Türgi on juba peaaegu ISIS

Sel nädalal saatis Türgi mingi vesiir Õhtulehele kirja meie nn vabas ajakirjanduses ilmunud artikli kohta, milles ta tegi etteheiteid Eesti inimestele, kes pole piisavalt aru saanud Türgi Suure Juhi pahameelest nende suhtes, kes ei mõista tema sõjakäiku ilmaliku võimu vastu. Selles mõttes ei erine see mees, kelle nime ei tahakski suhu võtta, eriti millegagi ISISe ehk Daeshi juhtidest, kes üritavad oma Lähis-Ida totruse impeeriumist Euroopale ette kirjutada, kuidas tuleb siin elada ja mida mõtelda usulisest radikalismist ja "lapikust maast", mida nemad esindavad. Meenutan oma aasta tagust kommentaari Tallinna TV-s. Kahjuks sel aastal pole enam Eestis võimalik ausat ja objektiivset arvamust esitada üheski kanalis, enne kui mõni minister Sind lolliks ei sõimaks.

23. juuli kommentaar 2016

Nädal on möödunud Türgi riigipöördekatsest. Vaevalt küll keegi väljaspool Türgit enam usub, et see oli tegelikult Türgi armee algatatud riigipöördekatse. Seda kinnitab kehtestatud erakorraline seisukord riigis.
Mäletan, et paarkümmend aastat tagasi, kui Türgis puhkasin, selgitas meile giid ekskursioonidel, et Türgis hoiab ilmalikku võimu nimelt armee. Türgi sõjavägi kaitseb tänase Türgi looja Kemal Atatürki pärandit igasuguste äärmusislamistlike,  ilmselt ka Islamiriigiga seotud valitsejate vastu. Tegu on sõjaväega, kuid sisuliselt rahukaitsjaga. Ka selle riigipöördekatse puhul olid põhilisteks kannatajateks Erdogani vägede tapetud tsiviilisikud ja sõjaväelased, kes tegelikult ei teadnudki riigipöördekatsest. Riigi president, kes peab ennast uueks Ottomani valitsejaks 650 miljonit eurot maksvas palees resideerides, lihtsalt kasutas ära temani jõudnud eelinfot selle kohta, et riigis valitseb suur rahulolematus. Mäletame veel 2013. aasta massimeeleavaldusi Taximi väljakul, mis veriselt maha suruti. Teame tuhandeid kurde, keda on Erdogan hävitanud, et nad ei saaks rahvusena oma pead tõsta. Nüüd saabus kättemaksutund.
See diktaator, kes ei jää sugugi alla Süüria Bashar al-Assadile, pigem vastupidi, on hakanud kinni panema ka haritlasi, ülikoolide professoreid ja akadeemikuid, sest ilmalik mõtteviis ei rahulda enam teda. Ta tahab olla tulevase Islamiriigi juht, sest on juba Süürias ja Iraagis tegutseva ISISe põhiline majanduslik ja moraalne toetaja. Silmakirjalikud lepingud Putini ja Netanyahuga andsid talle vaid aega ja võimaluse läbi mängida riigipöörde stsenaariumit. Pimestatud rahvahulgad toetasid teda selles. Nüüd otsib Erdogan süüdlast 17 aastat USA-s elanud vaimulikust Gülenist, kellega ta suhtles veel 2 aastat tagasi kui liitlasega. Kaugele võib minna silmakirjalikkusega?Meie riigijuhtide lihtsameelsed toetusavaldused Erdoganile seoses väljamõeldud riigipöördekatsega osutavad, kuivõrd habras või olematu on meie välisteenistuse tase. Sellele juhib tähelepanu ka eilne Äripäev. Miks toetada riigijuhti, kes kasutab ära seda riigipöördekatset, et saavutada absoluutset võimu ühes maailma suurimas riigis? Eriti sellises, mis on kaua aega püüdnud tungida Euroopasse. Sama küsimus Euroopa Liidu juhtidele. Kaua peame selle liidu läbimõtlematuid reaktsioone veel taluma?!

Keskerakond kui formaalsus

Kuulanud nädalavahetusel raadio arvamussaateid, sain aru, et Eestis puudub reaalne demokraatia või õieti polegi mingit demokraatiat. Alati on mingid õiged – valged – jõud ja mustad jõud, Kremli- ja venemeelsed, putinistlikud, riigivaenulikud – Keskerakond. Kummalisel kombel on avalik sõim ja mustamine siiski pärast Edgar Savisaare lahkumist esimehe kohalt ehk mullusügisesi valimisi tonaalsus muutunud. Anvar Samost ütles täna: „Uus Keskerakond!“ Kust tuli see uus Keskerakond, kes selle lõid. Kuidas õnnestus 20 aasta järel erakonna programm pöörata pea peale ning senised autoriteedid kas maha hääletada või muude vahenditega kõrvaldada erakonna poliitika kujundamiselt? Kogu peavoolumeedia ja seniste oponentide suureks rõõmuks. Me teame, et sügisesed valimised polnud siiski demokraatlikud, sest delegaate ei nimetanud erakonna liikmed, vaid funktsionäärid. Seetõttu oli ka tulemus ettearvatav ja mõistetav, miks Savisaar loobus kandideerimast. Teda „asendas“ Yana Toom. Nagu nüüd selgus, oli ka seda käiku vaja, et muuta Keskerakond ja selle poliitika formaalsuseks, nautida sellega  võimul olekut ning igasuguste ideoloogiliste vastuolude tasalülitamist. Pärast Yana Toomi viimast otsust on erakond kahtlemata „üksmeelsem“, ainult kelle arvel? Ka nende, kes veel paar aastat tagasi uskusid, et Keskerakond võib Eesti ühiskonda muuta, tagada kõigile siin elavaile inimestele võrdsed õigused ja vabadused, kaitsta riiki ja rahvust sulandumise eest globaliseeruvaisse struktuuridesse, säilitada rahvuslik uhkus ja reaalne suveräänsus, mis Euroopa Liidus on ilmselt lahustunud. Kui 30 aastat tagasi tulid käsud Moskvast, siis tulevad need nüüd Brüsselist. Sisulist vahet pole, on vaid tähtsusetud finessid. Rääkimata kasvavast militariseerimisest, mille tegelikest põhjustest keegi ei taha rääkida. Kuuleme vaid sisutut propagandat Vene ohust. Nagu iseenesest täitub meie väike maa sõjaväebaaside ja võõrvägedega. Kui seni sai seda ette heita võõrriikide poolt juhitud erakondadele, siis tegeleb sellega nüüd ka formaalne Keskerakond. Jääb vaid küsida, milleks see kõik, milleks mingi formaalne erakond?