reede, 11. detsember 2009

Stereotüüpide piiramisrõngas


Mida rohkem jälgin Eesti avalikkuses peetavat diskussiooni, seda enam tunnen, et ma ei suuda seda enam jälgida. Minu jaoks pole sugugi enesestmõistetav, et valmistõed ehk klišeed ruulivad, et keegi, lajatades järjekordse sildi kellegi otsa ette, väärib üldse käsitlemist.

Mis tahes väitlustes kõlab ”kommunist” kui lõplik must tõde, rääkimata ”punasest”, ”endisest” või täna üha sagedamini ka ”keskerakondlasest”. Neis võrdsustatakse inimesi ja nende tegusid, üldse asju arutamata. Ketser on ketser!
Olemata kunagi olnud formaalselt kommunist, tunnen ma täna üha rohkem meie tarretuvas ühiskonnas vajadust just sellise mõtteviisi – revolutsioonilisuse – järele. ”Punane” olen nagu nii, sest elasin oma elu esimese poole kurikuulsas Nõukogude Liidus. ”Endine” olen ma iga uue pealetükkiva põlvkonna jaoks, kes ei saa ega hakkagi aru saama, kust nende enda juuremugulad on võrsunud.
Kui vanasti porisesid vaid vanakesed, et ”meie nooruses oli ikka kõik teisiti ja paremini”, siis nüüd sülitavad alla 40aastased, et ”50sed ja vanemad on ikka pätid, kaabakad ja reeturid, sest elasid ja talusid vastu hakkamata toonast süsteemi”. Huvitaval kombel nii mõnigi meie eakaaslanegi poeb sellesama ”absurdrahvusliku” vihmavarju alla, et ise süütuma jänkuna näida.
Mina ei häbene midagi, mida tegin või ütlesin siis, toona, aegajalt pean küll häbenema ühtteist, mida teen täna, sest see minevikuga seotud süüdistuste arutu koorem lasub ka minul ja sunnib mind otsima sõnu, väljendeid, hoiakuid, mis mind kõige rumalamate rünnakuist säästaksid. Oleksin oma mineviku suhtes kindlasti märksa leplikum ja selle üle lausa õnnelik, kui see ei tähendaks täna enda vabatahtlikku moraalset oksa tõmbamist.
Mida me siis tollal tegime valesti, et lõukoerte karjad ja muud salasigatsejad võivad meid nüüd massiliselt vaenata? Elasime oma lihtsat, kiretut elu, just samuti nagu elasid eestlased sadu aastaid varem saksa mõisnike, rootsi härrade või vene ametnike ikke all. Miks me ei süüdista Kreutzwaldi nimevahetuse pärast või Jannseni laulupeokava saksameelsuse pärast? Nojah, Grenzsteini me juba pisut süüdistame, sest tema Vene-meelsus kõlab kangesti kokku praeguse konjunktuuritrendiga. Nüüd siis ka Tuglas ja teised eesti viimased kirjanikud... Ha-haa!
Jah, me tegime nõukogude ajal mingeid eetilisi mööndusi, aga me teeme neid täpselt samuti ja enamgi täna, kui kommertslik rahakultus meid maadligi surub ning ajakirjandusliku peavoolu kolletumine sunnib elu kajastama vaid mustvalgetes toonides. Mis vahet on tollases rahvavaenlase otsimises võrreldes tänase rahvavaenlase otsimisega?! Metodoloogiliselt igatahes mitte midagi. Tollal pidime alluma võõrvõimule, täna peame alluma OMAvõimule, aga sageli pole erinevus emotsionaalselt üldsegi erinev. Vale jääb valeks, tulgu see võõr- või omavõimu suust. Viimase suust ehk valusamanigi.
Mida teha? Ei midagi. Kohanduda, nagu kohandusime siis, kui see oli füüsiliselt ehk mõnevõrra keerulisem (ja emotsionaalselt lihtsam), sest jälitusorganid töötasid efektiivsemalt. Ent olen üsna kindel, kui esitaksin täna ja siin kõiki oma mõtteid avalikult just sel kujul, nagu sisimas arvan, ei pääseks ma jälitusorganeist tänagi.
Sõnavabadus on ju ilus müüt, ainult et missuguse ”sõna” vabadus? Kas ka sellise, mis osutab võimupidajate sõnamurdlikkusele, rahvakaugusele, omakasupüüdlikkusele, reetlikkusele? Avalikkuses sõna võtvat inimest on alati kerge sõnast püüda, nagu on ka juba juhtunud. Enda teada olen tahtnud alati parimat, aga paraku saad ikka … (sedasama) vastu pead. Mis tähendab, et MEIE seas on küllalt ja üha rohkem neid, kes tahavad karistada teisi ainult selle lihtsameelsuse eest, kui nad julgevad tahtmatultki läheneda „rahvusliku korporatiivsuse“ aimatavaile piiridele.
Ma ei loodagi, et suur osa selle lehe lugejaist võtaks minu tänast kolumni tõsiselt just TÄNA. Enamiku jaoks saabub ju tõehetk alles siis, kui (parafraseerides) ”Tõehetke” saade on ammu läbi.

MART UMMELAS

kolmapäev, 18. november 2009

Värvidemäng


Mis värvi on armastus? Laulusõnad jätkuvad: „Kui teaks küll oleks hea! Su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma, et iga päev mu armastust siis näeksid sa.“


Võib aru saada, miks nii kõrge tunne nagu armastus, inimelu ülimaid eesmärke, seostatakse mingi värvusega (mida laulus küll ei mainita), sest ka eri värvustesse suhtume me ju emotsionaalselt erinevalt.

Küllap samal põhjusel seostatakse värvusi ka poliitikaga ning riikliku sümboolika, näiteks lippude vahendusel ka riikluse alustega. Kõik see on mõistetav seoses positiivsete emotsioonide ja üllate põhimõtetega, kuid värvide vastandamisel võivad need muutuda ka vahendiks varjata tegelikke taotlusi ja inimesi sel kombel pimestada.

Oleme uhked oma lipuvärvidele, aga nende pidev vastandamine näiteks punasele lipule on omandamas mingit märksa laiemat, demoniseerivat tähendust, mis kõige äraspidisemal kujul avaldus omaaegses aktsioonis „Kommarid ahju!“ Piisab kellegi värvimisest punaseks, ja sellega olekski nagu kõik öeldud!
Selline värvussümboolika laieneb ka neile, keda tembeldatakse „lilladeks“ , kes aga isegi tahaksid esineda hoopis vikerkaarevärvides. Teame, mida tähendab „pruun katk“, aga ka seda, mida elanikkonna erimärgistusena tähendasid kollased kuusnurgad või roosad ringid. Ent kas ikka alati teame või õieti vaevumegi süvenema selliste märkide tegelikku sisusse!?

Viimatise valimiskampaania ajal hoogustus taas erakondade ja inimeste jaotamine valgeteks ja mustadeks jõududeks. Tasus vaid jagada poliitiline väli mustaks ja valgeks ning näis, et sellega on rahvale kõik öeldud. Kõik, mis tuleb tumedalt poolt, satub vääramatult süngesse varju, mida aga teevad valged, seda valgustatakse pimestavate prožektorikiirtega, mis ei lasegi sündida varjudel. Ometi taunime näiteks kunstis või ka ühiskonna-asjades labastavat mustvalget käsitlust. Miks peaks see siis pädema päevapoliitikas!? Või oleme tõesti „tähesõdade“ klišeede mõju all!?

Päevapoliitikas ja valimistelgi kasutatakse palju värve. Meil on erakondi, kes seostavad ennast juba nimetuses või oma imidžis teatavate värvitoonidega. Kasutatakse ära inimpsüühikas sissetöötatud stereotüüpe, mis seostuvad kas traditsiooniliselt või psühholoogiliselt eri värvuste mõjuga. Piisab sildist „rohelised“ ja polegi vaja enam enam tõestada selle ideoloogia põhjendatust; maalida oma loosungid kollaseks ning sellega ongi öeldud, kes peaks olema võitjaerakond; või valida üks teine roheline toon ning rahvas teab, et „kes siis veel!“ Isegi punane roos on taas arglikult avalikkusse tagasi tulemas, ehkki justkui punastades mineviku eelarvamuste koorma all.

Ometi on elu täis just pooltoone, nii otseses kui kaudses tähenduses. Kõigil värvustel on oma koht meid ümbritsevas maailmas ning ükski värv ei esine seal puhtal kujul ega suveräänselt, teistest sõltumata. Meie nägemises moodustub ühe või teise värvuse tajumine just naabervärvuste mõjul. Üksnes pimeduses ei suuda inimene värvusi enam eristada, just siis saaks üldse kõnelda mustast ja valgest jõust. Kas tõesti tahame oma elus jätkuvalt kombata vaid pimeduses!?

Ei, ma ei taha kedagi keelata valimast endale sobivat värv reklaami kujundamiseks ega seostamaks oma imidžit identiteedivärviga. Tahan vaid rõhutada, et tõde on tegelikult vaataja silmades. Värvimängude jälgija ei tohiks langeda lihtsustatud käsitluste lummusse ega asendada ratsionaalset analüüsi sotsiaalse pimedusega.

