15 aastat möödas, aga palju pole muutunud

MEEDIAKOMMENTAAR 30. DETSEMBER 2002
Tere taas esmaspäevase tava kohaselt kuulama juttu meie meediumidest ehk täpsemini ajakirjandusest. Tunnistan kohe rõõmuga, et tänavu õnnestub mul kenasti kõrvale hiilida aastavahetuse teleprogrammide hindamisest. Neist on kirjutatud ja neid on näidatud eelnevalt juba nii pikalt ja põhjalikult, et igasugune üllatusvõlu on kadunud ning nende jälgimisel tabab meid sama tunne kui sadu kordi näidatud telereklaami üle vaadates. Ajab naerma küll, aga sugugi mitte andeka sisu või efektse teostuse pärast, vaid lihtsalt oma totruse pärast. Usk reklaami kõikvõimsusse on jätkuvalt kasvanud. Kui valimistel oli võimalik massiivse tuututamisega niiöelda sõnnikust saia teha, siis nüüd usutakse ilmselt sellesse, et ette valmis naerdud teleprogramm leiab vaatajate heakskiidu, sest keegi ei julge enam milleski nii laialt üleskiidetus kahelda. Kuninga uute rõivaste fenomen leiab taas kinnitust.
Olen varasemates aastalõpukommentaarides võtnud kokku enda poolt aasta jooksul käsitletud teemasid. Täna ma seda siiski tegema ei hakka, sest iga huviline võib sellega ise hakkama saada, lugedes kommentaarid üle minu interneti leheküljelt www.hot.ee/mart262. Selle juurde juhatavad ka kõik otsingumootorid. Kommentaari püsijälgijaile on see aadress kindlasti ka tuttav. Visandaksin tänases kommentaaris hoopis eesti massimeediumidega seotud põhiprobleemid ja väljakutsed, millele loodan järgmisel aastal lahendust või vähemasti olukorramuutust.
Alustan kõige võimsamast ehk siis audiovisuaalsest meediumist. Täna ei saa seda enam samastada televisiooniga vanas tähenduses. Mind teeb pisut kurvaks see, et kui naaberriigis Soomes on käivitumas digitaaltelevisiooni tormiline areng ning tõsiselt räägitakse täiesti uue meediumi sünnist, ei suuda Eesti telejaamad oma interneti lehekülgedelgi toimida tänapäeva võimalustele ja nõudmistele vastavalt. Katsuse sealt leida näiteks värskeid uudiseid!
Interneti areng on Eestis pidurdunud ka traditsiooniliste internetiportaalide ja ajalehetoimetuste online-väljaannete puhul. Veel eelmisel aastal täheldatav avalikkuse suur huvi uue interaktiivse meediavahendi vastu on kustumas. Kindlasti on üheks põhjuseks kogu uut meediat vaevav rahanappus ning loodetust väiksem efektiivsus reklaamikanalina. Ent Eestis lisandub sellele ka teatav hirm demokraatia ja muutuste ees, suurte meediakontsernide kartus, et neil libiseb käest jäme ots tänase uudiskeskkonna kujundajana. Kohati tundub, et Eesti kaks suurt meediakontserni jälgivad vägagi kiivalt seda, missuguseid uudiseid inimestele pakutakse ja missuguses soustis seda tehakse, et nad jumala pärast ei hakkaks huvi tundma millegi muu kui selle vastu, mida neile just värskete ajalehtede esikülgedelt pakutakse.
Teatavasti on Postimees juba piiranud juurdepääsu oma trükitud ajalehe materjalidele internetis, sama on toimumas ka Eesti Päevalehega. Ehkki põhiliselt on selle taga lootus sundida inimesi tellima või ostma paberajalehte, osutab see ka meile juba kapitalismi poliitökonoomia kursusest tuntud tõele, et uudise või leiutise valdaja püüab saada oma monopoolsest seisundist maksimaalset kasumit, ehkki informatsioonil on ka tähtsam ülesanne tagada ühiskonna toimimist. Kunstlikult venitades sõnumi teed auditooriumini tegutsetakse tegelikult ajakirjanduse enda olemuslike põhimõtete vastu. See demonstreerib taas kord meie meediavahendite süvenevat kommertsialiseerumist. Tähtis pole enam viia uudist inimeseni, vaid tähtsam on inimeselt selle uudise eest kõigepealt raha sisse kasseerida. Just sellele peaks olema vastukaaluks toimiv avalik meedia, mis Eestis aga kiratseb. Niisiis võib ajalehtede arengu kohta öelda, et üha vähem on nad ajakirjanduslikud nähtused ja üha rohkem reklaamiväljundid.
Tulles tagasi elektrooniliste meediumide juurde, oodati ju väga palju reklaami kadumisest Eesti Televisiooni ekraanilt. Paraku ei ole resultaat olnud sugugi nii ühemõttelisel hea ega kahtlemata mitte korrastav kogu telemaastiku seisukohalt. Reklaami kadumine pidi kaasa tooma ETV senisest hüppeliselt parema rahastamise. Kuna seda aga riigijuhtide tahtel ei toimunud, liikus vaid suur hulk raha ühest loomingulisest sektorist teise, jättes vaeslapseks just sellesama ETV. Kommertskanalid ei saanud endale üksnes tohutut reklaamiraha nutsu, vaid koos sellega hakkab tasapisi voolama ETVst välja ka professionaalne oskus ehk inimkapital. Kui Eesti riik ei märka järgmise aasta esimese poole jooksul parandada oma ränka viga ETV rahastamisel, võib aasta pärast tulemuseks olla selle kanali allakäik iseseisva loomingulise üksusena. Näiteks üks kiiresti paisuv telefirma, mis tuntud kaubamärgi all Ruut, võib juba aasta pärast olla valmis avalik-õigusliku telekanali funktsioone üle võtma. Üldse on huvitav see, et konkurentsi ja mitmekesisuse nimel loodud sõltumatud teletootjad meil hoopis pisitasa koonduvad ning seesama Ruut on vajutanud juba oma ühetaolisuse pitseri kõigi kolme telekanali otsaesisele.
Täna jõudis ka minu postkasti ajakirjana vormistatud propagandaüllitis Eesti otsus. Ma ei tahaks käsitleda seda ajakirjandusväljaandena, mida ta kahtlemata pole. Nimigi meenutab mulle Andrus Kiviräha menutükki Eesti matus. Küll aga paneb mind veidi imestama see, et nii Eesti Raadio kui Eesti Televisioon peavad oma euroteavituseks raha hankima rahvusvahelistelt fondidelt, sealhulgas Euroopa Liiduga seotutelt, meie valitsus aga teeb oma panuse hoopis erameediale, pealegi suurelt osalt välismaistele omanikele kuuluvale erameediale. Miks ei kasuta riik oma raha sama teenuse ostmiseks avalik-õiguslikult meedialt, kelle jaoks 1,5 miljonit on programmi tootmise ehk inimkapitali väärtustamise seisukohalt hiigelsuur summa? Seepärast lõpetangi tänase kommentaari kurva tõdemusega, et Eesti riigil puudub igasugune meediapoliitika ja ka vastav kompetentsus. Muide, ajakirjandus ei kuulu ühegi meie ministeeriumi haldusalasse. Selle tulemusena on kasvanud tohutud vastuolud tühjale-tähjale, igasugusele pseudokärale a la Eesti märk kulutatavate hiigelsummade ning omamaise ajakirjandusliku kutseoskuse säilitamisele ja traditsioonide väärtustamisele kuluvate väheste veeringute vahel. Eesti telekommunikatsioonisüsteem võib küll olla maailmatasemel, kuid selles voolav intellektuaalne kapital ehk substants paraku sageli ei vääri neid hinnalisi juhtmeid. Just see on tõsine küsimus, millele eesti rahvas võiks mõelda sedasama Eesti otsust lehitsedes, kas Euroopasse minnes on meil midagi kaasa võtta või läheme sinna lausa ihualasti, kaks kätt kõrval lootuses, et meid seal riidesse pannakse ja toit ka veel suhu pistetakse.
Kuulmiseni ja ilusat aastavahetust kõigest hoolimata!

