Kas kunst peab nõudma ohvreid? Ja siis keda?

Tere päevast! Eelmisel esmaspäeval rääkis kolleeg Andri Maimets sügisel televaatajaid Kanal ekraanil ees ootavast järjekordsest tõsielumängust "Tõehetk". Tegu on siis mänguga, kus inimestele, kes ihkavad saada miljon krooni, esitatakse mitmesuguseid isiklikke ja tema tõekspidamistega seotud küsimusi, millele peab vastama kas jaa või ei ning polügraaf ehk siis vana hea valedetektor otsustab, kas inimene rääkis ausalt tõtt või valetas.
Vaatasin ka mina Ameerika telekanali Fox saadete lühikokkuvõtteid You Tube-ist ja pean ühinema Andri arvamusega, et raske on õelamat ja üksikisikut psüühiliselt muserdavamat "meelelahutust" välja mõelda, seatakse rahahimus stuudiosse läinud inimeste ausus ja kogu nende eraelu luubi alla nende omaste ja parimate sõprade ees.
Ent minul tekkis seoses selle formaadi Eestisse toomisega teisigi küsimusi. Kuidas vastab selline saade andmekaitse seaduse nõuetele isikute delikaatsete andmete kaitsmise osas, sest küsimustele vastates (muide ette kokku leppimata küsimustele) annavad inimesed küllalt suure tõendusväärtusega vastuseid mitte ainult enda, vaid ka teiste inimeste kohta.
Kas neil on olnud kellegagi intiimsuhteid, kas nad kahtlustavad kedagi ebaseaduslikes tegudes, kas keegi on neid ahistanud jne. Rääkimata sellest, et Eesti kontekstis võib esile tõusta ka meie vastuoluline minevik. Kuidas suhtuda näiteks võimalikku küsimusse, kas te tegite koostööd välisriigi luureorganiga, ja selle põhjal selguvasse vastussse? Või näiteks: kas te varastate oma töökohaltselline küsimus on esitatud Ameerika mängus? Kas selle ülestunnistuse põhjal saaks või õieti peaks kellelegi esitama konkreetseid süüdistusi? Ma ei räägi juba kellegi seksuaalse sättumuse uurimisest või haiguste tuvastamisest.
Kuna tegu on salvestatud saatega, siis kindlasti toimetatakse neid saateid ja ka kärbitakse. Ent kelle otsusel jääb sel juhul mõni inimese elu ja tegevusega seotud fakt saatesse, millal mitte? Miks keegi stuudio töötajaist saab midagi eraelulist teada, ja missugusel kujul ta võib seda konfidentsiaalset teavet hiljem ära kasutada?
Ehkki valedetektori meetodit Eestis vähemasti süü kindlaksmääramisel ei saa täna tõendina kasutada, saab suurel ekraanil esinev inimene tahes-tahtmatult oma ülestunnistusega endale igaveseks külge süüdlase sildi, mis võib viia äraarvamatute tagajärgedeni kuni isiksuse degradeerumiseni. Kes võtab siis vastutuse nende inimese saatuse eest? Kas saadet tootev meediakanal, kes inimesele sellega põhjendamatuid kannatusi on põhjustanud, nagu võib välja lugeda ajakirjanduseetika kodoeksist!? Ja kas karistus piirdub vaid eneseregulatsiooni organi, mõne pressinõukogu tauniva otsusega!?
Tegelikult ei tahtnud ma kõnelda niivõrd "Tõehetkest", mille negatiivne mõju Eesti pisikeses ühiskonnas võib olla võrreldav psühholoogilise tuumapommi plahvatusega, tahtsin kaitsta Harju Maakohut selle eest, et tehti otsus mitte lubada ekraanile Kadri Kõusaare skandaalse kuulsusega filmi "Magnus". Loomulikult pole ma seda filmi näinud, kuid mulle piisab täiesti ka kohtu otsusest, millest selgub palju rohkem, kui on välja öeldud pressis ilmunud arvamuskirjutistest. Probleemi iva just selles ongi, et selle filmi puhul pole tegemist niivõrd kunstiteosega kui dokumentaalteose ehk ajakirjandusega, tegelike olude, sündmuste ja inimeste lavastusliku rekonstruktsiooniga tõsieluliste faktide alusel.
Kui filmi käsitleda sellest aspektist, on selge, et niisugune ajakirjanduslik teos ei tohiks tekitada põhjendamatuid kannatusi, eriti inimestele, kes niigi on kõige rohkem kannatanud, ja seepärast tuleb lugeda hagi esitaja taotlust igati põhjendatuks. Et film on leidnud hea vastuvõtu mujal maailmas, osutab vaid seda, kui vähe hoolitakse seal taustauuringuist ja siinsete inimeste võimalikest psühholoogilistest reaktsioonidest sellele filmile. Meenutab kangesti nende ameerika dokumentalistide eelmise sajandi alguse "loomingut", kes piinlikkusetundeta paljastasid põlisrahvaste algupärast elu, esitades seda koomilises, inimväärkust alandavas võtmes. Ilmselt ei lähe mitmel pool mujal eriti korda meie inimeste reaalsed kannatused, vaid ollakse nõus nautima nende steriilseks ja anonüümseks muudetud filmiversiooni.
Kunst nõuab ohvreid, kõlab lennukas lause, kuid ärgem unustagem, et see nõuab ohvreid just kunsti harrastajatelt, igal juhul mitte nende kunsti ohvreilt. Kui kunsti puhul võib veel rääkida kunstilisest kujundist, metafoorsusest, üldistusjõust jne., siis jääb küll arusaamatuks, kuidas puhta küünilise meelelahutusena mõeldud saade pälviks eetilise õigustuse. Paraku, mida rohkem õigustatakse selliseid magnuseid, küllap muudab see ka inimesi üha tuimemaks ja jõhkramaks ning sellist inimhinge lahtirebimist võetakse meilgi samasuguse lagiseva naeru saatel nagu meie suures eeskujus USA-s. Jälgides Eesti ühiskonna viimaste aastate arengut, julgen seda küll tõsiselt karta!

