Kiretu kommentaar

Tere ja rõõmsat teist ülestõusmispüha! Tänases meediakommentaaris ei kasuta ma oma isiklikke arvamusi, ma üksnes tsiteerin laupäevase Postimehe, meie suurima ja väidetavalt kvaliteetseima päevalehe materjale. Alustan vastutava väljaandja Mart Kadastiku juhtkirjast Hea lugu: "Lugudel on hämmastav jõud. Tuntuimale neist, piibliloole, võlgneme ülestõusmispüha. Suure loo sees on alati väiksemaid. Näiteks Maarja, poja kaotanud ema lugu. Tammsaare on meile andnud Andrese ja Pearu, Krõõda ja Mari lood. Kuid kas meil on kogu rahvast erutavat lugu eesti perekonna saatusest viimases sõjas ja pärast seda? Kui ajalugu hingestavat lugu ei ole, kipuvad inimesed mineviku kiiresti unustama. Faktid on tunnetest nõrgemad.Mis muutis sakslaste suhtumist oma ajalukku, natsismi? Nürnbergi kohus? Ei. Veel 1955. aastal uskusid pooled sakslastest, et «Hitler võinuks olla suur riigijuht, kui poleks tulnud sõda». Hoiakut ei muutnud ajaloouurimused, vaid 1979. aastal televisioonis näidatud Hollywoodi seriaal «Holokaust». Film, mida kriitikud pidasid seebiooperiks, viis sakslaste teadvusse natside põhjustatud kannatuste tegeliku ulatuse. Stalini kuriteod ei ole Hollywoodi huvitanud. Globaalne ükskõiksus. Näiteks 43% Rootsi noortest usub, et kommunismiohvreid oli vähem kui miljon. Seda enam peame tõese loo, mis liigutaks võimalikult paljude inimeste hinge, oma ajaloost ise üles leidma. Loo, mis ärataks heldimust kõigis. Nagu koonduslaagris hukkunud juudi tüdruku Anne Franki päevik.Lugusid ei pea otsima üksnes minevikust. Paulo Coelho romaani «Üksteist minutit» kangelanna Maria läheb Brasiiliast Šveitsi baaritantsijaks. Ja satub peagi prostituudiks. Coelho meenutab piiblisõnu: kes on palju armastanud, sellele antakse ka palju patte andeks. Ja lugeja mõistabki Mariat ning tunneb talle kaasa. Eestis sel kombel elatist teenivad Mariad, Verad ja Svetlanad jäävad mõistmisest ilma. Nad on võõrkehad. Ometi on ka nemad millalgi millestki unistanud. Igaühel neist on oma lugu, mis asetub suure loo sisse: Eesti ei ole võrdsete võimaluste maa. Kas sellist maad on üldse kunagi olemas olnud?
Kadastiku kirjutist on internetis anonüümselt kommenteerinud keegi Joosep:
"Need 15 üleminekuaastat on olnud rasked, eekõige tundlikumale osale rahvast - loomeinimestele. Need ajal on olnud rasked, kuigi jah raadiost ja telest ja ajalehest saab lugeda sellest, kui hästi me ikka nüüd elame. Aga tegelikult. Osadel inimestel kindlasti paremini kui mullu, osadel, kel ennegi oli hästi, on suutnud oma positsiooni hoida, osa, kes siis oli vaene on vasem.... Kas uus eesti riik hoolib oma rahvast rohkem, kui see endine nõukogude riik? Kes seda nüüd täpselt teab. NII ja NAA.Loome Kalevipoja eeposele ja Tammsaare romaanidele lisa, teeme ühe hollivuudliku linateose, et kõik Euroopas ja Ameerikas mõistaksid meie rahva saatust. Mul on mõte! Teeme Kalevipojast filmi - sellise hollivuudiliku nagu Sõrmuste isand."
Postimehe online lehel on ka rubriik Elu 24, kust leiame märksõnade pilve ehk ned märksõnad, mille vastu Postimehe online lugejad huvi tunnevad: armukolmnurk · beatrice · britney spears · chantal sebire · cosmo · cosmo glämmilaat · david beckham · dmitri onistsenko · eesti otsib superstaari · eurolaul · eurovisioon · eutanaasia · glämmilaat · ilm · india · jaan toots · kaks · kanal 2 · kati toots · kersti toots · koolitants · kreisiraadio · laps · liisa langi · lindsay lohan · marko pokk · meet and greet · mtv · nägu · pamela anderson · prantslanna · rihanna · rinnad · rotermanni kaubamaja · seks · superhitt · supermercado · tüdruk · unelmate pulm · urmas sõõrumaa
Niisugune on läbilõikeline, kuid üsna tõepärane pilt meie meedia lipulaeva Postimehe onlines pakutavast ajakirjanduslikust ainesest vaiksel laupäeval anno 2008!

