Rahvusringhäälingu ainus tõeline väärtus on järjepidevus

Kui keegi Eestis arvab, et kired rahvusringhäälingu ümber ei vaibu, enne kui selle programmid muutuvad seeditavaiks kõigile kriitikuile, siis eksib ta rängalt. Sama rängalt eksib kunagine telejuht Tiina Kangro väites, nagu tuleks rahvusringhääling uuesti luua. Rahvusringhäälingu nn taasloomine tähendaks otsesõnu selle kaotamist. Sellest mõttest loobusid isegi need, kes omal ajal raadio ja televisiooni ühendamise varjus oleksid tahtnud midagi sellist oma isiklikes ärihuvides korda saata. Isegi nemad said lõpuks aru, et ühes kultuurses Euroopa rahvusriigis tähendaks ringhäälingu kallale minemine selle järjepidevuse kui rahvusringhäälingu peamise väärtuse katkestamist ja koos sellega loobumist niisugusest ühiskonna institutsioonist, mis asetub kõrgemale argisest politikaanlusest, banaalsetest kommertshuvidest ja kultuuripärandi väärtuste vahetamisest massikultuuri peenrahaks, ja mis toimib ühtaegu objektiivse tagasisidekanalina kogu ühiskonna jaoks.

Julgen arvata, et rahulolematus rahvusringhäälinguga on olemuslikult hea, sest osutab, et ERR pole mugandunud, ei püüa Albikära Antsu kombel iga „hea soovitaja“ olgu kui tahes rumalaid nõuandeid kuulda võtta, kõnnib üsna sõltumatult ja teadlikult uhkena rahvuslikul meediaväljal. Ent loomulikult suudetakse ka tänases ERR-is tõrjuda vaid sellist rahulolematust, mis põrkub rahvusringhäälingu programmide kõrgele kvaliteedile, ajakohasusele ja objektiivsusele, lühidalt öeldes – professionaalsusele. Selles mõttes on õigus nii Mart Taeverel kui Tiina Kangrol, et rahvusringhäälingu ajakirjanduslik tase on tema olemasolu tähtsaim õigustus ja ka vahedaim relv igasugu pahatahtjate etteheidete vastu. Ent kahtlemata ei ole kutseoskuste taset võimalik tõsta kusagil mujal kui üksnes sellesama rahvusringhäälingu sees.

Rahvusringhäälingu hädade allikas pole selle institutsiooni olemuses, vaid seda ümbritsevas reaalses riigis ja ühiskonnas, mis pole veel saanud niivõrd küpseks, et mõista selle institutsiooni ja tema järjepidevuse korvamatut väärtust meie rahvuskultuuri ja –riigi jaoks. Kui Tiina Kangro ironiseerib Mart Taevere üle, et too esitas TV-maksu kehtestamist, sest „loamaksu ideede aeg on pöördumatult selja taga“, siis on see küll tüüpiline väärarusaam. Loamaksu aeg oli Eesti riigi jaoks selja taga juba 1990. aastate algul, kui Eesti Vabariik alles väljus nõukoguse-aegsetest riiklikest skeemidest. Olnud ise viis aastat Eesti Raadio juhatuse liige, mäletan väga hästi toona Toompea mäelt kajanud kinnitusi selle kohta, et loamaksu „rong on läinud“. Läinud ta oligi, sest Eesti riik oli valinud hoopis õhukese riigi mudeli, mille „vilju“ oleme hakanud vast alles sel aastal täiel rinnal maitsma. Viga oli niisiis vildakas riiklikus mõtlemises, mitte ringhäälingu enda kehvas seisus või professionaalses suutmatuses, sh täitmaks juba 1994. aastal ringhäälinguseadusega kehtestatud nõudeid.

