Alustuseks ma hästi ei usu, et Härm oma nooruse tõttu üldse teab, missugust "punki" esindas Vennaskond ja Trubetsky selle käilakujuna 1980. aastatel. Kuna olin üks esimesi, kes tema suurde eetrisse tõi 1980. aastate lõpul ER noortesaadetes, siis söandan arvata, et tegu oli siiski millegi märksa vaimsemaga kui Kojamehe jmt rentslipunk. Trubetsky oli ka anarhistina aadlik nagu Volkonski Propelleris tegelikult ongi. Nende protest polnud seesama laamendav, inimväärikust alandav kõrtsilärm, mis kajab nüüd Juku-Kalle jt suust Tõnu vastu. Kahjuks on Härm tänasega astunud samasse rentslisse, üritades ühte artiklisse mahutada peavoolumeedia võimusõbralikku käsitlust keskerakonnast ja Trubetsky igavest võimuvastasust. Kulla Härm, kui oled nii kangesti võimu vastu, miks siis tümitad ainsat avaliku elu tegelast, kes julgeb nüüd sellest ka teada anda!? Kas Sa tõesti ei saa aru, kes juhib seda hundikarja, kes Trubetskyt nüüd jälitab!? Ja Trubetsky tütre rumalus kajastab selgelt põlvkondlikku pimedust, kui arvatakse, et kapitalismi suurim saavutus on Viru keskus ja võimalus Soomes betooni valada. Kahjuks muud pole nagu märgata. Kunstiinimesena võiksid Sa, Härm, olla siis mõneti arukam.
*http://www.epl.ee/artikkel/583832
esmaspäev, 20. september 2010
kolmapäev, 15. september 2010
Täienduseks lisandunud alatule kommentaarile
Miks mul peaksid olema mingid silmaklapid? Kust tuleb see "saunas naised rääkisid" väide? Olen teatavasti Keskerakonnast välja astunud juba aastal 1996 ja teatavasti väljaastunuid sellesse erakonda tagasi ei võeta. Ega ole ka tahtnud.
Ma ei tea, kas Trubetsky oli mingi aine mõju all, ehkki usun, et keskeas inimene võib olla pärast nädalaid jätkunud alatut survet sellises moraalse surma seisundis - stressis, mis viib avalikkuses jõhkrale ründele vastates seisundisse, kus ta esitab oma sõnumit mõneti vormiliselt segaselt. Teisalt, viited IRLi või koguni valitsuse rahastamisele lükati ümber vaid Juku-Kalle Raidi läbuväidetega. Kas tema on nüüd TÕE kriteerium? Raidi mõju all oleku kohta Te siiski arvamust ei avalda?! Kas olete tema tarnija?
Trubetsky jutus oli siiski selge sõnum, mida oponendi laimav, rõve ja ilmselt angažeeritud propagandistlik rünnak ei sisaldanud vähimalgi määral. See oli loogiline, olenemata esituse mõnetisest ebamäärasusest. Vastase oraatorlik rünnak aga viitas selgelt sellele, miks Raid sinna oli kutsutud ja kes teda sinna tellis. Kui tahate meie väheseid ausaid inimesi (moraalselt) tappa, siis ärge tehke seda vähemasti telekaamerate ees ega lolle juhtkirju vorpides! Sest see vaid külvab viha teie vastu.
Ma ei tea, kas Trubetsky oli mingi aine mõju all, ehkki usun, et keskeas inimene võib olla pärast nädalaid jätkunud alatut survet sellises moraalse surma seisundis - stressis, mis viib avalikkuses jõhkrale ründele vastates seisundisse, kus ta esitab oma sõnumit mõneti vormiliselt segaselt. Teisalt, viited IRLi või koguni valitsuse rahastamisele lükati ümber vaid Juku-Kalle Raidi läbuväidetega. Kas tema on nüüd TÕE kriteerium? Raidi mõju all oleku kohta Te siiski arvamust ei avalda?! Kas olete tema tarnija?
Trubetsky jutus oli siiski selge sõnum, mida oponendi laimav, rõve ja ilmselt angažeeritud propagandistlik rünnak ei sisaldanud vähimalgi määral. See oli loogiline, olenemata esituse mõnetisest ebamäärasusest. Vastase oraatorlik rünnak aga viitas selgelt sellele, miks Raid sinna oli kutsutud ja kes teda sinna tellis. Kui tahate meie väheseid ausaid inimesi (moraalselt) tappa, siis ärge tehke seda vähemasti telekaamerate ees ega lolle juhtkirju vorpides! Sest see vaid külvab viha teie vastu.