Värvimaagia on nagu mustkunst, see võib meid võluda ja siiralt imestama panna, aga tegelikult teame ju hästi, et see kõik on vaid käteosavuse ja abivahenditega loodud illusioon. Üritagem samuti aru saada ka värvidest meie ümber.

esmaspäev, 2. november 2009

E-riigist intelligentseks riigiks


Eesti riik on kümmekond aastat lebanud e-riigi loorbereil. Paljud meie arvamusliidrid on juhtinud tähelepanu sellele, et innovatsioon riiklikul tasemel on soikunud. Ehkki elame just praegu innovatsiooniaastat, siis küsigem, missuguse uudse lahenduse või reformiga võiksime tänavu kiidelda!? Vaevalt võiks selleks pidada paralleeldemokraatia loomist nn mõttekodade baasil. Milliste põhimõtteliste uuenduste üle hakkaks rahvas hääletama 27. detsembril, nagu sai kevadel lubatud?!
Tegelikkuses näeme peamiselt vaid rahade lineaarset kärpimist, ka nende institutsioonide puhul, mis võiksid tuua arengukiirenduse, mida soikunud Eesti majandus nii kibedasti vajaks. Kummaline, et ka haridus- ja teadussfääri sunnitakse kokku hoidma, ehkki just nendest sõltub see, kas üldse ja millal Eesti tänasest majandusaugust välja ronida suudab. Sotsiaalsed töökohad on kahtlemata vajalikud, et vähendada eeloleval talvel ärakülmuvate asotsiaalide koguhulka, kuid riik peaks siiski eelkõige hoolitsema oma avangardi eest, kellel on potentsiaali ja (veel ka) soovi Eesti taas rajale aidata.
Oktoobri viimasel nädalal esitles TTÜ tarkvaraprofessor Kuldar Taveter raamatut, mille on välja andnud Massachusettsi tehnikaülikool, mille võiks ilma süümepiinadeta asetada objektiivses reitingus ettepoole kõigist nn klassikalistest ülikoolidest, sest just sealsete teadlaste töödel põhineb viimaste aastakümnete revolutsioon tehnoloogias ja teadusliku maailmavaate võidukäik vaimupimeduse üle. Professor Taveter koos oma partneriga Melbourne’ist on teosega ületanud selle kõrge künnise, mis muudab teadlase isikliku idee uueks sõnaks globaases teaduses. Kas või intelligentse kodu vormis, kus inimene ja tehisintellekt toimivad teineteist täiendavate loomulike partneritena.
Mõeldes täna Eesti e-riigi viimase aja kurvale saatusele loodan veel, et siinsedki otsustajad üritavad ükskord välja tulla oma konservatiivsest kärpimisloogikast, et hakata looma alust uuele kasvule just nende innovatiivsete ideede varal, mida Eesti teadlased on juba esitanud või kohe valmis looma. Paraku, nende hingetoru koomale tõmmates suretame viimsegi lootuse, et tänast nukrat seisu üldse kunagi ületaksime.

teisipäev, 13. oktoober 2009

MEEDIAPEKSU NÄDAL

Nädal algas halva üllatusega: ajaleht kirjutas, kuidas üks Tallinna ametnik tegi töötelefonilt ühe valimiskampaaniaga seotud kõne. Mind puudutas see otseselt, sest reklaami oli tehtud mulle kui Keskerakonna esinumbrile Tallinna kesklinna valimisringkonnas. Ent rünnakuga ametniku vastu lugu ei piirdunud. Leht jätkas rünnakutega minu vastu veel järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval. Minu vastulauset ära ei trükitud. Hullemgi veel – kui püüdsin oma raha eest avaldada reklaampinnal tasulist teadet, keelduti ka sellest. Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb Agu Sihvka kombel alustada päris algusest.
Vol 1. Kuidas linnaametnik ühe telefonikõnega eksis
Reede pärastlõunal püüdis üht telefonikõnet võtta linnavolikogu nõunik, kes on mu erakonnakaaslane ja nõustunud mind valimiskampaanias toetama. Mobiilinumber ei vastanud, aga mõne aja pärast helistati tagasi. Aeti juttu valimistest, teine pool oli sõbralik ja huviline. Esmaspäeval teatas Eesti Päevaleht: Tallinna ametnik teeb töötelefoniga valimisreklaami.Kurioosum on selles, et kasutan valimiskampaania tegemiseks Keskerakonna büroo ruume, kuhu olen Elionilt tellinud ka eraldi telefoniliinid. Kes on soostunud mu kampaanias kaasa lööma, valijaid mobiliseerima ja neile infot jagama, teevad seda töövälisel ajal erakonna büroos. Nüüd patustas üks ametnik mugavuse ja liiga pragmaatilise kalkuleerimise tõttu - et kui helistada mobiilinumbrile, siis on seda mõistlik teha samuti mobiililt. Linnarahva raha meeletut kulutamist mõistagi polnud, kuid rünnaku alustamiseks ajakirjanduses on vaja vähe, piisab ka provokatsioonist. Nagu ajakirjanikud lehes siiralt üles tunnistavad: EPL helistas ise volikogu nõunikule, "püüdes jätta pensionäri muljet".Pole vist mõtet lisada, et minu käest lehetoimetus seejuures kommentaari ei küsinud, kuigi minu nimi esineb loos neli korda ja lisaks on selle juures märklauana ka minu pilt.
Vol 2. Kuidas leht rünnatavale sõna ei anna
Järgmisel päeval tuli duubel 2: EPL kirjutas jälle Vitsutist, nimetades loos korduvalt nime, aga kõnealuse enda suust mitte sõnagi. Uudiste küljel avaldatud jutukese lõpus oli hoopis lause, et Vitsutilt ei õnnestunud kommentaari saada. Võibolla oleks pidanud vaatama sellest valest mööda – loo juures avaldatud uhket veerandküljelist fotot, ja sellise valimisreklaami eest tänulik olema?Aga vale see väide oli, sest leht oli eelmisel päeval mu kommentaari saanud. Toimetaja proovis end õigustada, et avaldas vastuse online’is, aga üldteada hea ajakirjandustava kohaselt peab rünnatav end lahinguväljal kaitsta saama. (Paraku – enne valimisi langeb Eesti peale ikka valikuline moraali- või mälukaotus.) Minule jäi võimalus küsida ajakirjanduskohtu sõltumatut hinnangut ehk pöörduda Avaliku Sõna Nõukogu poole. Sellest veidi hiljem. Et see pöördumine polnud aga ennatlik samm, seda kinnitas järgmise päeva EPL ise. Nimelt tuli seal juba kolmandat päeva järjest arutusele Vitsuti „süüasi“. Algas sõltumatute ekspertide ärakuulamine.
Vol 3. Kuidas heauskne professor sisse mässiti
Kolmandal päeval jätkus mäng ühte väravasse. Endiselt eirates „süüalust“ hankis EPL sõltumatu eksperdi, Helsingi ülikooli politoloogiaprofessori arvamuse – mõistagi ühemõtteliselt tauniva. Seejuures aga jäid n-ö tehnilised nüansid tähelepanuta. Nt see, et professoriga võivad ju vestelda teisedki. Ja saada teada, kuidas tema küsitlemine aset leidis. Mees, kes harjunud põhjanaabritele poliitika taustu avama, oli nüüd vägagi häiritud ja pidi tunnistama, et Eesti ajakirjanike telefoni-küsimustele ei tasu vastata – võid astuda millegi ebameeldiva sisse. Aga samas on ka raske midagi kahtlustada, kui esitatakse vaid üldisi valimisteemalisi küsimusi ja palutakse Soome tavasid kirjeldada, tõdeb ta. Muuhulgas ütleb professor nende tavade kohta: „Soomes tähendab hyvä journalismi kindlasti ka teise poole ärakuulamist.“ Selle kohta muidugi lehest midagi lugeda ei olnud. „Loo tausta mulle ei selgitatud ja enne avaldamist seda läbi lugeda ka ei saanud,“ võttis soomlane, kes end nüüd sinisilmseks ja heaukseks nimetab, ilmse manipuleerimis-juhtumi kokku.
Vol 4. Kuidas leht õpetab enesekaitset Oota järge!

