pühapäev, 28. oktoober 2007

Demokraatlik ajakirjandus ei vaja ilmtingimata avalik-õiguslikku vormi

Blog.tr.ee
Tere taas, nüüd juba talveajas! Taas kord, siiski ehk pisut väiksema intensiivsusega arutati taas kord seda, kuidas kella keeramine mõjutab meie elurütmi ja tervist. Eks ta muidugi mingit moodi mõjuta, vähemalt paar päeva, aga see, et nüüd mõnda aega ärgatakse valgel ajal ja lõpetatakse töö pimedas, pole kindlasti see, milles kella keeramist süüdistada. Peaksime süüdistama ülepea kella kasutamist kui sellist, mis meie ööpäeva jagab 24 tunniks ning on seotud Päikese kulgemisega taevavõlvil, eriti meie põhjalaiusel, ka üsna tinglikult. Elasime 50 aastat Moskva aja järgi, ärgates aasta läbi vähemalt tund varem kui Päikese liikumise järgi oleksime pidanud. Muidugi oli see üks osa nõukogude totalitaarriigi toimimisest ja meile anneksiooniga kaela määritud sundustest, ent kas tundsime seda kuidagi siis oma kontides ja luudes!? Pigem tahtsime sellest nihkest vabaneda mitte tervislikel põhjustel, vaid selleks et kõndida ühte jalga Läänemaailmaga, olla samas ajasüsteemis kogu Euroopaga. Täpselt nii nagu nüüd muud maailma järgides läheme üle suveajale märtsis ja talveajale oktoobris. Eri ajastud, eri argumendid, ja tõde pole kunagi päris ühesugune, nagu paljude muudegi asjadega, kui lihtsalt vaevuda veidi analüüsima põhjusi ja protsesside kulgu.
Eelmisel nädalal ilmus Tartu Ülikooli meediauurija Maarja Lõhmuse kirjutis, mille pealkirjas seisab: Eesti vajab mittepoliitilist avalik-õiguslikku ajalehte. Ehkki mõte mulle üldiselt sümpatiseerib, vaidleksin siiski vastu, et kas ikka vajab "mittepoliitilist", võib-olla tahtis autor öelda, et "mitte poliitiliselt manipuleeritavat", sest miks peaks ühiskonnas üldse arendama "mittepoliitilist" diskussiooni ja kas oleks see võimalikki. Näiteks avalik-õiguslik ringhääling pole kahtlemata ellu kutsutud poliitikast möödavaatamiseks, ehk küll mitte poliitika tegemiseks selle sõna otseses mõttes, et üritatakse mõjutada avalikku arvamust ühe või teise maailmavaate või partei ideoloogia levitamiseks, aga seda enam peaks tegelema poliitika mitmekülgse analüüsimise, ideede kõrvutamise ja ühiskonnas toimivaist protsessidest järelduste tegemisega.
Jälgides kommentaare, mida Postimehe onlines Lõhmuse artikkel esile kutsus, osutab, et paljud arvustajad on näinud probleemi mitte niivõrd mõne avalik-õigusliku meediakanali olemasolus või puudumises, vaid demokraatia toimivuses ühiskonnas, ja selles mõttes on sellise ajalehe loomise kavast ehk märksa kaalukam kirjutise algusosa, milles dotsent Lõhmus räägib totalitarismiohust, sellest et üha sagedamini kasutatakse ka meie meedias sõna "õige", üritatakse ümbritsevat, eriti aga lähiajalugu tõlgendada mustvalgelt ning vastavalt sellele jagada ka meie ümber tegutsevaid inimesi headeks ja pahadeks, sõpradeks