pühapäev, 9. detsember 2007

Pressisõbra valik osutas, et press on veel vaba

Blog.tr.ee
Tere taas ja ühtlasi viimast korda sel aastal meie, meediakommentaatorite poolt! Küllap peaks täna olema taas kokkuvõtlik ja analüüsima mingeid just sel aastal meie meedia arengus ilmnenud iseloomulikke arenguid. Ei tahaks siiski mingisse arvulisse statistikasse langeda, vaid võtan oma hinnangu lühidalt kokku emotsionaalselt - eesti meedia käitus sel aastal vähem mõistuslikult ja rohkem instinktiivselt kui mõnelgi varasemal aastal, seda eriti kevadiste sündmuste ajal ja nende järelmite hindamisel.
Siiski tuleb tunnistada, et meedia-aasta päästis minu jaoks ajalehtede liidu valik pressisõbra osas. Juhan Kivirähk on vaieldamatult see meediaisik, kes aprillis julges öelda otsekoheselt seda, mida ajakirjanikud sel hetkel ei julgenud, ei tahtnud või ei pidanud endale või oma väljaandele kasulikuks. Ent ausa ajakirjanduse esmane üleasanne on just jääda iseendaks, mitte hakata kaupmehe kombel kalkuleerima, kellele üks või teine väljaütlemine on kasulik või vastupidi valus. Ja siinkohal pole üldse tähtis, kas see otsekohesus oli riigi ja rahva jaoks kitsamas plaanis hea või halb, sest ajakirjandus ei peaks kunagi opereerima konjunktuursete, hetkeliste ega võimusõbralike argumentidega, vaid kaitsma tõde selle kogu alastuses, ilma igasuguste seltskondlike või konformistlike mööndusteta, ilma varjatud soovita kellelegi meeldida või kellelegi kätte maksta.
Mis puutub pressivaenlasesse, siis on selle valimine alati olnud üks küsitava väärtusega kava ülepea. Võimulolijad on oma olemuselt pressi vaenlased nagu nii, sest nad ajavad oma asja, mis ei lähtu kunagi päriselt kogu rahva ja veel vähem pressi huvidest, vaid üksnes neid valinud inimeste ja huvigruppide kitsastest ajakohastest eesmärkidest, pealegi tehes seda sageli mitmesuguste ebamoraalsete kompromisside ja koalitsioonide vahendusel. Pole siis ime, et reeglina on pressivaenlaseks valitud ikka presidente või peaministreid või muidu võimuinimesi, kelle ülesandeks ongi teha mitte väga populaarseid asju ega otsida poolehoidu meediakanaleilt. Ent kui lähtuda pressisõbra valikust, siis pole seekordne pressivaenlase valik iseenesesest ootamatu ega üllatav, sest kevadiste sündmuste kajastamisel ja hindamisel asus Ansip selgelt teisel pool barrikaadi Kivirähkiga. Ega ole ka ajakirjandus ega kogu rahvas saanud temalt tänaseni läbipaistvaid selgitusi selle kohta, miks tollal just nii läks ja mida sellest on tänaseks õpitud. Trafaretsete tõdede ja stereotüüpsete hinnangute jagamisest ilmselt siiski ei piisa mis tahes meedia veenmiseks, rääkimata selle kriitilisemast osast.
Lõpuks tahaksin siiski rääkida millestki, mis viib meid märksa suuremate asjade ja arengute juurde kui Eesti sisepoliitika porilomp. Värske Saksa ajakiri Stern on asjatundjate abiga analüüsinud vabatahtlikult internetis valmiva veebientsüklopeedia Wikipedia usaldusväärsust. Toimetus on võtnud vaatluse alla saksakeelse Wikipedia 50 olulist artiklit ja palunud spetsialistidel võrrelda nende mitmesuguseid parameetreid supersoliidse Saksa teatmeteose Brockhausi etsüklopeedia vastavate märksõna-artiklitega.
Tulemused on hämmastavad: Wikipedia on reeglina parem nii täpsuselt, ammendavuselt kui ajakohasuselt, probleeme on ehk vaid arusaadavusega. Eriti suuri erinevusi on näiteks artiklite puhul "Pavarotti", kus Wikipedia saab keskmise hindena kokkuvõttes 2,1 kohapunkti, aga Brockhaus vaid 4,7, või "Angela Merkeli" puhul kui vabatahtlike koostatud entsüklopeedia resultaat on 1,0 ehk prefektne, aga Brockhausil vaid 3,1. 50 artikli keskmine on interneti teatmeteosel 1,7 kohapunkti ja Brockhausi puhul koha võrra kehvem - 2,7 kohapunkti.
Võib mõista, et konservatiivsed teatmeteosed ei suuda püsida ajaga kaasas sama kiiresti kui Wikipedia, ent teisalt, kas me peaksime eelistama vaid kõvade kaantega teatmeteoseid sellepärast, et need on raskemad ja kaunistavad paremini meie tuba, kui nad siiski ei suuda püsida kaasas meie ümber kiiresti muutuva ajaga!? Usutavasti on see toredaks lõpetuseks ja kokkuvõtteks ka meie selle aasta meediakommentaaridele: infoallikate usaldusväärsus ei eelda sugugi nende olemuslikku konservatiivsust ega saa ajakirjanduslikku tõde hinnata vaid selle põhjal, kuidas meedia rahuldab lugejaskonna eelarvamuslikke soovunelmaid. Pigem on asi selles, et tõde on alati valus, ei meeldi kellelegi, aga on lõppude lõpuks meile kõigile kasulikum kui magusad valed! Kena aastavahetust ja kohtumiseni aastal 2008!

pühapäev, 25. november 2007

Kodanikupäeval ajakirjandusest

Blog.tr.ee

Tere päevast! Täna on kodanikupäev. Päev, mil igaüks meist, kes me sellel väikesel maalapil elame, peaks mõtlema, mida ta on ise ära teinud, et mitte üksnes temal endal ja lähikondsetel, vaid ka kõigil kaasmaalastel, kogu meie ühiskonnal oleks parem, õnnelikum ja turvalisem elu. Kodaniku staatust on aga sageli käsitatud liialt kitsalt. Kui riigialama, riigi ees vastutava kodaniku rollina. Tegelikult on demokraatlikus ühiskonnas just kodanikud ja nende ühendused see tegelik jõud, kes moodustab riigi. Ei saa ega tohi olla mingit muud jõudu, mis asetaks ennast kodanikkonnast kõrgemale, ega mingeid selliseid huvisid, mis on tähtsad riigile, aga mitte tema kodanikele. Vahel kipub see ununema nii demokraatlikult valitud juhtidel, aga ka ajakirjandusel, kes pretendeerib neljanda võimu rollile.
Eesti ajakirjanduses on väga tagasihoidlikuks jäänud lugejate, kuulajate ja vaatajate roll meedia sisu ja hoiakute kujundamisel. Kosuv blogindus toob sellesse seisu ehk pisut elavnemist, kuid uut kvaliteeti see ei sünnita. Viited sellele, et kolletuv meedia lähtub igasuguste reitingute arvestamisega oma auditooriumi tegelikest huvidest, on kindlasti eksitav. Sel juhul võiks ju lõpetada tõsise muusika loomise, ilukirjanduse väljaandmise või kujutava kunstiga tegelemise, sest kindlasti kaotaksid need tegevused edetabelisse panduna nädala poplaulule, astroloogilisele nõuandjale või klantspostkaardile. Kui me võtaksime kuulda, mida kooliõpilased tahaksid õppida, siis järgmises põlvkonnas poleks enam neid, kes üldse suudaksid midagi õpetada.
Rääkides massihinnanguist ja -eelistustest ajame need sageli segi kodanike, ühiskonna teadlike liikmete ja nende ühenduste tegeliku tahtega, mida kindlasti pole võimalik formaliseerida üksnes mustvalgeteks, jaa-ei, poolt-vastu otsusteks. Nagu formaalselt demokraatlikud valimised ei muuda ühiskonda sisuliselt demokraatlikuks, nii ei saa ka kodanike tegelikku tahet ega huve mõõta protsentides lihtsakoelistele küsimustele vastamisega. Just selle vastu eksib meie ajakirjandus pahatihti, korraldades kõikvõimalikke hääletusi, mis mitte ei selgita kodanikkonna tegelikku tahet, vaid annavad sellest vaid mingi kõverpeegelduse. Näiteks viimatine diskussioon telekanalite reitingute üle on tüüpiline häma, numeroloogiline manipulatsioon, millega õigustatakse vaid kellegi isiklikke ja üsna amoraalseid kasumihuve. Jutud selle kohta, et televisioon peaks olema eelkõige meelelahutuslik, on sama kui väita, et tõde peab olema ilus ja kõigile meeldiv. Ei ole, nagu ei tohi ka televisioon ega ajakirjandus laiemalt muutuda vaid labaseks showks.
Lõpuks tahaksin veel rääkida ühest konkreetsest juhtumist, mis samuti seostub ajakirjaniku kodanikuvastutusega. Eelmisel nädalal kirjutas üks Postimehe tuntud ajakirjanik loo Oliver Kruuda meediaimpeeriumist, tuues seal välja selle väidetavad arhitektid. Päev hiljem oldi sunnitud, küll täiesti märkamatus kohas lühiõienduses tõdema, et Eesti Ajakirjanike Liidul ega tema juhil Marica Lillemetsal pole mingit väidetud seost uue meediakontserniga. Nüüd võiks küsida meie kuulajailt ja Postimehe lugejailt, mitu inimest märkas esialgset kirjutist ja mitu järgnenud kirjamargi suurust õiendust ning lugeda selle peale Eesti Ajalehtede Liidu leheküljelt eetikakoodeksit, mida selle ühenduse liikmeslehed väidetavalt tunnistavad. Jääb vaid küsida, millega õigustada nn vaba ajakirjanduse rünnakut selle kodanikuühenduse vastu, mis ülemaailmse organisatsiooni likmena võitleb sõna- ajakirjandusvabaduse eest Eestis? On arusaadav, et seniseid meediamoguleid häirib uue tegija tulek turule, kuid mis õigust on sellesse sõtta kaasa tõmmata kõrvalisi isikuid ja organisatsioone, eriti veel sellist, mis püüab kõige kiuste meie meediamaailmas jääda ajakirjanike kui kodanike huvide kaitsjaks?Mõelgem sellele tänasel kodanikupäeval! Kuulmiseni!

esmaspäev, 12. november 2007

Blog.tr.ee
Ajakirjandus: kas vaid negatiivsuse ülistus!?