Toomas Vitsuti blogist

pühapäev, 11. oktoober 2009

Hüüdja Hääl: Lumivalgukese ja kurja nõia kompleks

Hüüdja Hääl: Lumivalgukese ja kurja nõia kompleks


Lumivalgukese ja kurja nõia kompleks

Mäletate veel muinasjuttu Lumivalgukesest ja 7 pöialpoisist? Ja kurjast nõiast, kes pidevalt vaatas peeglisse ning päris tollelt, kas ta on ikka kauneim kogu maailmas. Kui ühel päeval teatas peegel, et nõid pole enam kauneim, siis lõi ta peegli puruks ja otsustas Lumivalgukese ära mürgitada.
Jälgides tänast Eesti elu ja osa eestlaste (aga ka mitte-eestlaste) hoiakuid üksteise suhtes, aga samuti aegajalt siin ilmnevaid tõrjuvaid või lausa vaenulikke hoiakuid teisest rahvusest või rassist inimeste vastu, kellega koos peame elama, meenub mulle just see vana muinasjutt. Ksenofoobsed inimesed käituvad tegelikult samuti kui too kuri nõid peegliga, kuid kelle enesepettus lõpeb ikka ükskord ära ja vallandunud viha hävitab nõia endagi.
Meedias kirjutatakse viimasel ajal palju sellest, et eelolevail valimistel saavad ühed või teised erakonnad rohkem toetust kas eestlastelt või venelastelt. Mind huvitaks see, kuidas küsitlusfirmad on selliste tulemusteni jõudnud. Teatavasti Eesti Vabariigi ametlikes isikudokumentides ei mainita kusagil rahvust, ka rahvaloenduste puhul on sellele küsimusele vastamine olnud täiesti vabatahtlik. Tekib õigustatud küsimus, miks tahetakse endiselt tõmmata kunstlikku piiri siin legaalselt elavate inimeste vahele, eristades neid selle puhtemotsionaalse ja tegelikult ähmase tunnuse alusel?
Väideldes kavandatud keeleseaduse muudatuse üle avaldasin juba siis arvamust, et rahvus ja keel on meile kaasa antud meie enda tahtest sõltumatult, kuid keegi teine ei saa meie eest täiseas otsustada, mis rahvusesse me tahame kuuluda. Kahtlustan, et väga paljud need, kes esinevad „võitlevate eestlastena“ ja vaenavad teistest rahvustest inimesi, on ise segase identiteediga ning püüavad sel kombel kuidagi tõsta oma kõikuvat eneseusku.
Paraku toob selline suhtumine kahju mitte neile, kelle peal ennast välja elatakse (peegeldatakse) või keda soovitakse sellel „iludusvõistlusel“ hoopis kõrvaldada. Nagu nõiagi puhul on rahvuslike (samuti usuliste, kultuuriliste jms) ületamatute piiride tõmbamine ühes tänapäevases riigis ja ühiskonnas igal juhul hukatuslik, ja nimelt piiritõmbajaile endale.
Mõistetavalt on võõravaenul oma ajaloolised juured, sest oleme sajandeid pidanud elama maal, millest pidevalt üle marsitakse, käsitledes kohalikku rahvast kas paganate või fašistidena. Loomulikult on see meis tekitanud viha ja sünnitanud stereotüüpe. Ent 18 aastat pärast iseseisvuse taastamist oleks juba kord aeg aru saada, et toonase viha ülekandmine tänasesse avatud piiridega Euroopasse ja maailma on mitte üksnes naeruväärne nagu kurja nõia saatus, vaid ka ohtlik, sest see sünnitab just teistes rahvastes, kellega kokku puutume, meistki kõverpeegli pildi. Oleme paaril viimasel aastal seda võinud kogeda, kui kunagine konsensus siin elavate rahvaste vahel, mis tugines ühistele põhiväärtustele – vabadus, demokraatia, üksteise vastastikune austamine – purunes rumalate poliitiliste vastasseisude ja mineviku luukambritest välja kaevatud vaenude põrgutules. Nüüd, mõni päev enne valimisi, tundub kohati, et osa poliitikuid on otsustanud sama sõjakirve taas välja kaevata.
Ehk peaksime siiski olema targemad kui too nõid ja mitte sattuma raevu, kui peeglis paistab ka teisi kenasid nägusid või kui peeglisse vaatamise asemel vaadatakse teineteisele otse silma ja öeldakse „Tere tulemast!“?!

kolmapäev, 2. september 2009

Jutt või asi

Eestis elava briti nägemus Edgar Savisaarest ja keskerakonnast (PM 2.09.09 A. Turay Savisaar - Eesti seksikaim mees) on kahtlemata kellegi jaoks "seksikas" pamflett, ent kahjuks üsna pinnaline ja osutab autori vähesele Eesti nüüdisajaloo tundmisele.

Savisaare ja keskerakonna fenomeni mõistmiseks oleks britil tulnud vähemalt 30 aastat elada eelnevalt Nõukogude Liidus, et mõista, kust tulevad keskerakonna toetajad ja kust vastased. Tema väide, nagu oleks keskerakond vaikiva enamuse esindaja, ei saa kuidagi paika pidada, sest keskerakond kasvas välja just Eesti elanike aktiivseimast, tulevikku suunatud osast - rahvarindest. Vaikinud on nad suuresti tänases Eestis, sest keskerakonna toetamine pole „seksikas“.

Omaette probleem on see, et keskerakond on mitu korda "ajanud nahka" ja väga paljud selle intellektuaalsesse eliiti kuulnud inimesed on sealt erinevail põhjustel lahkunud. Ehkki, tunnistagem, mitte suutes enam sugugi samavõrd ühiskonna arengut mõjutada kui varem keskerakonna ridadesse kuuludes. Heaks näiteks on nii arengupartei kui sotsiaaldemokraatliku erakonna saatus - mõlemad „valgete erakondade“ potentsiaalsed partnerid tõrjuti peatselt just nende uute sõprade poolt võimu juurest eemale või nulliti lihtsalt ära.

Et Savisaar pole suutnud luua kolumnisti meelest „toimivat opositsiooni“, pole kahtlemata esmajoones tema süü, vaid ikka Eesti mineviku süü, mis tekitab umbusku igasuguse sotsiaalsuse suhtes. Ühiskonnas, kus elada on eesõigus vaid neil, kes ise suudavad välja ujuda, pole kohta kaastundel ega empaatial, mida keskerakond on püüdnud Eesti ühiskonnas jurutada. Muidugi mitte alati järjekindlalt ega ilma tagasilöökideta, sest sellise erakonna leiavad sageli üles ka need, kes tahavad sellel üksnes parasiteerida.

Kui tahetaks tänases Eestis Savisaare fenomeni objektiivselt analüüsida, ja ka sellest aspektist, miks erakond on endiselt suurima toetusega Eestis, eeldaks kriitikult, et tal poleks ideoloogilisi silmaklappe nagu tollel britil. Ilmekaks tõestuseks selle kohta on tema järsk kriitika Kadri Simsoni ettepanekute suhtes, mis kahtlemata on patriootlikud. vähemasti taotluslikult. Vaadaku britt vaid Soome suunas ja hakaku siis arutlema selle üle, kas üks riik on võimeline oma majanduse arengule kaasa aitama või mitte. Ja vaid ühe kibestunud lausejupiga väita, et Suurbritannias on need meetmed tema arust äraspidised, kinnitab taas kord tema enda eelarvamusi oma kodumaa ja seal teostatava leiboristliku, st sotsiaalsema poliitika suhtes.

Kordan, kahtlemata vajaks keskerakonna fenomen põhjalikku ja ausat kriitilist analüüsi. Olen ise lühikest aega kuulunud sellesse erakonda ja sealt välja astunud pärast seda, kui mind taheti sealt välja heita. Ent ma pole kunagi vaidlustanud seda kohta, mis kuulub keskerakonnale meie politiikamaastikul. Et keskerakonnal on nii suur toetus just venekeelse rahvaosa seas, on tegelikult suur pluss, sest see tasakaalustab mingilgi määral seda plahvatusohtlikku rahvuste segu, mis Eestis on nõukogude võimu tagajärjel sündinud. Ei tahaks mõeldagi sellele hetkele, kui Savisaart enam pole. Kelle poole pöördub siis suur osa vene elanikkonnast!?

Niisiis, ma ei leia, et briti mehe Delfi stiilis kirjutatud iroonia avaks kuigivõrd meie ühiskonna realiteete, pigem asetub see samasse ritta üllitistega kohalikelt propagandistidelt, kelle meelest üksnes naeruvääristades suurima erakonna juhti, üritades näidata teda mingi seksapiilse klounina, saavutame Eestis ühiskonna üksmeele ja õitsengu. Isegi siis pole sellest kasu, kui seda kirjutab poliitiliselt korrektse taustaga britt, kes peaks nagu seisma eemal meie poliitilisest mudamaadlusest.

Mart Ummelas
endine keskerakondlane

esmaspäev, 17. august 2009

Eestis helde = loll

Mis on heldus? Kui uurida viimaste aastate eesti ajakirjandust, siis käsitletakse seda üldjuhul vaid anekdootlikus või iroonilises kontekstis. Helde saab olla ehk vaid riigi- või kohalik võim, aga mitte inimene. Iga üksiksisiku, kui tahes rikkagi puhul, kõneldakse parimal juhul sponsorlusest, metseenlusest jne. Igatahes omakasuga seotud „heldusetaolisest“ suhtumisest väetimasse.

Tekib küsimus, kas ka tavaline, üsna vaene, keskmine inimene võiks olla helde, selline, kellel pole vaja oma heldust siduda mingi totra kampaaniaga ega lihtsalt maskeerida oma „heldust“ tegelike äriliste huvide taha? Kas majanduslikult rasked ajad välistavad üldse igasuguse helduse selle üldfilosoofilises mõttes?!

Eestlaste iseloom on minu jaoks üldse suur müsteerium. Kui lugeda Andrus Kivirähki teoseid, siis jääb mulje, et eestlased on vähemasti euroopalikus mõttes täiesti barbaarsed, egotsentrilised, et mitte öelda - antihumanistlikud - inimesed, keda huvitab vaid oma isiklik perversne heaolu, mis vastandub elementaarseile ühiskondlikele normidele. Ma ei tea, kas nii on tõesti, kuid tundub, et suuresti on kirjanikul oma hüperboolseis hinnanguis õigus, vähemasti tänase masu kontekstis.

Ent ma ei arva sugugi, et sellise hoiaku puhul oleks tegu vaid mingi nõukogude aja jäänukiga, sotsiaaldarvinistliku disproportsiooniga või lihtsalt mandunud eetikaga. Ilmselt on see omane eestlastele kui kuidagi ellujäänud rahvusele, kes on loonud oma identiteedi, jäljendades üksnes mitmeid vallutajarahvaid ja püüdes neid võimalikult hästi järele aimates saada väliselt samasugusteks. Soovimata aga sealjuures omaks võtta nende poolt proklameeritavat kristlikku eetikakoodeksit.

Seoses eesti keele normeerimise eelnõu arutlusega olen söandanud ajakirjanduses välja käia mõtte, et eestlasena olen ma vaid oma keele ja rahvuse vang. Sündides ei saanud ma ju valida teist keelt ega ka rahvust. Kui ma nüüd tunnen, et paljudes muudeski väärtushinnanguis ei suuda ma oma rahvaga leida ühist keelt, siis süüdistatakse seepeale loomulikult mind, aga mitte näiteks rahvusliku iseloomu kitsarinnalisust. Kas selline suhtumine on ikka põhjendatud tänases maailmas, kus pigem indidviid on primaarne, võrreldes selle juurdemõeldava rahvusliku mustriga, kuhu ta on „kogemata“ sattunud?!