ETV ja ER higistasid 1990. Aastail mis kole tollase napi riigitoetuse varal, et uuendada kõigest hoolimata oma programme ja tehnoloogiaid, ainus, mis eales järele ei tulnud, oli riigipoolne arusaamine rahvusringhäälingu tähtsusest ja vajadusest selle finantseerimise tase viia mminimaalsessegi kooskõlla euroopalike normidega. Kui üldse ebaprofessionaalsust rahvusringhäälingus on millegagi edendatud, siis on see olnud just riigijuhtide küündimatu meediapoliitika, mille tunnistuseks on kõik need aastad jätkunud naeruväärsed juhtimismängud, ETV juhtide, aga ER juhtkonna osalised või totaalsed loputamised, millest on oma valusad vitsad saanud ka allakirjutanu. Ilmselt just sellepärast, et olen kaitsnud rahvusringhäälingu euroopalikku ideaali.

Kui kirjutasin mullu suvel Postimehes Kultuurkapitali ilmsetest probleemidest, kargas mulle seejärel kallale kultuuriestablishment, väites, nagu kisuksin neilt suust ära viimast leivatükki, aga ühtlasi soodsat reisi- ja rüperaaliraha. Ei, ma pole kunagi arvanud, et Kultuurkapital rahvuskultuuri sõltumatu rahastajana oleks iseenesest halb idee, küll aga juhtisin ma tähelepanu sellele, et eesti kultuuri lahutamatu osa, või oleks õigem öelda – vundament rahvusringhäälingu näol on proportsionaalselt kümme korda kehvemini rahastatud kui Põhjamaades, kus saadakse paremini aru, et mingit elavat kultuuri ja selle aktsepteerimist maksumaksjate, kogu rahva poolt, ei saa kunagi olla, kui riigis puudub meedialiider suveräänse, kõrgetasemelise, kultuurse ja rahvusvaheliseltki konkurentsivõimelise rahvusringhäälingu näol.

Hanno Tomberg on kenasti välja toonud, mida läheb ühele eesti inimesele aastas maksma rahvusringhääling. Tänase seisuga on see kindlasti vähem kui ühe kuu Äripäeva numbrid. Loomulikult öeldakse mulle nüüd, et Äripäev ilmub ju reklaami toel, ent just siia see koer maetud ongi. Rahvusringhääling peab olema konkurentsivõimeline neilsamadel tingimustel, millel tegutseb erameedia, ja selleks ka paljudes riikides just loamaks ongi kehtestatud, nii vaatajaile kui ka mõnel pool kommertskanaleile. Kui Eestis on selle „idee aeg selja taga“, tuleb lihtsalt leida uus ja toimiv idee, uued tõhusamad vahendid, mitte aga hurjutada rahvusringhäälingut ja tema toimetajaid, kes olevat nõrgad ja ebaprofessionaalsed. Ei olnud ETV ega ER nõrgad ega ebaprofessionaalsed nõukogude ajal, suutes kanda rahvuslikku ideed ja arvestavaid kutseoskusi läbi aastakümnete, kujunedes mitte ainult tollase N. Liidu, vaid kogu Ida-Euroopa edumeelseimateks elektroonilise meedia kanaleiks.

Suutis Eesti Raadio 1990. aastate jooksul olla rahvusliku ärkamise eestvedajaks ja ühtlasi tulla välja üliraskest majanduslikust seisust, konkureerides samal ajal vohavate erajaamadega, säilitades nii kogu rahva seas kui oma põhilistes sihtgruppides selge ja kõigutamatu liidripositsiooni. Suudab ka ETV kohaneda erakanaleilt tulvava odava meelelahutusega ja saavutada taas liidrikoha meediväljal, andke ainult aega ja kriitilisel määral ressursse, et see üldse oleks võimalik! Inimkapital on ERR-is täna kahtlemata olemas, andke talle ainult võimalus ennast näidata. Ärge pidevalt toppige omakasupüüdlikku nina ERR-i programmipoliitikasse; ärge norige üksikute pisiasjade kallal; ärge üritage kallutada toimetuslikku sõltumatust endale soodsas suunas jne. Ja ärge lootke , et ERR sillerdab teile nagu lõoke, kui tal hapnik on kinni keeratud!