Tere taas! Viibisin kogu nädalavahetuse lähetuses Helsingis, selle esimesi tulemusi kuulete meie tänases Reporteritunnis. Teatavasti on just mardipäeva-ajast saanud kõrghetk Soomes, mil kõik sealsed tuhanded Eesti-sõbrad kogunevad mardilaadale, et kinnitada oma siirast poolehoidu meile siinpool Soome lahte ja omalaadset usku eesti rahvasse.
Ka Eesti ametivõimud on üha rohkem hakanud selle sündmuse ja koostöö väärtust meie kahe riigi suhete arendamises ning ühiste väärtuste kaitsmises Euroopa Liidus tähtsustama ning sellesse viimastel aastatel märkimisväärselt panustanud. Esialgsetel hinnangutel kohtus seekord Helsingi kultuurikeskuses Kaablitehases kümnete eesti sõnaliste ja muusikaliste esinejatega, ostis kaasa väärt eesti kaupa või sai teavet turismi võimalustest Eestisse üksteist tuhat Soome inimest. Vaevalt leiaks Eesti kusagil maailmas sama omakasupüüdmatut ja heatahtliku vastuvõttu kui just Soomes.
Poleks mõtet iinkohal üle korrata, missuguse otsustavat rolli Soome ja soomlased on etendanud meie taasiseseisvumise järgses arengus nii majanduslikult kui mentaalselt. Missuguse riigi president veel astuks nagu muu seas läbi ühelt selliselt laadalt, et ka endale midagi kojuviimiseks kaasa osta. Aga just nii toimis eile pärastlõunal president Tarja Halonen Kaablitehas, kus temalt ka lühiintervjuu sain, mida peagi kuulete.
Kõik võiks olla tegelikult üsna suurepärane, kui ma ei peaks kordama aasta tagasi väljaöeldud nukrat ja kohati lausa masendavat mõtet. Mardilaada ning laiemalt Eesti-Soome kultuurisuhete kajastajaina olid seekord kohal vaid Kadi Alatalu ETV-st tegemas uudislugu ning siinkõneleja, niisiis vaid rahvusringhääling. Vaid mõni päev varem parvles eesti ajakirjanikke Soomes aga tublisti rohkem seiramas verise tragöödia tagajärgi Jokela koolis Tuusulas. Ilmselt saadi siis kõik sensatsioonimaigulised või lausa õõva tekitavad faktid ja pildid paari päevaga kätte ning pühiti kiiresti Soome tolm jalgelt, enne kui oleks saadud ka millestki positiivsest ja tulevikku suunatust seoses meie naabritega kirjutada-rääkida.
Just tänavu tunduvad eesti ajakirjanduse hoiakud eriti küünilised ja nördima panevad, kui leiti raha, aega ja ressursse, et naaberriigis toimunud kahetsusväärset üksikjuhtumit kajastada sedavõrd piinlikkust tekitava põhjalikkusega, siis jäeti samal ajal igasuguse tähelepanuta niiöelda head uudised, selle et kahe naaberrahva kultuurisuhted on jõudmas uuele tasandile, sündimas on uut sünergiat, millel on tegelikult julgeolekupoliitiline mõõde. Kuulake Reporteritunnist!
Nagu tõdeti Helsingis toimunud seminaril eestikeelse hariduse kohta Soomes, siis elab sealmail täna juba üle 27 tuhande eestlase, kellele meie hõimurahvas ja riik on pakkunud heaolu ja turvalisust, mida Eesti veel ei suuda anda. Kas tõepoolest ei vääriks see teema pidevat ja süvenevat kajastamist ka niinimetatud sõltumatu ajakirjanduse poolt, selle asemel et teha vaid välkdessante teiste õnnestuste kajastamiseks ja veriste üksikasjade otsinguil!?
Mõtlesin sellele just pühapäeval, kui samal ajal sängitati maamulda ka minu õpetajat professor Juhan Peeglit. Mina õppisin temalt igatahes esmajoones seda, et ajakirjaniku jaoks ei tohi kunagi kujuneda esmaseks eesmärgiks halb uudis, et meie elus on piisavalt ka häid asju, inimlikkust, positiivsust, mida peaksime ajakirjanikena suutma rohkem väärtustada ning oma ajakirjandusliku tööga veenma ka oma auditooriumi just sellist ellusuhtumist väärtustama. Muuhulgas sellesama noorsoo kasvatamiseks, et ta ei haaraks relva järele ega peaks ennast jumalaks, kes saab otsustada teiste iniemste elu üle.
Vähemalt mina sain õpetajastnõnda aru, aga paistab, et iga tema õpilase jaoks on olemas oma Peegel. Aga eks seegi ole omamoodi rikkus!
Kuulmiseni!

pühapäev, 28. oktoober 2007

Demokraatlik ajakirjandus ei vaja ilmtingimata avalik-õiguslikku vormi

Blog.tr.ee
Tere taas, nüüd juba talveajas! Taas kord, siiski ehk pisut väiksema intensiivsusega arutati taas kord seda, kuidas kella keeramine mõjutab meie elurütmi ja tervist. Eks ta muidugi mingit moodi mõjuta, vähemalt paar päeva, aga see, et nüüd mõnda aega ärgatakse valgel ajal ja lõpetatakse töö pimedas, pole kindlasti see, milles kella keeramist süüdistada. Peaksime süüdistama ülepea kella kasutamist kui sellist, mis meie ööpäeva jagab 24 tunniks ning on seotud Päikese kulgemisega taevavõlvil, eriti meie põhjalaiusel, ka üsna tinglikult. Elasime 50 aastat Moskva aja järgi, ärgates aasta läbi vähemalt tund varem kui Päikese liikumise järgi oleksime pidanud. Muidugi oli see üks osa nõukogude totalitaarriigi toimimisest ja meile anneksiooniga kaela määritud sundustest, ent kas tundsime seda kuidagi siis oma kontides ja luudes!? Pigem tahtsime sellest nihkest vabaneda mitte tervislikel põhjustel, vaid selleks et kõndida ühte jalga Läänemaailmaga, olla samas ajasüsteemis kogu Euroopaga. Täpselt nii nagu nüüd muud maailma järgides läheme üle suveajale märtsis ja talveajale oktoobris. Eri ajastud, eri argumendid, ja tõde pole kunagi päris ühesugune, nagu paljude muudegi asjadega, kui lihtsalt vaevuda veidi analüüsima põhjusi ja protsesside kulgu.
Eelmisel nädalal ilmus Tartu Ülikooli meediauurija Maarja Lõhmuse kirjutis, mille pealkirjas seisab: Eesti vajab mittepoliitilist avalik-õiguslikku ajalehte. Ehkki mõte mulle üldiselt sümpatiseerib, vaidleksin siiski vastu, et kas ikka vajab "mittepoliitilist", võib-olla tahtis autor öelda, et "mitte poliitiliselt manipuleeritavat", sest miks peaks ühiskonnas üldse arendama "mittepoliitilist" diskussiooni ja kas oleks see võimalikki. Näiteks avalik-õiguslik ringhääling pole kahtlemata ellu kutsutud poliitikast möödavaatamiseks, ehk küll mitte poliitika tegemiseks selle sõna otseses mõttes, et üritatakse mõjutada avalikku arvamust ühe või teise maailmavaate või partei ideoloogia levitamiseks, aga seda enam peaks tegelema poliitika mitmekülgse analüüsimise, ideede kõrvutamise ja ühiskonnas toimivaist protsessidest järelduste tegemisega.
Jälgides kommentaare, mida Postimehe onlines Lõhmuse artikkel esile kutsus, osutab, et paljud arvustajad on näinud probleemi mitte niivõrd mõne avalik-õigusliku meediakanali olemasolus või puudumises, vaid demokraatia toimivuses ühiskonnas, ja selles mõttes on sellise ajalehe loomise kavast ehk märksa kaalukam kirjutise algusosa, milles dotsent Lõhmus räägib totalitarismiohust, sellest et üha sagedamini kasutatakse ka meie meedias sõna "õige", üritatakse ümbritsevat, eriti aga lähiajalugu tõlgendada mustvalgelt ning vastavalt sellele jagada ka meie ümber tegutsevaid inimesi headeks ja pahadeks, sõpradeks ja vaenlasteks. Kas pole selle taustal kurbnaljakas jälgida meie peaministri mineviku ühe episoodi ümber puhkenud meediakära!? Ehk oleks siiski põhjendatum tegelda valitsusjuhi ja tema meeskonna viimase aasta tegevuse kriitilise analüüsimisega, selle asemel et üritada anda talle kui inimesele totaalset hinnangut kunagi nelja silma all lausutu või parteikoosolekutel öeldu põhjal!? Kui selline nuhkmine ei meenuta totalitaarse ajakirjanduse meetodeid, mis siis veel?!
Muide, Eesti Rahvusringhääling on siiski minu meelest Eesti ühiskonna teenistuses küllalt hästi toimiv institutsioon. Kindlasti ei meeldi kõik neis majades kõneldav ja näidatav kõigile, kuid demokraatlikus ühiskonnas tuleb eelkõige arvestada avaliku arvamusega, rahva häälega, ja küllap see on just täna selline, nagu ta vaatab meile vastu meedia üldpildist ja ka arvamusuuringuist, rahvast süüdistada oleks naeruväärne. Seepärast kasutaksin ma uue ajalehe loomise asemel efektiivsemalt rahvusringhäälingus tehtud saateid, toimetustes loodud sisu ehk substantsi, nagu tänapäeval öeldakse, levitades seda ka nii trükivormis, aga üha rohkem interneti võimalusi kasutades, ehk poleks vaja siis hakata uut ajalehte looma. See eeldaks muidugi rahvusringhäälingu tehnilise võimekuse ja vaimse kapitali märgatavat kasvatamist, et saaks luua eraldi toimetusi tele- ja raadiokanaleil pakutava siirdamisega tekstivormi või atraktiivseisse veebisaitidesse, võib-olla ka ühte tõeliselt esinduslikku tv- ja raadionädalakirja seniste kolletuvate ajakirjade kõrvale.
Lõpuks veel paar sõna portaalist kalev.ee, millest rääkis nädal tagasi ka Andri Maimets. Ei tahaks temaga diskuteerida selle portaali professionaalsuse teemal, küllap on tal paljuski õigus. Meenutagem, et ka ülimalt nappide ressurssidega tehtud ETV24 portaal sai algul samasuunalist kriitikat, ehkki ühtäkki avastati tema eriline väärtus just aprillisündmuste aegu. Ent kuidagi ei saa nõustuda sellega, nagu ei peaks Eesti inimestel olema võimalust saada teavet kõigi meie maa nurkade, valdade ja miks mitte ka külade elu kohta, ja seda võimalusel ühest ja samast kohast. Demokraatia tähendabki seda, et meedia ei muutu ühiskonnas ainult kasumi-kahjumi teljel töötavaks mehhanismiks, vaid lisab ka ühiskonna üldist informeeritust, ja seda kindlasti ka regionaalselt. Tegelikult on sellel portaalil olemas sisulised eeldused toimida avalik-õigusliku kanalina, kuid loomulikult vaid siis, kui ta oleks senisest läbipaistvama otsustusmehhanismiga. Sama puudutab ka näiteks kavandatud Tallinna telekanalit. Avalik-õiguslik meedia peaks tähendama siiski eelkõige sisu, ühiskonna huvide teenimist, ja alles seejärel selle tagamiseks loodavat õiguslikku mudelit. Avalik-õiguslik on siiski vaid juriidiline kest, selle täitmine demokraatliku sisuga jääb ikkagi inimeste, meie kõigi teha.
Kuulmiseni!

