reede, 29. detsember 2017

15 aastat möödas, aga palju pole muutunud

MEEDIAKOMMENTAAR 30. DETSEMBER 2002
Tere taas esmaspäevase tava kohaselt kuulama juttu meie meediumidest ehk täpsemini ajakirjandusest. Tunnistan kohe rõõmuga, et tänavu õnnestub mul kenasti kõrvale hiilida aastavahetuse teleprogrammide hindamisest. Neist on kirjutatud ja neid on näidatud eelnevalt juba nii pikalt ja põhjalikult, et igasugune üllatusvõlu on kadunud ning nende jälgimisel tabab meid sama tunne kui sadu kordi näidatud telereklaami üle vaadates. Ajab naerma küll, aga sugugi mitte andeka sisu või efektse teostuse pärast, vaid lihtsalt oma totruse pärast. Usk reklaami kõikvõimsusse on jätkuvalt kasvanud. Kui valimistel oli võimalik massiivse tuututamisega niiöelda sõnnikust saia teha, siis nüüd usutakse ilmselt sellesse, et ette valmis naerdud teleprogramm leiab vaatajate heakskiidu, sest keegi ei julge enam milleski nii laialt üleskiidetus kahelda. Kuninga uute rõivaste fenomen leiab taas kinnitust.
Olen varasemates aastalõpukommentaarides võtnud kokku enda poolt aasta jooksul käsitletud teemasid. Täna ma seda siiski tegema ei hakka, sest iga huviline võib sellega ise hakkama saada, lugedes kommentaarid üle minu interneti leheküljelt www.hot.ee/mart262. Selle juurde juhatavad ka kõik otsingumootorid. Kommentaari püsijälgijaile on see aadress kindlasti ka tuttav. Visandaksin tänases kommentaaris hoopis eesti massimeediumidega seotud põhiprobleemid ja väljakutsed, millele loodan järgmisel aastal lahendust või vähemasti olukorramuutust.
Alustan kõige võimsamast ehk siis audiovisuaalsest meediumist. Täna ei saa seda enam samastada televisiooniga vanas tähenduses. Mind teeb pisut kurvaks see, et kui naaberriigis Soomes on käivitumas digitaaltelevisiooni tormiline areng ning tõsiselt räägitakse täiesti uue meediumi sünnist, ei suuda Eesti telejaamad oma interneti lehekülgedelgi toimida tänapäeva võimalustele ja nõudmistele vastavalt. Katsuse sealt leida näiteks värskeid uudiseid!
Interneti areng on Eestis pidurdunud ka traditsiooniliste internetiportaalide ja ajalehetoimetuste online-väljaannete puhul. Veel eelmisel aastal täheldatav avalikkuse suur huvi uue interaktiivse meediavahendi vastu on kustumas. Kindlasti on üheks põhjuseks kogu uut meediat vaevav rahanappus ning loodetust väiksem efektiivsus reklaamikanalina. Ent Eestis lisandub sellele ka teatav hirm demokraatia ja muutuste ees, suurte meediakontsernide kartus, et neil libiseb käest jäme ots tänase uudiskeskkonna kujundajana. Kohati tundub, et Eesti kaks suurt meediakontserni jälgivad vägagi kiivalt seda, missuguseid uudiseid inimestele pakutakse ja missuguses soustis seda tehakse, et nad jumala pärast ei hakkaks huvi tundma millegi muu kui selle vastu, mida neile just värskete ajalehtede esikülgedelt pakutakse.
Teatavasti on Postimees juba piiranud juurdepääsu oma trükitud ajalehe materjalidele internetis, sama on toimumas ka Eesti Päevalehega. Ehkki põhiliselt on selle taga lootus sundida inimesi tellima või ostma paberajalehte, osutab see ka meile juba kapitalismi poliitökonoomia kursusest tuntud tõele, et uudise või leiutise valdaja püüab saada oma monopoolsest seisundist maksimaalset kasumit, ehkki informatsioonil on ka tähtsam ülesanne tagada ühiskonna toimimist. Kunstlikult venitades sõnumi teed auditooriumini tegutsetakse tegelikult ajakirjanduse enda olemuslike põhimõtete vastu. See demonstreerib taas kord meie meediavahendite süvenevat kommertsialiseerumist. Tähtis pole enam viia uudist inimeseni, vaid tähtsam on inimeselt selle uudise eest kõigepealt raha sisse kasseerida. Just sellele peaks olema vastukaaluks toimiv avalik meedia, mis Eestis aga kiratseb. Niisiis võib ajalehtede arengu kohta öelda, et üha vähem on nad ajakirjanduslikud nähtused ja üha rohkem reklaamiväljundid.