Kui esitatakse, et ringhäälingujuhid peaksid „nõudma mahereformimise asemel totaalset professionaalsust kogu organisatsioonis“, siis julgen selle peale arvata, et räigete ratsaväemanöövritega ei saavuta me tundlikus organismis midagi konstruktiivset, üksnes olemasoleva mahalõhkumise, kultuurilise järjepidevuse kaotuse ja loomingulise kaose. Arengut ja uut kvaliteeti pole hetkekski mõtet loota, enne kui muutub kogu ühiskonna ja riigi suhtumine oma rahvusringhäälingusse kui rahvuskultuuri tänasel päeval ühte tähtsaimasse alustalasse, seda nii mentaalselt kui materiaalselt.

Mart Ummelas
Eesti Raadio juhatuse liige 1995-2000

Võitlus pimeduse jõududega ägeneb

Eesti tüürib süveneva pimeduse suunas, ja see pole mitte üksnes must auk majanduses, vaid ka vaimne nägemispuue, kui poliitiliselt korrektselt väljenduda. Majanduskriis on globaalne, kuid Eestis oleme viimasel paaril aastal teinud üsna palju selleks, et segada see omakorda kokku müütiliste tontide maalimisega meie ühiskonna seintele, sise- ja välisvaenlaste otsimise ja nende demoniseerimisega. Kui see segu pole tõeliselt plahvatusohtlik, siis mis veel!?Miks Eesti vajub üha sügavamale müütide sohu, miks Kreutzwaldi algatatud rahvusromantiline Kalevipoja idealiseerimine on asendunud ekspressionistliku sortside sildistamise ja nende hävitamise nõudmisega!? Juhtusin ühest popularsest eraraadio saatest kuulma, kuidas kolm arvestatavat arvamusliidrit, neist kaks Eesti rikkaima 500 inimese hulka kuuluvat tegelast, kutsusid otsesõnu käivitama Eestis 1924. aasta 1. detsembrile järgnenud terrorilainet. Nende meelest tagavat riigile tõelise julgeoleku vaid massilised mahalaskmised ja sadade sunnitööle saatmine. Ajendiks aprillirahutused 2007. aasta aprillis, mille väidetavad korraldajad mõisteti esimese astme kohtus paljude „tõsieestlaste“ meelepahaks õigeks. Kas tõesti peaks õigusriigi asendama nonde meeste (ja mitte „nelikjõugu“, nagu meie meedia armastab kohtu ette tiritud tegelasi kutsuda) haiglase aju sünnitisega, müüdiga võitlusest üha uusi päid kasvatava Vene Hüdraga?Missuguses Euroopa tsiviliseeritud riigis, kus valitseb veel õnneks terve mõistus, oleks kümneid ja sadu kordi laiema ulatusega meeleavalduste kui ühe demokraatliku ühiskonna kodanikuliikumise äärmusliku vormi puhul rakendatud nii odioosseid meetmeid, ligilähedasigi väljapakutuile? Ei ole selliseid abinõusid rakendatud aastakümneid üheski Euroopa riigis, isegi neist kõige totalitaarsemates mitte. Ja nüüd „vaba ajakirjanduse lipulaev“, mis „ei kompa pimeduses“, kutsub üles massilisele poliitilisele terrorile!Meil kõigil on veel üsna hästi meeles Balkani verine konflikt, mis sai just alguse seletamatust pimedast vihast, emapiimaga sisse imetud vaenulikkusest oma teistsuguste naabrite, teiseusuliste või teistsuguse minevikuga rahvakildude suhtes, keda ajaloo tormituuled