teisipäev, 16. oktoober 2007

Eesti meedia üheülbastub

Pimedad ajad on jälle käes, vabandage, ärge nüüd minust väga valesti aru saage, ütlesin seda eelkõige looduse, mitte niivõrd ühiskonna kohta. Ehkki muidugi musti märke ilmneb üha rohkem ka meie majanduses ja ühiskonnaelus, mida küllap meie põhjamaine kaamos vaid süvendab. Loen näiteks ajalehtedest ja vaatan teleriekraanilt, kuidas nn sõltumatud ajakirjanikud kotivad suures üksmeeles teatud seltskondi, kohe tõelise kire ja andumusega. Ei mingeid eriarvamusi, omavahelisi vaidlusi, katseid näha mustas ka veidi hallemaid toone, nagu ka näiteks uurida, miks see MEIE lumivalge üha õudsemalt silmi pimestab.
Võtame näiteks juba eelmisel korral jutuks olnud välismaa soliidsete inimõiguse asjatundjate külaskäigud ja arvamusavaldused Eesti inimõigustealase praktika kohta. Kui ühes viisakas läänemaises riigis oleks täiesti piisanud nende esindajate kahetsusväärsetele vigadele soliidsest viitamisest ja nende konkreetsest korrigeerimisest kinnitusega, et anname endast muidugi parima, et vabaneda totalitaarriigi ajast pärit eelarvamustest ja hirmudest inimeste teadvusest. Selle asemel oleme oma ajakirjanduses vallandanud tõelise süüdistuste porilaviini, mis jätab küll maailma silmis selgelt pleki meie enda usaldavatusele, ent ei suuda kuidagi muuta nende Eesti külaliste ja ega nende taustal olevate võimsate ühenduste seisukohti. Ja kuivõrd tsiviliseerituks võib üldse pidada selliste ajakirjanike käitumist, kes annavad nende esitatud seisukohtadele hinnangu vaid esitajate nahavärvi kaudu!? Labane, et mitte öelda kuritegelik!
Traditsioonilise läänemaise ajakirjanduspraktikaga teravas vastuolus on ka teine tendents, mis ilmneb täna meie pressis, ja sugugi mitte esimest korda. Kui demokraatlikus ajakirjanduses on kriitilise vaatluse all eelkõige võimul olevad jõud ja isikud, sest nad on saanud valijailt mandaadi ja peavad vastutama riigi ja ühiskonna reaalse arengu eest, siis meil siin kipuvad asjad olema just vastupidi - nii kui mingi erakond jääb opositsiooni, siis hakkab tilkuma kõikvõimalikest ametlikest, riiklikest, võimule lähedal olevaist ja jõustruktuuride allikatest mitmesugust sensitiivset teavet tänaste opositsionääride kunagiste väidetavate tegude kohta ning ajakirjanduse abiga käivitub psühholoogilise sõja arsenalist tuttav lume(pori)palliefekt, kui üks süüdistus haarab kaasa teise, üks väide, olgu kui tahes ebareaalne ja pahatahtlik, kinnitab teist samasugust ülimalt kaheldavat ja pahatahtlikku väidet, kellegi tehtud vead tõstetakse korraga kuupi ja mis eriti kummaline, toona koalitsioonis koos tänaste võimulolijatega tehtud otsused muutuvad ühtäkki taunitavateks, aga süüdlasteks jäävad täna siiski vaid need jõud, kes on juba maaslajama seisundis. Kas tõesti peab ühiskond ja ajakirjadus manduma üknes tegutsevaks põhimõttel - pekske maaslamajat!? Ja selle taustal tahaks küsida, kas peab ootama neli aastat, enne kui saame teada, kes täna teeb vigu ja kes on süüdi väärate ostuste langetamises!? Neid tehakse ju pidevalt.
Lõpuks tahaksin veidi kritiseerida meie trükiajakirjanduse monopoliseerimise teemal. Kui jätkusuutlik on siiski meie väidetavalt sõltumatu meedia, kui ühe trükimasina riknemise tõttu jõuavad enamikku Eesti linnadest ja küladest kõik laupäevasd ajalehed alles esmaspäeva lõunaks!? Jah, Tallinnas toodi laupäevased lehed postkasti küll juba keskhommikuks, aga näiteks Postimehe arvamuslisa AK jõudis tellijateni alles täna, esmaspäeval. Ajalehetoimetused võivad nüüd karjuda, et lugege ometi veebist, seal olid jutud ülal juba laupäeva hommikul. Huvitav oleks siiski teada, kui palju on täna neid lehetellijaid, kes seda tegelikult teevad. Arvan, et tegu on mõne tühise protsendi inimestega. Pealegi, online-väljaandest leida endale huvipakkuvat on sageli märksa raskem kui paberlehest. Või õieti, märksa raskem on vältida seda tohutult häirivat müra, vilkuvaid reklaame, mis tapavad igasuguse lehelugemise lootuse internetis, sest toimetuse sõnum minetab reklaamitulva all igasuguse tõsiselt võetavuse. Eriti narr on see, et oleme jõudnud nii kaugele - ühe ajalehe trükiraskused toovad kaasa kõigi ajalehtede kojukande olulise ja vabandamatu hilinemise. Kui see pole ajakirjandusturu selge monopoliseerimise ilming, siis mis veel!? Rääkimata eelpool nimetatud ühemõõtmelise ja banaalse ühiskonna- ja maailmapildi vahendamisest, mida meie ajalehed järjekindlalt viljelevad!

neljapäev, 11. oktoober 2007

Täna on meil hea võimalus tutvustada korraga kaht värsket tehnikaajakirja: üks selgelt autokeskne, teine võtab ette muu seas ka 22-tolliste monitoride testi ja on üldse rohkem vidinalemb.
Niisiis: Tehnikamaailm 10/2007
Seekordne number ammub järele maanteelehmadele ehk on siis kahtlasevõitu autolembene, et mitte öelda - autosõltuv. Juba kaanepilt ütleb, et Homsed autod ja koduelektroonika. Kusjuures viimane asi ajakirjas ise paar suurusjärku vähemana esil.
Mida siis lehest näha saame, nimelt näha, vähem lugeda - aga ikka Frankfurdi autonäituse plekk-iludusi. Ideeautosid ja neid, mida raske raha eest ehk peagi siitki osta saab. Seekordne trend oli keskkonnasõbralikkus. Muidugi silmakirjalikult, sest mis keskkonnasõbralikkust on selles, et üks või kaks inimest vuravad iga päevkümneid kilomeetreid oma plekklehma armul punktist A punkti B, ehkki võiksid jääda koju ja ajada asju teistmoodi või sõita mõne ühiskondliku transpordiga. Aga ju siis on maheautodel nagu mahetoidul nüüd oma eriline turunišš, mille nimel tasub pingutada.
Nojah, väidetavalt eriti keskkonnasõbralik on seinakontaktist laaditav ideeauto Volvo ReCharge, ehkki keegi ei küsi, kust see elekter sinna seinakontakti saab. Ja edasi tulevad audid, saabid, nissanid jne. jne., üks kenam kui teine, ainult et keegi ei küsi, miks autole, sama olulisele majapidamisriistale kui triikaraual, nii palju tähelepanu osutatakse. Kas pole siiski liiast kütta üles poisikeselikke, infantiilseid kirgi selliste küütlevate autode pilte avaldades ja sellega mehepoegade testosterooni vulksuma pannes!?
Edasi tuleb juttu elektroonikamessist IFA, milel ülevaatest vähemasti sedavõrd kasu, et saame pisut arutleda, kas mõnda elektroonikavidinat osta nüüd või oodata pisut täisulikumat aparaati. Seejärel tuleb juttu resolutsiooniga 1920x1080 pikslit seadmetest. Kindlasti taa spõnev asi, kuid ülimalt ebapraktiline, sets selle Full HD-ga pole tänases Eestis lihtsalt pea midag peale hakata. Oodakem aasta-paar, kuni ka mõni täiskõrgeraldusega kanal meieni jõuab ja mõni HDvideoplaat ka saadaval on!
Rehnikamaailma praktilisema poole pealt väärib nimetamist talverehvide võrdlustest. Naastrehvdest sai parima hinde Nokia Hakkapleiitta 5 - 9,0 punkti ja lamellrehvidest Continental ContiVikingContact 3 7,8 punktiga, sama palju sai Gislaved Soft Frost 2.
Digi 10/2007
Digi värskeim number kannab suurt kirja - 22tollised monitorid. Hakkasin mõtlema, et mis uus imeasi see nüüd on, sest telerid on ikka üle 26 tolli ja 22-tolliseid monitore pole küllap kuigi paljudes kontorites, rääkimata kodudest, sest nii suurel monitoril saab olla mingi mõistlik otstarve vaid suurte graafikatööde puhul, aga ju siis nii on, et ka elektroonikas tundub mõnele kehtivat põhimõte: mida suurem, seda erutavam. Digi nimetab neid kuvarikunnideks, mille peale meenub mulle Pornokunn. Noh, kui kedagi huvitab just eriti seksikas kuvar, siiski olgu öeldud, et Digi meelest on parim HPW2207 kui Nõtke baleriin. Mida selline ilu maksab, ei öelda, aga vaevalt ka keegi nüüd just nii suurt monitori esmatarbekaubana vajaks.
Digi armastab ka kultuuri, sellele viitab intervjuu videovõlurte Iti ja Emeriga, kes teevad visuaalset kunsti ehk on VJ-d. Fotohuvilistele tutvustatakse pisut lähemalt digitaalseid peegelkaameraid. Igasugu vidinate puhul on Digil kombeks seda tutvustada ühel leheküljel, mis jätab natuke reklaamilikku, mitte erapooletu analüüsi mulje, aga eks selline hinnang lähtu minust, kes suhtub üldse sellisesse mõttetusse vidinate pakkumisse natuke irooniliselt.
Digi kuulajad on hinnagud kõrgelt rubriiki Kuidas. Ilmselt ongi see keskmisele lugejale väärtuslikem osa ajakirjast. Mida seekord teada saame: kuidas vanast Windowsist teha uus - ilmselt pisut nagu XP uuendamisest Vista suunas, ehkki midugi päris vahetamisega tegu pole.
Siis on miski reaalajastustrateegiamängu sait, mis jätab mind jääkülmaks.
Siis on juttu GPS-i kasutamisest mobiiltelefoniga, kuigi ei saanud sellest aru, mis kasu on jutust, kui ikak telefoni pole GPS-i juba sisse ehitatud. Kust seda võtta, ehkki tegelikult pesa selleks on uuemas telefonis olemas, sellest siiski juttu pole.
Edasi tuleb juttu objektiivi ostmisest oma kaamerale, jällegi praktiline rubriik, aga umbes sajale inimesele maksimum. Umbes sama suurt huvliste seltskonda võib huvitada oma heliplaadikogu rippimine arvutisse. Jõudu donkihhotedele!
Lõpuks veel ports lugusid arvutimängudest, aga neid lugege juba ise need sõltlased, kellel kalduvus hasartmänguharrastuse suunas!