Ajakirjandus kui kollektiivne propagandist, agitaator ja organisaator

Meediakommentaar 10. märts 2008

Tere taas kuulama Ummelase negatiivset programmi! Parafraseerin sellega üht teist kommentaatorit, kelle positiivses programmis on minu jaoks harva märgata midagi positiivset. Mina tahaksin küll oma kriitikaga juhtida tähelepanu meie ajakirjanduses esinevaile nähtustele ja probleemidele, millest oleks võimalik hea tahtmise juures jagu saada. Kui vaid oleks piisavalt ausust, arusaamist ja andumust oma tööle. Leian, et ka kõige paadunumad küünikud, edevad eneseimetlejad ja oma alaväärsuskomplekse jõhkrate rünnakutega teiste inimeste vastu kompenseerida püüdvad inimesed võivad hea tahtmise korral muutuda, areneda, paraneda või siis vähemasti targemaks saades vait jääda. Ütlesid ju vanad roomlasedki, et kui oleksid vaikinud, oleks sind ehk peetud filosoofiks.

Pisut samasse kanti tüürib ka see kampaania, mille on viimasel ajal käivitanud paar suurt ajalehte, kutsudes inimesi andma allkirju Riigikogu liikmete palgasüsteemi muutmiseks. Allkirju kogutakse meil praegu mitmesuguste üleskutsete toetuseks. Kui selliseid kampaaniaid on piisavalt palju, nullivad need üksteist, aga sageli varjutavad ka palju tõsisemaid probleeme, mis riigi ja ühiskonna ees seisavad. Võiks küsida, kas parlamendisaadikute palga kasvu peatamine või isegi mõningane vähendamine annaks midagi tänases majanduse alajahtumise olukorras. Kas on tõesti lootust, et poliitikud võtavad väiksema palga eest nüüd midagi otsustavat ette, et peatada hinnatõusu või parandada majanduse konkurentsivõimet!? Pigem on asjalood ikka nii, et võideldes innukalt kellegi väidetava ülipalga vastu unustavad inimesed hetkeks ära oma isiklikud probleemid, laenuintresside kasvu, lubatud palgatõusu ärajätmise, süveneva soovi hääletada tänase poliitika vastu näiteks oma jalgadega.

Nõukogude ajal kirjutas partokraatia ajakirjandusele ette, et ta peab olema mitte ainult kollektiivne propagandist ja agitaator, vaid ka kollektiivne organisaator. See tähendab, et ajakirjandus pidi enda peale võtma masside juhtimise ja nendega manipuleerimise valitseva ideoloogia huvides, aga ka tollase võimu järjekordsete majandusäparduste ja lausrumaluse varjamiseks käivitama hoogsaid kampaaniaid. Kindlasti pole tänane suhe võimu ja vaimu vahel samasugune, see on märksa komplitseeritum ja sageli ka vastuolulisem. Ent midagi sarnast on sellistes üldrahvalikes kampaaniates, mille tegelikke põhjusi ja niiditõmbajaid me ei tea ega näe, ja mille järelmeid on ka raske ette näha. Küsigem, mida siis õieti sellise kampaaniaga tahetakse saavutada. Mis on see positiivne programm selle sõna õiges, mitte karikatuurses tähenduses? Kas lihtsalt vastuseis, laamendav protest on ika kohane dmeokraatlikule ühiskonnale või viib see meid tegelikult üha rohkem selle "vaikiva ajastu" suunas, millest mõlemal pool nähtamatut rindejoont on hakatud viimasel ajal, paraku üsna silmakirjalikult, rääkima?

Ma ei saa lahti tundest, et niisugused allkirjakampaaniad on ette nähtud eelkõige selleks, et suurendada klikkide arvu ajalehtede veebikülgedel ning tõestada reklaamitellijaile väljaannete suurt loetavust. Loomulikult peab ajakirjandus osalema suurtes sotsiaalsetes debattides, mõjutades nii ajakirjanike, eelkõige aga meedia vahendusel esinevate teiste arvamusliidrite seisukohavõttudega ühiskonnas toimivaid protsesse. Ent mulle isiklikult tundub, et meil on kümneid kui mitte sadu probleeme, mille lahendamisse ajakirjandus võiks anda kaalukama panuse kui 101 riigikogulase palkade reguleerimine. Eriti veel sel juhul, kui see ajakirjandus ise mingit arvestatavat lahendust pole välja pakkunud. Miks ajakirjandus ei tegele näiteks kellegi võimaliku jälitamisega meelsuse põhjal, millele viitasid vasakpoolsete meeleleavaldusest osavõtnud, miks jäi pressis vähimagi tähelepanuta puudega sündinud laste olukord, millest eelmisel nädalal räägiti murelikult Põhjala foorumil, miks ei taheta võtta konsensuslikku seisukohta alkoholimüügi piiramise küsimuses, mässides teema kõmulisse vassimisse ja elades välja vaid oma isiklikke poliiteelistusi? Kas tõesti kõik mainitud probleemid laheneksid Riigikogu liikmete palga mõnekümne protsendise revideerimisega?!