olid sellele maale suuresti nende enda tahte vastaselt segi paisanud. Oli vaja vaid üsna tühist sädet, kellegi poolhullu poliitiku meeltesegaseid ütlusi, et Balkani püssirohutünn plahvatama panna. Nüüd pakuvad aga meie „arvamusliidrid“ avalikus kogupere eetris ja seda tegelikult ainsa võimaliku kohtulahendi järel ning pärast kogu seda võimu ja uurimisorganite õiguslikult ja sotsiaalselt käpardliku tegutsemise saagat samasugust "haiguste ravi" kogu Eesti ühiskonnale. Kui see pole vaenu õhutamine ühiskonnas, mis siis veel!?Kus on sellise pimeduse ja kurjuse jõudude kummardamise juured, olen püüdnud enda jaoks selgeks saada. Miks läheb suurele osale meie varem nii mõistlikust rahvast kritiikavabalt peale näiteks suuresti demoniseeritud hoiak idanaabri tegevuse suhtes? Miks ei suuda me kriitikavabalt näha ei Kaukaasia kriisi ega viimatise gaasikriisi globaalset tausta ega sündmuste objektiivset käiku? Miks ei suuda me mõista maailma kui suurriikide võitlusvälja, kus mõlemad pooled kasutavad edu saavutamiseks võrdselt nii õiglasi kui ebaõiglasi vahendeid, nii ausaid kui valelikke väiteid? Miks maalime ühe ikka lumivalgeks ja teise süsimustaks? Me oleme isegi mütologiseerinud Teise maailmasõja tulemused, sõja võitjate sõlmitud lepingud, millega seadustati ka meie inkorporeerimine NSV Liitu, mida me riigina ise ka tegelikult Helsingi lõppakti tagantjärele ratifitseerimisega, aga samuti 1994. aastal Venemaaga sõlmitud vägede väljaviimise lepinguga rahvusvahelisõiguslikult aktsepteerisime ja seadustasime!?Olen enda jaoks leidnud seletuse sellest, et kogu meie rahvas on viimaste aastakümnetega vajunud üha sügavamale vaimse pimeduse sohu, loobunud teaduslikust maailmavaatest ning hüljanud materialismi alustõed. Kahjuks annab just pimesi, teatava haiglase ebausuna omandatud (subjektiivne) idealism, ja seda reaktsioonina poliitiliseks tabuks kuulutatud materialismile, sarnaseid väljundeid, nagu näeme tänase Eesti ühiskonnas, kus ka ühiskonna (vaimne) eliit otsib abi käte pealepanijailt, soolapuhujailt, vitsakeerutajailt, sisustab oma kodusid aferistidest feng shui „spetsialistide“ abiga ning lülitub massiliselt kuuldele, kui räägitakse järjekordsest UFO-rünnakust või Nostradamuse tõlgendusest. Kui Riigikogu ja rahandusminister lasevad oma tööruume „uurima“ vitsamehed või päevalehtede veergudel annavad kergeusklikele inimestele „konkreetset“ nõu oma elu korraldamiseks ilmselt korrutustabelitki mittetundvad numeroloogid, pole enam sugugi imestada selle üle, et rahvas usub pimesi osavate võimumanipulaatorite ja selleks angažeeritud ajaloolaste loodud müüte meie minevikust ning on valmis kividega surnuks loopima kelle tahes sisemaise deemoni (näiteks „punaprofessori“), keda vaimupime peavoolumeedia on nende silme ette lõhkirebimiseks visanud. Ja kogu seda mängu juhivad need tegelikud pimeduse jõud.