laupäev, 29. september 2007

Kersna fenomeni taustal

eetris 1. oktoobril 2007

Tere taas üle kuu aja! Seljataga on puhkusereis, mis taas kord kinnitas juba varem samas olukorras kogetut, et maailma meedia ja Eesti meedia elavad üsna erinevat elu. Maailm elab suurtest globaasetest teemadest ja metafooridest, näiteks septembrikuu jooksul enamiku ajast kõigi suurte, üleilmsete meediakanalite esikülgedele jõudnud Portugalis Algarve'i rannikul kaduma jäänud inglise tüdruku Madelaine'i ja tema vanemate kummitavad näod või teise äärmusena näiteks Londoni Chelsea meeskonna portugallasest mänedžeri Jose Mourinho lahkumine oma senise klubi juurest. Mõlemad siis seotud Portugali ehk just sellesama riigiga, kus ma ka ise puhkasin. Mis muide praegu on Euroopa Liidu eesistujamaa.
Eestisse tagasi jõudnud, leidsin needki teemad meie lehtedest, kuid ikka traditsioonilistel välis- ja spordikülgedel, mitte esiküljele ega esiuudiseks tõstetuina. Ehkki ma kindlasti ei tähtsustaks üle just nimetatud teemasid, näitab see tõdemus, mida on väljendanud ka paljud minu tuttavad, et elame oma avalikkuses ja meedias endiselt mõneti sissepoole, rõõmutsedes või hambaid kiristades vaid oma kohalike, pahatihti üsna provintslike probleemikeste ja murede üle. Vahel ka sihilikult tahtes muust maailmas eri jalga käia, nagu osutasid näiteks eelmisel nädalal mitmest meediakanalist läbi käinud iroonilisevõitu kommentaarid ÜRO ametniku väljaütlemiste kohta multinatsionaalsuse arendamise vajadusest Eestis. Kas pole selline hoiak siiski pisut kolklik ja seetõttu ka naeruväärne, ja kogu muud maailma ikka teist jalga juba kõndima ei pane?!
Vahepeal Eestis ilmunud lehti sirvides jäi kohati mulje, et suurim Eesti siseprobleem on see, et Vahur Kersna tegi suu lahti ja hakkas kirjutama oma meediakolumne. Kõik suurimad ajalehed, ja mida kollasemad, seda agaramalt, on kasutanud seda kaasust osavalt ära, et lisada oma lehdele kõmujanulist lugejaskonda, et saada teravaid kommentaare online-portaalidesse, kiskuda üles vana tüli avalik-õigusliku ja kommertsmeedia vahel. Eriti innukalt on tegutsenud Postimees ja SL Õhtuleht, päevalehed, mis teatavasti kuuluvad meediakontserni, millel on oma nähtavad huvid nii tele- kui raadiomeedia piruka jagamisel. Usutavasti just see on rahvusringhäälingu rahvast Kersna kolumnide puhul enim ärritanud, et neid kasutatakse nüüd ilmselt ära teatava mentaalse konkurentsieelise saavutamiseks.
Seda kummalisem on ju seegi fakt, et suured päevalehed, mis on seni otsustavalt tõrjunud Eesti ainsa sõltumatu pressinõukogu ehk Avaliku Sõna Nõukogu avalduste publitseerimist, kiirustasid nüüd vahetult ja täies mahus avaldama professor Epp Laugu ASN-i nimel tehtud avaldust Vahur Kersna kaitseks. Niisugune käitumine tundub pisut küünilisena, ehkki Epp Laugu avaldus kindlasti vääris avaldamist, küllap märksa enamgi kui mõni Kersna kolumn. Juhtis ju Avaliku Sõna Nõukogu tähelepanu ka üldisematele tendentsidele seoses meie ajakirjanduses toimuvaga, mis paistavad kätte Kersna ümber keerleva mõneti kahetsusväärse tolmutormi tagant.
Jätan siinkohal käsitlemata Kersna kolumnides esitatud väited, sest ei tunne televisiooni telgitaguseid, küll aga võiksin ühineda tema tauniva suhtumisega meie kommertsmeedia mõningate väljaannete ajakirjanduslikku kultuurisse või õieti kultuuritusse. Jättes kõrvale Vahuri viimatised väljaütlemised, tuleks teda küll kiita selle eest, et ta on läbi aastate jäänud üsna truuks avalikõiguslikule meediale, kui nii mõnedki tema eakaaslased on erakanaleis lihtsameelsele vaatajale seepi müües kogunud küllap üsna kopsakaid varandusi. Olgu siinkohal lisatud isikliku arvamusena sedagi, et raadiomajas on läbi aastakümnete märksa enam suudetud vältida staaritsemist ja rahahõngulisi intriige kui meie naabermajas, ning seetõttu on ka taasühinemine televisiooniga olnud paljudele staažikatele raadioinimestele mõneti valulik.
Loodan siiralt, et kõige eelöeldu taustal areneb meie kõigi tolerantsus suhtumises kriitikasse, sealhulgas meediakriitikasse. Avatud, demokraatlikus ühiskonnas on kõigil õigus, muidugi teisi teadlikult solvamata ja alandamata, esitada oma arvamusi, ent ühtviisi ka nende arvamustega mitte nõustuda, esitades oma vastuargumente või tehes arvamusesitaja enda maailmavaate ja suhtumise kohta järeldusi. Ajakirjanduslikud arvamusavaldused ei tohiks kunagi kujneda argumendiks sõnavabduse piiramisele või, mis veel hullem, sanktsioonidele selle isiku suhtes, nagu paraku on selle aasta jooksul Eestis tänavugi üritatud. Ja veel üks soov: jäädes eestlasteks, saagem siiski rohkem eurooplasteks ja maailmakodanikeks! Kuulmiseni!

esmaspäev, 27. august 2007

Odav propaganda tungib meediasse

Tere taas! Hiljaaegu kurdeti taas meie ajalehtedes selle üle, et Eestil peaks ikka olema oma propagandatalitus, et vastu astuda igasugu mustasajaliste laimule meie riigi pihta, tulgu see siis Moskvast või Strasbourgist. Oleme ju viimaste kuude jooksul saanud teada, et propagandarünnakuid meie vastu võetakse ette ühtviisi nii Kremlist kui Euroopa Nõukogust või isegi Berliinist, ja üldse tegeleb kogu Euroopa suuresti ainult meie ja Venemaa pingestunud suhetega.

Ei tahaks küll päriselt uskuda, et see just nii on, kuid teisalt, võib juba heameelega teatada, et tegelikult on vastupropaganda suurtüki ülesanded propagandaministeeriumi puududes võtnud vabatahtlikult enda kanda osa meie meediast. Nii et milleks siis veel propagandatalitusele raha raisata!? Või näiteks venekeelsele telekanalile või millelegi muule kulukale, kuid väidetavalt väheefektiivsele ja tavapärase demokraatliku ajakirjanduse arsenali kuuluvale nagu näiteks objektiivsed uudised, analüütilised kommentaarid või muud tasakaalustatud publikatsioonid.

Ent igasugune propaganda, olgu nii patriootlik ja rahvuslik kui see ka poleks, mida meie meedia nii edukalt viljeleb, võib ühel hetkel langeda ise sellessesamasse lõksu, mida need teised püüavad meile seada. Ehk hakkame märkamatult tootma kallutatud või siis kahemõttelisi sõnumeid ja hinnanguid. Ehkki teinekord on need rüütatud teatava peene iroonia vaevumärgatavasse toogasse, millest võib kogenematu lugeja ekslikult ka hoopis midagi muud välja lugeda.

Nagu viimati Eesti Ekspressis, kus Ylös-alas rubriigis kirjutatakse: "Marju Lauristin eestlasi süüdistamas. Väites nagu “teatud grupp sotsiolooge”, et eestlased on sallimatud venelaste suhtes, astub Marju Lauristin vastu rahva õiglustundele ja tegeliku elu faktidele – nagu suurepäraselt tõi välja Indrek Schwede." Aga mis siis, kui selles hinnangus peitub teatav annus irooniat ja mõni lugeja arvabki, et Schwede siirast ksenofoobiast nõretav kirjutis pole meie demokraatliku ühiskonna üksmeelne sõnum kogu maailmale ja et professor Lauristin ei esindagi meie jaoks kohutavat rahvusvaenlast!? Äkki arvab keegi kuskil, et nõnda asju pea pealt jalgele pöörates tahame jälle kellegi ees lömitada!?

