Jõulupühad möödusid rahulikult

Jõulupühad möödusid üsna rahulikult, ilma suurema peota, ainult ühe väikese koosviibimisega sõprade juures hea söögi ja rahuliku meeleoluga. Väljaspool seda midagi erilist ei toimunud. Nagu ikka jõulude ajal.

Keskerakond, kus?

Mul on pikk suhe Eesti Keskerakonnaga. 1994. aastal, seejärel kui Soome Instituut palkas minu asemel vaid soomlasi ja mina käisin pea ööpäevastel vahetustel Rein Langi juhitud Kuku raadios, kutsus tollane Vilja Laanaru mind tegema ajakirja Elu Pilt. See oli huvitav väljakutse ajakirjanikuharidusega noorele inimesele, kes pealegi oli niiöelda süütu, ainult 1980. aasta jalgpallimatsh hingel, mida ilmselt 1994 peeti kummalisel kombel vabadusvõitluseks. Vahepealsed aastad ENE toimetuses ja kultuuriministeeriumis olid ammu unustatud, nagu neid poleks olnudki. Tüüpiline Eesti juhtum ausa inimesega. Tee, mida tahes head, kõik unustatakse. Läksin siis Elu Pilti tegema ja kirjutasin mõned lood, isegi ühe soomekeelse numbri Kaveri, mida küll tollane Tallink või mis selle perversse äri nimi siis oli, ei lubanud müüa mujal kui laeval. Elu Pildil tekkisid hiiglaslikud võlad, mida ei suudetud ka sõprade? abiga maksta. Seejärel kutsus Edgar Savisaar mind Keskerakonda. Legendaarse poliitiku kutsest olin muidugi meelitatud, aga seejärel juba ka juhatuses tegelesin valimisprogrammiga. 1995. aasta valimistel, mis erakonnal ei läinud eriti hästi, sain ma siiski 18. numbrina Riigikogusse. Ent see oli minu jaoks piinlik moment. Noore mehena ei tahtnud ma ennast matta Riigikogusse, mis toona tundus kõigi nende kuningriiklastega eriti mõttetu. Kutsuti seejärel Eesti Raadiosse ja seal ma olin juhatuses, kuni Mart Laari järjekordse võimuletulekuni, kui plats puhtaks tehti. Edasisest olen juba rääkinud ja kirjutanud.

Tahaksin nüüd tulla tänase Keskerakonna juurde. Ma ausalt öeldes ei tea, kas selline erakond veel eksisteerib. Erakonna 3-5 juhti on valitsuses, aga kus on erakonna liikmed, eriti need, kes selle erakonna 2015 võidule viisid? Neist pole enam midagi kuulda. Taastasin oma liikmelisuse 2016. aasta algul selleks, et vältida erakonna lõhenemist. Nüüd tuleb välja, et aitasin sellele hoopis kaasa. Mingi nn peasekretäri meelest Absurd!

Mind pole mu väljaütlemiste pärast 17 aastat Reformierakonna võimuloleku ajal kuidagi taga kiusatud, aga nüüd tehakse seda Keskerakonna juhtimisel. Kuhu oleme selle erakonnaga jõudnud ja kas seda erakonda on üldse enam olemas? Minu jaoks kindlasti mitte.

Kas sa oled vangis?

Küsis mu Eestis elav Soome tuttav, kui mulle eile helistas. Vastasin, et pole veel pakutud tasuta majutust. Pikemalt järele mõeldes sain aru, kuidas see riik, mida aitasin taastada, tegeleb pidevalt sellega, et minust teha kriminaali. Ilma igasuguse vettpidava põhjuseta, lihtsalt ühe idioodi pealekaebuse tõttu, mis on algusest peale olnud puhas vale. Uurimisorganid aga tegutsevad, kulutavad tuhandeid eurosid, et midagi siiski leida. Otsigu edasi, tulemus on null.

Mis on aga kõige õudsem? Mu unenäod on rikutud. Ärkan igal hommikul väga halva enesetundega. Mitte sellepärast, et midagi kardaksin. Kardan seda, et sellisel kujul tegutsev Eesti riik ja ka omavalitsus ei saa enam kuidagi võita rahva toetust. Valedele üles ehitatud ühiskond pole jätkusuutlik.

Kas on patt jääda süütuks?

Ma ei kõnele siinkohal füüsilisest süütusest, ehkki ka selles mõttes olen elanud aastakümneid täielikus tsölibaadis. Kahju, et ei valinud omal ajal munga või preestri ametit.

Süütuse all mõtlen seda kohutavat valet, mis on minu peale heidetud teadagi miks. Et tubdsin kaasa Edgar Savisaarele ja lootsin, et ta suudab ometi kord Keskerakonna tuua valitsuse juhtivaks jõuks. Paraku olid vaenlased ta vastu, nagu nüüd on sama innukalt mind laimamas ja minu peale valetamas.

