Kahjuks peale paberlehe pole see Postimees onlines loetav, loodan, et nüüd saavad huvilised tutvuda

Mart Ummelas: Soome mõtleb Venemaast  raha keeles

16.12.2010 00:00

Mart Ummelas, Rahvusr­ing­häälingu toimtaja

Sattusin lugema Kesk-Soome suurima ajalehe Keskisuomalainen arvamusküljelt kirjutist Lea Leppänenilt, kes on Jyväskylä linnavolikogu sotsiaal­demokraadist saadik. Meditsiiniõena töötav Lea on mures Soome sõjaveteranide pärast, sest Soome valitsus otsustas järgmise aasta eelarves kärpida nende toetusprogrammilt 5,8 miljonit eurot, mis praegu veel Eestis kehtivas vääringus tähendab enam kui 90 miljonit krooni. Edasi kirjutab ta sellest, kuhu see raha tema arust on läinud.

Irooniliselt tõdeb ta, et Soome heaoluühiskond on viimase 20 aasta jooksul oma veteranide toetamise asemel üha rohkem tegelnud nii-öelda kogu maailma embamisega ja sealhulgas maailma rikkaimate riikide (NB! G8) hulka kuuluva Venemaa majanduse toetamisega.

«Venemaale oleme oma rahakotti avanud jätkuvalt,» tõdeb ta. Soome puistab selgi aastal miljoneid Murmanski, Karjala ja Peterburi alale kõige erinevamatesse ja ebamäärasematesse projektidesse. Edasi tulevadki näited, millega seoses tahaksin minagi Soome valitsuselt küsida, kumb naaberriikidest on siiski võimas ja majanduslikult iseseisev suurriik, kas maailma suurima pindalaga Venemaa või tilluke hõimuriik Eesti.

Jah, taasiseseisvumisajal toetas Soome, eelkõige aga selle kodanikud vaest naabrit Eestit ka reaalselt, kuid viimase kümmekonna aasta jooksul ja eriti pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga on toetus muutunud heal juhul vaid moraalseks õlalepatsutamiseks ja Eesti ettevõtete ülesostmiseks.

Niisiis, kuidas väike Soome toetab suurt Venemaad selgi aastal. Järgnevalt kõik summad eurodes (1 euro = 15,6466 Eesti krooni). Soome toetab Koola poolsaare lõunaosa arendusprojekti 630 000 euroga, noorte narkomaania ärahoidmiseks läheb
129 000, astma vältimiseks ja raviks Murmanskis ligi 300 000, politseiametnike koostööks Barentsi mere alal 123 000, Sortavala energiatootmise investeeringuteks 68 000 eurot.

 Karjala vabariigi tööameti tegevuse arendamiseks 312 000, Onega (Äänisjärve) veekaitse arendamiseks 228 000, Karjala põhjaosades algatatud projektile «Turvaline lapsepõlv ja tervislik elu» 184 000, kohaliku terviseteabe vahendamiseks otsustajatele ja elanikkonnale 217 000, «Üheskoos alkoholi vastu» teavituse levitamiseks 130 000, Karjala vabariigi kodanikuühiskonna arendamiseks 57 000, viipekeelekoolituseks Petroskois 182 000, Peterburi veevarustuse arendamiseks 14 200 000, Peterburist otse Neevale avanevate heitmekanalite sulgemiseks 1 800 000, kohaliku omavalitsuse arendamiseks Peterburis 641 000, e-koolitusprogrammide arendamiseks 213 000 eurot. Kokku niisiis üle 20 200 000 euro ehk Eesti kroonides 315 miljonit.

Lea Leppänen küsib, miks peaks Soome tegelema Murmanskis astma profülaktikaga, kui samal ajal suleti Heinolas haigla vaid mõne miljoni euro puudumisel. Ühtaegu vähendatakse Soome riigis toetust ka politseile ning põllumajandust suretatakse välja. Tema kriitika Soome lähivälismaa toetusprogrammile on iseenesest sümpaatne, sest osutab, et ka Soomes võib kritiseerida konsensuslikke suhteid Venemaaga, millele rajati alus Paasikivi-Kekkoneni välispoliitilise doktriiniga.

Loomulikult võidakse Eestis seda, kui suurusjärgult väiksem Soome maksab kinni piiramatute ressurssidega, kuid üsna saamatu naabermaa probleemid, tõlgendada kui «sõpruse» kinnimaksmist. Teisalt saab Soome sellest ka ise kasu, sest selle toetusega leevendatakse neid probleeme, mida suurriik oma olemasoluga naabrile põhjustab.

Soome on häid suhteid suure idanaabriga alati hoidnud majandussuhete kaudu ning tundlikel teemadel vaikides. Meid, eestlasi, peaks panema mõtlema see, kuidas ajada oma suhteid ekspansionistliku ja sisuliselt juhitamatu naaberriigiga märksa produktiivsemalt.

Kas on alati kõige mõistlikum teritada keelt teemadel, mis meile eales mingit kasu ei too, või oleks siiski parem otsida samasuguseid pragmaatilisi koostööprogramme nagu mullu suvel Venemaa metsatulekahjude puhul!? Pikas perspektiivis oleks see ehk tulusam nii suhtelise piirirahu kui ka suure idaturu tõhusama hõlvamise kaudu?

Koos Lotilaga saatkem seina äärde kõik Eesti valitsuse kriitikud!

Eesti Päevalehe toimetaja Raimo Poom julges
18. novembril kirjutada: „Kindralleitnant Ants Laaneotsa sõnul vajab rahvas
psühholoogilist kaitset, et vastu panna mõjutusorganisatsioonidele ja
vaenulikule propagandale.“ Kindral ütles nimelt ühel vastuvõtul: „Vastase ja
igasuguste lotilate katseid desarmeerida meid vaimselt, lõhkudes
ühtekuuluvustunnet ja kaitsetahet, tuleb võtta sama tõsiselt nagu klassikalist
rünnakut.”


Päevalehe kommentaariveerul järgnes sellele artiklile
kirglik mõttevahetus, milles tõsteti esile kindralleitnandi rahvusmeelsust,
otsustavust, kõrgeid isikuomadusi ja tehti maatasa „poisike“ Poom, kes julges
juhtida tähelepanu sellele, et ehk kuningal pole piisavalt rõivaid seljas või et
kaitseväelastel pole ehk moraalset (ega legaalset) õigust tegelda
päevapoliitikaga, rääkimata sekkumisest põhiseaduslike sanktsioonide üle
otsustamisse. Lisaks võttis peagi sõna Laidoneri mainet kaitsva ühenduse
esimees, keda ei huvitanud üldse muu kui see, et Poom julges kahtlustada Pätsi
ja Laidoneri omaaegsete otsuste isamaalikkust. Jälle tore ajakirjanduslik
seebiooper.

Kas Laaneotsa fraas tähendab nüüd mingi „hunta“ sündi, nagu
kirjutas Poom, vaevalt küll, kuid ühe, pealegi välismaise kommentaatori otsene
süüdistamine järelmeid nõudvate üleskutsetega vastata „klassikalise rünnakuga“
ületab iga mõtleva ja seadustundliku eurooplase taluvuspiiri, muidugi vaid
sellise eurooplase, kes üldse midagi jagab inimõigustest ja sõnavabadusest.
Kahjuks mitte kõigile Eesti arvamusliidreile pole sedagi paraku antud, küllap
tagasihoidlikust Euroopa-kogemusest.

Eriti hirmutav on siiski üldistav
väljend „lotilad“, millega märgistatakse ebamäärast hulka inimesi, kes on
kuidagi julgenud kritiseerida Eestis rakendatud majandus- ja sotsiaalpoliitilisi
otsuseid. Kindral ei määratle ju oma hinnangus neid kõiki „vaenulikeks
soomlasteks“, nagu mõni kommenteerijaist üritas väita, vaid lihtsalt
„lotilateks“. Isegi Bäckmanit ja Lotilat ei saa paraku paigutada ühele pulgale,
rääkimata sellest, et nende kirjutiste peale üliärritunud või lausa hüsteeriline
reageerimine üksnes süvendab huvi meeste kirjutiste vastu.

Kahtlemata ei
esinda kumbki neist soomlastest erapooletut tõde, mõlemad lähtuvad oma
hinnanguis millestki muust, eneseimetlusest või „sotsiaalsest tellimusest“, kuid
nende avaldustes on paraku märkusi, mis vääriksid tähelepanu ka siinpool Soome
lahte, kuid mis visatakse „koos lapsega pesuveest välja“ ega saa seetõttu
tähelepanu. Üha rohkem tundub mulle, et see pole vaid nende ebaadekvaatsete
kritiseerijate totakas eksitus, vaid teadlik tegevus, ja seda toimetuse poolt.
Võib-olla isegi toimetaja teadlik tegevus, et vaigistada võimalikku omamaist
teravat ühiskonnakriitikat. Sõimame „sommil“ Lotilal näo täis, anname allapoole
vööd vastulöögi (vajadusel suurtükiga) ja tõdeme, et tegelikke probleeme meie
ühiskonnakorralduses koos sellega enam polegi. Kes ütles: „Pole inimesi, pole
probleeme!?“ Lotilad seina äärde ja olemegi lahendanud oma riigis eksisteerivad
objektiivsed vastuolud ja maha vaikida ka kellegi võimumehe väärad otsused. Kas
pole Lotila jt võõramaiste klounkriitikute ülepingutatud sõimu avaldamise
eesmärgiks justnimelt asjaliku, konkreetse ja rahvale tegelikku huvi pakkuva
diskussiooni blameerimine ja diskrediteerimine!?

Järjekordne rünnak terve mõistuse vastu

Eesti Päevalehes 18. oktoobril ilmunud Mihhail Lotmani kirjutis sunnib küsima, kas osa meie uue aja tegelasi pole lihtsalt segi läinud.

See et Lotman lõpetab oma kirjutise lausega, et totalitaarset režiimi ja nooruse nostalgiat ei tohi segi ajada, on muidugi eriti alatu. Veel puudus, et oleks hakanud viitama Kaplinski rollile 40 kirja kampaanias. Ka sama artikli kommentaariumis minule eelnev Vahtre paskvill osutab, et elame uue tsentuuria ajastus, kus uusaadlikud à la Lotman, Vahtre jt otsustavad ülejäänute üle, kas pöial püsti või allapoole. Kaplinskile näidatakse muidugi trääsa. On piinlik, härrased nn intellektuaalid. Või kuidas Lotman paneb paika Piret Tali!? Kas kadunud isa ees häbi ei ole!? Kas Juri Lotman ei saanud Tartu (Riiklikus) Ülikoolis välja arendada oma teooriat ja seda ka maailmas levitada? Mitte küll ehk nii ohtrate glamuursete välisreisidega, kui on lubatud tänastele rahvasaadikuile ja semiootikuile. Ent ka mitte nii küündimatute ja politikaanlike kirjutistega, nagu nüüd poeg publitseerib.
Keegi ei taha ülistada nõukogude aega, kuid see oli reaalsus, seda ei muuda olematuks ei IRL ega valitsuse määrused. Nende tegelaste tänane tagasipeegeldus on aga ilmselt poliitiline kõverpeegeldus. Seevastu tänast päeva ei püütagi peegeldada, vaid üksnes camera obscura kaudu kujutada maapealse paradiisina. Kui see pole antihistorism, mis siis veel!?
Arvustada saab ainult seda ajastut, milles ise elatakse ja mida suudetakse ka oma tegevusega mõjutada. Kõik kes elasid toona, elasid ju samuti oma isikliku eetilisuse tasandil, hoolimata igasugu režiimidest ja muust kontekstuaalsest. Mineviku kohal härdunult pisaraid valades või hambaid kiristades elatakse täna välja vaid oma alateadvuslikke ja sageli lihtsalt perversseid komplekse.
Olen varem siinsamas kinnitanud, et Sofi Oksanenil on kirjanikuna õigus paigutada oma looming mis tahes keskkonda, kuid ajaloolise tõega pole sellel mingit pistmist. Sofi Oksanen pole kunagi elanud selles ajas, mida ta käsitleb, järelikult on see puhas fiktsioon - ulme, nagu ka Lotmani ja Vahtre "nostalgia" stalinismi järele, mida 1960-80. aastail enam ammu polnud. Ainult et toda poststalinistlikku ajastut on vähegi objektiivselt märksa raskem tõlgendada või seletda kui varasemaid avalikke repressioone. Pealegi oleks see tänases peale pööratud ühiskonnas üsna ohtlik. Rääkimata sellest, et semiootik ja ajaloolane oleksid suutelised käsitlema seda masendust ning varjatud ja hästi lõhnavat survet inimlikkusele ja aususele, mida täna ja siin kogeme.

Ausast kriitikast

Kriitika olevat teadagi edasiviiv jõud. Olen kahjuks
oma (töö)elus korduvalt kogenud seda, et kriitika on kujunenud pigem tagasiviivaks
jõuks. Vähemasti ka enda meelest edasiviivat kriitikat õigete asjade nimel tehes.
Targad inimesed on mulle seda selgitanud nii, et inimesed ei kannata suurt ja
selget otsekohesust. Selle asemel, et kriitikast õppida, võtavad nad sisse
kaitseasendi või veelgi hullem – lähevad üle vasturünnakule. Tulemuseks on
kasu asemel kahju, sest lõpuks ei ole enam paha mitte see, kes on julenud
kriitiseerida, vaid see, kes on andnud kritiseerimiseks võimaluse ehk loonud
keskkonna kriitiliste väljaütlemiste levikuks. 

Kas kriitik peaks sellises olukorras siis vaikima?
Olmetasandil on see ehk „kodurahu huvides“ vahel mõistlikki, sest kriitika
mingis piiratud koosluses – perekonnas, asutuses, erakonnas – võib kaasa tuua ettearvamatuid
siseseid probleeme, intriige, pahimal juhul koosluse mainekaotust. Oleme seda
viimaste kuude jooksul näinud eelkõige parteielus. Ent siiski, mis oleks
alternatiiviks peale ausa kriitika ka neis kooslustes, rääkimata ühiskonnast
tervikuna!? Viimases tähendaks ju otsekohesest kriitikast, ka kõige
teravamatest ütlemistest ja isiklikest rünnakutest loobumine järjekordset vaikivat
ajastut, mis omakorda mängiks trumbid kätte neile, kes tahavadki enda ümber rajada
kriitikavaba tsooni, aga pole lõpuks siiski valmis vastutama ei oma tegude ega tegematajätmiste
eest.

