laupäev, 28. jaanuar 2017

Peavoolumeedia on moonutav lääts

Laupäevases (28.01) Postimehe lisas Arvamus ja kultuur kirjutab meie ilmselt kõige kompetentsem meediaanalüütik Tiit Hennoste pealkirja "Peavoolumeedia ja prillikivi" all sellest, mida tema mõistab terminite "peavoolumeedia" ja "alternatiivmeedia" all. Ta toob välja Noam Chomsky põhitõed, kes teadvustas maailma mainstream meediast. Kahjuks nimetab ta teda anarhistiks. Mina nimetaksin pigem peavoolumeediat anarhistlikuks, sest selle eesmärk on lõhkuda ühiskondi, riike, rahvusi ja kultuure.  Eelkõige aga moonutada tõde. Miks "prillikivi"? ilmselt viide Edgar Savisaare kuulsale ütlusele, et ta on olnud aus ja süütu nagu prillikivi. Muide, mis ilmselt vastabki tõele, väitku tema laimajad mida tahes. Olen Eesti õigussüsteemi õigusetust ka ise lähedalt näinud. Kui Hennoste kirjutab, et "peavoolumeedia mõiste tampis eestlastele pähe eelkõige Savisaare õukonnameedia, Kesknädal, Tallinna TV jm.", siis on tal ju õigus, sest enne seda polnud meil see mõiste üldse kasutusel. Tegelikult oli ja on selle maaletooja Chomsky õpilane Andres Raid - suurepärane inimene, kindlasti üks Eesti parimaid analüütilisi ajakirjanikke. 
Ent asi pole siiski tampimises, nagu Hennoste proklameerib, vaid teadvustamises, et tõde pole alati see, mida tõe pähe esitatakse. Viimastel aastatel on süvenenud arusaam, et kui mingi Lääne allikas või näiteks ERR midagi ütleb või näitab, siis see ongi tõde. Tõde kui sellist pole olemas! See on julge väide, aga olen varemgi sellele tähelepanu juhtinud, et tõde sünnib iga lugeja, iga vaataja ja kuulaja peas. Ajakirjanduse ülesanne on talle anda selleks võimalus, kuid ta ei saa seda inimese eest ära teha. Peavoolumeedia patt ongi selles, et ta on võtnud endale tõekuulutaja rolli ning nn alternatiivmeediat naeruvääristatakse. Minu arust on alternatiivmeedia täna inimeste jaoks palju tähtsam kui peavoolumeedia. Kes meist elaks Riigi Teataja tekstide järgi või usuks seda, kuidas meil seadusi tehakse ja rakendatakse? Kindlasti väga vähesed. Aga see ongi hea, sest inimesed hakkavad MÕTLEMA. See on palju tähtsam kui valmistõdede veerimine peavoolumeediast.

teisipäev, 24. jaanuar 2017

16 aastat ja midagi pole muutunud Eesti meedias.

23. aprill 2001

Tere taas kuulama elektroonilistel meediakanalitel edastatavat ainsat meediakommentaari. Olen vahel mõelnud, miks on nii, et kahes suurimas päevalehes ilmub argipäeviti küll mingi meediakommentaariga sarnanev repliik, peamiselt küll tele-ekraanil toimuvat kajastav, ka TV Nädalas käsitletakse aegajalt telekanaleil toimuvat, kuid trükiajakirjandust ei arvusta Eestis praktiliselt keegi peale siinkõneleja. Mis on selle salapärase vaikimisvande taga, et kõik see, mis mustvalgel paberile trükitud, jääb Eesti kultuuris väljapoole kriitikat!? Võimalusi on kaks: kas on tegu täiusliku resultaadiga või siis nii kehva ja asjatundmatuga, et ei vääri arvustamistki? Tegelikult on muidugi ka kolmas võimalus: ajalehed ise ei julge ennast arvustada, sest pole kindlad, kas tegu on nende puhul täiusliku või täiesti kõlbmatu tulemusega. Midagi salapärast igatahes selles on, et Eestis puudub praktiliselt täielikult trükiajakirjanduses ilmuva vähegi arvestatav kriitika. Kas mitte see pole üks põhjusi, miks meie ajakirjanduse mõjujõud ühiskonnas toimuvale on järjest vähenenud ja neljanda võimu roll üha kahvatumaks muutunud!? Näiteks tänavu pole ajalehtede esikülgede skandaaliuudistel enam olnud praktiliselt mingit mõju valitsuse ja teiste võimuharude tegevusele või otsustele. Üksnes õiguskantsler on tagasihoidlikult teatanud, et peab edaspidi ka ajalehes ilmuvat silmas, kaaludes põhiseadusliku korra kaitseks ettevõetavaid toiminguid.
            Tegelikult johtub kõik see ajakirjanduse enda sisemisest arengust, õieti taandarengust, tema transformatsioonist avaliku arvamuse kujundaja ja demokraatliku ühiskondliku teguri rollist üha rohkem meelelahutaja, illusioonide ja ebatõeste teemade vahendajaks ja genereerijaks. Jüri Mõis või Mart Laar, Meelis Lao või Mihkel Pärnoja, Edgar Savisaar või Toivo Jürgenson tunduvad inimestele üha rohkem seebiooperite või Salatoimikute kangelastena, mitte reaalsete inimestena, kellega peaks argireaalsuses arvestama või kes peaksid meiega arvestama. Stenbocki maja ja Kadriorg, linnavalitsus ja Riigikogu on asetumas samasse ritta Coca-Cola Plaza, ööklubide ja kasiinodega, kus toimub mingi lõpmatu ööpäevaringne hasartmäng, mille tulemuse otsustab pigem pime juhus või deus ex machina, mitte aga meiesuguste tavaliste kodanike, valijate, tarbijate ja suurel määral ka ühiskonnas toimuva läbi kannatajate tahe. Ajakirjandus arendab pidevalt seda müüti, tuues sisse üha literatuursemaid võrdlusi, olgu või eelmisest nädalast Erik Niiles Krossi puhul: luuraja külma kätte jätmine ja luurajate Valhalla, mis muudavad ühe või teise isiku ja tema teod müütilisteks, ebareaalseteks, tegelikkusest väljaspool ja kõrgemail seisvaiks, kuid mitte hukkamõistetavaiks, karistust väärivaiks. Igal juhul väljaspool demokraatlikku otsustusprotsessi olevaiks.
            Umbes samalaadset müüti pakutakse meile Eesti Raudtee erastamisooperi puhul, mida on juba võrreldud maffiasarjaga Sopranod ja mis ka tegelikkuses üha rohkem meenutab mingit itaalia makaronivesternit kui põhjamaist loogilist sündmustejada. Ka valitsuse süvenev ükskõiksus selle suhtes, mis temast all-linnas või lausa kusagil Eestimaa südames arvatakse, oleks nagu väljavõte mingist Prantsuse revolutsiooni järgsest restauratsiooniaja eblakast seltskonnaromaanist, igal juhul mitte Tõe ja õiguse traditsioonil kasvanud kriitilise realismi paradigmal põhinev.
            Kui võim ja otsustajad on mütologiseeritud ja müstifitseeritud, siis veelgi kummalisema pildi saame niinimetatud tavaliste inimeste elust, mis jõuab avalikkuseni läbi meditsiiniliste kurioosumite (HIV-haige beebi, erilist südameoperatsiooni nõudev laps, hüperaktiivne vanur, kümneid kilo mahavõtvad kaalujälgijatest friigid jne jne) või siis sotsiaalse alamaailma õuduste kambri näidete varal - võika kriminaalsuse, perverssuste ja kurioosumite kaudu. Press kajastab niinimetatud tavalist eestlast valdavalt kui mingit Mäeotsa Jeppet või Ahjualust, kelle rumalus on ühendatud piiritu ahnuse ja hoolimatusega teistest kaaskodanikest, kes on valmis maha raiuma vanavanemailt päritud metsa, et osta mersu, kindlustusraha lootuses tule otsa pistma kodutalule ning käima aastakümneid kohut õdede-vendadega tagahoovis oleva peldiku pärast, või siis oma naabri lihtsalt sõelapõhjaks tulistama, kui too ei nõustu krundipiire kolme meetri võrra kaevust eemale nihutama.
            Kurikuulus tädi Maali on just taolise ajakirjanduse produkt, pimesi omakasu järgiv, nõukogude aega selle relativistliku moraali pärast tagaigatsev ja populistlikest loosungeist ennast iga hetk petta laskev vanemapoolne eesti inimene, niiöelda maakas, salaviinajoodik, kolhoositraktorist ja reumahaige lüpsja-karjatalitaja. Selline, kes ei saa veel oma suures rumaluses paraku aru, et eestlane olla pole mitte uhke ja hää, vaid loll ja piinlik. Et tuleks olla hoopis kender ja vibe, uimastipilves ja newyorgis. Just seda õpetab meile nädalast-nädalasse näiteks seltskonnajama kriitpaberil (ei sobi siis kempsuski kasutada) kümneis tuhandeis eksemplarides paljundav Eesti Ekspress, ebaeestluse lipulaev ja elukauguse Eiffeli torn. Teised ajalehed ja meediakanalid astuvad aga jõudsalt tema jälgedes, tehes seda sageli oma südametunnistuse jäänustest vabanemise kibeda hinnaga, teisenedes üha tarbetumaiks ripatseiks Eesti ühiskonna küljes, Setu sõlgedeks, mis valmistatud Singapuris, ja pasteldeks, mis pressitud plastmassist. Ajakirjandus on muutumas oma saba kugistavaks maoks, mille kadumist ühel hetkel keegi enam tähelegi ei paneks. Proovige, jätke nädalaks ajalehed lugemata, ja mis juhtub!? Vähemasti midagi halba küll mitte.