Ajakirjandusvabadus ei võrdu ajakirjanduse kvaliteediga

Maikuu, suur toomepuu! Nagu täna Laululahingus, hõiskas kord Eesti rahvas Jüri Toomepuu reklaami peale, ja valis ta Riigikogusse. Mis on saanud Toomepuust ja tema abil vastuvõetud seadustest? Küllap on need õied ammu tolmu kukkunud. Eesti ühiskond on viimase paarikümne aasta jooksul pööranud oma ajalooraamatus nii palju erinevaid lehekülgi, et keegi ei mäleta enam selle raamatu pealkirjaga, mida oleme üha kiirenevas tempos lehitsenud ja lugeda püüdnud. Ja kes mäletaks, et kunagi oli 5. mai Pravda sünnipäev ja koos sellega ka nõukogude ajakirjanduse päev!?

Üks suuri müstifikatsioone on olnud meie verisulis vabariigis levinud väide, nagu valitseks meil täna erakordselt avar, põhjatu ja õiglane sõnavabadus. Jätaksin sõnavabaduse teema siinkohal siiski sügavamalt käsitlemata, sest mul pole soovi asjaomaste organitega kohtuda ja arutada nendega koos teeklaasi taga selle üle, kas ma pole oma kahtlustes näiteks mõne naaberriigi mõju all. Küll aga räägiksin pisut ajakirjandusvabadusest ja mitte omapäi, vaid just nüüd lansseeritud järjekordsest Freedomhouse'i edetabelist lähtudes, kus Eesti on 16 punktiga Ida-Euroopa riikide seas suisa esikohal.

Freedomhouse'i edetabeleid on meie meediakontsernid ja nende väljaannete juhid juba palju aastaid uhkusega esitlenud kui meie ajakirjanduse eriti kõrge kvaliteedi näitajat. Selle indeksi formaalne hinnang ühiskonna seisundile on nõnda osava ümberütlemisega transformeeritud ajakirjanduse kõrge kvaliteedi näitajaks. Kas see on ikka nii? Indeksi koostamise metoodikast pisut hiljem lähemalt, aga vaadakem parem, missuguste riikidega siis meie ajakirjandusvabadust viimases Freedomhouse’i uuringus võrreldakse.

Oma 16 punktiga jääme näiteks küll alla "demokraatia hällile" Jamaicale, kus piiranguid on vaid 15 punkti jagu. Oleme aga samal tasandil tuntud meediariigi Saint Lucia ja selle üsna suure naabri USA-ga. Mitme punktiga jääme siiski alla veel Uus-Meremaale ja teisele Okeaania saareriigile Palaule. Lääne-Euroopas pole me küll sama edukad kui idas, jagaksime siin alles 13. Kohta, teisalt selliste vanade ajakirjandusmaade nagu Saksamaa, Iirimaa ja vürstiriigi Monacoga. Teisalt oleme koguni 3 punktiga ees Suurbritanniast. Paras inglastele, vaba ajakirjanduse kodumaale!

Ida-Euroopas edestame tõesti nii Tšehhiat, Leedut kui Lätit ning ka viendana olevat Slovakkiat. Viimase puhul tuleks küll kohe lisada, et peagi hakkab seal kehtima selline seadus, mis keelab riigijuhte karistuse ähvardusel üldse kritiseerida. Niipalju siis reaalsest ajakirjandusvabadusest!

