laupäev, 18. detsember 2010

Kahjuks peale paberlehe pole see Postimees onlines loetav, loodan, et nüüd saavad huvilised tutvuda

Mart Ummelas: Soome mõtleb Venemaast  raha keeles

16.12.2010 00:00
Mart Ummelas, Rahvusr­ing­häälingu toimtaja
Sattusin lugema Kesk-Soome suurima ajalehe Keskisuomalainen arvamusküljelt kirjutist Lea Leppänenilt, kes on Jyväskylä linnavolikogu sotsiaal­demokraadist saadik. Meditsiiniõena töötav Lea on mures Soome sõjaveteranide pärast, sest Soome valitsus otsustas järgmise aasta eelarves kärpida nende toetusprogrammilt 5,8 miljonit eurot, mis praegu veel Eestis kehtivas vääringus tähendab enam kui 90 miljonit krooni. Edasi kirjutab ta sellest, kuhu see raha tema arust on läinud.

Irooniliselt tõdeb ta, et Soome heaoluühiskond on viimase 20 aasta jooksul oma veteranide toetamise asemel üha rohkem tegelnud nii-öelda kogu maailma embamisega ja sealhulgas maailma rikkaimate riikide (NB! G8) hulka kuuluva Venemaa majanduse toetamisega.

«Venemaale oleme oma rahakotti avanud jätkuvalt,» tõdeb ta. Soome puistab selgi aastal miljoneid Murmanski, Karjala ja Peterburi alale kõige erinevamatesse ja ebamäärasematesse projektidesse. Edasi tulevadki näited, millega seoses tahaksin minagi Soome valitsuselt küsida, kumb naaberriikidest on siiski võimas ja majanduslikult iseseisev suurriik, kas maailma suurima pindalaga Venemaa või tilluke hõimuriik Eesti.

Jah, taasiseseisvumisajal toetas Soome, eelkõige aga selle kodanikud vaest naabrit Eestit ka reaalselt, kuid viimase kümmekonna aasta jooksul ja eriti pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga on toetus muutunud heal juhul vaid moraalseks õlalepatsutamiseks ja Eesti ettevõtete ülesostmiseks.

Niisiis, kuidas väike Soome toetab suurt Venemaad selgi aastal. Järgnevalt kõik summad eurodes (1 euro = 15,6466 Eesti krooni). Soome toetab Koola poolsaare lõunaosa arendusprojekti 630 000 euroga, noorte narkomaania ärahoidmiseks läheb
129 000, astma vältimiseks ja raviks Murmanskis ligi 300 000, politseiametnike koostööks Barentsi mere alal 123 000, Sortavala energiatootmise investeeringuteks 68 000 eurot.

 Karjala vabariigi tööameti tegevuse arendamiseks 312 000, Onega (Äänisjärve) veekaitse arendamiseks 228 000, Karjala põhjaosades algatatud projektile «Turvaline lapsepõlv ja tervislik elu» 184 000, kohaliku terviseteabe vahendamiseks otsustajatele ja elanikkonnale 217 000, «Üheskoos alkoholi vastu» teavituse levitamiseks 130 000, Karjala vabariigi kodanikuühiskonna arendamiseks 57 000, viipekeelekoolituseks Petroskois 182 000, Peterburi veevarustuse arendamiseks 14 200 000, Peterburist otse Neevale avanevate heitmekanalite sulgemiseks 1 800 000, kohaliku omavalitsuse arendamiseks Peterburis 641 000, e-koolitusprogrammide arendamiseks 213 000 eurot. Kokku niisiis üle 20 200 000 euro ehk Eesti kroonides 315 miljonit.

Lea Leppänen küsib, miks peaks Soome tegelema Murmanskis astma profülaktikaga, kui samal ajal suleti Heinolas haigla vaid mõne miljoni euro puudumisel. Ühtaegu vähendatakse Soome riigis toetust ka politseile ning põllumajandust suretatakse välja. Tema kriitika Soome lähivälismaa toetusprogrammile on iseenesest sümpaatne, sest osutab, et ka Soomes võib kritiseerida konsensuslikke suhteid Venemaaga, millele rajati alus Paasikivi-Kekkoneni välispoliitilise doktriiniga.

Loomulikult võidakse Eestis seda, kui suurusjärgult väiksem Soome maksab kinni piiramatute ressurssidega, kuid üsna saamatu naabermaa probleemid, tõlgendada kui «sõpruse» kinnimaksmist. Teisalt saab Soome sellest ka ise kasu, sest selle toetusega leevendatakse neid probleeme, mida suurriik oma olemasoluga naabrile põhjustab.

Soome on häid suhteid suure idanaabriga alati hoidnud majandussuhete kaudu ning tundlikel teemadel vaikides. Meid, eestlasi, peaks panema mõtlema see, kuidas ajada oma suhteid ekspansionistliku ja sisuliselt juhitamatu naaberriigiga märksa produktiivsemalt.