Ajakirjanduslik sigatsemine juhtkirja tasemel
Vt Eesti Päevaleht
Veel tänaseni arvasin, et Eesti Päevaleht käsitleb Ringvaate saates juhtunud vähemasti elementaarse erapooletusega, kuid kahjuks pean pettuma. Saatelõik Tõnu Trubetsky osalusega oli ju selgelt provotseeriv, sest kohale kutsutud Juku-Kalle Raid esindas selgelt angažeeritud poliitilist ssltskonda, kelle ainsaks eesmärgiks oli meie armastatud muusiku moraalne mõrv. (Selle eest, et ta valis istuvast valitsusest erineva poole!) Parimates KGB traditsioonides valminud särgiga vehklemine, alatute ja manipuleerivate väidete esitamine ja kogu muu J-K Raidi käitumine nii Propelleri üritusel kui otse-eetris ei jätnud enam vähimatki kahtlust selles, kelle huvides ta tegutseb. Jääb vaid loota, et tegu on vaid räpase päevapoliitikaga, mitte riiklikult tellitud kampaaniaga.
Alles hiljaaegu püüdis peavoolumeedia tuhastada Kuslapit väidetava kuriteo eest, kui palju on sõimatud mõningaid sportlasi ja muusikuid, kes pole valinud "õiget" erakonda jne. Mis ajakirjandusvabadusest pärast sellise sopa avaldamist, mille hulka kuulub kahtlemata ksee juhtkiri, võiks Eesti peavoolumeedia puhul kõnelda!?
Olin ise 1980, aasta sündmuste keskmes ja sain aastateks külge dissidendi maine. Kas nüüd kordub kõik seesama Tõnu Trubetsky puhul, kes tegi ometi kord ausa ja perspektiivse valiku!? Ainult et ühiskond tema ümber on ilmselt väärastunud.
Veel tänaseni arvasin, et Eesti Päevaleht käsitleb Ringvaate saates juhtunud vähemasti elementaarse erapooletusega, kuid kahjuks pean pettuma. Saatelõik Tõnu Trubetsky osalusega oli ju selgelt provotseeriv, sest kohale kutsutud Juku-Kalle Raid esindas selgelt angažeeritud poliitilist ssltskonda, kelle ainsaks eesmärgiks oli meie armastatud muusiku moraalne mõrv. (Selle eest, et ta valis istuvast valitsusest erineva poole!) Parimates KGB traditsioonides valminud särgiga vehklemine, alatute ja manipuleerivate väidete esitamine ja kogu muu J-K Raidi käitumine nii Propelleri üritusel kui otse-eetris ei jätnud enam vähimatki kahtlust selles, kelle huvides ta tegutseb. Jääb vaid loota, et tegu on vaid räpase päevapoliitikaga, mitte riiklikult tellitud kampaaniaga.
Alles hiljaaegu püüdis peavoolumeedia tuhastada Kuslapit väidetava kuriteo eest, kui palju on sõimatud mõningaid sportlasi ja muusikuid, kes pole valinud "õiget" erakonda jne. Mis ajakirjandusvabadusest pärast sellise sopa avaldamist, mille hulka kuulub kahtlemata ksee juhtkiri, võiks Eesti peavoolumeedia puhul kõnelda!?
Olin ise 1980, aasta sündmuste keskmes ja sain aastateks külge dissidendi maine. Kas nüüd kordub kõik seesama Tõnu Trubetsky puhul, kes tegi ometi kord ausa ja perspektiivse valiku!? Ainult et ühiskond tema ümber on ilmselt väärastunud.
laupäev, 28. august 2010
INIMLÄHEDUSEST
Eesti meedia kirendab süüdistustest, et üks või teine erakond on populistlik. Enamjaolt on selliseid süüdistusi saanud keskerakond ja rahvaliit. Väga harva saame lugeda, et reformierakond või IRL käituks „populistlikult“. Mis on aga tegelikult populism? Väidetavalt valijate häälte püüdmine lihtsameelsete aktuaalsete lubadustega. Kas siis reformierakonna jõuline propaganda imaginaarse euro toetuseks ei sisalda populismi elemente või IRL-i rahvuslik liin ei toetu esmajoones teatava osa elanikkonna populistlikule arusaamale, et üks (meie) rahvus on iseenesest parem, ausam ja õiglasem kui teised (siinsed)!?
