kolmapäev, 11. märts 2009

Tühi kriitika


Eesti igat masti asjamehed on üha jõulisemalt hakanud muretsema sellepärast, et meie ajakirjandus pole ikka selline, nagu peaks või nagu nemad tahaksid. Eriti palju tsiteerimist ja viitamist on saanud suhtekorraldaja Daniel Vaariku veebruaris Sirbis ilmunud lugu "Tühi mikrofon". Lugesin alustuseks vaid selle esimese lause, milles ta nimetab Arnold Rüütlit presidendina „Eesti Vabariigi suurimaks võltsinguks“ ja ironiseerib Villu Reiljani partei üle, kirjutades selle „müügiosakonnast“. Kui olin lugenud läbi selle lause, viskasin kohe lehe kõrvale, sest sain aru, et tegu on taas ühe sedasorti kriitikaga "ajakirjanduse" aadressil, mille ainsaks eesmärgiks on panna ajakirjandust rääkima asjadest, nagu Vaarik ja tema sõbrad sooviksid ehk siis just vastupidiselt sellele, mida autor väidetavalt oma kirjutisega taotleb.Olen üsna veendunud, et ajakirjandus pole meil täna kaugeltki "tühi", kuid paljudes peavoolumeediates on see tõesti sageli sisutu või õieti täidetud banaalse poliitpropagandaga, mis asendab elementaarset kriitilist analüüsi, erinevate maailmavaateliste seisukohtade võrdlemist, aga ka lihtsalt tsiviliseeritud demokraatlikku lähenemist faktidele ja nendest informeerimisele. Mida saaksin järeldada Daniel Vaariku pealtnäha õiglastest õhkamistest, kui ta juba esimeses lauses põrmustab demokraatia alustõed, vaidlustab selle protseduurid valimistulemuste näol ja sildistab terve suure erakonna, unustades elementaarsed tõed süüdimatuse presumptsioonist!? Ja selle peale tahaksin küsida, miks üks kultuurrrahva väidetavalt sõltumatu nädalaleht avaldab sellise ilmselt kallutatud ja poliitpropagandistliku kirjutise!?Jah, meie ajakirjandus teenib täna rohkem kui varem kasumi Moolokit, kuid ta ei tee seda omaenese tarkusest ega mingi sissekodeeritud sisulise pahelisuse pärast. Kui Vaarik süüdistab Ekspress Gruppi või mingit muud väljaannet saatanlikkuses, ajakirjanduse põhitõdede unustamises ja jumal-teab-veel-milles, siis astub ta koos meie armsa presidendiga samasse auklikku ämbrisse. Kui viimane kurtis, et ajakirjandus ajab taga vaid „klikke“. Aga mis siis muud kui sobivad klikid tedagi toona presidendiks tõstsid!?Probleem pole ju ajakirjanduses kui milleski eraldiseisvas või isolevas, vaid meie ühiskonnas, tema põhilistes väärtushinnanguis ja prioriteetides. Ajakirjandus ei saa olla sentimeetrit ega grammigi parem kui see ideoloogia, mida meile varsti 18 aastat on pähe määritud, millega meie noorema põlvkonna ajusid pestud, mida on jutlustatud ülikoolide õppetoolidest või väljaannete toimetuste igahommikustel koosolekutel lapsajakirjanikele. See on see tuimestav ja üheülbastav ideoloogia, mis välistab suuresti põhilised inimväärtused, asendades need eetikavaba mammonakultuse, ameerikaliku HAPPY-haipimisega, sotsiaalse ignorantsusega. Miks süüdistada ajakirjandust kui sellist, kui meie nn arvamusliidrid on sedasama ajakirjandust kõik need aastad teadlikult suunanud sellesama ajutühja ideaali suunas!?Oleks juba ükskord aeg lõpetada silmakirjalik ajakirjanduse kui sellise süüdistamine, kuidas ta meie „armsaid“ poliitikuid ja niinimetatud arvamusliidreid on „ebaõiglaselt“ käsitlenud. Needsamad „armsad“ on ju ise nii kangesti tahtnud, et neist pidevalt räägitaks, nii heas kui halvas, et ei unustataks nende nimesid ega näolappe, nende mõttetult sisutühje arvamusavaldusi ega pidevaid naisevahetusi. Milles on süüdi ajakirjandus, kui ta on selle taktikepi järgi agaralt tantsinud ja Eesti ühiskonna peegelpildi muutnud milleksi rõvedaks, mida tabavalt ironiseerib soomlane Sami Lotila, aga mida eesti ajakirjanikud ei julge enam isegi üldse jutuks võtta!? Milles on süüdi need veebikommentaatorid, kellel on veel säilinud mingi teatava (ebakaine) jõupingutusega ületatav valulävi, mis ei sunni neid kaasa ümisema koos establishmentiga!? Võitlus Delfi jt veebiportaalide karmi, kuid hirmutavalt ausa kriitikaga on sealjuures eriti silmakirjalik ja küüniline, see on teadlik ja ebaaus võitlus ainsa reaalse demokraatiaga versus valitsuspressikate ja valgete saalide vastuvõttude pakutud moonutatud tegelikkusekajastus.Ma olen veendunud, et eesti ajakirjandus pole veel surnud, vaid elab edasi paljudes sellistes väljaannetes, mida ei suuda veel establishment manipuleerida, mis on säilitanud oma suveräänsuse ja eripära. Kui Daniel Vaarik kritiseerib ajakirjandust, miks ei suuda ta oma arvamusi siis konkretiseerida!? Või kardab ta selgeid ja õiglasi hinnanguid? Jah, meil on Postimees, aga meil on ka Kesknädal, jah, meil on Eesti Ekspress, aga on ka Maaleht. Kas tõepoolest võib kõiki neid lüüa ühe mütsiga?! Miks kardame sisulisi analüüse ja hinnanguid!? Või pigem neid tegemata jättes püüame justnimelt hämada ja heita varju sellistele ajairjandusväljaannetele, mis peavoolumeediast erinevalt püüavad siiski esindada ka alternatiivseid seisukohti või tuua avalikkuseni lausa mahavaikitud fakte!? Minu arust on selline demagoogia märksa ohtlikum kui ajakirjanduse nn üldine kolletumine. Viimane puudutab siiski vaid kriitikavabale auditooriumile suunatud meediat, kuid meie, vastutustundlike ja ühiskonna heaolu eest seisvate inimeste ülesandeks oleks siiski toetada just seda osa ajakirjandusest, mis on säilitanud oma sotsiaalse põhifunktsiooni, ühiskonnakriitilisuse ja eetilised alustõed.