MART UMMELAS

Siilid udus annavad rehepaplikku nõu

Kes on meie, eestlaste kangelased? Ei, mitte Kalevipoeg, sest võitleme ju kõigi vahenditega selle vastu, et tema kuju kusagile püstitataks. Seagi panime parema meelega Tartu turuhoone ette, igasugustest vähemtähtsatest ajaloolistest tegelastest kõnelemata.
Kangelaseks peetakse Eestis nüüd hoopis siili, kes aegsasti ise urgu tõmbudes soovitas Kalevipojal lüüa sortse laudadega mitte lapiti, vaid serviti. Multifilmi „Siil udus“ jätkuv populaarsus eesti rahva hulgas on küllap seda legendi üksnes võimendanud. Ehkki siili nõuandes oli vaieldamatult oma uba, siis tegelik võitlus ja koos sellega võimalikud kurvad tagajärjed jäeti siiski Kalevipoja enda kanda ja teatavasti lõpuks tuli ka karistus – ta jäi Kääpa jõe ületamisel ilma oma jalgadest ning pealegi omaenda mõõga läbi.
Eepost nüüd vaevalt tänased noored enam mäletavad, ja milleks peaksidki, ei toeta ju see müüt eriti rahvuslikku patriotismi, sest Kalevipoeg lõpetas luuserina. Viimasel ajal pürib aga Andrus Kivirähki menuka ja rõõmsameelse loomingu toel uueks Eesti rahvuskangelaseks ei keegi muu kui igast olukorrast eestlaslikult osavalt väljatulev rehepapp. Kuigi teda vist veel ofitsiaalsete rahvuskangelaste aujärjele pole tõstetud, siis meie kõigi südamesoppides peetakse teda üheks tõeliseks tegijaks, eesti rahva võrdkujuks. Nagu Vändra Avelyt, Baari Paavot, Tõehetke Veigot ja Lilitit jne, aga muidugi ka Soome kuulsaimat eestlast Anu (Aju) Saagimit.
Tegelikult olen hakanud viimasel ajal hoomama, kuidasmeie tõsimeelsusele pürgivas peavoolumeediaski ilmub üha rohkem selliseid sujuvaid kirjutisi, mille autorid ühendavad endas ühtviisi osavalt nii rehepapi alati kõigeks valmisoleku kui urgu pugenud siili targutamised, eriti kui nad võtavad kõnelda, manitseda või lausa hirmutada meid kõiki, kõneldes Eesti rahvusvahelisest suhtlusest või pigem sellest, mis sellest on tänaseks üldse järele jäänud. Meie välispoliitika on tuhmunud pelgaks Venemaa-teemaks, mille uduse prisma läbi vaadeldakse kõiki maailmasündmusi Obamast Merkelini, Halonenist Sarkozyni. Ja sellest politiikaudust hõiklevad siilid rehepaplikke soovitusi, ja vastupidi.
Venemaa on karu, sellest oleme juba ammu aru saanud, nii et vahel hakkab meie mesikäppadest isegi kahju, sest nii mõnigi jahimees, võttes sihikule oti, oma südames tulistab küllap tegelikult Kremli pihta. Kuna karu on metsloom, siis ei saa teda usaldada isegi siis, kui ta ilmutab taltsumise märke ja püüab Euroopa rõõmuks tantsu vihtuda ja mootorrattal sõita. Või kui ta otsustab jõudu katsuda kangelasega tiigrinahas. Üks meie luurajate Valhallast naasnud julgeolekuekspert teab, et nende trikkide näol on tegu eurooplaste sinisilmsuse ärakasutamisega. Teine julgeolekuekspert paneb kahtluse alla isegi Venemaal leviva turumajanduse, popkultuuri ja filmitööstuse kui vaid „pehme jõu“ teostamise instrumentaariumi, millega tahetakse kogu Euroopa ja esimeseks Eesti lülitada lülitada Russki Miri.
Ühe samasuguse eksperdiga kohtusin ma millalgi sajandivahetuse paiku, kui ta polnud veel ekspert, vaid komissar. Sõltumatu riigi sõltumatu ajakirjanikuna, pealegi ühe suure meediakanali juhina olin kirjutanud sõbraliku põhjamaise naaberriigi Eesti-sõbralikus maakonnalehes kolumni, milles muu seas vihjasin nõukogude miilitsast ümber kasvava politsei probleemidele, sealhulgas avalikes allikais esitatud korruptsioonikahtlustele. Komissar tegi mulle teetassi seltsis selgeks, et mureliku põhjamaise naaberriigi politsei on temaga ühendust võtnud ja palunud juhtida eestlasest kirjutaja tähelepanu sellele, et nemad küll seal kaamoses ei usu, et Eesti politseis võiks üldse midagi sellist esineda, nemad küll ei teadvat. Kas need „muretsejad“ olid just Simmi kasiinoäri partnerid või Jääratsi narkokolleegid, ei söanda ma täna muidugi spekuleerida. Ent seosed ja kokkulangevused on teinekord imelisemadki kui terve mõistus võiks eales arvata. Saladuste ülemvalvuri Simmi paljastamisenigi jäi meie „sõbralikust vestlusest“ siis veel kümmekond aastat.
Tänaseks teame, kuidas meie siilid ja rehepapid õiendasid vilkalt ka tiigrinahas kangelase köögis, andes talle hoogsalt nõu virutada serviti karule, kes kangelase esikusse oli tükkimas. Väidetavalt. Nõnda ta siis virutaski, nii et klaasid kirisesid ja katus ära sõitis. Siilid tõmbusid urgu ja rehepapid lahkusid kribina-krabinal, veinipudelid näpu otsas. Et jätkata eesti rahvale hea nõu jagamist, kuidas arendada „edukat“rahvusvahelist suhtlust, toetudes peamiselt puukide ja tuulispaskade efektiivsele metoodikale. Küllap loll sulane Jaan seda ikka uskuma jääb ja seepi sööma hakkab...

