Kes on meie, eestlaste kangelased? Ei, mitte Kalevipoeg, sest võitleme ju kõigi vahenditega selle vastu, et tema kuju kusagile püstitataks. Seagi panime parema meelega Tartu turuhoone ette, igasugustest vähemtähtsatest ajaloolistest tegelastest kõnelemata.
Kangelaseks peetakse Eestis nüüd hoopis siili, kes aegsasti ise urgu tõmbudes soovitas Kalevipojal lüüa sortse laudadega mitte lapiti, vaid serviti. Multifilmi „Siil udus“ jätkuv populaarsus eesti rahva hulgas on küllap seda legendi üksnes võimendanud. Ehkki siili nõuandes oli vaieldamatult oma uba, siis tegelik võitlus ja koos sellega võimalikud kurvad tagajärjed jäeti siiski Kalevipoja enda kanda ja teatavasti lõpuks tuli ka karistus – ta jäi Kääpa jõe ületamisel ilma oma jalgadest ning pealegi omaenda mõõga läbi.
Eepost nüüd vaevalt tänased noored enam mäletavad, ja milleks peaksidki, ei toeta ju see müüt eriti rahvuslikku patriotismi, sest Kalevipoeg lõpetas luuserina. Viimasel ajal pürib aga Andrus Kivirähki menuka ja rõõmsameelse loomingu toel uueks Eesti rahvuskangelaseks ei keegi muu kui igast olukorrast eestlaslikult osavalt väljatulev rehepapp. Kuigi teda vist veel ofitsiaalsete rahvuskangelaste aujärjele pole tõstetud, siis meie kõigi südamesoppides peetakse teda üheks tõeliseks tegijaks, eesti rahva võrdkujuks. Nagu Vändra Avelyt, Baari Paavot, Tõehetke Veigot ja Lilitit jne, aga muidugi ka Soome kuulsaimat eestlast Anu (Aju) Saagimit.
Tegelikult olen hakanud viimasel ajal hoomama, kuidasmeie tõsimeelsusele pürgivas peavoolumeediaski ilmub üha rohkem selliseid sujuvaid kirjutisi, mille autorid ühendavad endas ühtviisi osavalt nii rehepapi alati kõigeks valmisoleku kui urgu pugenud siili targutamised, eriti kui nad võtavad kõnelda, manitseda või lausa hirmutada meid kõiki, kõneldes Eesti rahvusvahelisest suhtlusest või pigem sellest, mis sellest on tänaseks üldse järele jäänud. Meie välispoliitika on tuhmunud pelgaks Venemaa-teemaks, mille uduse prisma läbi vaadeldakse kõiki maailmasündmusi Obamast Merkelini, Halonenist Sarkozyni. Ja sellest politiikaudust hõiklevad siilid rehepaplikke soovitusi, ja vastupidi.
Venemaa on karu, sellest oleme juba ammu aru saanud, nii et vahel hakkab meie mesikäppadest isegi kahju, sest nii mõnigi jahimees, võttes sihikule oti, oma südames tulistab küllap tegelikult Kremli pihta. Kuna karu on metsloom, siis ei saa teda usaldada isegi siis, kui ta ilmutab taltsumise märke ja püüab Euroopa rõõmuks tantsu vihtuda ja mootorrattal sõita. Või kui ta otsustab jõudu katsuda kangelasega tiigrinahas. Üks meie luurajate Valhallast naasnud julgeolekuekspert teab, et nende trikkide näol on tegu eurooplaste sinisilmsuse ärakasutamisega. Teine julgeolekuekspert paneb kahtluse alla isegi Venemaal leviva turumajanduse, popkultuuri ja filmitööstuse kui vaid „pehme jõu“ teostamise instrumentaariumi, millega tahetakse kogu Euroopa ja esimeseks Eesti lülitada lülitada Russki Miri.