Kui paljud meie meediajuhid ja -kommentataorid on pidanud sellessamas meedias avaldatud etteheiteid ajakirjanduse kolletumise vastu vaid sooviks tugevdada riikliku regulatsiooni ja vaba sõna maha suruda, siis soovitaksin neil endal peeglisse, veel parem, oma südamesse, vaadata ja küsida, kas sellised kampaaniad on ikka päris siirad ja suunatud meie ühiskonna tõeliste probleemide lahendamisele või üksnes katse ajakirjanduse usaldusväärsusega seotud tõsiseid probleeme maskeerida, kolletavat palet sätendava make up-i abil usutavamaks muuta!?

Mis ... Pressinõukogu?

Tere taas! Eelmise nädala lõpul lasti võimas kogupauk Eesti kolletava ajakirjanduse pihta. Kõigepealt võttis Kuku raadios teravalt sõna president Toomas Hendrik Ilves, seejärel ilmus aga Sirbis vist viimaste aastate üks süngeimaid hinnanguid meie pressile, nimelt Kaarel Tarandi kirjutis lausa hirmutava pealkirjaga Riigikukutajad. Olgu kohe öeldud, et kriitika on suunatud kommertskanalite pihta, avalik-õiguslikule meediale ta oma hinnangut ei laienda.

Kaarlit on ajendanud sõna võtma see üleolev ja kohati lausa jõhker reaktsioon, mis järgnes ühe meediakanali poolt Avaliku Sõna Nõukogu taunivale seisukohavõtule selle kanali tegevuse kohta. Ajakirjanik teatas oma avalikus kirjas sellele vastuseks, et nõukogu peaks ennast ise laiali saatma, sest on kaotanud enda vastu usalduse. Niisiis, kui erapooletu organ juhib tähelepanu ajakirjanduseetika tõsisele rikkumisele, siis on see ajakirjaniku meelest tähelepanu juhtijate ja eneseregulatsiooni kaitsjate süü, mitte aga rikkuja süü. "Kahjuks on see tsunftis üldlevinud arusaamu, mida kavalamad lihtsalt nii otsesõnaliselt ei väljenda," tõdeb ka Kaarel Tarand.

Olen viimaste aastate jooksul mitmel korral juhtinud tähelepanu skisofreenilisele olukorrale Eesti ajakirjandusmaastikul, kus euroopalike reeglite järgi 1990. aastate algupoolel kokku kutsutud eneseregulatsiooni organi Avaliku Sõna Nõukogu kõrvale tekitati uus organ - Pressinõukogu, mis esindab otseselt meediakanalite omanike huve. Tollal põhjendati paralleelse organi loomist ASN-is puhkenud siseintriigiga, ehkki see oli vaid sobiv ettekääne. Tegelikult ei sobinud nõukogu sõltumatus, erapooletus ja juriidiline kompetentsus enam Eesti meediavälja valitsejatele. Vaevalt suhtuks täna too noor ajakirjanik, kellest Tarand kirjutab, nii üleolevalt nõukogu hinnangusse, kui tema selja taga ei oleks neidsamu peatoimetajaid ja väljaandjaid, kes ignoreerivad ASN-i. See loob karistamatuse tunde, millest johtuvad ka paljud muud probleemid, millele nii president kui Tarand oma sõnavõttudes tähelepanu juhivad.

Kaarel Tarand toob välja niinimetatud juhtkirjade praktika. Neid serveeritakse sageli kui kümnete mõjukate ajakirjanike kollektiivset seisukohavõttu, aga tegelikult on see pahatihti vaid kellegi subjektiivne arvamus nagu mis tahes lugejakiri, või teadlik spekulatsioon, mis aga läbi meediakanali erilise positsiooni võimendatakse neljanda võimu hääleks, avalikuks arvamuseks. Pahatihti kajastub aga kõige selle taga lihtsalt väljaande kasumihuvi, mis muudab meedia otsekui kaltsukaupmeheks, nagu Kaarel Tarand iseloomustab meie devalveerunud ajakirjandust, olles selles osas täielikus unisoonis meie presidendiga.

Nagu ka selles, et ajakirjandus tekitab pahatihti lihtsalt müra, ja kui sellele väljaspoolt tähelepanu juhitakse, röögib meedia sellele veelgi tugevamalt vastu, et nüüd tahetakse tsenseerida. Tegelikult aga vohab nendesamade väljaannete internetilehekülgedel ohjeldamatu sõimlev kommenteerimine, mis on paljud tundlikumad autorid ajalehtede juurest ammuilma eemale peletanud. Muide, täpselt samale asjaolule juhib tähelepanu ka president nii oma Kuku raadio intervjuus kui ka eilses aastapäevakõnes. Ehk siis siin hakkab tööle äraspidine tsensuur - analüüsivad, arukad, asjatundlikud autorid vaikivad, alterantiivsed seisukohad tasalülitatakse, sugeneb vaikiva ajastu sündroom.

