Augustikuu tõi taas palavad ilmad ja nii mõnigi Eestimaal meenutab vana tarkust selle kohta, et kui korralik suvi ülde siiamaile saabub, siis augustis. Vähemalt on mulle oma lapsepõlvest jäänud selline mälestus, küllap osalt ka isikliku tähtpäevaga seotuna. Meedias on augustikuu uue hooaja sihtjoonte seadmise ning uuenduste üle otsustamise aeg. Eelmine nädal tõi selles osas kaks väga tähelepanuväärset sündmust, mis on juba ka mitmel pool kommenteerimist leidnud - uudisteportaali Delfi müük rekordhinnaga ning samuti rasket rahakotti vajav uus ringhäälingumaja, mille projektikonkurss jõudis neljapäeval finišisse.
Mind meediapraktikuna jääb sel puhul vaevama eelkõige see, et meediast ja suurest rahast räägitakse mitte seoses meedia sisuga, mitte uute ja sisukamate väljaannetega, väliskorrespondentide lähetamisega meie jaoks olulistesse pealinnadesse ega tugevate uurivate toimetuste loomisega või siis vähemasti kaalukate stipendiumide asutamisega ajakirjanike töö ja õpingute kvaliteedi tõstmiseks, vaid seoses mingi kaubamärgi omandamise või kaunite ja kallite hoonete rajamisega. Mis muidugi iseenesest on positiivsed ärilised ettevõtmised, kui tunduvad kohati olevat kas reaalajast ees või meie kultuuriruumist väljaspool.
Huvitav, kui palju Delfi eest makstud peaaegu 850 miljonist kroonist jõuab nende inimesteni, kes on Delfi tänast sisu kujundanud ja talle sellise astronoomilise väärtuse andnud!? Või kui palju professionaalseid ajakirjanikke suudetakse palgata tipptasemel hoonesse, kus kindlasti saab ka olema tehnika viimase sõna järgi sisustus, kui juba praegu otsitakse korralikke meedia sisutootjaid tikutulega taga ja püütakse meediamajade vahel neid üksteiselt üles osta. Kahtlemata areneb riik ja tema majandus, kuid oleks juba aeg ükskord tunnistada, et Eestil ja koos sellega tema meedial on olemas oma füüsilised ja demograafilised, eelkõige aga kultuurilised ja keelelised piirid, mis tunduvad lähenevat kosmilise kiirusega.
Meie meediamagnaadid unustavad tihtilugu selle, et eestikeelne meedia pole üksnes ega mitte eelkõige kasumliku äritegevuse ala, vaid osa ühiskonna ja rahvusriigi infrastruktuurist, tema toimivusest. Kahtlemata võiks mõni meediakontsern Delfi eeskujul väljuda ka kohalikult turult ja kasvada kes-teab-kui-suureks, kuid mis kasu oleks sellest Eesti kultuuriruumile ja riigile !? Kas meie ajakirjanduse sisukus ja roll ühiskonna mõjutamisel sellest suureneks, kas eesti rahvuskultuur saaks paremaid eeldusi arenguks, kas kasvaks arvamuste paljusus ja innovatiivsus meie meediamaastikul? Vaevalt küll, suurkontsernis jääks tegevus Eestis ikkagi marginaalseks nagu senini ning aktsionärid hakkaksid pigem nõudma siinse tegevuse kokkutõmbamist ja ratsionaliseerimist kui sellesse täiendavat investeerimist. Sest paratamatult muutub rahvusvahelise kontserni kasvades tema omanikering ka üha multinatsionaalsemaks ja vähem huvitatuks sellest pisikesest mugulast, kus ta on välja kasvanud.
Ma ei oska hinnata, kas Delfi müügihind on mõistlik, küllap suudavad seda paremini need asjatundjad, kes seda müüki-ostu nõustasid. Internetiettevõtete eest on maailmas ennegi pööraseid rahasid makstud, ja tihtilugu üsna eduka lõpptulemusega. Pealegi ei tea me selle tehingu puhul võib-olla tegelikke motiive, sest asi ei pruukinud olla vaid ühes ettevõttes, vaid näiteks turuosa kinnistamises endale, kui just on Oliver Kruuda teatanud kavatsusest luua oma uudisteportaal, või siis üritab Ekspress Grupp kellegi abil tõrjuda Schibstedi ja Eesti Meediat seniselt liidripositsioonilt või siis vastupidi, üritab lisada sellega koostööd, mis ulatuks senisest Ajakirjade Kirjastuse ja SLÕhtulehe kaasomandusest kaugemale. Need arutelud jäägu majandusajakirjanike arutlusobjektiks. Küll aga tahaksin lõpuks tõdeda, et üheski väikeriigis ei tõota meediakanalite edasine kontsentreerumine ega tsentraliseerumine ühiskonnas toimiva vaba mõttevahetuse, pluralismi ja lõppkokkuvõttes demokraatia seisukohalt midagi head. Meedia muutub üha rohkem kesteele ja keskpärasusele orienteerituks ning kaotab ühiskondliku mõtte genereerija rolli. Kordan sedasama, mida ütlesin juba Maalehe ülevõtmise puhul. Aga eks aeg annab selleski loos lõplikku arutust, mina olen oma hoiatuse öelnud!
esmaspäev, 6. august 2007
kolmapäev, 25. juuli 2007
Poliitikud teevad ajakirjanduse abil endale reklaami
Juulikuu läheneb lõpule ja augustis on looduseski kindlasti märgata sügise märke. Sügise märke on juba ka ajakirjanduses, kui jälgida, missuguse innukusega sajab veergudele ja eetrisse ettepanekuid seaduste muutmiseks või strateegiate arutamiseks, ja kui näljaselt lehed ja kanalid neist kinni haaravad. Kahtlemata väljendub selles ajakirjanduse "neljanda võimu" olemus ja seni tehtud ettepanekud on lähtunud ka tegelikust olukorrast, kuid alati jääb mind pisut vaevama küsimus, et miks siiski sellised probleemid ja just suve ajal. Miks just seadusesätted, mis peavad liigutama suuri masse? Ja nimelt siis, kui seaduseandjad muidu eriti ei tegutse, ehkki väidetavalt töötavad suvekuumuses palehigis edasi, kohtudes oma valijatega kõikjal maailmas pardikoibi närides või dinosauruse kujulisi kanakotlette nosides. Kuluhüvitised tahavad ju väljateenimist!
Kaks nädalat tagasi rääkisin sellest, kuidas Eestimaa suve liiklusõnnetuste laine on vallandanud ägeda diskussiooni liikluskultuuri üle ning tõstatanud tuhandeid hääli roolijoodikluse ja muude selliste sigaduste eest karistuste karmistamiseks. Ministrid haarasid populaarsest teemast kohe kribinal-krabinal kinni ja tegid ettepaneku liiklusseaduse oluliseks muutmiseks ning karistusmäärade märgatavaks tõstmiseks. Jääb vaid loota, et need lubadused ei jääks pelgalt suvise meediavaakumi täiteks ning saaksid õigusruumis aktsepteeritava liha lubaduste klõbiseva luukere kontide külge. Tihtilugu ju sumbub suvine energia sügisel komisjonide suletud uste tagusesse vaikusse ning suure saali tragikoomiliste väitluste kärasse. Ent mis peamine, kõlama peab jääma ju poliitikute soov rahva õiglastele nõudmistele igati vastu tulla, kõigi opositsionääride ja muude sulide kiuste.
Lisaks liiklusseaduse karmistamisele on suvisest meediast juba läbi käinud kasiinoteema. Max Kauri üleskutse loobuda erakasiinode metastaatilisest paljunemisest riigikasiino monopoli käivitamisega sai kähku vastulöögi rahandusministeeriumi kasiinondust ohjava eelnõu näol, mille toimivust pidas osa poliitikuid ebapiisavaks või suisa kasiinondust edendavaks. Igatahes on nii ühed kui teised püüdnud jätta endast rahva tõeliste huvide eest seisja mulje, ehkki vaevalt sellestki aasimisest lõpuks midagi mõistlikku sünnib. Oleme näinud ju teistegi seaduste puhul seda, et lõpuks lahjenevad selged nõuded kompromisside virvarriks ja eriõiguste segapudruks, millest võidavad eelkõige need, kes seaduseväänajate abiga omakasu taga ajavad ja ühiskonna huvisid lihtsameelseks lobaks peavad.