esmaspäev, 23. jaanuar 2017

Nii arvasin ma 10 aastat tagasi meedia kommertsialiseerumisest

6. detsembri 2006 meediakommentaar

Ajalehed, aga ka kogu tänane meedia on üha selgemalt minetamas oma kunagist mentaalset, informeerivat ja ühiskonda koos hoidvat rolli ning muutumas peamiselt müügivahendiks, tarbimismudelite haipijaks ja elulaadi-ideoloogiate promojaks. Üha suurema osa ajalehepinnast hõivavad selgelt meelelahutuslikkusele apelleerivad temaatilised osad, lisaks traditsioonilistele spordi- ja elukülgedele ka kõikvõimalikud massikultuuri hetkemenukid raamatute, muusikasalvestiste või filmide näol. Tõsisema kunsti vastu näidatakse reeglina üles huvi vaid erakordsemail puhkudel, näiteks PÖFFi ajal või siis seoses mingi kultuuriauhinna või -tähtpäevaga.

Mida ma eelnevaga öelda tahan on see, et me ei saa enam ka väljaannete ajakirjanduslikku sisu vaadelda lahus kontektist, millesse uudissõnum või kommentaar paigutatakse. Järgnevad näited pärinevad tänastest ajalehtedest ja võivad olla ka juhuslikud kokkusattumused, kuid ilmselt siiski mitte kõik.

Tänases Postimehes on lugu infarktiravi uutest meetoditest, mille kõrvalt leiame reklaami uuele krimisarjale Kondid. Loomulikult pöörab tervisetundlik lugeja tähelepanu ka sellise pealkirjaga telesarjale, usub ilmselt toimetus. Või esitledes samas kõrvalleheküljel piltides advendiaja algust pakutakse sama lehekülje allosas võimalust jõulude lähenedes oma kasvavat tarbimishimu rahuldada ühes järjekordses säästukaupluses. Sama sõnumit kinnistatakse järgmistel lehekülgedel, kus maagaasi kallinemist käsitleva kommentaari kõrval esitletakse järjekordse odavmüügiketi jõulukinkidena mõjuvaid imelisi kaubapakkumisi.

Mobiilsideteenuseid pakutakse loomulikult välisuudiste lehekülgedel ja kõrvuti hirmkoledate sõnumitega, seostub ju vajadus mobiilside järele meie teadvuses eelkõige teatava turvatunde loomisega üksi maailmas uitavale inimesele. Kodulinna tänavate nimede juurde pakutakse eriti võimsat koduinternetti ja autoleheküljed algavad - ei, loomulikult mitte pesuainereklaamidega, vaid ikka autoreklaamidega. Hämmastab vaid see, et spordilehekülgede külgetõmbejõudu eriti meeslugejaile alahinnatakse. Selles osas on veel kasutamata reserve, nagu öeldi vanasti.

Eesti Päevalehest leiame loo selle kohta, et Tallinki juhtkonnalt nõutakse Silja laeval möllamise eest pirakaid kompensatsioone. Nagu juhuslikult ilutseb sama lehekülje all konkureeriva laevafirma reklaam, mis kutsub Helsingist jõulukinke ostma. Puugihaiguste levikut kajastav sõnum on saanud naabriks hambakliiniku reklaami, külauudiste rubriike ehib reklaam viimasest müügil olevast korterist ühes järjekordses Tallinna-lähedases güprokkülas. Ja ei ole midagi erilist selleski, kui järjekordsele massikultuuriüritustele kutsutakse kultuurilehekülgede taustal, andes reklaamitavale sündmusele sellega annuse soliidsust ja tõsiseltvõetavust juurde.

Nagu öeldud, osa neist assotsiatsioonidest võisid olla ka minu haiglaselt kriitilise aju sünnitised, kuid teisalt reklaamide paigutamise kunst on ju ammutuntud kutseoskus. Iseasi oleks see, kui mitte reklaame poleks paigutatud vastavalt toimetuslikele materjalidele, vaid vastupidi, et reklaamide juurde otsitakse sobivaid jutukesi, mis reklaami sõnumit tugevdaksid. Ma ei tunne nii hästi ajalehtede sisemaailma, et öelda, kas täna nii juba toimitakse, igatahes telekanalite programmide puhul paistab reklaamisõnum üha rohkem dikteerivat vastava kanali muud sisu. Aga eks kommertstelekanalid olegi ju tänaseks praktiliselt minetanud oma ajakirjandusliku sisu. Tahaksin loota, et nii ei juhtu siiski ajalehtedega, kuid küllap olen selleski ootuses lootusetult naiivne. 

