Raadiopresident

Edastan siinkohal EV presidendi Kersti Kaljulaiu kõne 17.12 Estonia kontserdisaalis seoses rahvusringhäälingu 90. aastapäevaga. Kommentaar tuleb mõne aja pärast selle kõne järel. Veidi peab mõtlema.

Head ERRi inimesed

Palju õnne sünnipäevaks! Rahvusringhäälingu seadusest loeme, et Rahvusringhäälingu tegevuse eesmärk on kaasa aidata Eesti Vabariigi põhiseadusega sätestatud Eesti riigi ülesannete täitmisele. See on suur ja oluline ülesanne. Aga täna siin on mul hoopis tunne nagu oleks mõne hea sugulase juubelil. Tead, et kogu suguvõsa on kokku tulnud ning saad tulla südamerahus teadmisega, et ka juubilar ise on täie tervise juures.

Suur osa eestimaalasi nõustub minuga, kui ütlen, et rahvusringhääling ongi pereliige. Teate ju seda tunnet, kui tänaval tuleb vastu teleekraanilt tuttav saatejuht ja instinktiivselt teretad teda. Pärast alles taipad, et tegelikult sa ju ei tunnegi teda. Või kui õhtul poesabas hakkab sinu selja taga rääkima tuttav raadiohääl, siis tundub veider, et ta ei räägigi, mitme sekundi kaugusel esimene eestlane kõige kiiremast norralasest parasjagu oligi.

Nii kodused ja soojad suhted ongi eestimaalasel rahvusringhäälinguga. Seda peegeldab ka usaldusreiting, mis on palju suurem tunnustus teie tehtavale tööle kui mõni auhind või mingi saatevööndi vaatajanumbrite võrdlus.

Hea kvaliteediga objektiivne riiklik tele- ja raadiokanal tõenäoliselt tahaks muidugi olla kõige vaadatum kanal. Aga tegelikult pole see kõige olulisem. Natuke töötab ERR kindlustuspoliisina ses maailmas, kus tihtipeale ei saa enam väga lihtsalt aru, mis on teave ja mis libateave. Sestap on usaldusnäit isegi olulisem kui vaatajanäit. Igaüks teab, kus on usaldusväärne informatsioon. Isegi kui AKd või Välisilma vaadata ei viitsi, siis tead vähemalt seda, et kui maailm tõsiselt üle mõistuse käima hakkab, saab sealt seletusi.

Usaldus on tunnustus, usaldus on ka vastutus. Veel kolmkümmend aastat tagasi oli informatsiooni leviku lakkamiseks vaja eeter vaikseks sundida.

Praegu on pea samamoodi võimalik eetrit halvata seda infoga üle külvates. Üks asi on kõik see, mida ei saa nimetada ajakirjanduseks, kuid mis käib meedia definitsiooni alla. Aga selle kõrval peame järjest rohkem arvestama ka teadliku ja sihipärase desinformatsiooni levitamisega.

Kuigi aasta lööksõnaks 2016 on sõna tõejärgne, siis ma ei taha kuidagi leppida, et meil ongi käes tõejärgne ajastu. Ei ole. Tõejärgseks võivad seda pidada need, kes ei taha pingutada tõe ülesleidmisega. Tõejärgseks võivad tahta maailma nimetada need, kelle eesmärk ongi segadust külvata ning kasutada meediakanaleid hoopis mingiks muuks eesmärgiks. Ärme lepi sellega, et niisuguseid leidub. Ärme ise võta üle sõnavara, mis proovib muuta tasakaaluka ajakirjanduse mõttetuks ja tõestada, et see on võimatu. ERR saab ja peab jätkuvalt tegelema faktiga ja nende tasakaaluka analüüsiga.

Kui me mõtleme ajas 30 aastat tagasi, siis tundub, et maailm on palju muutunud. Meedia on tundmatuseni muutunud. Muutunud sügavamaks, mitmekihilisemaks ja palju laiemaks. Infot on nii palju rohkem. Kõige kohta.

Kui 30 aastat tagasi oli peamine väljakutse info saamine, siis täna on kõige suurem väljakutse info ignoreerimine. Või kui täpne olla, siis just selle olulise info välja sõelumine.

Maailm meie ümber muutub järgmise 30 aastaga aga veel oluliselt rohkem, kui eelmisega. See käib ka meedia kohta. Infot sisaldavat bittide hulka näitavad graafikud sööstavad kindlasti ka edaspidi sirgjoones üles.

Seda olulisemaks muutub ajakirjanike, toimetuste ja meediakanali roll. Seda vastutusrikkam on rahvusringhäälingu roll nii Eesti kirjeldamisel kui välismaailmas toimuva vahendamisel.

Jah, muidugi meil kõigil on tänapäeval võimalik ka ise New York Timesi lugeda või BBC uudiseid vaadata. Jah, järjest rohkemate inimeste jaoks kaotab traditsiooniline meedia üldse mõtte ning info hankimisel piirdutakse erinevate online-platvormidega. Kuid sellegipoolest just teie seaduses on kirjas – peate aitama kaasa Eesti riigi ülesannete täitmisele. Selliste ülesannete täitmisele, mis on kirjas meie Põhiseaduses. Sellepärast on teie käsutuses jupike riigieelarvet, et saaksite oma seadusest tulenevat tööd teha. Ja sellepärast on meil televaatajana õigus oodata teilt objektiivset ja olulist infot, põnevat ja põhjendatud mitmekülgset arvamust pea suvalisel hetkel, kui meile tuleb pähe mõni ERRi kanal sisse lülitada või üha enam hoopis internetist podcaste välja tuhnida. Meelelahutusel muidugi on oma koht ERRi kanalitel, aga ma ei kurvasta, kui ERRi meelelahutus või seriaal jääb alla erakanalitele. Ma kurvastaksin siis, kui AK jääks alla erameedia meelelahutuslikele uudisprogrammidele. Seal on teie seadusest tulenev kohustus olla parem, Tujurikkuja on boonus, aga tema puudumine ei riku isegi tuju, ammugi siis Ringhäälinguseadust.

Aitäh teile teie töö eest! Ilusat pidu!