Probleem ongi tegelikult selles, et Eesti poliitiline debatt pole kaugeltki langenud mitte populismi, vaid populismi populistlikku käsitlusse, et osa erakondade vähe põhjendatud või sõrmest imetud loosungid kuulutatakse jätkusuutlikeks (sustainable), aga teiste erakondade valija- ja inimlähedasemad ettepanekud liigitatakse ilma vähimagi järelemõtlemise ja analüüsita populismi kategooriasse. Selline hoiak sildistab mis tahes positiivsed ideed, ilma et nende väärtusi üldse püütaks hinnata.
Mis on populism tegelikult? See on valijate tänaste ja reaalsete, eluliste soovide arvestamine. Kas tõesti ootame valijatelt, et nad teravdatult mõtleksid millelegi, mis toimub nende või järglastega 20-50 aasta pärast!? Kui enamik neist on läinud juba „Looja karja“. Miks peaksid nad toetama pensioniea tõstmist 20 aasta pärast ja ühtlasi leppima koos sellega tänase oma pensioni vähendamisega?! Mis motiveeriks neid selliseks absurdseks käitumiseks!? Usutavasti mitte isegi lubadused „homovaenulikust“ Eesti riigist ega Mannerheimi liini rajamisest Eesti idapiirile.
Inimesed ei mõtle selliseid asju kaks põlvkonda ette, nad mõtlevad iseendale ja maksimaalselt oma laste lähitulevikule. Kaugemale mõtlevad ehk „selgeltnägijad“ ja muud soolapuhujad. Ent muidugi ka need, kellele see on poliitiliselt kasulik just täna. Tegelik künism süüdistuste taga väidetavast populismist just selles seisnebki. Rääkida (kauge) tuleviku nimel, tähendab petta tänast – olevikku. Jutud sellest, et järgmiste põlvkondade nimel ei tohiks riik võtta võlgu, on väga küsitav poliitiline demagoogia, mis eeldab, et riigi senine juhtkond jätkaks samas koosseisus kunagise NLKP poliitbüroo eeskujul veel aastkümneid ja riiki juhiks parteilaste ja parteitute vääramatu blokk. Et viidaks järjekindlalt ellu mingit „kapitalismiehitaja moraalikoodeksit“. Iga terve mõistusega inimene saab aru, et üleilmastuvas maailmas ja spasmiliselt muutuvas turumajanduses on see lihtsalt võimatu. Miks seda siis meile järjekindlalt lansseeritakse?
Lähenevate üldvalimiste valguses kaaluvad valijate silmis ulmeliste programmide asemel kahtlemata rohkem üles reaalsed lubadused või õigemini reaalsed teod, nimetagu poliitilised antipoodid neid siis „populistlikeks“ või mitte. Me elame täna ja ka tulevikus reaalajas, meie jaoks on tähtis just täna süüa saada, töötada täna kindlat sissetulekut tagaval töökohal, oma (ka rumalalt võetud) laenud just nüüd ära maksta, leida võimalused oma laste koolitamiseks ja perekonnaelu kindlustamiseks sel sügisel, mitte 10 aasta pärast, ka mõõdukaks meelelahutuseks pärast pingelist tööpäeva just täna õhtul. Mitte lükates seda lootust edasi hämarasse, olematusse tulevikku. Kui sellist suhtumist nimetada populismiks, siis oleme tõsiselt kaugenenud sellest, mis on olnud alati ühe riigi ja ühiskonna ülim eesmärk – inimlähedusest.
Probleem ongi tegelikult selles, et Eesti poliitiline debatt pole kaugeltki langenud mitte populismi, vaid populismi populistlikku käsitlusse, et osa erakondade vähe põhjendatud või sõrmest imetud loosungid kuulutatakse jätkusuutlikeks (sustainable), aga teiste erakondade valija- ja inimlähedasemad ettepanekud liigitatakse ilma vähimagi järelemõtlemise ja analüüsita populismi kategooriasse. Selline hoiak sildistab mis tahes positiivsed ideed, ilma et nende väärtusi üldse püütaks hinnata.
Mis on populism tegelikult? See on valijate tänaste ja reaalsete, eluliste soovide arvestamine. Kas tõesti ootame valijatelt, et nad teravdatult mõtleksid millelegi, mis toimub nende või järglastega 20-50 aasta pärast!? Kui enamik neist on läinud juba „Looja karja“. Miks peaksid nad toetama pensioniea tõstmist 20 aasta pärast ja ühtlasi leppima koos sellega tänase oma pensioni vähendamisega?! Mis motiveeriks neid selliseks absurdseks käitumiseks!? Usutavasti mitte isegi lubadused „homovaenulikust“ Eesti riigist ega Mannerheimi liini rajamisest Eesti idapiirile.