ja vaenlasteks. Kas pole selle taustal kurbnaljakas jälgida meie peaministri mineviku ühe episoodi ümber puhkenud meediakära!? Ehk oleks siiski põhjendatum tegelda valitsusjuhi ja tema meeskonna viimase aasta tegevuse kriitilise analüüsimisega, selle asemel et üritada anda talle kui inimesele totaalset hinnangut kunagi nelja silma all lausutu või parteikoosolekutel öeldu põhjal!? Kui selline nuhkmine ei meenuta totalitaarse ajakirjanduse meetodeid, mis siis veel?!
Muide, Eesti Rahvusringhääling on siiski minu meelest Eesti ühiskonna teenistuses küllalt hästi toimiv institutsioon. Kindlasti ei meeldi kõik neis majades kõneldav ja näidatav kõigile, kuid demokraatlikus ühiskonnas tuleb eelkõige arvestada avaliku arvamusega, rahva häälega, ja küllap see on just täna selline, nagu ta vaatab meile vastu meedia üldpildist ja ka arvamusuuringuist, rahvast süüdistada oleks naeruväärne. Seepärast kasutaksin ma uue ajalehe loomise asemel efektiivsemalt rahvusringhäälingus tehtud saateid, toimetustes loodud sisu ehk substantsi, nagu tänapäeval öeldakse, levitades seda ka nii trükivormis, aga üha rohkem interneti võimalusi kasutades, ehk poleks vaja siis hakata uut ajalehte looma. See eeldaks muidugi rahvusringhäälingu tehnilise võimekuse ja vaimse kapitali märgatavat kasvatamist, et saaks luua eraldi toimetusi tele- ja raadiokanaleil pakutava siirdamisega tekstivormi või atraktiivseisse veebisaitidesse, võib-olla ka ühte tõeliselt esinduslikku tv- ja raadionädalakirja seniste kolletuvate ajakirjade kõrvale.
Lõpuks veel paar sõna portaalist kalev.ee, millest rääkis nädal tagasi ka Andri Maimets. Ei tahaks temaga diskuteerida selle portaali professionaalsuse teemal, küllap on tal paljuski õigus. Meenutagem, et ka ülimalt nappide ressurssidega tehtud ETV24 portaal sai algul samasuunalist kriitikat, ehkki ühtäkki avastati tema eriline väärtus just aprillisündmuste aegu. Ent kuidagi ei saa nõustuda sellega, nagu ei peaks Eesti inimestel olema võimalust saada teavet kõigi meie maa nurkade, valdade ja miks mitte ka külade elu kohta, ja seda võimalusel ühest ja samast kohast. Demokraatia tähendabki seda, et meedia ei muutu ühiskonnas ainult kasumi-kahjumi teljel töötavaks mehhanismiks, vaid lisab ka ühiskonna üldist informeeritust, ja seda kindlasti ka regionaalselt. Tegelikult on sellel portaalil olemas sisulised eeldused toimida avalik-õigusliku kanalina, kuid loomulikult vaid siis, kui ta oleks senisest läbipaistvama otsustusmehhanismiga. Sama puudutab ka näiteks kavandatud Tallinna telekanalit. Avalik-õiguslik meedia peaks tähendama siiski eelkõige sisu, ühiskonna huvide teenimist, ja alles seejärel selle tagamiseks loodavat õiguslikku mudelit. Avalik-õiguslik on siiski vaid juriidiline kest, selle täitmine demokraatliku sisuga jääb ikkagi inimeste, meie kõigi teha.
Kuulmiseni!

