Nädal algas halva üllatusega: ajaleht kirjutas, kuidas üks Tallinna ametnik tegi töötelefonilt ühe valimiskampaaniaga seotud kõne. Mind puudutas see otseselt, sest reklaami oli tehtud mulle kui Keskerakonna esinumbrile Tallinna kesklinna valimisringkonnas. Ent rünnakuga ametniku vastu lugu ei piirdunud. Leht jätkas rünnakutega minu vastu veel järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval. Minu vastulauset ära ei trükitud. Hullemgi veel – kui püüdsin oma raha eest avaldada reklaampinnal tasulist teadet, keelduti ka sellest. Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb Agu Sihvka kombel alustada päris algusest.
Vol 1. Kuidas linnaametnik ühe telefonikõnega eksis
Reede pärastlõunal püüdis üht telefonikõnet võtta linnavolikogu nõunik, kes on mu erakonnakaaslane ja nõustunud mind valimiskampaanias toetama. Mobiilinumber ei vastanud, aga mõne aja pärast helistati tagasi. Aeti juttu valimistest, teine pool oli sõbralik ja huviline. Esmaspäeval teatas Eesti Päevaleht: Tallinna ametnik teeb töötelefoniga valimisreklaami.Kurioosum on selles, et kasutan valimiskampaania tegemiseks Keskerakonna büroo ruume, kuhu olen Elionilt tellinud ka eraldi telefoniliinid. Kes on soostunud mu kampaanias kaasa lööma, valijaid mobiliseerima ja neile infot jagama, teevad seda töövälisel ajal erakonna büroos. Nüüd patustas üks ametnik mugavuse ja liiga pragmaatilise kalkuleerimise tõttu - et kui helistada mobiilinumbrile, siis on seda mõistlik teha samuti mobiililt. Linnarahva raha meeletut kulutamist mõistagi polnud, kuid rünnaku alustamiseks ajakirjanduses on vaja vähe, piisab ka provokatsioonist. Nagu ajakirjanikud lehes siiralt üles tunnistavad: EPL helistas ise volikogu nõunikule, "püüdes jätta pensionäri muljet".Pole vist mõtet lisada, et minu käest lehetoimetus seejuures kommentaari ei küsinud, kuigi minu nimi esineb loos neli korda ja lisaks on selle juures märklauana ka minu pilt.
Vol 2. Kuidas leht rünnatavale sõna ei anna
Järgmisel päeval tuli duubel 2: EPL kirjutas jälle Vitsutist, nimetades loos korduvalt nime, aga kõnealuse enda suust mitte sõnagi. Uudiste küljel avaldatud jutukese lõpus oli hoopis lause, et Vitsutilt ei õnnestunud kommentaari saada. Võibolla oleks pidanud vaatama sellest valest mööda – loo juures avaldatud uhket veerandküljelist fotot, ja sellise valimisreklaami eest tänulik olema?Aga vale see väide oli, sest leht oli eelmisel päeval mu kommentaari saanud. Toimetaja proovis end õigustada, et avaldas vastuse online’is, aga üldteada hea ajakirjandustava kohaselt peab rünnatav end lahinguväljal kaitsta saama. (Paraku – enne valimisi langeb Eesti peale ikka valikuline moraali- või mälukaotus.) Minule jäi võimalus küsida ajakirjanduskohtu sõltumatut hinnangut ehk pöörduda Avaliku Sõna Nõukogu poole. Sellest veidi hiljem. Et see pöördumine polnud aga ennatlik samm, seda kinnitas järgmise päeva EPL ise. Nimelt tuli seal juba kolmandat päeva järjest arutusele Vitsuti „süüasi“. Algas sõltumatute ekspertide ärakuulamine.
Vol 3. Kuidas heauskne professor sisse mässiti
Kolmandal päeval jätkus mäng ühte väravasse. Endiselt eirates „süüalust“ hankis EPL sõltumatu eksperdi, Helsingi ülikooli politoloogiaprofessori arvamuse – mõistagi ühemõtteliselt tauniva. Seejuures aga jäid n-ö tehnilised nüansid tähelepanuta. Nt see, et professoriga võivad ju vestelda teisedki. Ja saada teada, kuidas tema küsitlemine aset leidis. Mees, kes harjunud põhjanaabritele poliitika taustu avama, oli nüüd vägagi häiritud ja pidi tunnistama, et Eesti ajakirjanike telefoni-küsimustele ei tasu vastata – võid astuda millegi ebameeldiva sisse. Aga samas on ka raske midagi kahtlustada, kui esitatakse vaid üldisi valimisteemalisi küsimusi ja palutakse Soome tavasid kirjeldada, tõdeb ta. Muuhulgas ütleb professor nende tavade kohta: „Soomes tähendab hyvä journalismi kindlasti ka teise poole ärakuulamist.“ Selle kohta muidugi lehest midagi lugeda ei olnud. „Loo tausta mulle ei selgitatud ja enne avaldamist seda läbi lugeda ka ei saanud,“ võttis soomlane, kes end nüüd sinisilmseks ja heaukseks nimetab, ilmse manipuleerimis-juhtumi kokku.
