Powered By Blogger

laupäev, 1. detsember 2018

Ordenikandjana kaltsulattu

Pärast kohtumist augustis 2017 PPA-s järjekordse meeldiva uurijaga, kes oli minu kaasuse suhtes väga empaatiline, kuid tõdes, et pidi olema mingi juriidiline nõks, mis võib viia süüdistuse esitamiseni. Olin siiski sedavõrd enesekindel ja aus, et arvasin lihtsameelselt, et Eesti on õigusriik. Et ei esitata süüdistust vaid poliitilistel põhjustel. uidugi eksisin sellise puhta lehena, kes polnud Eesti Vabariigis kunagi milleski süüdistatud olnud (välja arvatud juute puudutava nalja mahalugemise eest Vikerraadio hommikuprogrammis).
Sügisel sain taas osaleda TTV Meedia keskpunktis ning seda isegi juhtida, kui algas valimisperiood. Mina muidugi ei kandideerinud, ehkki mingeid kaudseid ettepanekuid tehti. Olin üle elanud 2016. aasta Keskerakonna kongressi ning mõistnud, et minul selles erakonnas on koht kõige tagumises reas.
Niisiis, hakkasin taas tasapisi saama nappi honorari, kuid minu lepingus etetnähtud nädalakommentaare enam ei tellitud. Minu laenud aga muidugi kasvasid, sest olin eelmistel aastatel panustatud oma kodusse ja enesearendamisse.
Aastavahetus möödus rahulikult. Arvasin juba, et kogu absurdne protsess lõpetatakse igasuguste reaalsete tõenduste puudumisel. Paraku aprillis sain sõnumi süüdistuse esitamisest. Pidin pöörduma advokaadi poole. Kuna minu materiaalsed võimalused olid eelmiste aastatega ammendatud (muide, 2016 detsembris lõpetati minu tööleping ilma igasuguse kompensatsioonita, v.a. 3 kasutamata puhkusepäeva tasu). Mulle pakuti nn riiklikku advokaati, kes oli väga kena ja mõistev noor daam. Venekeelne, kuid ülimalt hea eesti keele oskusega ning nii empaatiline, mida pole ühegi Eesti "õiguskaitsja" puhul ligilähedaseltki märganud. Tema tegi ülevaate toimikuist, mida oli üle 30. Tema arvas, et võiks taotleda õigeks mõistmist või siis oportuniteeti. Olin valmis mõlemaks, ehkki viimse hetkeni lootsin, et Eesti Vabariigis valitseb seadustel põhinev õigus, mitte alatud pealekaebused ja võltsitud tõendid. Paraku prokurör sellega ei leppinud. Miks nõustusin ja missugust tööd EV teenetemärgi kavaleril, 40 aastat ajakirjanduses töötanud ja seda juhtinud inimesel, mitte mingil kombel seadusi rikkunud inimesel, teha kästi. Kuni sita korjamiseni sügiseselt Pirita rannalt.

