrist on saanud ootamatult juba aprill ehk naljakuu. Mu tööotsingud Eestis algasid eelmise aasta detsembrist. Põhiliselt kasutasin internetiportaale cvkeskus.ee, cv.ee, aga ka teisi. Ma ei ole Eestis tööd otsinud üle 20 aasta. Tollal oli töö otsimine teistmoodi. Nagu on muutunud eesti keel, on väga palju muutunud ka inimesed. Paljudes firmades on töökeeleks inglise keel. Olen elanud Rootsis 15 aastat. Esimene küsimus töövestlusel oli: „Miks te üldse tahate Eestisse tagasi tulla?“ Eestisse tagasipöördumist seostatakse ebaõnnestumisega välismaal. Ei saada aru, et kõik Eestist lahkujad pole majanduspõgenikud, vaid neil on hoopis teistsuguseid põhjusi. Kuna oleme elanud kõrvuti rootsi- ja soomekeelse keskkonnaga, siis hakkasin kõigepealt vaatama vastavaid pakkumisi ja saatma oma CVsid.  Üsna varsti helistas mulle spetsialist personaliotsingufirmast. Otsiti soomekeelseid klienditeenindajaid. Mõne päeva pärast helistas sama personalispetsialist mulle Skype’ile, et läbi viia niiöelda töövestlus. Tegemist oli ühe tuntud pangaga, mille Tallinna kontor otsis endale töötajaid. Skype’i vestluse lõpuks öeldi mulle, et pank võtab minuga ühendust, juhul kui nad on minust huvitatud. Mõni nädal hiljem, ühel laupäevaõhtul, tuli mulle mobiilile sõnum kelleltki soomlaselt härra M-ilt, kes ei tutvustanud ennast. Olin väga üllatunud, et üks soliidne firma kutsub vestlusele sms-iga. Kuna ma ei viibinud parajasti Eestis, siis järgmisel päeval vestlust ei saanud toimuda. Peale härra M-ile helistamist leppis ta minuga kokku õhtuse vestluse hiljem, aga siiski Tallinna kontoris. Ise ta siiski kohal ei viibinud, sest väitis, et on hoopis Helsingis. Kui sisenesin selle firma kontorisse, jooksis mulle vastu suur must koer. Umbes tunni kestnud vestluse ajal istus see koer minu ja intervjueerija vahel laua all. Esimese asjana öeldi mulle, et selles firmas on Soome töökultuur (?). Põhjalikele soomekeelsetele küsimustele vastamise järel sain tulemuseks negatiivse vastuse. Vestluse läbiviija lubas siiski võtta ühendust kahe päeva jooksul, kuid seda ei juhtunud. Vastuse sain mõni päev hiljem taas mobiilisõnumiga, ikka sellelt salapäraselt härra M-ilt (ilma perekonnanimeta): „Seekord te ei osutunud valituks.“ Personaliotsingu firma saatis seejärel teate, et kuna konkurss oli olnud tihe, siis tööd said vaid soome keelt emakeelena valdavad isikud. (Tööpakkumises seda kirjas muidugi polnud.)

Kolmel korral käidud firmas, mille töökuulutus oli algselt ekslik

Seejärel ilmus kuulutus tööpakkumise kohta ühte Balti- ja Põhjamaade suurimasse kindlustusfirmasse. Otsiti taas rootsi ja soome keele valdajaid. Kuna ma taas ei viibinud Eestis, siis leppisin e-mailiga kokku töövestluse aja. Enamik suhtlemisest toimuski meili teel. Nimetatud firmas käisin kokku viiel korral. Töövestlust viisid läbi kaks noort osakonnajuhti, kes jätsid asjaliku mulje. Minu keeleoskust siiski ei kontrollitud. Põhiküsimused olid iseloomuomaduste kohta, et „kuidas teie endised töökaaslased teid iseloomustaksid“? Vestluse lõpus selgus, et on vaja kahte soovitajat: ühte minu viimasest Eesti töökohast ja teist Rootsist. Saatsin oma soovitajate kontaktid, nagu olin lubanud. Üsna varsti tuli sellelt kindlustusfirmalt e-mail: „Mul on väga hea meel, et tundsid huvi … ametikoha vastu. Peame siiski kahjuks teatama, et Sinu kandidatuur sel korral edasivalituks ei osutunud.“

Olin selle pakkumise juba ära unustanud, kui tuli kõne samast kindlustusfirmast. Nimelt oli mind soovitatud soomekeelsete klientide osakonna juhile. Rohkem kui nädala pärast toimus siis järjekorras vestlus number kaks, ikka sealsamas firmas. Vestlust viis läbi kolmas juht. Tunni jooksul esitati hulgaliselt mitmesuguseid küsimusi. Lõpuks selgus, et selle töö juures pole kõige olulisem mitte keeleoskus, vaid arvutioskus. Kolmandal korral kontrolliti siis minu arvutioskust ja kontrollijaks oli osakonna juhataja. Töökuulutuses seisis keeleoskus ikka esikohal, aga tegelikkus oli hoopis teine. Osakonna juhataja ütles lõpuks, et tema peab ikka mõtlema ega oska kohe otsustada. Samuti väitis, et ta võtab endale sellega suured riskid, ja kas on ikka aega töötajat välja õpetada. Lubas helistada järgmisel päeval, aga ei helistanud. Vastus tuli hiljem, ja e-mailiga, et ma ei ole neile sobilik. Mingit võimalust ei antud!

Mida Annele soovitada, kordan küsimust!

Mart Ummelas

ajakirjanik

Rottidega laeva ehitamisest

Valimistejärgne Eesti on muutunud üha hüsteerilisemaks. Demokraatlike valimiste tulemusi vaidlustatakse üha jõulisemalt, isegi ähvardustega. Milles uba? Kas tõesti Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna suhteline edu neil valimistel oli ootamatu? Tegelikult mitte suhteline, vaid siiski mäekõrgune edu. Kaugel sellest, sest need numbrid on kasvanud vaid paari viimase aasta jooksul, kui EKRE oli väga võitluslikus opositsioonis. Mis vahendite ja taotlustega, jäägu siinkohal pikemalt käsitlemata. Valimiskampaania on siiski üks asi, aga koalitsiooniläbirääkimised ja nende tulemus hoopis midagi muud. EKRE võiduga  pole Reformierakonna tulemuski võrreldav. Pealegi kasvas viimane peamiselt Riigikogust välja jäänud 4-5 erakonna häälte arvel ning kõigest 4 koha võrra. Keskerakond kaotas ainult ühe koha, teised eelmise koalitsiooni erakonnad, nii Isamaa, eriti sotsid aga palju enam.