Just heldusega seoses on mul tekkinud ka oma elus mõningad isiklikud probleemid. Tahaksin pidevalt olla kellelegi hea, anda talle rohkem, kui annab tema minule, aga see kujuneb tavaliselt farsiks. Isegi sellises naljakas seoses kui mu pangateenus, milelga toetan tänavalapsi. Mulle ei selgitata paraku kunagi, kes on need lapsed, kellele igakuiselt oma toetust jagan. Loomulikult annan vaid heast tahtest, aga kas siiski on vaid panga prerogatiiv valida toetuse saajaid!?

Teen oma põhitööd enda teada andumusega, olen raadioajakirjanik ja saan selle eest üsna tavalist keskmist palka. Tahaksin sellest hoolimta olla oma loomingus kvalitatiivselt midagi erilist, märksa enamat kui see, mille eest mulle makstakse, aga pidevalt tunnen tagasisidena, nagu arvaksid paljud ümberringi, et seegi, mida ma teenin, on kuidagi liigne. Ehkki ma pole kunagi esitanud nõudmisi oma töötasu suhtes! Kas se on eestlaslik uskuda, et keegi teine saab nagu nii teenimatult palju, ehkki ise saadakse enamgi!?

Olen tavalise väikese inimesena alati püüdnud teha teistele heameelt oma tagasihoidlike kingitustega, parimaga, mida suudan välja mõelda ja oma piiratud võimalustega rahastada. Olen kohati siiski tundnud, et seegi vähene seab kingisaajad piinlikku olukorda: nad arutlevad isekeskis, kas peaksid nüüd mulle samavõrd vastu kinkima? Ehkki nende võimalused võivad tegelikult olla ka suurusjärgu võrra suuremad.

Hiljutine debatt laste hääleõiguse osas oli mulle isiklikult valus, sest üritasin avalikkusele selgitada, et ehkki mul endal pole olnud õnne lapsi saada, tahaksin siiski toetada oma rahvast ja ühiskonda sel viisil, mis on minu võimuses, mitte üksnes spermat alaiali pritsides. Kahjuks kommentaaride tagasisidest jäi mulle mulje, et minu reaalne HELDUS ei huvita Eestis mitte kedagi. NEMAD (eestlased) tahaksid ikka saada reaalset tasu, kas või minu hinge omandamise näol, ehkki sellel pole mingit pistmist eesti rahva püsimajäämisega.

Selline protoplasma tasemel eestlaskonna suhtumine on mind jätkuvalt võõrandanud nn rahvast, seetõttu tahaksin üha sagedamini olla keegi muu kui keskmine eestlane, sest tunnen, et suur osa mu rahvast ei oska enam olla SIIRALT HELDE. Ei suuda suhtuda oma edasipüsimisse rahvana vabalt, sõltumata füüsilisest, kvantitatiivsest eksistentsist, tehes panuse täiustumisele inimestena. Rahvuse võrdkujuna nähakse vaid iseenda sissepoole pööratud mina. Mida peaksin mina selles rumalas olukorras tegema? Kas vabatahtlikult lahkuma sellest elust? Kas see rahuldaks enesekeskset rahvast? Kahjuks pean tõdema, et vaevalt seegi! Märterlus on meile paraku sama võõras kui heldus!

neljapäev, 30. juuli 2009

Keeleseaduse muudatus teenib natsi(onali)stlikke eesmärke

Kui kuulsin, et keeleseadust kavatsetakse muuta, olin üsna hämmeldunud.

/**/


Kas tõesti mingi selline seadus veel üldse kehtib? Lisaks põhiseadusele, asjaõigusseadusele, reklaamiseadusele ja paljudele muudele seadustele, mis sätestavad konkreetselt ja asjalikult mõningaid probleeme, mis tekivad verbaalse jt keelte kasutamisega meie tänapäevases, arenenud turumajanduslikus ühiskonnas. Lisaks ka inimeste põhiõigustega seotud konventsioonide ratifitseerimisele, millega Eesti riik on loodetavasti Euroopa Liitu astumisega seoses hakkama saanud. Mis on selles kontekstis üldse mingi «keeleseadus»?Kas vajaksime ehk ka kehakeeleseadust või koguni semiootikaseadust, et kõik siin selles pisikeses riigis ühtemoodi ja adekvaatselt aru saaksid kõigist märkidest, mida neile keskkonnas edastatakse? Kui olen jälginud meedias keelenormide «rikkumise» karistamise eestvõitlejaid, siis oleksid need minu arust esimesed, kes tuleks pokri pista piiratud keeletunnetuse, vananenud väljendusviisi või lihtsalt rumaluse pärast.Kas tõesti on meie haridus- ja teadusministeerium asunud kilplaste kombel hõlvamatut hõlvama ehk suruma seadusesätetesse olematuid väärtusi, kasutades selleks sealjuures erakordselt bürokraatlikku, kantseleilikku seadusekeelt?!Kui keeleseaduse uue versiooni esimesed peatükid sisaldavad vaid üldsõnalist rahvuslikku paatost à la «blä-blä-blä», millel pole ju mingit seadusjõudu, siis paragrahvis 19 jõuame juba otsese keele- ja käteväänamiseni: «Üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaannete, sh veebiväljaannete keelekasutus peab vastama kirjakeele normile. Kirjakeele normi nõuded ei kehti ajakirjandusväljaandes avaldatava kunstilise teksti suhtes. Piirkondliku levikuga ajakirjandusväljaannetes võib kasutada eesti keele piirkondlikku erikuju. Eestikeelsetes tele- ja raadiosaadetes kasutatakse korrektset eesti keelt.»Palun nimetage, mis on «kirjakeele norm». Mis on «korrektne» keel? Kas eelnõu autorid üldse saavad aru, et on olemas tohutul hulgal keeletasandeid, mille seas isegi seadusekeel pole kaugeltki kõige normeeritum, sest kehtib suurel hulga eri aegadel vastu võetud seadusetekste, milles nii sõnadel kui väljendeil on üsna erinev tähendusvarjund!?Ent ajakirjanduskeel pole kaugeltki surnud seadusekeel, vaid see on ELAV KEEL, mida ei ole, ei saa ega tohigi olla ahistamas kellegi järgitav norm. Sest see on võrdeline ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse ahistamisega. Inimesed kirjutavad oma rahvakeelseid arvamusi ajalehtedele, räägivad vabalt eetris, esitavad oma mõtteid teleekraanidel, toetades verbaalset väljendust ka kehakeele ja taustapiltidega. Mis kuradi korrektne keel?! Ja kes ja missugusel meetodil seda siis selle värdseaduse alusel kontrollima hakkab? Glavlit oli selle kõrval poisike, mida tänased keeleseaduse vägistajad tahavad kehtestada. Mitu sada miljonit keeleinspektoreile eraldatakse? Rääkimata sellest, et Eesti multikultuurses ühiskonnas on igasugune «keeleseadus» praeguseks muutunud inimeste põhiõigusi ahistavaks barbaarseks ja natsionalistlikuks terroriks.Kas keelame Eesti mittepõhirahvusest inimestel üldse eetrisse tulemast, sest nad eksivad rektsiooniga, või keelame oma sõnumit levitamast internetis, kui nad ei ela «omavalitsusüksuses, mille püsielanike enamiku keel ei ole eesti keel», ja mida üldse selline rahvuslike reservaatide loomine peaks tähendama!? Missugune tsiviliseeritud riik suudaks sellist segregatsiooni tänapäeval aktsepteerida!? Iga Eestis elav elanik, kodanik või alles veel püsielanik (ja ka «kolonistist» venelane) peaks saama suhelda riigi- ja omavalitsusorganitega eelkõige oma emakeeles, kas siis otse või tõlkide vahendusel. 21. sajandil on ülim lollus ja ebainimlikkus nõuda, et üle maailma siia tulnud inimesed õpiksid näiteks juriidilist keelt vähem kui ühe miljoni inimese emakeeles. Kui keegi sellesse tänapäeva Eestis veel usub, tuleks ta kiiremas korras saata psühhiaatrilisele ravile!Kogu viimatise diskussiooni suurim eksiarvamus ongi see, mida mõningates nn gallupites toetab 80 protsenti «rumalast» elanikkonnast – et me saame mingite omamaiste «seadusandlike ja repressiivsete vahenditega» kaitsta ettekujutuslikku normi, pealegi sedavõrd regulatsioonidele üldse mittealluvas valdkonnas kui verbaalne keelekasutus, kultuur laiemaltki. Harimatud inimesed ei saa aru ühest lihtsast tõest: et ei kirjutatud ega ka lausutud tekst pole kaugeltki kogu kommunikatsiooniakt. Me suhtleme omavahel lisaks keelele kümnete ja sadade muude vahenditega, milles ühel haruldasel, et mitte öelda eksootilisel keelel nagu eesti keel, on ühe miljoni inimese jaoks kindlasti üsna oluline, aga kaugeltki mitte ainus ega ammugi mitte vältimatu roll. Seda tõestab ilmekalt või see, et enamik doktoriväitekirju ei valmi ammugi enam eesti keeles. Tähtis pole ju see, mis keeles me (omavahel) räägime, vaid see, MIDA me räägime ja kuidas me sellega kogu inimkonda teenime ja ühtlasi elus hoiame. Hoolimata igasugustest tobedatest etnilistest tunnustest, mis enamasti on vaid kellegi haige aju väljamõeldis, pärand ajastust, kui inimene polnud sugugi ülim väärtus, vaid üksnes osa näotust riigist, pimedast religioonist või lihtsalt incognito, kellel puudus üldse isikupära. Võin olla eestlane, kuid keeldun mitte olemast INIMENE.

esmaspäev, 6. juuli 2009

Inimlikkust ei või suruda paljunemise Prokrustese sängi

Eestis sel aastal lainetav väitlus selle üle, kas peaksime andma hääleõiguse lastele, kehtestama taas kord lastetusmaksu või kuidas tagada eestlaste kui rahvuse jätkusuutlikkus, kaldub taas kord metafüüsilistesse arutlustesse selle üle, nagu mingite imevahenditega suudaksime tõsta iivet enneolematule tasemele ja produtseerida enam (kvaliteedimärgiga) eestlasi. Kas poleks siiski juba aeg meil, eestlastelgi aru saada, et elame ühendatud maailmas, kus probleem pole mitte kellegi (juurdemõeldavas) rahvustunnuses, vaid pigem rahvastiku kasvu mõistlikus pidurdamises ja koos sellega inimeste elutingimuste kvaliteedi kasvatamises!?