Kas on alati kõige mõistlikum teritada keelt teemadel, mis meile eales mingit kasu ei too, või oleks siiski parem otsida samasuguseid pragmaatilisi koostööprogramme nagu mullu suvel Venemaa metsatulekahjude puhul!? Pikas perspektiivis oleks see ehk tulusam nii suhtelise piirirahu kui ka suure idaturu tõhusama hõlvamise kaudu?

teisipäev, 14. detsember 2010

Koos Lotilaga saatkem seina äärde kõik Eesti valitsuse kriitikud!


Eesti Päevalehe toimetaja Raimo Poom julges
18. novembril kirjutada: „Kindralleitnant Ants Laaneotsa sõnul vajab rahvas
psühholoogilist kaitset, et vastu panna mõjutusorganisatsioonidele ja
vaenulikule propagandale.“ Kindral ütles nimelt ühel vastuvõtul: „Vastase ja
igasuguste lotilate katseid desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes
ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet, tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist
rünnakut.”


Päevalehe kommentaariveerul järgnes sellele artiklile
kirglik mõttevahetus, milles tõsteti esile kindralleitnandi rahvusmeelsust,
otsustavust, kõrgeid isikuomadusi ja tehti maatasa „poisike“ Poom, kes julges
juhtida tähelepanu sellele, et ehk kuningal pole piisavalt rõivaid seljas või et
kaitseväelastel pole ehk moraalset (ega legaalset) õigust tegelda
päevapoliitikaga, rääkimata sekkumisest põhiseaduslike sanktsioonide üle
otsustamisse. Lisaks võttis peagi sõna Laidoneri mainet kaitsva ühenduse
esimees, keda ei huvitanud üldse muu kui see, et Poom julges kahtlustada Pätsi
ja Laidoneri omaaegsete otsuste isamaalikkust. Jälle tore ajakirjanduslik
seebiooper.

Kas Laaneotsa fraas tähendab nüüd mingi „hunta“ sündi, nagu
kirjutas Poom, vaevalt küll, kuid ühe, pealegi välismaise kommentaatori otsene
süüdistamine järelmeid nõudvate üleskutsetega vastata „klassikalise rünnakuga“
ületab iga mõtleva ja seadustundliku eurooplase taluvuspiiri, muidugi vaid
sellise eurooplase, kes üldse midagi jagab inimõigustest ja sõnavabadusest.
Kahjuks mitte kõigile Eesti arvamusliidreile pole sedagi paraku antud, küllap
tagasihoidlikust Euroopa-kogemusest.

Eriti hirmutav on siiski üldistav
väljend „lotilad“, millega märgistatakse ebamäärast hulka inimesi, kes on
kuidagi julgenud kritiseerida Eestis rakendatud majandus- ja sotsiaalpoliitilisi
otsuseid. Kindral ei määratle ju oma hinnangus neid kõiki „vaenulikeks
soomlasteks“, nagu mõni kommenteerijaist üritas väita, vaid lihtsalt
„lotilateks“. Isegi Bäckmanit ja Lotilat ei saa paraku paigutada ühele pulgale,
rääkimata sellest, et nende kirjutiste peale üliärritunud või lausa hüsteeriline
reageerimine üksnes süvendab huvi meeste kirjutiste vastu.

Kahtlemata ei
esinda kumbki neist soomlastest erapooletut tõde, mõlemad lähtuvad oma
hinnanguis millestki muust, eneseimetlusest või „sotsiaalsest tellimusest“, kuid
nende avaldustes on paraku märkusi, mis vääriksid tähelepanu ka siinpool Soome
lahte, kuid mis visatakse „koos lapsega pesuveest välja“ ega saa seetõttu
tähelepanu. Üha rohkem tundub mulle, et see pole vaid nende ebaadekvaatsete
kritiseerijate totakas eksitus, vaid teadlik tegevus, ja seda toimetuse poolt.
Võib-olla isegi toimetaja teadlik tegevus, et vaigistada võimalikku omamaist
teravat ühiskonnakriitikat. Sõimame „sommil“ Lotilal näo täis, anname allapoole
vööd vastulöögi (vajadusel suurtükiga) ja tõdeme, et tegelikke probleeme meie
ühiskonnakorralduses koos sellega enam polegi. Kes ütles: „Pole inimesi, pole
probleeme!?“ Lotilad seina äärde ja olemegi lahendanud oma riigis eksisteerivad
objektiivsed vastuolud ja maha vaikida ka kellegi võimumehe väärad otsused. Kas
pole Lotila jt võõramaiste klounkriitikute ülepingutatud sõimu avaldamise
eesmärgiks justnimelt asjaliku, konkreetse ja rahvale tegelikku huvi pakkuva
diskussiooni blameerimine ja diskrediteerimine!?