Missugune on selline kriitika tase või vorm,
mis võimaldaks siis konstruktiivset, osapooli arvestavat ja tulemuslikku diskussiooni?
Ma ei kujuta küll ette, et selleks peaks olema kummagi poole ebasiirus, oma
põhimõtete ja seisukohtade maskeerimine barokselt ebamääraste hinnangute ja
pistvalt irooniliste ümberütlemiste taha. Minu meelest on see kõige ebaausam ja
kokkuvõttes ka tulutum, kui kritiseeritakse nii, et keegi ei saa lõpuks aru,
keda, miks ja mis eesmärgil arvustati. Arvustajal peab olema julgust otse välja
öelda, mis talle ei meeldi, mis tuleks tema meelest teha teisiti. Teiste asi on
anda talle argumenteeritud vastus, mitte asuda arvustajat ründama isikuna, nagu
sageli juhtub. Kas just see pole peletanud täna enamiku ühiskonnakriitikast
portaalide anonüümsuse varju!?

Laiendades seda mõtet ühiskonnale tervikuna tahaksin
loota, et õiglase kriitikana ei mõistetaks täna ega tulevikus seda, et keegi nn
arvamusliider kusagil on öelnud, et just see on halvasti, et seda tulebki
arvustada või „kottida“, ja meie kõik ülejäänud üheskoos asume nüüd ebakohti ja
puudusi üksmeeles ja ühisel jõul taunima, pilama, naeruvääristama ja sõimama. (Kunagise
„Herilase“ või „Pikri“ satiiri stiilis.) Kahjuks paneme tähele, et ka tänases meedias
on üha rohkem maaslamajate peksmist ja teisitimõtlejate ristilöömist. Kriitika saab
olla efektiivne vaid siis, kui see tuleb südamest, olgugi et vahel valulikult,
teravalt, õukonnareegleid mittearvestavas otsekohesuses, vahel isegi kellegi
jaoks solvavalt, kuid sealjuures ausalt. Selline kritiseerimine, et võtame juba
ette sellise hoiaku, et ootame oma sõnumile vastuseks käteplaginat ja üldist ümisevat
heakskiitu massidelt või ülemustelt, on olemuslikult valelik ega anna lõpuks mingeid
tulemusi – peale tegelike probleemide süvenemise ja põletikukollete pahenemise.

Vasakpoolsed uduijutud* ehk vastuseks Anders Härmi filipikale

Alustuseks ma hästi ei usu, et Härm oma nooruse tõttu üldse teab, missugust "punki" esindas Vennaskond ja Trubetsky selle käilakujuna 1980. aastatel. Kuna olin üks esimesi, kes tema suurde eetrisse tõi 1980. aastate lõpul ER noortesaadetes, siis söandan arvata, et tegu oli siiski millegi märksa vaimsemaga kui Kojamehe jmt rentslipunk. Trubetsky oli ka anarhistina aadlik nagu Volkonski Propelleris tegelikult ongi. Nende protest polnud seesama laamendav, inimväärikust alandav kõrtsilärm, mis kajab nüüd Juku-Kalle jt suust Tõnu vastu. Kahjuks on Härm tänasega astunud samasse rentslisse, üritades ühte artiklisse mahutada peavoolumeedia võimusõbralikku käsitlust keskerakonnast ja Trubetsky igavest võimuvastasust. Kulla Härm, kui oled nii kangesti võimu vastu, miks siis tümitad ainsat avaliku elu tegelast, kes julgeb nüüd sellest ka teada anda!? Kas Sa tõesti ei saa aru, kes juhib seda hundikarja, kes Trubetskyt nüüd jälitab!? Ja Trubetsky tütre rumalus kajastab selgelt põlvkondlikku pimedust, kui arvatakse, et kapitalismi suurim saavutus on Viru keskus ja võimalus Soomes betooni valada. Kahjuks muud pole nagu märgata. Kunstiinimesena võiksid Sa, Härm, olla siis mõneti arukam.

*http://www.epl.ee/artikkel/583832

Täienduseks lisandunud alatule kommentaarile

Miks mul peaksid olema mingid silmaklapid? Kust tuleb see "saunas naised rääkisid" väide? Olen teatavasti Keskerakonnast välja astunud juba aastal 1996 ja teatavasti väljaastunuid sellesse erakonda tagasi ei võeta. Ega ole ka tahtnud.


Ma ei tea, kas Trubetsky oli mingi aine mõju all, ehkki usun, et keskeas inimene võib olla pärast nädalaid jätkunud alatut survet sellises moraalse surma seisundis - stressis, mis viib avalikkuses jõhkrale ründele vastates seisundisse, kus ta esitab oma sõnumit mõneti vormiliselt segaselt. Teisalt, viited IRLi või koguni valitsuse rahastamisele lükati ümber vaid Juku-Kalle Raidi läbuväidetega. Kas tema on nüüd TÕE kriteerium? Raidi mõju all oleku kohta Te siiski arvamust ei avalda?! Kas olete tema tarnija?

Trubetsky jutus oli siiski selge sõnum, mida oponendi laimav, rõve ja ilmselt angažeeritud propagandistlik rünnak ei sisaldanud vähimalgi määral. See oli loogiline, olenemata esituse mõnetisest ebamäärasusest. Vastase oraatorlik rünnak aga viitas selgelt sellele, miks Raid sinna oli kutsutud ja kes teda sinna tellis. Kui tahate meie väheseid ausaid inimesi (moraalselt) tappa, siis ärge tehke seda vähemasti telekaamerate ees ega lolle juhtkirju vorpides! Sest see vaid külvab viha teie vastu.

Ajakirjanduslik sigatsemine juhtkirja tasemel

Vt Eesti Päevaleht

Veel tänaseni arvasin, et Eesti Päevaleht käsitleb Ringvaate saates juhtunud vähemasti elementaarse erapooletusega, kuid kahjuks pean pettuma. Saatelõik Tõnu Trubetsky osalusega oli ju selgelt provotseeriv, sest kohale kutsutud Juku-Kalle Raid esindas selgelt angažeeritud poliitilist ssltskonda, kelle ainsaks eesmärgiks oli meie armastatud muusiku moraalne mõrv. (Selle eest, et ta valis istuvast valitsusest erineva poole!) Parimates KGB traditsioonides valminud särgiga vehklemine, alatute ja manipuleerivate väidete esitamine ja kogu muu J-K Raidi käitumine nii Propelleri üritusel kui otse-eetris ei jätnud enam vähimatki kahtlust selles, kelle huvides ta tegutseb. Jääb vaid loota, et tegu on vaid räpase päevapoliitikaga, mitte riiklikult tellitud kampaaniaga.

Alles hiljaaegu püüdis peavoolumeedia tuhastada Kuslapit väidetava kuriteo eest, kui palju on sõimatud mõningaid sportlasi ja muusikuid, kes pole valinud "õiget" erakonda jne. Mis ajakirjandusvabadusest pärast sellise sopa avaldamist, mille hulka kuulub kahtlemata ksee juhtkiri, võiks Eesti peavoolumeedia puhul kõnelda!?
Olin ise 1980, aasta sündmuste keskmes ja sain aastateks külge dissidendi maine. Kas nüüd kordub kõik seesama Tõnu Trubetsky puhul, kes tegi ometi kord ausa ja perspektiivse valiku!? Ainult et ühiskond tema ümber on ilmselt väärastunud.

INIMLÄHEDUSEST

Eesti meedia kirendab süüdistustest, et üks või teine erakond on populistlik. Enamjaolt on selliseid süüdistusi saanud keskerakond ja rahvaliit. Väga harva saame lugeda, et reformierakond või IRL käituks „populistlikult“. Mis on aga tegelikult populism? Väidetavalt valijate häälte püüdmine lihtsameelsete aktuaalsete lubadustega. Kas siis reformierakonna jõuline propaganda imaginaarse euro toetuseks ei sisalda populismi elemente või IRL-i rahvuslik liin ei toetu esmajoones teatava osa elanikkonna populistlikule arusaamale, et üks (meie) rahvus on iseenesest parem, ausam ja õiglasem kui teised (siinsed)!?
Probleem ongi tegelikult selles, et Eesti poliitiline debatt pole kaugeltki langenud mitte populismi, vaid populismi populistlikku käsitlusse, et osa erakondade vähe põhjendatud või sõrmest imetud loosungid kuulutatakse jätkusuutlikeks (sustainable), aga teiste erakondade valija- ja inimlähedasemad ettepanekud liigitatakse ilma vähimagi järelemõtlemise ja analüüsita populismi kategooriasse. Selline hoiak sildistab mis tahes positiivsed ideed, ilma et nende väärtusi üldse püütaks hinnata.

Mis on populism tegelikult? See on valijate tänaste ja reaalsete, eluliste soovide arvestamine. Kas tõesti ootame valijatelt, et nad teravdatult mõtleksid millelegi, mis toimub nende või järglastega 20-50 aasta pärast!? Kui enamik neist on läinud juba „Looja karja“. Miks peaksid nad toetama pensioniea tõstmist 20 aasta pärast ja ühtlasi leppima koos sellega tänase oma pensioni vähendamisega?! Mis motiveeriks neid selliseks absurdseks käitumiseks!? Usutavasti mitte isegi lubadused „homovaenulikust“ Eesti riigist ega Mannerheimi liini rajamisest Eesti idapiirile.

Inimesed ei mõtle selliseid asju kaks põlvkonda ette, nad mõtlevad iseendale ja maksimaalselt oma laste lähitulevikule. Kaugemale mõtlevad ehk „selgeltnägijad“ ja muud soolapuhujad. Ent muidugi ka need, kellele see on poliitiliselt kasulik just täna. Tegelik künism süüdistuste taga väidetavast populismist just selles seisnebki. Rääkida (kauge) tuleviku nimel, tähendab petta tänast – olevikku. Jutud sellest, et järgmiste põlvkondade nimel ei tohiks riik võtta võlgu, on väga küsitav poliitiline demagoogia, mis eeldab, et riigi senine juhtkond jätkaks samas koosseisus kunagise NLKP poliitbüroo eeskujul veel aastkümneid ja riiki juhiks parteilaste ja parteitute vääramatu blokk. Et viidaks järjekindlalt ellu mingit „kapitalismiehitaja moraalikoodeksit“. Iga terve mõistusega inimene saab aru, et üleilmastuvas maailmas ja spasmiliselt muutuvas turumajanduses on see lihtsalt võimatu. Miks seda siis meile järjekindlalt lansseeritakse?

Lähenevate üldvalimiste valguses kaaluvad valijate silmis ulmeliste programmide asemel kahtlemata rohkem üles reaalsed lubadused või õigemini reaalsed teod, nimetagu poliitilised antipoodid neid siis „populistlikeks“ või mitte. Me elame täna ja ka tulevikus reaalajas, meie jaoks on tähtis just täna süüa saada, töötada täna kindlat sissetulekut tagaval töökohal, oma (ka rumalalt võetud) laenud just nüüd ära maksta, leida võimalused oma laste koolitamiseks ja perekonnaelu kindlustamiseks sel sügisel, mitte 10 aasta pärast, ka mõõdukaks meelelahutuseks pärast pingelist tööpäeva just täna õhtul. Mitte lükates seda lootust edasi hämarasse, olematusse tulevikku. Kui sellist suhtumist nimetada populismiks, siis oleme tõsiselt kaugenenud sellest, mis on olnud alati ühe riigi ja ühiskonna ülim eesmärk – inimlähedusest.

Roppus ruulib

Olen varemgi märganud, et lapsed, sellised alla 10aastased marakratid kasutavad eesti keeles leiduvaid rõvedaid sõnu, mis algavad m-, n-, p-, s-, t- ja v-tähega. Ma loodan, et ei pea neid siinkohal üles lugema, sest isegi suuliselt nende väljaütlemine on mulle lapsest saati olnud traumaatiline kogemus, peaaegu valuline elamus, rääkimata kirjutatuna, mida ma pole ealeski endale lubanud. Tegelikult pole ma neid sõnu teiste inimeste kuuldes ka kunagi kasutanud, ehk vaid kodus üksi olles, kui midagi on oma tegemistes väga viltu vedanud või olen pidanud vajalikuks millegi eest iseennast sõimata. Ent sedagi on juhtunud nii umbes üks kord eluaasta kohta.


Tänagi aga kuulsin tänaval pisikesi poisse ratta seljas ütlemas m- ja t-sõnu omavahel täiesti igapäevases kontekstis, ilma erilise afektiseisundita, mis võiks õigustada selliste parasiitsõnade kasutamist ülepea. Kui aga peate suhtlema mitut masti (ehitus)töömeestega, tuleb selliste sõnade pruukimisega küllap harjuda, kui teil pole just abiks venekeelseid inimesi. Viimased tellija juuresolekul tavaliselt ei ropenda, aga eestlased küll ja mõnuga. Olen kuulanud selles seoses noori mehi, kelle iga teine sõna on selline mõttetu, emotsionaalne, alaväärtuslik ropp sõimusõna. See on nende jaoks vaid nagu kirjavahemärk kirjas ja kõnes. Minu jaoks aga nagu valus nõelatorge.

Filoloogina mõistan, et igas keeles on erineva stiilitasandi sõnu, ka selliseid, mida just ametlikes tekstides ega kirikujutlustes kunagi ei kasutata. Need lihtsalt on olemas. Miks aga nende kasutamine tänases demokraatlikus ühiskonnas pigem levib, selle asemel et tasapisi kaduda, see jääb mulle täiesti arusaamatuks. Pärinen väga lihtsast ja vaesest perest, mida kasvatas mu Narva ketrajast vanaema, kes polnud saanud eriti palju kooliharidust. Rõvedad sõnad olid aga tema jaoks midagi sellist, mis tulid hoopis teisest universumist, mille suhuvõtmine tähendas tema jaoks enda täielikku häbimärgistamist ja alavääristamist. Sama lugu oli ka mu emaga, kes eladeski ei võtnud suhu ühtki sellist sõna, vähemasti oma lastega suheldes. Isast ma paraku ei tea, sest tema sõitsid Vene madrused surnuks enne, kui ma õieti rääkimagi õppisin.

Algkoolis, aga ka keskkoolis puutusin kokku ka selliste äärelinna noortega, kes niisugust sõnavara vahel pruukisid, kuid see oli ka nende puhul väga harv, peamiselt juhtus seda üksnes väljaspool kooli. Keskkooli lõpuklassides suhtlesin kunstihuviliste noortega, kelle jaoks selline rõvedus oli oma olemuselt võõras ja mõttetu ajaraiskamine. Ka vihane inimene võib ju ennast väljendada viisakalt, ja sageli palju teravamalt kui roppusi ladudes. Uskusin toona, et nõukogude korra kadumisega kaovad eesti keelest ka suuresti vene keele mõjul siia sisse imbunud rõvedad sõnad. Olin siiski küllap liialt optimistlik, sest tundub, et inglise keele mõjul leviv f-kultuur üksnes toidab Eesti rõve-elu. Rääkimata juba meid vallutanud ameerikalikust elulaadist, odavast meelelahutusest ja labastuvast kommertsmeediast, mis sellist roppust kahjuks teadlikult levitab. Paraku on see levinud ka alaväärtuslikumasse nn ilukirjandusse, teatrisse ja filmikunsti – väidetavalt kajastamaks elu „roppu“ tegelikkust?! Tegelikult aga seda „tegelikkust“ vaid võimendades ja propageerides.