Vol 4. Kuidas leht õpetab enesekaitset Oota järge!
Toomas Vitsuti blogist
teisipäev, 13. oktoober 2009
pühapäev, 11. oktoober 2009
Lumivalgukese ja kurja nõia kompleks
Mäletate veel muinasjuttu Lumivalgukesest ja 7 pöialpoisist? Ja kurjast nõiast, kes pidevalt vaatas peeglisse ning päris tollelt, kas ta on ikka kauneim kogu maailmas. Kui ühel päeval teatas peegel, et nõid pole enam kauneim, siis lõi ta peegli puruks ja otsustas Lumivalgukese ära mürgitada.
Jälgides tänast Eesti elu ja osa eestlaste (aga ka mitte-eestlaste) hoiakuid üksteise suhtes, aga samuti aegajalt siin ilmnevaid tõrjuvaid või lausa vaenulikke hoiakuid teisest rahvusest või rassist inimeste vastu, kellega koos peame elama, meenub mulle just see vana muinasjutt. Ksenofoobsed inimesed käituvad tegelikult samuti kui too kuri nõid peegliga, kuid kelle enesepettus lõpeb ikka ükskord ära ja vallandunud viha hävitab nõia endagi.
Meedias kirjutatakse viimasel ajal palju sellest, et eelolevail valimistel saavad ühed või teised erakonnad rohkem toetust kas eestlastelt või venelastelt. Mind huvitaks see, kuidas küsitlusfirmad on selliste tulemusteni jõudnud. Teatavasti Eesti Vabariigi ametlikes isikudokumentides ei mainita kusagil rahvust, ka rahvaloenduste puhul on sellele küsimusele vastamine olnud täiesti vabatahtlik. Tekib õigustatud küsimus, miks tahetakse endiselt tõmmata kunstlikku piiri siin legaalselt elavate inimeste vahele, eristades neid selle puhtemotsionaalse ja tegelikult ähmase tunnuse alusel?
Väideldes kavandatud keeleseaduse muudatuse üle avaldasin juba siis arvamust, et rahvus ja keel on meile kaasa antud meie enda tahtest sõltumatult, kuid keegi teine ei saa meie eest täiseas otsustada, mis rahvusesse me tahame kuuluda. Kahtlustan, et väga paljud need, kes esinevad „võitlevate eestlastena“ ja vaenavad teistest rahvustest inimesi, on ise segase identiteediga ning püüavad sel kombel kuidagi tõsta oma kõikuvat eneseusku.
Paraku toob selline suhtumine kahju mitte neile, kelle peal ennast välja elatakse (peegeldatakse) või keda soovitakse sellel „iludusvõistlusel“ hoopis kõrvaldada. Nagu nõiagi puhul on rahvuslike (samuti usuliste, kultuuriliste jms) ületamatute piiride tõmbamine ühes tänapäevases riigis ja ühiskonnas igal juhul hukatuslik, ja nimelt piiritõmbajaile endale.
Mõistetavalt on võõravaenul oma ajaloolised juured, sest oleme sajandeid pidanud elama maal, millest pidevalt üle marsitakse, käsitledes kohalikku rahvast kas paganate või fašistidena. Loomulikult on see meis tekitanud viha ja sünnitanud stereotüüpe. Ent 18 aastat pärast iseseisvuse taastamist oleks juba kord aeg aru saada, et toonase viha ülekandmine tänasesse avatud piiridega Euroopasse ja maailma on mitte üksnes naeruväärne nagu kurja nõia saatus, vaid ka ohtlik, sest see sünnitab just teistes rahvastes, kellega kokku puutume, meistki kõverpeegli pildi. Oleme paaril viimasel aastal seda võinud kogeda, kui kunagine konsensus siin elavate rahvaste vahel, mis tugines ühistele põhiväärtustele – vabadus, demokraatia, üksteise vastastikune austamine – purunes rumalate poliitiliste vastasseisude ja mineviku luukambritest välja kaevatud vaenude põrgutules. Nüüd, mõni päev enne valimisi, tundub kohati, et osa poliitikuid on otsustanud sama sõjakirve taas välja kaevata.
