neljapäev, 23. oktoober 2008

Patriotism või totemism ?

Hämmastav on viimasel ajal lugeda meie ajakirjandusest väiteid selle kohta, et ehkki mõni niiöelda kunstiteos võib olla banaalne, moraliseeriv või lausa võlts, aga kuna sellel on suur patriootlik tähendus, siis on just selline kunst täna ja siin meile eluliselt vajalik. Oleme viimased paar-kolm aastat elanud süvenevas sõjahüsteerias, kasvavas hirmus, et keegi meile kohe kallale tungib, meid jalge alla tallab ja meie riigi maa pealt pühib. Õieti on nii mõnedki meie juhid ja kaalukas osa ajakirjandusest seda müüti pidevalt toitnud ja üha uut õli tulle valanud. Selle põhjendamiseks on ühtviisi hästi sobinud nii pronksmehe kaasus, Kaukaasia konflikt kui ka viimati globaalne finantskriis.Kui on kartused, siis peaks neid kuidagi hajutama. Mida on siis hirmu ja paanika peletamiseks ette võetud? Peamiselt ehitatud ohu vastu tootemeid, nõiutud ja manatud, vajutud iseenese loodud müütide lummusse, kaotades sellega kohati selge silmanägemise ja terava mõistuse raasukesedki. Kerkivad sambad, patriotismist nõretavad linateosed, kõikjalt reeturite ja mustade karvaste käte otsimine, naaberriigi demoniseerimine ja seniste sõprade süüdistamine reetmises ja silmakirjalikkuses - see on kogu meie senise positiivse arengu süvenev ohustamine vaimupimedate eelarvamuste, alaväärsust kompenseeriva viha ja sellega kaasnevate arutute tegudega. Need viitavad ühemõtteliselt rahvuse ja rahvusriigi tõsisele, kriitilisele seisundile, et mitte öelda - sotsiaalpsühhoosile (või sotsiaalhüsteeriale).Vaenlase kuju loomine ja selle püstitamine oma rahva keskele algas teatud sündmuste ajel 21. sajandi alguses ja Eesti mõistlikuma osa kiuste, kes võttis just siis selge selge suuna Euroopasse integreerumisele. Eesti ühiskonnas kaasnes selle värske tuulehooga pürgimus humanistlike väärtuste taasväärtustamisele, senises arengus rataste vahele jäänud rahvaosade (nn Teise Eesti) ühisele edasiaitamisele, rahvuslike vastuolude lepitamisele ja multikultuurse ühiskonna ülesehitamisele. Paraku tundub, et mingile, reeglina parempoolsele osale Eesti poliitilisest ja majanduseliidist koos nende agarate piiritaguste nõuandjatega selline rahuliku, evolutsioonilise arengu variant kuidagi ei sobinud, ei pakkunud piisavalt pinget ega ülikasumeid politiikas ega majanduses. Seepärast hakati suhteid eri ühiskonnagruppide vahel teadlikult ja sihikindlalt teravdama, kasutades sealjuures emotsionaalse argumendina, hiljem juba ka propagandistliku kirvena meie mitmetähenduslikku ajalugu, täpsemalt selle demagoogilist, mustvalget või õieti puna-sinimustvalget või siis puna-pruuni ümberkirjutamist.Kui vaadata sellele arengule nüüd kõrvalt ja tagasi, mitte aga Eesti poliitiliste jõudude mudamaadluse poripritsmete udu läbi, siis oli tegemist riigi ja rahvuse seisukohalt täiesti ebakonstruktiivse stsenaariumi käivitamisega, ammu armistunud haavade jõhkra lahtikiskumise ja hauarahus lebavate luukerede (ka otseses mõttes) väljakaevamisega. Kõike seda põhjendati silmakirjalikult vajadusega anda mingi "objektiivne" hinnang meie lähiminevikus toimunule ja kaitsta sellega imaginaarset "ohtu sattunud" rahvuslikku kujundit, restitutsionaalset hõllandust või siis tegelikult lihtsalt üht järjekordset (poliitilist) tootemit. Paraku ei sobinud selline lähenemine enam kuidagi tänasesse maailmapilti, oli lihtsalt täiesti VALE VÕTI nüüdisvastuolude ja -probleemide avamiseks. Ent selle asemel, et seda võtit õigeks viilida, HAKATI MURDMA MAHA LUKKE ja lõpuks ka uksi, just nagu PANDORA LAEKA avamisel. Ehkki ka Pandora laegas on tegelikult vaid müüt, kirjeldab see palju täpsemini ja tõepärasemalt seda olukorda, mis meie ühiskonnas seejärel järgnes (näiteks märksa täpsemini kui müüt rahvuslikust Kunglast, mida on püütud kunstlikult ehitada ja mis annaks õiguse nimetada ühed kõrilõikajad nüüd sangareiks ja teised sangarid omakorda aegsasti risti lüüa). Nagu ka meie senised sõbrad muutusid korraga „silmakirjalikeks“ ja vaenlaste „sabarakkudeks“.Tänases maailmas saab olla patriotism suunatud vaid tulevikku, mitte aga minevikku. Minevikku ei saa me kuidagi täna muuta, küll saame aga luua paremat, helgemat, õiglasemat tulevikku. Euroopal ja maailmal on piisavalt totaalseid, globaalse kaaluga probleeme, mille lahendamisel osalemisega saame meiegi luua oma rahvusele ja riigile väärilist kohta ja põhjendust püsima jäämiseks ja üldiseks aktsepteerimiseks. Piiride avamise, mitte aga nende püstitamisega, tiheda koostööga, mitte süüdistuste ja etteheidetega, oma sõprade ringi laiendamise, mitte neile kitsarinnaliste etteheidete tegemisega kinnistame oma kohta maailma rahvaste peres, kus me kahtlemata pole kunagi ilmategijad, kuid võime olla alati armsalt väikesed, aga tublid. Pigem kosmose uurimises osalemise kui tankide hankimisega; kultuurilise ekspansiooni, mitte aga sõjaliste blokkide tsementeerimisega; rahvuslikest kompleksidest vabanemise, mitte uute patoloogiliste juurdehankimiseta; vaid nii suudame kaitsta parimini oma riiki ja otsida sellele kõikjal mõistmist ja õigustust, sealhulgas ka maailma suurrahvaste seas. Patriootlikem käitumine (meie endagi huvides) oleks maailma tänaste reaalsuste aus tunnustamine, võimalikult suur avatus ja sallivus kõigi ja kõige suhtes, konstruktiivne majanduslik pragmatism ja üha kasvav kultuuriline sünergia kogu maailmakultuuriga, mitte aga "sinimustvalgete" puujumalate (vahel küll ka ka tsemendist ja erakondlku valgustusega) ega samavõrd kodukootud müütide jätkuv kummardamine.

kolmapäev, 22. oktoober 2008