Postimees tõi eelmisel nädalal avalikkuse ette olukorra Tallinki laevadel, kus väidetavalt rikutakse tubakaseadust, sest baarides ja ööklubis saavat suitsetada, suitsetamiseks eraldatud ruume ega alasid õigupoolest pole ja nii edasi. Loomulikult tõrjus Tallink ajalehe süüdistused seaduseaukudele tuginedes ning mõisteid ka omatahtsi tõlgendades. Üllatab muidugi see, et tarbijakaitseamet elavnes alles ajalehe publikatsiooni peale ja ka sotsiaalministeerium kippus küsimuses jääma kõrvalseisjaks. Ei usu, et nõnda jääb see kauaks, sest taas pakub teema ju võimalust poliitilisi plusspunkte teenida. Nagu pakkus muide ka ühe enneaegselt sündinud lapse Eestisse erilennukiga tagasitoimetamise seebiooper, mis vallandas lausa parteipoliitilise heategevuse tsunami.
Reformierakonna noorpoliitik Taavi Rõivas otsib oma šanssi SMS-laenude keelustamisega, rohelised teevad panuse Riigikogu erakorralise istungjärgu kokkukutsumisele ja nii edasi. Suvine poliitiliste algatuste veski jahvatab ajakirjanduse veergudel täie hooga ning toimetused lähevad sellega ka meeleldi kaasa - ikka midagi kopsakamat, kui kirjutada vaid Mikk Saare surfama õppimisest või Mikk Saare ja JZBelle'i üllatavast suhtest. Tegelikult on ju Mikk Saargi igati tore poiss ja suvised seaduseelnõu alased lainetusedki üldiselt õiges suunas, ainult et sügis kipub orbiidile tõstma juba uued tantsutähed ning poliitikud kui ajakirjanikud unustavad suvesoojas kuuma peaga üleshaibitud eelnõud kähku ning tavapärane poliitiline mudamaadlus läheb taas lahti. Aga muidugi seegi ajakirjanduse "parema osa" tõhusal toel. Kuulmiseni juba nädala pärast!
Kaks nädalat tagasi rääkisin sellest, kuidas Eestimaa suve liiklusõnnetuste laine on vallandanud ägeda diskussiooni liikluskultuuri üle ning tõstatanud tuhandeid hääli roolijoodikluse ja muude selliste sigaduste eest karistuste karmistamiseks. Ministrid haarasid populaarsest teemast kohe kribinal-krabinal kinni ja tegid ettepaneku liiklusseaduse oluliseks muutmiseks ning karistusmäärade märgatavaks tõstmiseks. Jääb vaid loota, et need lubadused ei jääks pelgalt suvise meediavaakumi täiteks ning saaksid õigusruumis aktsepteeritava liha lubaduste klõbiseva luukere kontide külge. Tihtilugu ju sumbub suvine energia sügisel komisjonide suletud uste tagusesse vaikusse ning suure saali tragikoomiliste väitluste kärasse. Ent mis peamine, kõlama peab jääma ju poliitikute soov rahva õiglastele nõudmistele igati vastu tulla, kõigi opositsionääride ja muude sulide kiuste.
Lisaks liiklusseaduse karmistamisele on suvisest meediast juba läbi käinud kasiinoteema. Max Kauri üleskutse loobuda erakasiinode metastaatilisest paljunemisest riigikasiino monopoli käivitamisega sai kähku vastulöögi rahandusministeeriumi kasiinondust ohjava eelnõu näol, mille toimivust pidas osa poliitikuid ebapiisavaks või suisa kasiinondust edendavaks. Igatahes on nii ühed kui teised püüdnud jätta endast rahva tõeliste huvide eest seisja mulje, ehkki vaevalt sellestki aasimisest lõpuks midagi mõistlikku sünnib. Oleme näinud ju teistegi seaduste puhul seda, et lõpuks lahjenevad selged nõuded kompromisside virvarriks ja eriõiguste segapudruks, millest võidavad eelkõige need, kes seaduseväänajate abiga omakasu taga ajavad ja ühiskonna huvisid lihtsameelseks lobaks peavad.
Postimees tõi eelmisel nädalal avalikkuse ette olukorra Tallinki laevadel, kus väidetavalt rikutakse tubakaseadust, sest baarides ja ööklubis saavat suitsetada, suitsetamiseks eraldatud ruume ega alasid õigupoolest pole ja nii edasi. Loomulikult tõrjus Tallink ajalehe süüdistused seaduseaukudele tuginedes ning mõisteid ka omatahtsi tõlgendades. Üllatab muidugi see, et tarbijakaitseamet elavnes alles ajalehe publikatsiooni peale ja ka sotsiaalministeerium kippus küsimuses jääma kõrvalseisjaks. Ei usu, et nõnda jääb see kauaks, sest taas pakub teema ju võimalust poliitilisi plusspunkte teenida. Nagu pakkus muide ka ühe enneaegselt sündinud lapse Eestisse erilennukiga tagasitoimetamise seebiooper, mis vallandas lausa parteipoliitilise heategevuse tsunami.
Reformierakonna noorpoliitik Taavi Rõivas otsib oma šanssi SMS-laenude keelustamisega, rohelised teevad panuse Riigikogu erakorralise istungjärgu kokkukutsumisele ja nii edasi. Suvine poliitiliste algatuste veski jahvatab ajakirjanduse veergudel täie hooga ning toimetused lähevad sellega ka meeleldi kaasa - ikka midagi kopsakamat, kui kirjutada vaid Mikk Saare surfama õppimisest või Mikk Saare ja JZBelle'i üllatavast suhtest. Tegelikult on ju Mikk Saargi igati tore poiss ja suvised seaduseelnõu alased lainetusedki üldiselt õiges suunas, ainult et sügis kipub orbiidile tõstma juba uued tantsutähed ning poliitikud kui ajakirjanikud unustavad suvesoojas kuuma peaga üleshaibitud eelnõud kähku ning tavapärane poliitiline mudamaadlus läheb taas lahti. Aga muidugi seegi ajakirjanduse "parema osa" tõhusal toel. Kuulmiseni juba nädala pärast!
esmaspäev, 16. juuli 2007
Aga poliitikute eraelu?!
Tere taas kuulama meediakommentaari! Tinglikult võiks öelda, et tänasest kaldub suvi oma teise poolde, elame puhkuste kõrgaega, kui suuri uudiseid napib ja meedia haarab kinni ka õlekõrrest, et oma lehekülgi ja saateminuteid täita. Olen tähele pannud, et just kesksuvel paisatakse eetrisse ja ajalhtedesse konkreetsete isikutega seotud skandaalikesi, mis tavapärasel tiheda agendaga ajal jääksid väärilise tähelepanuta. Eelmisel nädalal avalikustas suur nädalaleht loo ühe Tallinna volikogu liikme kriminaalsest minevikust, ehkki see isik oli volikokku valitud juba sügisel 2005, kui ta oli üsna hiljuti kinnipidamiskohast vabanenud. Siis ei pälvinud tema valituks osutumine mingit tähelepanu. Mis võis olla vaikimise põhjuseks? Kas teadmatus? Vaevalt küll, sest nüüd kinnitavad kõik kommentaatorid, et info tema karistatuse kohta on olnud kogu aeg avalikest andmebaasidest kättesaadav. Miks seesama uuriv ajakirjandus siis sellele toona tähelepanu ei pööranud? Ilmselt olid tollal tähelepanukeskmes tähtsamad haid ning prügikala püüdmine jäeti uudistevaesemale ajale, kui see juhtum ärataks laiemat tähelepanu ning aitaks ka suvel ajalehti paremini müüa.
Veel paneb mind imestama üks samuti eelmise nädala sündmusele toetuv tendents, mis samuti seostub suveajaga. Nimelt just suvel tegeleb ajakirjandus agaralt kas kiirust ületanud, napsisena autoroolis istunud või muidu liikluses sigatsenud poliitikute paljastamisega, õigemini küll nende suure kella külge riputamisega, sest vaevalt usuks keegi, et vaid need poliitikud ja üksnes suvel liikluseeskirju rikuvad. Lihtsalt suvel, kui liiklusteema on märgatavalt aktiivsem kui pakase ja talvetuiskudega, äratavad niisugused lood märksa rohkem tähelepanu ja aitavad taas kord meedial ennast tõhusamalt müüa. Küllap on teisigi motiive, aga jäägu need juba vandenõuteoreetikute arutada.