Vaadakem, kes nüüd nii häälekalt, sageli lausa labaselt vaidlustavad valimistulemusi ja käimasolevaid läbirääkimisi. Paraku tuleb nentida, et isegi vähem Reformierakond ja ESDE. Küllap on nad varjunud kaevikusse, oodates et läbirääkimised lähevad pauguga lõhki ja tekib neile uud šanss. Iseenesest tark lähenemine, sest praegu asuda võitlema veel tekkimata koalitsiooniga vähendaks märgatavalt nende kui oponentide usaldusväärsust. Küll aga on väga teravalt ja kohati alaväärtuslikult asunud käimasolevat protsessi kritiseerima suur osa peavoolumeediast. Eelkõige päevalehed – Postimees ja Eesti Päevaleht. Üksnes Õhtuleht on valinud märksa tasakaalukama joone. Kas on ikka õige Delfi kombel nimetada valitsuskõnelusi „sobinguks“!?

Elektroonilises meedias on seisukohad olnud ühest äärmusest teise. Pühapäevases R2 saates „Olukorrast riigis“ raevutses tuntud liberaal Ahto Lobjakas. Tema rünnakuid EKRE vastu oli üsna piinlik kuulata. Kuni selleni, et ta karjatas, et Ratas „ehitab rottidest laeva“. Ei olnud kaheti mõistmist, keda ta rottidega võrdles. Ka saate muu põhiosa tegeles taas EKRE väidetava natsimeelsusega ja põhines mõnel üksikul valimiseelses debatis väljaöeldud mõttekatkel. Ikka samal kombel, kuidas Deutsche Welle korrespondent piinas Martin Helmet. See polnud kahtlemata hea ajakirjandustava vaimus. Intervjuud ei tohi üles ehitada sellele, et küsitlejal on küsitletava ja lõpptulemuse suhtes hinnang valmis, tuleb vaid vastaja sundida nurka, et oma kontseptsiooni ja eesmärki võidukalt tõestada. Umbes samal kombel on ETVs toiminud „Esimese stuudio“ saatejuhid nii Enn Eesmaa kui Mihhail Kõlvarti suhtes. Priit Kuusk tegi isegi sellise fopaa, et jättis peaminister Jüri Ratase üksi laua taha istuma ja kiirustas stuudio teise otsa ülejäänuid „peedistama“.

Tuleb tunnistada, et eetris on siiski olnud ka märksa tasakaalukamaid arutlusi. Näiteks Mirko Ojakivi juhitud „Rahva teenrid“ Vikerraadios ja Anvar Samosti olukorra hinnang pühapäevases Vikerraadio kahe mehe tunnis. Neist võis mõtlev kuulaja välja lugeda midagi enda jaoks märksa väärtuslikumat ja sügavamalt mõtlema panevat. Eestis on ju ütlus, et pärast kaklust rusikatega ei vehita. Paraku osa meie meediast on selle taas kord unustanud. Tuleb aru saada, et praegu käimasolevate kõneluste armutu kritiseerimine või otsekohene sõimamine ei tule kasuks ei demokraatiale ega aruka lõpptulemuseni jõudmisele. Ei maksaks ka silmakirjalikult asuda kaitsma imaginaarseid vene valijaid, kes justkui on ära unustatud. Eriti veel seetõttu, et kõige teravamalt esines tekkiva koalitsiooni vastu „vene positsioonidelt“ hoopis mittevenelane Raimond Kaljulaid. Teised Keskerakonna liidrid on olnud märksa mõistlikumad. Samuti näib soovunelmana paljude jaoks ajakirjanike väide, nagu sellist koalitsiooni ehitades peletaks Ratas eemale ka eesti valijaid. Pigem toob ta osa EKREt valinud endistest Keskerakonna toetajaist tagasi ühise laua äärde. Ootame lõpptulemuse ära, ärgem löögem enne uksi kinni!

Mart Ummelas

ajakirjanik

Ärge laske Eestil solvata end, nagu mind on solvatud!

Läheneva valimispäeva eel loodan, et "uut maailmarekordit" ei sünni. Me teame hästi, mis tagajärjed on e-hääletusel. Oleme seda kogenud nüüdseks juba 10 korda. Pange tähele, see ei ole üldist valimisaktiivsust lisanud, küll aga lisanud toetust teatud poliitilistele jõududele ja inimestele, kellele ei annaks ma toestust isegi surma ähvardusel.

Ent ma ei tahtnud sellele keskenduda, ehkki suutsin läbi Õhtulehe juhtida tähelepanu, et valimata jätmine pole kuritegu. Kogu artikkel ilma kärbeteta ja koos pildiga siin: http://ohtuleht.ee/943210

Olen seoses kaks kuud kestnud asendustegevusega Meedia Keskpunkti ww.facebook.com/keskpunkt juhina saanud väga meeldivaid ja isegi pisut meeleliigutust tekitavaid vastukajasid. 

Kuna olen juba üsna vana ja tööturult sisuliselt kõrvale heidetud, ja mitte sugugi enda süül, vaid sellepärast, et olen suutnud jääda iseendaks. See pole muidugi haruldane, kuid just see sisendab mulle usku, et elu lõpu väraval võin veidi vaadata tagasi iseenda tegudele ja tegemata jätmistele.

Elasin 38 aastat väidetavas Nõukogude okupatsioonis. Loomulikult ma teadsin, et see oli võõrvõim. Mu vanaema ja ema valgustasid mind piisavalt, kuid ühtlasi õpetasid elama ja säilitama oma keelt ja rahvust. Eestikeelse hariduse ja ausa ajaloo säilitamine oma süvamälus, et seda kasutada võimaluste aknal, kannustas mind saama haridust ja ennast teostama. Ei hakkaks siinkohal pikemalt meenutama seda, miks mu suguvõsaga juhtus nii, et neist paljud ei olnud represseeritud. Näiteks mu isa, kes oli kogu sõja aja metsas, olemata siis veel mu isa. Sest mu ema, kelle sünnist möödus just 100 aastat, esimene abikaasa oli Pitkade suguvõsa järglane, kelle sõja algus viis rindele Vene poolel, kus ta jäi peatselt kadunuks. Kuna see käis nii kiiresti, sisi sellest järeltulijaid ei sündinud. Aga see selleks! Ema päästis ennast ja oma ema küüditamisest nii sellega, et abikaasa oli Nõukogude armees teadmata kadunuks jäänud kui ka sellega, et abiellus peagi minu isa Augustiga, kes suri Nõukogude sõjaväeauto rataste all 5.05.1955. Aga tõesti aitab sellest, ehk kunagi memuaarides.