Mida kõigest eelnevast järeldada? Mitte midagi, sest ajakirjandusvabaduse reitingud ei kajasta kuidagimoodi ajakirjanduse sisu ega ka selle kvaliteeti. 0-30 punkti võib saada ajakirjandust väidetavalt piiravate seaduste, või vastupidi, seda tagavate seaduste puudumise, eest; 0-40 punkti saab anda poliitilise surve ja kuni 30 punkti majandusliku surve eest ajakirjanduse eneseväljendusele. Arvestust peetakse 23 teema põhjal.

Kui vaadata konkreetsemalt Eesti kohta tehtud raportit, siis selle sissejuhatusest leiame üheks "kaalukaimaks" argumendiks riigi sekkumise kohta ajakirjandusse väite, nagu oleks Kodakondsus- ja Migratsiooniameti juht Mari Pedak eraviisilises vestluses põhjendanud pressiesindaja Mart Soidro vabastamist sellega, et ta kritiseeris presidendivalimiskampaania ajal keskerakonna ja Savisaare tegevust. Me mäletame seda juhtumit, mis käis põgusalt läbi ka meie pressist.

Olgu lisatud, et tänaseks on ka Mari Pedak vabastatud ametist. Kui ookeanitagune uurimisasutus aga opereerib niisuguste "vettpidavate" argumentidega, siis tekitab see küll vähemasti küsimuse, kes ja kuidas neile neid raporteid saadab ja missugusel tõendatavuse tasemel need on. Samasuguseid eraviisilisi süüdistusi kellegi vabastamise põhjusena ajakirjandustöölt võivad küllap paljud meist tuua oma pikalt tööteelt nii mõnegi, kuid tavaliselt me ei kiirusta nendega Freedomhouse’i või Rahvusvahelisse Pressiinstituuti, sest teame, et see võiks sulgeda meile üldse tee ajakirjandusse.

Kui aga lähemalt vaadata nn üleminekuriikide raportit samalt Freedomhouse’lt, seda küll 2005. aasta materjali põhjal, siis täheldame, et Eesti areng viimase 10 aasta jooksul on selle organisatsiooni meelest toimunud ühiskonnas tervikuna, seadusandluse ja tsiviilprotsesside osas, aga ajakirjanduse kaalu kasvule ühiskonnas ega paranenud kvaliteedile ei leia me sealt mingit ülistuslaulu, tegemist on iseenesest mikroskoopiliste muutustega.

Raporti põhjal tõdetakse siinse sõltumatu ajakirjanduse kohta küll, et turg on Eestis imepisike ning seetõttu väljaannete sõltuvus reklaamist suur ning pole välistatud ka poliitilised tellimused. Freedomhouse’i põhimure seostub aga hoopis venekeelse ajakirjanduse olukorraga Eestis, mis osutab, mida tegelikult selline rahvusvaheline ühendus meilt otsootab ja soovib. Igatahes mitte seda, kui hea või tasakaalustatud või kaalukas ühiskonna toimivuse seisukohalt on meie eestikeelne ajakirjandus. Seepärast on väga naljakas taas ja taas kuulda ja lugeda, kuidas meie ajakirjandusjuhid aegajalt võrdsustavad eesti ajakirjanduse väidetavalt kõrge taseme selle ookeanitaguse üsna formaalse reitinguga, mis kajastab hoopis eeldusi, aga mitte tulemust. Tulemuste hindamiseks on teised, kohalikud kriteeriumid, näiteks ajakirjanduse usaldusväärtus, aga see on juba omaette jutt.

Online-meedia ei saa kunagi valdavaks

Tere jälle! Kevad on käes, kolmapäeval on jüripäev, päev, mil sulased said otsida uut peremeest. Tänases Eesti meediamaailmas tundub küll, et sulaseid vahetatakse meil pidevalt. Kui analüüsida, missuguse kiirusega viimastel kuudel on suured meediaorganisatsioonid vahetanud oma juhte ja olulisi tegijaid, jääb kohati mulje, et ajalehetoimetused on kaotanud pea. Aga sellest ei tahtnud ma täna pikemalt kõnelda, vaid hoopis sukelduda väga põhimõttelisse massikommunikatsiooni teemalisse arutlusse.

Nimelt väidetakse meegi meedias viimastel aastatel üha sagedamini, et ajalehed lähiaegadel kaovad ja neid asendavad internetis levivad online-väljaanded, et üleüldse on läbi püsivate, lõplike meediakanalite aeg, selliste, mis hõlmasid elanikkonna suuri klastreid, ühiskonda või keelerühmi tervikuna. Uus ajastu olevat nišimeedia, blogide ja kommunikatsiooni atomiseerumise aeg. Et tulevik olevat pidevalt muutuva sõnumivoo, mitte integreeriva meedia aeg.