esmaspäev, 26. november 2018

Politsei ja prokuratuuri pehmes haardes

2016. aasta detsembri algul sain oma töökohal sõnumi, et minu töölepingut soovitakse lõpetada. Meenutan, et olin juhatusest lahutatud juba aasta varem. Mingeid tõsiseid probleeme minu töösuhtega vahepeal esile ei kerkinud. Osalesin saadetes, tegin nädalakommentaare, analüüsisin programmi ja kirjutasin pressiteateid. Sama palga eest, mil mul oli enne juhatusse valimist ehk 2011-2012. Paraku otsustaja soov minust vabaneda koos 3-kuulise kompensatsiooni maksmisega ei teostunud, sest päeval, mil oleksin pidanud vastuse andma, leidsin oma töökohal massiivse prokuratuuri ja politsei operatsiooni. Suhtusin asjasse väga sõbralikult, sest uskusin siis veel, et tegu on mingi totaalse arusaamatusega. Tegelikult kinnitas seda ka uurimistoimingut läbi viinud isik. Pidin siiski minema koos uurijatega Põhja prefektuuri ruumidesse Põhja- Tallinnas. 2-3 tundi vestlust kenade noorte uurijadaamidega kinnitasid minu veendumust, et midagi on uurimisel läinud kohutavalt viltu. Sain teada, et uurimine käivitati juba 2016 juunis. Huvitav, aga mina lahkusin TTV juhatusest juba septembris 2015. Mis põhjustas uurimise käivitamise aasta hiljem? Olen teistest meediakanaleist teada saanud, et aluseks oli operaator Jüri Veltri kaebus. Ei oska kinnitada, sest hiljem veendusin, et uurimistoimikuis tema nime kaebuse esitajana ei ole. Mulle on väidetud seda, et põhjus oli 2016 eetris olnud "Savisaare protsessis", mille tootja oli Toomas Lepp. Minul mingit kokkupuudet selle produktsiooniga paraku polnud. 
Et mu ütlused politseiameti keldris olid väga veenvad, pääsesin ilma vahistamiseta ja osalesin veel samal õhtul Soome Suursaatkonna iseseisvuspäeva vastuvõtul. Et kõik sündmused olid peavoolumeedia poolt juba samal õhtul avalikustatud, sain vastata saatkonnas tuttavate paljudele küsimustele. Siiski, kuna mina ei avalikustanud ühtki fakti esitatud kahtlustustest, sest seda uurimine ette nägi, teadsid Postimees, Eesti Päevaleht ja Õhtuleht ning kahjuks ka ERR juba järgnevail päevadel üksikasjalisi asjaolusid, mida poleks kuidagi olnud võimalik legaalselt hankida. Ilmselt töötas siis otseliin PPA - prokuratuur - võimumeelne meedia, et meid, kahtlustatavaid teha süüdlasteks veel enne, kui midagi oli reaalselt tõestatud. Täpselt samuti kui Edgar Savisaare juhtumi puhul. 
Töökohal anti mulle hundipass. Kelle korraldusel, ma ei tea, aga olin seejärel praktiliselt pool aastat ilma sissetulekuta, õnneks peale pensioni, mis 2016 augustis hakkas laekuma. Olin ju varem, kui mulle esitati ultimaatum, et peaksin lahkuma, rõhutasin, et kui saaksin veel paar aastat töötada, et tasuda minul varem tekkinud laenud, mis tekkisid ajal, kui lootsin et võin juhatuses jätkata veel 3 aastat. Me teame muutusi Tallinna linna juhtimises ja ka Kekserakonnas, mis seda paraku ei võimaldanud. 2017 otsisin kohe uut rakendust. Tõlkisin ühe menuteose eesti keelest soome keelde, kuid kirjastusel ei õnnestunud seda Soome turule saada. Seejärel toimetasin rektor Andres Keevalliku juubeliraamatut, kuid see töö jäi minust pooleli (raamat on küll ilmunud teise toimetaja nime all), kuid mu meelerahu murdus lõplikult augustis 2017, mil mind kutsuti uuesti tunnistusi andma Põhja prefektuuri. Aga sellest juba järgmine kord.

reede, 23. november 2018

Kuidas inimesest lahti saada

Inimesest saab lahti teda tappes. Tänases ühiskonnas võib see aga pigem tuua suurema huvi tema vastu või isegi austuse, surma järgse seadmise postamendile. Minust taheti 2015 lahti saada. Ma ei tea, mis oli peamine põhjus, kuid mõned vihjed annavad teada, et selleks oli mu sõltumatus. Toonane sisemine kõrgem ülemus on tunnistanud, et selleks sai see, et julgesin asjadest informeerida linnapead. Teadmata, kas ta eales sellega arvestas, jäi mulle mulje, et mu kõrvaldamine ei lähe nii sama, vaid viidates mu eraviisilistele nõrkustele. Ja siiski, 2015 sügisel, kuu aega pärast seda, kui mu väidetav kuritegu toimus, mind ka ametist vabastati. Sain siiski tööl jätkata, sest minul olev informatsioon oli liiga tähtis. 2016 detsembris mul enam seda infot ainult minu valduses enam polnud, sest olin kohtunud PPA uurijatega ja rääkinud, mida ma teadsin , nii nagu oli. Muidugi polnud mind siis enam vaja hoida ka tööl Tallinna TV-s ning ultimaatum lahkumiseks mulle esitatigi. (Tegelikult isegi paar päeva varem.)