Minu suhe tänase Eesti Vabariigiga on kohati sama vastuoluline nagu selle "okupatsiooniriigiga". Kui loen pidevalt verest nõretavaid kommentaare perioodi 1953-91 kohta, siis olen vihane, lausa raevus. Igaüht, kes tahtis jääda ausaks eestlaseks, ei sunnitud oma riiki ega rahvust reetma. Need, kes täna kõige rohkem siunavad, ongi tollased reeturid, kes nüüd tahavad ennast puhtaks pesta.

Mina tahtsin saada ajakirjanikuks, et rääkida eesti rahvale tõtt. Kui mitte muidu, siis varjatult, metafooride ja allteksti kaudu. See õnnestus mul Eesti Raadios kuni kurikuulsa jalgpallimatšini 1980. Mõtlen selle järelmeile tagasi, kui mulle öeldi, et ma olen saanud igavene eetrikeeld. Ja olemata sellest mu mitu tollast raadiokolleegi on tänaseni minu peale kulmu kibrutamas, kui ma oleksin kuidagi neid reetnud. Ehkki reetsid just nemad, haarates kõik töökohad, mis minust vabaks jäid. Ma tunnustan Gustav Naani ja Ludmilla Raudtitsu, kes mõistsid, et ma pole mingi loll ja võtsid mu 8 aastaks tööle ENE toimetusse. Sealt läksin kirjastuse Valgus töökollektiivi nõukogusse, sealt Rahvarindesse, kultuuriministeeriumi osakonnajuhatajaks ja ministri asetäitjaks. Seejärel Soome instituudi loojaks, mis muide ühel mu ühel soome keelest vahendajal ning sellega konkurendil on endiselt hinges ning mind igal kombel manamas. Ometi valiti mind vaid sellepärast, et esindasin varjatult veel Nõukogude süsteemi, mis lõppes 20.08.1991, kui see süsteem kokku varises. Seisin ajastute purdel.

Mis sellele järgnes? 1993, kui Soome seadis sisse ametlikud suhted Eesti Vabariigiga, moodustati uus instituut. Ent see oli ka esimene kord, kui Eesti Vabariigi "ametlik võim" näitas oma kiskjalikku nägu. Olin töötu. Õnne kombel kutsus toonane Kuku raadio omanik Rein Lang mind sinna tööle, mis alustas kell 5.30. Hilisemast olete teadlik mu varasematest kommentaaridest. Mingi hetkeni uskusin, et EV on õiglasem, ausam ja parem kui vana võim. Kahjuks olen pidanud üha sügavamalt pettuma selles, kuhu oleme jõudnud.

Siinkohal tahan valikult pattu lunastada. Jätsin oma eraelu seoses oma ema haigusega, jätsin seoses aususega oma armastatu suhtes, seoses minu diskrediteerimiseega mu töökohtadel, aga ka valitavais ameteis selle kiskjaliku võimu poolt, kes Eesti Raadios asendas mind 100% poliitilistel põhjustel, kuid võttis orjana tagasi 2006, lootes, et ma hakkan tollast juhtkonda 30 hõbeseekli eest ülistama. Kui ma seda ei teinud, visati mind 2011 prügikasti korrates juba EKP funktsionääri otsust: "Sa ei saa kunagi enam ühtki saadet teha". Mul ei jäänud üle muud, kui pöörduda vanade, juba unustatud sõprade poole, kes aitasid mind tööle Tallinna Televisiooni. Juhatusse mind kutsuti. Ma ei oleks sinna läinud ER-i kogemuse põhjal, kuid uskusin, et selles s.ses riigis on midagi muutunud. "Tasumise tund" saabus siis, kui 2016 tehti minust ilma absoluutselt mittemingi põhjuseta "kriminaal", et ära rikkuda mitte ainult minu elu lõppfaas, vaid ka mu kogu elutöö. Nüüd parastatakse, miks ma ei läinud oma mainet puhastama. Olin selleks ajaks aru saanud, et ma pean vaid vabanema ebaõiglase võimu haardest nagu 1980, kui mind ähvardati 3 aastaks saata allveelaevale, teatasin ühele funktsionäärile, et sellest saab teada kogu maailma press. Tegin ära oma tööd, käisin absurdseil kursustel, lõpuks maksin veel üle 1000 euro selle eest, et ei peaks Pirita rannas kondoome koos sisuga ja süstlaid koguma. Ja siiski kaotasin oma töökoha, mis oleks lubanud mul veel mõne aasta ennast ja teisi abivajajaid ära toita. Ei, see vihkajalik riik seda ei võimaldanud, sest vaja oli minust ja mõnest teisest, minust märksa suuremast isiksusest teha selle riigi vaenlased. Riigi, mis on ammu Euroopa Liidusära sulanud. 

Minnes valima, mõelge neile mu mälestustele. Valige vaid neid, kes pole EV võimu juures ennast diskrediteerinud inimõiguste ja - vabaduste hävitajatena, eesti rahvuse mahategijatena või lihtsalt oma kunagiste lubaduste hävitajatena üksnes võimu ja raha nimel! Mina valisin ühe minustki vanema kultuuritegelase, kes võibolla Riigikogusse ei pääse, kuid kes on läbi kõigi ajastute jäänud iseendaks, ausa ajaloo hoidjaks ja jäädvustajaks. Ka nende sõbraks, keda "Eesti 2. vabariik" on püüdnud elimineerida.

Tuleme mu mälestuste juurde veel tagasi, kui elupäevi on antud!

