laupäev, 16. juuni 2007

Mis võib kaduda koos Maalehega?

Tere taas! Sel aastal oleme koos Andri Maimetsaga otsustanud meediakommentaare teha ka läbi suve. Ehk on sellest pisutki abi selleks, et ajakirjandus nii pöördumatult ei hapukurgistuks ega suveks oma luuke kinni paneks. Kuigi, jah, luukide sulgemisest on juba teatanud ka mitu telekanalit ning ka Postimehe arvamus- ja kommentaarilisa AK ilmus laupäeval viimast korda. Äripäevgi hakkab küllap taas ilmuma harvem ja nii edasi ja nii edasi. Jääb veel oodata, mitu päeva pausi jaanipäeva ajal tehakse. Ehk ainult vaesed raadiojaamad ei saa koos muu meediaga suikuda suveunne, sest puhkav inimene kuulab ju vägagi hea meelega muusikat ja vahel ka huvitava jutu puhumist.
Eelmine nädal tõi meile uudise selle kohta, et Maalehe aktsionärid otsustasid oma lapsukese Luige kontsernile maha müüa ja hakata nautima prisket rantjeepõlve. Minul on sellest igatahes väga kahju, sest sellega lakkas olemast viimanegi majanduslikult sõltumatu ja toimetuslikult iseseisev laia levikuga Eesti ajaleht. Mulle võidakse küll kinnitada, et omanikuvahetus ei muuda lehe sisus midagi, et suuraktsionär Luik suhtub suure pieteeditundega nii Maalehe traditsioonidesse kui nädalalehe lugejate ootustesse, kuid karmid turumajanduslikud faktid kõnelevad teist keelt: ka Maaleht peab hakkama nüüdsest alluma mitte oma toimetajate ja lugejate, vaid Ekspressi kontserni aktsionäride tahtele. Kui piisavalt kasumit ikka ei tule, pannakse leht kinni nagu tuuletõmbust tekitav luhvtaken. Ei, mitte nüüd kohe ega selle toimetuse ajal, vaid veidi hiljem, kui struktuursed reformid on läbi viidud, reklaamiosakond ja trükikoda välja vahetatud, toimetajaskonda noorendatud ja autorkonda ratsionaliseeritud, aga kasumit ikka ei tule.
Miks ma muretsen Maalehe pärast!? Aga sellepärast, et see oli vist viimane Eesti leht, kuhu ma ise olen ka kirjutanud, sest ma tean, et mu kolumne seal lõputult ei marineerita, ei moonutata trükis nende sisu tundmatuseni, ei lühendata nende pikkust kellegi suvast tulenevalt, ei lükata tagasi kui toimetusliku joonega mittesobivaid ja nii edasi, mis on aga nii tavaline teiste meie suurte ajalehtede puhul. Loomulikult sedagi vaid siis, kui sulle armulikult üldse sellist võimalust pakutakse, et oma kirjatükki seal kord aastas avaldada. Tänu sellele on Maaleht olnud tõesti üks viimaseid avatud mõttevahetuse ja pluralismi kantse meie muidu nii võimupolitiiliselt korrektses ajakirjandusmaailmas, kus näiteks uuriva ajakirjanduse verstapostiks nimetatakse ka sellist ajalehte, mis kõige kontrollimatumatult avaldab igasugust kõmu. Maaleht pole seda minu arust kunagi teinud, pigem on ta püüdnud just selle teise lehe kõmu nii mõnelgi korral asjalike faktidega ümber lükata.
Ja veel üks võrdlus: kui viimase Eesti Ekspressi A-osa 64 leheküljest on 19 üle terve lehekülje ulatuvad reklaamid ja kuulutused, lisaks muidugi äraarvamata kogus muid teksti sisse poetatud kuulutusi, siis Maalehe 34 leheküljest on vaid üks tervenisti reklaami all. Ehk siis suhe on Eesti Ekspressi ostjale 17 krooni ja 90 sendi eest 45 lehekülge lugemist, Maalehe puhul 13,90 eest aga tervenisti 33 lehekülge. Jätkem igasugu lisad sinkohal kõrvale, sest ka need on valdavalt reklaamiga täidetud. Pole siis ime, et Maalehe senine kasum on olnud isegi kümneid kordi Ekspressi omast väiksem. Ent kas ka Maalehe ajakirjanduslik ja sotsiaalne väärtus!? Küllap on see olnud pigem pöördvõrdelises suhtes lehe tootlikkusega. Ent nüüd peab ka Maaleht ennast peagi õigesse roodu seadma. Missuguste tagajärgedega, seda näitab muidugi aeg.
Muide, Soome soliidseim üldhuvi- ja poliitiline ajakiri Suomen Kuvalehti avaldab üle terve lehekülje reklaami vaid paaril-kolmel lehel, ja neistki enamik oma ajakirja kirjastuse väljaannete enda reklaamid. Muidugi on ka selle ajakirja hind märksa soolasem, praegu üksikmüügis üle 80 Eesti krooni, kuid 70 sisukat lehekülge iga nädal väärivad kindlasti seda raha rohkem kui klatspaberil seebiooper. Kas ei vajaks ka Eesti täna pigem sisukat nädalaajakirja kui küsitava iseloomuga meediakontsentratsiooni, mis paratamatult vähendab meie ajakirjandusväljal arvamuste paljusust. Kas leiduks Eestis sotsiaalset ja miks mitte ka arvestatavat finantskapitali, mis oleks huvitatud eelkõige Eesti ühiskonna arengust, mitte üksnes oma tulusast ärist!?
Kuulmiseni!