neljapäev, 22. november 2018

Puurilinnuna juhatuses

Enne kui läheme minu vastu esitatud kahtlustuse juurde omastamisele kaasaaitamises (Karistusseadustik paragrahv 22 lõige 3 - paragrahv 201 lõige 2, punkt 2,3) perioodil 9.09.2013-6.08.2015) oma tahtliku tegevusega peame minema tagasi aastasse 2012, kui eelneva juhatuse sattumisega umbusaldusse, sest see ei allunud nõukogu korraldustele, kuulutati välja uus avalik konkurss, mille tulemusena valiti mind juhatusse. Nõukogu esimees küsis mult enne otsuse langetamist, kas ma olen nõus teise juhatuse liikmena Toomas Lepaga. Vastasin, et kahtlemata on ta TV-professionaal ja näeksin teda mänedžerina.
Kuna aga tema ettevõte OÜ Videomeedia tootis varasema lepingu alusel saadet "Vaba mõtte klubi", siis mina sellesse teemasse rohkem ei sekkunud, kinnitades küll väljamaksed. Niisiis, need toimusid terve aasta, ilma et mingit kahtlustust oleks tekkinud. TTV majandustegevust kontrollisid audiitorid ja Tallinna volikogu revisjonikomisjon- Ma ei osanud arvata, et mulle seatakse nõukogu esimehe poolt miin aastal 2013, kui oli vaja senist lepingut uuendada. Mulle tehti selgeks, et see on formaalsus ning et lihtsalt on vaja leida uus tootjafirma, kes mulle samuti ette kirjutati. Juhin tähelepanu, et aastail 2012-2015 ei teinud ma ühtki iseseisvast majandusotsust, ei kinnitanud ühtki muud lepingut, olin nagu puurilind. 
Kahtlemata tekitas see minul depressiooni, sest juhtimisotsuseid tegin vaid seoses mõne üksiku saate, näiteks uudiste sisu osas. Sellest hoolimata haiguspäevi ei võtnud, maandasin ennast käepärasemate vahenditega. Need omakorda andsid nõukogu esimehele ettekäände mitte pikendada minu juhatuse liikme lepingut. Pealegi selgus kevadel 2015, et lepingud olid tähtajaliselt valesti koostatud ning nende lõpptähtaeg muudeti tasahilju. Sellega oli otsustatud, et minust tahetakse nii või teisiti lahti saada. Oli veel vaja kinnitada uus tootmisleping. Paraku toimus see vahetult enne minu juhatuse liikme lepingu lõppemist, mitte 6.08.2015.

esmaspäev, 19. november 2018

Analoogiad meie õiguspraktikas

Tänases EPL Ärilehes on põnev kirjutis ÜKT-st, mida otsustas teha kokkuleppel prokuratuuriga (oportuniteedina) üks suurärimees.
Mina teatavasti valisin omal ajal ÜKT mitte soovist niiöelda elukogemusi saada, vaid seetõttu, et mul lihtsalt polnud pärast seda, kui mu tööandja mind töökohalt üksnes alusetu kahtlustuse tõttu lahti lasi, raha maksta tuhandeid eurosid EV100 hüvanguks. Edaspidi kirjutan oma kogemustest lähemalt, aga täna on põnev see, et ka too ärimees alustas oma ÜKT sooritamist Uuskasutuskeskuses. Huvitav, kas ta ärimehena sai ka aru, mis äriga on tegemist.