Ordenikandjana kaltsulattu

Pärast kohtumist augustis 2017 PPA-s järjekordse meeldiva uurijaga, kes oli minu kaasuse suhtes väga empaatiline, kuid tõdes, et pidi olema mingi juriidiline nõks, mis võib viia süüdistuse esitamiseni. Olin siiski sedavõrd enesekindel ja aus, et arvasin lihtsameelselt, et Eesti on õigusriik. Et ei esitata süüdistust vaid poliitilistel põhjustel. uidugi eksisin sellise puhta lehena, kes polnud Eesti Vabariigis kunagi milleski süüdistatud olnud (välja arvatud juute puudutava nalja mahalugemise eest Vikerraadio hommikuprogrammis).

Sügisel sain taas osaleda TTV Meedia keskpunktis ning seda isegi juhtida, kui algas valimisperiood. Mina muidugi ei kandideerinud, ehkki mingeid kaudseid ettepanekuid tehti. Olin üle elanud 2016. aasta Keskerakonna kongressi ning mõistnud, et minul selles erakonnas on koht kõige tagumises reas.

Niisiis, hakkasin taas tasapisi saama nappi honorari, kuid minu lepingus etetnähtud nädalakommentaare enam ei tellitud. Minu laenud aga muidugi kasvasid, sest olin eelmistel aastatel panustatud oma kodusse ja enesearendamisse.

Aastavahetus möödus rahulikult. Arvasin juba, et kogu absurdne protsess lõpetatakse igasuguste reaalsete tõenduste puudumisel. Paraku aprillis sain sõnumi süüdistuse esitamisest. Pidin pöörduma advokaadi poole. Kuna minu materiaalsed võimalused olid eelmiste aastatega ammendatud (muide, 2016 detsembris lõpetati minu tööleping ilma igasuguse kompensatsioonita, v.a. 3 kasutamata puhkusepäeva tasu). Mulle pakuti nn riiklikku advokaati, kes oli väga kena ja mõistev noor daam. Venekeelne, kuid ülimalt hea eesti keele oskusega ning nii empaatiline, mida pole ühegi Eesti "õiguskaitsja" puhul ligilähedaseltki märganud. Tema tegi ülevaate toimikuist, mida oli üle 30. Tema arvas, et võiks taotleda õigeks mõistmist või siis oportuniteeti. Olin valmis mõlemaks, ehkki viimse hetkeni lootsin, et Eesti Vabariigis valitseb seadustel põhinev õigus, mitte alatud pealekaebused ja võltsitud tõendid. Paraku prokurör sellega ei leppinud. Miks nõustusin ja missugust tööd EV teenetemärgi kavaleril, 40 aastat ajakirjanduses töötanud ja seda juhtinud inimesel, mitte mingil kombel seadusi rikkunud inimesel, teha kästi. Kuni sita korjamiseni sügiseselt Pirita rannalt.

Politsei ja prokuratuuri pehmes haardes

2016. aasta detsembri algul sain oma töökohal sõnumi, et minu töölepingut soovitakse lõpetada. Meenutan, et olin juhatusest lahutatud juba aasta varem. Mingeid tõsiseid probleeme minu töösuhtega vahepeal esile ei kerkinud. Osalesin saadetes, tegin nädalakommentaare, analüüsisin programmi ja kirjutasin pressiteateid. Sama palga eest, mil mul oli enne juhatusse valimist ehk 2011-2012. Paraku otsustaja soov minust vabaneda koos 3-kuulise kompensatsiooni maksmisega ei teostunud, sest päeval, mil oleksin pidanud vastuse andma, leidsin oma töökohal massiivse prokuratuuri ja politsei operatsiooni. Suhtusin asjasse väga sõbralikult, sest uskusin siis veel, et tegu on mingi totaalse arusaamatusega. Tegelikult kinnitas seda ka uurimistoimingut läbi viinud isik. Pidin siiski minema koos uurijatega Põhja prefektuuri ruumidesse Põhja- Tallinnas. 2-3 tundi vestlust kenade noorte uurijadaamidega kinnitasid minu veendumust, et midagi on uurimisel läinud kohutavalt viltu. Sain teada, et uurimine käivitati juba 2016 juunis. Huvitav, aga mina lahkusin TTV juhatusest juba septembris 2015. Mis põhjustas uurimise käivitamise aasta hiljem? Olen teistest meediakanaleist teada saanud, et aluseks oli operaator Jüri Veltri kaebus. Ei oska kinnitada, sest hiljem veendusin, et uurimistoimikuis tema nime kaebuse esitajana ei ole. Mulle on väidetud seda, et põhjus oli 2016 eetris olnud "Savisaare protsessis", mille tootja oli Toomas Lepp. Minul mingit kokkupuudet selle produktsiooniga paraku polnud. 
Et mu ütlused politseiameti keldris olid väga veenvad, pääsesin ilma vahistamiseta ja osalesin veel samal õhtul Soome Suursaatkonna iseseisvuspäeva vastuvõtul. Et kõik sündmused olid peavoolumeedia poolt juba samal õhtul avalikustatud, sain vastata saatkonnas tuttavate paljudele küsimustele. Siiski, kuna mina ei avalikustanud ühtki fakti esitatud kahtlustustest, sest seda uurimine ette nägi, teadsid Postimees, Eesti Päevaleht ja Õhtuleht ning kahjuks ka ERR juba järgnevail päevadel üksikasjalisi asjaolusid, mida poleks kuidagi olnud võimalik legaalselt hankida. Ilmselt töötas siis otseliin PPA - prokuratuur - võimumeelne meedia, et meid, kahtlustatavaid teha süüdlasteks veel enne, kui midagi oli reaalselt tõestatud. Täpselt samuti kui Edgar Savisaare juhtumi puhul. 

Töökohal anti mulle hundipass. Kelle korraldusel, ma ei tea, aga olin seejärel praktiliselt pool aastat ilma sissetulekuta, õnneks peale pensioni, mis 2016 augustis hakkas laekuma. Olin ju varem, kui mulle esitati ultimaatum, et peaksin lahkuma, rõhutasin, et kui saaksin veel paar aastat töötada, et tasuda minul varem tekkinud laenud, mis tekkisid ajal, kui lootsin et võin juhatuses jätkata veel 3 aastat. Me teame muutusi Tallinna linna juhtimises ja ka Kekserakonnas, mis seda paraku ei võimaldanud. 2017 otsisin kohe uut rakendust. Tõlkisin ühe menuteose eesti keelest soome keelde, kuid kirjastusel ei õnnestunud seda Soome turule saada. Seejärel toimetasin rektor Andres Keevalliku juubeliraamatut, kuid see töö jäi minust pooleli (raamat on küll ilmunud teise toimetaja nime all), kuid mu meelerahu murdus lõplikult augustis 2017, mil mind kutsuti uuesti tunnistusi andma Põhja prefektuuri. Aga sellest juba järgmine kord.