Kaarel Tarandi lahendus olukorrale pole riigi sekkumine meediaorganisatsioonidesse, vaid ajakirjanike virgutamine ennast koolitama ja sellega ravima oma tänast põletikulist seisundit. Annaks jumal! Tõepoolest, senised ajakirjandust riivavad seadused on meil olukorra pigem segasemaks kui selgemaks teinud, meenutagem või viimatisi isikuandmete kaitse seaduse järelkajasid. Siiski tundub, et omal ajal loobudes ajakirjanduse ehk nagu tänapäeval öeldakse - meedia - igasugusest regulatsioonist, tegi riik siiski olulise vea, avades omalaadse Pandora laeka, mis täna pidevalt hävitab ajakirjanduse enda usaldusväärsust. Tegelikult vajab just ajakirjandusvabadus seadusandlikku kaitset, vajab kaitset allutamise eest pelgalt kausmihuvidele, kaitset omanike ja nende esindajate voluntarismi vastu, kaitset sellesama vastutustundetuse ja ebaeetilisuse eest, millele täna peavad juhtima tähelepanu nii president kui meie ainsa kultuurilehe peatoimetaja. Sest eneseregulatsioon täna lihtsalt ei toimi, nagu ilmekalt paljastas ka eelmise nädala juhtum. Kuulmiseni!

Ajakirjandusest sotsiaalse sidususe nimel

Tere! Aeg läheb ruttu. Tänasest on päev juba ligi 9 tundi pikk, sel nädalal ootab meid ees sõbra- ehk valentinipäev, kahe nädala pärast tähistame iseseisvuspäeva. Ja ärge unustage, et elame liiggaastal, et veebruaris on seekord ka 29 päeva, nii et igasugust tähistamist kui palju. Paljut sellest kajastab ka meie ajakirjandus, sest inimühiskond on juba kord üles ehitatud ajateljele ning tänaseid asju kiputakse sageli vaatama ja hindama mineviku sündmuste prisma läbi. Küll tundub, et vahel sukeldume liialtki minevikku, unustades, et seal reaalselt midagi muuta nagu nii ei õnnestu, küll aga annab toonaste sündmuste suvaliste tõlgendustega sageli põhjendada oma tänaseid tegusid või ka teinekord varjata vigu või üsna teadlikult, enda huvides pilti toimuvast segaseks ajada.

Nõukogude ajast mäletame hästi igasuguseid aastapäevakampaaniaid, mille lehvivate lippude ja kõlavate loosungitega varjati inimeste silme eest nende elu hallust, vaesust ja vabaduse puudumist. Kangesti ei tahaks, et tänases Eestis tahaks keegi ajalugu kasutada ära oma huvides, eriti veel ebaausalt, suvaliste tõlgendustega manipuleerides või suunates näiteks meie riigi ajaloo keerukail etappidel juhtunu eest süüd oma tänastele oponentidele ja konkurentidele.

Näiteks vaibumatud üleskutsed võidelda kommunismiga, kusjuures see võitlus seatakse tänase ühiskonna ja vastasesiude konteksti, pole muud kui seesama propaganda, kohati isegi teadlikel valedel ja liialdustel põhinev. Üsna sarnast propagandat pruugiti veel paar-kolmkümmend aastat tagasi tollase režiimi ajal, andes hinnanguid Eesti Vabariigile ja tollal tegutsenud inimestele, püüdes vajutada usaldamatuse ja vaenulikkuse pitserit ühtlasi ka oma kaasaegsetele, kes olid toona elanud, tegutsenud ja silma paistnud. Või neile, kes olid nõukogude režiimi suhtes vähem või rohkem kriitilised.

Ma ei tahaks öelda, et meie tänases meedias on märkimisväärselt sellist lähimineviku ärakasutamist oma huvides, kuid kohati tundub, et mingid poliitilised jõud siiski püüavad enam rõhku asetada meie riigi tekke ja arengu erinevaile etappidele ning neid üksteisele vastandada. Loomulikult on Vabadussõja kontekstis, kui sündiv Eesti riik oli silmitsi punase ohuga idast, mida ei saa objektiivselt kuidagi nimetada demokraatlikuks revolutsiooniks, väga lihtne vastanduda lisaks Nõukogude Venele ka seda kandnud ideoloogiale - bolševismile.

Ent tulle tagasi meie taasiseseisvumise juurde, sattusime hoopis erinevasse maailma ja situatsiooni, kus hirmu tasakaal juhtis suurriikide käitumist ning meiesuguse riigi iseseisvuse taastamist ei saa enam kunagi vaadelda lihtsa vastasseisuna ega ühe ideoloogia võitlusena teisega. Ei saa konstrueerida väga selgeid rindejooni ega maalida ühte ja ainukest vaenlase kuju, ehkki seda tänagi üsna sageli värskemate sündmuste valguses püütakse. Ajakirjanduse roll selles olukorras on jääda võimalikult erapooletuks, osapooli vahendavaks, mitte üht või teist poolt valivaks ja ründavaks.