Vt siir http://arileht.delfi.ee/news/uudised/kartellikahtlusega-uurimise-alla-sattunud-kinnisvarafirmad-paasesid-kokkuleppega?id=84351543&utm_source=2018-11-19&utm_medium=email&utm_campaign=Newsletter


laupäev, 17. november 2018

Kuidas sündis kogu krempel

Alustan pisitasa minu ja mõne teise vastu suunatud õigusmõrva eelloost. Olin vaheaegadega töötanud Eesti Raadios (mis hiljem sai absurdse nime ERR) juba peaaegu 30 aastat (eelnevaist aastaist kunagi hiljem), kui juhatuse esimees Margus Allikmaa ütles mulle tunnistaja, Vikerraadio peatoimetaja Riina Rõõmuse juuresolekul, et ta küll mind lahti ei lase, aga ma ka ühtki saadet enam ei saa teha. Täpselt samade sõnadega, nagu 1980. a. sügisel teatas mulle sedasama tollane EKP kõrge tšinovnik. Et juba 2010. a. oli Tallinna Televisiooni juht Jüri Raudsepp kutsunud mind TTV peatoimetajaks, siis selles tupikseisus otsustasin seda ettepanekut kaaluda. Nii TTV juht kui nõukogu esimees Georg Pelisaar olid sellega nõus. Väidetavalt ka linnapea Edgar Savisaar.
Töötasin enam kui aasta peatoimetajana, kureerides peamiselt uudistesaateid. Sel perioodil oli programmi naelaks saade "Vaba mõtet klubi", mida tootis OÜ Veebmeedia. Nagu hiljem teada sain, oli selle omanik teleproff Toomas Lepp. Saade oli juba siis üks programmi vaadatuimaid, sest tõi eetrisse oma ala spetsialiste ja poliitikuid, keda peavoolu meediakanaleisse paraku ei lastud, sealhulgas näiteks Mart ja Martin Helme. Minu esimeseks tööks peatoimetajana oli pöörduda Tallinna volikogu fraktsioonide poole, et TTV programmis esineksid ka nende esindajad. Ühelt fraktsioonilt sain tõrjuva vastuse, teised ei vaevunud isegi vastama. Seepärast on algusest peale olnud kogu peavoolu meedias suurim vale, et Keskerakonna kõrval TTV-s teised erakonnad esineda ei saaks. (Nüüd on peaaegu kõik tagasi.) Peavoolumeedia kartis teravat konkurentsi oma hambutuile poliitikasaadetele.
Niisiis "Vaba mõtte klubi" - Toomas Lepa kui autori sünnitis elas kena elu ja nõudis TTV eelarvest tegelikult tühiselt vähe raha. Esialgne leping aga sai ümber 2012. aasta sügiseks, kui vahetus ka juhatus. Juhatusse kutsuti Toomas Lepp ja mind. Nõukogus tõstatati küsimus, kas OÜ Videomeedia saab ikka seda saadet edasi teha, sest see on juhatuse ühe liikme ettevõte. Kokkuleppel nõukogu esimehe ja sisuliselt kogu nõukoguga otsustati jätkata saate tootmist senistel tingimustel, ikka sama raha eest, kui leiti sõltumatu produtsent KVA Telekomi näol, kellele jäi vaba, voli kas jätkata koostööd OÜ Videomeediaga või leida selleks mõni uus ettevõte. Sõlmisin lepingu KVA Telekomiga kolmeks aastaks, et menukas saade eetrist ei kaoks. Nagu mõnevõrra hiljem selgus, jätkas KVA Telekom saate sisulist  ostmist OÜ Veebmeedialt. Kui seejärel lepingud eraettevõtete vahel sõlmiti, ei olnud enam minul võimalust sekkuda nende omavahelistesse suhetesse ega teada lepingute sisu.

neljapäev, 15. november 2018

Minu tee sunnitööle

Lähipäevadel annan üksikasjaliku ülevaate sellest, mis viis mind detsembris 2016 kuriteos kahtlustatavate sekka, mis toimingud sellele järgnesid (sh nn oportuniteet) ning ka "karistused", ehkki minu süü jäi vähimalgi määral tõestamata. Kuna olen nüüd kõigist kahtlustustest puhas, läbinud sundusliku ÜKT, maksnud Eesti Vabariigile märkimisväärse summa selle eest, et ei suutnud 65-aastasena teha lõpuni mulle määratud ränka füüsilist tööd, ning lõpuks läbinud ka sotsiaalsete oskuste kursuse, mille tulemusena EV on tunnistanud mind ühiskonnakõlblikuks.