teisipäev, 16. oktoober 2007

Eesti meedia üheülbastub

Pimedad ajad on jälle käes, vabandage, ärge nüüd minust väga valesti aru saage, ütlesin seda eelkõige looduse, mitte niivõrd ühiskonna kohta. Ehkki muidugi musti märke ilmneb üha rohkem ka meie majanduses ja ühiskonnaelus, mida küllap meie põhjamaine kaamos vaid süvendab. Loen näiteks ajalehtedest ja vaatan teleriekraanilt, kuidas nn sõltumatud ajakirjanikud kotivad suures üksmeeles teatud seltskondi, kohe tõelise kire ja andumusega. Ei mingeid eriarvamusi, omavahelisi vaidlusi, katseid näha mustas ka veidi hallemaid toone, nagu ka näiteks uurida, miks see MEIE lumivalge üha õudsemalt silmi pimestab.
Võtame näiteks juba eelmisel korral jutuks olnud välismaa soliidsete inimõiguse asjatundjate külaskäigud ja arvamusavaldused Eesti inimõigustealase praktika kohta. Kui ühes viisakas läänemaises riigis oleks täiesti piisanud nende esindajate kahetsusväärsetele vigadele soliidsest viitamisest ja nende konkreetsest korrigeerimisest kinnitusega, et anname endast muidugi parima, et vabaneda totalitaarriigi ajast pärit eelarvamustest ja hirmudest inimeste teadvusest. Selle asemel oleme oma ajakirjanduses vallandanud tõelise süüdistuste porilaviini, mis jätab küll maailma silmis selgelt pleki meie enda usaldavatusele, ent ei suuda kuidagi muuta nende Eesti külaliste ja ega nende taustal olevate võimsate ühenduste seisukohti. Ja kuivõrd tsiviliseerituks võib üldse pidada selliste ajakirjanike käitumist, kes annavad nende esitatud seisukohtadele hinnangu vaid esitajate nahavärvi kaudu!? Labane, et mitte öelda kuritegelik!
Traditsioonilise läänemaise ajakirjanduspraktikaga teravas vastuolus on ka teine tendents, mis ilmneb täna meie pressis, ja sugugi mitte esimest korda. Kui demokraatlikus ajakirjanduses on kriitilise vaatluse all eelkõige võimul olevad jõud ja isikud, sest nad on saanud valijailt mandaadi ja peavad vastutama riigi ja ühiskonna reaalse arengu eest, siis meil siin kipuvad asjad olema just vastupidi - nii kui mingi erakond jääb opositsiooni, siis hakkab tilkuma kõikvõimalikest ametlikest, riiklikest, võimule lähedal olevaist ja jõustruktuuride allikatest mitmesugust sensitiivset teavet tänaste opositsionääride kunagiste väidetavate tegude kohta ning ajakirjanduse abiga käivitub psühholoogilise sõja arsenalist tuttav lume(pori)palliefekt, kui üks süüdistus haarab kaasa teise, üks väide, olgu kui tahes ebareaalne ja pahatahtlik, kinnitab teist samasugust ülimalt kaheldavat ja pahatahtlikku väidet, kellegi tehtud vead tõstetakse korraga kuupi ja mis eriti kummaline, toona koalitsioonis koos tänaste võimulolijatega tehtud otsused muutuvad ühtäkki taunitavateks, aga süüdlasteks jäävad täna siiski vaid need jõud, kes on juba maaslajama seisundis. Kas tõesti peab ühiskond ja ajakirjadus manduma üknes tegutsevaks põhimõttel - pekske maaslamajat!? Ja selle taustal tahaks küsida, kas peab ootama neli aastat, enne kui saame teada, kes täna teeb vigu ja kes on süüdi väärate ostuste langetamises!? Neid tehakse ju pidevalt.
Lõpuks tahaksin veidi kritiseerida meie trükiajakirjanduse monopoliseerimise teemal. Kui jätkusuutlik on siiski meie väidetavalt sõltumatu meedia, kui ühe trükimasina riknemise tõttu jõuavad enamikku Eesti linnadest ja küladest kõik laupäevasd ajalehed alles esmaspäeva lõunaks!? Jah, Tallinnas toodi laupäevased lehed postkasti küll juba keskhommikuks, aga näiteks Postimehe arvamuslisa AK jõudis tellijateni alles täna, esmaspäeval. Ajalehetoimetused võivad nüüd karjuda, et lugege ometi veebist, seal olid jutud ülal juba laupäeva hommikul. Huvitav oleks siiski teada, kui palju on täna neid lehetellijaid, kes seda tegelikult teevad. Arvan, et tegu on mõne tühise protsendi inimestega. Pealegi, online-väljaandest leida endale huvipakkuvat on sageli märksa raskem kui paberlehest. Või õieti, märksa raskem on vältida seda tohutult häirivat müra, vilkuvaid reklaame, mis tapavad igasuguse lehelugemise lootuse internetis, sest toimetuse sõnum minetab reklaamitulva all igasuguse tõsiselt võetavuse. Eriti narr on see, et oleme jõudnud nii kaugele - ühe ajalehe trükiraskused toovad kaasa kõigi ajalehtede kojukande olulise ja vabandamatu hilinemise. Kui see pole ajakirjandusturu selge monopoliseerimise ilming, siis mis veel!? Rääkimata eelpool nimetatud ühemõõtmelise ja banaalse ühiskonna- ja maailmapildi vahendamisest, mida meie ajalehed järjekindlalt viljelevad!