Siit algas minu väljasöömine raadiomajast

Meediakommentaar 10. märts 2008

Tere taas kuulama Ummelase negatiivset programmi! Parafraseerin sellega üht teist kommentaatorit, kelle positiivses programmis on minu jaoks harva märgata midagi positiivset. Mina tahaksin küll oma kriitikaga juhtida tähelepanu meie ajakirjanduses esinevaile nähtustele ja probleemidele, millest oleks võimalik hea tahtmise juures jagu saada. Kui vaid oleks piisavalt ausust, arusaamist ja andumust oma tööle. Leian, et ka kõige paadunumad küünikud, edevad eneseimetlejad ja oma alaväärsuskomplekse jõhkrate rünnakutega teiste inimeste vastu kompenseerida püüdvad inimesed võivad hea tahtmise korral muutuda, areneda, paraneda või siis vähemasti targemaks saades vait jääda. Ütlesid ju vanad roomlasedki, et kui oleksid vaikinud, oleks sind ehk peetud filosoofiks.

Pisut samasse kanti tüürib ka see kampaania, mille on viimasel ajal käivitanud paar suurt ajalehte, kutsudes inimesi andma allkirju Riigikogu liikmete palgasüsteemi muutmiseks. Allkirju kogutakse meil praegu mitmesuguste üleskutsete toetuseks. Kui selliseid kampaaniaid on piisavalt palju, nullivad need üksteist, aga sageli varjutavad ka palju tõsisemaid probleeme, mis riigi ja ühiskonna ees seisavad. Võiks küsida, kas parlamendisaadikute palga kasvu peatamine või isegi mõningane vähendamine annaks midagi tänases majanduse alajahtumise olukorras. Kas on tõesti lootust, et poliitikud võtavad väiksema palga eest nüüd midagi otsustavat ette, et peatada hinnatõusu või parandada majanduse konkurentsivõimet!? Pigem on asjalood ikka nii, et võideldes innukalt kellegi väidetava ülipalga vastu unustavad inimesed hetkeks ära oma isiklikud probleemid, laenuintresside kasvu, lubatud palgatõusu ärajätmise, süveneva soovi hääletada tänase poliitika vastu näiteks oma jalgadega.

Nõukogude ajal kirjutas partokraatia ajakirjandusele ette, et ta peab olema mitte ainult kollektiivne propagandist ja agitaator, vaid ka kollektiivne organisaator. See tähendab, et ajakirjandus pidi enda peale võtma masside juhtimise ja nendega manipuleerimise valitseva ideoloogia huvides, aga ka tollase võimu järjekordsete majandusäparduste ja lausrumaluse varjamiseks käivitama hoogsaid kampaaniaid. Kindlasti pole tänane suhe võimu ja vaimu vahel  samasugune, see on märksa komplitseeritum ja sageli ka vastuolulisem. Ent midagi sarnast on sellistes üldrahvalikes kampaaniates, mille tegelikke põhjusi ja niiditõmbajaid me ei tea ega näe, ja mille järelmeid on ka raske ette näha. Küsigem, mida siis õieti sellise kampaaniaga tahetakse saavutada. Mis on see positiivne programm selle sõna õiges, mitte karikatuurses tähenduses? Kas lihtsalt vastuseis, laamendav protest on ikka kohane demokraatlikule ühiskonnale või viib see meid tegelikult üha rohkem selle "vaikiva ajastu" suunas, millest mõlemal pool nähtamatut rindejoont on hakatud viimasel ajal, paraku üsna silmakirjalikult, rääkima?

