pühapäev, 27. jaanuar 2008

Ajakirjanduslikust "rullimisest"

Blog.tr.ee

Tere päevast! Täna räägiksin kahel eelmise nädala lõpul ajalehtedes kajastamist leidnud teemal, mis peegeldavad tegelikult meedia enda siseelu. Laupäeval saime Eesti Päevalehest lugeda, et Andmekaitse Inspektsiooni pressiesindaja arvates rikub Vikerraadio isikuandmete kaitse seadust, vahendades oma kuulajate õnnesoove teistele oma kuulajatele, kes on omavahel seotud perekondlike või muude tihedate sidemetega.
Inspektsiooni esindaja on inimese eluiga puudutavaid andmeid nimetanud delikaatseteks isikuandmeteks, mida ei tohi subjekti enda nõusolekuta avalikustada. Kahjuks algab eksituste rida just sellest väärast väitest. Avage äsja kehtima hakanud seaduse tekst Elektroonilises Riigi Teatajas ja te leiate paragrahvist 4 põhjaliku loendi isikut puudutavatest andmetest, mida seaduse mõttes nimetatakse delikaatseteks. Ei nimi, sünniaeg ega elukoht kuulu sellesse loendisse. Lisaks võime paragrahvist 11 sõnaselgelt lugeda, et „isikuandmeid võib ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduslike põhimõtetega.”
Pange tähele, „ilma nõusolekuta”! Raske uskuda, et nende eakate hulgas, keda raadio kaudu õnnitletakse, oleks mõni, kes on sellele kategooriliselt vastu, et teda tervitatakse, pealegi on teatavasti kombeks, et kui tervitus raadiost tellitakse, teatatakse sellest ka sünnipäevalapsele endale, et ta ikka kuuleks oma nime raadiost. Rääkimata muidugi sellest, et ka sünnipäevatervituste avaldamiseks raadios on alati olnud märkimisväärne avalik huvi, kui vaadata vaid neid kirjade kuhjasid, mis iga nädal Raadiomajja jõuavad.
Eesti Päevalehes Inspektsiooni kummalise seisukoha avalikustanud Rein Sikk, aga ka Aktuaalses Kaameras seda teemat riigikogulase ja juristi Väino Lindega tasakaalukalt käsitlenud Ester Vilgats on minu arust just need ajakirjanikud, kes tegutsevad oma lugejate ja vaatajate huvides. Nende ajakirjanike seast, kes suudavad analüüsida, kritiseerida ja vajadusel ka prügikasti saata seadusi ja määrusi, mida meil viimasel ajal otsekui saeveskist tuleb, on minu arust need ajakirjanikud, kes peaksid eelseisval pressipreemiate jagamisel pälvima esiletõstmist. Mitte aga need, kes parteikontoritest või õiguskaitseorganeist tilgutatud komprat levitavad, valivad või ise toodavad mustvalgeid poliitilisi ja maailmavaatelisi seisukohavõtte, töötavad nii otseses kui ülekantud tähenduses klaasseintega majas, mille seinte taha jääb tegelik Eesti elu kõigis oma vastuoludes.
Reedel kirjutas Ivo Rull ajakirjandusauhindadest. Ta nimetab ennast seekord Tartu Üliooli ajakirjandusosakonna vilistlaseks, mitte aga suhtekorraldajaks, kellena ta on töötanud praktiliselt kogu oma elu. Kahjuks ei kajasta tema kirjutis ülikooli ajakirjandusosakonna, vaid ikka sellesama suhtekorraldusmaailma vaimsust ja arusaamu. Ka mina olen Juhan Peegli õpilane, ehkki sellest ajast, kui meid nimetati veel eufemistlikult filoloog-toimetajateks. Paraku olen mina samast koolist kaasa saanud üpris erinevad arusaamad heast ajakirjandusest.
Esiteks parandaksin Ivo Rulli kirjutises mõned ilmsed vead, mida ta ajakirjanikuna oleks pidanud vältima, aga suhtekoraldajana võib-olla spetsiaalselt tegi. Nimelt oli ajakirjanike liidu aasta ajakirjaniku valimisel kandidaatide seas ka Vahur Kersna, aga sõltumatu žürii, pange tähele – mitte ajakirjanike liidu juhatus - teda ei valinud. Meie seast lahkunud Juhan Peeglit ei saanud paraku valida aasta tagasi kongressil kinnitatud statuudi alusel. Barbi Pilvre valik ilmselt ei vajagi kommentaare. Juhan Kivirähk aga esineb pidevalt ajakirjanduslike kolumnidega ajalehtedes ja kommentaaridega Vikerraadios, ilmselt märksa sagedaminigi kui ennast ajakirjanikuks tituleeriv Rull.
Kivirähki valimine lähtus aga seekord ilmselt sellest, et ühena vähestest eestikeelses ajakirjanduses esinevatest ja vaieldamatult väljendusjõulistest publitsistidest on just tema suutnud vaimse surutise õhkkonnas säilitada kriitilise meele ja erapooletuse. Tema kevadist kolumni ei saa kuidagi tembeldada eksituseks, sellise hinnangu võiks süümepiinadeta anda vaid mõni parteifunktsionär. Ja miks nimetada Kivirähki väiteid „vandenõuteooriaks”?! See oli tollal väga asjatundliku sotsioloogi analüüs ja tõsine hoiatus, mis küll osaliselt põhines sel hetkel kasutada olnud napil teabel. Olgem ausad, ega seda objektiivset teavet ole ju ka tänaseks lisandunud piisavalt, nii et võiksime tollal pakutud versiooni lõplikult kõrvale heita.
Lisaksin veel Rulli artikli kohta, et kui ta peab eriti tähtsaks tendentsiks 2007. aasta meedias blogindust, siis osales aasta ajakirjaniku žüriis ka eesti teenekaim tehnokratt, aga ometi ei jõudnud ka selle võitluse niiöelda finaali ükski innukas blogija. Ja miks oleks pidanudki, kui Rull ise loeb blogidest välja vaid „ohjeldamatut demagoogiat ja propagandat”. Muide, ka see hinnang konkreetse isiku kohta on kaugel ajakirjandusliku tasakaalustatuse elementaarseist nõudeist.
Lõpuks arvab Ivo Rull, et ajakirjanike tsunft põeb tõsist identiteedikriisi. Selles osas olen nüüd temaga küll üsna nõus, kuid selgelt vastupidistele näidetele, sealhulgas ka tema enda kirjutisele toetudes. Piir vaba ajakirjanduse ja suhtekorralduse vahel on meil pidevalt ähmastunud ning sellest näen ma tõusmas märksa tõsisemat ohtu, kui sellest, et aasta ajakirjanikuks valiti tuumakas ja tubli sotsioloog mõne kergekaalulise kõmuajakirjaniku asemel.
Kuulmiseni!