Võin tunduda puristina, kuid realistlikult mõtleva keskealise inimesena pole ma kunagi aru saanud ega saagi eales aru, kuidas igasugu suguelunditega seotud sõnade muu jutu vahele puistamine võiks kuidagi edastatavat sõnumit sisuliselt kaalukamaks või arusaadavamaks muudaks, pigem ikka vastupidi. Ei ole neil sõnadel ka vahel arvatud „mehelikku“ kaalu, sest pigem osutavad need rääkija alaväärtuslikkusele ka mehena, soovile ennast näidata rohkem „päris mehena“, kui ta tegelikult on. Eelmainitud pisipoisside lobe ja sisutu sõnakasutus sellisele alamõõdulisusele viitabki. Minu tagasihoidlik soovitus, kui su kasvatus on olnud kehv ja endal kriitikameelt ka napib, loobu siiski kõigepealt rõvesõnadest ja veendud õige pea, et sind hakkavad teisedki võtma igas mõttes tõsisema inimesena ja su elu võib minna ülesmäge! Kui see on muidugi üldse su eesmärk?!

MART UMMELAS

Sotsiaalne nürmiklus

Lugege EPL-i ajakirjaniku Heiki Suurkase kirjutist 7. juuli lehes!

Heiki Suurkask vastandab kaks täiesti vastandamatut mõistet: tolerantsuse kuritegevuse suhtes ja tolerantsuse teistsuguste eluväärtuste suhtes, üldistades viimaseid mõiste alla "homoseksualism". Inimene, kes nõnda kirjutab, pole üldse aru saanud mõistest tolerantsus. Homoseksualism ehk nn heteroseksuaalidest erinevate eluväärtuste järgi elamine pole absoluutselt see ala, mille puhul peaks kasutama tolerantsuse mõistet. See on selline legitiimne eluviis, mis pole mitte mingis vastuolus seaduste ega läänemaise moraaliga. Mis tolerantsust see nõuab? Üksnes õiguskuulekust teiste inimeste valikute suhtes ja Eesti seaduste täitmist. Eestis räägitakse üldisemaltki tolerantsusest kahjuks vähemasti saja aasta taguste (väär)tõekspidamiste pinnalt. Pole siis ime, et H. S. kirjutab kuritegevuse aktsepteerimisest tolerantsuse võtmes. Tegu on ju elementaarse seaduserikkumisega ja ükski kodanik ei pea endale seoses sellega esitama mingeid moraalseid küsimusi, see on puhtalt riigivõimu toimeala. Kui riigivõim sellega toime ei tule, võime küsida, kas peaksime hoopis sellist võimu tolereerima!? Tolerantsist tuleks Eestis rääkida seoses maailmavaatega, poliitiliste tõekspidamistega, rahvusliku ebavõrdsusega, teisitimõtlejate moraalse tagakiusamisega, mitte banaalselt vastandades kuritegevust ja mingit inimsuhete korraldamise vormi (homoseksuaalsus), lisades sellele kaudselt samuti kriminaalse varjundi. Mis on juba iseenesest riive. Kahjuks on meie noorajakirjanike enamik piiratud haridustasemega, nad ei mõista sageli seda, kuhu maailm on viimase saja aastaga arenenud ning missugused on tänased euroopalikult aktsepteeritavad väärtused, sealhulgas "tolerantsi" mõiste. Või kapseldutakse toimetuse sumbunud õhustikku. Kahju!


MART UMMELAS

Kellele ei meeldi "peldikusein" ja miks?

Eestis levib seisukoht, et internetiportaalide kommentaarirubriigid on „peldikusein“, nagu arvas juba aastate eest üks Eesti prominentsemaid poliitikuid. Küllap viskas tal millegi pärast üle, lugenud mingit tema arust solvavat, ebaõiglast arvamust enda või oma pere kohta. Jah, vahel pannakse kommentaarides tõesti täiega, kohati põhjendamatu vihaga, isiklikult ja väga-väga halvasti. Ent kas miski muutuks, kui neid arvamusi ei avaldataks!? Olen enda kohta lugenud kõikvõimalikku jama, nõudmisi kõrvaldada mind lehest, eetrist, üldse „kõrvaldada“. Kas ma olen solvunud, pahane? Muidugi. Ent ma vähemasti tean, mida minu kohta arvatakse, selle asemel et uskuda, nagu kõik mind armastaksid, ülistaksid ja toetaksid. Kas ma tõesti tahaksin, et „igasugused“ mind armastaksid!? Kas ma isiksusena olen tõesti nii nõrguke, et ei kannata ka kõige kibedamat kriitikat enda kohta!? Ja kui mul ikka üle viskab, annan vastu, sest ma usun endasse ja oma tõesse. Vahel tuleb oma tõde kaitsta ka (sõna)relvaga, kust mujalt siis saavad alguse sõjad!?
Viimasel ajal näib mulle pigem, et Eestis süvenev interneti reguleerimine ja redigeerimine pole midagi muud kui seesama tsensuur Hiinas, ainult et veelgi väiklasem ja subjektiivsem. Hiina on totalitaarne riik, seal elab palju rahvaid ja tunnistatakse mitut usundit, kultuuritaust hiigelriigis on kirju ja vastuoluline. Kõigele lisaks hõljub riigi kohal endiselt kommunismiutoopia lummav unelm. Sellises olukorras tuhandete tsensorite töölerakendamine tundub pigem loomulik kui taunitav. Ent Eestis kasvav soov inimeste arvamusavaldusi eeltsenseerida, kas siis Eesti Päevalehe kombel isikutunnistusega registreerimise kaudu või Delfi amatöörtsensorite tegevuse tulemusena või Postimehe meetodil kõik kommenteerijad ära märgistada, pole ju midagi muud kui seesama tsensuur, soov võtta arvamusavaldajailt elementaarne enesekaitse ja võimalus esineda seisukohtadega ilma nende sidumiseta konkreetse isikuga. Teame, et vajadusel saab ju Kapo või muu ametkond riigireeturi, rahvusviha ärgitaja või arvamusterroristi nagu nii kätte. Ent olen juba märganud, et mõni veebitoimetaja himuga tõlgendab mu IP-aadressit, omamata selleks vähimatki õigust.

Mis on selle ülereageerimisega kaduma läinud? Eelkõige siirus, emotsionaalsus, vahenditus. Või veelgi enam – ausus, otsekohesus. Igaüks teab, kuidas sõprade ringis arutletakse ja siunatakse, sageli märksa räigemalt kui eales portaali kommentaariumis. Just samuti kui omal ajal N. Liidus. Kas mitte just selline „anonüümne“ kriitika ja anekdoodid polnud see, mis tolle saviljalgadel riigi lammutasid!? Ja õigustatult. Kas nüüd tahame inimeste arvamused, selle kõige ehedama reaktsiooni võimukandjate, ametnike, poliitikute ja ka ajakirjanikkonna otsuste ja tegevuse kohta suruda taas paksude kardinate taha, erakorterite köökide lämbusse ja magamistubade tekialuse vaikusesse!? Mida oleme siis 19 aastaga demokraatiast õppinud? Peale selle, et on olemas meile meeldiv demokraatia ja mingi NENDE oma. Ja miks üldse „peldikusein“!? Meie tualetid ju lausa kiiskavad valgetest keraamilistest plaatidest ning lõhnavad ülihästi. Kas see ongi kogu tõde meie ühiskonnast?

Rahvusvaheline teadusülikool – kas üksnes loosung?

Intervjuu TTÜ elektroonikainstituudi juhtivteaduri professor Mart Miniga

TTÜ arengukava püstitas sihi, et me saaksime rahvusvaheliselt tunnustatud teadusülikooliks. Kuidas see on Teie meelest teostunud?

Mart Min: See oli kõrge ja tarvilik eesmärk. Toetan seda igati. Ma pole näinud aga seda, et selle kõrge eesmärgi saavutamiseks oleks koostatud tegevuskava. Kordaläinuks võib lugeda seda, et oleme ehitanud uusi maju, renoveerinud, korrastanud campust. See on kahtlemata tarvilik tingimus, kuid kaugeltki mitte piisav. Palju tähtsam on see, mis toimub maja sees: kuidas töötavad inimesed, mis on iga inimese sihid ja kohustused, kui palju nad oma tööst sissetulekut saavad – kui suur lust tekib inimesel töötada meie ülikoolis.

Kas inimesed näevad perspektiivi, missugune on see noorel inimesel, kes tuleb siia pärast doktorikraadi kaitsmist. Ma arvan, et noor inimene seda perspektiivi ei näe. Kui kuulen kurtmist, et miks meil ei ole noori inimesi, siis tahaksin sellise küsimuse esitajale suu peale lüüa. Noor peab olema hull inimene, kui ta tuleb siia tööle. Ta on olnud aastaid pühendunud, elanud märksa väiksema sissetulekuga kui paljud eakaaslased tasuvamal tööl. Veel mõni aasta tagasi said meie professorid 20 tuhande krooni ringis, küllap osaliselt saavad praegugi. Mida me noorele inimesele lubame? Noormees, kui oled ka edaspidi väga tubli, võid jõuda heal juhul samasuguse palgani. Selline perspektiiv, eriti meie valdkonnas – elektroonikas – on nonsenss. Kui tahame saada rahvusvaheliselt tunnustatud teadusülikooliks, aga niisuguseid probleeme ei soovi käsitleda, siis on see „tunnustatud teadusülikooliks saamine“ vaid järjekordne loosung, mitte midagi muud.

Elektroonikainstituudis töötab doktorantuur päris hästi, 1-3 doktorit kaitseb igal aastal, ja nii juba viimased 10 aastat järjest. Minu „hinge peal“ on doktoreid sellel sajandil juba kümmekond. Meie väljalaske viljakus võrreldes vastuvõtuga on olnud ligi 90%. Mida teha aga nende noorte inimestega edasi? Tehnikaülikool ütleb talle sageli, et vaata, kuidas ise läbi saad, mitte et planeeritaks talle karjääri. Enamasti talle ülikoolis kohta ei olegi, ega ta ka ise taha siia tööle tulla. Kui ta doktorandina sai 6000 krooni stipendiumi ning lisaks tegi ka mingit teadustööd oma valitud valdkonnas, siis sai ta tasu, mis on tegelikult üsna lähedal sellele, mida ta ülikooliski võiks tulevikus saama hakata. Miks ta peaks küll tahtma hakata õppejõuks?!

Olen ise olnud kolm korda professoriks valitud, arvatavasti tunnen seda tööd. See on professionaalne töö, tahab süvenemist, oskusi ja ettevalmistust. Selle töö eest saadav tasu pole aga kaugeltki proportsionaalne vastutusega. See viib paratamatult allakäigutrepile: inimene mõistab, et talle ei tahetagi vääriliselt maksta, järelikult ka tema võtab asja kergemalt ega pinguta väga. Tööandja ka ei pinguta – milleks siis mina!? Ta jääb nõnda ka ise nõrgemaks, möönab et teda ilmselt enam ei valita, et ta on alla käinud. Selliseid allakäigutreppe oleme mitu korda näinud. Kas meil on mõni äsja doktorantuuri lõpetanutest õppejõududeks? Ei ole, sest nad ei julge minna võrdlemisi tülikale tööle, nad lähevad pigem teaduri kohale. Andekas inimene saab endale nõnda parema töölõigu, mida ta tunneb ja mille vastu tal on ka suurem huvi. Me teeme lepingulist tööd Euroopa Liidu programmides, see annab võimaluse ka paremaks palgaks. Seetõttu saavadki meie noored teadurid ligilähedaselt sama palka kui professorid. Tänu sellele, et teevad teadust Euroopale, sest rahagi tuleb ju sealt. Mis oleks perspektiiv? Mina seda ei näe. Kui me samamoodi jätkame, laseme ülikooli lihtsalt ära surra, nuttes sealjuures: „Oi-oi, mis nüüd küll juhtus!“ Juhtub see, et „ise tehtud, hästi tehtud“, aga sandisti kukkus välja.

Elektroonikainstituut on ju seni olnud üks edukaimaid kogu ülikoolis. Mis on selle edu taga?

M.M.: Teaduses oleme üsna edukad. Me oleme siiski hädas oma õppetegevusega. Inimesed, eriti juhid, ei julge välja öelda, et neil on suured mured. Kohe öeldakse, et ise oled vilets ja kehv. Meie oleme julgenud välja öelda, et kui me nõnda õppetegevust jätkame, nii killustatult, kui ta meie teaduskonnas praegu on, kui igal pisikesel instituudikesel on oma kava ja ta soovib kõik õppeained anda oma instituudi kaudu, siis see on lõpuks vaid soovunelm. Meie oleme sellele olnud vastu, sest see pole jätkusuutlik. Paraku on selline suhtumine niiöelda majanduslikult efektiivne, et võtame kõik õppeained enda rühmakese kanda. See viib paratamatult õpetamise kvaliteedi langusele. Kohati on see viinud lausa absurdini ja raharaiskamiseni. Võiks isegi öelda – see on kohati üleülikooliline raiskamise koht. Ülikoolis on õppeainete arv lausa kohutavalt suur, neid ei jõua kokku lugedagi, uusi tuleb kogu aeg juurde, aga vanad kaovad ära visalt või ei kaogi. Mõnel kaval on 6-7 tudengit, aga õppekava ikka säilib. Kavapidaja läheb nukral ilmel rektori või õppeprorektori juurde ja ütleb: „Kinnitatud kava, tempel on all, allkiri on all, nõukogu otsus, aga ma saan maksta palka ainult kümme tuhat kuus. Meil on seitse dotsenti ja seitse tudengit. Kuidas ma saan selle rahaga ära elada?“ „Ajutiselt“ küll, aga siiski millegi pärast leitakse paljudele sellistele palujatele positiivne lahendus.

Tehnikaülikoolis peaks õppekavade arvu vähendama neli korda, mitte üksnes siit ja sealt natuke kärpides. Ma arvan, et saaksime siis rahalist kokkuhoidu vähemalt kaks korda. Küsisin neilt, kes tahavad teha uusi õppekavasid ja neid ka enda kanda võtta, kas nad saavad aru, et see ei ole üldse ratsionaalne. Sain vastuseks: „Ehk mitte ülikoolile, aga mulle küll! Kui olen ratsionaalne, siis ülikooli juhtkond võtab mult raha ära. Said vähemate õppejõududega hakkama, siis sinu säästetud raha läheb sinna, kus ei saadud hakkama.“ On kahjulik olla ratsionaalne, rääkimata optimaalsusest. Velgi suurem hirm on see, kui tuleb ministeerium ja ütleb, et olete osanud oma palgad üles ajada, aga meil on ülikoole, kus asjad ei suju, aga tegu on Eestile „nii tähtsate asjadega“, et suuname raha hoopis sinna.