Just eri põlvkondade ajakirjanike koostöö samas toimetuses, ajakirjanduses üldse, on see pinnas, millelt võiks kasvada senisest tõetruum, konstruktiivsem, sotsiaalset sidusust tugevdav ajakirjandus. Eriti väärib see mõte laiemat kõlapinda peatse Eesti ajakirjanike järjekordse, 21. kongressi eel. On ju see liit suutnud seni üsna edukalt ühendada ajakirjanike väga erinevaid põlvkondi ja neid ka omavahel suhtlema panna, mis kahjuks pole enam reaalsus paljudes toimetustes.

Reedel tähistas Tallinna Ülikooli ajaleht oma 25. aastapäeva. Kohal olid ka kolme muu avalik-õigusliku ülikooli ajalehtede toimetajad. Kindlasti pole need ajalehed tuttavad paljudele meie kaaskodanikele, ehkki vanimad neist, Universitas Tartuensis ja Tehnikaülikooli Mente et Manu saavad järgmisel aastal juba 60-seks. Tegu on kogu Euroopa mastaabis unikaalsete väljaannetega, nagu tõdes kohtumisel osalenud Jyväskylä ülikooli kommunikatsiooni õppejõud Kaja Tampere. Ja kindlasti on need lehed täna ka mõneti vanamoodsad, kuid just see unikaalsus, eripära, on ühtlasi nende suurim väärtus, tõdes Kaja. Pealegi on neil suur potentsiaal teadusliku mõtteviisi levitajaina.

Meie ümber on palju selliseid ajakirjanduslikke nišitooteid, olgu või vallalehed või kohalikud telekanalid, mille vajalikkuses suure meedia esindajad sageli kahtlevad või neid lausa taunivad. Ent ei maksa unustada, et ajakirjanduse roll on ka luua sidet aegade vahel, tugevdada ühiskonna sotsiaalset sidusust, mis ulatuks igast üksikisikust kogu ühiskonna tasandini, viimase eest kananb meil ju suuresti hoolt Eesti Rahvusringhääling. Milleks meil muidu oma riiki vaja olekski!? Seepärast peaksid ka siin ja praegu erinevad maailmavaated, põlvkonnad, inimrühmad olema meedias piisavalt esindatud, suhtlema omavahel, üksteist ära kuulama ja üksteisega arvestama, selle asemel et tegelda isekeskis vaid vaenlaste otsimisega, kasutades selleks pealegi kahetsusväärselt kõverpeegeldusi meie ajaloost.
Kuulmiseni!

Ajakirjanduslikust "rullimisest"