Ent ühtaegu, kui poliitikute liiklushuligaansus pälvib nii tohutut tähelepanu, sest väidetavalt on poliitikud ju avaliku elu tegelased ja iga nende sammu tuleb jälgida suurendusklaasiga, siis kas olete märganud mõnes ajalehes või isegi kõmuajakirjas viimasel ajal lugusid poliitikute üleaisalöömistest, kaksikelust, Eestile nii iseloomulikust pidevast paarivahetusest!? Või arvate, et seda ei juhtu!? Näiteks meie naaberriigis Soomes on peaminister Matti Vanhanen pidevalt kõmuajakirjanduse hambus seeses nii eelmise abielu karilejooksmise kui üha kummalisemaks ja kohati koomilisemaks muutuvate naisseiklustega. Ehkki ka Soomes arutletakse palju selle üle, kas poliitikule tuleks lubada eraelus teatud kaitstust, kaldub avalik arvamus pigem sinnapoole, et poliitikute moraalsus ja usaldusväärsus peegeldub ka tema eraelus, võimes sõlmida püsivaid ja viljakaid inimsuhteid, mis võiksid olla eeskujuks valijatele, eelkõige aga noorsoole.
Millal on viimati Eestis neist asjadest seoses poliitikutega räägitud-kirjutatud, ehkki ajakirjandusringkondades liigub vägagi mitmesuguseid jutte ja mahlaseid väiteid ühe või teise tipp-poliitiku eraelu kohta? Võib-olla hirmutab ajakirjandust endiselt too igiammune kohtulugu, kui Enno Tammer jäi südi selles, et nimetas üht naisterahvast "rongaemaks"!? Tegelikult muidugi polnud see naine siis veel poliitik, aga siiski!? Liikluseeskirjade rikkumine on kahtlemata ju fikseeritud väärtegu, mitte lihtsalt oma lähedaste ja avalikkuse petmine, kuid kas üksnes fikseeritud rikkumiste põhjal tuleks otsustada ühe või teise poliitiku usaldusväärsuse üle või vääriks tema isiksuse profiil ka sügavamat lahtirääkimist!? Palun siiski mitte Kroonika kinnimakstud roosamannavahu tasemel!
Küll aga võime juba mitu nädalat lugeda näiteks vastuolulisi ja ilmselt faktidest kaugel seisvaid väiteid ajakirjanduskolleegi Vahur Kersna eraelust ja suhetest eksabikaasaga. Eks ole temagi ju serva pidi avaliku elu tegelane, vähemasti ei ole ta teatavasti keeldunud ajakirjanikele teavet andmast, kuid mille poolest need tema isiklikud probleemid on avalikkuse jaoks kuidagi olulisemad kui näiteks mõne ministri probleemne või kahepalgeline eraelu. Ei, ma ei kutsu üles selleks, et asuda nüüd kõiki rahva seas levivaid kuulujutte kohe trükis avaldama või eetris ette kandma, kuid ma tahan lihtsalt küsida, et mis motiividel ja miks ajakirjandus teeb seda ühel või teisel juhul, ühe või teise poliitiku puhul, aga mõnikord ja mõne muu puhul mitte!? Kas mõni neist on juba piisavalt diskrediteeritud, et tema puhul lastakse kohe latt madalamale, mõne teise puhul aga peetakse kinni vandeseltslaslikust vaikimiskokkuleppest ja tehakse "humaanseid" erandeid?!
Tegelikult virgutas mind selleks mõtiskluseks Priit Pulleritsu nn taustalugu Närbuvad staarid, mis ilmus laupäevases Arteris. Ma saan aru meie tunnustatud meediaõppejõu soovist manitseda inimesi mitte tahtma saada kuulsaks üksnes Lihtsa elu või Baari-saate taoliste tõsieluseepide kaudu, sest see võib neile mitte tuua kuulsust, vaid sageli põhjustada hoopis pettumusi, frustratsiooni ja isiksuse allakäiku. Ma olen sellega nõus, kuid ma ei saa aru sellest, kuidas meedia enda roll jäetakse siinjuures täiesti tähelepanuta. Vaevalt oleksid need, ausalt öeldes edevad ja lihtsameelsed, ikkagi väga noored, inimesed sattunud sellele libedale teele, kui kogu meediamasin poleks neid selleks jõuliselt ahvatlenud, kasutanud neid ära niiöelda odava tööjõuna, sisuliselt meediaorjadena kanalite omanike kasumimarginaalide maksimeerimiseks!? Selle asemel, et tänitada ja parastada Bussi-Birjo või Baari-Paavo kallal võiks Pullerits küsida endalt kui ajakirjanikult ja oma tsunftikaaslastelt, miks suhtutakse meedias inimestesse nii hoolimatult, pealegi sellistessegi meie kaaskodanikesse, keda ei saa tegelikult kuidagi nimetada "avaliku elu tegelasteks"? Sageli suhtutakse neisse hoolimatumalt ja ebaeetilisemaltki kui neisse päris avaliku elu tegelastesse. Tegelikult puistab ju nende "närbuvate staaride" uus eksponeerimine Arteris vaid soola nende niigi veritsevatesse hingehaavadesse. Kas ikka maksab?
esmaspäev, 2. juuli 2007
Rahvusringhääling peab pakkuma noortele alternatiivi
Juulikuu on käes ja see aasta on kaldunud oma teise poolde, alanud on pikkade puhkuste ja aja mahavõtmise aeg. Aasta suursündmus, koolinoorte laulu- ja tantsupidugi sai kenasti peetud, suurema vihmata ja tõsisemat tähelepanu väärivate korralduslike probleemideta. Vähemasti nõnda võib järeldada tänaste ajalehtede põhjal, mis annavad eilse päeva ülevatest hetkedest rongkäigus ja Lauluväljakul päikeselise ülevaate, pisut Eesti Päevalehes norides küll piduliste toitlustuse korralduse pärast. Isenesest on see ju tore, kui kõige hea kõrval ei unusta ajakirjandus ka midagi sellist, mida annab veel paremaks teha ja üht toredat pidu veelgi täiuslikumaks muuta. Ja võib-olla vääriks ka Postimehe juhtkirja soovitus muuta peod piletivabaks riigijuhtide seas tõsist kaalumist, ei tohiks ju peopiletite müügist saadavast tulust ilmajäämine olla võrreldavgi selle kogu rahvast ühendava emotsionaalse laenguga, mida selline sündmus meile kõigile kingib.
Siinkõneleja pidi laulu- ja tantsupeole kaasaelamisel leppima raadio ja teleri kaudu pakutavaga. Ja sedagi vaid katkendlikult ja muude tähtsate tegemiste vahel, ent tuleb tunnistada, et üsna heade tulemustega, sest seekord eetris ja ekraanil ruulinud noorsugu õigustas suuresti end peo vahendajana. Eriti sümpaatne oli kuulata just Vikerraadiot, kus noored ja kogenumad toimetajad töötasid käsikäes ja seetõttu ühendati ka nooruslik elaan ja entusiasm faktitäpsuse ja suurema üldistusjõuga. Telepildi puhul lummas aga eriti operaatori- ja režissööritöö, mis andis parima tulemuse just nii tantsijate, eriti aga lauljate suurte ja kõnekate plaanide loomisel. Laul ja ilmed ütlesid kõik, ilma kommentaaridetagi. Ehk oli positiivse mulje üheks põhjuseks ka see, et sain esimest korda vaadata laulupidu kirka ja terava digipildi pealt. Võib kinnitada, et eesti noored on telepildis ilusad, reipad, heatujulised, aga samas särab nende silmis ka tõsine teada tahtmise tuluke, nad pole see ajuvaba mass, kellena noori meile pahatihti esitlevad kommertskanalid.
Jääb loota, et noored hääled ja näod rahvusringhäälingu kanaleil tõid vastuvõtjate juurde ka tuhandeid selliseid noori, kes ise seekordsel peol ei osalenud, ei ole ju lauluhäält ega tantsujalga kõigile meist kingitud. Tunnistagem, et peol osalejate seas oli siiski eesti noorsoo vähemus, vaieldamatult tegusam ja tublim vähemus, ent siiski vähemus. Ning just seepärast tuleks ringhäälingumaailmas mõelda üha tõsisemalt sellele, kuidas selliseid rahvast ühendavaid ja ülendavaid sündmusi, seda elujaatavat ja inimesi liitvat positiivset kõrgepinget viia võimalikult enamate omamaiste inimesteni, eriti veel laste ja noorteni. Et traditsioonid edasi kestaksid, kuid ühtaegu ka areneksid ja ajaga sammu käiksid, mitte ei jääks tolmuma ega tuhmuma vaid vanema põlvkonna hõllandusse.