Vahel öeldakse, et ülikool peaks töötama eelkõige oma riigi ja ühiskonna hüvanguks, mitte niivõrd näiteks Euroopale ja maailmale mõeldes. Selline suhtumine töötab ingliskeelsete õppekavade vastu. Mida sellest arvate?

M.M.: Tundub ju küll, et oma riiki eelistav suhtumine on õige. Eesti energeetikale on vaja, kommunikatsiooniettevõtetele on vaja, meie majandust kandvatele aladele tuleb mõelda... Koos sellega rõhutatakse, et õpetama peab vaid eesti keeles, kuna see on meie maa ja meie kultuur. Niisugused vastuseisud on ilmnenud, kuna me tahame arendada ingliskeelset õppekava Communicative electronics koodinimega INTELS. Ma usun, et ligi 70 % meie teaduskonna tegevusest kajastub selles kavas. Meie ettepanek on selline, et seesama magistriõppe kava hakkaks kehtima ka eestikeelseile tudengitele. Et kui mõnel aastal meil ei ole välismaalasi, siis loeme seda eesti keeles, aga kui välismaalased on hulgas, loeme inglise keeles. Ent selgub, et hulk asju on selle vastu – keeleseadus, kohalik situatsioon ja paljud inimesed. Kui mõistlik selline vastuseis on? Paraku pole see üldse mõistlik. Me elame Euroopa Liidus juba aastast 2004. Kui oleme valinud selle tee ja ma ei kahtle, et see on õige, siis oleme mingil määral võtnud omaks ka Euroopa Liidus kehtivad tavad, majanduse, valdava keele ja kultuuri. Seetõttu leian, et rahvusvahelises teadusülikoolis saab põhikeeleks jääda siiski inglise keel nii teaduse kui magistri ja doktoriõppe osas. See oleks igati ökonoomne. Kui meil on ingliskeelne õppekava ja kõik õppejõud on valmis seda ka inglise keeles andma, siis saab ka eestlane talle vajalikud slaidid ja õppematerjalid inglise keeles, kuid temaga räägitakse siiski eesti keeles. Ma arvan, et magistriõppe tasemel oleks see noorele inimesele väga hea liitumiseks Euroopa ühiskonnaga. Liigselt Eestit eraldada oleks mõttetu, sest meil pole võimsaid majanduslikke ressursse. Arvan, et mis on hea Euroopale, on hea ka Eestile. Kas oleks tõesti mõistlik eestlasi jätkuvalt suunata kartulikoorte söömisele!?

Ülikool vajab jõulist juhtimist

Intervjuu TTÜ elektroonikainstituudi direktori professor Toomas Rangiga
Kuidas hindate eelmise TTÜ arengukava täitmist ja missugused on suurimad probleemid uue arengukava koostamisel?

Toomas Rang: Kõik, mis on arengukavas 2005 – 2010 kirjas, on tänaseks enamvähem täidetud, aga kas ka kõik, mis vaja oli, sai omal ajal kirja pandud?! Muidugi, tagantjärele tarkus on täppisteadus, nagu keegi on öelnud, aga siiski. Ainus asi, mis pole üldse teostunud, on akadeemilise personali sotsiaalne kindlustatus ehk õppejõudude palgatase. Mida oleks saanud teha teisiti? Õppekavade, erinevate õpetatavate ainete hulka oleks vaja olnud selgelt optimeerida, ühistegevust enam algatada ja ellu viia. Me tegime kogu aeg kavu ja aineid juurde ning kohandasime neid omasoodu, aga läbi mõtlemata on tänaseni see, kui midagi tehakse juurde ja rahakott jääb ikka samaks, siis paratamatult ka „lake läheb lahjemaks“. Midagi oleks siiski tulnud ka kärpida. Selle kõrval on suur probleem, et meil õpetavad inimesed paratamatult vananevad. Me ei saa kahjuks tulevikku üles ehitada ainult pensionäridele. Laiendamine ilma teatava kokkutõmbamiseta ei ole loonud noorte inimeste jaoks selget perspektiivi, arenguvõimalusi.

Mis suunas see „paisumine“ on siis toimunud?

T.R.: Õppekavasid ei ole vaadatud selle pilguga, et saaks mõningaid neist kujundada üldisema õppekava erisust või sarnaseid õppeaineid anda ühe komplekssema õppeainena. Sellist analüüsi ei ole kahjuks tehtud. Me ei ole selgelt defineerinud teaduskonna vastutust optimaalse õpetamise eest. Teaduskonnad on jäänud omaette kuningriikideks, ja seda soosib ka ministeeriumi antud rahajaotamise valem. Nn Jürgensoni valem meie oma majas ei ole isenesest paha, ehk mõned kiuksud küljes, aga üldjuhul see valem on palju realistlikum. Kui ministeerium ähvardab meid sellega, kui üliõpilasi on vaid 30-40 % algsest, ja tahab pearaha vastavalt ära võtta, siis ei saa nad seal sugugi aru, et kulutused tudengite vähenemisega tegelikult ei kahane. Tõusetub küsimus, kas Eesti ikka suudab katta kogu tehnikaerialade spektrit, ehk oleks mõistlikum midagi kinni panna ja keskenduda sellele, milles oleme tugevad!? Väga paljudel juhtudel ei soosi ülikooli sees kasutada olevad finantsid ega erinev mentaliteet teaduskondade koostegutsemist, selles osas peaks ülikooli keskjuhtimine olema senisest märksa jõulisem ja põhimõttekindlam.

Kas võib järeldada, et meie ülikoolis on proportsioonid pisut paigast ära, nõnda et meil on väga edukaid, tunnustatud teadusalasid, aga kõik ei vea sugugi alati välja?

T.R.: Hea ja lihtne oleks öelda, et osa teadust ei kanna ja jätame selle katki ning punume seal, kus jaksame punuda. Ehkki sinna me lõpuks nagu nii jõuame. Eesti riik, see on võib-olla kaks Pariisi linnaosa. Üle kahe ülikooli sellisesse linnaossa ei mahu. Me ei jaksa olla võrreldavad suurriikidega, arvestades meie SKTd, muud võimekust ja tervet mõistustki. Me ei pea kõike ise tegema, veel vähem õpetama. Kui tahame olla teadusülikool, ei saa me selle kõrvalt õpetada kui mingi tavaline rakenduskõrgkool, meil puuduvad selleks elementaarsed võimalused. Ressursse tuleks fokuseerida ja eelisarendada seal, kus selleks on piisavalt jaksu. Äsjasel teaduse evalveerimisel ei visatud otseselt killustatuse kivi meie teaduskonna kapsaaeda. Põhjuseks oli ehk see, et evalveerimiskomisjoni liikmed polnud eriti tehnikakesksed. Ent tuleb tunnistada, nagu ka Alvar Soesoo eelmises lehes märkis, et pole otstarbekas, kui kaevandajad (mäeinstituut) on koos elektrimeestega, üritades nõnda ka teadust koos teha. Kui kivimit tuleb uurida, siis see ei ole sugugi seesama, mida seoses elektriga uuritakse, need pole ühildatavad. Teisalt on küsitav jäigalt lahus hoida IT-ala ja nn suurt elektrit, seegi pole eriti mõistlik. Näiteks Budapesti tehnikaülikoolis on talupojamõistust rohkem olnud, neil on elekter ja IT koos.

Tuleb tunnistada, et oleme viimastel aastatel siiski õiges suunas liikunud. Meie teaduskonna põhine tippkeskus – elektroonika ja biotehnika tippkeskus –, kus on koos elektroonikainstituut, arvutitehnika instituut ja tehnomeedikumi biomeditsiinitehnika instituut, on olnud edukas infrastruktuuri hankimisel, oleme suutnud luua keskkonna, kuhu on tulemas ka mujalt väärikat ja noort inimjõudu. Ühtlasi oleme loonud tingimused, et ka meie oma teadlased hakkaksid saama oma teadmistele ja tööle enam vastavat tasu. Läheneme juba sellele, et meil oleks 2/3 omamaiseid ja 1/3 välismaiseid uurijaid. Sel juhul räägiksime juba tõsiselt rahvusvahelisest ülikoolist. See sunnib mõtlema, et võib-olla tuleks ülikoolis rakendada kolmas prorektor just rahvusvaheliste sidemetega tegelemiseks.

Kuidas oleks võimalik professorite staatust väärtustada ja samal ajal tagada siiski õppetegevuses vajalik koolitustase?

T.R.: Tegelikult ei vaja me nii palju professoreid kui seni, piisaks, ehk veidi utreerides, senise 150 asemel kolmekümnestki. Õppetegevust võiksid tagada palju enam lektorid, olgu või doktorikraadiga. See ei tähenda, et nad võiksid tehnika ja tehnoloogia arengust maha jääda, aga nende põhitegevus oleks õpetamine, mitte samavõrd teaduse tegemine. Õppekava ei seisaks siiski püsti vaid lektoritel, vaid ka professorid ja dotsendid annaksid oma väärika panuse. Ent teatud ainegruppide puhul polegi Eestis võimalik teadust teha, järelikult tuleb neidki õpetada, aga otstarbekalt.

Õppeprorektor peaks meil seoses sellega ette võtma omamoodi Heraklese ameti ning tulevane rektor vajab koos selelga jõulist toetust selgete otsuste langetamsieks. Muide, Eestis on tegelikult piisavalt rakenduskõrgkoole, mis võiksid olla näiteks ülikoolide kolledžiteks, kus tehtaks nö esimesed otsused, ja ülikoolile jääksid sel juhul vaid magistri- ja doktoritaseme õpe.

Missuguseid ettepanekuid ülikooli juhtimise uuendamiseks veel välja pakuksite?

T.R.: Meil on rektori juures praegu kolm komisjoni, tegelikult peaks olema ka TTÜ arengukomisjon, kellel oleks tulevikku vaatav perspektiiv, kuidas arengukava välja kujuneb ning kuidas selle täitmist kas või iga poole aasta järel kontrollitaks. Kui minu asi oleks pakkuda, siis võiks selle esimeheks olla kolleeg professor Mart Min.

Kui uus rektor asub ametisse, siis peaks ta tõsiselt kaaluma ka dekaanide kaadrit, et nood toetaksid just tema tegevusjoont. Kui dekaanid seda ei tee, tuleks ka nemad ümber valida. Ei oleks kindlasti vaja toimida nagu Tartu Ülikool, tuues sisse kõrvalisi, ehk isegi poliitikaga seotud isikuid, sest nood hakkaksid ülikooli sees liialt oma huvides otsustama. Väga hästi on võimalik ka seniste reeglite raames liikuda efektiivsema ja optimaalsema ülikooli suunas. See eeldab aga nii tegusat „ülemist“ meeskonda, tegusaid komisjone ja tegusaid dekaane, aga samuti selget struktuurireformi koos teaduskondade arvu optimeerimisega.

MART UMMELAS
Ilmub TTÜ ajalehes Mente et Manu 4. juunil 2010

Sünge ja ebaadekvaatne vastukaja

Lugege alljärgnevat Peeter Helme kirjatükki ja öelge, kas mul pole olnud tuhat korda õigus, et isegi noorema põlvkonna väidetavalt helgemad pead elavad müütide ja ebausu võrgus, mida neisse on istutanud "kolmanda vabariigi" ideoloogilised stambid ja stereotüüpsed valed!?
Tundsin Peeter Helme vanemaid, tema emaga töötasin 8 aastat koos ENE toimetuses, kadunud isaga suhtlesin samuti erinevates seostes. Kuidas on võimalik, et nii hästi meie minevikku tundnud vanemail on poeg, kes ei suuda maailma, oma kodumaad ja selle paljukannatanud inimesi näha muudes kui mustvalgetes värvides!?
Mul pole midagi muud lisada, olen sõnatu. Oleksin veelgi rohkem hämmeldunud, kui see poleks esimene niisugune pime rünnak.
Muidugi oli seda oodata, sest juba mullu sööstis sama mees Sirbis kallale saatele Kirjanduse tähestik, kus me koos eakaaslase Peeter Oleskiga just üritame näidata, kui tühjad on stereotüübid ajaloo käsitlemisel ja kui pimestatud paljud meist on tänapäeva reklaamikirevast, kuid moraalitust ja ebahumaansest tänapäevast. Sest enam ei loeta raamatuid, mis sündisid oma ajas, vaid üksnes ideoloogiliselt tembitud ajalookäsitlusi ja hetketrendidele vastavaid memuaare.

