laupäev, 31. juuli 2010

Roppus ruulib

Olen varemgi märganud, et lapsed, sellised alla 10aastased marakratid kasutavad eesti keeles leiduvaid rõvedaid sõnu, mis algavad m-, n-, p-, s-, t- ja v-tähega. Ma loodan, et ei pea neid siinkohal üles lugema, sest isegi suuliselt nende väljaütlemine on mulle lapsest saati olnud traumaatiline kogemus, peaaegu valuline elamus, rääkimata kirjutatuna, mida ma pole ealeski endale lubanud. Tegelikult pole ma neid sõnu teiste inimeste kuuldes ka kunagi kasutanud, ehk vaid kodus üksi olles, kui midagi on oma tegemistes väga viltu vedanud või olen pidanud vajalikuks millegi eest iseennast sõimata. Ent sedagi on juhtunud nii umbes üks kord eluaasta kohta.


Tänagi aga kuulsin tänaval pisikesi poisse ratta seljas ütlemas m- ja t-sõnu omavahel täiesti igapäevases kontekstis, ilma erilise afektiseisundita, mis võiks õigustada selliste parasiitsõnade kasutamist ülepea. Kui aga peate suhtlema mitut masti (ehitus)töömeestega, tuleb selliste sõnade pruukimisega küllap harjuda, kui teil pole just abiks venekeelseid inimesi. Viimased tellija juuresolekul tavaliselt ei ropenda, aga eestlased küll ja mõnuga. Olen kuulanud selles seoses noori mehi, kelle iga teine sõna on selline mõttetu, emotsionaalne, alaväärtuslik ropp sõimusõna. See on nende jaoks vaid nagu kirjavahemärk kirjas ja kõnes. Minu jaoks aga nagu valus nõelatorge.

Filoloogina mõistan, et igas keeles on erineva stiilitasandi sõnu, ka selliseid, mida just ametlikes tekstides ega kirikujutlustes kunagi ei kasutata. Need lihtsalt on olemas. Miks aga nende kasutamine tänases demokraatlikus ühiskonnas pigem levib, selle asemel et tasapisi kaduda, see jääb mulle täiesti arusaamatuks. Pärinen väga lihtsast ja vaesest perest, mida kasvatas mu Narva ketrajast vanaema, kes polnud saanud eriti palju kooliharidust. Rõvedad sõnad olid aga tema jaoks midagi sellist, mis tulid hoopis teisest universumist, mille suhuvõtmine tähendas tema jaoks enda täielikku häbimärgistamist ja alavääristamist. Sama lugu oli ka mu emaga, kes eladeski ei võtnud suhu ühtki sellist sõna, vähemasti oma lastega suheldes. Isast ma paraku ei tea, sest tema sõitsid Vene madrused surnuks enne, kui ma õieti rääkimagi õppisin.

Algkoolis, aga ka keskkoolis puutusin kokku ka selliste äärelinna noortega, kes niisugust sõnavara vahel pruukisid, kuid see oli ka nende puhul väga harv, peamiselt juhtus seda üksnes väljaspool kooli. Keskkooli lõpuklassides suhtlesin kunstihuviliste noortega, kelle jaoks selline rõvedus oli oma olemuselt võõras ja mõttetu ajaraiskamine. Ka vihane inimene võib ju ennast väljendada viisakalt, ja sageli palju teravamalt kui roppusi ladudes. Uskusin toona, et nõukogude korra kadumisega kaovad eesti keelest ka suuresti vene keele mõjul siia sisse imbunud rõvedad sõnad. Olin siiski küllap liialt optimistlik, sest tundub, et inglise keele mõjul leviv f-kultuur üksnes toidab Eesti rõve-elu. Rääkimata juba meid vallutanud ameerikalikust elulaadist, odavast meelelahutusest ja labastuvast kommertsmeediast, mis sellist roppust kahjuks teadlikult levitab. Paraku on see levinud ka alaväärtuslikumasse nn ilukirjandusse, teatrisse ja filmikunsti – väidetavalt kajastamaks elu „roppu“ tegelikkust?! Tegelikult aga seda „tegelikkust“ vaid võimendades ja propageerides.

Võin tunduda puristina, kuid realistlikult mõtleva keskealise inimesena pole ma kunagi aru saanud ega saagi eales aru, kuidas igasugu suguelunditega seotud sõnade muu jutu vahele puistamine võiks kuidagi edastatavat sõnumit sisuliselt kaalukamaks või arusaadavamaks muudaks, pigem ikka vastupidi. Ei ole neil sõnadel ka vahel arvatud „mehelikku“ kaalu, sest pigem osutavad need rääkija alaväärtuslikkusele ka mehena, soovile ennast näidata rohkem „päris mehena“, kui ta tegelikult on. Eelmainitud pisipoisside lobe ja sisutu sõnakasutus sellisele alamõõdulisusele viitabki. Minu tagasihoidlik soovitus, kui su kasvatus on olnud kehv ja endal kriitikameelt ka napib, loobu siiski kõigepealt rõvesõnadest ja veendud õige pea, et sind hakkavad teisedki võtma igas mõttes tõsisema inimesena ja su elu võib minna ülesmäge! Kui see on muidugi üldse su eesmärk?!

MART UMMELAS

kolmapäev, 7. juuli 2010

Sotsiaalne nürmiklus

Lugege EPL-i ajakirjaniku Heiki Suurkase kirjutist 7. juuli lehes!

Heiki Suurkask vastandab kaks täiesti vastandamatut mõistet: tolerantsuse kuritegevuse suhtes ja tolerantsuse teistsuguste eluväärtuste suhtes, üldistades viimaseid mõiste alla "homoseksualism". Inimene, kes nõnda kirjutab, pole üldse aru saanud mõistest tolerantsus. Homoseksualism ehk nn heteroseksuaalidest erinevate eluväärtuste järgi elamine pole absoluutselt see ala, mille puhul peaks kasutama tolerantsuse mõistet. See on selline legitiimne eluviis, mis pole mitte mingis vastuolus seaduste ega läänemaise moraaliga. Mis tolerantsust see nõuab? Üksnes õiguskuulekust teiste inimeste valikute suhtes ja Eesti seaduste täitmist. Eestis räägitakse üldisemaltki tolerantsusest kahjuks vähemasti saja aasta taguste (väär)tõekspidamiste pinnalt. Pole siis ime, et H. S. kirjutab kuritegevuse aktsepteerimisest tolerantsuse võtmes. Tegu on ju elementaarse seaduserikkumisega ja ükski kodanik ei pea endale seoses sellega esitama mingeid moraalseid küsimusi, see on puhtalt riigivõimu toimeala. Kui riigivõim sellega toime ei tule, võime küsida, kas peaksime hoopis sellist võimu tolereerima!? Tolerantsist tuleks Eestis rääkida seoses maailmavaatega, poliitiliste tõekspidamistega, rahvusliku ebavõrdsusega, teisitimõtlejate moraalse tagakiusamisega, mitte banaalselt vastandades kuritegevust ja mingit inimsuhete korraldamise vormi (homoseksuaalsus), lisades sellele kaudselt samuti kriminaalse varjundi. Mis on juba iseenesest riive. Kahjuks on meie noorajakirjanike enamik piiratud haridustasemega, nad ei mõista sageli seda, kuhu maailm on viimase saja aastaga arenenud ning missugused on tänased euroopalikult aktsepteeritavad väärtused, sealhulgas "tolerantsi" mõiste. Või kapseldutakse toimetuse sumbunud õhustikku. Kahju!


MART UMMELAS