kolmapäev, 18. november 2009

Värvidemäng


Mis värvi on armastus? Laulusõnad jätkuvad: „Kui teaks küll oleks hea! Su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma, et iga päev mu armastust siis näeksid sa.“


Võib aru saada, miks nii kõrge tunne nagu armastus, inimelu ülimaid eesmärke, seostatakse mingi värvusega (mida laulus küll ei mainita), sest ka eri värvustesse suhtume me ju emotsionaalselt erinevalt.

Küllap samal põhjusel seostatakse värvusi ka poliitikaga ning riikliku sümboolika, näiteks lippude vahendusel ka riikluse alustega. Kõik see on mõistetav seoses positiivsete emotsioonide ja üllate põhimõtetega, kuid värvide vastandamisel võivad need muutuda ka vahendiks varjata tegelikke taotlusi ja inimesi sel kombel pimestada.

Oleme uhked oma lipuvärvidele, aga nende pidev vastandamine näiteks punasele lipule on omandamas mingit märksa laiemat, demoniseerivat tähendust, mis kõige äraspidisemal kujul avaldus omaaegses aktsioonis „Kommarid ahju!“ Piisab kellegi värvimisest punaseks, ja sellega olekski nagu kõik öeldud!
Selline värvussümboolika laieneb ka neile, keda tembeldatakse „lilladeks“ , kes aga isegi tahaksid esineda hoopis vikerkaarevärvides. Teame, mida tähendab „pruun katk“, aga ka seda, mida elanikkonna erimärgistusena tähendasid kollased kuusnurgad või roosad ringid. Ent kas ikka alati teame või õieti vaevumegi süvenema selliste märkide tegelikku sisusse!?

Viimatise valimiskampaania ajal hoogustus taas erakondade ja inimeste jaotamine valgeteks ja mustadeks jõududeks. Tasus vaid jagada poliitiline väli mustaks ja valgeks ning näis, et sellega on rahvale kõik öeldud. Kõik, mis tuleb tumedalt poolt, satub vääramatult süngesse varju, mida aga teevad valged, seda valgustatakse pimestavate prožektorikiirtega, mis ei lasegi sündida varjudel. Ometi taunime näiteks kunstis või ka ühiskonna-asjades labastavat mustvalget käsitlust. Miks peaks see siis pädema päevapoliitikas!? Või oleme tõesti „tähesõdade“ klišeede mõju all!?

Päevapoliitikas ja valimistelgi kasutatakse palju värve. Meil on erakondi, kes seostavad ennast juba nimetuses või oma imidžis teatavate värvitoonidega. Kasutatakse ära inimpsüühikas sissetöötatud stereotüüpe, mis seostuvad kas traditsiooniliselt või psühholoogiliselt eri värvuste mõjuga. Piisab sildist „rohelised“ ja polegi vaja enam enam tõestada selle ideoloogia põhjendatust; maalida oma loosungid kollaseks ning sellega ongi öeldud, kes peaks olema võitjaerakond; või valida üks teine roheline toon ning rahvas teab, et „kes siis veel!“ Isegi punane roos on taas arglikult avalikkusse tagasi tulemas, ehkki justkui punastades mineviku eelarvamuste koorma all.

Ometi on elu täis just pooltoone, nii otseses kui kaudses tähenduses. Kõigil värvustel on oma koht meid ümbritsevas maailmas ning ükski värv ei esine seal puhtal kujul ega suveräänselt, teistest sõltumata. Meie nägemises moodustub ühe või teise värvuse tajumine just naabervärvuste mõjul. Üksnes pimeduses ei suuda inimene värvusi enam eristada, just siis saaks üldse kõnelda mustast ja valgest jõust. Kas tõesti tahame oma elus jätkuvalt kombata vaid pimeduses!?

Ei, ma ei taha kedagi keelata valimast endale sobivat värv reklaami kujundamiseks ega seostamaks oma imidžit identiteedivärviga. Tahan vaid rõhutada, et tõde on tegelikult vaataja silmades. Värvimängude jälgija ei tohiks langeda lihtsustatud käsitluste lummusse ega asendada ratsionaalset analüüsi sotsiaalse pimedusega.

Värvimaagia on nagu mustkunst, see võib meid võluda ja siiralt imestama panna, aga tegelikult teame ju hästi, et see kõik on vaid käteosavuse ja abivahenditega loodud illusioon. Üritagem samuti aru saada ka värvidest meie ümber.

esmaspäev, 2. november 2009

E-riigist intelligentseks riigiks


Eesti riik on kümmekond aastat lebanud e-riigi loorbereil. Paljud meie arvamusliidrid on juhtinud tähelepanu sellele, et innovatsioon riiklikul tasemel on soikunud. Ehkki elame just praegu innovatsiooniaastat, siis küsigem, missuguse uudse lahenduse või reformiga võiksime tänavu kiidelda!? Vaevalt võiks selleks pidada paralleeldemokraatia loomist nn mõttekodade baasil. Milliste põhimõtteliste uuenduste üle hakkaks rahvas hääletama 27. detsembril, nagu sai kevadel lubatud?!
Tegelikkuses näeme peamiselt vaid rahade lineaarset kärpimist, ka nende institutsioonide puhul, mis võiksid tuua arengukiirenduse, mida soikunud Eesti majandus nii kibedasti vajaks. Kummaline, et ka haridus- ja teadussfääri sunnitakse kokku hoidma, ehkki just nendest sõltub see, kas üldse ja millal Eesti tänasest majandusaugust välja ronida suudab. Sotsiaalsed töökohad on kahtlemata vajalikud, et vähendada eeloleval talvel ärakülmuvate asotsiaalide koguhulka, kuid riik peaks siiski eelkõige hoolitsema oma avangardi eest, kellel on potentsiaali ja (veel ka) soovi Eesti taas rajale aidata.
Oktoobri viimasel nädalal esitles TTÜ tarkvaraprofessor Kuldar Taveter raamatut, mille on välja andnud Massachusettsi tehnikaülikool, mille võiks ilma süümepiinadeta asetada objektiivses reitingus ettepoole kõigist nn klassikalistest ülikoolidest, sest just sealsete teadlaste töödel põhineb viimaste aastakümnete revolutsioon tehnoloogias ja teadusliku maailmavaate võidukäik vaimupimeduse üle. Professor Taveter koos oma partneriga Melbourne’ist on teosega ületanud selle kõrge künnise, mis muudab teadlase isikliku idee uueks sõnaks globaases teaduses. Kas või intelligentse kodu vormis, kus inimene ja tehisintellekt toimivad teineteist täiendavate loomulike partneritena.
Mõeldes täna Eesti e-riigi viimase aja kurvale saatusele loodan veel, et siinsedki otsustajad üritavad ükskord välja tulla oma konservatiivsest kärpimisloogikast, et hakata looma alust uuele kasvule just nende innovatiivsete ideede varal, mida Eesti teadlased on juba esitanud või kohe valmis looma. Paraku, nende hingetoru koomale tõmmates suretame viimsegi lootuse, et tänast nukrat seisu üldse kunagi ületaksime.