MART UMMELAS

Vastukaja: Ummelase esimesed, teised ja kolmandad mõttemängud*

Mart Ummelas kirjutab möödunud Maalehes sellest, nagu oleks Eestis kuni viimase ajani eksisteerinud kaks järjestikust vabariiki ja nüüd olevat tekkinud või tekkimas kolmas vabariik.
Nimelt käsitleb Ummelas taasiseseisvumist uue riigi tekkena ning „propagandistlikud kampaaniad à la ühinemine NATOga, ühinemine Euroopa Liiduga, ühinemine eurotsooniga jne.“ olevat sillutamas teed kolmandale vabariigile.
Jättes kõrvale selle, mis on ja mis ei ole propagandistlik kampaania, samuti selle, et taasiseseisvumisest rääkides kasutab Ummelas jutumärke, tuleb vaid nentida, et teise ja kolmanda vabariigi mõiste pole mõeldud mitte kõnekujundina, vaid peegeldub konkreetseid arusaamadu, mida Ummelas peab vajalikuks propageerida.
Ummelas alustab artiklit meenutustega Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregatist ning kirjeldab seda, kui põhjalikult ta enne olümpiahotelli sisenemist läbi otsiti.
Seejärel ütleb ta järgmise lõigu alguses pahviks löövad sõnad: „Järgmised positiivsed mälestused seonduvad 1980.-1990. aastate vahetusega.“ Nagu võib seega aru saada, on okupatsioonivõimu põlistamise katsena mõeldud olümpiamängud ning nende ajal toimunud kohaliku noore ajakirjaniku šikaneerimine midagi positiivset, midagi meenutamisväärset!
Võimetuna nägema selles midagi erootilist, ei oska ma sellist hoiakut nimetada ka mitte masohhistlikuks…
Võtab lihtsalt sõnatuks.
Mart Ummelase arusaam esimesest, teisest ja kolmandast vabariigist on võrreldavalt jabur. Iseloomustades praegust aega kui kolmandat vabariiki nendib ta, et tänapäeval „oleme liikunud aega, kus mälu on asendumas lihtsakoeliste müütide, mustvalgete hinnangute ja väiklastel vastuoludel põhineva ajaloolise „tõe“ korduva ümberjutustamisega.“
Ja ometi — märgates küll sellist kahetsusväärset protsessi meie üha pealiskaudsemaks muutuvas maailmas, mida teeb ta ise?
Kurtes noorema põlvkonna mõistmatust ja teadmatust nõukogude aja ja selle eri perioodidel valitsenud erinevate olude suhtes, püüab Ummelas ilmselgelt just sedasama teadmatust ära kasutada panna püsti iseenda peas leiutatud lihtsakoelised müüdid ja mustvalged hinnangud.
Sest mida muud kujutab endast igasuguse mõistetava loogikata esitatud väide, nagu oleks meil olnud 1918-1940 esimene vabariik, mida 1991. aasta 20. augustil mitte ei taastatud vaid selle asemel loodi väidetavalt uus riik. Huvitav, kas Ummelas pole siis tõesti mitte midagi kuulnud dokumendist nimega „Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest“, mille tekst sedastab: „Lähtudes Eesti Vabariigi järjekestvusest rahvusvahelise Õiguse subjektina, toetudes 1991. aasta 3. märtsi rahvahääletusel Eesti elanikkonna selgesti väljendatud tahteavaldusele taastada Eesti Vabariigi riiklik iseseisvus /…/ Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustab:/…/ Kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust…“? Ilmselt mitte, sest ta teatab ise uhkelt, et „Laulvast revolutsioonist ei teadnud ma tollal midagi…“
On ausalt öeldes kummaline tunne kirjutada neid ridu riigis, mis eksisteerib juba pea kaks-kümmend aastat taastatuna ning põhineb mitte ainult mingil kompamatul riigiõiguslikul tasandil restitutsioonilistel printsiipidel, vaid mõjutab eelkõige kodakondsust defineerivate ja reguleerivate seaduste ning muidugi omandireformi kaudu siiamaani iga päev ühel või teisel viisil meie kõigi elu.
Kas see on alati ja ainult hea, on muidugi iseküsimus. Siiski ei saa mitte kuidagi olla küsimus selles, mitmendas vabariigis me elame. Me elame esimeses vabariigis ja nii väga, kui Mart Ummelasele meeldiks oma teiste ja kolmandate vabariikide idee kaudu püüda rehabiliteerida nõukogude okupatsiooni Eestis või näidata Eesti riiklust millegi kipaka, haleda ja väljavahetatavana, jääb see ikkagi vaid tema enda mõttemänguks.
Tobedaks ja neidsamu noori, kelle väikeseid ajalooteadmisi ta kritiseerib, ohustavaks mõttemänguks, aga siiski ei enamaks.
Vt Maaleht Online

PEETER HELME

KOLMAS VABARIIK*

30 aastat tagasi olin reporterina Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregatil. Pidin vahendama Pirita sadamast ja ka olümpiakülast muljeid ja arvamusi regati korralduse ja võistlustulemuste kohta. See eeldas ilmselt minu isiku mitmekordset eelkontrolli, et sain üldse loa siseneda olümpiahotelli, kus iga mõne meetri järel valvasid meid kõiki halli ülikonda riietatud valvsad noormehed. Õnneks ei pidanud ma nendega lähemalt suhtlema. Parim paik tollases regatikompleksis oli siiski raadio ja televisiooni saatekesksue hoone, kus paiknes ahvatlev baar, milles olid müügil igasugu peened välismaa napsid. Põhiliselt viimased ongi jätnud mulle positiivseid mälestusi tollest ajast. Ja mina polnud selles asjas kindlasti ainus.

Minu järgmised positiivsed mälestused seonduvad 1980-90. aastate vahetusega. Tollal ei teadnud ma midagi „laulvast revolutsioonist“, sest lauluhäält mul polnud ega öisel ajal ma ka väljas ei käinud, nagu püüan nüüdki vältida. Küll aga püüdsin ENE toimetuses ja koos sellega kogu kirjastuses „Valgus“ uue aja vaimus ja töökollektiivi nõukogu esimehena tegelda reaalsete (isiku)reformidega. Käisin tollases riiklikus tootmiskoondises „Litera“ nõudmas peatoimetaja Gustav Naani vabastamist ENE peatoimetaja kohalt. Sellele järgnes peagi „edutamisena“ töö kultuuriministeeriumi aseministrina ja koos minister Lepo Sumeraga Glavliti laialisaatmine. See oli reaalsete otsuste ja jõuliste tegude aeg, ehkki tagantjärele pisut naeruväärne, aga seda võiks heal juhul nimetada Teise vabariigi loomiseks. Ehkki rahvuslaste meelest sellist mõistet ei tohtinud siis ega ka nüüd kasutada, leppisid needsamad rahvuslased sama kergelt ja kohe 1938. aasta põhiseaduse asendamisega uue ja edumeelsemaga (?). Mõtlemata sealjuures hetkekski, et just se konstitueeris Teise vabariigi sünni. Rääkimata omandireformi järjepidevuse suvalistest sätetest!
Ja siiski see Teine vabariik tundus mulle kuidagi omane ja lähedane, selle tekkeloogika oli arusaadav, ehkki mitte alati samasuunaline, mida oleksin mina just soovinud. Mida aeg edasi, seda enam on aga sellest Teisest vabariigist vähem järele jäänud. Kogu tollane pööre on mattunud unustusse ja sellega seotud fakte tõlgendatakse üha rohkem folkloorselt, et mitte öeklda – mütoloogiliselt. Juba tänavu saime kogeda kõige kummalisemaid visioone ja selgitusi 20 aasta tagustele sündmustele. mille järgi „taasiseseisvumine“ polnudki üldse iseseisvumine, vaid mingi välispidise jõu realiseerumine selles Euroopa killus, mida siinne rahvas on harjunud nimetama Eestiks. Sellist umbusku on süvendanud propagandistlikud kampaaniad à la ühinemine NATOga, ühinemine Euroopa Uniooniga, ühinemine eurotsooniga jne. Rääkimata vähem pädevaist ühinemistest. Mis on pärast kõike seda järel Teise vabariigi suveräänsusest, mille loomisel olid sajad tuhanded meist nii ihu kui hingega osalised!? Paljude jaoks meist on edasine areng olnud üldse arusaadav/arusaamatu? Oleme lasknud võimu- ja meediamasinal meiega manipuleerida, ilma et oleksime üldse pidanud kujundama oma isiklikku sisulisemat suhtumist sellesse, mis meie riigiga üldse edasi juhtub.
Pole ka ime, sest oleme liikunud aega, kus mälu on kadunud või õieti asendunud lihtsakoeliste müütide, mustvalgete hinnangute ja tänapäeva vastuoludel põhineva ajaloo korduva ümberjutustamisega. Noorem põlvkond, kelle jaoks nõukogude aeg koondub mõistetesse „Stalin“ ja „küüditamine“ ühelt poolt ning „kamabatoon“ ja „nostalgia“ teiselt poolt, ei saa üldse aru, kust me tuleme ja kuhu läheme. Nemad on ju enamjaolt juba KOHAL, ja sugugi mitte enam Eestis, vaid reeglina kuskil mujal. Kolmas vabariik võiks olla selle kummalise olemisvormi nimi, kus mälu on peaaegu kustunud, elame ühest (valimis)kampaaniast teiseni ning enamiku noorte jaoks on Eesti vaid mingi paratamatu vaheperemees enne tegelikku vabasse maailma sisenemist. Kuna minu ja eakaaslaste iga ei luba enam kaasa lüüa selles globaalses õnnemängus, tunnetame kogu olemusega, et see riik ja ühiskond, mis meie ümber täna vohab, kujutab endast hoopis midagi muud, mille sünni juures me kunagi ise olime. Ja ausalt öeldes läheb meile kõik see, mis on väljaspool meie kõige isiklikumat elu ja tagasihoidlikku toimetulekut, üha vähem korda. Kolmandas vabariigis ei valitse enam esimesed ega teised, vaid kolmandad jõud, olgu neiks kas või Ühtse Eesti teatrikoomuski tegijad. Me ei solvu sellest siiski ülemäära, me oleme loobunud pahandamast, sest me teame, et oleme paratamatult arengust väljas, mingil arengu kõrvalteel, kus meiega ei arvesta keegi ega hooli me ise ka sellest eriti, mis või kes seal peateel mingeid tobedaid tükke teeb

*ilmunud lühendatult 20. mai Maalehes

Soome ajakirjandus I-A Masso kõverpeegelduses

Vt ka Postimees 28. aprill 2010

Austan sügavalt Iivi Anna Massot ja tema mõtteid, aga vaid kuni umbes aastani 2005. Olin enne seda teinud temaga mitu pikka raadiointervjuud, külastades teda Helsingis või võõrustades Tallinnas. Neis väljendus siiras poolehoid Soome ühiskonna sotsiaalseile valikuile ning ettevaatlik, kuid tuntav kriitika Eesti väärate valikute suhtes. Viimasel viiel aastal olen aga märganud üha kasvava hämminguga, missugust ideoloogilist platvormi on I-A Masso nüüd kaitsma asunud (või saadetud). Muide, selliseid Soomes elavaid eestlasi, kelle ainsaks juhtideeks näib olevat neid heatahtlikult vastuvõtnud riiki näidata üksnes võimalikult mustades värvides, on olnud ennegi, näiteks üks 1990. aastate alguse ajalehekorrespondent, kelle mürgised lood lõppesid peagi sellega, et töösuhe temaga peatati. Selline suhtumise kannapööre Masso puhul tekitab alati kiusliku küsimuse, miks? Kas tõesti on tunnustatud sotsioloog saanud mõnest Soome asutusest sule sappa, jäänud valimata või, vastupidi, ise pole oma Ameerika-aastate järel suutnud omaks võtta „uue kodumaa“ paratamatuid realiteete ja sotsiaalset võrdõiguslikkust!?


Olen olnud seotud Soomega juba vähemalt veerand sajandit. Algul väljasõidukeeluga giidi-tõlgina, kui iga soomlasest turist kutsus mind mu hea keeleoskuse ja Soome elu kõrge hindamise pärast külla, aga pidin neile delikaatselt vastama, et kahjuks „ma praegu ei saa, ülikool ja raha jne“. Seejärel algas 1990. a. mu kaastöö Soome ajalehtedele. Olin 3 aastat Helsingin Sanomate korrespondent Eestis ning vahendasin üleminekuaja kõiki tähtsamaid sündmusi, vahel lausa igapäevaselt. Pöördeööl 20. augustil 1991 olin HS-i toimetuses ja kuulasin viimast idaimpeeriumi vaba raadiojaama Eesti Raadiot ning vahendasin sealt tulevaid uudiseid värskesse lehenumbrisse. Samu uudiseid edastasin päev hiljem Helsingis resideerunud väliminister Lennart Merile. Minu töö tulemusena ilmus tol ööl HS-i 7 trükki, nii et teade Eesti (taas)iseseisvumisest jõudis maailma ajakirjandusse enne, kui ükski Eesti leht oleks seda suutnud teha.

Nii tollal kui alati hiljem olen ma alati tundnud Soome ajakirjanduse ning kõigi vähegi asjatundlike ajakirjanike siirast ja vahel lausa ülevoolavat poolehoidu eestlaste ja Eesti saatuse suhtes. Just see vihastab kõige rohkem, kui loen nüüd soomalsi hästi tundvalt I-A Masso täiesti ebaõiglaseid süüdistusi HS-i ja kogu Soome ajakirjanduse aadressil. Jah, näiteks Ilta-Sanomat või mõni kõmuajakiri korjas toona ja korjab ka nüüd üles põgusaid negatiivseid muljeid Eesti tegelikkusest, kuid see on harv erand ja alati märksa pehmem tekst kui meie enda rentsliajakirjanduses ilmuvad lood. Pealegi pole need juhtumid ega inimsaatused Soome poolel kunagi välja mõeldud, vaid Eesti tegelikkus on andnud neile alati objektiivset ja vahel lausa traagilist materjali. Võiksime endalt küsida, kas (Soome) ajakirjandus peaks mõne asja puhul silma kinni pigistama, et Eestit näidata rohkem „Kunglana“!? Ent kas see on tõesti ausa ajakirjanduse eesmärk jätta märkamata näiteks Eestis lokkav prostitutsioon, mis pandeemiliselt seilab iga nädal ka Soome, meie jõhkrate mehepoegade üha lisanduvad röövretked mitte üksnes Soome, vaid kodu Euroopasse, või turvalises sotsiaalvõrgustikus elanud soomlastele täiesti mõistetamatu Eesti võimude suhtumine inimeste ellujäämisse kriisiajal a la „uppuja päästmine on uppuja enda asi, ka siis, kui viimasedki päästevahendid on eelarvest imaginaarse euro nimel ära kärbitud!“

I-A Masso süüdistused on seotud mõningate suvaliselt välja nopitud HS-i artiklitega, mida tavaliselt on toimetanud eriprojektina Eestisse saabunud ajakirjanikud. Miks ei märka ta aga näiteks HS-i Tallinna korrespondendi Kaja Grünthal-Kunnase aastakümne pikkust säravat ja sügavuti minevat tööd Eesti elu esitlemisel ja väga positiivsel kajastamisel? Kaja on legendaarse Grünthalite (Ridala) suguvõsa üks järeltulijaid ning saanud Eestis toredaid lapsi oma abikaasa Leo Kunnasega, keda võiks pidada kõige ausamaks Eesti sõjameheks. Juba paar aastakümmet on Eesti elu kõigis tema rõõmudes ja muredes terava sulega vahendanud tänane kuue Kesk-Soome ajalehe ühiskorrespondent, eestistunud soomlane Jorma Rotko. Ka allakirjutanu ise on kirjutanud tuhandeid lugusid Eesti kohta, säilitades muidugi vabas maailmas omaks võetud aususe ja sõltumatuse nõudeid, mõeldes eelkõige oma lugejaskonna parima informeerimise vajadusele. Kahtlemata on ka need kirjutised sisaldanud kuigivõrd kriitikat, vahel vägagi valusat, kuid kas tõesti sooviks I-A Masso, et Eesti hakkaks oma rahvusliku ebaobjektiivsuse nõudega rahvusvahelistes ajakirjandusvabaduse hinnangutes kukkuma Soomest veelgi kaugemale? Juhul kui siinseid probleeme hakataks kinni mätsima, onupoja poliitikat järgides siluma ja roosamannamana näitama, järgima seda petlikku ideoloogilist „rahvusliku“ vöökirja mustrit, mida kasutatatakse Eestis siinseid probleeme käsitledes!?