Sellised väited tunduvad minu jaoks mitte ainult rumalad, vaid ilmselt ka teadlikult pahatahtlikud, kellegi isikliku kasu taotlemise huvidest tingitud. Inimkond püsib sellisena, vaid siis, kui ta on sotsiaalselt sidustunud, riigid ja rahvad vajavad tegelikult üha rohkem ühiseid sõnumeid, vajavad meediaid, mis ühendavad, mitte ei lahuta. Vaadake või islamimaailams toimuvat, kus on seal sõnumite killustumine, arvamuste fragmentaarsus, pürgimuste võitlus? Arvamus, et telekanalite pilv või kümned tuhanded isikublogid asendavad meedias sootsiumeid ühendavaid päevalehti või, mis veel olulisem, rahvusi ja riike defineerivat ja identitseerivat avalikõiguslikku meediat, on kindlasti kellegi hämar soovunelm või lihtsalt haiglane luul, aga tegelikkusega pole sellistel uskumustel mingit pistmist.

Läheksime veidi ajaloos tagasi ja küsiksime, miks hakati raamatuid omal ajal trükkima. Ikka selleks, et piibel saaks kättesaadavaks kõigile kristlastele. Raamat sündis ühendamaks, mitte eristamaks.Trükikunst, hiljem ajalehed ja televisioon pole tekkinud ega loodud selleks, et inimesi üksteisest lahutada, vaid selleks, et neid võimalikult suurteks rühmadeks ühendada, luua neile ühiselt atsepteeritavaid väärtusi, andes neile ainet ühisteks, kõiki puudtavaiks diskussioonideks, kujundades igale üksikule inimesele võimalust samastumiseks millegi suremaga ja peletamaks tunnet sellest, et ollakse jäänud üksi.

Ka internet ja online-väljaanded ning tänaseks nii sageli hosiannana jutlustatav WEB 2.0 on deklareerinud, et inimesed võivad nende abil luua uusi mitteformaalseid võrgustikke ja sotsiaalseid kogukondi üle oma rahvuse ja riikide piiride. Ent teisalt me näeme, et ükski neist võrgustikest pole kujunenud globaalselt valdavaks, tegelikku maailma elukäiku suunavaks, pole haaranud ka kuigivõrd märkimisväärset osa võrguavarustes liikuvaist miljardeist inimestest.

See viitab ühemõtteliselt sellele, et inimesed vajavad sidestumiseks endiselt mingit selgemat, püsivamat, turvalisemat kanalit, üheselt mõistetavat keskkonda, massimeediat ühistunde loomiseks, ja seda pakub pigem traditsiooniline ajakirjandus, selahulgas mingitki stabiilsust tagavad paberlehed, kui internetiavaruses tegutsevad pidevalt muutuvad ja voolavad kommunikatsioonivormid. Pigem ühine rahvuskultuur oma traditsioonilistes vormides kui pool- või pidginkeelselt angloameerikalik ja valdavalt väiklaselt anonüümne võrgusootsium. Pigem reaalsed, meie seas liikuvad lihat ja verest arvamusliidrid, kellega meil on füüsiline suhe, kui blogipäevikute imaginaarsed Kurva Kuju Rüütlid, kes võivad olla vaid bitikimäärid.

Online-meedia ei saa kunagi valdavaks

Tere jälle! Kevad on käes, kolmapäeval on jüripäev, päev, mil sulased said otsida uut peremeest. Tänases Eesti meediamaailmas tundub küll, et sulaseid vahetatakse meil pidevalt. Kui analüüsida, missuguse kiirusega viimastel kuudel on suured meediaorganisatsioonid vahetanud oma juhte ja olulisi tegijaid, jääb kohati mulje, et ajalehetoimetused on kaotanud pea. Aga sellest ei tahtnud ma täna pikemalt kõnelda, vaid hoopis sukelduda väga põhimõttelisse massikommunikatsiooni teemalisse arutlusse.

Nimelt väidetakse meegi meedias viimastel aastatel üha sagedamini, et ajalehed lähiaegadel kaovad ja neid asendavad internetis levivad online-väljaanded, et üleüldse on läbi püsivate, lõplike meediakanalite aeg, selliste, mis hõlmasid elanikkonna suuri klastreid, ühiskonda või keelerühmi tervikuna. Uus ajastu olevat nišimeedia, blogide ja kommunikatsiooni atomiseerumise aeg. Et tulevik olevat pidevalt muutuva sõnumivoo, mitte integreeriva meedia aeg.