Tegelikult on mure meie noorte maailmapildi pärast igati ajakohane ning just tänastes ajalehtedes on avaldatud ka mõningaid tähelepanekuid ühe värske ajakirjandusmagistri Kristina Veidenbaumi magistritööst "Uudistemagasin kui sotsiaalne ressurss teismelistele. Kvalitatiivne uurimus telesaate "Reporter" retseptsioonist." See uudistemagaisn, mis suvel kannab "Suvereporteri" nime, on vaieldamatult üks populaarsemaid televisiooni uudistesaateid ning selle atraktiivne vorm ja sõnakad saatejuhid veenavad eelkõige noort vaatajat. Ent nagu täheldab ka Kristina Veidenbaum, võib lööv vorm sageli peita endas küsitavat sisu, mitte aidata kaasa meid ümbritseva tegelikkuse mõistmisele, vaid konstrueerib seda tegelikkust ja suhtumisi, surub maailma mudelitesse ja nende kaudu manipuleerib meiega.
"Kurb kui selline maailmanägemine muutub harjumuspäraseks," tõdeb vastne magister. Vaevalt õnnestuks kunagi muuta kommertskanali hoiakuid, mille tegevust juhib eelkõige siiski aktsionäride kasumihuvi, küll aga saab neile järeldustele tõsiselt mõelda rahvusringhääling, püüdes leida paremat kontakti Eesti noortega. Need pürgimused ei tohiks kunagi langeda efektse pealiskaudsuse lõksu. Laulu- ja tantsupeo ülekanded tõestasid, et seda probleemi on teadvustatud ja töö käib. Jõudu selleks!
Juulikuu on käes ja see aasta on kaldunud oma teise poolde, alanud on pikkade puhkuste ja aja mahavõtmise aeg. Aasta suursündmus, koolinoorte laulu- ja tantsupidugi sai kenasti peetud, suurema vihmata ja tõsisemat tähelepanu väärivate korralduslike probleemideta. Vähemasti nõnda võib järeldada tänaste ajalehtede põhjal, mis annavad eilse päeva ülevatest hetkedest rongkäigus ja Lauluväljakul päikeselise ülevaate, pisut Eesti Päevalehes norides küll piduliste toitlustuse korralduse pärast. Isenesest on see ju tore, kui kõige hea kõrval ei unusta ajakirjandus ka midagi sellist, mida annab veel paremaks teha ja üht toredat pidu veelgi täiuslikumaks muuta. Ja võib-olla vääriks ka Postimehe juhtkirja soovitus muuta peod piletivabaks riigijuhtide seas tõsist kaalumist, ei tohiks ju peopiletite müügist saadavast tulust ilmajäämine olla võrreldavgi selle kogu rahvast ühendava emotsionaalse laenguga, mida selline sündmus meile kõigile kingib.
Siinkõneleja pidi laulu- ja tantsupeole kaasaelamisel leppima raadio ja teleri kaudu pakutavaga. Ja sedagi vaid katkendlikult ja muude tähtsate tegemiste vahel, ent tuleb tunnistada, et üsna heade tulemustega, sest seekord eetris ja ekraanil ruulinud noorsugu õigustas suuresti end peo vahendajana. Eriti sümpaatne oli kuulata just Vikerraadiot, kus noored ja kogenumad toimetajad töötasid käsikäes ja seetõttu ühendati ka nooruslik elaan ja entusiasm faktitäpsuse ja suurema üldistusjõuga. Telepildi puhul lummas aga eriti operaatori- ja režissööritöö, mis andis parima tulemuse just nii tantsijate, eriti aga lauljate suurte ja kõnekate plaanide loomisel. Laul ja ilmed ütlesid kõik, ilma kommentaaridetagi. Ehk oli positiivse mulje üheks põhjuseks ka see, et sain esimest korda vaadata laulupidu kirka ja terava digipildi pealt. Võib kinnitada, et eesti noored on telepildis ilusad, reipad, heatujulised, aga samas särab nende silmis ka tõsine teada tahtmise tuluke, nad pole see ajuvaba mass, kellena noori meile pahatihti esitlevad kommertskanalid.
Jääb loota, et noored hääled ja näod rahvusringhäälingu kanaleil tõid vastuvõtjate juurde ka tuhandeid selliseid noori, kes ise seekordsel peol ei osalenud, ei ole ju lauluhäält ega tantsujalga kõigile meist kingitud. Tunnistagem, et peol osalejate seas oli siiski eesti noorsoo vähemus, vaieldamatult tegusam ja tublim vähemus, ent siiski vähemus. Ning just seepärast tuleks ringhäälingumaailmas mõelda üha tõsisemalt sellele, kuidas selliseid rahvast ühendavaid ja ülendavaid sündmusi, seda elujaatavat ja inimesi liitvat positiivset kõrgepinget viia võimalikult enamate omamaiste inimesteni, eriti veel laste ja noorteni. Et traditsioonid edasi kestaksid, kuid ühtaegu ka areneksid ja ajaga sammu käiksid, mitte ei jääks tolmuma ega tuhmuma vaid vanema põlvkonna hõllandusse.
Tegelikult on mure meie noorte maailmapildi pärast igati ajakohane ning just tänastes ajalehtedes on avaldatud ka mõningaid tähelepanekuid ühe värske ajakirjandusmagistri Kristina Veidenbaumi magistritööst "Uudistemagasin kui sotsiaalne ressurss teismelistele. Kvalitatiivne uurimus telesaate "Reporter" retseptsioonist." See uudistemagaisn, mis suvel kannab "Suvereporteri" nime, on vaieldamatult üks populaarsemaid televisiooni uudistesaateid ning selle atraktiivne vorm ja sõnakad saatejuhid veenavad eelkõige noort vaatajat. Ent nagu täheldab ka Kristina Veidenbaum, võib lööv vorm sageli peita endas küsitavat sisu, mitte aidata kaasa meid ümbritseva tegelikkuse mõistmisele, vaid konstrueerib seda tegelikkust ja suhtumisi, surub maailma mudelitesse ja nende kaudu manipuleerib meiega.
"Kurb kui selline maailmanägemine muutub harjumuspäraseks," tõdeb vastne magister. Vaevalt õnnestuks kunagi muuta kommertskanali hoiakuid, mille tegevust juhib eelkõige siiski aktsionäride kasumihuvi, küll aga saab neile järeldustele tõsiselt mõelda rahvusringhääling, püüdes leida paremat kontakti Eesti noortega. Need pürgimused ei tohiks kunagi langeda efektse pealiskaudsuse lõksu. Laulu- ja tantsupeo ülekanded tõestasid, et seda probleemi on teadvustatud ja töö käib. Jõudu selleks!
laupäev, 16. juuni 2007
Mis võib kaduda koos Maalehega?
Tere taas! Sel aastal oleme koos Andri Maimetsaga otsustanud meediakommentaare teha ka läbi suve. Ehk on sellest pisutki abi selleks, et ajakirjandus nii pöördumatult ei hapukurgistuks ega suveks oma luuke kinni paneks. Kuigi, jah, luukide sulgemisest on juba teatanud ka mitu telekanalit ning ka Postimehe arvamus- ja kommentaarilisa AK ilmus laupäeval viimast korda. Äripäevgi hakkab küllap taas ilmuma harvem ja nii edasi ja nii edasi. Jääb veel oodata, mitu päeva pausi jaanipäeva ajal tehakse. Ehk ainult vaesed raadiojaamad ei saa koos muu meediaga suikuda suveunne, sest puhkav inimene kuulab ju vägagi hea meelega muusikat ja vahel ka huvitava jutu puhumist.
Eelmine nädal tõi meile uudise selle kohta, et Maalehe aktsionärid otsustasid oma lapsukese Luige kontsernile maha müüa ja hakata nautima prisket rantjeepõlve. Minul on sellest igatahes väga kahju, sest sellega lakkas olemast viimanegi majanduslikult sõltumatu ja toimetuslikult iseseisev laia levikuga Eesti ajaleht. Mulle võidakse küll kinnitada, et omanikuvahetus ei muuda lehe sisus midagi, et suuraktsionär Luik suhtub suure pieteeditundega nii Maalehe traditsioonidesse kui nädalalehe lugejate ootustesse, kuid karmid turumajanduslikud faktid kõnelevad teist keelt: ka Maaleht peab hakkama nüüdsest alluma mitte oma toimetajate ja lugejate, vaid Ekspressi kontserni aktsionäride tahtele. Kui piisavalt kasumit ikka ei tule, pannakse leht kinni nagu tuuletõmbust tekitav luhvtaken. Ei, mitte nüüd kohe ega selle toimetuse ajal, vaid veidi hiljem, kui struktuursed reformid on läbi viidud, reklaamiosakond ja trükikoda välja vahetatud, toimetajaskonda noorendatud ja autorkonda ratsionaliseeritud, aga kasumit ikka ei tule.