Inimesed ei mõtle selliseid asju kaks põlvkonda ette, nad mõtlevad iseendale ja maksimaalselt oma laste lähitulevikule. Kaugemale mõtlevad ehk „selgeltnägijad“ ja muud soolapuhujad. Ent muidugi ka need, kellele see on poliitiliselt kasulik just täna. Tegelik künism süüdistuste taga väidetavast populismist just selles seisnebki. Rääkida (kauge) tuleviku nimel, tähendab petta tänast – olevikku. Jutud sellest, et järgmiste põlvkondade nimel ei tohiks riik võtta võlgu, on väga küsitav poliitiline demagoogia, mis eeldab, et riigi senine juhtkond jätkaks samas koosseisus kunagise NLKP poliitbüroo eeskujul veel aastkümneid ja riiki juhiks parteilaste ja parteitute vääramatu blokk. Et viidaks järjekindlalt ellu mingit „kapitalismiehitaja moraalikoodeksit“. Iga terve mõistusega inimene saab aru, et üleilmastuvas maailmas ja spasmiliselt muutuvas turumajanduses on see lihtsalt võimatu. Miks seda siis meile järjekindlalt lansseeritakse?
Lähenevate üldvalimiste valguses kaaluvad valijate silmis ulmeliste programmide asemel kahtlemata rohkem üles reaalsed lubadused või õigemini reaalsed teod, nimetagu poliitilised antipoodid neid siis „populistlikeks“ või mitte. Me elame täna ja ka tulevikus reaalajas, meie jaoks on tähtis just täna süüa saada, töötada täna kindlat sissetulekut tagaval töökohal, oma (ka rumalalt võetud) laenud just nüüd ära maksta, leida võimalused oma laste koolitamiseks ja perekonnaelu kindlustamiseks sel sügisel, mitte 10 aasta pärast, ka mõõdukaks meelelahutuseks pärast pingelist tööpäeva just täna õhtul. Mitte lükates seda lootust edasi hämarasse, olematusse tulevikku. Kui sellist suhtumist nimetada populismiks, siis oleme tõsiselt kaugenenud sellest, mis on olnud alati ühe riigi ja ühiskonna ülim eesmärk – inimlähedusest.
laupäev, 31. juuli 2010
Roppus ruulib
Olen varemgi märganud, et lapsed, sellised alla 10aastased marakratid kasutavad eesti keeles leiduvaid rõvedaid sõnu, mis algavad m-, n-, p-, s-, t- ja v-tähega. Ma loodan, et ei pea neid siinkohal üles lugema, sest isegi suuliselt nende väljaütlemine on mulle lapsest saati olnud traumaatiline kogemus, peaaegu valuline elamus, rääkimata kirjutatuna, mida ma pole ealeski endale lubanud. Tegelikult pole ma neid sõnu teiste inimeste kuuldes ka kunagi kasutanud, ehk vaid kodus üksi olles, kui midagi on oma tegemistes väga viltu vedanud või olen pidanud vajalikuks millegi eest iseennast sõimata. Ent sedagi on juhtunud nii umbes üks kord eluaasta kohta.
Tänagi aga kuulsin tänaval pisikesi poisse ratta seljas ütlemas m- ja t-sõnu omavahel täiesti igapäevases kontekstis, ilma erilise afektiseisundita, mis võiks õigustada selliste parasiitsõnade kasutamist ülepea. Kui aga peate suhtlema mitut masti (ehitus)töömeestega, tuleb selliste sõnade pruukimisega küllap harjuda, kui teil pole just abiks venekeelseid inimesi. Viimased tellija juuresolekul tavaliselt ei ropenda, aga eestlased küll ja mõnuga. Olen kuulanud selles seoses noori mehi, kelle iga teine sõna on selline mõttetu, emotsionaalne, alaväärtuslik ropp sõimusõna. See on nende jaoks vaid nagu kirjavahemärk kirjas ja kõnes. Minu jaoks aga nagu valus nõelatorge.
Filoloogina mõistan, et igas keeles on erineva stiilitasandi sõnu, ka selliseid, mida just ametlikes tekstides ega kirikujutlustes kunagi ei kasutata. Need lihtsalt on olemas. Miks aga nende kasutamine tänases demokraatlikus ühiskonnas pigem levib, selle asemel et tasapisi kaduda, see jääb mulle täiesti arusaamatuks. Pärinen väga lihtsast ja vaesest perest, mida kasvatas mu Narva ketrajast vanaema, kes polnud saanud eriti palju kooliharidust. Rõvedad sõnad olid aga tema jaoks midagi sellist, mis tulid hoopis teisest universumist, mille suhuvõtmine tähendas tema jaoks enda täielikku häbimärgistamist ja alavääristamist. Sama lugu oli ka mu emaga, kes eladeski ei võtnud suhu ühtki sellist sõna, vähemasti oma lastega suheldes. Isast ma paraku ei tea, sest tema sõitsid Vene madrused surnuks enne, kui ma õieti rääkimagi õppisin.