pühapäev, 22. jaanuar 2017

Kliimamuutus - 21. sajandi üks suurimaid valesid

Meediakommentaar 5. veebruar 2007 Üks kummaline tont kõnnib mööda maailma - inimtegevusest põhjustatud kliimamuutuse tont. Eelmisel reedel avalikustatud valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertkogu IPCC, millesse kuulub väidetavalt 2500 teadlast 130 riigist, raport annab 90%-lise tõenäosusega teada, et viimase 50 aasta ilmastiku soojenemise on tinginud fossiilsete kütuste kasvav kasutamine ehk otseselt inimtegevus. Seda paistavad kinnitavat andmed, mille järgi enne tööstusrevolutsiooni algust oli õhus 280 miljondikku osa süsihappegaasi ja praegu on juba tase 381 miljondikku.
Kui samasugune areng jätkub, võivat sajandi lõpuks olla süsihappegaasi tase juba 550 kuni 900 osa, aga teatavasti ideaalsetes kasvuhoonetingimustes ongi CO2 sisaldus 600 kuni 1000 osa. Ei paista olevat enam millegi üle vaieldagi. Meiegi ajakirjandus on avaldanud siiski, et vaid 66% teadlastest näeb siiski otsest seost inimtegevuse ja kliima soojenemise vahel. Järelikult 1/3 ei näe veel seda otsest seost, sest tegu on väga komplitseeritud nähtuse ja protsessidega. Sest süsihappegaasi lisandumisele atmosfääris võib-olla muidki olulisi põhjusi, näiteks lisandunud vulkaaniline tegevus või ka elusloodus, kes teatavasti samuti eritab märkimisväärselt süsihappegaasi.
Teisalt, kui raport ennustab nüüd temperatuuri tõusuks 21. sajandi jooksul 1,8 kuni 4 kraadi, siis needki prognoosid on täna märksa tagasihoidlikumad kui veel mõne aasta eest. Missugused tagajärjed on sellel polaaralade ja Gröönimaa jää sulamisele, ka selle üle käib endiselt vaidlus ning maailmamere pinnatõusu vahemik liustikujää sulamise tagajärjel kõigub prognoosides samuti suurtes piirides: 7 meetri ja sellest vaid kümnendiku ehk mõnekümne sentimeetri vahel.
Omaette jutt on sellega, missugune on siiski inimkonna osalus ja võimalused seda arengut piirata. Praegused mallid põhinevad ettekujutusel, et fossiilsete kütuste kasutamine jätkub samas mahus sajandi lõpuni. Ühtaegu on selge, et viimase 10 aasta jooksul pole leitud uusi suuri naftamaardlaid ning mõnekümne aasta pärast tuleb tahes-tahtmatult üle minna teistsuguste energiaallikate, näiteks kasvavas mahus tuuma- või siis termotuumaenergeetika kasutamisele. Nende puhul on süsihappegaasi emissioon praktiliselt olematu, ehkki oma osa Maakera soojusbilanssi annavad nemadki.
Võite küsida, miks võtsin üldse selle pealtnäha kõigutamatu raporti meediakommentaari teemaks. Aga sellepärast, et minu arusaamise kohaselt peaks meedia olema selliste globaalset kaalu omavate küsimuste arutamisel lõpuni võimalikult kahtlev, alternatiive, eriarvamusi ja teistsuguseid põhjendusi otsiv, diskussiooni ülal hoidev. Olen küll Soome ajakirjandusest, väga vähe aga Eesti omast leidnud asjalikke kirjutisi nendelt teadlastelt, kes on asjas erineval seisukohal ja tõlgendavad IPCC poolt väljapakutud pealtnäha selgeid arvuridasid teistmoodi. Eestist meenub ainsana vaid meie tunnustatud geoloog akadeemik Anto Raukas, kes on julgenud küsida, kas peaksime vaatama kliimamuutusi ehk märksa laiemas perspektiivis kui 100 või 200 või isegi 1000 aastat, mille kohta meil on enam-vähem tõepäraseid andmeid. Just geoloogid suudavad anda kliimamuutustele ajaliselt märksa pikema perspektiivi ja osutada, et samasuguseid dramaatilisi kliimamuutusi on Maal esinenud juba ammu enne tööstuse ja üldse inimtsivilisatsiooni teket.
Nagu selgub, on maailmas just geoloogid ja ka insenerid sageli teistsugusel seisukohal kui ökoloogid või klimatoloogid. Soomes on väga tuntud teisitimõtleja Turu ülikooli keskkonnatehnika dotsent Jarl Ahlbeck, kes on väga selgelt vaidlustanud IPCC järeldused. Tema väitel kuulub sellesse ekspertkogusse tõsiste loodusteadlaste kõrval ka hulgaliselt usumehi, mitmet masti sotsiolooge ja bioloogia harrastajaid, küllap ka lihtsalt keskkonnapoliitikuid, kes suhtuvad sellesse puhtemotsionaalselt või siis hoopis teistel motiividel. Kui vaatate internetist, näete, et IPCCs on juhtkohtadel, nagu ÜROs ikka, palju mitmesuguste arengumaade tegelasi, kelle üheks eesmärgiks võib-olla nimelt tööstusriikide süüdistamine kõigis maailma hädades. Tegelikult on maailmas ehk vaid 30 uurijat, kes suudavad objektiivselt kogutud andmeid interpreteerida, väidab Ahlbeck viimases Suomen Kuvalehti numbris.
Sama ajakirja meediarubriigis juhib Tuomo Lappalainen tähelepanu sellele, et ehkki 90% soomlastest usub täna inimtegevusest tingitud kliimamuutusse, on umbes 10% soomlastest teisitimõtlejad, ja need on ilmselt inimesed, kes vaatasid mõne aja eest Yleisradiost ülihuvitavat saadet MOTT (Mida oligi tarvis tõestada), selle kohta, et väited kliima dramaatilisest muutusest inimtegevuse mõjul põhinevad kas teataval emotsionaalsel ootusel või sageli ka poliitilistel kaalutlustel. On ju sellise hirmutamisega lihtne pöörata inimeste päid ja koguda sellega valimiskampaanias poliitilisi punkte.
Eriti veel siis, kui suureks pahaks hundiks kuulutada USA administratsioon, kes teadlikult varjavat majandustegevuse mõju kliimale, et toetada oma energeetikafirmade huve. Midagi sarnast on ju kuulda ka viimasel ajal süüdistusena Eesti valitsuse suunas. Olgu, kuidas on, kindlasti on inimtegevusel märkimisväärne mõju nii kliimale kui loodusele, kuid inimese teadlikkus, analüüsivõime ja ausus peaksid vältima seda, et üht või teist teooriat hakatakse pidama a priori ainuõigeks, aksioomiks, ja sellest pimesi juhinduma. Meedia ülesandeks on jääda alati kriitiliseks ja kuulata ära ka teise poole arvamus, ehkki see võib olla selges vähemuses, sest teaduslikku tõde ega tõde laiemaltki ei saa kunagi välja selgitada rahvahääletusega.

reede, 20. jaanuar 2017

Sõnavabadust piiratakse ka Bloggeris

Head minu blogi lugejad. Kuna olen viimasel ajal olnud aktiivne blogija, siis mõtlesin, et ehk saan selle töö eest midagi ka tagasi ehk paigutan siia mõningaid reklaame, millel klikke tegevad lugejad annaksid sellega mulle tasu. Paraku kestis mitu nädalat, enne kui Google AdSens süsteemist teatati, et mu blogi ei vasta nende poliitikale ja sellega on teravas vastuolus. Nende vastus jäi küll mulle absoluutselt arusaamatuks. Võibolla keegi kaebas minu arvamuste peale? Seejärel püüti mulle isegi Londonist helistada. Kui uurida selle AdSensi tingimusi, siis olen täiesti kindel, et pole mingeid nende reegleid rikkunud ega ole ka minu blogis ilmunud ühtki reklaami. See tähendab, et ka see multinatsionaalne teenus pole tegelikult sõnavabaduse poolt, vaid tegeleb suvalise tsensuuriga. Õnneks mitte veel kogu blogi suhtes, ehkki selline ähvardus selles räiges kirjas ka sisaldus.