Miks ma muretsen Maalehe pärast!? Aga sellepärast, et see oli vist viimane Eesti leht, kuhu ma ise olen ka kirjutanud, sest ma tean, et mu kolumne seal lõputult ei marineerita, ei moonutata trükis nende sisu tundmatuseni, ei lühendata nende pikkust kellegi suvast tulenevalt, ei lükata tagasi kui toimetusliku joonega mittesobivaid ja nii edasi, mis on aga nii tavaline teiste meie suurte ajalehtede puhul. Loomulikult sedagi vaid siis, kui sulle armulikult üldse sellist võimalust pakutakse, et oma kirjatükki seal kord aastas avaldada. Tänu sellele on Maaleht olnud tõesti üks viimaseid avatud mõttevahetuse ja pluralismi kantse meie muidu nii võimupolitiiliselt korrektses ajakirjandusmaailmas, kus näiteks uuriva ajakirjanduse verstapostiks nimetatakse ka sellist ajalehte, mis kõige kontrollimatumatult avaldab igasugust kõmu. Maaleht pole seda minu arust kunagi teinud, pigem on ta püüdnud just selle teise lehe kõmu nii mõnelgi korral asjalike faktidega ümber lükata.
Ja veel üks võrdlus: kui viimase Eesti Ekspressi A-osa 64 leheküljest on 19 üle terve lehekülje ulatuvad reklaamid ja kuulutused, lisaks muidugi äraarvamata kogus muid teksti sisse poetatud kuulutusi, siis Maalehe 34 leheküljest on vaid üks tervenisti reklaami all. Ehk siis suhe on Eesti Ekspressi ostjale 17 krooni ja 90 sendi eest 45 lehekülge lugemist, Maalehe puhul 13,90 eest aga tervenisti 33 lehekülge. Jätkem igasugu lisad sinkohal kõrvale, sest ka need on valdavalt reklaamiga täidetud. Pole siis ime, et Maalehe senine kasum on olnud isegi kümneid kordi Ekspressi omast väiksem. Ent kas ka Maalehe ajakirjanduslik ja sotsiaalne väärtus!? Küllap on see olnud pigem pöördvõrdelises suhtes lehe tootlikkusega. Ent nüüd peab ka Maaleht ennast peagi õigesse roodu seadma. Missuguste tagajärgedega, seda näitab muidugi aeg.
Muide, Soome soliidseim üldhuvi- ja poliitiline ajakiri Suomen Kuvalehti avaldab üle terve lehekülje reklaami vaid paaril-kolmel lehel, ja neistki enamik oma ajakirja kirjastuse väljaannete enda reklaamid. Muidugi on ka selle ajakirja hind märksa soolasem, praegu üksikmüügis üle 80 Eesti krooni, kuid 70 sisukat lehekülge iga nädal väärivad kindlasti seda raha rohkem kui klatspaberil seebiooper. Kas ei vajaks ka Eesti täna pigem sisukat nädalaajakirja kui küsitava iseloomuga meediakontsentratsiooni, mis paratamatult vähendab meie ajakirjandusväljal arvamuste paljusust. Kas leiduks Eestis sotsiaalset ja miks mitte ka arvestatavat finantskapitali, mis oleks huvitatud eelkõige Eesti ühiskonna arengust, mitte üksnes oma tulusast ärist!?
Kuulmiseni!
Eelmine nädal tõi meile uudise selle kohta, et Maalehe aktsionärid otsustasid oma lapsukese Luige kontsernile maha müüa ja hakata nautima prisket rantjeepõlve. Minul on sellest igatahes väga kahju, sest sellega lakkas olemast viimanegi majanduslikult sõltumatu ja toimetuslikult iseseisev laia levikuga Eesti ajaleht. Mulle võidakse küll kinnitada, et omanikuvahetus ei muuda lehe sisus midagi, et suuraktsionär Luik suhtub suure pieteeditundega nii Maalehe traditsioonidesse kui nädalalehe lugejate ootustesse, kuid karmid turumajanduslikud faktid kõnelevad teist keelt: ka Maaleht peab hakkama nüüdsest alluma mitte oma toimetajate ja lugejate, vaid Ekspressi kontserni aktsionäride tahtele. Kui piisavalt kasumit ikka ei tule, pannakse leht kinni nagu tuuletõmbust tekitav luhvtaken. Ei, mitte nüüd kohe ega selle toimetuse ajal, vaid veidi hiljem, kui struktuursed reformid on läbi viidud, reklaamiosakond ja trükikoda välja vahetatud, toimetajaskonda noorendatud ja autorkonda ratsionaliseeritud, aga kasumit ikka ei tule.
Miks ma muretsen Maalehe pärast!? Aga sellepärast, et see oli vist viimane Eesti leht, kuhu ma ise olen ka kirjutanud, sest ma tean, et mu kolumne seal lõputult ei marineerita, ei moonutata trükis nende sisu tundmatuseni, ei lühendata nende pikkust kellegi suvast tulenevalt, ei lükata tagasi kui toimetusliku joonega mittesobivaid ja nii edasi, mis on aga nii tavaline teiste meie suurte ajalehtede puhul. Loomulikult sedagi vaid siis, kui sulle armulikult üldse sellist võimalust pakutakse, et oma kirjatükki seal kord aastas avaldada. Tänu sellele on Maaleht olnud tõesti üks viimaseid avatud mõttevahetuse ja pluralismi kantse meie muidu nii võimupolitiiliselt korrektses ajakirjandusmaailmas, kus näiteks uuriva ajakirjanduse verstapostiks nimetatakse ka sellist ajalehte, mis kõige kontrollimatumatult avaldab igasugust kõmu. Maaleht pole seda minu arust kunagi teinud, pigem on ta püüdnud just selle teise lehe kõmu nii mõnelgi korral asjalike faktidega ümber lükata.
Ja veel üks võrdlus: kui viimase Eesti Ekspressi A-osa 64 leheküljest on 19 üle terve lehekülje ulatuvad reklaamid ja kuulutused, lisaks muidugi äraarvamata kogus muid teksti sisse poetatud kuulutusi, siis Maalehe 34 leheküljest on vaid üks tervenisti reklaami all. Ehk siis suhe on Eesti Ekspressi ostjale 17 krooni ja 90 sendi eest 45 lehekülge lugemist, Maalehe puhul 13,90 eest aga tervenisti 33 lehekülge. Jätkem igasugu lisad sinkohal kõrvale, sest ka need on valdavalt reklaamiga täidetud. Pole siis ime, et Maalehe senine kasum on olnud isegi kümneid kordi Ekspressi omast väiksem. Ent kas ka Maalehe ajakirjanduslik ja sotsiaalne väärtus!? Küllap on see olnud pigem pöördvõrdelises suhtes lehe tootlikkusega. Ent nüüd peab ka Maaleht ennast peagi õigesse roodu seadma. Missuguste tagajärgedega, seda näitab muidugi aeg.
Muide, Soome soliidseim üldhuvi- ja poliitiline ajakiri Suomen Kuvalehti avaldab üle terve lehekülje reklaami vaid paaril-kolmel lehel, ja neistki enamik oma ajakirja kirjastuse väljaannete enda reklaamid. Muidugi on ka selle ajakirja hind märksa soolasem, praegu üksikmüügis üle 80 Eesti krooni, kuid 70 sisukat lehekülge iga nädal väärivad kindlasti seda raha rohkem kui klatspaberil seebiooper. Kas ei vajaks ka Eesti täna pigem sisukat nädalaajakirja kui küsitava iseloomuga meediakontsentratsiooni, mis paratamatult vähendab meie ajakirjandusväljal arvamuste paljusust. Kas leiduks Eestis sotsiaalset ja miks mitte ka arvestatavat finantskapitali, mis oleks huvitatud eelkõige Eesti ühiskonna arengust, mitte üksnes oma tulusast ärist!?
Kuulmiseni!
pühapäev, 27. mai 2007
Eesti meediaruumis puuduvad ühtsed tõed
Meediakommentaar 28. mai 2007
Tere päevast!