Patriotism või totemism ?

Hämmastav on viimasel ajal lugeda meie ajakirjandusest väiteid selle kohta, et ehkki mõni niiöelda kunstiteos võib olla banaalne, moraliseeriv või lausa võlts, aga kuna sellel on suur patriootlik tähendus, siis on just selline kunst täna ja siin meile eluliselt vajalik. Oleme viimased paar-kolm aastat elanud süvenevas sõjahüsteerias, kasvavas hirmus, et keegi meile kohe kallale tungib, meid jalge alla tallab ja meie riigi maa pealt pühib. Õieti on nii mõnedki meie juhid ja kaalukas osa ajakirjandusest seda müüti pidevalt toitnud ja üha uut õli tulle valanud. Selle põhjendamiseks on ühtviisi hästi sobinud nii pronksmehe kaasus, Kaukaasia konflikt kui ka viimati globaalne finantskriis.Kui on kartused, siis peaks neid kuidagi hajutama. Mida on siis hirmu ja paanika peletamiseks ette võetud? Peamiselt ehitatud ohu vastu tootemeid, nõiutud ja manatud, vajutud iseenese loodud müütide lummusse, kaotades sellega kohati selge silmanägemise ja terava mõistuse raasukesedki. Kerkivad sambad, patriotismist nõretavad linateosed, kõikjalt reeturite ja mustade karvaste käte otsimine, naaberriigi demoniseerimine ja seniste sõprade süüdistamine reetmises ja silmakirjalikkuses - see on kogu meie senise positiivse arengu süvenev ohustamine vaimupimedate eelarvamuste, alaväärsust kompenseeriva viha ja sellega kaasnevate arutute tegudega. Need viitavad ühemõtteliselt rahvuse ja rahvusriigi tõsisele, kriitilisele seisundile, et mitte öelda - sotsiaalpsühhoosile (või sotsiaalhüsteeriale).Vaenlase kuju loomine ja selle püstitamine oma rahva keskele algas teatud sündmuste ajel 21. sajandi alguses ja Eesti mõistlikuma osa kiuste, kes võttis just siis selge selge suuna Euroopasse integreerumisele. Eesti ühiskonnas kaasnes selle värske tuulehooga pürgimus humanistlike väärtuste taasväärtustamisele, senises arengus rataste vahele jäänud rahvaosade (nn Teise Eesti) ühisele edasiaitamisele, rahvuslike vastuolude lepitamisele ja multikultuurse ühiskonna ülesehitamisele. Paraku tundub, et mingile, reeglina parempoolsele osale Eesti poliitilisest ja majanduseliidist koos nende agarate piiritaguste nõuandjatega selline rahuliku, evolutsioonilise arengu variant kuidagi ei sobinud, ei pakkunud piisavalt pinget ega ülikasumeid politiikas ega majanduses. Seepärast hakati suhteid eri ühiskonnagruppide vahel teadlikult ja sihikindlalt teravdama, kasutades sealjuures emotsionaalse argumendina, hiljem juba ka propagandistliku kirvena meie mitmetähenduslikku ajalugu, täpsemalt selle demagoogilist, mustvalget või õieti puna-sinimustvalget või siis puna-pruuni ümberkirjutamist.Kui vaadata sellele arengule nüüd kõrvalt ja tagasi, mitte aga Eesti poliitiliste jõudude mudamaadluse poripritsmete udu läbi, siis oli tegemist riigi ja rahvuse seisukohalt täiesti ebakonstruktiivse stsenaariumi käivitamisega, ammu armistunud haavade jõhkra lahtikiskumise ja hauarahus lebavate luukerede (ka otseses mõttes) väljakaevamisega. Kõike seda põhjendati silmakirjalikult vajadusega anda mingi "objektiivne" hinnang meie lähiminevikus toimunule ja kaitsta sellega imaginaarset "ohtu