Iga täiendav eestlane elatub ju tegelikult mitte üksnes meie ressursi, vaid ka paljude meist märksa enam lõuna pool asuvate riikide ja rahvaste elutingimuste arvel. Eesti lapsed armastavad kuuldavasti banaane, aga keegi siin neid ei kasvata ega saagi seda teha. Järelikult, mida enam eesti lapsi ja banaanisoove, seda enam vajame kedagi seal kusagil, kes neid banaane mõõduka tasu eest ka kasvataks. Eesti rahvusliku tõusu lainel tunduvad sellised küsimused lausa pühaduseteotusena, aga tõde ei kao kuhugi. Kui soovime oma rahvastiku kiiremat kasvu, olgu selleks vahendid kui tahes "motiveerivad", siis tegelikult saab see võimalikuks ikka vaid kellegi teise, mõne teise sama väärika rahva elatustaseme arvel. Kui me seda täna „oma tarkuses“ ei mõista, oleme kahjuks tõeliselt loll rahvas.

Jutud sellest, nagu peaksime kuidagi suruma nurka neid inimesi, kes on oma elutöö teinud mujal kui laste sigitamisega, pole mitte niivõrd moraalselt rumal ja vastik etteheide, kuivõrd lihtsalt täielik lollus. Kuulun nende hulka, kellel pole olnud võimalust lapsi saada, sest mul pole olnud selleks lihtsalt soont ega sobivat partnerit. Sellest hoolimata olen teinud enda meelest kõik, et toetada oma kuut vendade last ja nende „alles“ üheksat järglast (loodetavasti see arv kasvab peagi!). Ma ei tunne küll kuidagi, et oleksin milleski seepärast süüdi ja peaksin hakkama veel nende oma siirate aastakümnete jooksul tehtud annetuste pealt lisaks maksma ebamäärasele ja tegelikult üsna vaenulikule Eesti riigile mingit täiendavat maksu või loobuma oma hääleõigusest. Läheks see raha ju tegelikult sellesama toetuse arvelt, mida olen andnud konkreetseile, tublidele ja väärikaile Eesti Vabariigi tulevastele kodanikele. Ja mitte ebausaldusväärse riigiaparaadi kaudu, vaid täiesti ots~e, ja puhtast südamest!

Kogu see mõttevahetus mingitest seadusandlikest ja muudest meetmetest kellegi karistamiseks või täiendavaks maksustamsieks kellegi registritunnuse põhjal mõjub minu ja küllap kümnete tuhandete minusuguste jaoks seetõttu põhjendatud küsimusena ja protestina, kas Eesti Vabariik tõesti väärib sel kujul enam edasikestmist. Kas tõesti väärib teiste riikide seas kohta selline mandunud riik, mis hakkab rakendama mingeid rassistlikke, et mitte öelda - natsistlikke - meetodeid oma rahvastiku lausa zooloogiliseks täiendamiseks, selle asemel, et toetada reaalseid lasteperesid, lastetoodete madalamat käibemaksu, kõike seda, mis aitaks kaasa normaalsema, tasakaalustatud ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamisele, selle asemel et rakendada tõeliselt vägivaldseid, lausa monstroosseid vahendeid puhtalt paljunemise toetuseks!? Tegelikult maksan ju mina maksumaksjana ka ka need võimalikud meetmed täiel määral ise kinni. Inimesed, olgem valvsad ja tulgem mõistusele!

pühapäev, 28. juuni 2009

Suikumine rahvuslikku (surma)unne

16. juuni üldstreigi ebaõnnestumine avas lõpuks minu silmad selles osas, mis tänases Eestis tegelikult toimub. Sain ühtäkki - kui välgulöögist - aru, et Eesti on oma revolutsioonilisest taasiseseisvumisajastust astunud pöördumatult kontrrevolutsioonilisse stagnatsiooni ja hävingu perioodi. Suure Prantsuse Revolutsiooni „eeskujul“ on Eesti hakanud isukamalt ja üha kiiremas rütmis sööma „revolutsiooni lapsi“.Mida me 1980. aastate lõpul tegelikult tahtsime? Lihtsalt inimlikumat elu, mille üle saaksime ise ja siinsamas Eestis otsustada. Võimalust tunda end ühe päris vaba riigi vabade kodanikena, kellest üksinda ja ainuüksi meist sõltub see, missuguses riigis ja ühiskonnas tahame tegelikult edaspidi elada. Sealjuures olime eestlastena ülimalt solidaarsed, üksmeelsed, ajasime oma asja maksimaalselt ühiselt, ja kõigi vaenlaste kiuste. Samas vältides rumalaid konfrontatsioone siin elavate teiste rahvastega.16. juuni üldstreik osutas, et mingit vähimatki solidaarsust Eestist enam pole mõtet otsidagi. Iga üksik eesti või vene töötaja kardab oma isikliku saatuse (ja aina väheneva palga ja muu kindlustunde) pärast tegemast igat vähimatki sellist liigutust, mille peale mingi nn tööandja esindaja (tavaliselt võhiklik personalitöötaja) võiks (seadusi ignoreerides) karjatada tema peale, ja töötaja alluks sellele vastuvaidlematult kui õigusteta ori. Kas mäletate, mida tegi Spartacus?Tööandjate selgitustest (ja ka avalikust meediast) jäi mulje, nagu oleks Tallinnas või Tartus busside graafikujärgne sõitmine Eesti ühiskonna jaoks midagi sama aksiomaatilist ja vältimatut nagu Piibli 10 käsku. Ei ole ju, kaugel sellest! Pealegi kogu bussiliiklus kuivab niigi päev-päevalt kokku, nii Tallinnas kui kogu Eestis, sest tööandjad on lihtsalt kasumiahned satraabid, kes ei kavatsegi busse enam käiku jätta, kui need ei tooda vähemalt 10-20 % jooksvat kasumit.Mis üksmeelsusest saame pärast sellist piinlikku ja otse öeldes häbiväärset läbikukkumist kõnelda!? Või mis tahes ühisest asjast, kui ühiskonna tegeliku elu üle on otsustamas hoopis mingi sisuliselt mandaadita tööandjate liit, kelle toetusest ettevõtjate endagi seas pole usaldusväärseid ega erapooletuid tõendeid?! Või erakond, kelle toetus oli viimastel eurovalimistel kuskil 20 % kandis hääletanute üldarvust?! Kas internatsid said omal ajal ligilähedaseltki sama suurt meedikajastust, nagu nüüd antakse tööandjate keskliidule või reformierakonnale, ehkki eelnimetatud ühenduse toetus oli 1980. aastate lõpul kahtlemata mäekõrguselt suurem kui tänastel järelmainitud „tegijatel“!?Ühinegem rahvuslike laulude ühislaulupeol, avagem suurejoonelist vabadussammast, tähistagem oma lipu aastapäeva kohati väsitavate, kuid siiski õnnelikuks tegevate üritustega, aga ühtaegu julgegem endalt. aga ka teistelt eestlastelt küsida, kas see pole tegelikult omalaadne mehhaaniline asendustegevus, mida enese rahustamiseks harrastame, selle asemel et kõnelda oma riigi tegelikust kehvast seisundist, tegelikest valupunktidest!?Meie seisund siin Eestis meenutab mulle üha rohkem intensiivravipalatis lebava igasugu välismaiste (Tsahkna hangitud) torude all viimseid hingetõmbeid tegeva kehandi teadvuses ilmnevaid tagasivaateid elu viimaste aastakümnete (suurepärastele?) tegemistele, et sellega kuidagi rahustada kaduvat hinge tema agoonilises surmaeelses seisundis, andmaks niiöelda enne „taevasse“ tõusmist iseendale viimse võidmise. Oleme jõudnud suuresti sellisesse seisu, kus rahvuslik surm on tegelikult märksa ausam ja valutum alternatiiv kui jätkuv ebamäärane ja piinarikas edasielamine kõikvõimalike reedetud väärtuste surnuaial.