Ma ei tahaks lõpuks hakata I-A Masso kirjutist üldse üksipulgi lahkama, sest kahjuks on see sündinud algusest peale kummalise kõverpeegli kaudu. Alustuseks tuleks meil iseenda jaoks selgeks teha Eesti elu objektiivsed probleemid ja nõrkused ning seejärel püüda hakata sellel alusel hindama, kas naabermaa ajakirjanikud on ikka suutnud neid rahvusvahelisselt aktsepteeritaval tasemel ja piisava erapooletusega valgustada. I-A Massol tasuks läbi lugeda viimane Eesti inimarengu aruanne 2009, enne kui suu täis võtta. Kahjuks on I-A Masso valinud just vastupidise tee: unustagem kõik selle, mis Eestis tegelikult toimub ja juhtub, loogem endale silme ette pildi mingist ebareaalsest „ideaalvabariigist“ ning siis hakakem selle põhjal kottima naaberriigi ajakirjandust selle eest, et ta pole oma silmi teise Euroopa Liidu liikmesriigi, lähima naabri ilmsete sotsiaalsete probleemide ja vigade suhtes (võltsist sõbramehelikkusest) silmi sulgenud. Usun, et see on väga ebaproduktiivne tee. Lisaks ütleksin, et ka Eesti elu karm kriitik Sami Lotila on siiski oma kirjutistes teinud sageli märksa rohkem õigeid järeldusi Eesti elu ebakohtade kohta kui I-A Massol on õnnestunud hinnates Soome ajakirjanduse „objektiivsust“.

*Ilmunud kärbitud kujul Postimehes 3. mail 2010

Hamleti lavastamine külas nimega "Eesti"

Maikuu alguses koguneb Ühtse Eesti suurkogu Rocca al Mare hallis. Kuuldavasti on sellele juba 6500 piletit müüdud. Ei oska öelda, mis põhjusel keegi tahaks sellist labast etendust vaadata, igatahes mina mitte. Olen näinud piisavalt NLKP ja EKP kongresse ning uue Eesti üsna sarnaseid piinlikke lavastusi. Olgugi et väidetavalt on tegu „teatri“lavastusega, tekib küsimus, miks nii kunstivälisel teemal võiks üldse teha mingit kunstiprojekti. Kunst on ju alati püüdnud olla palju kõrgemal argipoliitikast ja isegi stagnaajal ei sekkutud otseselt banaalsesse poliitilisse kemplusse. Kust on tulnud nn tõsiste teatritegijate algatus madaldada teatrikunsti kõrgeid pürgimusi argireaalsuse tasandile!? Kas on tõesti tegemist järjekordse „Hamleti“ lavastamisega Alamkolka külas, mille kohaks seekord Tallinn, Eesti!?
NO99 näol on tegemist kommertsteatriga, omamoodi kunstipärase tsirkusega, kelle äriprojekti kahtlemata kuulub ärritav aplomb, a la habemega naine või rääkivad šimpansid. Ent paistab, et Eesti avalikkus ei võta seekord seda kui järjekordset raha teenimise eesmärgil korraldatud labast performanece’i. Paljud lähevad üritusele, et saada mingit tõsisemat, võiks isegi öelda – objektiivset – elamust ja leida tõde tänase Eesti elu ja poliitilise süsteemi toimivuse kohta. Mis peaks olema sellise ootuse elementaarseks eelduseks? Vähemasti see, et kogu selle etenduse taga oleksid inimesed, kes üldse midagi teavad Eesti poliitika arengust viimase paari aastakümne jooksul.
Kahjuks pole seltskonnas ühtki inimest, kellel oleks sellest õrnimatki aimu. Seni oma elu eksalteerivate teatriprojektidega sisustanud inimestel ei saa olla absoluutselt mitte mingisugust vähimatki tunnetust ega arusaamist sellest, kuidas demokraatia ja selle mehhanismina toimiv poliitiline süsteem on seni Eestis toiminud. Neil võib olla vaid hämar ettekujutus sellest mingil primitiivsel, banaalsel ja sageli lihtsalt ülimalt subjektiivsel moel. Kas me tõesti tahaksime saada objektiivset teavet oma riigi juhtimise ja selle toimimise kohta totaalseilt profaanidelt, kelle jaoks Ühtne Eesti on vaid profiiti tagav egotripp!? Miks?
Viimatised intervjuud selle „teatri“ korraldajatega osutavad, et nad püüavad luua mingit kahetist, ebareaalset maailma, kus nende väidetav kriitika Eesti poliitika toimimise kohta kasvab lihtsameelseile osalejaile mõistmatul kujul üle mingi uue „parteilise“ ideaali loomiseks. See on tegelik ja väga reaalne oht, see on Eestis „Kolmanda Reichi taastamine“ ajaloo uuel arenguspiraalil. Olgugi et Semper ja Ojasoo isiklikult ei pruugi muutuda Adolf Hitleriks ja Eva Brauniks, avavad nad oma tegevusega Pandora laeka, kust võivad lähikuudel nende toel välja ronida kõige monstroossemad „uuendajad“, “rahvasõbrad“, „Eesti elu uueks loojad“ jne. N099 tõmbub ehk seejärel delikaatselt kõrvale, kuid nad ei suuda enam kuidagi takistada enda loodud „kiskja“ vallapäästmist.
Kui me räägime viimasel ajal palju sellest, et kultuuriintelligents on tagasi tõmbunud Eesti ühiskonna arengute kujundamisest ja vajaksime ehk uut kultuurirahva ühisesinemist, siis Ühtse Eesti lavastus tapab lõplikult selle võimaluse, sest sekkub poliitikasse selliste vahenditega, mis on selgelt kunstivälised ja võtavad ära tulevikus igasuguse võimaluse kultuurirahval üldse arvestataval ja aktsepteeritaval tasemel sekkuda riigis tehtavaisse poliitilistesse otsustesse. Ühtne Eesti vahetab eesti kultuuri lihtsalt poliitiliseks peenrahaks ja võib olla see ongi ettevõtmise põhiline eesmärk!

MART

Tuhk ja teemant

Vaevalt on lugejate seas kuigi palju inimesi, kes mäletaksid seda 1958. aastal valminud suurepärast Poola filmi, mille peaosas hiilgas üks Poola ja kogu sõjajärgse Euroopa isikupäraseimaid näitlejaid, traagilise saatusega Zbigniew Cybulski. Film kajastas sõja viimast päeva, kui noor ja tulipäine rahvuslaste vastupanuliikumise liige Maciek saab käsu tappa kommunistliku võimu all püsiva linnarajooni juht. Noormees aga kohtab kena noort naist, kellesse ta armub ja see paneb teda oma eesoleva tähtsa ülesande meelekindlas sooritamises kahtlema.
Tänases Eestis, kus minevikuga on tehtud selge ja ühemõtteline lõpparve, vaevalt selline kõhklus tähelepanu või poolehoidu pälviks. Küll aga väärib ülerääkimist ja mõistatahtmist Poola rahva kurb saatus, mis ei piirdu üksnes Katõni holokausti ega viimatise lennukatastroofiga, kus hukkus suur osa selle riigi eliidist. Ja mis lõppkokkuvõttes tõi emotsionaalse järelmina kaasa Euroopa õhuruumi sulgemise Islandist kerkinud tuhapilve tõttu. Vaevalt oleks seda lennukeeldu sellises totaalses mahus kunagi kehtestatud, kui sellele poleks eelnenud Poola presidendi lennuki allakukkumist.
Algul mainitud filmi pealkiri aga sundis tuhapilve taustal mõtisklema selle üle, missugune Eesti sündmus sai sel ajal enim tähelepanu. Ei, mitte NATO välisministrite kohtumine Tallinnas ega isegi mitte võlaseaduse eelnõu, vaid Tartu Ülikooli rektori Alar Karise kirjutis Postimehes, kus ta nõutab oma ülikooli – „rahvusülikooli“ – rektori üle otsustajaks poolpoliitilist nõukogu. Just see idee on raputanud kõvasti Eesti ülikoolimaailma ning sundinud küsima, mis on õieti lahti akadeemilise sõltumatusega.
Eriti veel Tallinna Tehnikaülikooli rektori valimise taustal, kui pole hetkekski kerkinud küsimust, kas valimiskogu on selleks ikka piisavalt pädev. Jah, rahvusringhäälingu juhtegi valivad poliitikud, kuid tegu on siiski ainsa omalaadse asutusega Eestis. Pealegi ei saa sedagi otsustusviisi pidada ideaalseks. Ent siiski, miks ülikool peaks hakkama tuulelipu kombel pendeldama poliitikatuultes!?
Teemant on tegelikult oma koostiselt üsna sarnane tuhale, kuid keegi ei tahaks ometi, et sõltumatuse tugevus pudeneks ühtäkki laiali esimese (poliitilise) tormi iilides.

Mis värvi on väljaandja südametunnistus?

Mart Kadastik küsib, mis värvi on ajakirjandus.http://www.postimees.ee/?id=247860

Olen viimasel ajal tähele pannud seda, kuidas poliitikud alates presidendist ja lõpetades väljaandjate ning peatoimetajatega on ühtäkki hakanud Eesti ajakirjanduse põhiprobleemi nägema "kolletumises". Tore on! See on ju nii lihtne lahendus tunnistada, et kolletumist on vaja oma ärimudeli kaitsmiseks, ühtaegu "suurte intellektuaalidena" tunnistades, et see pole ehk kõige väärikam tegevus.

Nad raputavad tuhka endale pähe, aga hoopis vale asja pärast. Selle on paljastanud väljaandjate võitlus uue allikaseaduse vastu. Asi pole üldse kolletumises, mis on kapitalistlikus turumajanduses paratamatu, vaid soovis ähmastada seda, keda ja missuguseid ideaale ajakirjandus üldse teenib.

Imetlen Rein Langi, kes on suutnud kapist välja tulla ja asunud kaitsma ajakirjanduse tõelist kvaliteeti, tema võimet ühiskonna-asjades sisuliselt ja kaalukalt kaasa rääkida. Mida oleme saanud vastu valgete lehtedega igasuguse eneseväärtuse kaotanud lehtedelt? Soovimatuse tegelda ühiskonna tõsiste probleemidega parteilise kompra tilgutamise asemel, hääleka seakisa sellepärast, et neilt võetakse ära põhiline kasumiallikas - süüdimatu valetamine. 

Eesti elu on viimased 4-5 aastat elanud angažeeritud meedia kontrolli alla. Ükski oluline muudatus Eestis pole toimunud ilma äraostetud või lihtsalt tuhvli alla surutud ajakirjanduse propagandata, alates presidendivalimistest ja aprillimäsust kuni euroõhkamiseni. Elame maailmas, mida juhivad parteide kommunikatsioonijuhid, kes manipuleerivad nii Eesti Meedia kui Ekspress Grupiga kui oma sõrmkinnastega. Selle taustal diskussiooni viimine ajakirjanduse "värvi" teemale on vaid pealesunnitud värvipimedus, mida Mart Kadastik endise "Edasi" ehk EKP Tartu Linnakomitee ja TSN Tartu Täitevkomitee esindajana  ja tänase "Schibstedi" palgasõdurina väga hästi mõistab.

MART ÕIS

(parafraseerides teravmeelset MART JUURT)

Surnult pensionile

Riigikogus täna hääletatav eelnõu pensioniea üldisest tõstmisest on järjekordne särav lollus samasuguste rumaluste kaelakees, mille valitsus on endale kaela riputanud. Täna, kui reaalselt umbes neljandik Eesti töövõimelisest elanikkonnast on tööta ja enamik neist ka ilma reaalse riigipoolse toetuseta, on selliste sammude astumine inimsust alavääristav tegu. Oleme äsja näinud, kuidas töökohalt kihutatakse minema tuhandeid vaevalt-vaevalt tänase pensioniea piiri ületanud inimesi. Minu oma lähedastest on üks pidanud võtma eelpensioni, sest tema kõrgharidusele vastavat tööd tema elukohana olevas Eesti suuruselt teises linnas enam ei ole ega tulegi. Teine läks eelpensionile, sest oli üles kasvatanud 4 last. Tegu samuti kõrgharidusega spetsialistiga, kes töötanud mitmel juhtival kohal. Kuidas on võimalik loota, et 7 aasta pärast on Eestis tõesti reaalne tööjõupuudus, mis sunniks tööandjaid hakkama tööle võtma üle 60-aastaseid!? Kes üldse teab, missuguseid ameteid 10 aasta pärast vajatakse, kui veel 10 aastat tagasi ei kujutatud tänase päeva nõudlust ligilähedaseltki ette? 
Rääkimata sellest, kuidas kurname jätkuvalt oma naissugu. Praegu sunnime neid juba minema pensionile kuni 8 aastat hiljem kui täissülitatud nõukogude ajal. Nüüd lisame piinadele veel kaks aastat. Eriti veel neile naistele, kes "üks riik, üks rahvas" üleskustet järgides on vanemahüvitise eest sünnitanud riigile odavat tööjõudu!? See on ju naissoo reaalne diskrimineerimine kuubis. Keskealiste oodatav eluiga on sedavõrd lühike, et neid ootab sisuliselt ees tulevik "surnult pensionile", mis tähendab tegelikult röövimist päise päeva ajal. 30-40 aastat teenitakse riigimoolokit, kuhu läheb 33% meie väljamaksmata palgast, ja siis ootab meid ees mõneaastane virelemine, kui sedagi, ja seda pealegi euroopalikult võttes olemnatu pensioniraha eest. Sest pange tähele, pensioniea tõstnisega ei luba riik ju vähimatki pensioni tõusu, vaid heal juhul selle languse pidurdumist. Meie tänased pensionärid on aga pealegi tänulikud "armsale isakesele", et see 1. aprillist ei täitnud kivvi raiutud lubadust pensioneid igal aastal indekseerida. Mõelda vaid, milline õnn lisaks eelmise aasta 5%-lisele tõusule, mille kiirenev inflatsioon on tänaseks juba ära söönud. Häbi, eelnõu loojad ja selle pioneerlikud sissehääletajad!

Eesti vajab selget pööret

Lugesin seda mõttevahetust http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=14330 ja mõtlesin, et miks ma pole sama avameelset arutelu leidnud meie peavoolumeediast. Ent miks ei vaevunud ükski kommertsajaleht ära märkima allakirjutanu valimist Eesti Aasta Ajakirjanikuks 2009?! Kas või imepisikese nupukesega kuskil surmakuulutuste vahel. Ainus toimetus, kes suutis jääda erapooletuks ja ausaks ning uudise ära trükkis, oli „Pealinn“, leht, mille peale peavoolumeedia on aastaid hüsteeriliselt haukunud kui hullunud õuekoer aiast graatsilisel sammul mööduva iseteadva kassikese peale. Mis on pärast seda järel Eesti väidetavast „sõltumatust ajakirjandusest“? Üksnes rumal enesekindlus ja igal nädalal välja paisatavad järjekordsed odavad blufilood, ja ikka ikka ja üksnes ühes ja samas suunas haukumine. Ent kassike astub uhkel tippival sammul sellest kõigest mööda...