Ma ei saa lahti tundest, et niisugused allkirjakampaaniad on ette nähtud eelkõige selleks, et suurendada klikkide arvu ajalehtede veebikülgedel ning tõestada reklaamitellijaile väljaannete suurt loetavust. Loomulikult peab ajakirjandus osalema suurtes sotsiaalsetes debattides, mõjutades nii ajakirjanike, eelkõige aga meedia vahendusel esinevate teiste arvamusliidrite seisukohavõttudega ühiskonnas toimivaid protsesse. Ent mulle isiklikult tundub, et meil on kümneid kui mitte sadu probleeme, mille lahendamisse ajakirjandus võiks anda kaalukama panuse kui 101 riigikogulase palkade reguleerimine. Eriti veel sel juhul, kui see ajakirjandus ise mingit arvestatavat lahendust pole välja pakkunud. Miks ajakirjandus ei tegele näiteks kellegi võimaliku jälitamisega meelsuse põhjal, millele viitasid vasakpoolsete meeleavaldusest osavõtnud, miks jäi pressis vähimagi tähelepanuta puudega sündinud laste olukord, millest eelmisel nädalal räägiti murelikult Põhjala foorumil, miks ei taheta võtta konsensuslikku seisukohta alkoholimüügi piiramise küsimuses, mässides teema kõmulisse vassimisse ja elades välja vaid oma isiklikke poliitilisi eelistusi? Kas tõesti kõik mainitud probleemid laheneksid Riigikogu liikmete palga mõnekümne protsendise revideerimisega?!

Kui paljud meie meediajuhid ja -kommentaatorid on pidanud selles samas meedias avaldatud etteheiteid ajakirjanduse kolletumise vastu vaid sooviks tugevdada riikliku regulatsiooni ja vaba sõna maha suruda, siis soovitaksin neil endal peeglisse, veel parem, oma südamesse, vaadata ja küsida, kas sellised kampaaniad on ikka päris siirad ja suunatud meie ühiskonna tõeliste probleemide lahendamisele või üksnes katse ajakirjanduse usaldusväärsusega seotud tõsiseid probleeme maskeerida, kolletavat palet sätendava make up-i abil usutavamaks muuta!?

10 aastat hiljem on ametliku Eesti huvi hääbunud

Meediakommentaar 12. november 2007

Tere taas! Viibisin kogu nädalavahetuse lähetuses Helsingis, selle esimesi tulemusi kuulete meie tänases Reporteritunnis. Teatavasti on just mardipäeva-ajast saanud kõrghetk Soomes, mil kõik sealsed tuhanded Eesti-sõbrad kogunevad mardilaadale, et kinnitada oma siirast poolehoidu meile siinpool Soome lahte ja omalaadset usku eesti rahvasse.

Ka Eesti ametivõimud on üha rohkem hakanud selle sündmuse ja koostöö väärtust meie kahe riigi suhete arendamises ning ühiste väärtuste kaitsmises Euroopa Liidus tähtsustama ning sellesse viimastel aastatel märkimisväärselt panustanud. Esialgsetel hinnangutel kohtus seekord Helsingi kultuurikeskuses Kaablitehases kümnete eesti sõnaliste ja muusikaliste esinejatega, ostis kaasa väärt eesti kaupa või sai teavet turismi võimalustest Eestisse üksteist tuhat Soome inimest. Vaevalt leiaks Eesti kusagil maailmas sama omakasupüüdmatut ja heatahtliku vastuvõttu kui just Soomes.

Poleks mõtet siinkohal üle korrata, missuguse otsustavat rolli Soome ja soomlased on etendanud meie taasiseseisvumise järgses arengus nii majanduslikult kui mentaalselt. Missuguse riigi president veel astuks nagu muu seas läbi ühelt selliselt laadalt, et ka endale midagi kojuviimiseks kaasa osta. Aga just nii toimis eile pärastlõunal president Tarja Halonen Kaablitehases, kus temalt ka lühiintervjuu sain, mida peagi kuulete.

Kõik võiks olla tegelikult üsna suurepärane, kui ma ei peaks kordama aasta tagasi väljaöeldud nukrat ja kohati lausa masendavat mõtet. Mardilaada ning laiemalt Eesti-Soome kultuurisuhete kajastajaina olid seekord kohal vaid Kadi Alatalu ETV-st tegemas uudislugu ning siinkõneleja, niisiis vaid rahvusringhääling. Vaid mõni päev varem parvles eesti ajakirjanikke Soomes aga tublisti rohkem seiramas verise tragöödia tagajärgi Jokela koolis Tuusulas. Ilmselt saadi siis kõik sensatsioonimaigulised või lausa õõva tekitavad faktid ja pildid paari päevaga kätte ning pühiti kiiresti Soome tolm jalgelt, enne kui oleks saadud ka millestki positiivsest ja tulevikku suunatust seoses meie naabritega kirjutada-rääkida.

Just tänavu tunduvad eesti ajakirjanduse hoiakud eriti küünilised ja nördima panevad, kui leiti raha, aega ja ressursse, et naaberriigis toimunud kahetsusväärset üksikjuhtumit kajastada sedavõrd piinlikkust tekitava põhjalikkusega, siis jäeti samal ajal igasuguse tähelepanuta niiöelda head uudised, selle et kahe naaberrahva kultuurisuhted on jõudmas uuele tasandile, sündimas on uut sünergiat, millel on tegelikult julgeolekupoliitiline mõõde. Kuulake Reporteritunnist!

Nagu tõdeti Helsingis toimunud seminaril eestikeelse hariduse kohta Soomes, siis elab sealmail täna juba üle 27 tuhande eestlase, kellele meie hõimurahvas ja riik on pakkunud heaolu ja turvalisust, mida Eesti veel ei suuda anda. Kas tõepoolest ei vääriks see teema pidevat ja süvenevat kajastamist ka niinimetatud sõltumatu ajakirjanduse poolt, selle asemel et teha vaid välkdessante teiste õnnestuste kajastamiseks ja veriste üksikasjade otsinguil!?