Ühe samasuguse eksperdiga kohtusin ma millalgi sajandivahetuse paiku, kui ta polnud veel ekspert, vaid komissar. Sõltumatu riigi sõltumatu ajakirjanikuna, pealegi ühe suure meediakanali juhina olin kirjutanud sõbraliku põhjamaise naaberriigi Eesti-sõbralikus maakonnalehes kolumni, milles muu seas vihjasin nõukogude miilitsast ümber kasvava politsei probleemidele, sealhulgas avalikes allikais esitatud korruptsioonikahtlustele. Komissar tegi mulle teetassi seltsis selgeks, et mureliku põhjamaise naaberriigi politsei on temaga ühendust võtnud ja palunud juhtida eestlasest kirjutaja tähelepanu sellele, et nemad küll seal kaamoses ei usu, et Eesti politseis võiks üldse midagi sellist esineda, nemad küll ei teadvat. Kas need „muretsejad“ olid just Simmi kasiinoäri partnerid või Jääratsi narkokolleegid, ei söanda ma täna muidugi spekuleerida. Ent seosed ja kokkulangevused on teinekord imelisemadki kui terve mõistus võiks eales arvata. Saladuste ülemvalvuri Simmi paljastamisenigi jäi meie „sõbralikust vestlusest“ siis veel kümmekond aastat.
Tänaseks teame, kuidas meie siilid ja rehepapid õiendasid vilkalt ka tiigrinahas kangelase köögis, andes talle hoogsalt nõu virutada serviti karule, kes kangelase esikusse oli tükkimas. Väidetavalt. Nõnda ta siis virutaski, nii et klaasid kirisesid ja katus ära sõitis. Siilid tõmbusid urgu ja rehepapid lahkusid kribina-krabinal, veinipudelid näpu otsas. Et jätkata eesti rahvale hea nõu jagamist, kuidas arendada „edukat“rahvusvahelist suhtlust, toetudes peamiselt puukide ja tuulispaskade efektiivsele metoodikale. Küllap loll sulane Jaan seda ikka uskuma jääb ja seepi sööma hakkab...
reede, 28. november 2008
neljapäev, 23. oktoober 2008
Patriotism või totemism ?
Hämmastav on viimasel ajal lugeda meie ajakirjandusest väiteid selle kohta, et ehkki mõni niiöelda kunstiteos võib olla banaalne, moraliseeriv või lausa võlts, aga kuna sellel on suur patriootlik tähendus, siis on just selline kunst täna ja siin meile eluliselt vajalik. Oleme viimased paar-kolm aastat elanud süvenevas sõjahüsteerias, kasvavas hirmus, et keegi meile kohe kallale tungib, meid jalge alla tallab ja meie riigi maa pealt pühib. Õieti on nii mõnedki meie juhid ja kaalukas osa ajakirjandusest seda müüti pidevalt toitnud ja üha uut õli tulle valanud. Selle põhjendamiseks on ühtviisi hästi sobinud nii pronksmehe kaasus, Kaukaasia konflikt kui ka viimati globaalne finantskriis.Kui on kartused, siis peaks neid kuidagi hajutama. Mida on siis hirmu ja paanika peletamiseks ette võetud? Peamiselt ehitatud ohu vastu tootemeid, nõiutud ja manatud, vajutud iseenese loodud müütide lummusse, kaotades sellega kohati selge silmanägemise ja terava mõistuse raasukesedki. Kerkivad sambad, patriotismist nõretavad linateosed, kõikjalt reeturite ja mustade karvaste käte otsimine, naaberriigi demoniseerimine ja seniste sõprade süüdistamine reetmises ja silmakirjalikkuses - see on kogu meie senise positiivse arengu süvenev ohustamine vaimupimedate eelarvamuste, alaväärsust kompenseeriva viha ja sellega kaasnevate arutute tegudega. Need viitavad ühemõtteliselt rahvuse ja rahvusriigi tõsisele, kriitilisele seisundile, et mitte öelda - sotsiaalpsühhoosile (või sotsiaalhüsteeriale).Vaenlase kuju loomine ja selle püstitamine oma rahva keskele algas teatud sündmuste ajel 21. sajandi alguses ja Eesti mõistlikuma osa kiuste, kes võttis just siis selge selge suuna Euroopasse integreerumisele. Eesti ühiskonnas kaasnes selle värske tuulehooga pürgimus humanistlike väärtuste taasväärtustamisele, senises arengus rataste vahele jäänud rahvaosade (nn Teise Eesti) ühisele edasiaitamisele, rahvuslike vastuolude lepitamisele ja multikultuurse ühiskonna ülesehitamisele. Paraku tundub, et mingile, reeglina parempoolsele osale Eesti poliitilisest ja majanduseliidist koos nende agarate piiritaguste nõuandjatega selline rahuliku, evolutsioonilise arengu variant kuidagi ei sobinud, ei pakkunud piisavalt pinget ega ülikasumeid politiikas ega majanduses. Seepärast hakati suhteid eri ühiskonnagruppide vahel teadlikult ja sihikindlalt teravdama, kasutades sealjuures emotsionaalse argumendina, hiljem juba ka propagandistliku kirvena meie mitmetähenduslikku ajalugu, täpsemalt selle demagoogilist, mustvalget või õieti puna-sinimustvalget või siis puna-pruuni ümberkirjutamist.Kui vaadata sellele arengule nüüd kõrvalt ja tagasi, mitte aga Eesti poliitiliste jõudude mudamaadluse poripritsmete udu läbi, siis oli tegemist riigi ja rahvuse seisukohalt täiesti ebakonstruktiivse stsenaariumi käivitamisega, ammu armistunud haavade jõhkra lahtikiskumise ja hauarahus lebavate luukerede (ka otseses mõttes) väljakaevamisega. Kõike seda põhjendati silmakirjalikult vajadusega anda mingi "objektiivne" hinnang meie lähiminevikus toimunule ja kaitsta sellega imaginaarset "ohtu sattunud" rahvuslikku kujundit, restitutsionaalset hõllandust või siis tegelikult lihtsalt üht järjekordset (poliitilist) tootemit. Paraku ei sobinud selline lähenemine enam kuidagi tänasesse maailmapilti, oli lihtsalt täiesti VALE VÕTI nüüdisvastuolude ja -probleemide avamiseks. Ent selle asemel, et seda võtit õigeks viilida, HAKATI MURDMA MAHA LUKKE ja lõpuks ka uksi, just nagu PANDORA LAEKA avamisel. Ehkki ka Pandora laegas on tegelikult vaid müüt, kirjeldab see palju täpsemini ja tõepärasemalt seda olukorda, mis meie ühiskonnas seejärel järgnes (näiteks märksa täpsemini kui müüt rahvuslikust Kunglast, mida on püütud kunstlikult ehitada ja mis annaks õiguse nimetada ühed kõrilõikajad nüüd sangareiks ja teised sangarid omakorda aegsasti risti lüüa). Nagu ka meie senised sõbrad muutusid korraga „silmakirjalikeks“ ja vaenlaste „sabarakkudeks“.Tänases maailmas saab olla patriotism suunatud vaid tulevikku, mitte aga minevikku. Minevikku ei saa me kuidagi täna muuta, küll saame aga luua paremat, helgemat, õiglasemat tulevikku. Euroopal ja maailmal on piisavalt totaalseid, globaalse kaaluga probleeme, mille lahendamisel osalemisega saame meiegi luua oma rahvusele ja riigile väärilist kohta ja põhjendust püsima jäämiseks ja üldiseks aktsepteerimiseks. Piiride avamise, mitte aga nende püstitamisega, tiheda koostööga, mitte süüdistuste ja etteheidetega, oma sõprade ringi laiendamise, mitte neile kitsarinnaliste etteheidete tegemisega kinnistame oma kohta maailma rahvaste peres, kus me kahtlemata pole kunagi ilmategijad, kuid võime olla alati armsalt väikesed, aga tublid. Pigem kosmose uurimises osalemise kui tankide hankimisega; kultuurilise ekspansiooni, mitte aga sõjaliste blokkide tsementeerimisega; rahvuslikest kompleksidest vabanemise, mitte uute patoloogiliste juurdehankimiseta; vaid nii suudame kaitsta parimini oma riiki ja otsida sellele kõikjal mõistmist ja õigustust, sealhulgas ka maailma suurrahvaste seas. Patriootlikem käitumine (meie endagi huvides) oleks maailma tänaste reaalsuste aus tunnustamine, võimalikult suur avatus ja sallivus kõigi ja kõige suhtes, konstruktiivne majanduslik pragmatism ja üha kasvav kultuuriline sünergia kogu maailmakultuuriga, mitte aga "sinimustvalgete" puujumalate (vahel küll ka ka tsemendist ja erakondlku valgustusega) ega samavõrd kodukootud müütide jätkuv kummardamine.