esmaspäev, 11. mai 2009

Enesestmõistetavuse ülbe ignorants

Kes meist poleks kokku puutunud inimestega, kes endas ealeski ei kahtle. Ehkki neil on vahel ka õigus, sünnitavad nad sellest hoolimata enda ümber mürgise sallimatuse õhustiku, milles juba eos lämbuvad teiste inimeste head algatused ja püüdlused. Riigijuhtidest diktaatorid on läbi aegade olnud tüüpilised enesestmõistetavuse ülbe ignorantsi esindajad, kes võivad valitseda maid ja impeeriume teinekord üsna pikalt, aastakümneidki, ja niiöelda efektiivselt, kuni nad ühel hetkel kaovad ja koos sellega kukub kokku ka süsteem, mida hoidis ülal vaid nende piiritu ignorantlik võim, mida massid võtsid kui enesestmõistetavust. Niisugusel enesestmõistetavusel on läbi ajastute olnud laastavad tagajärjed miljoneile inimestele, tervetele riikidele ja viimase saja aasta jooksul ka kogu inimkonnale.
Ent ajalugu kipub üha uuesti korduma, ülbe ignorants teisenenud, komplitseeritud vormides taaselustub ikka ja jälle eelkõige sellepärast, et ülbe enesekindlus kütkestab rahvamasse alati märksa rohkem kui nende juhtide sisemised kahtlused, oma vigadest õppimise ja nende tunnistamise tõelist tarkust ja eneseületust nõudev tee, rohkem kui mis tahes demokraatlikud tõeotsingud. Üksnes verised diktaatorid nagu Lenin, Hitler, Stalin, Mao Zedong, Kim Il Sung jt. on saavutanud oma rahva üle vastuvaidlematu võimutunde, mis on massidele hirmuga segatuna sisendanud ka tervet mõistust ületavat lömitavat alluvust ja isegi ihalust nende suhtes.
Ehkki suurte diktaatorite aeg on praegu mõõnamas, tundsime kõik me, kes elasime nõukogude ajal, sedasama valitsejate enesestmõistetavat ülbet ignorantsi, mis kandus üle ka meile, kogu rahvale. Hoolimata süsteemi kui tahes ebaadekvaatseist otsustest, mis viisid väärika elu võimalused miinimumini, nukra olelemiseni argiselt hallis maailmas, valdas rahvast siiski mingi paratamatuse tunne, leppimine süsteemi kui sellisega, selles pigem õhupragude otsimise kui reaalse sooviga seda lammutada. Kuni see eelkõige oma sisemise võimatuse tõttu kokku kukkus ja avas sellega tee kvalitatiivsele muutusele, sealhulgas eesti rahva rahvuslikule iseolemisele.
Kahjuks peame midagi sarnast kogema tänaseski maailmas ja seda ka esmapilgul demokraatlikus õigusriigis nimega Eesti Vabariik. Kuidagi tuttavlik on viimastel aastatel olnud see enesestmõistetavuse ülbe ignorants, millega võimuladvik on kramplikult kinni pidanud majandus- ja sotsiaalpoliitilistest nüridoktriinidest, mille sisuks on olnud humanistliku, väärtus- ehk siis majanduskategooriates kulupõhise süsteemi asendamine merkantiilse ja monetaristliku tulupõhise mudeliga. Inimeste kõrgeimaks eesmärgiks on tõstetud rikastumine, postuleerides selle inimeseks olemise põhiolemusena, selle asemel et arendada solidaarset, empaatilist ühiskonda, maksku see mis maksab, just täna ja siin, mitte aga mingis „helges tulevikus“, mida ei pruugi kunagi tulla – nagu kommunismigi.
Rahvale on sisendatud, nagu käive ja kasum võiksid luua ja säilitada inimlikke väärtusi, sidustada ühiskonda ja hoida elus rahvuskultuuri (?). Täna seisame paraku olukorra ees, kus selline mõtteviis on kogu maailmas ennast totaalselt ammendanud, kujundlikult öeldes on madu lämbumas omaenda allaneelatavasse sabasse. Inimestele saab üha selgemaks sellise antihumaanse ignorantsi hukutav mõju. Osa rahvast aga usub ilmselt viimse hingetõmbeni neisse surnud müütidesse, rahaturu ülimuslikkusse inimühiskonna mentaalsete ja sotsiaalsete võrgustike ja väärtuste ees, anarhilise „nähtamatu kämbla“ iseregulatsiooni versus terve mõistuse arukasse diktaati. Osa meist on samasugust vaimupimedust kogenud, ehk oleks aeg nüüd sellest kurvast kogemusest õppida!? Ja kui mõni ei õpigi, siis ärgu imestagu, kui järjekordne pseudosüsteem tema jalge all kokku kukub.

pühapäev, 26. aprill 2009

Teeme ära! Aga kellele!?

Eelmise aasta prügikoristuskampaania "Teeme ära!" oli päris sümpaatne. Suutsin seda isegi vahendada välisajakirjandusele. Nüüd võime lehtedest leida meil elavatelt välismaalastelt sellele kiitvaid hinnanguid ja üleskutseid, et tuleks järele teha. Prügi ja selle kuhjumine puhtasse loodusse on kindlasti kõigi tervelt mõtlevate inimeste jaoks ebameeldiv asi. Hästi toimetuleva inimese jaoks on prügi igatahes midagi vastikut, mis rikub tema mõtte- ja haistmismaailma.

Kui olete näinud aga filmi "Rentslimiljonär", siis saate ehk paremini aru sellest, et vahemaa prügimäest tõelise heaoluni ei peagi olema väga pikk. Ka pasa sisse hüpanud noorukist võib saada tõeline mõttegeenius, sest tähtis pole see, kuhu kukkuda, vaid see, kust ja kuhu välja ronida. Mina pole küll pasa sisse kukkunud, kuid olen pärit perest, kes oli Vene ajal sama vaene, nagu oli olnud Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil ja on põhimõtteliselt sama vaene ka nüüd, nagu minagi. Hoolimata sellest, mida keegi minu nime lugedes arvab. Vaimne tegevus, näiteks ajakirjandus, pole kunagi taganud erilist jõukust, välja arvatud ehk pasa sisse ronimise ja miljonimängu kaudu. Viimaseidki näiteid on meie vastutavate väljaandjate näitel välja tuua, aga hais nende pealt on ju ammu lõhnavedelikega minema pühitud.

Kui mullune prügikoristuskampaania teenis Eesti ühiskonna tänaseid üldaktsepteeritavaid eesmärke, siis uus Minu Eesti mõttekodade liikumine tekitab minul kõhedust. Kas tähendab see prügikoristuskampaania jätku, ainult mõtteviisi ja demokraatia tasandil!? Kas tõesti on eestlaste mõttemaailm sedavõrd väärastunud, et seda peab hakkama puhastama mingist mentaalsest "prügist"!? Või on probleem siiski selles, et meil on tekkinud taas kord seltskond inimesi, kes tahavad prügi metafoori kasutades sekkuda reaalsesse demokraatlikku protsessi ja nn rahvademokraatia manifestiga vehkides sekkuda poliitilisse võitlusse !? Artur Talvik andis äsja selle kohta märkimisväärseid vihjeid, mida olen Rainer Nõlvakut kuulates juba ammu aimanud.

Mõelgem sellele, kuidas etableerus 1930. aastail rahvussotsialistlik liikumine Saksamaal (ja ka Eestis). Ka nemad koristasid "prügi" sobimatute demokraatlike institutsioonide, aga koos sellega vaenulike rahvuste ja ideede näol, et saavutada rahva üksmeelset "heil!" hüüet. Loomulikult ei kordu ajaloo spiraalil mingid nähtused täpselt samal kombel ega valdavalt, kuid sarnasust toonase ja tänase vahel on palju. Missugused mandaadid oleme andnud neile mõttekodadele ja -talgutele? Kes asuvad ja kelle valikul nende etteotsa? Kas see ongi loodetud kodanikuühiskond ja rahvademokraatia!?

Ma ei tahaks kedagi kahtlustada võimu kaaperdamise soovis, kuid ühtaegu ei saa ma üldse aru, miks senised demokraatlikud ühendused ega protseduurid ei sobi nende uute hiilgavate ideede vahendamiseks, mida uuelt liikumiselt oodatakse. Kas on tõesti võimalik tänasesse Eestisse ehitada suurem Eesti kui see väline Eesti!? Meenutagem Švejki lugusid selle kohta, kuidas Austria-Ungari hullumajas sündis idee suuremast Maakerast kui see, millel me elame, ja mis siiski on meie oma sees. Kas Minu Eesti -liikumine ei pretendeeri tegelikult esindama „mind“ rohkem, kui ma „ise“ sooviksin!?