Tere päevast! Täna räägiksin kahel eelmise nädala lõpul ajalehtedes kajastamist leidnud teemal, mis peegeldavad tegelikult meedia enda siseelu. Laupäeval saime Eesti Päevalehest lugeda, et Andmekaitse Inspektsiooni pressiesindaja arvates rikub Vikerraadio isikuandmete kaitse seadust, vahendades oma kuulajate õnnesoove teistele oma kuulajatele, kes on omavahel seotud perekondlike või muude tihedate sidemetega.
Inspektsiooni esindaja on inimese eluiga puudutavaid andmeid nimetanud delikaatseteks isikuandmeteks, mida ei tohi subjekti enda nõusolekuta avalikustada. Kahjuks algab eksituste rida just sellest väärast väitest. Avage äsja kehtima hakanud seaduse tekst Elektroonilises Riigi Teatajas ja te leiate paragrahvist 4 põhjaliku loendi isikut puudutavatest andmetest, mida seaduse mõttes nimetatakse delikaatseteks. Ei nimi, sünniaeg ega elukoht kuulu sellesse loendisse. Lisaks võime paragrahvist 11 sõnaselgelt lugeda, et „isikuandmeid võib ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduslike põhimõtetega.”
Pange tähele, „ilma nõusolekuta”! Raske uskuda, et nende eakate hulgas, keda raadio kaudu õnnitletakse, oleks mõni, kes on sellele kategooriliselt vastu, et teda tervitatakse, pealegi on teatavasti kombeks, et kui tervitus raadiost tellitakse, teatatakse sellest ka sünnipäevalapsele endale, et ta ikka kuuleks oma nime raadiost. Rääkimata muidugi sellest, et ka sünnipäevatervituste avaldamiseks raadios on alati olnud märkimisväärne avalik huvi, kui vaadata vaid neid kirjade kuhjasid, mis iga nädal Raadiomajja jõuavad.
Eesti Päevalehes Inspektsiooni kummalise seisukoha avalikustanud Rein Sikk, aga ka Aktuaalses Kaameras seda teemat riigikogulase ja juristi Väino Lindega tasakaalukalt käsitlenud Ester Vilgats on minu arust just need ajakirjanikud, kes tegutsevad oma lugejate ja vaatajate huvides. Nende ajakirjanike seast, kes suudavad analüüsida, kritiseerida ja vajadusel ka prügikasti saata seadusi ja määrusi, mida meil viimasel ajal otsekui saeveskist tuleb, on minu arust need ajakirjanikud, kes peaksid eelseisval pressipreemiate jagamisel pälvima esiletõstmist. Mitte aga need, kes parteikontoritest või õiguskaitseorganeist tilgutatud komprat levitavad, valivad või ise toodavad mustvalgeid poliitilisi ja maailmavaatelisi seisukohavõtte, töötavad nii otseses kui ülekantud tähenduses klaasseintega majas, mille seinte taha jääb tegelik Eesti elu kõigis oma vastuoludes.
Reedel kirjutas Ivo Rull ajakirjandusauhindadest. Ta nimetab ennast seekord Tartu Üliooli ajakirjandusosakonna vilistlaseks, mitte aga suhtekorraldajaks, kellena ta on töötanud praktiliselt kogu oma elu. Kahjuks ei kajasta tema kirjutis ülikooli ajakirjandusosakonna, vaid ikka sellesama suhtekorraldusmaailma vaimsust ja arusaamu. Ka mina olen Juhan Peegli õpilane, ehkki sellest ajast, kui meid nimetati veel eufemistlikult filoloog-toimetajateks. Paraku olen mina samast koolist kaasa saanud üpris erinevad arusaamad heast ajakirjandusest.
Esiteks parandaksin Ivo Rulli kirjutises mõned ilmsed vead, mida ta ajakirjanikuna oleks pidanud vältima, aga suhtekoraldajana võib-olla spetsiaalselt tegi. Nimelt oli ajakirjanike liidu aasta ajakirjaniku valimisel kandidaatide seas ka Vahur Kersna, aga sõltumatu žürii, pange tähele – mitte ajakirjanike liidu juhatus - teda ei valinud. Meie seast lahkunud Juhan Peeglit ei saanud paraku valida aasta tagasi kongressil kinnitatud statuudi alusel. Barbi Pilvre valik ilmselt ei vajagi kommentaare. Juhan Kivirähk aga esineb pidevalt ajakirjanduslike kolumnidega ajalehtedes ja kommentaaridega Vikerraadios, ilmselt märksa sagedaminigi kui ennast ajakirjanikuks tituleeriv Rull.
Kivirähki valimine lähtus aga seekord ilmselt sellest, et ühena vähestest eestikeelses ajakirjanduses esinevatest ja vaieldamatult väljendusjõulistest publitsistidest on just tema suutnud vaimse surutise õhkkonnas säilitada kriitilise meele ja erapooletuse. Tema kevadist kolumni ei saa kuidagi tembeldada eksituseks, sellise hinnangu võiks süümepiinadeta anda vaid mõni parteifunktsionär. Ja miks nimetada Kivirähki väiteid „vandenõuteooriaks”?! See oli tollal väga asjatundliku sotsioloogi analüüs ja tõsine hoiatus, mis küll osaliselt põhines sel hetkel kasutada olnud napil teabel. Olgem ausad, ega seda objektiivset teavet ole ju ka tänaseks lisandunud piisavalt, nii et võiksime tollal pakutud versiooni lõplikult kõrvale heita.
Lisaksin veel Rulli artikli kohta, et kui ta peab eriti tähtsaks tendentsiks 2007. aasta meedias blogindust, siis osales aasta ajakirjaniku žüriis ka eesti teenekaim tehnokratt, aga ometi ei jõudnud ka selle võitluse niiöelda finaali ükski innukas blogija. Ja miks oleks pidanudki, kui Rull ise loeb blogidest välja vaid „ohjeldamatut demagoogiat ja propagandat”. Muide, ka see hinnang konkreetse isiku kohta on kaugel ajakirjandusliku tasakaalustatuse elementaarseist nõudeist.
Lõpuks arvab Ivo Rull, et ajakirjanike tsunft põeb tõsist identiteedikriisi. Selles osas olen nüüd temaga küll üsna nõus, kuid selgelt vastupidistele näidetele, sealhulgas ka tema enda kirjutisele toetudes. Piir vaba ajakirjanduse ja suhtekorralduse vahel on meil pidevalt ähmastunud ning sellest näen ma tõusmas märksa tõsisemat ohtu, kui sellest, et aasta ajakirjanikuks valiti tuumakas ja tubli sotsioloog mõne kergekaalulise kõmuajakirjaniku asemel.
Kuulmiseni!

Eesti ajakirjandus on hakanud avanema

Tere uut töönädalat, kui uue aasta esimene kuu on jõudmas juba poole peale. Ütlen kohe, et suuremad Eesti ajalehed on kahe esimese nädala jooksul pakkunud mulle pigem positiivseid üllatusi kui ainet kriitikaks. Eelkõige muidugi seetõttu, et eelmise aasta vaikiv ajastu hakkab pisitasa ümber saama ning võimumeeste ettevõtmisi ja eelnõusid arvustatakse märksa asjalikumalt ja tarviliku teravusega.