Sellised väited tunduvad minu jaoks mitte ainult rumalad, vaid ilmselt ka teadlikult pahatahtlikud, kellegi isikliku kasu taotlemise huvidest tingitud. Inimkond püsib sellisena, vaid siis, kui ta on sotsiaalselt sidustunud, riigid ja rahvad vajavad tegelikult üha rohkem ühiseid sõnumeid, vajavad meediaid, mis ühendavad, mitte ei lahuta. Vaadake või islamimaailams toimuvat, kus on seal sõnumite killustumine, arvamuste fragmentaarsus, pürgimuste võitlus? Arvamus, et telekanalite pilv või kümned tuhanded isikublogid asendavad meedias sootsiumeid ühendavaid päevalehti või, mis veel olulisem, rahvusi ja riike defineerivat ja identitseerivat avalikõiguslikku meediat, on kindlasti kellegi hämar soovunelm või lihtsalt haiglane luul, aga tegelikkusega pole sellistel uskumustel mingit pistmist.

Läheksime veidi ajaloos tagasi ja küsiksime, miks hakati raamatuid omal ajal trükkima. Ikka selleks, et piibel saaks kättesaadavaks kõigile kristlastele. Raamat sündis ühendamaks, mitte eristamaks.Trükikunst, hiljem ajalehed ja televisioon pole tekkinud ega loodud selleks, et inimesi üksteisest lahutada, vaid selleks, et neid võimalikult suurteks rühmadeks ühendada, luua neile ühiselt atsepteeritavaid väärtusi, andes neile ainet ühisteks, kõiki puudtavaiks diskussioonideks, kujundades igale üksikule inimesele võimalust samastumiseks millegi suremaga ja peletamaks tunnet sellest, et ollakse jäänud üksi.

Ka internet ja online-väljaanded ning tänaseks nii sageli hosiannana jutlustatav WEB 2.0 on deklareerinud, et inimesed võivad nende abil luua uusi mitteformaalseid võrgustikke ja sotsiaalseid kogukondi üle oma rahvuse ja riikide piiride. Ent teisalt me näeme, et ükski neist võrgustikest pole kujunenud globaalselt valdavaks, tegelikku maailma elukäiku suunavaks, pole haaranud ka kuigivõrd märkimisväärset osa võrguavarustes liikuvaist miljardeist inimestest.

See viitab ühemõtteliselt sellele, et inimesed vajavad sidestumiseks endiselt mingit selgemat, püsivamat, turvalisemat kanalit, üheselt mõistetavat keskkonda, massimeediat ühistunde loomiseks, ja seda pakub pigem traditsiooniline ajakirjandus, selahulgas mingitki stabiilsust tagavad paberlehed, kui internetiavaruses tegutsevad pidevalt muutuvad ja voolavad kommunikatsioonivormid. Pigem ühine rahvuskultuur oma traditsioonilistes vormides kui pool- või pidginkeelselt angloameerikalik ja valdavalt väiklaselt anonüümne võrgusootsium. Pigem reaalsed, meie seas liikuvad lihat ja verest arvamusliidrid, kellega meil on füüsiline suhe, kui blogipäevikute imaginaarsed Kurva Kuju Rüütlid, kes võivad olal vaid bitikimäärid.

Ootame lume sulamist?

Kas olete pannud tähele, kuidas pärast lume sulamist tuleb selle alt välja unustatud ja mahavisatud esemeid või lihtsalt igasugust prahti. Tegelikult sadas tänavu talvel lund Eestimaal vaid paaril korral, küllap seepärast on tegelikkuses üllatusi ka vähem, aga siiski. Põhimõte ise sarnaneb paljuski meie ühiskonnaelus ja ajakirjanduses toimuvaga ning seal juba lumepuudust karta pole.

Riigikogu valitakse, moodustatakse koalitsioon ja pannakse ametisse valitsus. Esiotsa on kõik kena, suurte lubaduste valge lumi peidab kõik erakondlikud vastuolud, isiklikud ambitsioonid, varjatud valed ja kavandatud pettused. Kuni ükskord siiski lumi sulab ja praht paljastub selle alt ning kõik näevad, ja seda ka varustamata silmaga, nagu vanasti öeldi, mis ilusate sõnade taga on olnud tegelikult peidus.

Täna ei tahaks ma siiski minna tongima poliitilises prahis, vaid tõin selle võrdluse, et iseloomustada seda, kuidas meie ajakirjandus pahatihti tegutseb. Võtame või kurikuulsa Riigikogu kuluhüvitiste teema. Riigikogu koguneb, sinna satub igasugu inimesi, eetilisemaid ja vähem eetilisi, aga kõike katab esiotsa suurte ootuste valge lumi ja heameeleümin. Kuni ükskord kuluhüvitised avalikustatakse ja lumi haihtub ning kõik ebameeldiv paljastub ühe hetkega, nii et ajakirjandusel jätkub taas nädalateks poliitikute kallal hammaste teritamist. Loomulikult tuleb igasugune praht ära koristada, aga milleks siiski oodata kevadeni!?