kolmapäev, 11. märts 2009

Tühi kriitika


Eesti igat masti asjamehed on üha jõulisemalt hakanud muretsema sellepärast, et meie ajakirjandus pole ikka selline, nagu peaks või nagu nemad tahaksid. Eriti palju tsiteerimist ja viitamist on saanud suhtekorraldaja Daniel Vaariku veebruaris Sirbis ilmunud lugu "Tühi mikrofon". Lugesin alustuseks vaid selle esimese lause, milles ta nimetab Arnold Rüütlit presidendina „Eesti Vabariigi suurimaks võltsinguks“ ja ironiseerib Villu Reiljani partei üle, kirjutades selle „müügiosakonnast“. Kui olin lugenud läbi selle lause, viskasin kohe lehe kõrvale, sest sain aru, et tegu on taas ühe sedasorti kriitikaga "ajakirjanduse" aadressil, mille ainsaks eesmärgiks on panna ajakirjandust rääkima asjadest, nagu Vaarik ja tema sõbrad sooviksid ehk siis just vastupidiselt sellele, mida autor väidetavalt oma kirjutisega taotleb.Olen üsna veendunud, et ajakirjandus pole meil täna kaugeltki "tühi", kuid paljudes peavoolumeediates on see tõesti sageli sisutu või õieti täidetud banaalse poliitpropagandaga, mis asendab elementaarset kriitilist analüüsi, erinevate maailmavaateliste seisukohtade võrdlemist, aga ka lihtsalt tsiviliseeritud demokraatlikku lähenemist faktidele ja nendest informeerimisele. Mida saaksin järeldada Daniel Vaariku pealtnäha õiglastest õhkamistest, kui ta juba esimeses lauses põrmustab demokraatia alustõed, vaidlustab selle protseduurid valimistulemuste näol ja sildistab terve suure erakonna, unustades elementaarsed tõed süüdimatuse presumptsioonist!? Ja selle peale tahaksin küsida, miks üks kultuurrrahva väidetavalt sõltumatu nädalaleht avaldab sellise ilmselt kallutatud ja poliitpropagandistliku kirjutise!?Jah, meie ajakirjandus teenib täna rohkem kui varem kasumi Moolokit, kuid ta ei tee seda omaenese tarkusest ega mingi sissekodeeritud sisulise pahelisuse pärast. Kui Vaarik süüdistab Ekspress Gruppi või mingit muud väljaannet saatanlikkuses, ajakirjanduse põhitõdede unustamises ja jumal-teab-veel-milles, siis astub ta koos meie armsa presidendiga samasse auklikku ämbrisse. Kui viimane kurtis, et ajakirjandus ajab taga vaid „klikke“. Aga mis siis muud kui sobivad klikid tedagi toona presidendiks tõstsid!?Probleem pole ju ajakirjanduses kui milleski eraldiseisvas või isolevas, vaid meie ühiskonnas, tema põhilistes väärtushinnanguis ja prioriteetides. Ajakirjandus ei saa olla sentimeetrit ega grammigi parem kui see ideoloogia, mida meile varsti 18 aastat on pähe määritud, millega meie noorema põlvkonna ajusid pestud, mida on jutlustatud ülikoolide õppetoolidest või väljaannete toimetuste igahommikustel koosolekutel lapsajakirjanikele. See on see tuimestav ja üheülbastav ideoloogia, mis välistab suuresti põhilised inimväärtused, asendades need eetikavaba mammonakultuse, ameerikaliku HAPPY-haipimisega, sotsiaalse ignorantsusega. Miks süüdistada ajakirjandust kui sellist, kui meie nn arvamusliidrid on sedasama ajakirjandust kõik need aastad teadlikult suunanud sellesama ajutühja ideaali suunas!?Oleks juba ükskord aeg lõpetada silmakirjalik ajakirjanduse kui sellise süüdistamine, kuidas ta meie „armsaid“ poliitikuid ja niinimetatud arvamusliidreid on „ebaõiglaselt“ käsitlenud. Needsamad „armsad“ on ju ise nii kangesti tahtnud, et neist pidevalt räägitaks, nii heas kui halvas, et ei unustataks nende nimesid ega näolappe, nende mõttetult sisutühje arvamusavaldusi ega pidevaid naisevahetusi. Milles on süüdi ajakirjandus, kui ta on selle taktikepi järgi agaralt tantsinud ja Eesti ühiskonna peegelpildi muutnud milleksi rõvedaks, mida tabavalt ironiseerib soomlane Sami Lotila, aga mida eesti ajakirjanikud ei julge enam isegi üldse jutuks võtta!? Milles on süüdi need veebikommentaatorid, kellel on veel säilinud mingi teatava (ebakaine) jõupingutusega ületatav valulävi, mis ei sunni neid kaasa ümisema koos establishmentiga!? Võitlus Delfi jt veebiportaalide karmi, kuid hirmutavalt ausa kriitikaga on sealjuures eriti silmakirjalik ja küüniline, see on teadlik ja ebaaus võitlus ainsa reaalse demokraatiaga versus valitsuspressikate ja valgete saalide vastuvõttude pakutud moonutatud tegelikkusekajastus.Ma olen veendunud, et eesti ajakirjandus pole veel surnud, vaid elab edasi paljudes sellistes väljaannetes, mida ei suuda veel establishment manipuleerida, mis on säilitanud oma suveräänsuse ja eripära. Kui Daniel Vaarik kritiseerib ajakirjandust, miks ei suuda ta oma arvamusi siis konkretiseerida!? Või kardab ta selgeid ja õiglasi hinnanguid? Jah, meil on Postimees, aga meil on ka Kesknädal, jah, meil on Eesti Ekspress, aga on ka Maaleht. Kas tõepoolest võib kõiki neid lüüa ühe mütsiga?! Miks kardame sisulisi analüüse ja hinnanguid!? Või pigem neid tegemata jättes püüame justnimelt hämada ja heita varju sellistele ajairjandusväljaannetele, mis peavoolumeediast erinevalt püüavad siiski esindada ka alternatiivseid seisukohti või tuua avalikkuseni lausa mahavaikitud fakte!? Minu arust on selline demagoogia märksa ohtlikum kui ajakirjanduse nn üldine kolletumine. Viimane puudutab siiski vaid kriitikavabale auditooriumile suunatud meediat, kuid meie, vastutustundlike ja ühiskonna heaolu eest seisvate inimeste ülesandeks oleks siiski toetada just seda osa ajakirjandusest, mis on säilitanud oma sotsiaalse põhifunktsiooni, ühiskonnakriitilisuse ja eetilised alustõed.

pühapäev, 15. veebruar 2009

Rahvusringhäälingu ainus tõeline väärtus on järjepidevus

Kui keegi Eestis arvab, et kired rahvusringhäälingu ümber ei vaibu, enne kui selle programmid muutuvad seeditavaiks kõigile kriitikuile, siis eksib ta rängalt. Sama rängalt eksib kunagine telejuht Tiina Kangro väites, nagu tuleks rahvusringhääling uuesti luua. Rahvusringhäälingu nn taasloomine tähendaks otsesõnu selle kaotamist. Sellest mõttest loobusid isegi need, kes omal ajal raadio ja televisiooni ühendamise varjus oleksid tahtnud midagi sellist oma isiklikes ärihuvides korda saata. Isegi nemad said lõpuks aru, et ühes kultuurses Euroopa rahvusriigis tähendaks ringhäälingu kallale minemine selle järjepidevuse kui rahvusringhäälingu peamise väärtuse katkestamist ja koos sellega loobumist niisugusest ühiskonna institutsioonist, mis asetub kõrgemale argisest politikaanlusest, banaalsetest kommertshuvidest ja kultuuripärandi väärtuste vahetamisest massikultuuri peenrahaks, ja mis toimib ühtaegu objektiivse tagasisidekanalina kogu ühiskonna jaoks.

Julgen arvata, et rahulolematus rahvusringhäälinguga on olemuslikult hea, sest osutab, et ERR pole mugandunud, ei püüa Albikära Antsu kombel iga „hea soovitaja“ olgu kui tahes rumalaid nõuandeid kuulda võtta, kõnnib üsna sõltumatult ja teadlikult uhkena rahvuslikul meediaväljal. Ent loomulikult suudetakse ka tänases ERR-is tõrjuda vaid sellist rahulolematust, mis põrkub rahvusringhäälingu programmide kõrgele kvaliteedile, ajakohasusele ja objektiivsusele, lühidalt öeldes – professionaalsusele. Selles mõttes on õigus nii Mart Taeverel kui Tiina Kangrol, et rahvusringhäälingu ajakirjanduslik tase on tema olemasolu tähtsaim õigustus ja ka vahedaim relv igasugu pahatahtjate etteheidete vastu. Ent kahtlemata ei ole kutseoskuste taset võimalik tõsta kusagil mujal kui üksnes sellesama rahvusringhäälingu sees.

Rahvusringhäälingu hädade allikas pole selle institutsiooni olemuses, vaid seda ümbritsevas reaalses riigis ja ühiskonnas, mis pole veel saanud niivõrd küpseks, et mõista selle institutsiooni ja tema järjepidevuse korvamatut väärtust meie rahvuskultuuri ja –riigi jaoks. Kui Tiina Kangro ironiseerib Mart Taevere üle, et too esitas TV-maksu kehtestamist, sest „loamaksu ideede aeg on pöördumatult selja taga“, siis on see küll tüüpiline väärarusaam. Loamaksu aeg oli Eesti riigi jaoks selja taga juba 1990. aastate algul, kui Eesti Vabariik alles väljus nõukoguse-aegsetest riiklikest skeemidest. Olnud ise viis aastat Eesti Raadio juhatuse liige, mäletan väga hästi toona Toompea mäelt kajanud kinnitusi selle kohta, et loamaksu „rong on läinud“. Läinud ta oligi, sest Eesti riik oli valinud hoopis õhukese riigi mudeli, mille „vilju“ oleme hakanud vast alles sel aastal täiel rinnal maitsma. Viga oli niisiis vildakas riiklikus mõtlemises, mitte ringhäälingu enda kehvas seisus või professionaalses suutmatuses, sh täitmaks juba 1994. aastal ringhäälinguseadusega kehtestatud nõudeid.

ETV ja ER higistasid 1990. Aastail mis kole tollase napi riigitoetuse varal, et uuendada kõigest hoolimata oma programme ja tehnoloogiaid, ainus, mis eales järele ei tulnud, oli riigipoolne arusaamine rahvusringhäälingu tähtsusest ja vajadusest selle finantseerimise tase viia mminimaalsessegi kooskõlla euroopalike normidega. Kui üldse ebaprofessionaalsust rahvusringhäälingus on millegagi edendatud, siis on see olnud just riigijuhtide küündimatu meediapoliitika, mille tunnistuseks on kõik need aastad jätkunud naeruväärsed juhtimismängud, ETV juhtide, aga ER juhtkonna osalised või totaalsed loputamised, millest on oma valusad vitsad saanud ka allakirjutanu. Ilmselt just sellepärast, et olen kaitsnud rahvusringhäälingu euroopalikku ideaali.

Kui kirjutasin mullu suvel Postimehes Kultuurkapitali ilmsetest probleemidest, kargas mulle seejärel kallale kultuuriestablishment, väites, nagu kisuksin neilt suust ära viimast leivatükki, aga ühtlasi soodsat reisi- ja rüperaaliraha. Ei, ma pole kunagi arvanud, et Kultuurkapital rahvuskultuuri sõltumatu rahastajana oleks iseenesest halb idee, küll aga juhtisin ma tähelepanu sellele, et eesti kultuuri lahutamatu osa, või oleks õigem öelda – vundament rahvusringhäälingu näol on proportsionaalselt kümme korda kehvemini rahastatud kui Põhjamaades, kus saadakse paremini aru, et mingit elavat kultuuri ja selle aktsepteerimist maksumaksjate, kogu rahva poolt, ei saa kunagi olla, kui riigis puudub meedialiider suveräänse, kõrgetasemelise, kultuurse ja rahvusvaheliseltki konkurentsivõimelise rahvusringhäälingu näol.