sattunud" rahvuslikku kujundit, restitutsionaalset hõllandust või siis tegelikult lihtsalt üht järjekordset (poliitilist) tootemit. Paraku ei sobinud selline lähenemine enam kuidagi tänasesse maailmapilti, oli lihtsalt täiesti VALE VÕTI nüüdisvastuolude ja -probleemide avamiseks. Ent selle asemel, et seda võtit õigeks viilida, HAKATI MURDMA MAHA LUKKE ja lõpuks ka uksi, just nagu PANDORA LAEKA avamisel. Ehkki ka Pandora laegas on tegelikult vaid müüt, kirjeldab see palju täpsemini ja tõepärasemalt seda olukorda, mis meie ühiskonnas seejärel järgnes (näiteks märksa täpsemini kui müüt rahvuslikust Kunglast, mida on püütud kunstlikult ehitada ja mis annaks õiguse nimetada ühed kõrilõikajad nüüd sangareiks ja teised sangarid omakorda aegsasti risti lüüa). Nagu ka meie senised sõbrad muutusid korraga „silmakirjalikeks“ ja vaenlaste „sabarakkudeks“.Tänases maailmas saab olla patriotism suunatud vaid tulevikku, mitte aga minevikku. Minevikku ei saa me kuidagi täna muuta, küll saame aga luua paremat, helgemat, õiglasemat tulevikku. Euroopal ja maailmal on piisavalt totaalseid, globaalse kaaluga probleeme, mille lahendamisel osalemisega saame meiegi luua oma rahvusele ja riigile väärilist kohta ja põhjendust püsima jäämiseks ja üldiseks aktsepteerimiseks. Piiride avamise, mitte aga nende püstitamisega, tiheda koostööga, mitte süüdistuste ja etteheidetega, oma sõprade ringi laiendamise, mitte neile kitsarinnaliste etteheidete tegemisega kinnistame oma kohta maailma rahvaste peres, kus me kahtlemata pole kunagi ilmategijad, kuid võime olla alati armsalt väikesed, aga tublid. Pigem kosmose uurimises osalemise kui tankide hankimisega; kultuurilise ekspansiooni, mitte aga sõjaliste blokkide tsementeerimisega; rahvuslikest kompleksidest vabanemise, mitte uute patoloogiliste juurdehankimiseta; vaid nii suudame kaitsta parimini oma riiki ja otsida sellele kõikjal mõistmist ja õigustust, sealhulgas ka maailma suurrahvaste seas. Patriootlikem käitumine (meie endagi huvides) oleks maailma tänaste reaalsuste aus tunnustamine, võimalikult suur avatus ja sallivus kõigi ja kõige suhtes, konstruktiivne majanduslik pragmatism ja üha kasvav kultuuriline sünergia kogu maailmakultuuriga, mitte aga "sinimustvalgete" puujumalate (vahel küll ka ka tsemendist ja erakondlku valgustusega) ega samavõrd kodukootud müütide jätkuv kummardamine.

Pool aastat ajakirjanduse valvel

Meediakommentaaride esimene poolaasta saab tänasega läbi. On aeg pisut tagasi vaadata. Millele ma siis olen tänavu seniste 11 kommentaari jooksul tähelepanu juhtinud!? Aasta algas debatiga töölepinguseaduse eelnõu üle. Juhtisin siis tähelepanu, et ajakirjandus asus selles küsimuses mõneti üllatavaltki töötava rahva poolele, kuid üsna vähe sõna anti ametiühinguile. Ajapikku asi paranes, kas ka töölepingu seaduse eelnõu töövõtja seisukohalt, selles julgen aga täna kahelda. Muutunud seadusandlus isikuandmete kaitse osas sünnitas pseudoprobleemi eakate inimeste õnnitlemise lubatavusest raadios. Õnnesoovid esialgu jätkuvad, aga ka andmekaitse inspektsioon pole päriselt loobunud kriitikast nende aadressil.