Mõtlesin sellele just pühapäeval, kui samal ajal sängitati maamulda ka minu õpetajat professor Juhan Peeglit. Mina õppisin temalt igatahes esmajoones seda, et ajakirjaniku jaoks ei tohi kunagi kujuneda esmaseks eesmärgiks halb uudis, et meie elus on piisavalt ka häid asju, inimlikkust, positiivsust, mida peaksime ajakirjanikena suutma rohkem väärtustada ning oma ajakirjandusliku tööga veenma ka oma auditooriumi just sellist ellusuhtumist väärtustama. Muuhulgas sellesama noorsoo kasvatamiseks, et ta ei haaraks relva järele ega peaks ennast jumalaks, kes saab otsustada teiste iniemste elu üle.

Vähemalt mina sain õpetajastnõnda aru, aga paistab, et iga tema õpilase jaoks on olemas oma Peegel. Aga eks seegi ole omamoodi rikkus!

14 aaastat tagasi pärast Riigikogu valimisi

MEEDIAKOMMENTAAR 3. MÄRTS 2003Tere taas meediakommentaari kuulama! Valimised on siis selleks korraks läbi ja tulemused kogu rahval teada. Muide, kõige ajakohasemad tulemused ei esitanud mitte ükski Eesti leht, vaid tänahommikune Helsingin Sanomat, kus ainsana on sees Keskerakonna ja Res Publica võrdne kohtade arv. Meie trükiajakirjandusel on veel, kuhu areneda, sest suurimad lehed on oma kontori sulgenud õhtul kella 22 paiku, soomlased aga lõpetasid lehe tegemise vähemalt tund aega hiljem. Huvitav, miks meie väidetavalt nii vaba ja liberaalne konkurents ei ole senini sünnitanud ühtki sellist trükikoda, mis suudaks Helsingin Sanomatest 10 korda väiksemaid tiraaže paari öötunniga ära trükkida. Rääkimata nende laialivedamisest üsna pisikeses Eestis, mis on vahemaadelt võrreldav Soome keskmise maakonnaga.
Tunnistagem, et valimiste tulemused on siiski üsna üllatuslikud ja kõnelevad meie ühiskonna seisundist märksa ilmekamat keelt kui tuhat kommentaari. Eesti rahvas on üha selgemini jagunenud kahte leeri, niiöelda pooldajateks ja vastasteks. Kaks Eestit, mis muud! Ja selle üle vaevalt üldrahvalikku rõõmu tunda tahaksin. President on sellise valiku ees, mida ise mingil juhul küll teha ei tahaks, sest eesti ühiskonna kui terviku arengu seisukohalt pole ükski lahendus eriti konstruktiivne. Vastasseis ähvardab vaid teravneda ja neli aastat kulub taas totaalsele poriloopimisele. Niisugune vastasseis muudaks Eesti muu maailma silmis naeruväärsemaks kui seni. Igatahes Soome suurleht pealkirjastas oma valimisreportaaži 6-aastase tüdruku sõnadega: “Ema, vali ikka kõige noorem ja ilusam!” See kõneleb üsna ilmekat keelt, mida üks põhjanaaber meie valimistest ja uuest poliitikast arvab.

Meie tõhusalt toimival ajakirjandusmasinal oli taas üsna kaalukas, iseasi, kui puhas roll selles saatuslikus etenduses kaasa mängida. Põgus eelvalimiste ja lõplike tulemuste võrdlus näitab ilmekalt, kuidas viimase valimiseelse nädala jooksul ajakirjandusse paisatud kirjutised vähendasid ühe ja kasvatasid teise poole toetust. Sest pange nüüd tähele. Praktiliselt kõik teemad, mis sellel perioodil välja toodi, seondusid valimiste uustulnuka põhiloosungiga – poliitika eetika ja korra nõudmisega. See mõjus eriti kogenematule valijale nagu hüpnoos, omalaadne uimasti, mis märkamatult juhtis alles pühapäeval valimas käinute kätt. Kahtlemata kummardus professionaalidele sellise eduka manipulatsiooni läbiviimise eest, aga kas demokraatia areng ka sellest võidab? Siiski jäi pärast neid publikatsioone hinge kriipima kartus, et eelmisel nädalal prantsuse suurima ajalehe Le Monde ümber puhkenud skandaal võib omalaadse teeklaasi tormina korduda ka Maarjamaa mõnes toimetuses.

Jättes kõrvale trükiajakirjanduse tuleb tunnustada Eesti Televisiooni üsnagi sisuka peaministrikandidaatide valimisdebati eest. Ilmselt alles selles saates ja paar päeva varem kolme suure vahel toimunud maksuväitluses oli märgata mõttemõõkade vehklemist ja vaatajalgi tekkis huvi saate kui saate vastu. Üldse panid seekordsed valimissaated tõsiselt mõtlema selle üle, kuidas meie valimis- ja igasugusest muust reklaamist üleküllastunud meedias muuta sisulisi arutlusi vähegi jälgitavaks. Lõpptulemust analüüsides võib öelda, et valijad lähtusid oma otsuse tegemisel üha rohkem primitiivse reklaami survest ja üha vähem juhindusid kaalutletud arutlustest ja põhjendatud tervikseisukohtadest. Eelkõige on see märgatav kahe väiksema partei tagasihoidliku tulemuse põhjal, asetasid ju nemad pearõhu argumentidele, mitte loosungitele. See omakorda sunnib eelkõige avalik-õiguslikku ringhäälingut tõsiselt mõtlema tuleviku valimissaadete atraktiivsemaks muutmisele, kaotamata sealjuures aga nende kaalukat sisu.
Seevastu valimistulemuste väljaselgitamisel paistis positiivselt silma Kanal 2, kes suutis mobiliseerida suure pressimaja parimad jõud ning hoida vaatajat reaalajas pidevalt kursis toimuvaga. Selles mõttes oli üsna imelik ETV otsus panna valimistulemuste väljaselgitamise kõige magusamal hetkel eetrisse pikk spordipakett mitte just esimese tähtsusastme sõnumeist. Näiteks Kanal 2 ajastas oma autorallipaketi aega, kui kõik oli sisuliselt juba selge. ETV stuudiopilt mõjus ka pisut unisena, ehkki jällegi Kanal 2-l oli ohtralt eetripraaki ehk kellegi kortsus pintsakuselja, pooliku kohvitassi või saatejuhtide segaduse kaadreid. Mõlemale soovituseks, et erakondade peopaikades intervjuusid tehes oleks otstarbekas ekraaniservas näidata, millal see intervjuu on kella-ajaliselt tehtud, et asi ei muutuks kohati kummaliselt nihestatuks. Keegi hõiskab tulemuste üle, mis juba ammu on minevikku vajunud!
Üsna lõpuks esitan siiski küsimuse. Me teame, kuidas valimiste eelse päeva ajalehtedesse reklaamipindu ja üldse leheruumi broneeritakse. See toimub vähemalt pool aastat varem. Seda kummalisem oli laupäeval Eesti Päevalehes ilmunud tasutud kuulutus Kaur Kenderilt. Kas tõesti pani kirjanik leheruumi kinni juba oktoobris 2002, ja kui ta seda ei teinud, vaid tegi meediaagentuur, siis küsigem, missuguse hinna eest ning missuguse erakonna reklaamipinna arvel see kuulutus ilmus. Ja miks see sel juhul ei ilmunud Postimehes? Selle juhtumi aus lahtirääkimine on sama oluline kui Jevgeni Bõkovi lindistuste lahtikodeerimine. Tänases SLÕhtulehes küll Kender tunnistab, et sai innustust selleks reklaamiks Tõnis Paltsilt. See paneb veelkord mõtlema valimistulemuste ja uue politiika tegeliku sisu üle.

