Vastuoluline tants hõberemmelga ümber

Ma kinnitan, et ei võta seisukohta, kas Haabersti hõberemmelgat oli vaja kaitsta, ümber istutada, maha raiuda või kuidagi teisiti toimida. Mul pole selleks piisavalt informatsiooni. Ma saan aru, et selle paju kaitsjaid tiivustab eelkõige emotsioon. Muidugi ei saa ma ateistina uskuda sellesse, et mõni puu on iseenesest püha. Kogu loodus on püha, ja kõige püham on looduses siiski inimene, mitte ükski puu ega isegi mitte loom. Ökosüsteemis on kõigil oma koht ning on naeruväärne, et näiteks veeganid oma tegevusega kaitseks tulundusloomi lihunikukirve eest ja oleksid sellega kuidagi pühamad kui lihasööjad. Kas näiteks moslemite jmt. keeldumine sealihast teeb neid kuidagi "pühamaks". Probleem on ju usus või õieti ebausus. Lõppkokkuvõttena iseenda eksitamises.

Minu arust on probleem mujal. Kuulasin täna Vikerraadiost kolumnist Remsut  ja sain aru, kuidas sellest sündmusest tehakse mingi ideoloogilis-propagandistlik fenomen. Selle tagajärjed võivad olla mitmetised. Remsu hakkas kohe kangesti hoiatama selle eest, et poliitikud seda ära kasutavad. Mida peaksid poliitikud tegema muud, kui osalema ühiskondlikus debatis, võtma seisukohta ja sellega üritama demokraatiat riigis realiseerida? Remsu-sugused üritavad olla demokraatiast kõrgemal, aga teatavasti on seal vaid üks võimalus - plutokraatia.

Kui läheb nii nagu Soomes aastal 1979 (https://en.wikipedia.org/wiki/Koij%C3%A4rvi_Movement), kus keskkonnaaktivistide (mõne meelest ka roheliste terroristide) tegevus mõjutas suurel määra edaspidist Soome keskkonnapoliitikat ja aitas formeeruda roheliste erakonnal, kellel on praegu märkimisväärne toetus Soome demokraatias. Ent võib minna ka nii, et arukas keskkonnakaitseline protest (näiteks Rail Balticu) puhul sumbub sellesse, et need rohelised ongi ühed hullud ühiskonna kui terviku vajaduste välistajad. Mis võib olla ka tõsi, kui arvestada, kui küüniline ja valelik on niinimetatud kliimalepe, mille absurdsusest olen siin varem kirjutanud.

Saame näha, kuid kõige rohkem häirib mind taas peavoolumeedia ažiotaaž, mis saab tuua vaid kahju, selle asemel et aidata inimestele rahulikult ja konstruktiivselt selgitada seda, mis on mis ja kes on kes. Minu väidet kinnitab ka tänahommikune meediakajastus, mis üritas sellest üksikjuhtumist teha sümboli. Nagu teame, on enamikul sellistel sümboleil kombeks muutuda ratsionaalsuse välisteks faktideks, mis külvavad edaspidi vaenu ja vägivalda.