esmaspäev, 14. jaanuar 2008

Eesti ajakirjandus on hakanud avanema

Tere uut töönädalat, kui uue aasta esimene kuu on jõudmas juba poole peale. Ütlen kohe, et suuremad Eesti ajalehed on kahe esimese nädala jooksul pakkunud mulle pigem positiivseid üllatusi kui ainet kriitikaks. Eelkõige muidugi seetõttu, et eelmise aasta vaikiv ajastu hakkab pisitasa ümber saama ning võimumeeste ettevõtmisi ja eelnõusid arvustatakse märksa asjalikumalt ja tarviliku teravusega.

Loomulikult peab enne andma selleks põhjuse, ja otsustajad näivad olevat oma võimutäiust kasutades tõsiselt vaeva näinud, et väga küsitavaid otsuseid teha ja nende juurde lisaks mitte just kõige targemaid põhjendusi esitada. Ent oleme varem kogenud sedagi, kui ajakirjandus ka ilmselt rumalatest otsustest ja tegudest on vahel püüdnud leida nn konstruktiivset iva, nimetades võimulolijate otsuseid küll "ebapopulaarseiks", kuid siiski mingil arusaamatul, vaid väga pühendatud inimestele teada olevail põhjustel "vajalikeks". Vajalikeks kellele?