Põlevkivist 11 aastat tagasi.

MEEDIAKOMMENTAAR 9. OKTOOBER 2006

Tere päevast! Täna tahaksin kõnelda ühest põletavast teemast, mis viimastel kuudel on meie ajalehtede veergudel võistelnud sageduselt presidendikampaaniaga. See on Eesti energeetiline tulevik, põlevkivi kui meie ainsa arvestatava energiaressursi kasutamise jätkamine versus ajakirjanduses maalitud õuduspildid põlevkivi kaevandamise ja põletamise kahjulikkusest Eesti looduskeskkonnale. Nagu ka presidendikampaanias, on ka selles küsimuses võtnud nii üksikult kui kollektiivselt sõna paljud meie kultuuritegelased. Põlevkivi vastast võitlust on hakatud võrdlema kunagise fosforiidisõjaga nagu ka presidendikampaanias Rüütlit sageli käsitleti kui vaid minevikunähtust. Avalikkusele on pakutud uusi märke, mis vanade, sissetöötanud sümbolite alusel peaksid andma soovitud tulemuse. Ja osaliselt on andnudki. Missuguse rolli selles semantilises võitluses on võtnud aga ajakirjandus ja missuguse ta peaks võtma, kui lähtuda ajakirjanduse kõrgemaist funktsioonidest ühiskonnas?

Näitena võiks tuua eelmisel reedel kultuurilehes Sirp ilmunud Hasso Krulli luulelise pealkirjaga mureliku kirjutise "Kas tõesti nii olema peab?", milles ta muretseb meie keskkonna tuleviku pärast, eelkõige kava pärast laiendada põlevkivi kaevandamist, kuid andmaks kaalu oma sõnumile meenutab praegugi aktuaalset tanker Probo Koala juhtumit. Tsiteerin: "Samasugune kostus hakkas peas kumisema ka siis, kui võisime jälgida septembri lõpus Probo Koala nimelise mürgilaevaga toimunud sündmusi Paldiskis. Nagu ajalehtedest lugeda, oli tegemist tankeriga, mille omanik asub Kreekas ja finantspeakorter Hollandis, mida rendib ühe Šveitsi ettevõtte Londoni haru ja mis sõidab Vene madrustega Panama lipu all. Niisiis oli jälgede segamine teostatud kõrgtasemel. Nagu sellistel puhkudel ikka, püüdis meie keskkonnaministeerium esialgu vältida igasugust kokkupuudet tekkinud probleemiga. Õnnetus hoiti ära ainult tänu Greenpeace’i võitlejatele, kes Eesti kodanike elu ja tervist kaitstes ei hoolinud piirivalvest ega meediast ning kellest viimaks saidki loo ainukesed kangelased."

Mul pole vähimatki kahtlust Hasso krulli heades kavatsustes, kuid otsides jälgede segamist kõrgtasemel, kirjeldab ta kõnealuse tankeri omandi- ja rendisuhteid kui mingit saatanlikku võrgustikku, millesse on eriti salakavalalt põimitud ka meie keskkonnaametnikud. Kahjuks on sellised omandi- ja rendiskeemid maailma kaubalaevastikus ja logistikas pigem reegel kui erand, võiks öelda, et Probo Koala omandisuhted on isegi väga läbipaistvad. Pealegi on korduvalt kinnitatud, et enne konkreetset kaasust polnud selle tankeriga esinenud mingeid sarnaseid probleeme. Nimetades laeva "mürgitankeriks" sooritame aga tüüpilise eufemistliku manipulatsiooni, mis Hasso Krullile kirjanduskriitikuna peaks olema tuttav demagoogia võte. Väga tõenäoliselt ei ole see tanker kuidagi hullem kui teised samasugused ega ka meeskonna süüdistamine ehk peale kapteni kunagi õnnestu. Rääkimata tankeri omanikest, kes ilmselt jäävad kogu loost kõrvale. Ja mis tähtsust on meremeeste päritolul või nn mugavuslipu all sõitva laeva plagul!? Me pühendame tohutult energiat konkreetsete süüdlaste otsimisele ja ajakirjanduslikule hukkamisele, selle asemel et analüüsida regulatiivseid, majanduslikke ja sotsiaalseid puudeid, mis viisid inimeste hukkumiseni ja kümnete tuhandete mürgitamiseni Elevandiluuranniku pealinnas Abidjanis. Eelkõige oli selle katastroofi põhjuseks siiski vaid majanduslik otstarbekus, soov kokku hoida ohtlike jäätmete puhastamiselt ning sellega kaasnevad lepingute rikkumised ja leppetrahvid. Ehk meilegi nii tuttav ärimoraal.