Kuidas inimesest lahti saada

Inimesest saab lahti teda tappes. Tänases ühiskonnas võib see aga pigem tuua suurema huvi tema vastu või isegi austuse, surma järgse seadmise postamendile. Minust taheti 2015 lahti saada. Ma ei tea, mis oli peamine põhjus, kuid mõned vihjed annavad teada, et selleks oli mu sõltumatus. Toonane sisemine kõrgem ülemus on tunnistanud, et selleks sai see, et julgesin asjadest informeerida linnapead. Teadmata, kas ta eales sellega arvestas, jäi mulle mulje, et mu kõrvaldamine ei lähe nii sama, vaid viidates mu eraviisilistele nõrkustele. Ja siiski, 2015 sügisel, kuu aega pärast seda, kui mu väidetav kuritegu toimus, mind ka ametist vabastati. Sain siiski tööl jätkata, sest minul olev informatsioon oli liiga tähtis. 2016 detsembris mul enam seda infot ainult minu valduses enam polnud, sest olin kohtunud PPA uurijatega ja rääkinud, mida ma teadsin , nii nagu oli. Muidugi polnud mind siis enam vaja hoida ka tööl Tallinna TV-s ning ultimaatum lahkumiseks mulle esitatigi. (Tegelikult isegi paar päeva varem.)

Puurilinnuna juhatuses

Enne kui läheme minu vastu esitatud kahtlustuse juurde omastamisele kaasaaitamises (Karistusseadustik paragrahv 22 lõige 3 - paragrahv 201 lõige 2, punkt 2,3) perioodil 9.09.2013-6.08.2015) oma tahtliku tegevusega peame minema tagasi aastasse 2012, kui eelneva juhatuse sattumisega umbusaldusse, sest see ei allunud nõukogu korraldustele, kuulutati välja uus avalik konkurss, mille tulemusena valiti mind juhatusse. Nõukogu esimees küsis mult enne otsuse langetamist, kas ma olen nõus teise juhatuse liikmena Toomas Lepaga. Vastasin, et kahtlemata on ta TV-professionaal ja näeksin teda mänedžerina.

Kuna aga tema ettevõte OÜ Videomeedia tootis varasema lepingu alusel saadet "Vaba mõtte klubi", siis mina sellesse teemasse rohkem ei sekkunud, kinnitades küll väljamaksed. Niisiis, need toimusid terve aasta, ilma et mingit kahtlustust oleks tekkinud. TTV majandustegevust kontrollisid audiitorid ja Tallinna volikogu revisjonikomisjon- Ma ei osanud arvata, et mulle seatakse nõukogu esimehe poolt miin aastal 2013, kui oli vaja senist lepingut uuendada. Mulle tehti selgeks, et see on formaalsus ning et lihtsalt on vaja leida uus tootjafirma, kes mulle samuti ette kirjutati. Juhin tähelepanu, et aastail 2012-2015 ei teinud ma ühtki iseseisvast majandusotsust, ei kinnitanud ühtki muud lepingut, olin nagu puurilind. 

Kahtlemata tekitas see minul depressiooni, sest juhtimisotsuseid tegin vaid seoses mõne üksiku saate, näiteks uudiste sisu osas. Sellest hoolimata haiguspäevi ei võtnud, maandasin ennast käepärasemate vahenditega. Need omakorda andsid nõukogu esimehele ettekäände mitte pikendada minu juhatuse liikme lepingut. Pealegi selgus kevadel 2015, et lepingud olid tähtajaliselt valesti koostatud ning nende lõpptähtaeg muudeti tasahilju. Sellega oli otsustatud, et minust tahetakse nii või teisiti lahti saada. Oli veel vaja kinnitada uus tootmisleping. Paraku toimus see vahetult enne minu juhatuse liikme lepingu lõppemist, mitte 6.08.2015.

Analoogiad meie õiguspraktikas

Tänases EPL Ärilehes on põnev kirjutis ÜKT-st, mida otsustas teha kokkuleppel prokuratuuriga (oportuniteedina) üks suurärimees.

Mina teatavasti valisin omal ajal ÜKT mitte soovist niiöelda elukogemusi saada, vaid seetõttu, et mul lihtsalt polnud pärast seda, kui mu tööandja mind töökohalt üksnes alusetu kahtlustuse tõttu lahti lasi, raha maksta tuhandeid eurosid EV100 hüvanguks. Edaspidi kirjutan oma kogemustest lähemalt, aga täna on põnev see, et ka too ärimees alustas oma ÜKT sooritamist Uuskasutuskeskuses. Huvitav, kas ta ärimehena sai ka aru, mis äriga on tegemist.

Vt siir http://arileht.delfi.ee/news/uudised/kartellikahtlusega-uurimise-alla-sattunud-kinnisvarafirmad-paasesid-kokkuleppega?id=84351543&utm_source=2018-11-19&utm_medium=email&utm_campaign=Newsletter

Kuidas sündis kogu krempel

Alustan pisitasa minu ja mõne teise vastu suunatud õigusmõrva eelloost. Olin vaheaegadega töötanud Eesti Raadios (mis hiljem sai absurdse nime ERR) juba peaaegu 30 aastat (eelnevaist aastaist kunagi hiljem), kui juhatuse esimees Margus Allikmaa ütles mulle tunnistaja, Vikerraadio peatoimetaja Riina Rõõmuse juuresolekul, et ta küll mind lahti ei lase, aga ma ka ühtki saadet enam ei saa teha. Täpselt samade sõnadega, nagu 1980. a. sügisel teatas mulle sedasama tollane EKP kõrge tšinovnik. Et juba 2010. a. oli Tallinna Televisiooni juht Jüri Raudsepp kutsunud mind TTV peatoimetajaks, siis selles tupikseisus otsustasin seda ettepanekut kaaluda. Nii TTV juht kui nõukogu esimees Georg Pelisaar olid sellega nõus. Väidetavalt ka linnapea Edgar Savisaar.