Maikuu läheneb lõpule ning Eesti elus on pärast kõrgpinges seisukorda saabunud taas mõnevõrra rahulikum periood, mis annab ühtlasi võimaluse rahulikumalt ja analüütilisemalt tagasi vaadata toimunule. Osalt sellesuunaliseks ettevõtmiseks kujunes ka eelmisel nädalal peetud meediaseminar "Meedia ja julgeolek. Kas sõnavabadus on risk?", mille korraldasid Eesti Ajakirjanike Liit ja Europarlamendi infobüroo Eestis.
Tavapäraselt ei leidnud ajakirjanike liidu iseenesest väga menukas täissaali ettevõtmine mingit kajastust suurtes erameediaväljaannetes ega -kanalites. See osutab veelkord, et kui meil praegu kangesti igatsetakse tuua mitte-eestlasi ühtsesse Eesti meediavälja, oleks siiski vist mõistlkum püüda kõigepealt taastada eestikeelse meediavälja elementaarne ühtsus ja üksmeel.
Kui meil tegutseb ikka kaks teineteisega mittesuhtlevat ajakirjanduse eneseregulatsiooni organit - klassikaline ja euroopalikele väärtushinnangutele toetuv Avaliku Sõna Nõukogu - ning ameerikalik omanike vestlusklubi nimega Pressinõukogu, kuidas saab siis üldse kõnelda lähedastest arusaamadest ajakirjanduseetikast ja sõnavabadusest ülepea? Kui ajakirjanike liit püüab kogu oma nappi jõudu kokku võttes tekitada ühsikonnas ja ajakirjanduses diskussiooni meie ühiste väärtuste ja ajakirjanduse põhitõdede üle, elavad väljaandjate ja kanaliomanike ühendused süvenevas varjusurmas ega tegele enam ka eriti ajakirjanike täiendkoolituse, veel vähem asjakohaste avatud seminaride või konverentside korraldamisega. Sellele juhtis eelmainitud seminaril muide tähelepanu ka meie hetke ehk kõige teravapilgulisem ja ütlemisjulgem meediakriitik Tarmu Tammerk.
Kogu sisuline diskussioon avalikkuses usaldust kaotava ajakirjanduse suundumustest jääb toimetuste koosolekuruumide helikindlate seinte varju ning see, mille alusel trükiväljaannete või meediakanalite strateegilisi otsuseid ja hoiakuid ühiskonnas toimuva suhtes otsitakse ja langetatakse, rääkimata aktuaalsetest uudis- või teemavaliku printsiipidest, ei saa kunagi isegi näiteks akadeemilise debati objektiks, rääkimata pidevast ja konstruktiivsest meediakriitikast avalikkuse pilgu all.
Midagi siiski toimub ja jõuab üsna kaudseid teid pidi avalikkuseni. Eesti Ajalehtede Liidu kodulehelt võime lugeda Pressinõukogu esinaise Eve Rohtla liidu äsjasel üldkoosolekul 17. mail välja öeldud üsna teravat kriitikat, tsiteerin: "Eve Rohtla tõstatas valimiste eel üles kerkinud ajakirjanduseetilise probleemi. Nimelt on mitmed lehed liiga pehmelt suhtunud või lausa eiranud ajakirjanduseetika koodeksi punkti: reklaam ja suhtekorraldusmaterjal olgu auditooriumi jaoks selgelt eristatud ajakirjanduslikust materjalist. Eve Rohtla sõnul diskrediteerib see ajakirjanduse usaldusväärsust. „On taunimisväärne, et ikka veel ilmub Eesti ajalehtedes lugusid ja materjale, mille kohta võib vaid oletada, kas tegemist on arvamusartikli või kinnimakstud poliitilise tekstiga,“ lausus Rohtla.
Tegelikult on täpselt sama probleemiga äsja tegelnud ka Avaliku Sõna Nõukogu juhtumi puhul Heimar Lenk versus ajaleht "Koit", kus ajalehe tegevust tauniti, sest Lengi poliitiline reklaam oli paigutatud arvamusartikli rubriiki ning lisatud sellele pahatahtlik, kuid tõenäoliselt fabritseeritud lugejakirjutis Lengi kohta, mille autorit ei õnenstunudki lõpuks sedastada. Kui see juhtum kogu oma küünilisuses oleks jõudnud suurde ajakirjandusse, küllap oleks Lengi vastu meedias käivitatud klaperjaht saanud ka hoopis teise värvingu.
Kui meil oleks üks ja ainus eneseregulatsiooni organ, mille otsused võiksid olla ühtviisi siduvad kõigi meediakanalite jaoks, siis võiks kõnelda ka mingist lootusest ajakirjanduse kvalitatiivseks arenguks, avalikkuse eest varjatuks jäävate kaasuste lahendused seda kindlasti ei taga. Ka Eve Rohtla väljaöeldu ju tegelikult kinntab, et ka Pressinõukogus mõistetakse niisuguse käitumise ohtlikkust mitte ainult ajakirjanduvabadusele, vaid demokraatiale tervikuna. Miks siis tegutseda eraldi!?
Varjusurmas on ka Eesti Ringhäälingute Liit, mille ainsaks sisuliseks ettevõtmiseks näib olevat jäänud Kuldmikrofonide väljaandmine ja oma esindaja saatmine ringhäälingumuuseumi ettevõtmistele. Kui vaadata liidu kodulehekülge, siis viimatised päevakorral olevad probleemid on aastast 2003. Teatavasti ka Eesti Raadio ega Eesti Televisioon, ehk siis peatselt tegevust alustav Eesti Rahvusringhääling sellesse liitu liikmesorganisatsioonina ei kuulu. Taas kerkib küsimus, kas poleks meie meediaruum kuidagi terviklikum ja toimivam, kui me suudaks killustumise asemel vahel tegutseda ka üksmeelsemalt, ühiste eesmärkide, näiteks kõrgekvaliteedilisema ajakirjanduse nimel, mis kindlasti vääristaks ka meie ühiskonda tervikuna.
Minu kommentaari jäägu aga lõpetama Tarmu Tammerki formuleeritud seisukohavõtt, kas kriisiolukorras tegutseda ajakirjaniku või kodanikuna. "Uudisteajakirjanik hoiab alati esikohal ajakirjaniku-mina. Arvamusavaldustes, mis põhinevad ajakirjandustöös saadud materjalil, on samuti esikohal ajakirjanik. Kuigi kriitikud heidavad ette: "Kas sa ei olegi Eesti eest väljas? See info on praegu Eestile kahjulik." Valimiste eel ja ja teistes poliitilise pinge situatsioonides minetab liiga palju ajakirjanikke Eestis oma kutse-eetika nng käitub nii, nagu mitte-ajakirjaniku sisetunne ütleb. Ebaprofessionaalselt."
Vägagi mõtlemapanevad sõnad, mis viivad mind tagasi kunagi aasta eest väljaöeldud oma mõtte juurde, et professionaalsel ajakirjanikul pole mitte ainult õigus, vaid ka kohustus jääda oma tööd tehes alati ajakirjanikuks, ja alles eraisikuna hakata ennast identifitseerima mõne toimetuse või väljaande, aga ka näiteks teatud rahvuse liikmena või riigi alamana. Ajakirjandus ei tohi kunagi muutuda pelgalt võimu eestkõnelejaks.
Kuulmiseni!
Tere päevast!
Maikuu läheneb lõpule ning Eesti elus on pärast kõrgpinges seisukorda saabunud taas mõnevõrra rahulikum periood, mis annab ühtlasi võimaluse rahulikumalt ja analüütilisemalt tagasi vaadata toimunule. Osalt sellesuunaliseks ettevõtmiseks kujunes ka eelmisel nädalal peetud meediaseminar "Meedia ja julgeolek. Kas sõnavabadus on risk?", mille korraldasid Eesti Ajakirjanike Liit ja Europarlamendi infobüroo Eestis.
Tavapäraselt ei leidnud ajakirjanike liidu iseenesest väga menukas täissaali ettevõtmine mingit kajastust suurtes erameediaväljaannetes ega -kanalites. See osutab veelkord, et kui meil praegu kangesti igatsetakse tuua mitte-eestlasi ühtsesse Eesti meediavälja, oleks siiski vist mõistlkum püüda kõigepealt taastada eestikeelse meediavälja elementaarne ühtsus ja üksmeel.
