Sinimustvalgusest ja inimnäolisest ministrist

Lugedes Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho filipikat „Minister või inimnäoline hai?“ 12. veebruari Postimehes, esitasin endale küsimuse, miks targad mehed komistavad ka siledal maal. Kaitseminister Jaak Aaviksoo pidas Tartu rahu aastapäeval kõne, kus kasutas ilmselt kogemata Leni Riefenstahli ilmselt natsistliku filmi pealkirjaga seonduvat väljendit. Doktorant Tarmo Jüristo hüperboliseeris selle väljendi põhjal nii ministri, kaitseministeeriumi, aga kogu Eesti suhtumise samas võtmes. Tagatipuks asus väga tark mees Toomas Kiho oma kirjutises kaitsma ministrit selle eest, mida ta üldse ei teinud, ja ironiseerima Tarmo Jüristo üle sellepärast, mida ta ei tahtnudki oma kirjutisega väita. Loodaksin väga, et Eestis nii tundlik diskussioon ei langeks enam kunagi lamedate rahvuslikust kitsarinnalisusest tingitud rumalate süüdistuste tasandile, kus mängivad peamiselt alakõhu emotsioonid elementaarsete mentaalsete ja kaalutletud seisukohavõttude üle.

Mida me selliste filipikatega kaitseme? Kas mingit värvikombinatsiooni või oma tänase riigi edasikestmise ja arengu võimalust? Mis on siiski inimühiskonna elus prioriteetne? Värvid annavad muidugi suure emotsionaalse laengu, kuid need ei asenda ühtki inimelu, isegi mitte ühtki näljapäeva. Sinimustvalge on ilus ja armas kombinatsioon, kuid see pole kuidagi objektiivselt seotud punase natsiriigi ega punase Vene riigi lipuvärvidega. Oleks juba aeg sellest aru saada ning lõpetada spekulatsioonid selle üle, kumb timukaist oli eestirõbralikum või üldse inimlikum. Ealeski ei suudaks me muule maailmale selgeks teha, et eesti tüdrukuile saksa poisid nii kangesti meeldisid, aga vene eided olid ja jäävad l….ks, ka eesti poiste jaoks!

Toomas Jüristo liigub tänase päeva agendas ja püüab näha Aaviksoo väljendite võimalikku retseptsiooni mitte üksnes maailmast üsna isoleeritud Eesti avalikus teaberuumis, vaid ka kogu maailma kontekstis laiemalt. Toomas Kiho tahab taas suruda ühe või teise väljendi üksnes meie jaoks mõistetava ja seetõttu ohtlikult piiratud ajalookäsitluse Prokrustese sängi. Ei Aaviksoo ega Jüristo väiteid saa kuidagi peegeldada Johannes Semperi ega Olga Lauristini ütluste valgusel, sest need tehti juba 70 aastat tagasi maailmas, mis oli diametraalselt erinev võrreldes tänasega. Austan Akadeemia peatoimetajat, aga üha rohkem hämmastab mind tema ja ka teiste tarkade eesti meeste soovimatus näha asju historistlikult, mahutatuna oma kaasaja konteksti. Miks Eesti saeb täna endiselt oksa, millel üsna ebamugavalt istub juba paar aastat, selle asemel et avaneda uude ja polüfoonilisse maailma, mille jõujooni ei määra enam ammugi ida-lääne vastikud suhted! Tulles hetkeks tagasi äsjase välispoliitika arutelu juurde Riigikogus, siis ka seal esitlesime ennast mingi välispoliitilise vabaõhumuuseumina, mitte maailma reaalsete pingete lahkajana, rääkimata püüdest neid oma jõul lahendada. Ehk on Eesti targad mehed lihtsalt liiga vanad (mitte aastatelt, vaid kehvalt mälult), et viitsida hetkekski näha oma nabast kaugemale!

MART UMMELAS