neljapäev, 19. jaanuar 2017

15 aastat tagasi räägitud, aga ikka aktuaalne

MEEDIAKOMMENTAAR 25. MÄRTS 2002
Tere taas mõneks minutiks koos minuga arutlema meie massimeediumide hetkeseisu üle. Eelmisel nädalal sain ühe e-maili, kus kuulaja kiitis mind ja võrdles mu kommentaare Soome meediakriitikaga. Tegelikult ei ole ma ise varem sellele sügavamalt mõelnud, et minu arusaamad massikommunikatsiooni sotsiaalsetest ülesannetest ja funktsioonidest on küllap tõesti rohkem põhjamaist päritolu. Olen sellest hakanud alles üsna viimasel ajal aru saama, kui mul on olnud üle mõne aja võimalus kuulda seda, mida ajakirjanduse eesmärkide all mõtlevad tänased noorte ajakirjanike koolitajad. Kuuldavasti õpetatakse Eesti noori ajakirjanikke Tartu Ülikoolis juba kümmekond aastat hoopis teistsuguste mallide ja põhimõtete järgi, kui õpetati veel mind 25-30 aasta eest Juhan Peegli juhitud ajakirjanduskateedris. Tempora mutantur et nos mutamur in illis. Ajad muutuvad ja meie koos nendega. Ent kas siiski nii palju?
Minu jaoks on ajakirjandus olnud eelkõige konkreetse inimese, isiksuse kutsumuslik tegevus, veendunud soov mõista ise ja aidata kaasinimestel ümbritsevat maailma paremini mõista ning sellega ümberringi toimuvaid protsesse teadlikult mõjutada. Ajakirjanik tähendab minu jaoks ühiskondliku eliidi esindajat, keda iseloomustab muust rahvast märksa kõrgem tundlikkus, madalam valulävi ja suur missioonitunne. Primaarsed on pühendumus ja eetilised omadused, kutseoskused on sekundaarsed, need tulevad ajapikku iseenesest. Paraku, tänapäeva ajakirjanduslikus koolituses tõlgendatakse ajakirjandust just vastupidi: eelkõige mingi konkreetse teenuse osutamisena, kus osav meediakäsitööline täidab keskmise lugeja-kuulaja-vaataja tellimust, rahuldab tema soove ja kapriise, et ära teenida selle eest ühemõttelise majandusliku kompensatsiooni, kas siis ajalehe ostmise või reklaami vaatamise kujul. Selline teenus ei sisalda kindlasti auditooriumi arendamise, tema ajakirjandusliku vastuvõtuvõime kvaliteedi tõstmist. Umbes nii, et kui inimesel on probleem, siis ei õpeta ajakirjandus teda seda lahendama, vaid pakutab talle uimastit, et seda kiiremini unustada.
Olen kahel nädalal vaadanud Eesti Televisiooni uut saadet "Punane tuba", mille tegijail on kahtlemata teistsugune ambitsioon kui meie ajakirjandusel üldisemalt. Ja see on muidugi kiiduväärt, et tahetakse inimesi panna mõtlema ka olemuslikumate küsimuste üle, arendama võimet abstraheerida tegelikkuse üksikfaktidest olulisemaid tendentse ja arenguid. Ent samas, tunnistagem, kogu aeg on tunda see, et saatetegijad ei võta oma auditooriumi eriti tõsiselt, pidevalt tehakse mööndusi sellelesamale keskmisele vaatajale, keda on juba kümme aastat toidetud kommertstelevisioonide välise sädeluse ja sisulise tühjusega.
Mis toimus tegelikult. Eelmise nädala saates kangelastest vastandusid tühised kõmuajakirjanduse libatähed näiteks teletorni kaitsjatega, ja sedagi vaid ühe raevuka vaatajakommentaari põhjal. Paraku ainus reaalne kangelaslikkus, inimeste igapäevane kangelaslikkus, oskus ja suutlikkus elada oma elu ausalt ja omakasupüüdmatult - see ei meenunud paraku kellelegi. Seda peeti a priori nii naeruväärseks ja eluvõõraks, et seda ei juletud väärtustadagi. Tulemuseks oli aga see, et vaatajate teadvuses vaid kinnistus pseudo ettekujutus kangelasest ja seda just tollesama Kroonika-taolise kõmuajakirja peatoimetaja väärtushinnangute tasandil. Võiks küsida, kas selleks on vaja teha telesaadet, et edendada inimestes niigi esinevat rumalust ja lihtsameelsust? Vaevalt saatetegijad seda taotlesid, kuid paraku nad sellesse lõksu siiski langesid, sest ei suutnud tõusta kõrgemale tänasest nukrast Eesti meediasituatsioonist. Ei suutnud olla teadlikult alternatiivsed ja arrogantsed; tahtes naeruvääristada primitiivsust ei julgenud nad ise olla piisavalt elitaarsed ja muutusid seetõttu ise naeruväärseks. Ei saa olla ühekorraga preester ja kloun.
Veel ühest teemast, seda küll algselt Soome näitel. Teatavasti soomlaste negatiivsus Euroopa Liidu suhtes kasvab pidevalt, sealjuures eriti tõrjuvalt suhtutakse uniooni laienemisse. Viimaste arvamusküsitluste kohaselt on uute riikide võtmine Euroopa Liitu soomlaste meelest kõige vähem tähtis küsimus, millega liidu juhtorganid peaksid praegu tegelema. See on küllap oluline sõnum ka meie, eestlaste jaoks, kelle ühinemisse liiduga suhtuvad soomlased siiski üsna optimistlikult. Soome meediakriitikud on püüdnud analüüsida, miks soomlaste hoiakud liitu kuuludes on muutunud üha negatiivsemaks.
Tuomo Lappalainen Suomen Kuvalehti viimases numbris arvab, et soomlasi ei ohusta täna mitte infopuudus Euroopa asjadest, vaid selle üleküllus ja ühekülgsus. Euroinfot antakse inimestele mitte lusikaga, vaid kulbiga ja valdavalt sellisel kujul, et inimesed ei saa aru ega mõista, kuidas see neid konkreetselt mõjutab. Infopuudust on asendanud infosse lämbumine. Põhjuseks on terve euroajakirjanike plejaadi tekkimine, kes kõnelevad vaid sellises keeles, mida mõistavad asjatundjad. Seepärast kutsub ta üles, et euroasjadest kõneleksid rohkem ka tavalised toimetajad, mitte vaid ala friigid. Ehk oleks meiegi ajakirjandusel õppida sellest sõnumist, ja mitte üksnes euroteemade kajastamisel. Olen üsna veendunud, et paljud inimesed tahaksid näiteks mõista tänase turumajanduse toimemehhanisme, omandamata enne selleks ärimagistri kraadi. Kui ma eespool väitsin, et ajakirjandus on kohanenud eksimise tarbija üsna vähenõudliku maitse ja vajadustega, siis üks selle ilminguid on just hoidumine raskematest teemadest, sügavuti minekust. Võib-olla aitaks inimeste õpetamine ja harimine lõppkokkuvõttes paremini lahendada neil oma reaalseid probleeme, kui nende jätkuv uinutamine ja uimastamine meedia kaudu pseudoprobleemidega, a la kes on seksikaim meie maal või kas naisel sobib tellida prostituuti!? Jah, ka need on probleemid, kuid kahtlemata sellised, mida üldrahvaliku hääletusega võib lahendada.

esmaspäev, 16. jaanuar 2017

Turismi sloganid, mis on ennast tõestanud

Ootasin nn Eesti brändilt just sloganit, mis võiks tuua siia maanurka rohkem välisturiste. Enamik riike tegelevad just selliste sloganite, mitte roheliste plärakate tootmisega. Eesti saab igal aastal tohutult tulu turismist, ainuüksi soomlastest väidetavalt miljard eurot. Jääb arusaamatuks, milleks on vaja mingeid muid brände. Midagi on kellelgi peas täiesti sassi läinud.






Eesti brändi loojad on vist joonud liiga palju brändit




Mis on muutunud 15 aastaga? Ikka seesama ebamäärane värvilaik, mis meenutab küll rohkem kartulit kui mingit kivi. Kust tuleb üldse selline mõte kujutada kivi tasapinnaliselt? See on määratud ebaõnnestumisele nii või teisiti. Isegi mitte rääkides rändrahnudest, mis pole seni olnud isegi turismi sihtobjekt, rääkimata selle riigi ja rahva tõelise olemuse võrdkujust. Meenutage või "Kõrboja peremeest". Jääb vaid küsida, milleks ja kellele, ja kui palju anti?

pühapäev, 15. jaanuar 2017

Glorifitseeritud valetamine

Haruldane kogemus, kui mind 10 aastat tagasi kutsuti esinema ühele Eesti niinimetatud akadeemilisele konverentsile. Paraku jäi see ka viimaseks, sest Eestis on tunnustatud, lausa glorifitseeritud valetamine sõnavabaduse kohta. Juhin tähelepanu, et esinesin alljärgneva ettekandega 5 aastat enne Tallinna TVsse tulekut. Nagu veendute, pole Eestis sõnavabaduse osas midagi muutunud, pigem vastupidi. Enda näitel võin öelda, et minu vaigistamiseks kasutati kõrvalteed KriPo kaudu, sest KaPo oleks võinud ka välismaal tõstatada küsimuse reaalsest sõnavabaduse olukorrast Eestis, mille üle meie diktatuur nii kangesti rõõmustab.