Propagandat tuleb teha siiski arusaadavalt ja näpuga näidates. Nagu näiteks laupäevase Postimehe samasuguses rubriigis, kus jagatakse nädala sündmustele plusse ja miinuseid. Loomulikult oli eelmise nädala suurim pluss Eesti jaoks meie jalgpallikoondise pääsemine häbist kohtumises Andorra vastu, ehk nagu jõuliselt ja ausalt kommenteeritakse: "Parem inetu võit kui ilus kaotus." Selles tõdemuses on tõeliselt väärtuslik sõnum igale muulasele, kes tahaks teada, missugune on eestlaste tegelik väärtusmaailm.

Veelgi täpsemini annab edasi meie otsekohese sõnumi kõrval olev kinnitus selle kohta, et Ladina-Ameerikas tabatud eesti narkokullerid on eelkõige "viisavabaduse kuritarvitajad", sest just see olevat meie politseinike meelest sagedase vahelejäämise põhjuseks. Missugune otsekohene ja täpne sõnum maailmale meie liberaalsest suhtumisest uimastikaubandusse! Pole tabatud, pole varas! Ainult et miks niisugune väärt tõdemus miinusringis!?

Pluss- ehk saavutuspoolele on kantud ka Arnold Meri astumine kohtu ette. Selle tõdemuse tegelik propagandistlik sõnum torkab silma kui dirigendikepp, eriti kui vaadata pisut paremale ja tõdeda, et see positiivne sündmus on pandud samale reale, küll miinuspoolel "Rüütli tempudega", ehk siis lisaks "absurdsetele lausetele" on nüüd eelmine president veel oma krundil hakanud ka "prügi laiali tassima". Miks see selge sõnum on siiski paigutatud miinusmärgi veergu, kui ometi toimetusele paistab see teave olevat samas positiivses kaalukategoorias kui Meri kohtu ette saatmine!? Nojah, Rüütel on esialgu siiski kõigest "seadusega vastuolus". Ehk pole tõesti hea propaganda näiteks ajast ette rutata!?

Veel saame teada, et Eesti Posti 44 postkontori sulgemine on "väike samm, aga alguseks hea seegi", millega ilmselt tahetakse maailma teavitada sellest, et oleks juba ükskord aeg see üleriigiline kohmakas, kuid siiski veel kuidagi toimiv postiteenistus lõplikult deanimeerida, selle asemel et seda "eelmiste juhtkondade veniva teo kombel reanimeerida". Ning muidugi täiendab sõnumit kõrval miinusringis olev väide räpasest Läänemerest, milles Eesti osa olevat "lubamatult suur". See hinnang täiendab kenasti pilti eestlaste avameelsusest ja allaheitlikkusest ning pidevast valmisolekust näoga porri viskuda nii pea, kui mõni järjekordne vähem või rohkem kõlavat nime kandav Lääne survegrupp teeb meie suunas üldsõnalise avalduse, mille ridade vahelt suudame välja lugeda oma surmapatud. Kahtlemata pole oma spetsialistide vastupidistel väidetel sellises ausa ja siira propagandavõitluse olukorras mingit arvestatavat tõeväärtust.

Niisiis, meie ajakirjandus on propagandaministeeriumi ülesanded nende näidete põhjal juba kenasti enda peale võtnud, ainuke soovitus, et jäädaks siiski lõpuni sama ausaks ja otsekoheseks ega tehtaks mingeid mööndusi illusoorseile ega kahemõttelistele tõdemustele, mida mõni meie suhtes mitte kõige sõbralikumalt meelestatud ringkond Moskvas, Strasbourgis või Berliinis võiks valesti tõlgendada! Ikka otse rusikaga või dirigendikepiga silmaauku!

pühapäev, 12. august 2007

Diskussioon võib hävitada arutelu

Eelmine nädal oli tõeliselt kuum ja seetõttu enamik rahvast pages linnakuumuse eest mereranda või põõsavilusse. Ent ilmselt on interneti ja sülearvutite levik põhjuseks, miks ajalehtede ja muudes uudisportaalides jätkus siiski kirglik arutelu nii seksuaalvähemuste ettevõtmiste kui Põhiseaduse Pilsneri, integratsiooniuuringu või Venemaa propagandamasina järjekordsete väljamõeldiste üle. Olen püüdnud neid kommentaariume lugeda, kuid pean tunnistama, et 95%-liselt ei saa neid lugedes ei targemaks ega teki ka mingeid uusi lähenemisnurki probleemidele. Pigem võib vaid vihastada inimliku rumaluse ja sallimatuse tõeliselt piiritu eneseimetlemise üle.

Ehkki pooldan üldiselt Web 2.0 ideoloogiat ehk seda, et inimesed võtaksid üha rohkem meediamonopolide käest arvamusmaastiku kujundamise enda kätte, kasvõi selleks, et noodsamad monopolid ei manipuleeriks mu teadvusega ega ühiskonnas areneva diskussiooniga. Paraku ma peaaegu kunagi ei leia portaalidest alternatiivseid ja sügavamaid analüüse, kui võib leida paberlehtedest või kuulda eetriarutlustest. Pigem töötab internetimeedia selles suunas, et kujundada selgeid leere, sageli vaid kahte teravdatult vastandlikku leeri, kes püüavad teineteist kõikvõimaliku sõnavalingu ja demagoogiaga maa sisse tampida. Selle asemel et tegutseda arvamuste paljususe ja tolerantsuse suunas, mida tunnistagem, ka meie ajakirjandus suudab üha harvemini, süvendab internetikommenteerimine must-valget ettekujutust tegelikkusest, kahetsusväärseid eelarvamusi ja primitiivseid, lausa kiviaegseid hoiakuid.

Ent mis kohati veel hullem, selline suhtumine kandub tagasi ka meediaväljaannetesse, ajalehtede kolumnidesse, raadiojaamade arutelusaadetesse. Käivitub omalaadne surnud ring rumaluse, kitsarinnalisuse ja leppimatuse eskaleerimiseks. Tüüpiline näide selle kohta on olnud igasuvine gay pride'i üritus, millele kulutatakse mõõdutundetult palju veeruruumi ja eetriaega, rääkimata internetiressurssidest. Kui uskuda portaalides avaldatud sadu selgesõnalisi seisukohavõtte, oleksid paarsada marssijat pidanud laupäevalgi sattuma suurte rahvahulkade üldise ja üksmeelse hukkamõistu ja kivisaju objektiks nagu abielurikkujad Iraanis.

Tegelikkuses leidis valvas kaamerasilm üles vaid paarikümnepealise pigem nukra kui agressiivse pilguga skinheadigrupikese ja teise seltskonna vene aktsendiga noori oma arusaamatute piktogrammide ja totrate hüüdlausetega. Tagantjärele jääb küll mulje, et meedia kasutas seda iseenesest tavapäraste kultuuriürituste ritta asetuvat ettevõtmist, selle üht aspekti selgelt üle võimendades, vaid turunduslikel eesmärkidel ning tuleb vaid kiita enamiku eesti inimeste mõistlikkust, et ennast sellisest hüsteerilisest haibist kaasa tõmmata ei lastud.

Kahjuks toimub midagi samasugust integratsiooniuuringu üle arutlemisega, ehkki teema iseenesest palju tõsisem ja tundlikum kui niinimetatud homoparaadi vajalikkus või õigustatus. Saar Polli ja Tartu Ülikooli ühisuuring ning selle kommentaar Eesti Päevalehes professor Marju Lauristinilt on piisavalt tõsised asjad, et enne üheksa korda mõelda kui ühe korra midagi öelda. Parem üldse mitte öelda. Aga juba esimestel öötundidel, kui Lauristini kirjutis oli jõudnud EPL-i veebiportaali, võisime, ja võime praegugi lugeda näiteks sellist kommentaari, tsiteerin: "Eestikeelse sovjeedliku propagandasaasta kõrgel tasemel koolitaja võinuks selle möla kirjutamata jätta!" Pange tähele, keegi ennast part24-ks kutsuv tegelane on otsustanud ühe lausega virutada surmahoobi mitte ainult professor Lauristinile, vaid ka valdavale osale Eesti ajakirjanikest, kes kunagi Tartu Ülikoolis oma ajakirjandushariduse saanud. Ka näiteks Eesti Päevalehe toimetuse juhtidele, kes sellist jama publitseerivad.

Argumenteerijate seas on siiski ka üsna palju neid, kes eelnevaga põhimõtteliselt küll samal platvormil, kuid väljendavad ennast pisut viisakamalt ja lisavad isegi mingisuguseid põhjendusi, sageli siiski nii stereotüüpseid ja propagandistlikke, et on lausa piinlik lugeda neid kommentaarina teadlase-sotsioloogi väljapeetud ja teaduslikult täpsele analüüsile. Ning ausalt öeldes ei nende, Lauristini ja uuringu ründajate, ega ka teda kaitsvate sõnavõtjate poolt ei lisandu midagi sellist, mis lisaks diskussioonile uut väärtust või aitaks näha probleemi erinevaid, varjatud tahke, pigem süveneb vaid vastandumine, teineteise välistamine, dialoogi asemel ennastimetlev rumal ja epateeriv monoloog.