Hasso Krull jätkab, tsiteerin aja kokkuhoiuks kärbetega: "Ometi pole Probo Koala meie ainuke keskkonnamure. Otsekui kirves ripub meie pea kohal põlevkivikaevanduste ähvardus. Eestis on kaua toodetud elektrit primitiivse tehnoloogiaga, kus ei kasutata seadmete jahutusel vabanevat soojusenergiat kütteks, vaid see lastakse lihtsalt merre. Niisugust pillavat majandamist õigustatakse väitega, et meil on käepärast palju põlevkivi, mis tuleb lihtsalt maa seest välja tuua. Põlevkivi kaevandamist on Põhja-Eestis järk-järgult suurendatud, hävitatud terveid külasid. Pärast kaevandamise lõpetamist pidavat laastatud alad “metsastuma”: nojah, fotodel oli näha, kuidas tumedate seisvate veekogude vahel võrsub hallidel killustikuhunnikutel mingi võsa. Tõsi küll, põhjavesi enne järgmist jääaega ei taastu, ja keegi ei tea täpselt ka seda, kuidas tekkiv mürgine kõrb mõjutab ülejäänud Eesti põhjaveevarusid. Lisada tuleb veel, et laiendamise tegelik tagamõte on hoopis põlevkiviõli tootmine, mille kõrval elektrienergia roll jääks tulevikus üsna marginaalseks. Kogu sellest enesetapjalikust projektist oleks Eesti Vabariigil seega umbes sama palju rõõmu kui Eesti NSV-l oli Dvigateli sõjatehasest."

Karm tekst, ei ole midagi öelda. Just samasuguste argumendimürskudega on meie meedias kuude kaupa tulistatud Eesti tänast ainsat jätkusuutlikku energiaressurssi põlevkiv. Ehkki kampaania taustal aimub selgelt ühe teatud seltskonna poliitiline huvi, ei vähenda see muidugi probleemi tähtsust. Poliitikasse on tuldud ju ka märksa tühisemate argumentidega. Küll aga paneb mind imestama meie ajakirjanduse valdav suhtumine. Ajalehed pole praktiliselt andnud mingit veeruruumi meie põlevkiviteadlastele ega energeetikuile. Aastakümneid nendesamade probleemide tegeliku lahendamisega tegelnud akadeemikuid ja professoreid on pandud paika keskkonna-aktivistide sarkastiliste ja demagoogiasse kalduvate kommentaaridega. Teaduslik, konstruktiivne lähenemine on hüljatud, probleemid tahetakse lahendada ühe kirvelöögiga.

Septembri algul kogunes Tallinnas maailma energeetikaasjatundjate koorekiht, kes olid siiralt üllatunud ja vaimustunud Eesti põlevkiviteaduse ja -tehnoloogia tänasest tasemest. Põlevkivist kõneldi kui 21. sajandi ühest perspektiivseimast energiaressursist kogu maailma jaoks. Eesti meedia läks nii sellest suurkoosolekust kui ka foorumilt esitletud siinse energeetika reaalsetest probleemidest külmalt mööda, küll aga kajastatakse jätkuvalt mõõdutundetult iga ettevõtmist, kus põlevkivienergeetikat lihtsalt sõimatakse. Olen veendunud, et ka Hasso Krulli kõigile küsimustele on meie teadlased valmis andma adekvaatseid vastuseid, paraku keegi neilt ei küsi seda. Ja kui nad vahel harva ise püüavad rääkida nagu kevadisel energeetikafoorumil, siis vaikitakse see meedias lihtsalt maha. Hakka või tõesti uskuma vandenõuteooriatesse, et kellelegi idas või ka läänes on Eesti energeetiline sõltumatus pinnuks silmas!? See sunnib küsima, sõnavabadus ei eelda siiski elementaarset kompetentsust!?