Sõnavabadus kui poliitiliselt korrektne vale
Ettekanne kirjandusfoorumil Paabeli raamatukogu 15. detsembril 2006 Rahvusraamatukogus
Sissejuhatuseks ja küsimuse püstitamiseks
Minu tänase käsitluse aineks on see, kas sõnavabaduse mõiste, mida nii agaralt avalikkuses pruugitakse, mida innukalt kaitstakse, mille eest võideldakse, mille nimel vannutakse, on midagi rohkemat kui vaid vabadus kõnelda sõnavabadusest ehk siis vaid omamoodi kokkuleppeline metafoor või kõnekäänd millegi muu seletamiseks.
Ma püüan osutada, et sõnavabadus siin ja praegu - nagu ka "seal ja varem" - on ikka olnud vaid poliitiliselt korrektne vale, mida kasutatakse teatud sotsiaalse doktriini või ka utoopia põhjendamiseks, aga ühtlasi vastavat ühiskonda juhtivate jõudude tegevuse õigustamiseks.
Sõnavabaduse määratlusest toona ja nüüd
Vaatame, mida ütleb nõukogude-aegse ENE 7. köide: "Sõnavabadus on kodanikule riigi põhiseadusega tagatud võimalus vabalt väljendada oma arvamusi ja veendumusi; kodaniku põhiõigusi. /---/ NSV Liidu kodanike sõnavabaduse määratleb (NSV Liidu konstitutsiooni § 125), sõnavabaduse kasutamist võimaldab trükikodade, kommunikatsioonivahendite jm. sõnavabaduse teostamiseks vajalike aineliste vahendite kuulumine töörahvale ja tema organisatsioonidele."
Siinkohal ka ettekujutus sõnavabadusest 1940. aasta Eesti NSV konstitutsiooni § 97 põhjal:
"Vastavalt töötava rahva huvidele ja sotsialistliku korra kindlustamiseks tagatakse ENSV kodanikele seadusega:
a) sõnavabadus,
b) trükivabadus,
c) koosolekute- ja miitingutevabadus,
d) tänav-rongkäikude ja meeleavalduste vabadus.
Neid kodanikuõigusi kindlustab trükikodade, paberitagavarade, ühiskondlike hoonete, tänavate, sidevahendite ja nende õiguste teostamiseks vajalike muude aineliste tingimuste andmine töötavale rahvale ja ta organisatsioonidele."
Ma arvan, et paljud meist toona ajakirjanduses tegutsenuist on kogenud, mida siis deklareeritud sõnavabadus tegelikult tähendas, eriti kui see kogematagi läks lahku "töörahva ja tema organisatsioonide" arusaamast sõnavabadusest. Hetkel pikemalt peatumata sellel, kuidas tollal "sõnavabadus" funktsioneeris võime vist süümepiinadeta väita, et sõnavabadus nõukogude ajal oli üksnes poliitiliselt korrektne vale, sisuliselt demagoogiline deklaratsioon tegeliku sõnavabaduse piiramise küüniliseks õigustamiseks.
Ent see ei tähenda muidugi, et sõnavabaduse piirid olid kogu vastava perioodi jooksul ühesugused ning sõnavabadust oma moondunud kujul üldse poleks olnud või seda poleks üritatudki rakendada. Seda on tähtis möönda, et mõista, kuidas muidu oleks võinud absoluutselt sõnavabaduseta ühiskond nii kiiresti üle kasvada tänapäeval deklareeritavaks täieliku sõnavabadusega Eesti Vabariigiks.
Vaadelgem nüüd Eesti Vabariigi põhiseaduse § 45 sõnastust:
"Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides."
Kõigepealt hakkab silma, et kui ENSV konstitutsioonis kindlustatakse sõnavabadust väidetavalt omandi kuulumisega töötavale rahvale, siis Eesti Vabariigi Põhiseaduses tegeldakse vaid juhtumitega, mille puhul täielik sõnavabadus on seadustega piiratud. Paraku tekitab selline lähenemine samalaadseid küsimusi kui toona deklareeritud sõnavabaduse määratluski.
Võib näiteks küsida, kas oskaks keegi nimetada midagi ühiskonnaga seotut, mida ei saaks "avaliku korra", "kõlbluse" või kellegi "hea nime" kaitseks paigutada nende seadusega sätestatud piirangute alla, eriti kui seda nõuavad "riigi ja kohaliku omavalitsuse" huvid, mis teatavasti on alati erapoolikud ehk neis valitsevate poliitiliste jõudude tahte ja suvaga määratletud!? Oleme selliseid sõnavabaduse piiranguid näinud lõppeva aasta jooksul mitmel puhul ja küsinud endalt, kas sõnavabaduse täpsema määratluse puhul oleksid ära jäänud nii mõnedki süüdistused, kohtuasjad, kodanike psüühiline ja moraalne tagakiusamine.
Tegelikkus osutab, et ka täna pole Eestis mingeid selliseid seadusi, mis otseselt ja konkreetselt kaitseksid sõnavabadust (või ajakirjandusvabadust) ja selle kasutajat, küll on aga ohtralt neid seadusi, mis seda nii või teisiti piiravad, näiteks andmekaitseseadus, reklaamiseadus ja paljud teised ikka sellesama Põhiseaduse vastavaid piiramist lubavaid sätteid ära kasutavad ja realiseerivad aktid. Hoolimata taastatud Eesti Vabariigi algusaegadel ilmnenud püüdlustest kuidagi kaitsta sõnavabadust ja selle kasutajat ka seaduse tasandil, jättes vähem ruumi suvalisusele ja poliitilisele otsustusele, pole sellest tänini asja saanud.
Olgu siinkohal juhitud tähelepanu, et Soomes jõustus 2004. aasta algul uus sõnavabaduse seadus, mis asendas varasemad trükivabaduse ja raadioseadused. Uus seadus sätestab täpsemalt sõnavabadusega kaasneva vastutuse, seda nii traditsioonilises meedias kui veebis, samuti vastutavate toimetajate vastutusala piirid, sätted õienduste ja vastuste esitamiseks väljaannetes jne.
Tuleb kahjuks tõdeda, et nagu mõningad muudki meil deklareeritavad õigused on ka sõnavabadus tänases Eestis suuresti vaid sõnakõlks ehk poliitiliselt korrektne vale. Sõnavabadust realiseerida sooviv kodanik, eelkõige aga ajakirjanik satub selle tulemusena pahatihti olukorda, kus sõnavabadus võrdsustub tema jaoks praktikas enesetsensuuriga ehk otsekohesemalt öeldes - allumisega konjunktuurile.
Ühtaegu pole kaitset ka meedias käsitletud isikuil, sest meil puudub sõltumatu ja toimiv ajakirjanduse eneseregulatsiooni süsteem. Euroopalikule traditsioonile vastav Avaliku Sõna Nõukogu tegutseb ilma väljundita avalikkusse, sest väljaanded selle otsuseid ei avalda. Sisuliselt toimib nõnda eneseregulatsiooni suhtes meediaomanike majanduslik tsensuur.
Ühtaegu tegutseb tööandjate ühendusele sarnaneva kirjastajate ja meediafirmade katusorganisatsiooni Eesti Ajalehtede Liidu juures Pressinõukogu nimeline klubi, mida kahetsusväärselt nimetab ka Riigikantselei ülalpeetav riik.ee portaal ajakirjanike loodud kohtuväliseks organiks, mis lahendab kaebusi vastavalt ajakirjanduse headele tavadele. Paraku näitab selline märkus vaid riigivõimu täielikku teadmatust ja soovi mitte võtta endale mingit vastutust sõnavabaduse tagamise eest selle kõige olulisemal alal - ajakirjanduses.
Reaalpoliitiline sõnavabadus: (enese)tsensuur siis ja nüüd
Nõukogude perioodil rakendati tsensuuri riigi- ja sõjasaladuse kaitsmise sildi all, see osa tsensuurist oli mitmetasandiline ja väga täpselt sätestatud. Olen toonase Glavliti esindaja tööruumis juhtunud nägema pakse köiteid, mida ta oma töös tekstide, sealhulgas ka raadiosaadete ümberkirjutiste kallal kasutas. Täna selliseid koodekseid tõenäoliselt ei ole, aga kas see tähendabki automaatselt, et ka "tsensuuri ei ole". Rääkimata sellest, et sõnavabadus ja tsensuur pole olemuslikult vastandid ega teineteist välistavad mõisted. Ka meie sõnavabadust tsenseerivad ju paljud seadused ja määrused, ainult et võrreldes varasema ajaga on nad üldjuhul avalikud, ehkki muidugi mitte päriselt.
Palju keerukam nähtus on enesetsensuur, mis esines nii toona kui nüüd, ainult et selgelt vastupidise funktsiooniga. Nõukogude perioodil mõõdukas ja teadlik enesetsensuur, mis väljendus tõeste faktide esitamises süsteemile vastuvõetavas vormingus, sõnumi toomises auditooriumini ridade vahelt või ümberütlemise, metafoorina huumori ja iroonia vahenditega, võimaldas sõnavabadust mingilgi määral realiseerida. Loomulikult ei olnud enesetsensuur alati suunatud sõnavabaduse teostamisele, kuid sellisel puhul polnud üldjuhul ka tegu enam ajakirjanikega, vaid lihtsalt ajakirjanduslike funktsionääridega.
Tänasel päeval toimib aga enesetsensuur sageli just vastupidises suunas, sundides avalikult esinevaid inimesi, sealhulgas ajakirjanikke kohaldama oma seisukohti ühiskonnas valitsevaile ideoloogilistele mallidele, toimetusekaaslaste korporatiivsele ja maailmavaatelisele survele, juhtkonna soosingu taotlemisele ja sellega seoses oma lojaalsuse väljendamisele allteksti ja teemavaliku kaudu. Kitsamalt ajakirjanduses tähendab see eelkõige ümbritseva tegelikkuse valikulist kajastamist ja kaasaminemist nn "päevateemadega", teatud sündmuste kallutatud ja doktrineeritud kajastamist, lootuses ära teenida oma väljaande juhtkonna ja ka omanike positiivse suhtumise koos kaasnevate preemiate ja auhindadega. Samuti võimaldab selline käitumine ajakirjanikule soodsama töölepingu, mis kinnistab ta veelgi tihedamalt enesetsensuuri külge. Seda mittevaldavad või muul põhjusel mitte omaks võtvad ajakirjanikud tõrjutakse aegamisi korporatiivsest ajakirjandussüsteemist välja, neist kujuneb kas vabakutseliste, niinimetatud "luuserite", teadlike elukutsevahetajate või siis osaliselt ka suhtekorraldajate seltskond. Nii mõnigi ajakirjanik eelistab eetiliste kompromisside tegemisele hakata avalikult enda teadmisi ja oskusi müüvaks pr-isikuks. See seletab suuresti ka seda, miks suured toimetused regulaarselt uuendavad oma koosseise ja ühes väljaandes töötamine diplomist pensionini, mis on küllalt tavapärane ja soositav Lääne ajakirjanduses, on Eestis ülimalt haruldane, ja seda on seni esinenud vaid avalik-õiguslikes meediakanaleis. Ühtlasi on see kaasa toonud ajakirjanike kutseühenduse nõrkuse, sest ajakirjanikult oodatakse eelkõige lojaalsust mitte üldkehtivaile seadustele ja normidele, vaid omanikele, ja solidaarsust või õieti kambamehelikkust samas seisundis olevate toimetusekaaslastega, mitte aga kogu ajakirjanikkonnaga rahvuslikul või globaalsel tasandil.