Selle mõistujutuga tahaksin toetada eile Vikerraadio jutusaates esinenud riigikontrolör Mihkel Oviiri, kellel on olnud tõsiseid ja põhjendatud etteheiteid meie meediale, sellepärast et Riigikogu liikmete palgateema kiigutamisel on ilmselt sõidetud üle võlli. Riigikoguliikmete palga kriitikat võiks võrrelda tahmaga, mida kevadel lumele külvatakse, et see kiiremini sulaks, ehkki see ei muuda kuidagi kenamaks lume alt avanevat vaatepilti. Oviir küsiski, kas meie ajakirjandus üldse teab, millega Riigikogu liikmed tegelevad, kuidas töötavad komisjonides, kohtuvad mitte ainult valijate, vaid kõikvõimalike huvigruppidega, tänasel päeval lisaks veedavad suure osa ajast väliskomandeeringuis. Kas keegi ajakirjanik on üritanud selle töö sisusse kunagi tungida, niiöelda enne lume sulamist.

Ma ei taha sellega kuidagi kaitsta Riigikogu või ka valitsuse liikmeid nende tegematajätmiste või ebaväärikate tegude pärast, kuid ühiskonna ja eriti selle valvekoera ajakirjanduse kriitika ei saa põhineda vaid sellel ja oodata seda, kui avaldatakse poliitikute kuluhüvitised, palgaandmed või võlad, kui kusagilt tilgutatakse nende kohta komprat või keegi pahatahtlik kolleeg või vastane suudab oma konkurendi kujundlikult öeldes ajalehega maha lüüa. Ehk siis oodatakse, kuni lumi sulab, ja siis peale parastada, olgugi et prahi oleks võinud juba enne ära koristada, isegi enne lume tulekut. Näiteks valimiskampaania ajal. Rääkimata sellest, et teinekord otsustakse asjade üe vaid lume alt paljastuva pealmise prahi põhjal, ehkki veidi sügavamalt kaevates võiks leida samast ka mõne pealuu.

Lisaks mõistujutule tahaksin edastada ka mingi positiivse sõnumi või ootuse, mida võiks siiski ka lume alt otsida. Meie ajalehtede temaatiline jaotus, võtke või online väljaanded, sisaldab küll majanduse, kultuuri, krimi, isegi teaduse ja meedia uudiseid, spordist ja nn eluteemadest kõnelemata, aga kas on keegi märganud, et päevalehed tegeleks süstemaatiliselt haridus- või sotsiaalteemadega. Niinimetatud sotsiaalpornoga, sellega küll, aga mitte niiöelda suurte teemadega, millega võiks ka rahvaesindajate tähelepanu juhtida tõsistele probleemidele, mida tõi nii selgelt välja näiteks inimarengu aruanne. Või on ajakirjanduse valdav suhtumine selline, nagu ühes raadiosaates välja öeldud: kuna sotsiaalteadlased on väiklaselt solvunud nende tembeldamisest punaprofessoreiks, siis me ajakirjanduses lihtsalt ignoreerime nende väiteid ja kogu temaatikat. Sest ajakirjandusel on piisavalt tööd ka sellega, mis isenesest lume alt välja sulab.