Töötasin enam kui aasta peatoimetajana, kureerides peamiselt uudistesaateid. Sel perioodil oli programmi naelaks saade "Vaba mõtet klubi", mida tootis OÜ Veebmeedia. Nagu hiljem teada sain, oli selle omanik teleproff Toomas Lepp. Saade oli juba siis üks programmi vaadatuimaid, sest tõi eetrisse oma ala spetsialiste ja poliitikuid, keda peavoolu meediakanaleisse paraku ei lastud, sealhulgas näiteks Mart ja Martin Helme. Minu esimeseks tööks peatoimetajana oli pöörduda Tallinna volikogu fraktsioonide poole, et TTV programmis esineksid ka nende esindajad. Ühelt fraktsioonilt sain tõrjuva vastuse, teised ei vaevunud isegi vastama. Seepärast on algusest peale olnud kogu peavoolu meedias suurim vale, et Keskerakonna kõrval TTV-s teised erakonnad esineda ei saaks. (Nüüd on peaaegu kõik tagasi.) Peavoolumeedia kartis teravat konkurentsi oma hambutuile poliitikasaadetele.

Niisiis "Vaba mõtte klubi" - Toomas Lepa kui autori sünnitis elas kena elu ja nõudis TTV eelarvest tegelikult tühiselt vähe raha. Esialgne leping aga sai ümber 2012. aasta sügiseks, kui vahetus ka juhatus. Juhatusse kutsuti Toomas Lepp ja mind. Nõukogus tõstatati küsimus, kas OÜ Videomeedia saab ikka seda saadet edasi teha, sest see on juhatuse ühe liikme ettevõte. Kokkuleppel nõukogu esimehe ja sisuliselt kogu nõukoguga otsustati jätkata saate tootmist senistel tingimustel, ikka sama raha eest, kui leiti sõltumatu produtsent KVA Telekomi näol, kellele jäi vaba, voli kas jätkata koostööd OÜ Videomeediaga või leida selleks mõni uus ettevõte. Sõlmisin lepingu KVA Telekomiga kolmeks aastaks, et menukas saade eetrist ei kaoks. Nagu mõnevõrra hiljem selgus, jätkas KVA Telekom saate sisulist  ostmist OÜ Veebmeedialt. Kui seejärel lepingud eraettevõtete vahel sõlmiti, ei olnud enam minul võimalust sekkuda nende omavahelistesse suhetesse ega teada lepingute sisu.

Minu tee sunnitööle

Lähipäevadel annan üksikasjaliku ülevaate sellest, mis viis mind detsembris 2016 kuriteos kahtlustatavate sekka, mis toimingud sellele järgnesid (sh nn oportuniteet) ning ka "karistused", ehkki minu süü jäi vähimalgi määral tõestamata. Kuna olen nüüd kõigist kahtlustustest puhas, läbinud sundusliku ÜKT, maksnud Eesti Vabariigile märkimisväärse summa selle eest, et ei suutnud 65-aastasena teha lõpuni mulle määratud ränka füüsilist tööd, ning lõpuks läbinud ka sotsiaalsete oskuste kursuse, mille tulemusena EV on tunnistanud mind ühiskonnakõlblikuks.

Eesti Vabariik ongi jäänud fatamorganaks

Kui 30 aastat tagasi liitusin Rahvarindega ja hakkasin Nõukogude ajast väljapääsu võitlema, siis tundus, et kogu Eesti rahvas on üksmeelne vähemalt ühes asjas - kõigepealt iseseisvus, siis kõik muu. Paraku märkasin juba toona, et eesti rahvas (väikese tähega) pole sugugi üksmeelne, vaid nii pea, kui tekkis mingigi lootus saada võim enda kätte, kerkisid esile igasugused uued satraabid. Laarid ja muud sellised "üdini rahvuslikud", aga tegelikult puhtalt oma tulu peal väljas. Nagu hiljem on selgunud, olid nad valmis selle nimel ka Eesti iseseisvuse reetma ning muutma Eesti USA 52. osariigiks. 51. on vist Puerto Rico. 

Täna näen, et samasugused umbrohud taas tõstavad pead. Eestit tahetakse muutma platsdarmiks NATO ja Venemaa vahelises konfliktis. Välisluure teenistuse juht Mikk Marran käis välismaal kintsukraapimas, et Eestis on Venemaa mõjuagendid. Mida see tähendab? Kas uusi repressioone Stalini võtmes või lihtsalt inimeste kõrvaldamist avalikkusest, mida olen ise kogenud? Nn õigusametnike kaasabil. Eesti on muutumas märksa suletumaks ja inimõigusi vääramaks kui idanaaber. Kas peaksime vaikima ja laskma meile, kellel on kogemust Venemaaga ja teame, kuidas toimida, lihtsalt pikalt teha? 

Eestit ei ähvarda täna ükski välisriik. Eestit ähvardab sisemine ebakindlus ja isegi psühhoos. See on kasulik neile, kes tahavad uuesti võimule pääseda Vene-vastase hüsteeria lainel, millel pool muud muud alust kui NATO kasvav juuresolek. Ehkki mul pole mingit kontakti Venemaa eales ega nüüdki olnud, vaatan üha sagedamini Venemaa telekanaleid, sest neist saan rohkem informatsiooni kui Eestist. Soome uudised veidi korvavad. Kui ma olen mõjuagent, siis olen rõõmuga, sest loodan, et suudame ükskord teha rahu meie suure naabriga, sest see oleks kasulik nii meile kui neile, ja oleks lootus selleks, et maailma ei lähe lõhki 21. sajandil.