kolmapäev, 22. oktoober 2008
laupäev, 14. juuni 2008
Pool aastat ajakirjanduse valvel
Meediakommentaaride esimene poolaasta saab tänasega läbi. On aeg pisut tagasi vaadata. Millele ma siis olen tänavu seniste 11 kommentaari jooksul tähelepanu juhtinud!? Aasta algas debatiga töölepinguseaduse eelnõu üle. Juhtisin siis tähelepanu, et ajakirjandus asus selles küsimuses mõneti üllatavaltki töötava rahva poolele, kuid üsna vähe sõna anti ametiühinguile. Ajapikku asi paranes, kas ka töölepingu seaduse eelnõu töövõtja seisukohalt, selles julgen aga täna kahelda. Muutunud seadusandlus isikuandmete kaitse osas sünnitas pseudoprobleemi eakate inimeste õnnitlemise lubatavusest raadios. Õnnesoovid esialgu jätkuvad, aga ka andmekaitse inspektsioon pole päriselt loobunud kriitikast nende aadressil.
Veebruaris tundsin muret sellepärast, kas meie ajakirjanduses, eelkõige ajalehetoimetustes töötab ikka piisavalt eri vanuses ajakirjanikke, mis enamvähem vastaks eesti rahva ealisele püramiidile. Lähtuvad ju paljud meie ajakirjanduse ülelöögid, aga ka rumalad vead eelkõige sellest, et paljudes toimetustes, eriti nende uudisteosakondades ei hinnata enam piisavalt elukogemust ega üldist intelligentsi. Samuti veebruaris küsisin, kes kirjutavad ajalehtede juhtkirju ja kelle arvamusi need tegelikult väljendavad, kas lugejaskonna enamuse või pigem väljaandjate oma. Ja miks raadios pole juhtkirju.
Märtsis seadsin kahtluse alla nõukogude ajast tuntud ajakirjanduse kui kollektiivse organisaatori rolli taaselustamise Riigikogu liikmete palga üle käivitatud debati näol. Jaanipäev on käes, aga midagi pole selles asjas muutunud, välja arvatud lehekülgede viisi artikleid, juhtkirju ja kolumne. Seejärel tsiteerisin omapoolsete kommentaarideta mõningaid online-väljaandeid, sealhulgas elu24portaali, mille märksõnade loend paljastab kogu selletüübilise ajakirjanduse maailmapildi sisutühjuse ja mõttetuse paremini kui mis tahes meediakriitika.
Kaks nädalat hiljem pöörasin tähelepanu sellele, et päevalehed ja nädalalehed, kui need pole just Õpetajate Leht või Videvik, pööravad ülimalt vähe tähelepanu suurtele aktuaalsetee sotsiaal- ja haridusprobleemidele, kui need ei liigitu just nn sotsiaalporno valda. Aprillis kahtlesin ka, kas internetimeedia ikka suudab traditsioonilist ajakirjandust välja tõrjuda, sest inimesed kõikjal maailmas tahavad olemuslikult kuuluda mingitesse suurematesse kooslustesse, internetimeedia aga reeglina jagab, tükeldab, atomiseerib kogukondi, nii sotsiaalseid gruppe kui terveid rahvusi.
Mai algul analüüsisin Freedomhouse'i tabelit sõnavabaduse tasemest erinevais riikides, millest selgus, et oleme küll Jamaicaga samal tasemel, aga jääme juba pisut maha sõnavabadusest Palau saareriigis Vaikses ookeanis. Ookeanitaguste reitingute usaldusväärsus ka teistes vaimseid väärtusi puudutavais küsimustes vääriks minu arust tõsist kriitilist lähenemist. Ookeani tagant tuleb ka telesari "Tõehetk", mis peaks sügisest käivituma Kanal 2-s. Tuleks tõsiselt küsida, kas lisaks ebaeetilisusele ei lähe see saateformaat vastuollu ka meie seadusandlusega, näiteks sellessamaas isikuandmete kaitse seaduse kontekstis.