Üks väheseid konstruktiivseid väiteid, mille arutelust leidsin, on alljärgnev. Keegi pgn kirjutab: "Võite mind küll lapsesuuks nimetada, aga ma arvan, et suur osa selle pronksöö keema panemisel on Delfis ja mujal interneti foorumites tehtud hüsteerilise propaganda töö vili. Ja see ei saanud alguse mitte 9. mail 2006, vaid mitu aastat varem." Tegi ju Hans Christian Andersenigi kuulsaks selle poisikese, kes julges öelda, et kuningas on alasti. Mulle tundub, et meie meedias käivitatud diskussioonide puhul jään üha sagedamini igatsema samasugust otsekohest poisikest, kes katkestaks sedalaadi vastandumise nõiaringid ja avaks tee inimväärikale arutelule.

esmaspäev, 6. august 2007

Eesti meedia muutub üha ebademokraatlikumaks

Augustikuu tõi taas palavad ilmad ja nii mõnigi Eestimaal meenutab vana tarkust selle kohta, et kui korralik suvi ülde siiamaile saabub, siis augustis. Vähemalt on mulle oma lapsepõlvest jäänud selline mälestus, küllap osalt ka isikliku tähtpäevaga seotuna. Meedias on augustikuu uue hooaja sihtjoonte seadmise ning uuenduste üle otsustamise aeg. Eelmine nädal tõi selles osas kaks väga tähelepanuväärset sündmust, mis on juba ka mitmel pool kommenteerimist leidnud - uudisteportaali Delfi müük rekordhinnaga ning samuti rasket rahakotti vajav uus ringhäälingumaja, mille projektikonkurss jõudis neljapäeval finišisse.
Mind meediapraktikuna jääb sel puhul vaevama eelkõige see, et meediast ja suurest rahast räägitakse mitte seoses meedia sisuga, mitte uute ja sisukamate väljaannetega, väliskorrespondentide lähetamisega meie jaoks olulistesse pealinnadesse ega tugevate uurivate toimetuste loomisega või siis vähemasti kaalukate stipendiumide asutamisega ajakirjanike töö ja õpingute kvaliteedi tõstmiseks, vaid seoses mingi kaubamärgi omandamise või kaunite ja kallite hoonete rajamisega. Mis muidugi iseenesest on positiivsed ärilised ettevõtmised, kui tunduvad kohati olevat kas reaalajast ees või meie kultuuriruumist väljaspool.
Huvitav, kui palju Delfi eest makstud peaaegu 850 miljonist kroonist jõuab nende inimesteni, kes on Delfi tänast sisu kujundanud ja talle sellise astronoomilise väärtuse andnud!? Või kui palju professionaalseid ajakirjanikke suudetakse palgata tipptasemel hoonesse, kus kindlasti saab ka olema tehnika viimase sõna järgi sisustus, kui juba praegu otsitakse korralikke meedia sisutootjaid tikutulega taga ja püütakse meediamajade vahel neid üksteiselt üles osta. Kahtlemata areneb riik ja tema majandus, kuid oleks juba aeg ükskord tunnistada, et Eestil ja koos sellega tema meedial on olemas oma füüsilised ja demograafilised, eelkõige aga kultuurilised ja keelelised piirid, mis tunduvad lähenevat kosmilise kiirusega.
Meie meediamagnaadid unustavad tihtilugu selle, et eestikeelne meedia pole üksnes ega mitte eelkõige kasumliku äritegevuse ala, vaid osa ühiskonna ja rahvusriigi infrastruktuurist, tema toimivusest. Kahtlemata võiks mõni meediakontsern Delfi eeskujul väljuda ka kohalikult turult ja kasvada kes-teab-kui-suureks, kuid mis kasu oleks sellest Eesti kultuuriruumile ja riigile !? Kas meie ajakirjanduse sisukus ja roll ühiskonna mõjutamisel sellest suureneks, kas eesti rahvuskultuur saaks paremaid eeldusi arenguks, kas kasvaks arvamuste paljusus ja innovatiivsus meie meediamaastikul? Vaevalt küll, suurkontsernis jääks tegevus Eestis ikkagi marginaalseks nagu senini ning aktsionärid hakkaksid pigem nõudma siinse tegevuse kokkutõmbamist ja ratsionaliseerimist kui sellesse täiendavat investeerimist. Sest paratamatult muutub rahvusvahelise kontserni kasvades tema omanikering ka üha multinatsionaalsemaks ja vähem huvitatuks sellest pisikesest mugulast, kus ta on välja kasvanud.
Ma ei oska hinnata, kas Delfi müügihind on mõistlik, küllap suudavad seda paremini need asjatundjad, kes seda müüki-ostu nõustasid. Internetiettevõtete eest on maailmas ennegi pööraseid rahasid makstud, ja tihtilugu üsna eduka lõpptulemusega. Pealegi ei tea me selle tehingu puhul võib-olla tegelikke motiive, sest asi ei pruukinud olla vaid ühes ettevõttes, vaid näiteks turuosa kinnistamises endale, kui just on Oliver Kruuda teatanud kavatsusest luua oma uudisteportaal, või siis üritab Ekspress Grupp kellegi abil tõrjuda Schibstedi ja Eesti Meediat seniselt liidripositsioonilt või siis vastupidi, üritab lisada sellega koostööd, mis ulatuks senisest Ajakirjade Kirjastuse ja SLÕhtulehe kaasomandusest kaugemale. Need arutelud jäägu majandusajakirjanike arutlusobjektiks. Küll aga tahaksin lõpuks tõdeda, et üheski väikeriigis ei tõota meediakanalite edasine kontsentreerumine ega tsentraliseerumine ühiskonnas toimiva vaba mõttevahetuse, pluralismi ja lõppkokkuvõttes demokraatia seisukohalt midagi head. Meedia muutub üha rohkem kesteele ja keskpärasusele orienteerituks ning kaotab ühiskondliku mõtte genereerija rolli. Kordan sedasama, mida ütlesin juba Maalehe ülevõtmise puhul. Aga eks aeg annab selleski loos lõplikku arutust, mina olen oma hoiatuse öelnud!

kolmapäev, 25. juuli 2007

Poliitikud teevad ajakirjanduse abil endale reklaami

Juulikuu läheneb lõpule ja augustis on looduseski kindlasti märgata sügise märke. Sügise märke on juba ka ajakirjanduses, kui jälgida, missuguse innukusega sajab veergudele ja eetrisse ettepanekuid seaduste muutmiseks või strateegiate arutamiseks, ja kui näljaselt lehed ja kanalid neist kinni haaravad. Kahtlemata väljendub selles ajakirjanduse "neljanda võimu" olemus ja seni tehtud ettepanekud on lähtunud ka tegelikust olukorrast, kuid alati jääb mind pisut vaevama küsimus, et miks siiski sellised probleemid ja just suve ajal. Miks just seadusesätted, mis peavad liigutama suuri masse? Ja nimelt siis, kui seaduseandjad muidu eriti ei tegutse, ehkki väidetavalt töötavad suvekuumuses palehigis edasi, kohtudes oma valijatega kõikjal maailmas pardikoibi närides või dinosauruse kujulisi kanakotlette nosides. Kuluhüvitised tahavad ju väljateenimist!
Kaks nädalat tagasi rääkisin sellest, kuidas Eestimaa suve liiklusõnnetuste laine on vallandanud ägeda diskussiooni liikluskultuuri üle ning tõstatanud tuhandeid hääli roolijoodikluse ja muude selliste sigaduste eest karistuste karmistamiseks. Ministrid haarasid populaarsest teemast kohe kribinal-krabinal kinni ja tegid ettepaneku liiklusseaduse oluliseks muutmiseks ning karistusmäärade märgatavaks tõstmiseks. Jääb vaid loota, et need lubadused ei jääks pelgalt suvise meediavaakumi täiteks ning saaksid õigusruumis aktsepteeritava liha lubaduste klõbiseva luukere kontide külge. Tihtilugu ju sumbub suvine energia sügisel komisjonide suletud uste tagusesse vaikusse ning suure saali tragikoomiliste väitluste kärasse. Ent mis peamine, kõlama peab jääma ju poliitikute soov rahva õiglastele nõudmistele igati vastu tulla, kõigi opositsionääride ja muude sulide kiuste.
Lisaks liiklusseaduse karmistamisele on suvisest meediast juba läbi käinud kasiinoteema. Max Kauri üleskutse loobuda erakasiinode metastaatilisest paljunemisest riigikasiino monopoli käivitamisega sai kähku vastulöögi rahandusministeeriumi kasiinondust ohjava eelnõu näol, mille toimivust pidas osa poliitikuid ebapiisavaks või suisa kasiinondust edendavaks. Igatahes on nii ühed kui teised püüdnud jätta endast rahva tõeliste huvide eest seisja mulje, ehkki vaevalt sellestki aasimisest lõpuks midagi mõistlikku sünnib. Oleme näinud ju teistegi seaduste puhul seda, et lõpuks lahjenevad selged nõuded kompromisside virvarriks ja eriõiguste segapudruks, millest võidavad eelkõige need, kes seaduseväänajate abiga omakasu taga ajavad ja ühiskonna huvisid lihtsameelseks lobaks peavad.
Postimees tõi eelmisel nädalal avalikkuse ette olukorra Tallinki laevadel, kus väidetavalt rikutakse tubakaseadust, sest baarides ja ööklubis saavat suitsetada, suitsetamiseks eraldatud ruume ega alasid õigupoolest pole ja nii edasi. Loomulikult tõrjus Tallink ajalehe süüdistused seaduseaukudele tuginedes ning mõisteid ka omatahtsi tõlgendades. Üllatab muidugi see, et tarbijakaitseamet elavnes alles ajalehe publikatsiooni peale ja ka sotsiaalministeerium kippus küsimuses jääma kõrvalseisjaks. Ei usu, et nõnda jääb see kauaks, sest taas pakub teema ju võimalust poliitilisi plusspunkte teenida. Nagu pakkus muide ka ühe enneaegselt sündinud lapse Eestisse erilennukiga tagasitoimetamise seebiooper, mis vallandas lausa parteipoliitilise heategevuse tsunami.
Reformierakonna noorpoliitik Taavi Rõivas otsib oma šanssi SMS-laenude keelustamisega, rohelised teevad panuse Riigikogu erakorralise istungjärgu kokkukutsumisele ja nii edasi. Suvine poliitiliste algatuste veski jahvatab ajakirjanduse veergudel täie hooga ning toimetused lähevad sellega ka meeleldi kaasa - ikka midagi kopsakamat, kui kirjutada vaid Mikk Saare surfama õppimisest või Mikk Saare ja JZBelle'i üllatavast suhtest. Tegelikult on ju Mikk Saargi igati tore poiss ja suvised seaduseelnõu alased lainetusedki üldiselt õiges suunas, ainult et sügis kipub orbiidile tõstma juba uued tantsutähed ning poliitikud kui ajakirjanikud unustavad suvesoojas kuuma peaga üleshaibitud eelnõud kähku ning tavapärane poliitiline mudamaadlus läheb taas lahti. Aga muidugi seegi ajakirjanduse "parema osa" tõhusal toel. Kuulmiseni juba nädala pärast!

esmaspäev, 16. juuli 2007

Aga poliitikute eraelu?!