Keegi näoraamatus arvas, et ma ei peaks ennast haletsema. Ma ei saa ju haletseda, kui ma ei tunne, et olen milleski süüdi. Kui ma ei olegi milleski süüdi. Eesti Vabariigi nimel olen kogu elu tegutsenud, kuid sellisel kujul poleks seda ealeski oodanud. Inimesi jälitatakse, pealekaebamine käib Staini aja reeglite järgi, vale vandumine ja väljamõeldud süüdistuste esitamine on muutunud igapäevaseks rutiiniks. 

Meil on hiiglaslik õigusaparaat. Küllap elanikkonna kohta suhtarvudes maailma suurimaid. Ehk vaid Põhja-Koreas või Venemaal on veel suurem. Millega aga tegeldakse? Tegeldakse sisuliselt parteipoliitiliste käskude täitmisega. Täna üks partei, homme teine, aga vaenlased on ikka need, kes on jäänud iseendaks, kes on olnud ausad iseenda ning oma riigi ja ühiskonna suhtes. Ma ei tegele siinkohal enesehaletsemisega, ma tegelen Eesti kui õigusriigi kaitsmise või õieti õilsa sooviga seda taastada.

President võiks õppida, et ajakirjandus pole mingi lõplik tõde

Olen nüüd mõelnud. Kõne oli huvitav, ehkki mõned torked saali ei jõudnud. Pisut küsimusi tekitab see jutt tõe kuulutamisest meedias. President võiks teada, et tõde on alati kallutatud selle isiku või institutsiooni suunas, kes seda esitab. Absoluutset tõde pole olemas ning selle loomine pole ajakirjanduse eesmärk. Ajakirjanduslikud meediakanalid peavad pakkuma toimuvast võimalikult mitmekülgset pilti, et retsipient kujundaks selle põhjal oma seisukoha. Tallinna TV on olnud just see meedium, mis on loonud Eesti avalikkuses uue tasakaalu, kus ei saa prevaleerida ametlik ega presidentaalne tõde, vaid tõde, mis kujuneb inimeste, valijate ja selle kaudu otsustajate peades. Seda tõestab ka osaliselt viimatine valitsusevahetus, mis kahtlemata polnud täiuslik ega lõplik.

Raadiopresident

Edastan siinkohal EV presidendi Kersti Kaljulaiu kõne 17.12 Estonia kontserdisaalis seoses rahvusringhäälingu 90. aastapäevaga. Kommentaar tuleb mõne aja pärast selle kõne järel. Veidi peab mõtlema.

Head ERRi inimesed

Palju õnne sünnipäevaks! Rahvusringhäälingu seadusest loeme, et Rahvusringhäälingu tegevuse eesmärk on kaasa aidata Eesti Vabariigi põhiseadusega sätestatud Eesti riigi ülesannete täitmisele. See on suur ja oluline ülesanne. Aga täna siin on mul hoopis tunne nagu oleks mõne hea sugulase juubelil. Tead, et kogu suguvõsa on kokku tulnud ning saad tulla südamerahus teadmisega, et ka juubilar ise on täie tervise juures.

Suur osa eestimaalasi nõustub minuga, kui ütlen, et rahvusringhääling ongi pereliige. Teate ju seda tunnet, kui tänaval tuleb vastu teleekraanilt tuttav saatejuht ja instinktiivselt teretad teda. Pärast alles taipad, et tegelikult sa ju ei tunnegi teda. Või kui õhtul poesabas hakkab sinu selja taga rääkima tuttav raadiohääl, siis tundub veider, et ta ei räägigi, mitme sekundi kaugusel esimene eestlane kõige kiiremast norralasest parasjagu oligi.

Nii kodused ja soojad suhted ongi eestimaalasel rahvusringhäälinguga. Seda peegeldab ka usaldusreiting, mis on palju suurem tunnustus teie tehtavale tööle kui mõni auhind või mingi saatevööndi vaatajanumbrite võrdlus.

Hea kvaliteediga objektiivne riiklik tele- ja raadiokanal tõenäoliselt tahaks muidugi olla kõige vaadatum kanal. Aga tegelikult pole see kõige olulisem. Natuke töötab ERR kindlustuspoliisina ses maailmas, kus tihtipeale ei saa enam väga lihtsalt aru, mis on teave ja mis libateave. Sestap on usaldusnäit isegi olulisem kui vaatajanäit. Igaüks teab, kus on usaldusväärne informatsioon. Isegi kui AKd või Välisilma vaadata ei viitsi, siis tead vähemalt seda, et kui maailm tõsiselt üle mõistuse käima hakkab, saab sealt seletusi.

Usaldus on tunnustus, usaldus on ka vastutus. Veel kolmkümmend aastat tagasi oli informatsiooni leviku lakkamiseks vaja eeter vaikseks sundida.

Praegu on pea samamoodi võimalik eetrit halvata seda infoga üle külvates. Üks asi on kõik see, mida ei saa nimetada ajakirjanduseks, kuid mis käib meedia definitsiooni alla. Aga selle kõrval peame järjest rohkem arvestama ka teadliku ja sihipärase desinformatsiooni levitamisega.