Kui meil tegutseb ikka kaks teineteisega mittesuhtlevat ajakirjanduse eneseregulatsiooni organit - klassikaline ja euroopalikele väärtushinnangutele toetuv Avaliku Sõna Nõukogu - ning ameerikalik omanike vestlusklubi nimega Pressinõukogu, kuidas saab siis üldse kõnelda lähedastest arusaamadest ajakirjanduseetikast ja sõnavabadusest ülepea? Kui ajakirjanike liit püüab kogu oma nappi jõudu kokku võttes tekitada ühsikonnas ja ajakirjanduses diskussiooni meie ühiste väärtuste ja ajakirjanduse põhitõdede üle, elavad väljaandjate ja kanaliomanike ühendused süvenevas varjusurmas ega tegele enam ka eriti ajakirjanike täiendkoolituse, veel vähem asjakohaste avatud seminaride või konverentside korraldamisega. Sellele juhtis eelmainitud seminaril muide tähelepanu ka meie hetke ehk kõige teravapilgulisem ja ütlemisjulgem meediakriitik Tarmu Tammerk.
Kogu sisuline diskussioon avalikkuses usaldust kaotava ajakirjanduse suundumustest jääb toimetuste koosolekuruumide helikindlate seinte varju ning see, mille alusel trükiväljaannete või meediakanalite strateegilisi otsuseid ja hoiakuid ühiskonnas toimuva suhtes otsitakse ja langetatakse, rääkimata aktuaalsetest uudis- või teemavaliku printsiipidest, ei saa kunagi isegi näiteks akadeemilise debati objektiks, rääkimata pidevast ja konstruktiivsest meediakriitikast avalikkuse pilgu all.
Midagi siiski toimub ja jõuab üsna kaudseid teid pidi avalikkuseni. Eesti Ajalehtede Liidu kodulehelt võime lugeda Pressinõukogu esinaise Eve Rohtla liidu äsjasel üldkoosolekul 17. mail välja öeldud üsna teravat kriitikat, tsiteerin: "Eve Rohtla tõstatas valimiste eel üles kerkinud ajakirjanduseetilise probleemi. Nimelt on mitmed lehed liiga pehmelt suhtunud või lausa eiranud ajakirjanduseetika koodeksi punkti: reklaam ja suhtekorraldusmaterjal olgu auditooriumi jaoks selgelt eristatud ajakirjanduslikust materjalist. Eve Rohtla sõnul diskrediteerib see ajakirjanduse usaldusväärsust. „On taunimisväärne, et ikka veel ilmub Eesti ajalehtedes lugusid ja materjale, mille kohta võib vaid oletada, kas tegemist on arvamusartikli või kinnimakstud poliitilise tekstiga,“ lausus Rohtla.
Tegelikult on täpselt sama probleemiga äsja tegelnud ka Avaliku Sõna Nõukogu juhtumi puhul Heimar Lenk versus ajaleht "Koit", kus ajalehe tegevust tauniti, sest Lengi poliitiline reklaam oli paigutatud arvamusartikli rubriiki ning lisatud sellele pahatahtlik, kuid tõenäoliselt fabritseeritud lugejakirjutis Lengi kohta, mille autorit ei õnenstunudki lõpuks sedastada. Kui see juhtum kogu oma küünilisuses oleks jõudnud suurde ajakirjandusse, küllap oleks Lengi vastu meedias käivitatud klaperjaht saanud ka hoopis teise värvingu.
Kui meil oleks üks ja ainus eneseregulatsiooni organ, mille otsused võiksid olla ühtviisi siduvad kõigi meediakanalite jaoks, siis võiks kõnelda ka mingist lootusest ajakirjanduse kvalitatiivseks arenguks, avalikkuse eest varjatuks jäävate kaasuste lahendused seda kindlasti ei taga. Ka Eve Rohtla väljaöeldu ju tegelikult kinntab, et ka Pressinõukogus mõistetakse niisuguse käitumise ohtlikkust mitte ainult ajakirjanduvabadusele, vaid demokraatiale tervikuna. Miks siis tegutseda eraldi!?
Varjusurmas on ka Eesti Ringhäälingute Liit, mille ainsaks sisuliseks ettevõtmiseks näib olevat jäänud Kuldmikrofonide väljaandmine ja oma esindaja saatmine ringhäälingumuuseumi ettevõtmistele. Kui vaadata liidu kodulehekülge, siis viimatised päevakorral olevad probleemid on aastast 2003. Teatavasti ka Eesti Raadio ega Eesti Televisioon, ehk siis peatselt tegevust alustav Eesti Rahvusringhääling sellesse liitu liikmesorganisatsioonina ei kuulu. Taas kerkib küsimus, kas poleks meie meediaruum kuidagi terviklikum ja toimivam, kui me suudaks killustumise asemel vahel tegutseda ka üksmeelsemalt, ühiste eesmärkide, näiteks kõrgekvaliteedilisema ajakirjanduse nimel, mis kindlasti vääristaks ka meie ühiskonda tervikuna.
Minu kommentaari jäägu aga lõpetama Tarmu Tammerki formuleeritud seisukohavõtt, kas kriisiolukorras tegutseda ajakirjaniku või kodanikuna. "Uudisteajakirjanik hoiab alati esikohal ajakirjaniku-mina. Arvamusavaldustes, mis põhinevad ajakirjandustöös saadud materjalil, on samuti esikohal ajakirjanik. Kuigi kriitikud heidavad ette: "Kas sa ei olegi Eesti eest väljas? See info on praegu Eestile kahjulik." Valimiste eel ja ja teistes poliitilise pinge situatsioonides minetab liiga palju ajakirjanikke Eestis oma kutse-eetika nng käitub nii, nagu mitte-ajakirjaniku sisetunne ütleb. Ebaprofessionaalselt."
Vägagi mõtlemapanevad sõnad, mis viivad mind tagasi kunagi aasta eest väljaöeldud oma mõtte juurde, et professionaalsel ajakirjanikul pole mitte ainult õigus, vaid ka kohustus jääda oma tööd tehes alati ajakirjanikuks, ja alles eraisikuna hakata ennast identifitseerima mõne toimetuse või väljaande, aga ka näiteks teatud rahvuse liikmena või riigi alamana. Ajakirjandus ei tohi kunagi muutuda pelgalt võimu eestkõnelejaks.
Kuulmiseni!
esmaspäev, 14. mai 2007
Eurovisiooni õudus ja rahvuslik hüsteeria
Tere ja kena uut nädalat! Loomulikult ei saa ma tänases meediakommentaaris üle ega ümber järjekordsest, 52-sest Eurovisiooni lauluvõistlusest, mis seekord peeti meie naaberriigis Soomes. Olgu kohe öeldud, et teleülekanded oli Yleisradio teinud nüüdisaegse tehnikaga kõrgel professionaalsel tasemel, paraku ilma erilise sära ega ka eriliselt meeldejäävate efektideta. Kui nüüd kõrvale jätta Lordi loo video, milles küll oli rohkem kõrgeid leeke ja tühipaljast suitsu kui kaasamõtlema sundivaid ideid.
Telekontsertide laulude vaheajal esitatud postkaardidki olid niivõrd soomelikult flegmaatilised ja sissepoole pööratud, et kahjuks meie tore põhjanaaber ei suutnud nendega kuidagi kinnistada oma erilisust ega ainulaadsust ühinenud Euroopas. Liiga suur panus oli tehtud mobiilsidele ehk peasponsorile Telia Sonerale ja ka igasugusele ajuvabale talispordile, mis vaevalt ütles kuigi palju selle show suurele vaatajaskonnale peamiselt lumevabas Euroopas. Ja miks üldse banaalne sport, selle asemel et näidata oma riigi tõelise ja väärtusliku kultuuri taset!?
Ka show lisanumbrid, nii poolfinaalis kui lõppvõistlusel tekitasid minusuguses andunud Soome-sõbras tõsiseid küsimusi: kellele ja milleks kogu see ajuvaba sürrealism? Minu jaoks ei seondu Soome kuidagi vahemerelise tsirkusekunstiga ega ka vene balletiga. Lõppkontserdi Apocalyptica-ansambli tšellomuusika oli ju iseenesest ülev ja kaasahaarav, aga seda poleks pidanud rikkuma banaalsete trapetsikunstnike, labaste tuleneelajate ja muu piinlikult kunstliku trikitamisega. Soome, kes on kultuuriliselt alati silma paistnud hea ja väljapeetud stiilitundega, läks seekord kergema vastupanu teed ja püüdis etendada mingit Põhjala fellinilikku absurdi, mis tal kindlasti ka korda ei läinud, sest soomlased lihtsalt pole temperamendilt itaallased, vaid nagu eestlasedki - tõsimeelne metsarahvas, kelle puhul naljatamine muutub piinlikuks higistamiseks.