Sõnavabadusega manipuleerimise tänastest meetodeist
Monopoolne ja kontsentreeritud ajakirjandus
Sõnavabaduse esmaseks eelduseks on võimaluste ja kanalite rohkus, mille kaudu iga kodanik, ühiskonnaliige saaks edastada oma arvamusi, seisukohti, ideid, veendumusi jne. EV Põhiseadus ei kõnele sellest midagi, kuidas niisuguseid võimalusi tagada, eriti tänases infoühiskonnas. Nõukogude ajal kõneldi vähemasti "töötava rahva" omandist, mis peaks selle tagama. Me teame, missuguses problemaatilises seisus on täna ainsad otseselt erakapitalist mittesõltuvad suured meediakanalid ehk rahvuslik raadio ja rahvuslik televisioon, ja on olnud kogu uue iseseisvuse aja tänase päevani välja. Jätkuvad seadusemuudatused ja poliitiline kemplemine kõrgema otsustusõiguse ümber, rääkimata ilmselt ebapiisavaist majanduslikest võimalustest pole kahtlemata aidanud kaasa sõnavabaduse tegelikule tagamisele.
Ülejäänud meedia puhul pole aga reeglina ka Põhiseadusel mingit jõudu, et tagada nende vahendusel sõnavabadust, sest välisomanduses olevad ajalehed, tele- ja raadiokanalid ei lähtu oma tegevuses kindlasti mitte esmajoones meie Põhiseadusest ega selle kaudu sõnavabaduse tagamise vajadusest Eesti Vabariigis. Seda ei saa neile ka ette heita, sest Eesti legitiimsed võimuorganid on neile selleks ka täieliku õiguse ja voli andnud. Kuna enamik TV-saadete formaate on tänapäeval välismaalt sisse ostetud, siis ei ole Eesti ühiskonnal sageli enam mingit sisulist õigust ega võimalustki vältida nende kaudu sõnavabadusega manipuleerimist, kellelegi "avalikkuse" müümist, ühekülgse ja tasakaalustamata valimispropaganda tegemist või Põhiseaduses deklareeritud mitmesuguste kodanikegruppide õiguste kaitset. Kuna sõnavabadust kaitsvaid seadusi ega sellega kaasnevat konkreetset vastutust pole, siis võivad telekanalite juhid, kaudselt aga formaatide loojad ja kanalite aktsionärid, dikteerida ja manipuleerida meie ühiskonnaga, süstides meie vaatajate teadvusse neile vajalikke ideoloogilisi, tarbimis- või muid malle, sätestades näiteks, missuguseid inimtüüpe peab esile tõstma tõsielu-showdes ehk banaalselt öeldes - kes on need tähed, kes meile peavad tantsima ja üldse meeldima.
Sõnavabadusega manipuleerimise põhiliseks vahendiks on niisiis meedia monopoliseerumine, kontsentreerumine, meediakanalite ristomandus ja välismaisus. Tihtilugu väidetakse, et sisutootjaiks on siiski omamaised ajakirjanikud ja toimetajad. See on siiski vaid nõrk argument, sest firmades ja väljaannetes toimib range hierarhilisuse printsiip, mis eeldab otsest ja vahetut lojaalsust oma juhtkonnale ning tulemuslikkuse hindamist pelgalt majanduslike kategooriate alusel. Äsja nägime sellise suhtumise eredat väljendust seoses ühe kommertstelekanali programmijuhi äkilise väljavahetamisega, kes ei rahuldanud enam välisomanike otseselt kasumlikkusele orienteeritud majandushuve.
Korporatiivne toimetuskultuur
Palju keerulisem ja komplitseeritum viis sõnavabadusega manipuleerida on väljaande või toimetuse sisene ja see põhineb sihiteadlikul personalivalikul ning töötajate psühholoogilisel mõjutamisel enesetsensuuri järgimiseks. Väidetavalt on selles suur osa niinimetatud avatud toimetusruumide põhimõtte rakendamisel. Avatud toimetuses satub ajakirjanik, eriti alustav, noor ajakirjanik psühholoogiliselt väga tugevasse mõjuvälja, kus suhtumisi ja hoiakuid dikteerivad toimetuse autoriteedid, sageli juhtkonna poolt selgelt esile tõstetud ja ühtlasi majanduslikult motiveeritud niinimetatud staarajakirjanikud.
Teemade ja hoiakute valikul, olulise eristamisel väljaande jaoks väidetavalt ebaolulisest, sellest mis tõstab lugejahuvi võrreldes sellega, mis lugejale väidetavalt huvi ei paku, maksab peamiselt staaride sõna. Kindlasti soovivad noored nende varem mitteformaalses olukorras väljendatud hoiakutega innukalt solidariseeruda ja kaitsevad sellega seoses samasuguseid teemasid ja hoiakuid toimetuste koosolekuil, tehes seda otsekui omast peast ja demokraatlikult, kuid sisuliselt alludes vaid enesetsensuuri survele. Kuna staarajakirjanike korpus meie väljaannetes ja kanaleis on reeglina üsna piiratud suurusega, siis ei valmista toimetuste juhtkondadele ka suurt vaeva ega nõua erilisi kulutusi neid selleks piisavalt motiveerida, et nad oma funktsiooni kohusetruult täidaksid. Mõni neist võib pidevas rotatsiooniprotsessis arvestada ka vastutusrikkama ja veelgi tulusama ametipostiga, saada peatoimetajaks või isegi millekski enamaks.
Juhtimispsühholoogiline mõjutamine
Kõige komplitseeritum, küllap aga kõige efektiivsem viis sõnavabadust manipuleerida, pealegi reeglina ilma, et sellest jääks mingit selget märki või järelmit, mille põhjal väidetavat tegevust tagantjärele tõestada või avalikustada, on juhtimispsühholoogiline mõjutamine näiteks töölepingute, nelja silma all antud soovituste, personali ümberpaigutuste, väljaannete ülesehituse ja rubriikide muutmise, kaastööde hülgamise või suvalise toimetusliku redigeerimise, programmide ümberkorralduste ja saadete sisu ning väljastamisaegade sihipärase manipuleerimise kaudu.
Vaieldamatult kuuluvad ajakirjanduse ja kogu meedia tavapärase tegevuse juurde kõik eelnimetatud meetodid, just seepärast on eriti keeruline eristada selliseid juhtumeid, kui need toimuvad vaba ajakirjanduse kui demokraatliku ühiskonna ühe põhialuse põhjendatud huvides ja sõnavabaduse aktsepteeritavais raamides, millal aga eesmärgiks on saavutada nimelt enesetsensuuri käivitumine ja avaldatava sõnumi mõjutamine muudes kui avalikes huvides.
Olen oma pikas toimetajatöös isiklikult kogenud kõiki eelnimetatud viise minu kui ajakirjaniku sõnumi mõjutamiseks ja minu enesetsensuuri käivitamiseks. Tunnistan siinkohal, et olen rakendanud enesetsensuuri nii nõukogude ajal kui uues Eesti Vabariigis, küll erinevail motiividel. Nõukogude ajal üritasin vormiliselt vastuvõetava tõe raames edastada minu jaoks olulist sõnumit, teenida oma tollase küllap üsna piiratud arusaamise seisukohalt "ajakirjanduslikku tõde". Olin valmis deklaratiivselt nõustuma nõukogude ühiskonna atribuutidega, kuid püüdsin selle taustal esitada oma arusaama minu jaoks olulistest väärtustest, mille oli kaasa saanud mittenõukoguliku koduse kasvatusega. Arvestades minu noorust ja kogenematust polnud sellel kahtlemata erilist kõlapinda ning konflikt süsteemiga ja minu eemaldamine tollasest ajakirjandusest polnud kahtlemata tingitud teadlikust protestist ega dissidentlusest, vaid küllap üksnes nooruse rumalusest.
Taasiseseisvunud Eesti ajakirjanduses olen läbi elanud mitu perioodi, mis on võimaldanud mul näha näiteks ühe eraraadiokanali tegelikku manipuleerimist tööks teatud maailmavaatelise ja seejärel erakondliku mõju levitamisel Eesti ühiskonnas. Olen tõusnud avalik-õigusliku kanali juhtkonda ja olnud sunnitud sealt peagi lahkuma, sest pole soostunud poliitikute soovidega seda institutsiooni tasalülitada. Olen tegelnud ka teadliku pr-tööga ühiskonna kui terviku huvides, et veidigi pidurdada meie intellektuaalset tagasilangust. Töötan täna taas meediakanalis, välistamata siiski, et lepin aegajalt enesetsensuuriga, sest teatavasti pole Eestis täna kõik maailmavaated võrdselt aktsepteeritavad ega minu vaba sõna vaid mulle endale kuuluv sõna. Lisaks toimivad eelnimetatud toimetusesisesed korporatiivsed ja juhtimispsühholoogilised mõjurid. Aga see pole kahtlemata tänase esitluse eesmärk kõnelda oma subjektiivseist probleemidest, ehkki oleks ka rumal väita, et need pole andnud piisavat ainet mu eelnevaile järeldustele ega veendumusele, et sõnavabadus tänaseski Eestis on suuresti veel poliitiliselt korrektne vale, millesse küll erinevail põhjustel ja vahel lausa ennastsalgava kirglikkusega usutakse, nagu võime kindlasti ka sellel foorumil korduvalt veenduda.