15 aastat pole Eestit teinud ausamaks

MEEDIAKOMMENTAAR 10. MÄRTS 2003
Tere taas kuulama Vikerraadio meediakommentaari! Ehkki siinkõneleja pole sugugi ainus, kes Eesti meediaprotsesse jõudumööda analüüsida püüab, on siiski eesti ajakirjanduse enda sissepoole pööratud pilk üsna tönts ja enesega rahulolev. Eriti kummalist meediakriitikat on viimastel nädalatel hakanud tulema sellise spetsiifilise ajakirja kui TV Nädal vahendusel, kus kord utsitatakse raadio poliitikasaadete tegijaid ja siis jälle pannakse paika Jaan Kaplinski või näiteks manitsetakse eelseisva Iraagi kriisi kajastamisel mitte vinti üle keerata, et rahvast mitte ära ehmatada.
Paistab, et oleme lõpuks saanud selle üldrahvaliku ringhäälingunõukogu, mis peaks koordineerima kogu meie elektroonilise meedia üldist taset ja mille puudumisest on aegajalt ajakirjanduses kõneldud!? See oli muidugi nali, sest glamuursetest telenägudest ja eetriesinejate eraelust pajataval pehmevõitu human interest –ajakirjal oleks siiski parem jääda oma liistude juurde, et mitte mõjuda naeruväärselt. Midagi on eesti menuajakirjanike loogikaga vägagi lahti, kui nad näiteks rõõmustavad selle üle, et Jaan Kaplinski Iraagi sõja eskaleerimise eest hoiatav üleskutse, millele on tänaseks juba tuhandeid toetajaid, kadus kiiresti kommertsmeedia tähelepanukeskmest. Ja seda ajal, kui sõnasõnalt kogu maailm tegeleb sama probleemiga üha aktiivsemalt ja üha emotsionaalsemalt! Antiigist pärineb sentents – oleksid vaikinud, oleksid jäänud filosoofiks. Seda tahaksin täna ja edaspidigi soovitada kõigile isehakanud meediafilosoofidele, kelle teadmiste ja huvide horisont paraku ei ületa vöökohta.
Teine tõsine soovitus on mul eesti trükiajakirjandusele. Jah, te olete mossis Edgar Savisaare ja teiste keskerakondlaste algatatud hagide pärast, seepärast püüate kuidas võimalik enesekindlale Edgarile ninanipsu teha või siis teda maamehe kombel läbi sõimata. Sõnavabadus lubab sedagi. Kuni seda muidugi riigis on. Mõelgem aga olukorrale, kui riiki juhib valitsus, mille taga on 2/3 Riigikogust. Mis saab siis sõnavabadusest? Kaksikliidu ajal hakati oigama vaikiva ajastu saabumise pärast. Mis ajastu ootab meid aga umbes kuu aja pärast, kui teostub koosmeele valitsus, mis juba eos tõrjub igasugust erimeelsust. Kes on siis ajakirjanduse liitlased? Eks ikka opositsiooni jäänud keskerakond ja mõõdukad. Seepärast oleks igati mõistlik mõlemalt poolt, nii ajakirjanduse kui ka keskerakonna poolt teha samm teineteise suunas, et vältida olukorda, kus riigis valitseb vaid vastastikune umbusk, mis on kõige soodsam absoluutse võimu taotlejaile. Kui muidugi ajakirjandus ei ole juba ette endale valinud riigimeelse hääletoru funktsiooni nagu 1930. aastate teisel poolel. Võib-olla on minu hoiatus enneaegne, sest mingit ülikoalitsiooni pole veel sündinud ja muidu nii kaalutlev president pole ka oma lõplikku otsust langetanud, aga parem juba hoiatada, enne kui on hilja.
Muide, kui keegi nüüd ütleb, et 2/3 valijate hääli esindav koalitsioon oleks hirmus demokraatlik, siis hoiataksin, et see on täpselt samasugune võimumonopol kui mõni majandusmonopol. Kas sooviksite, et Eestis oleks vaid üks suur pank, üks suur turvafirma, üks leivatootja või vorstimeister? Nagu vajavad monopolid nende õigusi piiravaid seadusi, mis tagavad ka tarbijale mingid õigused, nii vajab liialt suureks paisunud võimuliit demokraatlikke piiranguid ja parim nende seast oleks opositsiooni toimiv liit ajakirjandusega. Ja seda nendesamade 2/3 valijate huvides, kelle häältega see võimuliit üritab manipuleerida.Tahaksin lõpuks kiita meie trükiajakirjandust mõningate tõeliselt ennast ületavate saavutuste eest. Näiteks leidis “Postimees” eelmisel nädalal võimaluse praktiliselt täielikult edastada Edgar Savisaare pressikonverentsil kõneldu, “Eesti Päevaleht” ei hoidnud ruumi kokku, andes ilmselt sõna-sõnalt edasi Leonid Apananski arvamuse tema koju saabumisel ning Peeter Ernits vastas Kanal 2 Uutes uudistes vastates Urve Tiiduse küsimustele politsei sekkumisest poliitikasse niisuguse siiruse ja veenvusega, et kinnitas vähemalt siinkõneleja usku eesti ajakirjanduse aususe võimalusse. Taas pean kiitma ka Arterit, kus on ette võetud politseisaadete analüüs ja küsitletud nende tegijaid, et analüüsida selle žanri erilise populaarsuse põhjusi. Ka sellised ettevõtmised sisendavad usku sellesse, et eesti ajakirjandusest võib veel asja saada.
Sellise positiivse sõnumiga täna lõpetaksingi. Kuulmiseni!