Kiretu kommentaar

Tere ja rõõmsat teist ülestõusmispüha! Tänases meediakommentaaris ei kasuta ma oma isiklikke arvamusi, ma üksnes tsiteerin laupäevase Postimehe, meie suurima ja väidetavalt kvaliteetseima päevalehe materjale. Alustan vastutava väljaandja Mart Kadastiku juhtkirjast Hea lugu: "Lugudel on hämmastav jõud. Tuntuimale neist, piibliloole, võlgneme ülestõusmispüha. Suure loo sees on alati väiksemaid. Näiteks Maarja, poja kaotanud ema lugu. Tammsaare on meile andnud Andrese ja Pearu, Krõõda ja Mari lood. Kuid kas meil on kogu rahvast erutavat lugu eesti perekonna saatusest viimases sõjas ja pärast seda? Kui ajalugu hingestavat lugu ei ole, kipuvad inimesed mineviku kiiresti unustama. Faktid on tunnetest nõrgemad.Mis muutis sakslaste suhtumist oma ajalukku, natsismi? Nürnbergi kohus? Ei. Veel 1955. aastal uskusid pooled sakslastest, et «Hitler võinuks olla suur riigijuht, kui poleks tulnud sõda». Hoiakut ei muutnud ajaloouurimused, vaid 1979. aastal televisioonis näidatud Hollywoodi seriaal «Holokaust». Film, mida kriitikud pidasid seebiooperiks, viis sakslaste teadvusse natside põhjustatud kannatuste tegeliku ulatuse. Stalini kuriteod ei ole Hollywoodi huvitanud. Globaalne ükskõiksus. Näiteks 43% Rootsi noortest usub, et kommunismiohvreid oli vähem kui miljon. Seda enam peame tõese loo, mis liigutaks võimalikult paljude inimeste hinge, oma ajaloost ise üles leidma. Loo, mis ärataks heldimust kõigis. Nagu koonduslaagris hukkunud juudi tüdruku Anne Franki päevik.Lugusid ei pea otsima üksnes minevikust. Paulo Coelho romaani «Üksteist minutit» kangelanna Maria läheb Brasiiliast Šveitsi baaritantsijaks. Ja satub peagi prostituudiks. Coelho meenutab piiblisõnu: kes on palju armastanud, sellele antakse ka palju patte andeks. Ja lugeja mõistabki Mariat ning tunneb talle kaasa. Eestis sel kombel elatist teenivad Mariad, Verad ja Svetlanad jäävad mõistmisest ilma. Nad on võõrkehad. Ometi on ka nemad millalgi millestki unistanud. Igaühel neist on oma lugu, mis asetub suure loo sisse: Eesti ei ole võrdsete võimaluste maa. Kas sellist maad on üldse kunagi olemas olnud?
Kadastiku kirjutist on internetis anonüümselt kommenteerinud keegi Joosep:
"Need 15 üleminekuaastat on olnud rasked, eekõige tundlikumale osale rahvast - loomeinimestele. Need ajal on olnud rasked, kuigi jah raadiost ja telest ja ajalehest saab lugeda sellest, kui hästi me ikka nüüd elame. Aga tegelikult. Osadel inimestel kindlasti paremini kui mullu, osadel, kel ennegi oli hästi, on suutnud oma positsiooni hoida, osa, kes siis oli vaene on vasem.... Kas uus eesti riik hoolib oma rahvast rohkem, kui see endine nõukogude riik? Kes seda nüüd täpselt teab. NII ja NAA.Loome Kalevipoja eeposele ja Tammsaare romaanidele lisa, teeme ühe hollivuudliku linateose, et kõik Euroopas ja Ameerikas mõistaksid meie rahva saatust. Mul on mõte! Teeme Kalevipojast filmi - sellise hollivuudiliku nagu Sõrmuste isand."
Postimehe online lehel on ka rubriik Elu 24, kust leiame märksõnade pilve ehk ned märksõnad, mille vastu Postimehe online lugejad huvi tunnevad: armukolmnurk · beatrice · britney spears · chantal sebire · cosmo · cosmo glämmilaat · david beckham · dmitri onistsenko · eesti otsib superstaari · eurolaul · eurovisioon · eutanaasia · glämmilaat · ilm · india · jaan toots · kaks · kanal 2 · kati toots · kersti toots · koolitants · kreisiraadio · laps · liisa langi · lindsay lohan · marko pokk · meet and greet · mtv · nägu · pamela anderson · prantslanna · rihanna · rinnad · rotermanni kaubamaja · seks · superhitt · supermercado · tüdruk · unelmate pulm · urmas sõõrumaa
Niisugune on läbilõikeline, kuid üsna tõepärane pilt meie meedia lipulaeva Postimehe onlines pakutavast ajakirjanduslikust ainesest vaiksel laupäeval anno 2008!

Ajakirjandus kui kollektiivne propagandist, agitaator ja organisaator

Meediakommentaar 10. märts 2008

Tere taas kuulama Ummelase negatiivset programmi! Parafraseerin sellega üht teist kommentaatorit, kelle positiivses programmis on minu jaoks harva märgata midagi positiivset. Mina tahaksin küll oma kriitikaga juhtida tähelepanu meie ajakirjanduses esinevaile nähtustele ja probleemidele, millest oleks võimalik hea tahtmise juures jagu saada. Kui vaid oleks piisavalt ausust, arusaamist ja andumust oma tööle. Leian, et ka kõige paadunumad küünikud, edevad eneseimetlejad ja oma alaväärsuskomplekse jõhkrate rünnakutega teiste inimeste vastu kompenseerida püüdvad inimesed võivad hea tahtmise korral muutuda, areneda, paraneda või siis vähemasti targemaks saades vait jääda. Ütlesid ju vanad roomlasedki, et kui oleksid vaikinud, oleks sind ehk peetud filosoofiks.