Kui nn Pronksöö seaduseelnõu sai veel suhteliselt malbet kriitikat, mida võib hinnata ka enesetsensuuri järellainetuseks, siis töölepingu seaduseelnõu ja mõningad muud poliitilisest köögist tulnud "delikatessid" on pannud ajakirjanduse vastutustundlikuma osa tõsiselt nägu krimpsutama ning kohati revideerima ka oma seniseid paduliberaalseid tõekspidamisi. Õhus on suure vastasseisu hõngu, mis kindlasti muudab ka publiku huvi sellesama meedia vastu märksa suuremaks. Arvestades aga meie meediakanalite valdavat kasumikesksust, ühtivad nüüd ühiskonna ja meediaomanike huvid ning see võib kaasa tuua üsnagi kaalukaid tagajärgi, sealhulgas sellesama trükimeedia usaldusväärsuse tõusu.

Ma ei saa kahjuks siinkohal jätta märkimata, et kui meie meedia on nii kriitiliselt vastu võtnud töölepingu seaduseelnõu ja asunud töövõtjate ehk siis Eesti rahva valdava enamiku positsioonidele, on suhteliselt vähe antud sõna ametiühinguile. Tänapäevases kodanikuühiskonnas ei tohiks siiski mingil juhul kujuneda vastasseisu, kus ühel pool on palgasaajad üksikisikuina ja teisel pool rindejoont võim koos jõulise grupi ettevõtjatega, kelle jõud on niigi märksa suurem kui kellel tahes tööinimesel üksi võetuna.

Mind paneb hämmeldama ka see, miks tihti kõneldakse kõrgelennuliselt tööandjatest kui mingist selgest ja olulisest huvigrupist ühiskonnas, kelle huve näib praegu eelkõige kaitsvat sotsiaalministeerium (sootsium tähendab muide ühiskonda kui tervikut), aga mitte näiteks majandusministeerium. Ei maksaks siiski unustada, et suurim tööandja meie maal on endiselt Eesti riik, ülejäänud tööandjate enamik on aga üleilmsel kapitalil põhinevad suured rahvusvahelised firmad, mille siinsed juhid on tegelikult vaid globaalsete aktsiafondide hüpiknukud. Kas tõesti peaks pool miljonit Eesti palgatöötajat oma õigusi nii kangesti koomale tõmbama ja hakkama muretsema mingite USA pensionifondide või Pärsia lahe šeikide investeeringute tulususe pärast, et isegi rasedad ja väikelaste emad pole enam kaitstud ettevõtete tegevjuhtkondade käpardlikkuse või majanduslike eksiarvestuste eest!?

Kuna alguses ütlesin, et meie trükiajakirjandus on viimasel ajal pigem hea kui kehv, siis vormilisest küljest imetlen seda, kuidas uueneb Eesti Päevaleht. Tunda on nii tõsiseid otsinguid autorite maailmavaatelise skaala laiendamiseks, eelkõige aga mitmesuguste huvitavate vormi- ja kujundusvõtete kasutamist. Kui võrrelda näiteks Päevalehe Laupäevalisa, ehkki samuti tegu meelelahutusliku suplemendiga, Postimehe Arteriga, on esimeses palju rohkem leidlikkust, teravmeelsust, eksperimenteerivust kui õhukeseks reklaami- ja kõmulisaks devalveerunud Arteris. Igatahes siinkõneleja jaoks on Päevalehe lisas tähelepanu- ja lugemisväärset kordades rohkem kui Postimehe Arteris. Ent muidugi võib olla ka see minu viga, arvamusi on ju erinevaid! Head jätkuvat ajakirjandusaastat igatahes!