Tulles tagasi elektrooniliste meediumide juurde, oodati ju väga palju reklaami kadumisest Eesti Televisiooni ekraanilt. Paraku ei ole resultaat olnud sugugi nii ühemõttelisel hea ega kahtlemata mitte korrastav kogu telemaastiku seisukohalt. Reklaami kadumine pidi kaasa tooma ETV senisest hüppeliselt parema rahastamise. Kuna seda aga riigijuhtide tahtel ei toimunud, liikus vaid suur hulk raha ühest loomingulisest sektorist teise, jättes vaeslapseks just sellesama ETV. Kommertskanalid ei saanud endale üksnes tohutut reklaamiraha nutsu, vaid koos sellega hakkab tasapisi voolama ETVst välja ka professionaalne oskus ehk inimkapital. Kui Eesti riik ei märka järgmise aasta esimese poole jooksul parandada oma ränka viga ETV rahastamisel, võib aasta pärast tulemuseks olla selle kanali allakäik iseseisva loomingulise üksusena. Näiteks üks kiiresti paisuv telefirma, mis tuntud kaubamärgi all Ruut, võib juba aasta pärast olla valmis avalik-õigusliku telekanali funktsioone üle võtma. Üldse on huvitav see, et konkurentsi ja mitmekesisuse nimel loodud sõltumatud teletootjad meil hoopis pisitasa koonduvad ning seesama Ruut on vajutanud juba oma ühetaolisuse pitseri kõigi kolme telekanali otsaesisele.
Täna jõudis ka minu postkasti ajakirjana vormistatud propagandaüllitis Eesti otsus. Ma ei tahaks käsitleda seda ajakirjandusväljaandena, mida ta kahtlemata pole. Nimigi meenutab mulle Andrus Kiviräha menutükki Eesti matus. Küll aga paneb mind veidi imestama see, et nii Eesti Raadio kui Eesti Televisioon peavad oma euroteavituseks raha hankima rahvusvahelistelt fondidelt, sealhulgas Euroopa Liiduga seotutelt, meie valitsus aga teeb oma panuse hoopis erameediale, pealegi suurelt osalt välismaistele omanikele kuuluvale erameediale. Miks ei kasuta riik oma raha sama teenuse ostmiseks avalik-õiguslikult meedialt, kelle jaoks 1,5 miljonit on programmi tootmise ehk inimkapitali väärtustamise seisukohalt hiigelsuur summa? Seepärast lõpetangi tänase kommentaari kurva tõdemusega, et Eesti riigil puudub igasugune meediapoliitika ja ka vastav kompetentsus. Muide, ajakirjandus ei kuulu ühegi meie ministeeriumi haldusalasse. Selle tulemusena on kasvanud tohutud vastuolud tühjale-tähjale, igasugusele pseudokärale a la Eesti märk kulutatavate hiigelsummade ning omamaise ajakirjandusliku kutseoskuse säilitamisele ja traditsioonide väärtustamisele kuluvate väheste veeringute vahel. Eesti telekommunikatsioonisüsteem võib küll olla maailmatasemel, kuid selles voolav intellektuaalne kapital ehk substants paraku sageli ei vääri neid hinnalisi juhtmeid. Just see on tõsine küsimus, millele eesti rahvas võiks mõelda sedasama Eesti otsust lehitsedes, kas Euroopasse minnes on meil midagi kaasa võtta või läheme sinna lausa ihualasti, kaks kätt kõrval lootuses, et meid seal riidesse pannakse ja toit ka veel suhu pistetakse.
Kuulmiseni ja ilusat aastavahetust kõigest hoolimata!