Pisut samasse kanti tüürib ka see kampaania, mille on viimasel ajal käivitanud paar suurt ajalehte, kutsudes inimesi andma allkirju Riigikogu liikmete palgasüsteemi muutmiseks. Allkirju kogutakse meil praegu mitmesuguste üleskutsete toetuseks. Kui selliseid kampaaniaid on piisavalt palju, nullivad need üksteist, aga sageli varjutavad ka palju tõsisemaid probleeme, mis riigi ja ühiskonna ees seisavad. Võiks küsida, kas parlamendisaadikute palga kasvu peatamine või isegi mõningane vähendamine annaks midagi tänases majanduse alajahtumise olukorras. Kas on tõesti lootust, et poliitikud võtavad väiksema palga eest nüüd midagi otsustavat ette, et peatada hinnatõusu või parandada majanduse konkurentsivõimet!? Pigem on asjalood ikka nii, et võideldes innukalt kellegi väidetava ülipalga vastu unustavad inimesed hetkeks ära oma isiklikud probleemid, laenuintresside kasvu, lubatud palgatõusu ärajätmise, süveneva soovi hääletada tänase poliitika vastu näiteks oma jalgadega.

Nõukogude ajal kirjutas partokraatia ajakirjandusele ette, et ta peab olema mitte ainult kollektiivne propagandist ja agitaator, vaid ka kollektiivne organisaator. See tähendab, et ajakirjandus pidi enda peale võtma masside juhtimise ja nendega manipuleerimise valitseva ideoloogia huvides, aga ka tollase võimu järjekordsete majandusäparduste ja lausrumaluse varjamiseks käivitama hoogsaid kampaaniaid. Kindlasti pole tänane suhe võimu ja vaimu vahel samasugune, see on märksa komplitseeritum ja sageli ka vastuolulisem. Ent midagi sarnast on sellistes üldrahvalikes kampaaniates, mille tegelikke põhjusi ja niiditõmbajaid me ei tea ega näe, ja mille järelmeid on ka raske ette näha. Küsigem, mida siis õieti sellise kampaaniaga tahetakse saavutada. Mis on see positiivne programm selle sõna õiges, mitte karikatuurses tähenduses? Kas lihtsalt vastuseis, laamendav protest on ika kohane dmeokraatlikule ühiskonnale või viib see meid tegelikult üha rohkem selle "vaikiva ajastu" suunas, millest mõlemal pool nähtamatut rindejoont on hakatud viimasel ajal, paraku üsna silmakirjalikult, rääkima?

Ma ei saa lahti tundest, et niisugused allkirjakampaaniad on ette nähtud eelkõige selleks, et suurendada klikkide arvu ajalehtede veebikülgedel ning tõestada reklaamitellijaile väljaannete suurt loetavust. Loomulikult peab ajakirjandus osalema suurtes sotsiaalsetes debattides, mõjutades nii ajakirjanike, eelkõige aga meedia vahendusel esinevate teiste arvamusliidrite seisukohavõttudega ühiskonnas toimivaid protsesse. Ent mulle isiklikult tundub, et meil on kümneid kui mitte sadu probleeme, mille lahendamisse ajakirjandus võiks anda kaalukama panuse kui 101 riigikogulase palkade reguleerimine. Eriti veel sel juhul, kui see ajakirjandus ise mingit arvestatavat lahendust pole välja pakkunud. Miks ajakirjandus ei tegele näiteks kellegi võimaliku jälitamisega meelsuse põhjal, millele viitasid vasakpoolsete meeleleavaldusest osavõtnud, miks jäi pressis vähimagi tähelepanuta puudega sündinud laste olukord, millest eelmisel nädalal räägiti murelikult Põhjala foorumil, miks ei taheta võtta konsensuslikku seisukohta alkoholimüügi piiramise küsimuses, mässides teema kõmulisse vassimisse ja elades välja vaid oma isiklikke poliiteelistusi? Kas tõesti kõik mainitud probleemid laheneksid Riigikogu liikmete palga mõnekümne protsendise revideerimisega?!

Kui paljud meie meediajuhid ja -kommentataorid on pidanud sellessamas meedias avaldatud etteheiteid ajakirjanduse kolletumise vastu vaid sooviks tugevdada riikliku regulatsiooni ja vaba sõna maha suruda, siis soovitaksin neil endal peeglisse, veel parem, oma südamesse, vaadata ja küsida, kas sellised kampaaniad on ikka päris siirad ja suunatud meie ühiskonna tõeliste probleemide lahendamisele või üksnes katse ajakirjanduse usaldusväärsusega seotud tõsiseid probleeme maskeerida, kolletavat palet sätendava make up-i abil usutavamaks muuta!?