Loomulikult peab enne andma selleks põhjuse, ja otsustajad näivad olevat oma võimutäiust kasutades tõsiselt vaeva näinud, et väga küsitavaid otsuseid teha ja nende juurde lisaks mitte just kõige targemaid põhjendusi esitada. Ent oleme varem kogenud sedagi, kui ajakirjandus ka ilmselt rumalatest otsustest ja tegudest on vahel püüdnud leida nn konstruktiivset iva, nimetades võimulolijate otsuseid küll "ebapopulaarseiks", kuid siiski mingil arusaamatul, vaid väga pühendatud inimestele teada olevail põhjustel "vajalikeks". Vajalikeks kellele?

Kui nn Pronksöö seaduseelnõu sai veel suhteliselt malbet kriitikat, mida võib hinnata ka enesetsensuuri järellainetuseks, siis töölepingu seaduseelnõu ja mõningad muud poliitilisest köögist tulnud "delikatessid" on pannud ajakirjanduse vastutustundlikuma osa tõsiselt nägu krimpsutama ning kohati revideerima ka oma seniseid paduliberaalseid tõekspidamisi. Õhus on suure vastasseisu hõngu, mis kindlasti muudab ka publiku huvi sellesama meedia vastu märksa suuremaks. Arvestades aga meie meediakanalite valdavat kasumikesksust, ühtivad nüüd ühiskonna ja meediaomanike huvid ning see võib kaasa tuua üsnagi kaalukaid tagajärgi, sealhulgas sellesama trükimeedia usaldusväärsuse tõusu.

Ma ei saa kahjuks siinkohal jätta märkimata, et kui meie meedia on nii kriitiliselt vastu võtnud töölepingu seaduseelnõu ja asunud töövõtjate ehk siis Eesti rahva valdava enamiku positsioonidele, on suhteliselt vähe antud sõna ametiühinguile. Tänapäevases kodanikuühiskonnas ei tohiks siiski mingil juhul kujuneda vastasseisu, kus ühel pool on palgasaajad üksikisikuina ja teisel pool rindejoont võim koos jõulise grupi ettevõtjatega, kelle jõud on niigi märksa suurem kui kellel tahes tööinimesel üksi võetuna.

Mind paneb hämmeldama ka see, miks tihti kõneldakse kõrgelennuliselt tööandjatest kui mingist selgest ja olulisest huvigrupist ühiskonnas, kelle huve näib praegu eelkõige kaitsvat sotsiaalministeerium (sootsium tähendab muide ühiskonda kui tervikut), aga mitte näiteks majandusministeerium. Ei maksaks siiski unustada, et suurim tööandja meie maal on endiselt Eesti riik, ülejäänud tööandjate enamik on aga üleilmsel kapitalil põhinevad suured rahvusvahelised firmad, mille siinsed juhid on tegelikult vaid globaalsete aktsiafondide hüpiknukud. Kas tõesti peaks pool miljonit Eesti palgatöötajat oma õigusi nii kangesti koomale tõmbama ja hakkama muretsema mingite USA pensionifondide või Pärsia lahe šeikide investeeringute tulususe pärast, et isegi rasedad ja väikelaste emad pole enam kaitstud ettevõtete tegevjuhtkondade käpardlikkuse või majanduslike eksiarvestuste eest!?

Kuna alguses ütlesin, et meie trükiajakirjandus on viimasel ajal pigem hea kui kehv, siis vormilisest küljest imetlen seda, kuidas uueneb Eesti Päevaleht. Tunda on nii tõsiseid otsinguid autorite maailmavaatelise skaala laiendamiseks, eelkõige aga mitmesuguste huvitavate vormi- ja kujundusvõtete kasutamist. Kui võrrelda näiteks Päevalehe Laupäevalisa, ehkki samuti tegu meelelahutusliku suplemendiga, Postimehe Arteriga, on esimeses palju rohkem leidlikkust, teravmeelsust, eksperimenteerivust kui õhukeseks reklaami- ja kõmulisaks devalveerunud Arteris. Igatahes siinkõneleja jaoks on Päevalehe lisas tähelepanu- ja lugemisväärset kordades rohkem kui Postimehe Arteris. Ent muidugi võib olla ka see minu viga, arvamusi on ju erinevaid! Head jätkuvat ajakirjandusaastat igatahes!