Veebruaris tundsin muret sellepärast, kas meie ajakirjanduses, eelkõige ajalehetoimetustes töötab ikka piisavalt eri vanuses ajakirjanikke, mis enamvähem vastaks eesti rahva ealisele püramiidile. Lähtuvad ju paljud meie ajakirjanduse ülelöögid, aga ka rumalad vead eelkõige sellest, et paljudes toimetustes, eriti nende uudisteosakondades ei hinnata enam piisavalt elukogemust ega üldist intelligentsi. Samuti veebruaris küsisin, kes kirjutavad ajalehtede juhtkirju ja kelle arvamusi need tegelikult väljendavad, kas lugejaskonna enamuse või pigem väljaandjate oma. Ja miks raadios pole juhtkirju.

Märtsis seadsin kahtluse alla nõukogude ajast tuntud ajakirjanduse kui kollektiivse organisaatori rolli taaselustamise Riigikogu liikmete palga üle käivitatud debati näol. Jaanipäev on käes, aga midagi pole selles asjas muutunud, välja arvatud lehekülgede viisi artikleid, juhtkirju ja kolumne. Seejärel tsiteerisin omapoolsete kommentaarideta mõningaid online-väljaandeid, sealhulgas elu24portaali, mille märksõnade loend paljastab kogu selletüübilise ajakirjanduse maailmapildi sisutühjuse ja mõttetuse paremini kui mis tahes meediakriitika.

Kaks nädalat hiljem pöörasin tähelepanu sellele, et päevalehed ja nädalalehed, kui need pole just Õpetajate Leht või Videvik, pööravad ülimalt vähe tähelepanu suurtele aktuaalsetee sotsiaal- ja haridusprobleemidele, kui need ei liigitu just nn sotsiaalporno valda. Aprillis kahtlesin ka, kas internetimeedia ikka suudab traditsioonilist ajakirjandust välja tõrjuda, sest inimesed kõikjal maailmas tahavad olemuslikult kuuluda mingitesse suurematesse kooslustesse, internetimeedia aga reeglina jagab, tükeldab, atomiseerib kogukondi, nii sotsiaalseid gruppe kui terveid rahvusi.

Mai algul analüüsisin Freedomhouse'i tabelit sõnavabaduse tasemest erinevais riikides, millest selgus, et oleme küll Jamaicaga samal tasemel, aga jääme juba pisut maha sõnavabadusest Palau saareriigis Vaikses ookeanis. Ookeanitaguste reitingute usaldusväärsus ka teistes vaimseid väärtusi puudutavais küsimustes vääriks minu arust tõsist kriitilist lähenemist. Ookeani tagant tuleb ka telesari "Tõehetk", mis peaks sügisest käivituma Kanal 2-s. Tuleks tõsiselt küsida, kas lisaks ebaeetilisusele ei lähe see saateformaat vastuollu ka meie seadusandlusega, näiteks sellessamaas isikuandmete kaitse seaduse kontekstis.

Kaks nädalat tagasi väitsin veendunult, et avalik-õiguslik meedia ei peaks iga hinna eest võitlema niinimetatud esikülje uudiste pärast ega püüdma kujundada kõmulist agendat, rahvusringhäälingu ja kogu eesti rahva seisukohalt olulised teemad paiknevad ajalehtedes pahatihti alles kuskil 7.-8. leheküljel või lausa arvamusveergudes. Nende teemade osas tuleks ka rahvusringhäälingul hoida oma sõrmi aja pulsil. Seda püüan ka mina edaspidi teha, nii oma saadete kui kommentaaridega. Kena suve kõigile kuulajaile!

20 aastat hiljem: Rahvusringhääling ei pea hüppama erameedia taktikepi järgi

20 aastat hiljem: Rahvusringhääling ei pea hüppama erameedia taktikepi järgi