Jääb mulje, et masu ajal on ka ajalehtede tellimuslugude hinnad märgatavalt langenud ning seepärast korvatakse nende kaalu kasvava volüümi ja üha absurdsemate süüdistustega. Mille poolest erineb siis suur osa Eesti ajakirjandusest täna putinlikust meediast!? Küllap üksnes oma kahvatuse ja leigusega, sest ka lugude kirjutajad ise ei saa selle eest enam piisavalt pappi ja on seetõttu oma väljendustes kuidagi ükskõiksed ja ebamäärased. Mõned on ehk märganud, et ka tuule suund hakkab tasapisi muutuma. Tuulenuusutajad peavd juba oma lipu õigel ajal ära vahetama, et mitte uues ajas maailmas jääda haletsusväärseiks luusereiks.

Tegelikult tahtsin veidi kaasa rääkida selles arutelus, kas aasta pärast uutel Riigikogu valimistel on Eesti valmis tõsiseks pöördeks paremuse (mitte parempoolsuse) suunas. Täna on küll õhus palju objektiivseid märke selle kohta, et viimase valitsuse aeg on lootusetult ümber ning Eesti vajab hoopis teistsuguseid võimumehi ja värskeid ideid. Ent Eesti pole kogu oma uue iseseisvuse ajal elanud mitte sugugi objektiivse ega loogilise mustri järgi. Kui Rahvarinne tõi tegelikult Eestile iseseisvuse, siis lükati ta kohe iseseisvuse saavutamise järel sisuliselt kõrvale ja Põhiseaduse Aassamblees ruulisid hoopis need jõud, kes olid harjunud tegutsema mitte reaalse rahva toetuse varal, vaid helde Lääne abi ja sealsete soovituste turvil, püüdmatagi eestlaste laiade massidega mingit sisulist kontakti saavutada. Selle asemel organiseeriti kolonistidest venelastele „usaldushääletus“ mingite pseudodokumentide väljastamisega – ühesõnaga odav petukaup! Usutavasti tunnevad selle naljaka kampaania korraldajad täna sellepärast pisukest piinlikkust ega ole püüdnud selle arvel enam uut mainet lõigata. Tunnustus neile sellegi eest!

Midagi sarnast, aga ajaloo arengu uuel keerul, võime kahjuks oodata järgmisel kevadelgi. Igasugused spekulatsioonid selle üle, kes saab järgmiseks peaministriks, on viljatud seni, kuni meil puudub igasugune kontroll Eesti õiguskaitseorganite tegevuse põhjendatuse ja õiguspärasuse üle. Olen siiralt toetanud Rein Langi allikakaitse seaduseelnõu, sest tean oma kogemusest, et minu kui ajakirjaniku järele pidevalt nuhitakse, otsitakse põhjust minu arvamuslugudest lugeda välja sõnumit, mida võiks kvalifitseerida „julgeolekuohuna“ Eesti Vabariigile. Praeguses seadusruumis on ju see määratlus tänini väga suvaline. Mind on ajakirjanikuna ühel korral Nõukogude Liidus ja Eesti Vabariigis kahel (või siiski kolmel) korral käsitletud potentsiaalse riigivaenlasena mitte millegi muu kui mu arvamuste ja sõnakasutuse pärast. Mis on siis muutunud? Vähemasti Rein Lang lubab mulle mingisugustki legaalset kaitset, olgugi et vaid sõnades. Parem seegi kui Ajalehtede Liidu valgete esikülgede kampaania, mis häbistas kogu Eesti riiki maailma silmis, sest kõikjale levis vale ja häbiväärne sõnum. Mida väärt on selline ajakirjandus, kes trambib oma riigi õigussüsteemi porisse vaid sellepärast, et reklaamitellimused on vähenenud!? Või sellepärast, et võim ei suuda piisavalt raha väljaandajatele kantida? Näiteks EASi kaudu.

Ja siiski ma usun eestlaste mõistusesse ja siin elavate mitte-eestlaste emotsionaalsesse intuitsiooni, et nad ükskord löövad selja sirgeks ja teevad järgmisel kevadel valiku oma tõelise kogemuse, oma elu ja kannatuste põhjal, mitte uskudes libekeelseid meediakanaleid ega neile ühest allikast söödetavaid „kõmuprotsesse“.

Minu kommentaari algul mainitud vestlusringil oli vähemasti õigus selles, et pole tähtis „KES?“, vaid „MIS?“ Mis tuleb senise tohutu tühisõnalisuse ja kalasilmsuse asemele, millal eestlased ja nendega kõrvuti elavad teised rahvad saavad ükskord hakata ise määrama oma saatuse üle, mitte oodates signaale kusagilt kaugelt või kelleltki „maltalaselt“, kes lõpuks määrab, kui eurokõlblikud me siiski oleme. Oleme selle euro pärast kaotamas tervet põlvkonda, jäänud ilma sadadest sündimata eestlastest, kaotanud tuhandeid kibestunud ja ravita jäänud ja seetõttu elust lahkunud inimesi, purustanud kümneid tuhandeid perekondi ja võtnud lootuse vähemalt paarisajalt tuhandelt inimeselt, kes täna on töötud ja peavad elatuma jumal-teab-millest. Kas tõesti uue mitte-eestiliku kujundusega paberrahade ja lollakalt raskete müntide kaasaskandmise koorem õnnistab meid kevadel rahvana ja sunnib jätkama allakäigu trepil ikka allapoole!? Eesti vajab ometi ükskord selget pööret!

MART UMMELAS

AASTA AJAKIRJANIK 2009

6 aastat tagasi antud intervjuu Maalehele

Ma arvan, et Eesti viimaste aastate allakäigu valguses vääriks uuesti ülelugemist intervjuu, mille andsin Maalehele siis, kui mul lasti veel osaleda Rahva Teenrite saates. Eks osuta seegi, et ma seal täna ei osale, minu toonaste mõtete ja kahtlustuste paikapidavust aastal 2010.

Rahva teener Mart Ummelas: Ajakirjandus peab muutuma


26.02.2004



Koit Luus



Kuidas tundub eelmine ärev aasta Eesti ajakirjanduses seestpoolt vaadatuna?



Eesti ajakirjandusest kui mingist tervikust on väga raske rääkida, sest kõikehaaravat ajakirjanduslikku keskkonda ega omavahelist suhtlemist ei ole. Minu kontakt trükiajakirjandusega on olnud vaid läbi “Rahva teenrite” seltskonna. Sealtkaudu saan aimu, mis näiteks suuremates lehtedes toimub.



Ma ei ütleks, et oli – vähemalt Eesti uudiste kajastuses – eriti ärev aasta. Kõik suuremad sündmused on ju olnud mingil määral ette aimatavad.



Looduses tuli küll torme ette, aga Eesti elus ei ole olnud mingeid suuri üllatusi ega erilisi ootamatusi. Midagi sama rabavat, nagu näiteks oli 11. september 2001 USAs või isegi see, kui sai teatavaks, et Laar Savisaare pildi pihta laskis, pole ju olnud. On olnud suuresti etteaimatav nühkimine. Ka sügisese valitsuskriisi puhul tuli pauk sealt põõsast, kust oodata oligi.



Oli see hea või halb?



Selliste ette aimatavate pöörete puhul ei jää ajakirjandus väga rumalasse seisu. Teisest küljest, eks ta muidugi on halvem sellele osale ajakirjandusest, kes teeb panuse sensatsiooni või skandaali peale.



Riigi ja inimeste seisukohalt on muidugi hea, kui asjad on arusaadavas dimensioonis ega välju sealt teise mõõtmesse. Kui ei toimu nii ootamatuid sündmusi a la Savisaare lindiskandaal, kui täna veel on valitsus ja homme seda enam ei ole.



Viimase valitsuskriisi lahendamine näitas sedagi, et meil on õpitud niisuguseid küsimusi tsiviliseeritult lahendama. Ei pea kohe uksi paugutama, vähemasti mitte päriselt.

”Poliitikud suhtuvad nende kohta avaldatusse tegelikult üsna ükskõikselt, vahel isegi otsivad skandaali, et mitte tundmatusse vajuda, ” nendib Mart Ummelas.







Ja üsna viimasest ajast, tunnistagem, et ka Kaplinski avaldus ega sotsiaaldemokraatide nimemuutus polnud kellelegi enam põrutavaks üllatuseks. Protsess lihtsalt jõudis teatava loogilise tulemuseni.



Mida see tähendab?



Eks see näita mingil määral meie ühiskonna suuremat küpsust, tasakaalustatust. Oleme jõudmas arengustaadiumi, kus midagi väga ootamatut, väga kreisit enam ei toimu. Me ei saaks ka Euroopa Liitu astuda, kui meil oleks väga metsik poliitiline maastik.



Kuigi jah, nii talitsetud ja ettearvatavad kui soomlased, kellel kõik protsessid väga aeglaselt keerduvad, me siiski veel ei ole.



Seal näiteks kestis peaminister Anneli Jäätteenmäki nii-öelda paljastamine ju mitu kuud ja alles päris kulminatsioon – kui ta parlamendi ees seistes vassis – oli eriline, rabav sündmus. Eestis tavaliselt niisugust eeltööd ei tehta. Kui pauk tuleb, siis ta tuleb ikka üsna ootamatult.



Vaatame Eestist väljapoole. Peale Soome skandaali küpses skandaal ka Leedus president Paksasega, seejärel kukkus Läti peaminister Repše. Tundub, et meie ümber on suhteliselt tihedalt ärevaid signaale?



Ma ei usu, et Paksase puhul või siis Lätis oleks ilmtingimata vaja mingit salanõu otsida. Küsimus on pigem selles, et Balti riigid õpivad omaks võtma Euroopa suhtlemisstandardit. Huvitav, et ka Soome sattus tegelikult sisepoliitilisse kriisi rahvusvahelise olukorra pingestumise tõttu. See, et Paavo Lipponen aasta tagasi George Bushiga küllaltki delikaatsetel Iraagi-teemadel mõtteid vahetas ja et Soome poliitiline vastaspool, keskpartei, seda valimisvõitluses ära kasutas, näitab, et Soome ühiskonnalgi tuli hakata langetama valikuid, milleks ta ei olnud veel päriselt valmis või mida ta lihtsalt polnud pidanud seni tegema.



Sama lugu on Balti riikidega. Me peame ennast kiiresti kohandama Euroopa standarditele.



Selles kontekstis ma tõlgendaksin ka sügisest valitsuskriisi hoopis teises võtmes, kui ajakirjandus on seni näinud.



Mitte Rahvaliidu jonni või Jaak Alliku lavastusena?



Mina ütleksin, et kriisil oli täiesti põhimõtteline sisu, mis muide pole kuskile kadunud. Oli ette valmistatud riigieelarve, mis kahtlemata ei vastanud ega tegelikult vasta täiel määral tänaseni Euroopa standardile, eelkõige just sotsiaalsete kulutuste poole pealt.



Me ei tohiks 1. mail Euroopa Liitu minna nii, et kogu meie eelarve sõltub ainult liidu toetusraha täielikust saamisest või mittesaamisest. Me oleksime oma riigieelarve ja kogu riigi usutavuse seadnud ikka väga suure küsimärgi alla, kui 1. jaanuarist oleksime tulumaksu hurraa peale vähendanud. Sisuliselt oleksime võtnud eelarvest raha ette ära, seades tõsisesse ohtu omapoolse finantseerimise võime, ehkki Euroopa Liiduga ühinemine just seda nõuab.



Selles mõttes oli Rahvaliidu protest õigustatud. Seda näitab muide ka fakt, et partnerid lõpuks ilma suurema kärata nõustusid.



Selle kriisi taust on meie ühinemine teistsuguse maailma ja teistsuguste reeglitega. Ja meil tuli nende reeglitega ühineda nüüd ja ausalt, et ei peaks seda tegema kunagi edaspidi hoopis piinlikumas situatsioonis.



Kas võib minevikule toetudes tõdeda, et Eesti rahareformi edu on andnud julguse riskida ka järgmistes sammudes?



Rahareformi puhul oli risk tegelikult väike. Teame, et rahvas oli juba 80. aastate lõpul küllaltki selgelt häälestatud pingsale, kokkuhoidlikule, ohvrimeelselegi elule. Jutt kartulikoorte söömisest polnud paljude jaoks vaid poos. Oma raha saamine väärtustus toona märksa rohkem kui äsjaste säästude kadumine.



Ma ei taha muidugi öelda, et Nõukogude ajal kogutud säästude tuulde lendamine oleks olnud kõigi jaoks õiglane lahendus. Kaugel sellest! Aga see oli siiski väiksem pahe võrreldes teiste võimalike lahendustega, mida välja pakuti ja mis teistes Ida-Euroopa riikides, vähemasti tagantjärele targana otsustades, ei andnud üldsegi head tulemust.



Rahareformi puhul räägitakse suurest õnnestumisest ja suurest riskist sellepärast, et IMF soovitas meile hoopis teistsugust lahendust.



Nüüd on küsimus selles, kas me täna saaksime sama hulljulgelt Euroopa Liidu soovitatavaist erinevaid otsuseid vastu võtta või mingeid omapäraseid lahendusi välja pakkuda. Kas see oleks reaalne?



Ma julgen selles sügavalt kahelda, ma ei usu seda.



Vanemapalga ümber toimunud väitlus näitas tegelikult, et inimeste suhtumine ei ole enam sama lineaarne kui raharefomi ajal, otsuste või reformide hindamisel hakkavad mängima hoopis teistsugused aspektid. Näiteks sotsiaalse õigluse küsimused, mida rahareformi puhul keegi ju õieti ei tõstatanudki.



Ühiskondliku otsustamise protsess on muutunud mitmemõõtmelisemaks. Sotsiaaldemokraatia taaselustumine on selle ilmekaim tunnistus.



Reformide algusperioodil kasutati väga tugevalt ära inimese individualistlikku, isegi egoistlikku hoiakut, tema ekstreemset siseressurssi. See tähendas sageli paljude jaoks ülisuurte riskide võtmist ja võib-olla ka tavanormidest vägagi erinevat käitumist. Ilmekaim näide on kas või vanaraua eksport välismaale Vene piirivalve nina alt.



Kes olid selleks pingeks või oma siseressursi kasutamiseks suutelised, saavutasid väga suurt edu, kes aga selleks “tiigrihüppeks” suutelised ei olnud, need on keskmisest väga tugevasti maha jäänud.



Selles mõttes oleme oma arengus jõudnud pöördelisse faasi, et kui varem olid väga suured ülesanded pandud vaid kitsale, riskialtile eliidile, siis praegu ei saa enam vaid neile loota, me peame töö uuesti nii-öelda ära jagama.



Kui me aga töid jagame, peame ka hüvesid võrdsemalt jagama hakkama. Kui parempoolsed kõnelevad ähvardavast väärtuste ümberjagamisest, siis ajavad nad teadlikult jama – tegelikult tuleb just töö ühiskonnas ümber jagada, ja seda juba kõigi hüvanguks.



