pühapäev, 20. august 2017

Eesti vajab taassündi

Täna 26 aastat tagasi õnnestus Eesti rahval kasutada ajaloolist šanssi taasiseseisvuda. Kahjuks sel päeval pidin olema Soomes, sest olime asutamas Tuglase Seltsi toel Tallinnas Soome Instituuti, mille tegevusjuhiks mind kutsuti. Just samal hetkel, kui Moskvas putš läbi kukkus, kinnitati mind sellesse ametisse, kus sain tegutseda poolteist aastat, kuni soomlased lõid oma instituudi juba formaalselt vabas Eestis.
Paar päeva varem olin Luumäel Taavetis, kus 18.08. avati mälestusmärk eestipoistele ehk JR 200 rivides Soome vabaduse eest võidelnud Eesti meestele. Mul oli au viibida sellele tseremoonial.

Tseremoonia ajal istusin otse toonase välisministri, hilisema EV presidendi Lennart Meri selja taga. Mõni päev hiljem olin Tuglase seltsis tunnistajaks sellele, kuidas Lennart kümnete ajakirjanike ees teatas, et Eesti kuulutab ennast (taas)iseseisvaks. Õhtu- ja öötundidel töötasin Helsingin Sanomate toimetuses, et vahendada võimalikult operatiivselt teavet Eestis toimuvast, kasutades ainsat võimalikku kanalit, Eesti Raadio uudiseid. Sel ööl ilmus vähemalt 7 HS-i erinevat trükki. Pöördusin tagasi Tallinna nii pea, kui selleks võimalus avanes. Samal ajal olid tuhanded „eestlased“ teinud püksi ja pagenud taas väljamaale nagu ka 1944. Sealhulgas nii mõnigi täna ülistatav prominent.
Kohtusin Lennart Meriga ka hiljem, siis kui ta oli juba president, viimati kuulsa soomlase Max Jacobssoni suurteose esitlusel, kus neid intervjueerisin. See jäi ühtlasi viimaseks Meri raadiointervjuuks. Muidugi, kes seda enam mäletaks nüüd, kui minu teod on unustatud, mind kriminaliseeritakse selleks, et mind vaikima sundida, võetakse käest leib ja varsti ka eluruum. Veidi sarnaselt Edgar Savisaarega, kelle rolli nädalavahetuse raadiosaadetes pisendas igal kombel Ignar Fjuk, öeldes Kuku Keskpäevatunnis, et mitte 20. august pole „Edgari päev“, vaid see päev, mil Savisaar avas võilao uksed. Muidugi selleks, et Eesti inimesed alatute spekulantide pärast nälga ei sureks. Alatus elab läbi aastakümnete või muutub üha alatumaks. Eriti nn intelligentide suu läbi.
Miks kirjutan sellel minu ja kogu minu rahva jaoks armsal päeval selliseid ridu? Aga selleks, et öelda, et Eesti vajab taassündi, vajab uut iseseisvust, mis oleks ka päris iseseisvus, mitte rippumine kellegi või millegi küljes nagu parasiit. Oleme kaotanud oma uhkuse ja suveräänsuse, oleme muutunud mingiks globaliseerunud maailma ripatsiks. Oleme sõltuvad Washingtonist, Brüsselist ja Moskvast, mitte enam Tallinnast ega oma riigi ja rahva tegelikust tahtest. Mõelgem sellele vastu minnes eelseisvaile valimistele! Valigem vaid neid, keda siiralt usaldame Eesti tegeliku iseseisvuse eest seisjatena!
Kinnitan, et mina ei kandideeri. Igatahes mitte enne, kui Eesti on tõeliselt vaba.

kolmapäev, 9. august 2017

Sajandi häbitegu


Jälgin Harju maakohtust saabuvaid Delfi sõnumeid ja mõtlen isekeskis, miks? Miks on vaja rakendada uurijaid nii KaPos kui prokuratuuris, ja nüüd ka kohtu suuri ressursse, et meile tõestada, et tegu on täiesti alusetu, häbiväärse, demokraatiat alavääristava protsessiga!? Kas tõesti iseseisev Eesti vajab oma loojate üle sellise farsi korraldamist?
Kutsuge siis kohtusse Karl Vaino, Indrek Toome, Tiit Vähi, Mart Siimann ja kümned teised inimesed, kes Eesti iseseisvuse tagasid. Miks just Savisaar? Kas sellepärast, et ta on suutnud üle elada kõik isamaalikud ja reformistlikud korruptsioonipesad, langemata nende ahvatlustesse!? Kas tõesti prillikivi tuleb puruks lüüa nii tema poliitiliste vastaste kui kahjuks ka endiste sõprade jõuga?
Häbi peaks olema, häbi meie Eesti riigi pärast!