Hanno Tomberg on kenasti välja toonud, mida läheb ühele eesti inimesele aastas maksma rahvusringhääling. Tänase seisuga on see kindlasti vähem kui ühe kuu Äripäeva numbrid. Loomulikult öeldakse mulle nüüd, et Äripäev ilmub ju reklaami toel, ent just siia see koer maetud ongi. Rahvusringhääling peab olema konkurentsivõimeline neilsamadel tingimustel, millel tegutseb erameedia, ja selleks ka paljudes riikides just loamaks ongi kehtestatud, nii vaatajaile kui ka mõnel pool kommertskanaleile. Kui Eestis on selle „idee aeg selja taga“, tuleb lihtsalt leida uus ja toimiv idee, uued tõhusamad vahendid, mitte aga hurjutada rahvusringhäälingut ja tema toimetajaid, kes olevat nõrgad ja ebaprofessionaalsed. Ei olnud ETV ega ER nõrgad ega ebaprofessionaalsed nõukogude ajal, suutes kanda rahvuslikku ideed ja arvestavaid kutseoskusi läbi aastakümnete, kujunedes mitte ainult tollase N. Liidu, vaid kogu Ida-Euroopa edumeelseimateks elektroonilise meedia kanaleiks.

Suutis Eesti Raadio 1990. aastate jooksul olla rahvusliku ärkamise eestvedajaks ja ühtlasi tulla välja üliraskest majanduslikust seisust, konkureerides samal ajal vohavate erajaamadega, säilitades nii kogu rahva seas kui oma põhilistes sihtgruppides selge ja kõigutamatu liidripositsiooni. Suudab ka ETV kohaneda erakanaleilt tulvava odava meelelahutusega ja saavutada taas liidrikoha meediväljal, andke ainult aega ja kriitilisel määral ressursse, et see üldse oleks võimalik! Inimkapital on ERR-is täna kahtlemata olemas, andke talle ainult võimalus ennast näidata. Ärge pidevalt toppige omakasupüüdlikku nina ERR-i programmipoliitikasse; ärge norige üksikute pisiasjade kallal; ärge üritage kallutada toimetuslikku sõltumatust endale soodsas suunas jne. Ja ärge lootke , et ERR sillerdab teile nagu lõoke, kui tal hapnik on kinni keeratud!

Kui esitatakse, et ringhäälingujuhid peaksid „nõudma mahereformimise asemel totaalset professionaalsust kogu organisatsioonis“, siis julgen selle peale arvata, et räigete ratsaväemanöövritega ei saavuta me tundlikus organismis midagi konstruktiivset, üksnes olemasoleva mahalõhkumise, kultuurilise järjepidevuse kaotuse ja loomingulise kaose. Arengut ja uut kvaliteeti pole hetkekski mõtet loota, enne kui muutub kogu ühiskonna ja riigi suhtumine oma rahvusringhäälingusse kui rahvuskultuuri tänasel päeval ühte tähtsaimasse alustalasse, seda nii mentaalselt kui materiaalselt.

Mart Ummelas
Eesti Raadio juhatuse liige 1995-2000

neljapäev, 29. jaanuar 2009

Võitlus pimeduse jõududega ägeneb

Eesti tüürib süveneva pimeduse suunas, ja see pole mitte üksnes must auk majanduses, vaid ka vaimne nägemispuue, kui poliitiliselt korrektselt väljenduda. Majanduskriis on globaalne, kuid Eestis oleme viimasel paaril aastal teinud üsna palju selleks, et segada see omakorda kokku müütiliste tontide maalimisega meie ühiskonna seintele, sise- ja välisvaenlaste otsimise ja nende demoniseerimisega. Kui see segu pole tõeliselt plahvatusohtlik, siis mis veel!?Miks Eesti vajub üha sügavamale müütide sohu, miks Kreutzwaldi algatatud rahvusromantiline Kalevipoja idealiseerimine on asendunud ekspressionistliku sortside sildistamise ja nende hävitamise nõudmisega!? Juhtusin ühest popularsest eraraadio saatest kuulma, kuidas kolm arvestatavat arvamusliidrit, neist kaks Eesti rikkaima 500 inimese hulka kuuluvat tegelast, kutsusid otsesõnu käivitama Eestis 1924. aasta 1. detsembrile järgnenud terrorilainet. Nende meelest tagavat riigile tõelise julgeoleku vaid massilised mahalaskmised ja sadade sunnitööle saatmine. Ajendiks aprillirahutused 2007. aasta aprillis, mille väidetavad korraldajad mõisteti esimese astme kohtus paljude „tõsieestlaste“ meelepahaks õigeks. Kas tõesti peaks õigusriigi asendama nonde meeste (ja mitte „nelikjõugu“, nagu meie meedia armastab kohtu ette tiritud tegelasi kutsuda) haiglase aju sünnitisega, müüdiga võitlusest üha uusi päid kasvatava Vene Hüdraga?Missuguses Euroopa tsiviliseeritud riigis, kus valitseb veel õnneks terve mõistus, oleks kümneid ja sadu kordi laiema ulatusega meeleavalduste kui ühe demokraatliku ühiskonna kodanikuliikumise äärmusliku vormi puhul rakendatud nii odioosseid meetmeid, ligilähedasigi väljapakutuile? Ei ole selliseid abinõusid rakendatud aastakümneid üheski Euroopa riigis, isegi neist kõige totalitaarsemates mitte. Ja nüüd „vaba ajakirjanduse lipulaev“, mis „ei kompa pimeduses“, kutsub üles massilisele poliitilisele terrorile!Meil kõigil on veel üsna hästi meeles Balkani verine konflikt, mis sai just alguse seletamatust pimedast vihast, emapiimaga sisse imetud vaenulikkusest oma teistsuguste naabrite, teiseusuliste või teistsuguse minevikuga rahvakildude suhtes, keda ajaloo tormituuled olid sellele maale suuresti nende enda tahte vastaselt segi paisanud. Oli vaja vaid üsna tühist sädet, kellegi poolhullu poliitiku meeltesegaseid ütlusi, et Balkani püssirohutünn plahvatama panna. Nüüd pakuvad aga meie „arvamusliidrid“ avalikus kogupere eetris ja seda tegelikult ainsa võimaliku kohtulahendi järel ning pärast kogu seda võimu ja uurimisorganite õiguslikult ja sotsiaalselt käpardliku tegutsemise saagat samasugust "haiguste ravi" kogu Eesti ühiskonnale. Kui see pole vaenu õhutamine ühiskonnas, mis siis veel!?Kus on sellise pimeduse ja kurjuse jõudude kummardamise juured, olen püüdnud enda jaoks selgeks saada. Miks läheb suurele osale meie varem nii mõistlikust rahvast kritiikavabalt peale näiteks suuresti demoniseeritud hoiak idanaabri tegevuse suhtes? Miks ei suuda me kriitikavabalt näha ei Kaukaasia kriisi ega viimatise gaasikriisi globaalset tausta ega sündmuste objektiivset käiku? Miks ei suuda me mõista maailma kui suurriikide võitlusvälja, kus mõlemad pooled kasutavad edu saavutamiseks võrdselt nii õiglasi kui ebaõiglasi vahendeid, nii ausaid kui valelikke väiteid? Miks maalime ühe ikka lumivalgeks ja teise süsimustaks? Me oleme isegi mütologiseerinud Teise maailmasõja tulemused, sõja võitjate sõlmitud lepingud, millega seadustati ka meie inkorporeerimine NSV Liitu, mida me riigina ise ka tegelikult Helsingi lõppakti tagantjärele ratifitseerimisega, aga samuti 1994. aastal Venemaaga sõlmitud vägede väljaviimise lepinguga rahvusvahelisõiguslikult aktsepteerisime ja seadustasime!?Olen enda jaoks leidnud seletuse sellest, et kogu meie rahvas on viimaste aastakümnetega vajunud üha sügavamale vaimse pimeduse sohu, loobunud teaduslikust maailmavaatest ning hüljanud materialismi alustõed. Kahjuks annab just pimesi, teatava haiglase ebausuna omandatud (subjektiivne) idealism, ja seda reaktsioonina poliitiliseks tabuks kuulutatud materialismile, sarnaseid väljundeid, nagu näeme tänase Eesti ühiskonnas, kus ka ühiskonna (vaimne) eliit otsib abi käte pealepanijailt, soolapuhujailt, vitsakeerutajailt, sisustab oma kodusid aferistidest feng shui „spetsialistide“ abiga ning lülitub massiliselt kuuldele, kui räägitakse järjekordsest UFO-rünnakust või Nostradamuse tõlgendusest. Kui Riigikogu ja rahandusminister lasevad oma tööruume „uurima“ vitsamehed või päevalehtede veergudel annavad kergeusklikele inimestele „konkreetset“ nõu oma elu korraldamiseks ilmselt korrutustabelitki mittetundvad numeroloogid, pole enam sugugi imestada selle üle, et rahvas usub pimesi osavate võimumanipulaatorite ja selleks angažeeritud ajaloolaste loodud müüte meie minevikust ning on valmis kividega surnuks loopima kelle tahes sisemaise deemoni (näiteks „punaprofessori“), keda vaimupime peavoolumeedia on nende silme ette lõhkirebimiseks visanud. Ja kogu seda mängu juhivad need tegelikud pimeduse jõud.

MART UMMELAS