Kaks nädalat tagasi väitsin veendunult, et avalik-õiguslik meedia ei peaks iga hinna eest võitlema niinimetatud esikülje uudiste pärast ega püüdma kujundada kõmulist agendat, rahvusringhäälingu ja kogu eesti rahva seisukohalt olulised teemad paiknevad ajalehtedes pahatihti alles kuskil 7.-8. leheküljel või lausa arvamusveergudes. Nende teemade osas tuleks ka rahvusringhäälingul hoida oma sõrmi aja pulsil. Seda püüan ka mina edaspidi teha, nii oma saadete kui kommentaaridega. Kena suve kõigile kuulajaile!
teisipäev, 3. juuni 2008
laupäev, 31. mai 2008
Avalik-õiguslik meedia peaks hoiduma kommertsmeedia võtteist
Mida tähendab avalik päevakord ehk agenda? Meie suured ajalehed armastavad väita, et just nemad kujundavad pilti sellest, millest Eestis kõneldakse ja millest seega ka PEAKS kõnelema. Maikuu algul korraldati kuuldavasti Riigikohtu eestvõttel ümarlaud õigussüsteemi ja meedia esindajate osavõtul teemal "Süütuse presumptsioon ajakirjandusvabaduse tngimustes".
Kaudseist allikaist on tänaseks selgunud, nagu oleksid trükiajakirjanduse esindajad seal väitnud, et avalik-õiguslik meedia ei hoia piisavalt ülal ajakirjandusvabadust, seda tegevat vaid kuus suurt kommertsajalehte. Neist tulevat põhiosa niinimetatud uudistest ja kõneainetest. Sellel ümarlaual olevat koguni väidetud, et kui majanduse jahtumine sunnib päeva- ja nädalalehti kokku tõmbuma, sattuvat ohtu Eesti sõltumatu meedia ja sõnavabadus ülepea.
Sellised väljaütlemised on jätnud mõningase jälje ka avalik-õigusliku meedia osa inimeste teadvusesse ja seepärast on löödud kahtlema, kas peaks ehk ka Rahvusringhäälingu kanaleil otsustavamalt hakkaa sekkuma näiteks kohtutes menetletavatesse juhtumitesse või isegi spetsiaalselt otsima selliseid juhtumeid meie elust, millel võiks või peaks olema väljund politsei- ja kohtumenetlusse. Et ringhääling peaks võtma omamoodi süüdistaja rolli.
Julgen küll arvata, et Eestis on avalik-õiguslik meedia seni suutnud end delikaatselt hoida sekkumast õigusemõistmisse, ja see on igatahes kiiduväärt, mitte aga mingilgi määral taunitav. Kommertsmeedia jõuline pooltevalik paljudes kohtuasjades on pigem olnud kahjuks kui kasuks õigusemõistmisele, õigusriigi aluste tagamisele üldisemalt.
Olukorras, kus Eestis on loodud niigi ülimalt õhuke riik ja suvaline, ka tühine tsiviilvaidlus lahendatakse meil kohtus, on igasugune meedia sekkumine selles olukorras ebaproportsionaalne ja õigusemõistmist mitte ainult takistav, vaid pahatihti tõsiselt väärastav. Eriti veel siis, kui seaduse jõuga ja oma kõrge usaldusväärsuse turvil tegutsev avalik-õiguslik meedia hakkaks neisse protsessidesse ettevaatamatult sekkuma.
Kommertsmeedia esindajad võivad ju küll arvata, et kogu maailm pöörleb nende ümber, kuid elu on pigem näidanud just vastupidist, et enamik nende käivitatud õiguslikke, eetilisi ja muid propagandistlikke protsesse (esikülje lugusid), seahulgas selliseidki, mis on jõudnud õigukaitseorganeisse ja kohtusse, on vaikse ssisinaga sumbunud, tasalülitunud.
Hiljemalt Euroopa Kohtus on paljud meedias haibitud "kurjategijad" saanud õigust, millele osutavad näiteks kunagi Enno Tammeri või ka viimatine pankurd Andres Bergmanni juhtum. Selline praktika peaks kutsuma kõiki meediategelasi, eriti maksumaksja kulul tegutsevaid kanaleid ja nende otsustajaid üles pigem ettevaatusele kui lahmivale aktiivsusele järjekordsete "kurikaelte" paljastamisel.
Avalik-õiguslikul ringhäälingul on täna piisavalt tööd ja tegemist Eesti riigi positiivsel ülesehitamisel, selle asemel et laskuda amatöörlikul juriidilisel tasemel kohtuvaidlustesse ainsa eesmärgiga võistelda kommertsmeediaga niinimetatud päeva kõneaine pärast. Meil pole vaja konkureerida esikülgede ega reklaamitellijate pärast, meie kõigi mure on oma riigi tõsiseltvõetavuse ja usaldusväärsuse tagamine, nii siin kui Euroopas laiemalt.
Kuulmiseni!
Tellimine:
Postitused (Atom)