neljapäev, 26. juuli 2018

Eesti Vabariik ongi jäänud fatamorganaks

Kui 30 aastat tagasi liitusin Rahvarindega ja hakkasin Nõukogude ajast väljapääsu võitlema, siis tundus, et kogu Eesti rahvas on üksmeelne vähemalt ühes asjas - kõigepealt iseseisvus, siis kõik muu. Paraku märkasin juba toona, et eesti rahvas (väikese tähega) pole sugugi üksmeelne, vaid nii pea, kui tekkis mingigi lootus saada võim enda kätte, kerkisid esile igasugused uued satraabid. Laarid ja muud sellised "üdini rahvuslikud", aga tegelikult puhtalt oma tulu peal väljas. Nagu hiljem on selgunud, olid nad valmis selle nimel ka Eesti iseseisvuse reetma ning muutma Eesti USA 52. osariigiks. 51. on vist Puerto Rico. 
Täna näen, et samasugused umbrohud taas tõstavad pead. Eestit tahetakse muutma platsdarmiks NATO ja Venemaa vahelises konfliktis. Välisluure teenistuse juht Mikk Marran käis välismaal kintsukraapimas, et Eestis on Venemaa mõjuagendid. Mida see tähendab? Kas uusi repressioone Stalini võtmes või lihtsalt inimeste kõrvaldamist avalikkusest, mida olen ise kogenud? Nn õigusametnike kaasabil. Eesti on muutumas märksa suletumaks ja inimõigusi vääramaks kui idanaaber. Kas peaksime vaikima ja laskma meile, kellel on kogemust Venemaaga ja teame, kuidas toimida, lihtsalt pikalt teha? 
Eestit ei ähvarda täna ükski välisriik. Eestit ähvardab sisemine ebakindlus ja isegi psühhoos. See on kasulik neile, kes tahavad uuesti võimule pääseda Vene-vastase hüsteeria lainel, millel pool muud muud alust kui NATO kasvav juuresolek. Ehkki mul pole mingit kontakti Venemaa eales ega nüüdki olnud, vaatan üha sagedamini Venemaa telekanaleid, sest neist saan rohkem informatsiooni kui Eestist. Soome uudised veidi korvavad. Kui ma olen mõjuagent, siis olen rõõmuga, sest loodan, et suudame ükskord teha rahu meie suure naabriga, sest see oleks kasulik nii meile kui neile, ja oleks lootus selleks, et maailma ei lähe lõhki 21. sajandil.