Lauluvõistlus ise kinnitas veelkord, et Euroopa on sattunud üliemotsionaalsete slaavi kultuuride piiramisrõngasse. Ükski vähegi traditsioonilisem ja harmooniline euroopalik laul ei jõudnud edetabelis mitte kuskile, viimane moodustus nõretava paatose ja lollitava narritamise apoteoosiks. Serbia laulu meloodia pole ju iseenesest halb ja ka esitanud lesbiliste parameetritega neidis laulis küllap vokaalselt kenasti, kuid mis pistmist on kõigel sellel košmaaril üle-euroopalise hitiga!? Rahvuslikus pöördes olevad serblased ei vaevunud isegi teistest eksjugodest erinevalt salmigi laulust esitama inglise keeles. Lulu niiöelda koreograafia tekitas tõsise küsimuse, kas viimased 30 aastat maailma popkultuuri arengus on lihtsalt maha magatud või ignoreeritakse neid teadlikult, mingi serbohorvaatliku kultusmalli järgi. Kõik see oli nii õudselt camp, et see polnud enam isegi mitte camp, vaid lihtsalt maotus. Jumal tänatud, et Eesti vaatajad ei andnud sellisele äraspidisele loole punktigi! Eesti andis aga maksimumarvu punkte hoopis Venemaale, selle teo arutelu nii sisemaiselt kui Balti naabritega jätkub ilmselt veel üsna kaua. Äsjaste sündmuste valgusel tundus selline hindamistulemus küll vähemasti paradoksaalne.
Siiski oleks Eesti Televisioonil nüüd tõsise mõtlemise koht, kas on ikka mõtet kulutada raha ja väärtuslikke ajurakke koos teiste Põhja- ja Lääne-Euroopa riikidega osalemaks uuel Intervisiooni lauluvõistlusel, kus kiilu löömine Balkani ja postsovjetlike riikide ühisrindesse võib lähiaastail olla päris raske kui mitte võimatu!? Kui lätlased üritasid oma naljaka lauluga innustada itaallasi taas osalema, siis ehk oleks meil otstarbekas pigem järgida Itaalia eeskuju, kes on loobunud sellel karusselil pöörlemast!? San Remo lauluvõistlus on siiski LAULUvõistlus, mitte lokaalpoliitiline ja kambakraatlik tsirkuseetendus.
Lõpuks veel üks märkus siseriikliku meedia viimatisest tegevusest. Eelmisel nädalal ilmus eri lehtedes mitmesuguste rahvuslikult hüsteeriliste tädide ja onude kolumne, milles taas sarjati meie sotsiaalteadlasi ja muidugi ka Juhan Kivirähki, et nad ei suutnud piisavalt ülistada valitsuse tegevust. See meenutas mulle Giordano Bruno kurba saatust, kes põletati tuleriidal, sest ei nõustunud inkvisitsiooni seisukohaga, et Päike pöörleb ümber Maa, mitte vastupidi. Kõk need, kes täna süüdistavad sotsiaalteadlasi ja üldse teadlasi selle eest, et nad kõnelevad ühiskonna-asjadest tõtt, mitte ei püüa lihtsalt võimudele meele järele öelda, tahaksin meenutada sedagi, et omal ajal peeti Nõukogude Liidus nii geneetikat kui küberneetikatki ebateadusteks. Nüüd aga ähvardab rahvusliku hüsteeria laine samal kombel enda alla matta ühiskonnateadused. Piinlik on, kaaskodanikud, selline keskaegne usupimedus!
Telekontsertide laulude vaheajal esitatud postkaardidki olid niivõrd soomelikult flegmaatilised ja sissepoole pööratud, et kahjuks meie tore põhjanaaber ei suutnud nendega kuidagi kinnistada oma erilisust ega ainulaadsust ühinenud Euroopas. Liiga suur panus oli tehtud mobiilsidele ehk peasponsorile Telia Sonerale ja ka igasugusele ajuvabale talispordile, mis vaevalt ütles kuigi palju selle show suurele vaatajaskonnale peamiselt lumevabas Euroopas. Ja miks üldse banaalne sport, selle asemel et näidata oma riigi tõelise ja väärtusliku kultuuri taset!?
Ka show lisanumbrid, nii poolfinaalis kui lõppvõistlusel tekitasid minusuguses andunud Soome-sõbras tõsiseid küsimusi: kellele ja milleks kogu see ajuvaba sürrealism? Minu jaoks ei seondu Soome kuidagi vahemerelise tsirkusekunstiga ega ka vene balletiga. Lõppkontserdi Apocalyptica-ansambli tšellomuusika oli ju iseenesest ülev ja kaasahaarav, aga seda poleks pidanud rikkuma banaalsete trapetsikunstnike, labaste tuleneelajate ja muu piinlikult kunstliku trikitamisega. Soome, kes on kultuuriliselt alati silma paistnud hea ja väljapeetud stiilitundega, läks seekord kergema vastupanu teed ja püüdis etendada mingit Põhjala fellinilikku absurdi, mis tal kindlasti ka korda ei läinud, sest soomlased lihtsalt pole temperamendilt itaallased, vaid nagu eestlasedki - tõsimeelne metsarahvas, kelle puhul naljatamine muutub piinlikuks higistamiseks.
Lauluvõistlus ise kinnitas veelkord, et Euroopa on sattunud üliemotsionaalsete slaavi kultuuride piiramisrõngasse. Ükski vähegi traditsioonilisem ja harmooniline euroopalik laul ei jõudnud edetabelis mitte kuskile, viimane moodustus nõretava paatose ja lollitava narritamise apoteoosiks. Serbia laulu meloodia pole ju iseenesest halb ja ka esitanud lesbiliste parameetritega neidis laulis küllap vokaalselt kenasti, kuid mis pistmist on kõigel sellel košmaaril üle-euroopalise hitiga!? Rahvuslikus pöördes olevad serblased ei vaevunud isegi teistest eksjugodest erinevalt salmigi laulust esitama inglise keeles. Lulu niiöelda koreograafia tekitas tõsise küsimuse, kas viimased 30 aastat maailma popkultuuri arengus on lihtsalt maha magatud või ignoreeritakse neid teadlikult, mingi serbohorvaatliku kultusmalli järgi. Kõik see oli nii õudselt camp, et see polnud enam isegi mitte camp, vaid lihtsalt maotus. Jumal tänatud, et Eesti vaatajad ei andnud sellisele äraspidisele loole punktigi! Eesti andis aga maksimumarvu punkte hoopis Venemaale, selle teo arutelu nii sisemaiselt kui Balti naabritega jätkub ilmselt veel üsna kaua. Äsjaste sündmuste valgusel tundus selline hindamistulemus küll vähemasti paradoksaalne.
Siiski oleks Eesti Televisioonil nüüd tõsise mõtlemise koht, kas on ikka mõtet kulutada raha ja väärtuslikke ajurakke koos teiste Põhja- ja Lääne-Euroopa riikidega osalemaks uuel Intervisiooni lauluvõistlusel, kus kiilu löömine Balkani ja postsovjetlike riikide ühisrindesse võib lähiaastail olla päris raske kui mitte võimatu!? Kui lätlased üritasid oma naljaka lauluga innustada itaallasi taas osalema, siis ehk oleks meil otstarbekas pigem järgida Itaalia eeskuju, kes on loobunud sellel karusselil pöörlemast!? San Remo lauluvõistlus on siiski LAULUvõistlus, mitte lokaalpoliitiline ja kambakraatlik tsirkuseetendus.
Lõpuks veel üks märkus siseriikliku meedia viimatisest tegevusest. Eelmisel nädalal ilmus eri lehtedes mitmesuguste rahvuslikult hüsteeriliste tädide ja onude kolumne, milles taas sarjati meie sotsiaalteadlasi ja muidugi ka Juhan Kivirähki, et nad ei suutnud piisavalt ülistada valitsuse tegevust. See meenutas mulle Giordano Bruno kurba saatust, kes põletati tuleriidal, sest ei nõustunud inkvisitsiooni seisukohaga, et Päike pöörleb ümber Maa, mitte vastupidi. Kõk need, kes täna süüdistavad sotsiaalteadlasi ja üldse teadlasi selle eest, et nad kõnelevad ühiskonna-asjadest tõtt, mitte ei püüa lihtsalt võimudele meele järele öelda, tahaksin meenutada sedagi, et omal ajal peeti Nõukogude Liidus nii geneetikat kui küberneetikatki ebateadusteks. Nüüd aga ähvardab rahvusliku hüsteeria laine samal kombel enda alla matta ühiskonnateadused. Piinlik on, kaaskodanikud, selline keskaegne usupimedus!
Tellimine:
Postitused (Atom)