Kuigi aasta lööksõnaks 2016 on sõna tõejärgne, siis ma ei taha kuidagi leppida, et meil ongi käes tõejärgne ajastu. Ei ole. Tõejärgseks võivad seda pidada need, kes ei taha pingutada tõe ülesleidmisega. Tõejärgseks võivad tahta maailma nimetada need, kelle eesmärk ongi segadust külvata ning kasutada meediakanaleid hoopis mingiks muuks eesmärgiks. Ärme lepi sellega, et niisuguseid leidub. Ärme ise võta üle sõnavara, mis proovib muuta tasakaaluka ajakirjanduse mõttetuks ja tõestada, et see on võimatu. ERR saab ja peab jätkuvalt tegelema faktiga ja nende tasakaaluka analüüsiga.

Kui me mõtleme ajas 30 aastat tagasi, siis tundub, et maailm on palju muutunud. Meedia on tundmatuseni muutunud. Muutunud sügavamaks, mitmekihilisemaks ja palju laiemaks. Infot on nii palju rohkem. Kõige kohta.

Kui 30 aastat tagasi oli peamine väljakutse info saamine, siis täna on kõige suurem väljakutse info ignoreerimine. Või kui täpne olla, siis just selle olulise info välja sõelumine.

Maailm meie ümber muutub järgmise 30 aastaga aga veel oluliselt rohkem, kui eelmisega. See käib ka meedia kohta. Infot sisaldavat bittide hulka näitavad graafikud sööstavad kindlasti ka edaspidi sirgjoones üles.

Seda olulisemaks muutub ajakirjanike, toimetuste ja meediakanali roll. Seda vastutusrikkam on rahvusringhäälingu roll nii Eesti kirjeldamisel kui välismaailmas toimuva vahendamisel.

Jah, muidugi meil kõigil on tänapäeval võimalik ka ise New York Timesi lugeda või BBC uudiseid vaadata. Jah, järjest rohkemate inimeste jaoks kaotab traditsiooniline meedia üldse mõtte ning info hankimisel piirdutakse erinevate online-platvormidega. Kuid sellegipoolest just teie seaduses on kirjas – peate aitama kaasa Eesti riigi ülesannete täitmisele. Selliste ülesannete täitmisele, mis on kirjas meie Põhiseaduses. Sellepärast on teie käsutuses jupike riigieelarvet, et saaksite oma seadusest tulenevat tööd teha. Ja sellepärast on meil televaatajana õigus oodata teilt objektiivset ja olulist infot, põnevat ja põhjendatud mitmekülgset arvamust pea suvalisel hetkel, kui meile tuleb pähe mõni ERRi kanal sisse lülitada või üha enam hoopis internetist podcaste välja tuhnida. Meelelahutusel muidugi on oma koht ERRi kanalitel, aga ma ei kurvasta, kui ERRi meelelahutus või seriaal jääb alla erakanalitele. Ma kurvastaksin siis, kui AK jääks alla erameedia meelelahutuslikele uudisprogrammidele. Seal on teie seadusest tulenev kohustus olla parem, Tujurikkuja on boonus, aga tema puudumine ei riku isegi tuju, ammugi siis Ringhäälinguseadust.

Aitäh teile teie töö eest! Ilusat pidu!

Vikerraadios mind veel mäletatakse.

Olen rõõmus sooja vastuvõtu eest Vikerraadios. Üllatas, et nii palju toredaid endisi kolleege veel seal töötab ega tunne minu suhtes tõrjuvat hoiakut, ehkki riigivõim, osa meediakanaleid ja ka vanu kolleege TTVst tegelevad päevast päeva minu laimamise ja süüdistamisega. Kas tõesti üks raadiohääl, kes on teinud üle tuhande saate, millest ERR arhiivis on järelkuulatavad umbes pooled, võis olla selline pätt ja kaabakas, et oma põhitöö kõrvalt tegeles omastamisele kaasaaitamisega!? Kas usute seda? Olge ausad nagu mina. Olen täitnud oma töökohustusi komakohtadeni mulle antud korralduste ja konsensuse põhjal. Nüüd seesama telekanal, kelle ülesehitamisesse olen panustanud 5,5 aastat tõrjub mind, esitab totraid süüdistusi, suleb mulle eetri, sest Tallinn nii käsib. Ma küsin, mis jääb sellest linnast alles, kui kõik need, kes on selle ülesehitamisse panustanud, nagu mina, visatakse ukse taha?! Olen Tallinna patrioot, olen kahel korral kandideerinud volikogusse. Algul valimisliidus Tallinn, 2014 Keskerakonna nimekirjas (olemata siis erakonna liige). Olin abiks tollastele kandidaatisele, kes said lõpuks väga palju hääli. Kui nüüd valitsuses Keskerakond hülgab mu töö ja panuse, siis ei näe ma enam mingit põhjust selle erakonnaga tegemist teha. Kuulake mu intervjuud Vikerraadios, kus ma ei puudutanud kuidagi seda häbiväärset lugu, millega tahetakse mulle kott pähe tõmmata.

http://vikerraadio.err.ee/v/vikerhommik/rubriigid/vikerhommikintervjuud/loigud/2fd7953d-3a9b-4a73-87b3-9bb0ffee5b92/intervjuud-raadiolegend-mart-ummelas-roomu-teeb-see-et-olen-veel-elus