Seda ootavad ka naabrid – vähemalt Põhjalas?



Meil ei maksaks luua väga suuri illusioone, et Soome ettevõtted hakkavad massiliselt siia tulema, sest omanikud toovad nad siia alles siis, kui nad ka siinset ühiskonda usaldavad.



Küsimus ei ole mingi formaalse kontorimaja avamises, vaid ikka selles, et sealsed inimesed peavad tulema siia ka tööle, koos oma peredega elama. Selles on tegelik küsimus, aga mitte formaalse maksusoodustuse erilises ahvatluses.



Tavaline Soome inimene on praegu ikka väga hirmul selle ees, et piirid, eriti lõunapiir, avanevad. Juba praegu on Soome kodanike suhtumine Eestisse üsna kriitiline ja me peame olema valmis selleks, et see võib veelgi kriitilisemaks muutuda.



Elu sotsiaalne pool ei ole majandusest sugugi nii jäigalt lahutatud, nagu turumajanduse apologeedid vahel arvavad, tegelikult on see sageli isegi olulisem kui majanduskeskkond.



Neid aspekte suurte investeeringuplaanide puhul – näiteks võimalik BMW tehas või tselluloositehas – pole seni eriti rõhutatud?



Väga paljud inimesed, kes majandusprotsesse analüüsivad, teevad seda lineaarses, primitiivses mõõtmes. Aga reaalse ettevõtte puhul ei ole küsimus ainult alginvesteeringus, vaid selles, et saada see ettevõte siin ka toimima ja aastateks. Põhjused sellest loobumiseks võivad peale raha peituda ka selles, et ei jätku kas asjatundlikku tööjõudu või ei suudeta luua elamiskõlblikku infrastruktuuri.



Sotsiaalne võrgustik iga sellise suure projekti ümber on tegelikult märksa suurem ja keerukam kui lihtsalt mingi rahasumma ümberkantimine.



Raha võib maailmas olla palju, aga sellegi poolest teatud kohtadesse raha kunagi ei jõua. Ehkki nendes kohtades võiks kasumimarginaal olla tohutu. Meenutagem või totalitaarriike, sõjakoldeid, rahvuskonfliktides vaevlevaid riike.



Raha lihtsalt ei jõua sinna, sest seal ei ole vähegi usutavat keskkonda.



Sama lugu on meiega Euroopa Liidus. Enamikus Euroopa vanades riikides ei vaadata liidu laienemist siiamaani eriti positiivselt. Eelarvamused meie kui tulnukate suhtes on endiselt väga suured.



Tuleks mõelda, kuidas niisuguseid eelarvamusi vähendada, mitte veelgi suurendada, üritades valida Euroopa Liidus omaks võetust väga erinevat, ekstreemset teed.



Väita, et meie oleme Euroopa Liidu uuendaja või vedur, tundub vähemasti naeruväärne, igal juhul on see kahjulik. Oma koha tunnetamine seisab meil veel alles ees ning sellest me ainult võidame.



Kohanemisoskus on meil alles üsna puudulik. Ust lahti lüües me siseneda juba oskame, aga kohaneme ikka veel kehvasti.



Mida peate enda jaoks kõige olulisemaks ajakirjanikutöös?



Eesti lehtedesse ma ei kirjuta ega ilmselt kirjutama hakka. Põhiline on see, et ma ei hakka ise ennast kunagi pakkuma, aga minult tellida ei julgeta. Minu isiku suhtes toimib eesti ajakirjanduses teatav tõrjuv solidaarsus, millele vihjasin juba intervjuu alguses.



Soomes on iseasi, see on avatud ajakirjanduslik keskkond, kus toimivad klassikalised põhimõtted. Ma suudan vaadelda Eesti asju Soome poolt, püüdes jääda võimalikult ausaks ka Eesti olude suhtes. Ei tohi midagi ilustada. Mitte ka nii-öelda Eesti huvides. See on ausa ajakirjanduse ainus tõeline põhimõte, mis Eestis kahjuks alati ei toimi.



Igal ajakirjanikul peaks olema nii palju potentsiaali, et ta oleks võimeline selgitama, miks ta üht või teist sündmust ja selle kajastamist üldse uudisena väärtustab või siis ei väärtusta. Seda ei taheta pahatihti teha, arvates, et nii toimides ollakse “kohutavalt” erapooletud.



Tuleb siiski olla enda vastu lõpuni aus.



Mulle näiteks absoluutselt ei meeldi kolleeg Anvar Samosti maailmavaatelised seisukohad, aga ta on oma ideoloogias väga järjepidev ja aus. Ta ütleb selle nii otsekoheselt välja, et ma aktsepteerin teda oponendina palju rohkem kui sellist ajakirjanikku, kes püüab pidevalt varjata oma tegelikku mina ja väita, et on täiesti erapooletu, ehkki tal tihti üldse puudub isiklik seisukoht.



See on tähtis, et ajakirjanik oleks ka inimesena valmis alla kirjutama nendelesamadele seisukohtadele, mida ta ajakirjanikuna välja ütleb või kaitseb.



Seega probleem pole mitte ajakirjanike kuulumises parteisse, vaid nende näilises sõltumatuses?



Mäletan, et ma ei olnud paljuski ühte meelt Harri Tiidoga, aga ka tema avaldas “Keskpäevatunnis” korduvalt arvamust, et pole midagi halba selles, kui ajakirjanik on avalikult mõne erakonna liige. Ehkki ta ise seda pole kunagi olnud.



Palju ausam on teada anda, et erakonda kuulutakse või seda toetatakse, kui et inimesed tabavad selle ise ära ajakirjaniku tegevuse ja “erapooletute” valikute järgi.



Kas saate pealkiri “Rahva teenrid” iseloomustab esinejaid ajakirjanikke või on see mõeldud poliitikute kohta, kellest saates räägite?



Kui me omal ajal Neeme Brusiga pealkirja välja mõtlesime, siis sõna “teenrid” tuli mulle meelde kurikuulsast aktsiaseltsist, mis Raekoja platsil Jegorovi maja omandas.



Tegelikult on ajakirjanikul ja poliitikul rahva teenrina küll üsna erinev roll ühiskonnas, aga me peame siiski ennast pidama samamoodi rahva teenriks kui peaksid poliitikudki.



Me aitame nii-öelda teiselt poolt klaasi mõtestada samu asju, mida poliitik vaatab oma poolelt. Me oleme sama rahva teenistuses, püüame mitte niivõrd ennast eksponeerida, kuivõrd aidata rahval selgusele jõuda, mis tegelikult toimub.



See on rahva teenimine selles mõttes, et anname rahvale võimaluse erinevatest lähtekohtadest toimuvaid sündmusi ja protsesse näha, anda erinevaid seletusi kõigele ümberringi toimuvale. Mitte käies välja üht ja ainuõiget seletust. Sellisest tolerantsusest jääb meie ajakirjandusel kõige sagedamini puudu.



Põhiline on diskussioon ja mõttevahetus omavahel, mitte mingite valmis seisukohtade esitlemine, nagu seda juhtub sageli mitmes samalaadses saates teistel raadiokanalitel. Meie otsime tõde, mitte ei jutlusta seda.



Ajakirjandusmudelina on palju räägitud konservatiivsest Saksa mudelist ja agressiivselt pealetungivast Ameerika omast, mida võrreldakse ka rämpstoidu hamburgeriga. Kas viimane välistab rahva teenimise?



Usun, et kõik ajas muutub. Ajakirjandus Eestis on viimasel kümnel aastal taotluslikult olnud suhteliselt ameerikalik, samas võib ka ajakirjanduse enda sees täheldada samasuguseid muutusi või muutuste otsinguid nagu kogu ühiskonnas. Ajakirjandus püüab hakata nägema asju ka sügavuti ja mitmeplaanilisemalt.



Ma arvan, et põhjus on suurel määral selles, et ajakirjandus on seni olnud vaid üks üsna primitiivseid äritegemise alasid. Meie ajakirjandus ei ole veel oma sisus jõudnud sellelegi tasemele, mis tal ühiskondlike protsesside mõjutajana oli Nõukogude aja lõpul. Siis valmistas ajakirjandus ette ühiskondliku muutuse protsessi. Tal olid eeldused olla ühiskonnas oluline mõjutaja – see niinimetatud neljas võim.



Pöörde tagajärjel, nagu ikka vahel juhtub revolutsiooni käigus, kui lapsed visatakse välja koos pesuveega, läks ka Eesti ajakirjanduse kogu see funktsioon kaotsi. Kogu energia ongi läinud vaid võistlusele lugeja-vaataja-kuulaja tähelepanu pärast, reklaamitellijate pärast.



See on amerikaniseerumine väliselt. Aga ma ei usu, et Ameerikagi ajakirjandus on ainult üheplaaniline. Seal on kindlasti palju sügavamaid hoovusi ja palju erinevaid vorme, milles ta on ka tõsisemalt võetav.



Me oleme lihtsalt laenanud kollase tabloidpressi välise, ameerikaliku vormi, üritades sellesse suruda oma koduvillase sisu. Saame naeruväärse tulemuse, näiteks tiitli “telestaar”, mis pahatihti tähendab vaid mingi bingoloto numbrilugeja “glamuurset” rolli.



Kuidas ajakirjandusturu areng nüüd edasi läheb?



Turuvõitluse tagajärjel on välja kujunenud tugevad kirjastajad, kanalid, meediavahendid. Konkurentsi järgmises etapis enam lihtsalt vormivõtetega paremat tulemust ei saavuta. Peab hakkama sisuliselt oma kohta ja funktsioone põhjendama.



Seda on näha ka Postimehe ja Eesti Päevalehe vahelises konkurentsis: lihtsa pealkirja või uudisega löömise asemel püüavad nad hakata pakkuma spetsiifilist, eri sihtgruppidele mõeldud informatsiooni ja sellele vastavaid täiendavaid lisasid. Samal ajal tulevad uuel kujul tagasi ka kultuurilisad, mis vahepeal hakkasid meelelahutuse tulvas kaduma.



Näeme, et ajakirjandus otsib ka sisemiselt uut kvaliteeti, et oma olemasolu veenvalt põhjendada. Ta ei taha kaotada oma sotsiaalset kaalu ja kohta – olgem ausad, rahvas hindab ajakirjanduse mõju ühiskonnale praegu ikka üsna madalalt. Ajakirjandus mõistena on endiselt väga madala mainega.



Positiivne maine peab hakkama tasapisi ajakirjandusele tagasi tulema ja see eeldab rasket tööd.



Kas praegune seis on paratamatu?



Küsimus on väikese riigi väikestes ressurssides ja otsustamises ainult selle põhjal, mis kellele on kasulik. Lühiajalise poliitilise edu mastaabis võib selline ajakirjandus kellelegi ka kasulik olla.



See on rohkem sõltuv reklaamitellijatest. Aga nagu me teame: kes on rohkem sõltuv reklaamitellijatest, see on ka rohkem manipuleeritav, sealhulgas ka poliitiliselt mõjutatav.



Kuigi öeldakse, et ajakirjandus mõjutab valimisi, on asi tegelikult ikkagi vastupidi: poliitika, erakondade rahastajad mõjutavad ajakirjanduse kaudu valimistulemusi. Poliitikuilt tuleb tellimus, kas siis materjali või reklaamina, ajakirjandus täidab selle – sellises arengustaadiumis me praegu kahjuks oleme.



Sõltumatut ajakirjandusväljaannet, kes võiks dikteerida olemuslikke valikuid, millega omakorda poliitikud peaksid arvestama, Eestis praegu ei ole. Poliitikud suhtuvad nende kohta avaldatusse tegelikult üsna ükskõikselt, vahel isegi otsivad skandaali, et mitte tundmatusse vajuda. Välja arvatud ehk mõned erandlikud juhtumid, kui on juba olemas ka eelnev ootus, soov kedagi konkreetselt risti lüüa, siis kasutab poliitika ajakirjandust oma huvides ära.



Kas ajakirjanduse roll võiks siiski kuidagi kasvada?



Ma ei näe seni veel isegi mitte kaugemas perspektiivis, et ajakirjandus võiks hakata tõsiselt mõjutama strateegilisi riiklikke otsuseid. Ajakirjanduse seisukohad võivad mingil määral mõjutada ehk vaid üksikuid päevakajalisi otsuseid.



Üksikjuhtumina on hea ja õpetlik näide Robert Antro-povi Hummeri-juhtum. Ajakirjandus jäi ju lõppkokkuvõttes totaalseks kaotajaks, kuigi nõudis veel nädal enne loo sumbumist üsna üksmeelselt tema tagasiastumist.



Ma ei taha öelda, et tagasiastumine oleks olnud parim lahendus. Ma ei ütle seda, sest ma ei tea, mul puudub piisav teave. Aga ma ütlen, et ajakirjandus pressis jõuliselt selles suunas, aga ei saavutanud ikkagi oodatule ligilähedastki tulemust.



Küsimus on selles, et ajakirjanduse ressursid ei ole täna lihtsalt piisavad, et selliseid probleeme sügavuti valgustada, et jõuda asjade tegeliku olemuseni.



Ajakirjanikud astuvad sageli vaid ebamääraste vihjete varal väga õrnale pinnale, sest neil ei ole analüüsiks aega ega ka piisavalt faktilist materjali, mille põhjal anda juhtunule põhjapanevaid hinnanguid, millest ei saaks enam mööda vaadata.



Antropovi juhtumis andis kaitsepolitsei lõpuks kõigi jaoks täiesti ootamatu hinnangu. Ja ajakirjandus rahunes sellega päevapealt, tunnistas oma jõuetust. Ehkki omavahel räägiti ja leheski vihjati, et kaitsepolitsei annab nõnda politseijuhile õiguse, mida ta tavainimesele kunagi ei annaks. Keegi osutus teistest siiski võrdseimaks.



Nüüd ongi küsimus selles, kas ajakirjandus taganes selles olukorras teadlikult või mingil muul põhjusel, kellegi “heal” soovitusel või koguni manitsusel. Või lihtsalt tunnistas oma sisulist abitust!? Seda ma ei oska öelda. Ja ma ei usu, et keegi tahaks seda sõlme vähemasti lähiajal lahti harutada.



Toimunu põhjal võib vaid tõdeda, et kui oskad õigel ajal avalikult vabandada, kui sind on kellelgi sellel kohal väga vaja ja sa oled ka muidu igati tore poiss, patsutad ajakirjanikele sõbralikult õlale, siis pole mõtet ka ajakirjanduse esitatud paljastusi ega neist johtuvaid küsimusi liiga tõsiselt võtta. Ajakirjandus tõmbab ise saba jalge vahele. Või tundub see mulle ainult nii!?