reede, 13. jaanuar 2017

Kuidas paistame välja Soomes Rain Kooli sule läbi

Sain täna Tuglase seltsi ajakirja "Elo" jaanuarikuu numbri. Kultuurilugude kõrval äratas tähelepanu siinmail suurimaks Soome asjatundjaks tõstetud Rahvusringhäälingu arvamustoimetaja Rain Kooli ülevaade viimaste kuude Eesti poliitikast pealkirja all "Yhden aikakauden loppu" ehk "Ühe ajastu lõpp". Üldjoontes esindab ülevaade Eesti peavoolumeedias valitsevat tendentsi esitada toimunut ühe skeemi või poliitilise stereotüübi alusel. Taas loeme sellest, kuidas Edgar Savisaar Keskerakonna juhtimisel oli pea ainsana see jõud, kes võimaldas Reformierakonnal 17 aastat püsida valitsuse juhterakonnana. Kahtlemata ei saa üksnes erakonna juhi rolliga seletada Eesti poliitilist stagnatsiooni. Väited, nagu oleks Savisaar vene vähemuse lausa messianistliku kaitsjana teeninud välja oma suured häältesaagid kõigil valimistel, on sügavalt eksitav. Taas kirjutab Kooli mingist Tallinna meediaimpeeriumist, mis olevat samuti üksnes Savisaare sünnitis. 
Taas kumavad artiklist läbi peavoolumeedias levivad eksitavad ja pahatahtlikud väited. Kooli unustab Savisaare rolli Eesti taasiseseisvumisel ning mitte vene vähemuse kaitsja, vaid riigi elanikkonna võrdsete õiguste eest võitleja tegevuse, mis tõesti tõi talle ka mitte-eestlaste usalduse ja toetuse, kuid ei vähendanud kuidagi eestlastest valijate toetust. Keskerakonna liikmeskond kasvas kõigist erakondadest kõige kiiremini. Tallinna meediaimpeeriumi jutt on aga lihtsalt ülekohtune, arvestades kui ebatõeselt on peavoolumeedia, sealhulgas ERR Tallinna ja selle juhtide tegevust selles osas kajastanud ja sildistanud. Laimule peab olema mingi vastujõud, et ajakirjanduspilt oleks tasakaalus. Tallinna ajalehed ja Tallinna TV on seda rolli täitnud, et tagada Eestis siiski kuigivõrd demokraatlik ühiskond ja ajakirjanduspilt.
Järgneb küll ka kriitikat Reformierakonna pihta, kuid endiselt näeb Kooli selle ainsa põhjusena, miks selle võimupartei ehk niiöelda uue NLKP võim sai nii pikalt jätkuda, ja ikka vaid Savisaart. Unustades Reformierakonna järjekindla Eesti elanikkonna ja ühiskonna põhiliste huvide eiramise, nn Pronksiöö kasutamise natsionalistlike meeleolude õhutamises, viimasel ajal sõjaõhutusliku tegevuse, aga muidugi ka kogu riigiaparaadi mehitamise oma toiduahela liikmetega. Häid sõnu ei leia Koolilt ka uue Eesti valitsuse kohta. Kahju!
Iseenesest on hea, et ka naaberriigi kultuuriühenduse ajakiri avaldab poliitilisi ülevaateid, kuid oleks märksa õiglasem ja tasakaalustatum, kui need ülevaated ei kalduks manipulatsioonidesse ehk uuema terminiga tõejärgsesse (post truth) meediasse. Ja oleks vastukaaluks esitatud ka sõltumatust vaatenurgast esitatud kirjutisi.

esmaspäev, 9. jaanuar 2017

Reformierakond uueneb, aga kas piisavalt?

 Oli põnev jälgida Reformierakonna üldkogu. Eriti sellepärast, et kõik liikmed, kellel liikmemaks tasutud, said põhimõtteliselt koha peal või võrgu kaudu anda oma hääle nii juhatuse kui esimehe valimisel. Tulemus on teatud mõttes rõõmustav, kui uskuda, et see muutus tähendab ka Reformierakonna loobumist senisest jäigast majandus- ja maksupoliitikast ehk turujõudude idealiseerimisest. Neile, kes endiselt on turu-usku, soovitaksin käia vahel mõnel päris turul ja panna tähele, kuidas turujõud ei tegele mitte hindade minimeerimise, vaid maksimeerimisega. Kapitali maailmas otsustab lõpuks see, kuhu on koondunud suurimad kapitalid, mis sisuliselt määravad turusituatsiooni. Riiki kui regulaatorit ongi selleks vaja, et turujõude ohjes hoida ning kindlustada inimväärne elu, ka neile, kellel puudub kapital või kes peavad miinimumiga toime tulema. On ülimalt naeruväärne uskuda, et nad sööstaksid vaba turumajanduse oludes kasvatama oma kapitali, mida neil pole kunagi tekkinudki.
Tulles tagasi Reformierakonna valikute juurde, võiks loota ka mõistlikumat tegutsemist Eesti poliitikamaastikul. Täiesti ilmne on see, et Siim Kallase ja Kaja Kallase valimine rekordhäältega juhatusse osutab, et suvine presidendiralli ja kahe kandidaadi poliitika, mis võttis Kallaselt presidendikoha, oli Reformierakonna valitsusest väljajäämise peamine põhjus. Vastupidisel juhul oleks olnud muid ja arukamaid lahendusi ning toimivamaid koalitsioone. Seega jääb mulje, et Reformierakonna tagatoas tegelikult ignoreeriti oma erakonna liikmeskonna valdavat tahet. Kahjuks pole see iseloomulik vaid Reformierakonnale. Võiks öelda, et kõigi parlamendierakondade puhul on endale positsiooni kätte võidelnud juhid mingil hetkel unustanud need, kes neile selle positsiooni kinkisid. Häälte saaki ei saa ju üldjuhul tõlgendada teisiti kui kingitusena, mõnel puhul aga on võimule saadud ka ilma valijate kingituseta. Võim kui kingitus on selles mõttes kahetsusväärne, sest sageli tuleb aastaid oodata, enne kui selgub, kas kingitust ka andja huvides kasutatakse või see lihtsalt prügimäele visatakse, et rahuldada oma isiklikke huvisid nii ministrikohtade kui muude tulusate positsioonide kaudu võimuladvikus.
Jääme ootama, mida suudab Reformierakonna uus juhatus ja Hanno Pevkur, kes küll kinnitas intervjuudes, et Keskerakonna valitsusse minna ei kavatseta, kuid ollakse valmis tegema Reformierakonna juhitavas valitsuses koostööd kõigi erakondadega. Tõenäoliselt seda siiski lähiaastail ei juhtu, kui just Keskerakonna praegused partnerid ei võta ette samasuguseid ratsukäike nagu Reformierakonnast vabanedes. Küll aga tuleks Reformierakonda ja Kristen Michalit hoida eemal Tallinna linna valitsemisest, sest see tähendaks ilmselt kogu senise linna positiivse arengu kokkuvarisemist ning kunagise päkapikkude valitsuse tagasitulekut Tallinna, mis teatavasti pidurdas aastateks Eesti pealinna arengu.