Algkoolis, aga ka keskkoolis puutusin kokku ka selliste äärelinna noortega, kes niisugust sõnavara vahel pruukisid, kuid see oli ka nende puhul väga harv, peamiselt juhtus seda üksnes väljaspool kooli. Keskkooli lõpuklassides suhtlesin kunstihuviliste noortega, kelle jaoks selline rõvedus oli oma olemuselt võõras ja mõttetu ajaraiskamine. Ka vihane inimene võib ju ennast väljendada viisakalt, ja sageli palju teravamalt kui roppusi ladudes. Uskusin toona, et nõukogude korra kadumisega kaovad eesti keelest ka suuresti vene keele mõjul siia sisse imbunud rõvedad sõnad. Olin siiski küllap liialt optimistlik, sest tundub, et inglise keele mõjul leviv f-kultuur üksnes toidab Eesti rõve-elu. Rääkimata juba meid vallutanud ameerikalikust elulaadist, odavast meelelahutusest ja labastuvast kommertsmeediast, mis sellist roppust kahjuks teadlikult levitab. Paraku on see levinud ka alaväärtuslikumasse nn ilukirjandusse, teatrisse ja filmikunsti – väidetavalt kajastamaks elu „roppu“ tegelikkust?! Tegelikult aga seda „tegelikkust“ vaid võimendades ja propageerides.
Võin tunduda puristina, kuid realistlikult mõtleva keskealise inimesena pole ma kunagi aru saanud ega saagi eales aru, kuidas igasugu suguelunditega seotud sõnade muu jutu vahele puistamine võiks kuidagi edastatavat sõnumit sisuliselt kaalukamaks või arusaadavamaks muudaks, pigem ikka vastupidi. Ei ole neil sõnadel ka vahel arvatud „mehelikku“ kaalu, sest pigem osutavad need rääkija alaväärtuslikkusele ka mehena, soovile ennast näidata rohkem „päris mehena“, kui ta tegelikult on. Eelmainitud pisipoisside lobe ja sisutu sõnakasutus sellisele alamõõdulisusele viitabki. Minu tagasihoidlik soovitus, kui su kasvatus on olnud kehv ja endal kriitikameelt ka napib, loobu siiski kõigepealt rõvesõnadest ja veendud õige pea, et sind hakkavad teisedki võtma igas mõttes tõsisema inimesena ja su elu võib minna ülesmäge! Kui see on muidugi üldse su eesmärk?!
MART UMMELAS
Tänagi aga kuulsin tänaval pisikesi poisse ratta seljas ütlemas m- ja t-sõnu omavahel täiesti igapäevases kontekstis, ilma erilise afektiseisundita, mis võiks õigustada selliste parasiitsõnade kasutamist ülepea. Kui aga peate suhtlema mitut masti (ehitus)töömeestega, tuleb selliste sõnade pruukimisega küllap harjuda, kui teil pole just abiks venekeelseid inimesi. Viimased tellija juuresolekul tavaliselt ei ropenda, aga eestlased küll ja mõnuga. Olen kuulanud selles seoses noori mehi, kelle iga teine sõna on selline mõttetu, emotsionaalne, alaväärtuslik ropp sõimusõna. See on nende jaoks vaid nagu kirjavahemärk kirjas ja kõnes. Minu jaoks aga nagu valus nõelatorge.
Filoloogina mõistan, et igas keeles on erineva stiilitasandi sõnu, ka selliseid, mida just ametlikes tekstides ega kirikujutlustes kunagi ei kasutata. Need lihtsalt on olemas. Miks aga nende kasutamine tänases demokraatlikus ühiskonnas pigem levib, selle asemel et tasapisi kaduda, see jääb mulle täiesti arusaamatuks. Pärinen väga lihtsast ja vaesest perest, mida kasvatas mu Narva ketrajast vanaema, kes polnud saanud eriti palju kooliharidust. Rõvedad sõnad olid aga tema jaoks midagi sellist, mis tulid hoopis teisest universumist, mille suhuvõtmine tähendas tema jaoks enda täielikku häbimärgistamist ja alavääristamist. Sama lugu oli ka mu emaga, kes eladeski ei võtnud suhu ühtki sellist sõna, vähemasti oma lastega suheldes. Isast ma paraku ei tea, sest tema sõitsid Vene madrused surnuks enne, kui ma õieti rääkimagi õppisin.