reede, 16. märts 2018

15 aastat pole Eestit teinud ausamaks

MEEDIAKOMMENTAAR 10. MÄRTS 2003
Tere taas kuulama Vikerraadio meediakommentaari! Ehkki siinkõneleja pole sugugi ainus, kes Eesti meediaprotsesse jõudumööda analüüsida püüab, on siiski eesti ajakirjanduse enda sissepoole pööratud pilk üsna tönts ja enesega rahulolev. Eriti kummalist meediakriitikat on viimastel nädalatel hakanud tulema sellise spetsiifilise ajakirja kui TV Nädal vahendusel, kus kord utsitatakse raadio poliitikasaadete tegijaid ja siis jälle pannakse paika Jaan Kaplinski või näiteks manitsetakse eelseisva Iraagi kriisi kajastamisel mitte vinti üle keerata, et rahvast mitte ära ehmatada.
Paistab, et oleme lõpuks saanud selle üldrahvaliku ringhäälingunõukogu, mis peaks koordineerima kogu meie elektroonilise meedia üldist taset ja mille puudumisest on aegajalt ajakirjanduses kõneldud!? See oli muidugi nali, sest glamuursetest telenägudest ja eetriesinejate eraelust pajataval pehmevõitu human interest –ajakirjal oleks siiski parem jääda oma liistude juurde, et mitte mõjuda naeruväärselt. Midagi on eesti menuajakirjanike loogikaga vägagi lahti, kui nad näiteks rõõmustavad selle üle, et Jaan Kaplinski Iraagi sõja eskaleerimise eest hoiatav üleskutse, millele on tänaseks juba tuhandeid toetajaid, kadus kiiresti kommertsmeedia tähelepanukeskmest. Ja seda ajal, kui sõnasõnalt kogu maailm tegeleb sama probleemiga üha aktiivsemalt ja üha emotsionaalsemalt! Antiigist pärineb sentents – oleksid vaikinud, oleksid jäänud filosoofiks. Seda tahaksin täna ja edaspidigi soovitada kõigile isehakanud meediafilosoofidele, kelle teadmiste ja huvide horisont paraku ei ületa vöökohta.
Teine tõsine soovitus on mul eesti trükiajakirjandusele. Jah, te olete mossis Edgar Savisaare ja teiste keskerakondlaste algatatud hagide pärast, seepärast püüate kuidas võimalik enesekindlale Edgarile ninanipsu teha või siis teda maamehe kombel läbi sõimata. Sõnavabadus lubab sedagi. Kuni seda muidugi riigis on. Mõelgem aga olukorrale, kui riiki juhib valitsus, mille taga on 2/3 Riigikogust. Mis saab siis sõnavabadusest? Kaksikliidu ajal hakati oigama vaikiva ajastu saabumise pärast. Mis ajastu ootab meid aga umbes kuu aja pärast, kui teostub koosmeele valitsus, mis juba eos tõrjub igasugust erimeelsust. Kes on siis ajakirjanduse liitlased? Eks ikka opositsiooni jäänud keskerakond ja mõõdukad. Seepärast oleks igati mõistlik mõlemalt poolt, nii ajakirjanduse kui ka keskerakonna poolt teha samm teineteise suunas, et vältida olukorda, kus riigis valitseb vaid vastastikune umbusk, mis on kõige soodsam absoluutse võimu taotlejaile. Kui muidugi ajakirjandus ei ole juba ette endale valinud riigimeelse hääletoru funktsiooni nagu 1930. aastate teisel poolel. Võib-olla on minu hoiatus enneaegne, sest mingit ülikoalitsiooni pole veel sündinud ja muidu nii kaalutlev president pole ka oma lõplikku otsust langetanud, aga parem juba hoiatada, enne kui on hilja.
Muide, kui keegi nüüd ütleb, et 2/3 valijate hääli esindav koalitsioon oleks hirmus demokraatlik, siis hoiataksin, et see on täpselt samasugune võimumonopol kui mõni majandusmonopol. Kas sooviksite, et Eestis oleks vaid üks suur pank, üks suur turvafirma, üks leivatootja või vorstimeister? Nagu vajavad monopolid nende õigusi piiravaid seadusi, mis tagavad ka tarbijale mingid õigused, nii vajab liialt suureks paisunud võimuliit demokraatlikke piiranguid ja parim nende seast oleks opositsiooni toimiv liit ajakirjandusega. Ja seda nendesamade 2/3 valijate huvides, kelle häältega see võimuliit üritab manipuleerida.
Tahaksin lõpuks kiita meie trükiajakirjandust mõningate tõeliselt ennast ületavate saavutuste eest. Näiteks leidis “Postimees” eelmisel nädalal võimaluse praktiliselt täielikult edastada Edgar Savisaare pressikonverentsil kõneldu, “Eesti Päevaleht” ei hoidnud ruumi kokku, andes ilmselt sõna-sõnalt edasi Leonid Apananski arvamuse tema koju saabumisel ning Peeter Ernits vastas Kanal 2 Uutes uudistes vastates Urve Tiiduse küsimustele politsei sekkumisest poliitikasse niisuguse siiruse ja veenvusega, et kinnitas vähemalt siinkõneleja usku eesti ajakirjanduse aususe võimalusse. Taas pean kiitma ka Arterit, kus on ette võetud politseisaadete analüüs ja küsitletud nende tegijaid, et analüüsida selle žanri erilise populaarsuse põhjusi. Ka sellised ettevõtmised sisendavad usku sellesse, et eesti ajakirjandusest võib veel asja saada.
Sellise positiivse sõnumiga täna lõpetaksingi. Kuulmiseni!