laupäev, 7. jaanuar 2017

Kahed valimised, kaks alternatiivi


Reformierakonna juhi valimised üldkogul meenutasid mulle äsjaseid Keskerakonna uue esimehe valimisi. Eesti kaks suurimat erakonda lahendasid esimehe valimise demokraatliku protsessi väga erinevalt. Kui Keskerakond tegi seda sisuliselt valimiskogu vormis ehk ettemääratud delegaatide arvuga, siis Reformierakond kutsus tõepoolest kokku üldkogu. Kas oli ja on sellel ka mõju lõpptulemusele? Raske öelda, kuid Keskerakonna volikogu kategooriline keeldumine üldkogu kokkukutsumisest ehk kõigi liikmete osalemisvõimalusest hääletuses (ruumipuudusel), samuti internetihääletusest loobumisest, annab siiski tunnistust sellest, et Keskerakonna juhatus ootas ja plaanis teatavat tulemust. Ehk siis küsimus ei olnud niivõrd liikmeskonna enamuse arvamusest, vaid pigem soovist kujundada teatud erakonna imidzh, mille abil võiks moodustada uue koalitsioonivalitsuse. Kas oli koalitsiooni moodustamine siis enne esimehe valimist või siiski toimus see pärast, nagu peavoolumeedia on arvanud? Et alles Savisaare varjust vabanedes tekkis Keskerakonnal võimalus panna leivad ühte kappi oma seniste konkurentide, et mitte öelda – vastastega? Eks aeg näitab, kellel on õigus. Siiski eelistaksin seda varianti, mille on valinud Reformierakond, ehkki Reformierakonda ennast ma kindlasti ei valiks ega ole ka kunagi valinud. Mulle ei meeldi ennasttäis võimuahned tüübid, kelle tagataskut punnitab paks rahakott ning kelle jaoks meiesugused on lihtsalt saast.
Mart Ummelas
Keskerakonna liige aastast 2016
Ei kutsutud ühelegi otsustavale koosolekule

reede, 6. jaanuar 2017

10 aastat tagasi arvasin nii

Teatavasti tegin õige mitu aastat Eesti Raadios kommentaare, millest paraku ERR-i arhiivis pole jälgegi jäänud. Kindlasti paljud ei teagi, et enne Tallinna TV-d tegin kommentaare ka Eesti Raadios. Põnev on lugeda neid omamoodi ajaloolisi dokumente. Olgu siinkohal toodud üks näide 19. oktoobrist 2017.

MEEDIAKOMMENTAAR 19. VEEBRUAR 2007
Tere taas! Ma ei lakka küsimast, miks on meie ajakirjanduses ikka veel nii vähe mitmehäälsust? Mõned meediakriitika autoriteedid, viimati Tarmu Tammerk, on sõnanud, et Eesti ajakirjandus on kõvasti paremale poole kaldu. Ühtaegu osutavad kõik usaldusväärsed uuringud, ka täna esitletav värske inimarengu aruanne 2007, et inimeste hoiakud röövkapitalismi alguaegadest on kardinaalselt muutunud, et materiaalsed väärtused pole enam nii kõigutamatult esikohal väärtushinnangute hierarhias, vaid üha rohkem hinnatakse vaimsust ja sotsiaalsust. Ma ei väsi kordamast, et suuresti on see kallutatus objektiivselt tingitud meie meediavälja ahtrusest, sellest et umbes 3/4 osas sellest otsustavad endiselt kaks suurt kontserni, mis ja kuidas.
Selle taustal on kummaline jälgida, missugune hädakisa on vallandunud ettevõtja Oliver Kruuda arglike katsete peale oma kirjastust asutada, otsekui variseks Eestis kohe kokku ajakirjandusvabadus ja demokraatia. Ma ei kuulu kahtlemata Kruuda austajate ringi, sest paljud tema väljaütlemised pärinevad tüüpilisest kauboikapitalismi arsenalist, a la "enne lasen ja siis mõtlen". Tema tegevus poliitika mõjutamiseks rahaga on olnud samuti küsitava väärtusega, suhted tuntud poliitikutega ehk liigagi intiimsed ja omapoisilikud. Ent küsigem, palju on selliseid Eesti ettevõtjaid, kellel poleks samasuguseid semusuhteid meie poliitika eliidiga, kes Eesti tõeliselt jõukaist poleks poetanud aegajalt mõne miljoni mõjutamaks tulevase valitsuse ja Riigikogu otsuseid!?
Kui seda väidavad täna klannimajandusest kõneldes meie meediamagnaadid, on see neist eriti küüniline, sest neil pole kunagi olnud vajagi endale vastuvõetava poliitika saavutamiseks kellelegi peale maksta, nad kahmivad niigi parteidelt enamiku reklaamirahadest, andes eetri ja ekraani sobilikele poliitikuile. Moosides ajalehtedes oma mehi, et saada neilt vastu endale sobivaid hoiakuid, nagu juhtus alles äsja isikuandmete kaitse seaduse eelnõuga, mis tehti kahe päevaga ringi, niipea kui paarist meediakontsernist oli pisut urisetud väidetava ajakirjandusvabaduse piiramise pärast. Samuti on läinud varasemail aastail väljaannete kojukande maksustamisega, aga näiteks ka välireklaami keelamisega valimiste-eelsel ajal. Et ikka meediakontsernid ja kommertskanalid saaksid võimalikult suure kulbitäie poliitilise reklaami supist enda suhu kallata. Meie meediakontsernid on täna juba nii selgelt ja suveräänselt poliitikas, et mingi Kruuda lisandumine sllesse seltskonda oleks võrreldav ehk vaid sääsehammustusega laisa elevandi tagumikku.
Olgu Kruuda võimalik ajaleht kui tahes kallutatud tänasest erinevasse äärmusse, oleks see ikkagi tervitatav ja tervistav õhuauk meie läppunud ajakirjandusruumis, pannes ka senised loorbereil lebavad meediakontsernid lõpuks reaalselt võistlema oma lugejas- ja vaatajaskonna pärast, mitte jagades vaid rasvaseid reviire igal aastal uuesti kartellikokkuleppeid meenutaval põhimõttel, kui palju kellelgi on lootust saada reklaamitellijaid, kui palju kellelgi on trükikojavõimsust ja eriti veel intellektuaalset potentsiaali. Tegelikult just suurim probleem Kruuda uue lehega seondubki viimase ehk intellektuaalse potentsiaali puudumisega. Eestis pole lihtsalt piisavalt elementaarsete kutseoskustega ajakirjanikke, et senistele poolkollastele lehtedele lisaks toita veel üht arvestatavat kasumlikku päevalehte. Ajakirjanike juurdekasvuga tegelemist pole ju seni üldse vaja olnud, sest väljaannete turuosad on vähemalt 10 aastat olnud magnaatide vahel aikival kokkuleppel täpselt ära jagatud.
Mingit liikumist ajakirjaniketurul on põhjustanud ehk vaid see, et riigivõim on aegajalt üles ostnud endale lojaalseid ajakirjanikke presidendikantselei, peaministribüroo ja ministeeriumide ning ametite pressiosakondade võimekuse tagamiseks, rääkimata eraettevõtteist, kes neelavad värskeid ajakirjanduseriala lõpetajaid kui Püha Jüriga mõõgad ristanud tuldpurskav draakon süütuid neitseid. Loomulikult peavad siis ka praegused toimetused aegajalt oma ridu koolilehtede toimetajate ja tõsielushowde tähtede arvel täiendama, hetkekski kõigutamata aga kontsernile ustavate pea-, asepea- ja osakonnatoimetajate suveräänset otsustusvõimu selle üle, missuguseid valikud kontsernileht igapäevaselt teeb. Selline status quo lihtsalt nõuab tõsist raputamist ja uusi arvestatavaid tegijaid, olgu või selleks odioosne Oliver Kruuda koos oma rahamaia ajakirjanikeseltskonnaga. Parem ikka pool muna kui vaikiva ajastu jätkumine!