Algkoolis, aga ka keskkoolis puutusin kokku ka selliste äärelinna noortega, kes niisugust sõnavara vahel pruukisid, kuid see oli ka nende puhul väga harv, peamiselt juhtus seda üksnes väljaspool kooli. Keskkooli lõpuklassides suhtlesin kunstihuviliste noortega, kelle jaoks selline rõvedus oli oma olemuselt võõras ja mõttetu ajaraiskamine. Ka vihane inimene võib ju ennast väljendada viisakalt, ja sageli palju teravamalt kui roppusi ladudes. Uskusin toona, et nõukogude korra kadumisega kaovad eesti keelest ka suuresti vene keele mõjul siia sisse imbunud rõvedad sõnad. Olin siiski küllap liialt optimistlik, sest tundub, et inglise keele mõjul leviv f-kultuur üksnes toidab Eesti rõve-elu. Rääkimata juba meid vallutanud ameerikalikust elulaadist, odavast meelelahutusest ja labastuvast kommertsmeediast, mis sellist roppust kahjuks teadlikult levitab. Paraku on see levinud ka alaväärtuslikumasse nn ilukirjandusse, teatrisse ja filmikunsti – väidetavalt kajastamaks elu „roppu“ tegelikkust?! Tegelikult aga seda „tegelikkust“ vaid võimendades ja propageerides.
Võin tunduda puristina, kuid realistlikult mõtleva keskealise inimesena pole ma kunagi aru saanud ega saagi eales aru, kuidas igasugu suguelunditega seotud sõnade muu jutu vahele puistamine võiks kuidagi edastatavat sõnumit sisuliselt kaalukamaks või arusaadavamaks muudaks, pigem ikka vastupidi. Ei ole neil sõnadel ka vahel arvatud „mehelikku“ kaalu, sest pigem osutavad need rääkija alaväärtuslikkusele ka mehena, soovile ennast näidata rohkem „päris mehena“, kui ta tegelikult on. Eelmainitud pisipoisside lobe ja sisutu sõnakasutus sellisele alamõõdulisusele viitabki. Minu tagasihoidlik soovitus, kui su kasvatus on olnud kehv ja endal kriitikameelt ka napib, loobu siiski kõigepealt rõvesõnadest ja veendud õige pea, et sind hakkavad teisedki võtma igas mõttes tõsisema inimesena ja su elu võib minna ülesmäge! Kui see on muidugi üldse su eesmärk?!
MART UMMELAS
kolmapäev, 7. juuli 2010
Sotsiaalne nürmiklus
Lugege EPL-i ajakirjaniku Heiki Suurkase kirjutist 7. juuli lehes!
Heiki Suurkask vastandab kaks täiesti vastandamatut mõistet: tolerantsuse kuritegevuse suhtes ja tolerantsuse teistsuguste eluväärtuste suhtes, üldistades viimaseid mõiste alla "homoseksualism". Inimene, kes nõnda kirjutab, pole üldse aru saanud mõistest tolerantsus. Homoseksualism ehk nn heteroseksuaalidest erinevate eluväärtuste järgi elamine pole absoluutselt see ala, mille puhul peaks kasutama tolerantsuse mõistet. See on selline legitiimne eluviis, mis pole mitte mingis vastuolus seaduste ega läänemaise moraaliga. Mis tolerantsust see nõuab? Üksnes õiguskuulekust teiste inimeste valikute suhtes ja Eesti seaduste täitmist. Eestis räägitakse üldisemaltki tolerantsusest kahjuks vähemasti saja aasta taguste (väär)tõekspidamiste pinnalt. Pole siis ime, et H. S. kirjutab kuritegevuse aktsepteerimisest tolerantsuse võtmes. Tegu on ju elementaarse seaduserikkumisega ja ükski kodanik ei pea endale seoses sellega esitama mingeid moraalseid küsimusi, see on puhtalt riigivõimu toimeala. Kui riigivõim sellega toime ei tule, võime küsida, kas peaksime hoopis sellist võimu tolereerima!? Tolerantsist tuleks Eestis rääkida seoses maailmavaatega, poliitiliste tõekspidamistega, rahvusliku ebavõrdsusega, teisitimõtlejate moraalse tagakiusamisega, mitte banaalselt vastandades kuritegevust ja mingit inimsuhete korraldamise vormi (homoseksuaalsus), lisades sellele kaudselt samuti kriminaalse varjundi. Mis on juba iseenesest riive. Kahjuks on meie noorajakirjanike enamik piiratud haridustasemega, nad ei mõista sageli seda, kuhu maailm on viimase saja aastaga arenenud ning missugused on tänased euroopalikult aktsepteeritavad väärtused, sealhulgas "tolerantsi" mõiste. Või kapseldutakse toimetuse sumbunud õhustikku. Kahju!