Kes mäletab veel "Punast tuba"? Klikimajandus teeb asjad veel hullemaks

MEEDIAKOMMENTAAR 25. MÄRTS 2002
Tere taas mõneks minutiks koos minuga arutlema meie massimeediumide hetkeseisu üle. Eelmisel nädalal sain ühe meili, kus kuulaja kiitis mind ja võrdles mu kommentaare Soome meediakriitikaga. Tegelikult ei ole ma ise varem sellele sügavamalt mõelnud, et minu arusaamad massikommunikatsiooni sotsiaalsetest ülesannetest ja funktsioonidest on küllap tõesti rohkem põhjamaist päritolu. Olen sellest hakanud alles üsna viimasel ajal aru saama, kui mul on olnud üle mõne aja võimalus kuulda seda, mida ajakirjanduse eesmärkide all mõtlevad tänased noorte ajakirjanike koolitajad. Kuuldavasti õpetatakse Eesti noori ajakirjanikke Tartu Ülikoolis juba kümmekond aastat hoopis teistsuguste mallide ja põhimõtete järgi, kui õpetati veel mind 25-30 aasta eest Juhan Peegli juhitud ajakirjanduskateedris. Tempora mutantur et nos mutamur in illis. Ajad muutuvad ja meie koos nendega. Ent kas siiski nii palju?
Minu jaoks on ajakirjandus olnud eelkõige konkreetse inimese, isiksuse kutsumuslik tegevus, veendunud soov mõista ise ja aidata kaasinimestel maailma paremini mõista ning sellega ümberringi toimuvaid protsesse teadlikult mõjutada. Ajakirjanik tähendab minu jaoks ühiskondliku eliidi esindajat, keda iseloomustab muust rahvast märksa kõrgem tundlikkus, madalam valulävi ja suur missioonitunne. Primaarsed on pühendumus ja eetilised omadused, kutseoskused on sekundaarsed, need tulevad ajapikku iseenesest. Paraku, tänapäeva ajakirjanduslikus koolituses tõlgendatakse ajakirjandust just vastupidi: eelkõige mingi konkreetse teenuse osutamisena, kus osav meediakäsitööline täidab keskmise lugeja-kuulaja-vaataja tellimust, rahuldab tema soove ja kapriise, et ära teenida selle eest ühemõttelise majandusliku kompensatsiooni, kas siis ajalehe ostmise või reklaami vaatamise kujul. Selline teenus ei sisalda kindlasti auditooriumi arendamise, tema ajakirjandusliku vastuvõtuvõime kvaliteedi tõstmist. Umbes nii, et kui inimesel on probleem, siis ei õpeta ajakirjandus teda seda lahendama, vaid pakutab talle uimastit, et seda kiiremini unustada.
Olen kahel nädalal vaadanud Eesti Televisiooni uut saadet "Punane tuba", mille tegijail on kahtlemata teistsugune ambitsioon kui meie ajakirjandusel üldisemalt. Ja see on muidugi kiiduväärt, et tahetakse inimesi panna mõtlema ka olemuslikumate küsimuste üle, arendama võimet abstraheerida tegelikkuse üksikfaktidest olulisemaid tendentse ja arenguid. Ent samas, tunnistagem, kogu aeg on tunda seda, et saatetegijad ei võta oma auditooriumit eriti tõsiselt, pidevalt tehakse mööndusi sellele samale keskmisele vaatajale, keda on juba kümme aastat toidetud kommertstelevisioonide välise sädeluse ja sisulise tühjusega.
Mis toimus tegelikult? Eelmise nädala saates kangelastest vastandusid tühised kõmuajakirjanduse libatähed näiteks teletorni kaitsjatega, ja sedagi vaid ühe raevuka vaatajakommentaari põhjal. Paraku ainus reaalne kangelaslikkus, inimeste igapäevane sangarlus, oskus ja suutlikkus elada oma elu ausalt ja omakasupüüdmatult - see ei meenunud paraku kellelegi. Seda peeti a priori nii naeruväärseks ja eluvõõraks, et seda ei juletud väärtustadagi. Tulemuseks oli aga see, et vaatajate teadvuses vaid kinnistus pseudo-ettekujutus kangelasest ja seda just tollesama Kroonika-taolise kõmuajakirja peatoimetaja väärtushinnangute tasandil. Võiks küsida, kas selleks on vaja teha telesaadet, et edendada inimestes niigi esinevat rumalust ja lihtsameelsust? Vaevalt saatetegijad seda taotlesid, kuid paraku nad sellesse lõksu siiski langesid, sest ei suutnud tõusta kõrgemale tänasest nukrast Eesti meediasituatsioonist. Ei suutnud olla teadlikult alternatiivsed ja arrogantsed. Tahtes naeruvääristada primitiivsust ei julgenud nad ise olla piisavalt elitaarsed ja muutusid seetõttu ise naeruväärseks. Ei saa olla ühekorraga preester ja kloun.
Veel ühest teemast, seda küll algselt Soome näitel. Teatavasti soomlaste negatiivsus Euroopa Liidu suhtes kasvab pidevalt, sealjuures eriti tõrjuvalt suhtutakse uniooni laienemisse. Viimaste arvamusküsitluste kohaselt on uute riikide võtmine Euroopa Liitu soomlaste meelest kõige vähem tähtis küsimus, millega liidu juhtorganid peaksid praegu tegelema. See on küllap oluline sõnum ka meie, eestlaste jaoks, kelle ühinemisse liiduga suhtuvad soomlased siiski üsna optimistlikult. Soome meediakriitikud on püüdnud analüüsida, miks soomlaste hoiakud liitu kuuludes on muutunud üha negatiivsemaks.

Tuomo Lappalainen Suomen Kuvalehti viimases numbris arvab, et soomlasi ei ohusta täna mitte infopuudus Euroopa asjadest, vaid selle üleküllus ja ühekülgsus. Euroinfot antakse inimestele mitte lusikaga, vaid kulbiga, ja valdavalt sellisel kujul, et inimesed ei saa aru ega mõista, kuidas see neid konkreetselt mõjutab. Infopuudust on asendanud infosse lämbumine. Põhjuseks on terve euroajakirjanike plejaadi tekkimine, kes kõnelevad vaid sellises keeles, mida mõistavad asjatundjad. Seepärast kutsub ta üles, et euroasjadest kõneleksid rohkem ka tavalised toimetajad, mitte vaid ala friigid. Ehk oleks meiegi ajakirjandusel õppida sellest sõnumist, ja mitte üksnes euroteemade kajastamisel. Olen üsna veendunud, et paljud inimesed tahaksid näiteks mõista tänase turumajanduse toimemehhanisme, omandamata enne selleks ärimagistri kraadi. Kui ma eespool väitsin, et ajakirjandus on kohanenud eksima tarbija üsna vähenõudliku maitse ja vajadustega, siis üks selle ilminguid on just hoidumine raskematest teemadest, sügavuti minekust. Võib-olla aitaks inimeste õpetamine ja harimine lõppkokkuvõttes paremini lahendada neil oma reaalseid probleeme, kui nende jätkuv uinutamine ja uimastamine meedia kaudu pseudo-probleemidega, a la kes on seksikaim meie maal või kas naisel sobib tellida prostituuti!? Jah, ka need on probleemid, kuid kahtlemata mitte sellised, mida üldrahvaliku hääletusega võib lahendada.