Pressisõbra valik osutas, et press on veel vaba

Tere taas ja ühtlasi viimast korda sel aastal meie, meediakommentaatorite poolt! Küllap peaks täna olema taas kokkuvõtlik ja analüüsima mingeid just sel aastal meie meedia arengus ilmnenud iseloomulikke arenguid. Ei tahaks siiski mingisse arvulisse statistikasse langeda, vaid võtan oma hinnangu lühidalt kokku emotsionaalselt - eesti meedia käitus sel aastal vähem mõistuslikult ja rohkem instinktiivselt kui mõnelgi varasemal aastal, seda eriti kevadiste sündmuste ajal ja nende järelmite hindamisel.
Siiski tuleb tunnistada, et meedia-aasta päästis minu jaoks ajalehtede liidu valik pressisõbra osas. Juhan Kivirähk on vaieldamatult see meediaisik, kes aprillis julges öelda otsekoheselt seda, mida ajakirjanikud sel hetkel ei julgenud, ei tahtnud või ei pidanud endale või oma väljaandele kasulikuks. Ent ausa ajakirjanduse esmane üleasanne on just jääda iseendaks, mitte hakata kaupmehe kombel kalkuleerima, kellele üks või teine väljaütlemine on kasulik või vastupidi valus. Ja siinkohal pole üldse tähtis, kas see otsekohesus oli riigi ja rahva jaoks kitsamas plaanis hea või halb, sest ajakirjandus ei peaks kunagi opereerima konjunktuursete, hetkeliste ega võimusõbralike argumentidega, vaid kaitsma tõde selle kogu alastuses, ilma igasuguste seltskondlike või konformistlike mööndusteta, ilma varjatud soovita kellelegi meeldida või kellelegi kätte maksta.
Mis puutub pressivaenlasesse, siis on selle valimine alati olnud üks küsitava väärtusega kava ülepea. Võimulolijad on oma olemuselt pressi vaenlased nagu nii, sest nad ajavad oma asja, mis ei lähtu kunagi päriselt kogu rahva ja veel vähem pressi huvidest, vaid üksnes neid valinud inimeste ja huvigruppide kitsastest ajakohastest eesmärkidest, pealegi tehes seda sageli mitmesuguste ebamoraalsete kompromisside ja koalitsioonide vahendusel. Pole siis ime, et reeglina on pressivaenlaseks valitud ikka presidente või peaministreid või muidu võimuinimesi, kelle ülesandeks ongi teha mitte väga populaarseid asju ega otsida poolehoidu meediakanaleilt. Ent kui lähtuda pressisõbra valikust, siis pole seekordne pressivaenlase valik iseenesesest ootamatu ega üllatav, sest kevadiste sündmuste kajastamisel ja hindamisel asus Ansip selgelt teisel pool barrikaadi Kivirähkiga. Ega ole ka ajakirjandus ega kogu rahvas saanud temalt tänaseni läbipaistvaid selgitusi selle kohta, miks tollal just nii läks ja mida sellest on tänaseks õpitud. Trafaretsete tõdede ja stereotüüpsete hinnangute jagamisest ilmselt siiski ei piisa mis tahes meedia veenmiseks, rääkimata selle kriitilisemast osast.
Lõpuks tahaksin siiski rääkida millestki, mis viib meid märksa suuremate asjade ja arengute juurde kui Eesti sisepoliitika porilomp. Värske Saksa ajakiri Stern on asjatundjate abiga analüüsinud vabatahtlikult internetis valmiva veebientsüklopeedia Wikipedia usaldusväärsust. Toimetus on võtnud vaatluse alla saksakeelse Wikipedia 50 olulist artiklit ja palunud spetsialistidel võrrelda nende mitmesuguseid parameetreid supersoliidse Saksa teatmeteose Brockhausi etsüklopeedia vastavate märksõna-artiklitega.
Tulemused on hämmastavad: Wikipedia on reeglina parem nii täpsuselt, ammendavuselt kui ajakohasuselt, probleeme on ehk vaid arusaadavusega. Eriti suuri erinevusi on näiteks artiklite puhul "Pavarotti", kus Wikipedia saab keskmise hindena kokkuvõttes 2,1 kohapunkti, aga Brockhaus vaid 4,7, või "Angela Merkeli" puhul kui vabatahtlike koostatud entsüklopeedia resultaat on 1,0 ehk prefektne, aga Brockhausil vaid 3,1. 50 artikli keskmine on interneti teatmeteosel 1,7 kohapunkti ja Brockhausi puhul koha võrra kehvem - 2,7 kohapunkti.
Võib mõista, et konservatiivsed teatmeteosed ei suuda püsida ajaga kaasas sama kiiresti kui Wikipedia, ent teisalt, kas me peaksime eelistama vaid kõvade kaantega teatmeteoseid sellepärast, et need on raskemad ja kaunistavad paremini meie tuba, kui nad siiski ei suuda püsida kaasas meie ümber kiiresti muutuva ajaga!? Usutavasti on see toredaks lõpetuseks ja kokkuvõtteks ka meie selle aasta meediakommentaaridele: infoallikate usaldusväärsus ei eelda sugugi nende olemuslikku konservatiivsust ega saa ajakirjanduslikku tõde hinnata vaid selle põhjal, kuidas meedia rahuldab lugejaskonna eelarvamuslikke soovunelmaid. Pigem on asi selles, et tõde on alati valus, ei meeldi kellelegi, aga on lõppude lõpuks meile kõigile kasulikum kui magusad valed! Kena aastavahetust ja kohtumiseni aastal 2008!