MART UMMELAS
Heiki Suurkask vastandab kaks täiesti vastandamatut mõistet: tolerantsuse kuritegevuse suhtes ja tolerantsuse teistsuguste eluväärtuste suhtes, üldistades viimaseid mõiste alla "homoseksualism". Inimene, kes nõnda kirjutab, pole üldse aru saanud mõistest tolerantsus. Homoseksualism ehk nn heteroseksuaalidest erinevate eluväärtuste järgi elamine pole absoluutselt see ala, mille puhul peaks kasutama tolerantsuse mõistet. See on selline legitiimne eluviis, mis pole mitte mingis vastuolus seaduste ega läänemaise moraaliga. Mis tolerantsust see nõuab? Üksnes õiguskuulekust teiste inimeste valikute suhtes ja Eesti seaduste täitmist. Eestis räägitakse üldisemaltki tolerantsusest kahjuks vähemasti saja aasta taguste (väär)tõekspidamiste pinnalt. Pole siis ime, et H. S. kirjutab kuritegevuse aktsepteerimisest tolerantsuse võtmes. Tegu on ju elementaarse seaduserikkumisega ja ükski kodanik ei pea endale seoses sellega esitama mingeid moraalseid küsimusi, see on puhtalt riigivõimu toimeala. Kui riigivõim sellega toime ei tule, võime küsida, kas peaksime hoopis sellist võimu tolereerima!? Tolerantsist tuleks Eestis rääkida seoses maailmavaatega, poliitiliste tõekspidamistega, rahvusliku ebavõrdsusega, teisitimõtlejate moraalse tagakiusamisega, mitte banaalselt vastandades kuritegevust ja mingit inimsuhete korraldamise vormi (homoseksuaalsus), lisades sellele kaudselt samuti kriminaalse varjundi. Mis on juba iseenesest riive. Kahjuks on meie noorajakirjanike enamik piiratud haridustasemega, nad ei mõista sageli seda, kuhu maailm on viimase saja aastaga arenenud ning missugused on tänased euroopalikult aktsepteeritavad väärtused, sealhulgas "tolerantsi" mõiste. Või kapseldutakse toimetuse sumbunud õhustikku. Kahju!
MART UMMELAS
teisipäev, 15. juuni 2010
Kellele ei meeldi "peldikusein" ja miks?
Eestis levib seisukoht, et internetiportaalide kommentaarirubriigid on „peldikusein“, nagu arvas juba aastate eest üks Eesti prominentsemaid poliitikuid. Küllap viskas tal millegi pärast üle, lugenud mingit tema arust solvavat, ebaõiglast arvamust enda või oma pere kohta. Jah, vahel pannakse kommentaarides tõesti täiega, kohati põhjendamatu vihaga, isiklikult ja väga-väga halvasti. Ent kas miski muutuks, kui neid arvamusi ei avaldataks!? Olen enda kohta lugenud kõikvõimalikku jama, nõudmisi kõrvaldada mind lehest, eetrist, üldse „kõrvaldada“. Kas ma olen solvunud, pahane? Muidugi. Ent ma vähemasti tean, mida minu kohta arvatakse, selle asemel et uskuda, nagu kõik mind armastaksid, ülistaksid ja toetaksid. Kas ma tõesti tahaksin, et „igasugused“ mind armastaksid!? Kas ma isiksusena olen tõesti nii nõrguke, et ei kannata ka kõige kibedamat kriitikat enda kohta!? Ja kui mul ikka üle viskab, annan vastu, sest ma usun endasse ja oma tõesse. Vahel tuleb oma tõde kaitsta ka (sõna)relvaga, kust mujalt siis saavad alguse sõjad!?