15 aastat möödas, aga palju pole muutunud

MEEDIAKOMMENTAAR 30. DETSEMBER 2002
Tere taas esmaspäevase tava kohaselt kuulama juttu meie meediumidest ehk täpsemini ajakirjandusest. Tunnistan kohe rõõmuga, et tänavu õnnestub mul kenasti kõrvale hiilida aastavahetuse teleprogrammide hindamisest. Neist on kirjutatud ja neid on näidatud eelnevalt juba nii pikalt ja põhjalikult, et igasugune üllatusvõlu on kadunud ning nende jälgimisel tabab meid sama tunne kui sadu kordi näidatud telereklaami üle vaadates. Ajab naerma küll, aga sugugi mitte andeka sisu või efektse teostuse pärast, vaid lihtsalt oma totruse pärast. Usk reklaami kõikvõimsusse on jätkuvalt kasvanud. Kui valimistel oli võimalik massiivse tuututamisega niiöelda sõnnikust saia teha, siis nüüd usutakse ilmselt sellesse, et ette valmis naerdud teleprogramm leiab vaatajate heakskiidu, sest keegi ei julge enam milleski nii laialt üleskiidetus kahelda. Kuninga uute rõivaste fenomen leiab taas kinnitust.
Olen varasemates aastalõpukommentaarides võtnud kokku enda poolt aasta jooksul käsitletud teemasid. Täna ma seda siiski tegema ei hakka, sest iga huviline võib sellega ise hakkama saada, lugedes kommentaarid üle minu interneti leheküljelt www.hot.ee/mart262. Selle juurde juhatavad ka kõik otsingumootorid. Kommentaari püsijälgijaile on see aadress kindlasti ka tuttav. Visandaksin tänases kommentaaris hoopis eesti massimeediumidega seotud põhiprobleemid ja väljakutsed, millele loodan järgmisel aastal lahendust või vähemasti olukorramuutust.
Alustan kõige võimsamast ehk siis audiovisuaalsest meediumist. Täna ei saa seda enam samastada televisiooniga vanas tähenduses. Mind teeb pisut kurvaks see, et kui naaberriigis Soomes on käivitumas digitaaltelevisiooni tormiline areng ning tõsiselt räägitakse täiesti uue meediumi sünnist, ei suuda Eesti telejaamad oma interneti lehekülgedelgi toimida tänapäeva võimalustele ja nõudmistele vastavalt. Katsuse sealt leida näiteks värskeid uudiseid!
Interneti areng on Eestis pidurdunud ka traditsiooniliste internetiportaalide ja ajalehetoimetuste online-väljaannete puhul. Veel eelmisel aastal täheldatav avalikkuse suur huvi uue interaktiivse meediavahendi vastu on kustumas. Kindlasti on üheks põhjuseks kogu uut meediat vaevav rahanappus ning loodetust väiksem efektiivsus reklaamikanalina. Ent Eestis lisandub sellele ka teatav hirm demokraatia ja muutuste ees, suurte meediakontsernide kartus, et neil libiseb käest jäme ots tänase uudiskeskkonna kujundajana. Kohati tundub, et Eesti kaks suurt meediakontserni jälgivad vägagi kiivalt seda, missuguseid uudiseid inimestele pakutakse ja missuguses soustis seda tehakse, et nad jumala pärast ei hakkaks huvi tundma millegi muu kui selle vastu, mida neile just värskete ajalehtede esikülgedelt pakutakse.
Teatavasti on Postimees juba piiranud juurdepääsu oma trükitud ajalehe materjalidele internetis, sama on toimumas ka Eesti Päevalehega. Ehkki põhiliselt on selle taga lootus sundida inimesi tellima või ostma paberajalehte, osutab see ka meile juba kapitalismi poliitökonoomia kursusest tuntud tõele, et uudise või leiutise valdaja püüab saada oma monopoolsest seisundist maksimaalset kasumit, ehkki informatsioonil on ka tähtsam ülesanne tagada ühiskonna toimimist. Kunstlikult venitades sõnumi teed auditooriumini tegutsetakse tegelikult ajakirjanduse enda olemuslike põhimõtete vastu. See demonstreerib taas kord meie meediavahendite süvenevat kommertsialiseerumist. Tähtis pole enam viia uudist inimeseni, vaid tähtsam on inimeselt selle uudise eest kõigepealt raha sisse kasseerida. Just sellele peaks olema vastukaaluks toimiv avalik meedia, mis Eestis aga kiratseb. Niisiis võib ajalehtede arengu kohta öelda, et üha vähem on nad ajakirjanduslikud nähtused ja üha rohkem reklaamiväljundid.
Tulles tagasi elektrooniliste meediumide juurde, oodati ju väga palju reklaami kadumisest Eesti Televisiooni ekraanilt. Paraku ei ole resultaat olnud sugugi nii ühemõttelisel hea ega kahtlemata mitte korrastav kogu telemaastiku seisukohalt. Reklaami kadumine pidi kaasa tooma ETV senisest hüppeliselt parema rahastamise. Kuna seda aga riigijuhtide tahtel ei toimunud, liikus vaid suur hulk raha ühest loomingulisest sektorist teise, jättes vaeslapseks just sellesama ETV. Kommertskanalid ei saanud endale üksnes tohutut reklaamiraha nutsu, vaid koos sellega hakkab tasapisi voolama ETVst välja ka professionaalne oskus ehk inimkapital. Kui Eesti riik ei märka järgmise aasta esimese poole jooksul parandada oma ränka viga ETV rahastamisel, võib aasta pärast tulemuseks olla selle kanali allakäik iseseisva loomingulise üksusena. Näiteks üks kiiresti paisuv telefirma, mis tuntud kaubamärgi all Ruut, võib juba aasta pärast olla valmis avalik-õigusliku telekanali funktsioone üle võtma. Üldse on huvitav see, et konkurentsi ja mitmekesisuse nimel loodud sõltumatud teletootjad meil hoopis pisitasa koonduvad ning seesama Ruut on vajutanud juba oma ühetaolisuse pitseri kõigi kolme telekanali otsaesisele.
Täna jõudis ka minu postkasti ajakirjana vormistatud propagandaüllitis Eesti otsus. Ma ei tahaks käsitleda seda ajakirjandusväljaandena, mida ta kahtlemata pole. Nimigi meenutab mulle Andrus Kiviräha menutükki Eesti matus. Küll aga paneb mind veidi imestama see, et nii Eesti Raadio kui Eesti Televisioon peavad oma euroteavituseks raha hankima rahvusvahelistelt fondidelt, sealhulgas Euroopa Liiduga seotutelt, meie valitsus aga teeb oma panuse hoopis erameediale, pealegi suurelt osalt välismaistele omanikele kuuluvale erameediale. Miks ei kasuta riik oma raha sama teenuse ostmiseks avalik-õiguslikult meedialt, kelle jaoks 1,5 miljonit on programmi tootmise ehk inimkapitali väärtustamise seisukohalt hiigelsuur summa? Seepärast lõpetangi tänase kommentaari kurva tõdemusega, et Eesti riigil puudub igasugune meediapoliitika ja ka vastav kompetentsus. Muide, ajakirjandus ei kuulu ühegi meie ministeeriumi haldusalasse. Selle tulemusena on kasvanud tohutud vastuolud tühjale-tähjale, igasugusele pseudokärale a la Eesti märk kulutatavate hiigelsummade ning omamaise ajakirjandusliku kutseoskuse säilitamisele ja traditsioonide väärtustamisele kuluvate väheste veeringute vahel. Eesti telekommunikatsioonisüsteem võib küll olla maailmatasemel, kuid selles voolav intellektuaalne kapital ehk substants paraku sageli ei vääri neid hinnalisi juhtmeid. Just see on tõsine küsimus, millele eesti rahvas võiks mõelda sedasama Eesti otsust lehitsedes, kas Euroopasse minnes on meil midagi kaasa võtta või läheme sinna lausa ihualasti, kaks kätt kõrval lootuses, et meid seal riidesse pannakse ja toit ka veel suhu pistetakse.
Kuulmiseni ja ilusat aastavahetust kõigest hoolimata!