Ehk peaksime siiski olema targemad kui too nõid ja mitte sattuma raevu, kui peeglis paistab ka teisi kenasid nägusid või kui peeglisse vaatamise asemel vaadatakse teineteisele otse silma ja öeldakse „Tere tulemast!“?!
Jälgides tänast Eesti elu ja osa eestlaste (aga ka mitte-eestlaste) hoiakuid üksteise suhtes, aga samuti aegajalt siin ilmnevaid tõrjuvaid või lausa vaenulikke hoiakuid teisest rahvusest või rassist inimeste vastu, kellega koos peame elama, meenub mulle just see vana muinasjutt. Ksenofoobsed inimesed käituvad tegelikult samuti kui too kuri nõid peegliga, kuid kelle enesepettus lõpeb ikka ükskord ära ja vallandunud viha hävitab nõia endagi.
Meedias kirjutatakse viimasel ajal palju sellest, et eelolevail valimistel saavad ühed või teised erakonnad rohkem toetust kas eestlastelt või venelastelt. Mind huvitaks see, kuidas küsitlusfirmad on selliste tulemusteni jõudnud. Teatavasti Eesti Vabariigi ametlikes isikudokumentides ei mainita kusagil rahvust, ka rahvaloenduste puhul on sellele küsimusele vastamine olnud täiesti vabatahtlik. Tekib õigustatud küsimus, miks tahetakse endiselt tõmmata kunstlikku piiri siin legaalselt elavate inimeste vahele, eristades neid selle puhtemotsionaalse ja tegelikult ähmase tunnuse alusel?
Väideldes kavandatud keeleseaduse muudatuse üle avaldasin juba siis arvamust, et rahvus ja keel on meile kaasa antud meie enda tahtest sõltumatult, kuid keegi teine ei saa meie eest täiseas otsustada, mis rahvusesse me tahame kuuluda. Kahtlustan, et väga paljud need, kes esinevad „võitlevate eestlastena“ ja vaenavad teistest rahvustest inimesi, on ise segase identiteediga ning püüavad sel kombel kuidagi tõsta oma kõikuvat eneseusku.
Paraku toob selline suhtumine kahju mitte neile, kelle peal ennast välja elatakse (peegeldatakse) või keda soovitakse sellel „iludusvõistlusel“ hoopis kõrvaldada. Nagu nõiagi puhul on rahvuslike (samuti usuliste, kultuuriliste jms) ületamatute piiride tõmbamine ühes tänapäevases riigis ja ühiskonnas igal juhul hukatuslik, ja nimelt piiritõmbajaile endale.
Mõistetavalt on võõravaenul oma ajaloolised juured, sest oleme sajandeid pidanud elama maal, millest pidevalt üle marsitakse, käsitledes kohalikku rahvast kas paganate või fašistidena. Loomulikult on see meis tekitanud viha ja sünnitanud stereotüüpe. Ent 18 aastat pärast iseseisvuse taastamist oleks juba kord aeg aru saada, et toonase viha ülekandmine tänasesse avatud piiridega Euroopasse ja maailma on mitte üksnes naeruväärne nagu kurja nõia saatus, vaid ka ohtlik, sest see sünnitab just teistes rahvastes, kellega kokku puutume, meistki kõverpeegli pildi. Oleme paaril viimasel aastal seda võinud kogeda, kui kunagine konsensus siin elavate rahvaste vahel, mis tugines ühistele põhiväärtustele – vabadus, demokraatia, üksteise vastastikune austamine – purunes rumalate poliitiliste vastasseisude ja mineviku luukambritest välja kaevatud vaenude põrgutules. Nüüd, mõni päev enne valimisi, tundub kohati, et osa poliitikuid on otsustanud sama sõjakirve taas välja kaevata.
Ehk peaksime siiski olema targemad kui too nõid ja mitte sattuma raevu, kui peeglis paistab ka teisi kenasid nägusid või kui peeglisse vaatamise asemel vaadatakse teineteisele otse silma ja öeldakse „Tere tulemast!“?!
Tellimine:
Postitused (Atom)