Viimasel ajal näib mulle pigem, et Eestis süvenev interneti reguleerimine ja redigeerimine pole midagi muud kui seesama tsensuur Hiinas, ainult et veelgi väiklasem ja subjektiivsem. Hiina on totalitaarne riik, seal elab palju rahvaid ja tunnistatakse mitut usundit, kultuuritaust hiigelriigis on kirju ja vastuoluline. Kõigele lisaks hõljub riigi kohal endiselt kommunismiutoopia lummav unelm. Sellises olukorras tuhandete tsensorite töölerakendamine tundub pigem loomulik kui taunitav. Ent Eestis kasvav soov inimeste arvamusavaldusi eeltsenseerida, kas siis Eesti Päevalehe kombel isikutunnistusega registreerimise kaudu või Delfi amatöörtsensorite tegevuse tulemusena või Postimehe meetodil kõik kommenteerijad ära märgistada, pole ju midagi muud kui seesama tsensuur, soov võtta arvamusavaldajailt elementaarne enesekaitse ja võimalus esineda seisukohtadega ilma nende sidumiseta konkreetse isikuga. Teame, et vajadusel saab ju Kapo või muu ametkond riigireeturi, rahvusviha ärgitaja või arvamusterroristi nagu nii kätte. Ent olen juba märganud, et mõni veebitoimetaja himuga tõlgendab mu IP-aadressit, omamata selleks vähimatki õigust.
Mis on selle ülereageerimisega kaduma läinud? Eelkõige siirus, emotsionaalsus, vahenditus. Või veelgi enam – ausus, otsekohesus. Igaüks teab, kuidas sõprade ringis arutletakse ja siunatakse, sageli märksa räigemalt kui eales portaali kommentaariumis. Just samuti kui omal ajal N. Liidus. Kas mitte just selline „anonüümne“ kriitika ja anekdoodid polnud see, mis tolle saviljalgadel riigi lammutasid!? Ja õigustatult. Kas nüüd tahame inimeste arvamused, selle kõige ehedama reaktsiooni võimukandjate, ametnike, poliitikute ja ka ajakirjanikkonna otsuste ja tegevuse kohta suruda taas paksude kardinate taha, erakorterite köökide lämbusse ja magamistubade tekialuse vaikusesse!? Mida oleme siis 19 aastaga demokraatiast õppinud? Peale selle, et on olemas meile meeldiv demokraatia ja mingi NENDE oma. Ja miks üldse „peldikusein“!? Meie tualetid ju lausa kiiskavad valgetest keraamilistest plaatidest ning lõhnavad ülihästi. Kas see ongi kogu tõde meie ühiskonnast?
Viimasel ajal näib mulle pigem, et Eestis süvenev interneti reguleerimine ja redigeerimine pole midagi muud kui seesama tsensuur Hiinas, ainult et veelgi väiklasem ja subjektiivsem. Hiina on totalitaarne riik, seal elab palju rahvaid ja tunnistatakse mitut usundit, kultuuritaust hiigelriigis on kirju ja vastuoluline. Kõigele lisaks hõljub riigi kohal endiselt kommunismiutoopia lummav unelm. Sellises olukorras tuhandete tsensorite töölerakendamine tundub pigem loomulik kui taunitav. Ent Eestis kasvav soov inimeste arvamusavaldusi eeltsenseerida, kas siis Eesti Päevalehe kombel isikutunnistusega registreerimise kaudu või Delfi amatöörtsensorite tegevuse tulemusena või Postimehe meetodil kõik kommenteerijad ära märgistada, pole ju midagi muud kui seesama tsensuur, soov võtta arvamusavaldajailt elementaarne enesekaitse ja võimalus esineda seisukohtadega ilma nende sidumiseta konkreetse isikuga. Teame, et vajadusel saab ju Kapo või muu ametkond riigireeturi, rahvusviha ärgitaja või arvamusterroristi nagu nii kätte. Ent olen juba märganud, et mõni veebitoimetaja himuga tõlgendab mu IP-aadressit, omamata selleks vähimatki õigust.
Mis on selle ülereageerimisega kaduma läinud? Eelkõige siirus, emotsionaalsus, vahenditus. Või veelgi enam – ausus, otsekohesus. Igaüks teab, kuidas sõprade ringis arutletakse ja siunatakse, sageli märksa räigemalt kui eales portaali kommentaariumis. Just samuti kui omal ajal N. Liidus. Kas mitte just selline „anonüümne“ kriitika ja anekdoodid polnud see, mis tolle saviljalgadel riigi lammutasid!? Ja õigustatult. Kas nüüd tahame inimeste arvamused, selle kõige ehedama reaktsiooni võimukandjate, ametnike, poliitikute ja ka ajakirjanikkonna otsuste ja tegevuse kohta suruda taas paksude kardinate taha, erakorterite köökide lämbusse ja magamistubade tekialuse vaikusesse!? Mida oleme siis 19 aastaga demokraatiast õppinud? Peale selle, et on olemas meile meeldiv demokraatia ja mingi NENDE oma. Ja miks üldse „peldikusein“!? Meie tualetid ju lausa kiiskavad valgetest keraamilistest plaatidest ning lõhnavad ülihästi. Kas see ongi kogu tõde meie ühiskonnast?
Tellimine:
Postitused (Atom)