Tere taas kuulama meediakommentaari! Tinglikult võiks öelda, et tänasest kaldub suvi oma teise poolde, elame puhkuste kõrgaega, kui suuri uudiseid napib ja meedia haarab kinni ka õlekõrrest, et oma lehekülgi ja saateminuteid täita. Olen tähele pannud, et just kesksuvel paisatakse eetrisse ja ajalhtedesse konkreetsete isikutega seotud skandaalikesi, mis tavapärasel tiheda agendaga ajal jääksid väärilise tähelepanuta. Eelmisel nädalal avalikustas suur nädalaleht loo ühe Tallinna volikogu liikme kriminaalsest minevikust, ehkki see isik oli volikokku valitud juba sügisel 2005, kui ta oli üsna hiljuti kinnipidamiskohast vabanenud. Siis ei pälvinud tema valituks osutumine mingit tähelepanu. Mis võis olla vaikimise põhjuseks? Kas teadmatus? Vaevalt küll, sest nüüd kinnitavad kõik kommentaatorid, et info tema karistatuse kohta on olnud kogu aeg avalikest andmebaasidest kättesaadav. Miks seesama uuriv ajakirjandus siis sellele toona tähelepanu ei pööranud? Ilmselt olid tollal tähelepanukeskmes tähtsamad haid ning prügikala püüdmine jäeti uudistevaesemale ajale, kui see juhtum ärataks laiemat tähelepanu ning aitaks ka suvel ajalehti paremini müüa.
Veel paneb mind imestama üks samuti eelmise nädala sündmusele toetuv tendents, mis samuti seostub suveajaga. Nimelt just suvel tegeleb ajakirjandus agaralt kas kiirust ületanud, napsisena autoroolis istunud või muidu liikluses sigatsenud poliitikute paljastamisega, õigemini küll nende suure kella külge riputamisega, sest vaevalt usuks keegi, et vaid need poliitikud ja üksnes suvel liikluseeskirju rikuvad. Lihtsalt suvel, kui liiklusteema on märgatavalt aktiivsem kui pakase ja talvetuiskudega, äratavad niisugused lood märksa rohkem tähelepanu ja aitavad taas kord meedial ennast tõhusamalt müüa. Küllap on teisigi motiive, aga jäägu need juba vandenõuteoreetikute arutada.
Ent ühtaegu, kui poliitikute liiklushuligaansus pälvib nii tohutut tähelepanu, sest väidetavalt on poliitikud ju avaliku elu tegelased ja iga nende sammu tuleb jälgida suurendusklaasiga, siis kas olete märganud mõnes ajalehes või isegi kõmuajakirjas viimasel ajal lugusid poliitikute üleaisalöömistest, kaksikelust, Eestile nii iseloomulikust pidevast paarivahetusest!? Või arvate, et seda ei juhtu!? Näiteks meie naaberriigis Soomes on peaminister Matti Vanhanen pidevalt kõmuajakirjanduse hambus seeses nii eelmise abielu karilejooksmise kui üha kummalisemaks ja kohati koomilisemaks muutuvate naisseiklustega. Ehkki ka Soomes arutletakse palju selle üle, kas poliitikule tuleks lubada eraelus teatud kaitstust, kaldub avalik arvamus pigem sinnapoole, et poliitikute moraalsus ja usaldusväärsus peegeldub ka tema eraelus, võimes sõlmida püsivaid ja viljakaid inimsuhteid, mis võiksid olla eeskujuks valijatele, eelkõige aga noorsoole.
Millal on viimati Eestis neist asjadest seoses poliitikutega räägitud-kirjutatud, ehkki ajakirjandusringkondades liigub vägagi mitmesuguseid jutte ja mahlaseid väiteid ühe või teise tipp-poliitiku eraelu kohta? Võib-olla hirmutab ajakirjandust endiselt too igiammune kohtulugu, kui Enno Tammer jäi südi selles, et nimetas üht naisterahvast "rongaemaks"!? Tegelikult muidugi polnud see naine siis veel poliitik, aga siiski!? Liikluseeskirjade rikkumine on kahtlemata ju fikseeritud väärtegu, mitte lihtsalt oma lähedaste ja avalikkuse petmine, kuid kas üksnes fikseeritud rikkumiste põhjal tuleks otsustada ühe või teise poliitiku usaldusväärsuse üle või vääriks tema isiksuse profiil ka sügavamat lahtirääkimist!? Palun siiski mitte Kroonika kinnimakstud roosamannavahu tasemel!
Küll aga võime juba mitu nädalat lugeda näiteks vastuolulisi ja ilmselt faktidest kaugel seisvaid väiteid ajakirjanduskolleegi Vahur Kersna eraelust ja suhetest eksabikaasaga. Eks ole temagi ju serva pidi avaliku elu tegelane, vähemasti ei ole ta teatavasti keeldunud ajakirjanikele teavet andmast, kuid mille poolest need tema isiklikud probleemid on avalikkuse jaoks kuidagi olulisemad kui näiteks mõne ministri probleemne või kahepalgeline eraelu. Ei, ma ei kutsu üles selleks, et asuda nüüd kõiki rahva seas levivaid kuulujutte kohe trükis avaldama või eetris ette kandma, kuid ma tahan lihtsalt küsida, et mis motiividel ja miks ajakirjandus teeb seda ühel või teisel juhul, ühe või teise poliitiku puhul, aga mõnikord ja mõne muu puhul mitte!? Kas mõni neist on juba piisavalt diskrediteeritud, et tema puhul lastakse kohe latt madalamale, mõne teise puhul aga peetakse kinni vandeseltslaslikust vaikimiskokkuleppest ja tehakse "humaanseid" erandeid?!
Tegelikult virgutas mind selleks mõtiskluseks Priit Pulleritsu nn taustalugu Närbuvad staarid, mis ilmus laupäevases Arteris. Ma saan aru meie tunnustatud meediaõppejõu soovist manitseda inimesi mitte tahtma saada kuulsaks üksnes Lihtsa elu või Baari-saate taoliste tõsieluseepide kaudu, sest see võib neile mitte tuua kuulsust, vaid sageli põhjustada hoopis pettumusi, frustratsiooni ja isiksuse allakäiku. Ma olen sellega nõus, kuid ma ei saa aru sellest, kuidas meedia enda roll jäetakse siinjuures täiesti tähelepanuta. Vaevalt oleksid need, ausalt öeldes edevad ja lihtsameelsed, ikkagi väga noored, inimesed sattunud sellele libedale teele, kui kogu meediamasin poleks neid selleks jõuliselt ahvatlenud, kasutanud neid ära niiöelda odava tööjõuna, sisuliselt meediaorjadena kanalite omanike kasumimarginaalide maksimeerimiseks!? Selle asemel, et tänitada ja parastada Bussi-Birjo või Baari-Paavo kallal võiks Pullerits küsida endalt kui ajakirjanikult ja oma tsunftikaaslastelt, miks suhtutakse meedias inimestesse nii hoolimatult, pealegi sellistessegi meie kaaskodanikesse, keda ei saa tegelikult kuidagi nimetada "avaliku elu tegelasteks"? Sageli suhtutakse neisse hoolimatumalt ja ebaeetilisemaltki kui neisse päris avaliku elu tegelastesse. Tegelikult puistab ju nende "närbuvate staaride" uus eksponeerimine Arteris vaid soola nende niigi veritsevatesse hingehaavadesse. Kas ikka maksab?

esmaspäev, 2. juuli 2007

Rahvusringhääling peab pakkuma noortele alternatiivi

Juulikuu on käes ja see aasta on kaldunud oma teise poolde, alanud on pikkade puhkuste ja aja mahavõtmise aeg. Aasta suursündmus, koolinoorte laulu- ja tantsupidugi sai kenasti peetud, suurema vihmata ja tõsisemat tähelepanu väärivate korralduslike probleemideta. Vähemasti nõnda võib järeldada tänaste ajalehtede põhjal, mis annavad eilse päeva ülevatest hetkedest rongkäigus ja Lauluväljakul päikeselise ülevaate, pisut Eesti Päevalehes norides küll piduliste toitlustuse korralduse pärast. Isenesest on see ju tore, kui kõige hea kõrval ei unusta ajakirjandus ka midagi sellist, mida annab veel paremaks teha ja üht toredat pidu veelgi täiuslikumaks muuta. Ja võib-olla vääriks ka Postimehe juhtkirja soovitus muuta peod piletivabaks riigijuhtide seas tõsist kaalumist, ei tohiks ju peopiletite müügist saadavast tulust ilmajäämine olla võrreldavgi selle kogu rahvast ühendava emotsionaalse laenguga, mida selline sündmus meile kõigile kingib.
Siinkõneleja pidi laulu- ja tantsupeole kaasaelamisel leppima raadio ja teleri kaudu pakutavaga. Ja sedagi vaid katkendlikult ja muude tähtsate tegemiste vahel, ent tuleb tunnistada, et üsna heade tulemustega, sest seekord eetris ja ekraanil ruulinud noorsugu õigustas suuresti end peo vahendajana. Eriti sümpaatne oli kuulata just Vikerraadiot, kus noored ja kogenumad toimetajad töötasid käsikäes ja seetõttu ühendati ka nooruslik elaan ja entusiasm faktitäpsuse ja suurema üldistusjõuga. Telepildi puhul lummas aga eriti operaatori- ja režissööritöö, mis andis parima tulemuse just nii tantsijate, eriti aga lauljate suurte ja kõnekate plaanide loomisel. Laul ja ilmed ütlesid kõik, ilma kommentaaridetagi. Ehk oli positiivse mulje üheks põhjuseks ka see, et sain esimest korda vaadata laulupidu kirka ja terava digipildi pealt. Võib kinnitada, et eesti noored on telepildis ilusad, reipad, heatujulised, aga samas särab nende silmis ka tõsine teada tahtmise tuluke, nad pole see ajuvaba mass, kellena noori meile pahatihti esitlevad kommertskanalid.
Jääb loota, et noored hääled ja näod rahvusringhäälingu kanaleil tõid vastuvõtjate juurde ka tuhandeid selliseid noori, kes ise seekordsel peol ei osalenud, ei ole ju lauluhäält ega tantsujalga kõigile meist kingitud. Tunnistagem, et peol osalejate seas oli siiski eesti noorsoo vähemus, vaieldamatult tegusam ja tublim vähemus, ent siiski vähemus. Ning just seepärast tuleks ringhäälingumaailmas mõelda üha tõsisemalt sellele, kuidas selliseid rahvast ühendavaid ja ülendavaid sündmusi, seda elujaatavat ja inimesi liitvat positiivset kõrgepinget viia võimalikult enamate omamaiste inimesteni, eriti veel laste ja noorteni. Et traditsioonid edasi kestaksid, kuid ühtaegu ka areneksid ja ajaga sammu käiksid, mitte ei jääks tolmuma ega tuhmuma vaid vanema põlvkonna hõllandusse.
Tegelikult on mure meie noorte maailmapildi pärast igati ajakohane ning just tänastes ajalehtedes on avaldatud ka mõningaid tähelepanekuid ühe värske ajakirjandusmagistri Kristina Veidenbaumi magistritööst "Uudistemagasin kui sotsiaalne ressurss teismelistele. Kvalitatiivne uurimus telesaate "Reporter" retseptsioonist." See uudistemagaisn, mis suvel kannab "Suvereporteri" nime, on vaieldamatult üks populaarsemaid televisiooni uudistesaateid ning selle atraktiivne vorm ja sõnakad saatejuhid veenavad eelkõige noort vaatajat. Ent nagu täheldab ka Kristina Veidenbaum, võib lööv vorm sageli peita endas küsitavat sisu, mitte aidata kaasa meid ümbritseva tegelikkuse mõistmisele, vaid konstrueerib seda tegelikkust ja suhtumisi, surub maailma mudelitesse ja nende kaudu manipuleerib meiega.
"Kurb kui selline maailmanägemine muutub harjumuspäraseks," tõdeb vastne magister. Vaevalt õnnestuks kunagi muuta kommertskanali hoiakuid, mille tegevust juhib eelkõige siiski aktsionäride kasumihuvi, küll aga saab neile järeldustele tõsiselt mõelda rahvusringhääling, püüdes leida paremat kontakti Eesti noortega. Need pürgimused ei tohiks kunagi langeda efektse pealiskaudsuse lõksu. Laulu- ja tantsupeo ülekanded tõestasid, et seda probleemi on teadvustatud ja töö käib. Jõudu selleks!