neljapäev, 11. oktoober 2007

Täna on meil hea võimalus tutvustada korraga kaht värsket tehnikaajakirja: üks selgelt autokeskne, teine võtab ette muu seas ka 22-tolliste monitoride testi ja on üldse rohkem vidinalemb.
Niisiis: Tehnikamaailm 10/2007
Seekordne number ammub järele maanteelehmadele ehk on siis kahtlasevõitu autolembene, et mitte öelda - autosõltuv. Juba kaanepilt ütleb, et Homsed autod ja koduelektroonika. Kusjuures viimane asi ajakirjas ise paar suurusjärku vähemana esil.
Mida siis lehest näha saame, nimelt näha, vähem lugeda - aga ikka Frankfurdi autonäituse plekk-iludusi. Ideeautosid ja neid, mida raske raha eest ehk peagi siitki osta saab. Seekordne trend oli keskkonnasõbralikkus. Muidugi silmakirjalikult, sest mis keskkonnasõbralikkust on selles, et üks või kaks inimest vuravad iga päevkümneid kilomeetreid oma plekklehma armul punktist A punkti B, ehkki võiksid jääda koju ja ajada asju teistmoodi või sõita mõne ühiskondliku transpordiga. Aga ju siis on maheautodel nagu mahetoidul nüüd oma eriline turunišš, mille nimel tasub pingutada.
Nojah, väidetavalt eriti keskkonnasõbralik on seinakontaktist laaditav ideeauto Volvo ReCharge, ehkki keegi ei küsi, kust see elekter sinna seinakontakti saab. Ja edasi tulevad audid, saabid, nissanid jne. jne., üks kenam kui teine, ainult et keegi ei küsi, miks autole, sama olulisele majapidamisriistale kui triikaraual, nii palju tähelepanu osutatakse. Kas pole siiski liiast kütta üles poisikeselikke, infantiilseid kirgi selliste küütlevate autode pilte avaldades ja sellega mehepoegade testosterooni vulksuma pannes!?
Edasi tuleb juttu elektroonikamessist IFA, milel ülevaatest vähemasti sedavõrd kasu, et saame pisut arutleda, kas mõnda elektroonikavidinat osta nüüd või oodata pisut täisulikumat aparaati. Seejärel tuleb juttu resolutsiooniga 1920x1080 pikslit seadmetest. Kindlasti taa spõnev asi, kuid ülimalt ebapraktiline, sets selle Full HD-ga pole tänases Eestis lihtsalt pea midag peale hakata. Oodakem aasta-paar, kuni ka mõni täiskõrgeraldusega kanal meieni jõuab ja mõni HDvideoplaat ka saadaval on!
Rehnikamaailma praktilisema poole pealt väärib nimetamist talverehvide võrdlustest. Naastrehvdest sai parima hinde Nokia Hakkapleiitta 5 - 9,0 punkti ja lamellrehvidest Continental ContiVikingContact 3 7,8 punktiga, sama palju sai Gislaved Soft Frost 2.
Digi 10/2007
Digi värskeim number kannab suurt kirja - 22tollised monitorid. Hakkasin mõtlema, et mis uus imeasi see nüüd on, sest telerid on ikka üle 26 tolli ja 22-tolliseid monitore pole küllap kuigi paljudes kontorites, rääkimata kodudest, sest nii suurel monitoril saab olla mingi mõistlik otstarve vaid suurte graafikatööde puhul, aga ju siis nii on, et ka elektroonikas tundub mõnele kehtivat põhimõte: mida suurem, seda erutavam. Digi nimetab neid kuvarikunnideks, mille peale meenub mulle Pornokunn. Noh, kui kedagi huvitab just eriti seksikas kuvar, siiski olgu öeldud, et Digi meelest on parim HPW2207 kui Nõtke baleriin. Mida selline ilu maksab, ei öelda, aga vaevalt ka keegi nüüd just nii suurt monitori esmatarbekaubana vajaks.
Digi armastab ka kultuuri, sellele viitab intervjuu videovõlurte Iti ja Emeriga, kes teevad visuaalset kunsti ehk on VJ-d. Fotohuvilistele tutvustatakse pisut lähemalt digitaalseid peegelkaameraid. Igasugu vidinate puhul on Digil kombeks seda tutvustada ühel leheküljel, mis jätab natuke reklaamilikku, mitte erapooletu analüüsi mulje, aga eks selline hinnang lähtu minust, kes suhtub üldse sellisesse mõttetusse vidinate pakkumisse natuke irooniliselt.
Digi kuulajad on hinnagud kõrgelt rubriiki Kuidas. Ilmselt ongi see keskmisele lugejale väärtuslikem osa ajakirjast. Mida seekord teada saame: kuidas vanast Windowsist teha uus - ilmselt pisut nagu XP uuendamisest Vista suunas, ehkki midugi päris vahetamisega tegu pole.
Siis on miski reaalajastustrateegiamängu sait, mis jätab mind jääkülmaks.
Siis on juttu GPS-i kasutamisest mobiiltelefoniga, kuigi ei saanud sellest aru, mis kasu on jutust, kui ikak telefoni pole GPS-i juba sisse ehitatud. Kust seda võtta, ehkki tegelikult pesa selleks on uuemas telefonis olemas, sellest siiski juttu pole.
Edasi tuleb juttu objektiivi ostmisest oma kaamerale, jällegi praktiline rubriik, aga umbes sajale inimesele maksimum. Umbes sama suurt huvliste seltskonda võib huvitada oma heliplaadikogu rippimine arvutisse. Jõudu donkihhotedele!
Lõpuks veel ports lugusid arvutimängudest, aga neid lugege juba ise need sõltlased, kellel kalduvus hasartmänguharrastuse suunas!