Eesti maailmas 13 aastat tagasi

MEEDIAKOMMENTAAR 22. NOVEMBER 2004
Tere taas kuulama, mida siinkõneleja meedia-asjadest arvab. Olen kunagi varem väitnud, et Eesti meedia on väga enesekeskne, nagu kogu eesti rahvas. Väikesel riigil ja rahval on kujunenud välja egotsentriline arvamus, nagu oldaks pidevalt maailma sündmuste keskpunktis või vähemasti sellele väga lähedal. Ühest küljest on selline liialdatud enesekindlus ehk toregi: kui rahval on kõrge enesehinnang, siis jääb vähem aega enesehaletsuseks; teisalt võib selline enesekindlus ühel hetkel hakata pimestama teravat pilku nägemaks oma tegelikku mitte just kiiduväärt olukorda ja tõsiseid probleeme. Sellisest kanapimedusest aitab üle saada see, kui aegajalt püüda välja selgitada, missuguse pilguga teised meid vaatavad, mis neile meie juures huvi pakub ja missuguseid küsimusi tekitab.
Tänapäeval on interneti abiga võimalik teha üsna põhjalik analüüs sellest, mida näiteks märksõnaga "Eesti" kirjutavad maailma suurimad infoagentuurid ja ajalehed, rääkimata siis juba meie naaberriikide meediast. World News -portaal kogub kogu maailma interneti portaalidest kokku tohutul hulga artikleid, millest lihtsa otsingusõna "Estonia" või “Estland” sisestamisega sain näiteks eelmise nädala kohta sadakond Eestiga seotud uudist või kirjutist. Olles sedasama otsinguportaali pikema aja jooksul jälginud, võin kinnitada, et umbes kolmandik Eesti mainimistest on seotud spordiga - peamiselt jalgpalli ja ralliga, talviti ka suusatamisega. Kuna USA ja tema liitlaste kaotusi Iraagis jälgitakse samuti väga täpselt, siis ka selles seoses käib Eesti riigi nimi kahjuks maailma pressist sageli läbi.
Võrreldes lääneriikidega esineb Eesti nime suhteliselt palju Venemaa ingliskeelseis meediakanaleis. Eesti sisepoliitika kohta saabki praktiliselt vaid RIA Novosti või Interfaksi kaudu midagi täpsemalt teada. Lääne-Euroopa ja USA jaoks on meie sisepoliitika sisuliselt aga terra incognita. Mis kõige imelikum, ka näiteks naaberriigis Soomes ei kirjutata Eesti sise-elust enam peaaegu mitte midagi, rääkimata siis juba meile endale nii palju põnevust pakkuvaist sisepoliitilistest skandaalidest. Isegi kaitseministri äsjane lahkumine läbis sealset ajakirjandust vaid paarirealiste nuppude tasemel. Eelmise nädala Helsingin Sanomates, aga ka suurimais maakonnalehtedes Kalevas ja Keskisuomalaises polnud eelmisel nädalal spordisõnumite kõrval praktiliselt ühtki Eestit puudutavat lugu, kui välja arvata lood alapalgatud eestlastest Soomes töötamas ja Siim Kallasest Euroopa Komisjoni liikmena. Eesti positiivne, aga märksa sagedamini negatiivne eeskuju satub küll Soome lehtede juhtkirjadesse, aga see on ka üldjuhul kõik.
Inglise press on siiski viimastel aastatel olnud üsna suur erand, sest sealsetes suurimateski lehtedes ilmub pea iga nädal mõni kirjatükk Eesti elust, sagedamini küll siinsete turismiobjektide reklaam, aga vahel ka asjalikum artikkel või reportaazh. Näiteks eilses kvaliteetlehes The Observer on küllaltki hoiatav artikkel inglise poissmeestele, kellel teatavasti tavaks Tallinnas sarvi maha jooksmas käia, hoiatusega, et siin ähvardab iga nurga taga AIDS. Suurimaks ohuallikaks pidavat olema just teismelised tüdrukud. Lugu algab kellegi heroinisti Juri elu kirjeldamisega, kes autovarguse järel oli aasta vanglas ja pärast seda, olnud kuus kuud kuival, avastas, et ta on HIV-positiivne. Ta ei julge sellest rääkida oma 19-aastasele sõbratarile. Seejärel tulevad kirjutises ka karmid faktid: 1% 1,4 miljonilisest eesti rahvast on HIV-positiivne.
Loo autor Nick Paton Walsh meenutab, et Tallinnast on kujunenud tuhandete inglise lõbujanuliste noormeeste pidutsemiskoht, kes lisaks kohalikule odavale viinale kindlasti teevad tutvust ka sama kättesaadava seksiga. Nelli Kalikova kinnitab tema arvamust - järgneva nelja aasta jooksul levib HIV kõige kiiremini heteroseksuaalsete inimeste seas. Seepärast ei jäävat paljudel eestlastel lähiaastatel üle muud kui kohaliku arstiabi puudusel otsida seda viisavabaduse saabudes teistest Schengeni riikidest, nii ennustab inglise ajakirjanik.
Eeloleva ülemaailmse AIDSi päeva eel leiab ta, et Eesti valitsus panustab AIDS-ivastasesse võitlusse ilmselt liiga vähe, alla 500 tuhande naela aastas on tema jaoks naeruväärne summa. Järgnevad veel mõne kohaliku elaniku kogemused seoses HIV-ga ning seejärel ühe noore inglise turisti kogemus, kes saabunud Tallinna Easyjetiga 40 naela eest, hotellitoa saanud 20 naela eest ning peale selle kohtunud kohalike toredate tüdrukutega, ja seda sugugi mitte üksnes vanalinna imetlemiseks. Üks küll olevat tõrkunud, aga pea kogu me kamp sai siiski otsa peale, tõdes 22-aastane Dave Ford ajakirjanikule lõpuks.
Sellised lood kinnitavad veenvamalt kui miski muu, et maailma meedias kujunenud pilt tehnoloogiliselt edumeelsest, liberaalse majanduse ja ehk veelgi liberaalsemate kommetega riigist on kahtlemata põnev ja vaatamist väärt. Samas hoiatus, ei maksa luua illusioone, et siinne elu on sama normaalne ja turvaline kui Läänes. Eesti eeskujust võivat mõndagi õppida, kuid enamikul juhtudest pole see sugugi positiivne kogemus.
Selle kurva tõdemuse kõrval on eriti nukker, et ükski maailma meediaportaal ei juhi meid ühegi Eestis väljaantava ingliskeelse väljaande või meediakanali juurde, mis võiks anda meie olukorrast objektiivsema pildi. Küllap sellel lihtsal põhjusel, et sellist allikat Eestis lihtsalt pole. Eesti on jätnud enda kohta võõrkeeltes levitatava informatsiooni vahendamise sajaprotsendiliselt teiste riikide ja rahvaste otsustada. Ja mida paremat peaks siis sel juhul ootamagi!?