laupäev, 16. juuni 2007

Mis võib kaduda koos Maalehega?

Tere taas! Sel aastal oleme koos Andri Maimetsaga otsustanud meediakommentaare teha ka läbi suve. Ehk on sellest pisutki abi selleks, et ajakirjandus nii pöördumatult ei hapukurgistuks ega suveks oma luuke kinni paneks. Kuigi, jah, luukide sulgemisest on juba teatanud ka mitu telekanalit ning ka Postimehe arvamus- ja kommentaarilisa AK ilmus laupäeval viimast korda. Äripäevgi hakkab küllap taas ilmuma harvem ja nii edasi ja nii edasi. Jääb veel oodata, mitu päeva pausi jaanipäeva ajal tehakse. Ehk ainult vaesed raadiojaamad ei saa koos muu meediaga suikuda suveunne, sest puhkav inimene kuulab ju vägagi hea meelega muusikat ja vahel ka huvitava jutu puhumist.
Eelmine nädal tõi meile uudise selle kohta, et Maalehe aktsionärid otsustasid oma lapsukese Luige kontsernile maha müüa ja hakata nautima prisket rantjeepõlve. Minul on sellest igatahes väga kahju, sest sellega lakkas olemast viimanegi majanduslikult sõltumatu ja toimetuslikult iseseisev laia levikuga Eesti ajaleht. Mulle võidakse küll kinnitada, et omanikuvahetus ei muuda lehe sisus midagi, et suuraktsionär Luik suhtub suure pieteeditundega nii Maalehe traditsioonidesse kui nädalalehe lugejate ootustesse, kuid karmid turumajanduslikud faktid kõnelevad teist keelt: ka Maaleht peab hakkama nüüdsest alluma mitte oma toimetajate ja lugejate, vaid Ekspressi kontserni aktsionäride tahtele. Kui piisavalt kasumit ikka ei tule, pannakse leht kinni nagu tuuletõmbust tekitav luhvtaken. Ei, mitte nüüd kohe ega selle toimetuse ajal, vaid veidi hiljem, kui struktuursed reformid on läbi viidud, reklaamiosakond ja trükikoda välja vahetatud, toimetajaskonda noorendatud ja autorkonda ratsionaliseeritud, aga kasumit ikka ei tule.
Miks ma muretsen Maalehe pärast!? Aga sellepärast, et see oli vist viimane Eesti leht, kuhu ma ise olen ka kirjutanud, sest ma tean, et mu kolumne seal lõputult ei marineerita, ei moonutata trükis nende sisu tundmatuseni, ei lühendata nende pikkust kellegi suvast tulenevalt, ei lükata tagasi kui toimetusliku joonega mittesobivaid ja nii edasi, mis on aga nii tavaline teiste meie suurte ajalehtede puhul. Loomulikult sedagi vaid siis, kui sulle armulikult üldse sellist võimalust pakutakse, et oma kirjatükki seal kord aastas avaldada. Tänu sellele on Maaleht olnud tõesti üks viimaseid avatud mõttevahetuse ja pluralismi kantse meie muidu nii võimupolitiiliselt korrektses ajakirjandusmaailmas, kus näiteks uuriva ajakirjanduse verstapostiks nimetatakse ka sellist ajalehte, mis kõige kontrollimatumatult avaldab igasugust kõmu. Maaleht pole seda minu arust kunagi teinud, pigem on ta püüdnud just selle teise lehe kõmu nii mõnelgi korral asjalike faktidega ümber lükata.
Ja veel üks võrdlus: kui viimase Eesti Ekspressi A-osa 64 leheküljest on 19 üle terve lehekülje ulatuvad reklaamid ja kuulutused, lisaks muidugi äraarvamata kogus muid teksti sisse poetatud kuulutusi, siis Maalehe 34 leheküljest on vaid üks tervenisti reklaami all. Ehk siis suhe on Eesti Ekspressi ostjale 17 krooni ja 90 sendi eest 45 lehekülge lugemist, Maalehe puhul 13,90 eest aga tervenisti 33 lehekülge. Jätkem igasugu lisad sinkohal kõrvale, sest ka need on valdavalt reklaamiga täidetud. Pole siis ime, et Maalehe senine kasum on olnud isegi kümneid kordi Ekspressi omast väiksem. Ent kas ka Maalehe ajakirjanduslik ja sotsiaalne väärtus!? Küllap on see olnud pigem pöördvõrdelises suhtes lehe tootlikkusega. Ent nüüd peab ka Maaleht ennast peagi õigesse roodu seadma. Missuguste tagajärgedega, seda näitab muidugi aeg.
Muide, Soome soliidseim üldhuvi- ja poliitiline ajakiri Suomen Kuvalehti avaldab üle terve lehekülje reklaami vaid paaril-kolmel lehel, ja neistki enamik oma ajakirja kirjastuse väljaannete enda reklaamid. Muidugi on ka selle ajakirja hind märksa soolasem, praegu üksikmüügis üle 80 Eesti krooni, kuid 70 sisukat lehekülge iga nädal väärivad kindlasti seda raha rohkem kui klatspaberil seebiooper. Kas ei vajaks ka Eesti täna pigem sisukat nädalaajakirja kui küsitava iseloomuga meediakontsentratsiooni, mis paratamatult vähendab meie ajakirjandusväljal arvamuste paljusust. Kas leiduks Eestis sotsiaalset ja miks mitte ka arvestatavat finantskapitali, mis oleks huvitatud eelkõige Eesti ühiskonna arengust, mitte üksnes oma tulusast ärist!?
Kuulmiseni!

pühapäev, 27. mai 2007

Eesti meediaruumis puuduvad ühtsed tõed

Meediakommentaar 28. mai 2007
Tere päevast!
Maikuu läheneb lõpule ning Eesti elus on pärast kõrgpinges seisukorda saabunud taas mõnevõrra rahulikum periood, mis annab ühtlasi võimaluse rahulikumalt ja analüütilisemalt tagasi vaadata toimunule. Osalt sellesuunaliseks ettevõtmiseks kujunes ka eelmisel nädalal peetud meediaseminar "Meedia ja julgeolek. Kas sõnavabadus on risk?", mille korraldasid Eesti Ajakirjanike Liit ja Europarlamendi infobüroo Eestis.
Tavapäraselt ei leidnud ajakirjanike liidu iseenesest väga menukas täissaali ettevõtmine mingit kajastust suurtes erameediaväljaannetes ega -kanalites. See osutab veelkord, et kui meil praegu kangesti igatsetakse tuua mitte-eestlasi ühtsesse Eesti meediavälja, oleks siiski vist mõistlkum püüda kõigepealt taastada eestikeelse meediavälja elementaarne ühtsus ja üksmeel.
Kui meil tegutseb ikka kaks teineteisega mittesuhtlevat ajakirjanduse eneseregulatsiooni organit - klassikaline ja euroopalikele väärtushinnangutele toetuv Avaliku Sõna Nõukogu - ning ameerikalik omanike vestlusklubi nimega Pressinõukogu, kuidas saab siis üldse kõnelda lähedastest arusaamadest ajakirjanduseetikast ja sõnavabadusest ülepea? Kui ajakirjanike liit püüab kogu oma nappi jõudu kokku võttes tekitada ühsikonnas ja ajakirjanduses diskussiooni meie ühiste väärtuste ja ajakirjanduse põhitõdede üle, elavad väljaandjate ja kanaliomanike ühendused süvenevas varjusurmas ega tegele enam ka eriti ajakirjanike täiendkoolituse, veel vähem asjakohaste avatud seminaride või konverentside korraldamisega. Sellele juhtis eelmainitud seminaril muide tähelepanu ka meie hetke ehk kõige teravapilgulisem ja ütlemisjulgem meediakriitik Tarmu Tammerk.
Kogu sisuline diskussioon avalikkuses usaldust kaotava ajakirjanduse suundumustest jääb toimetuste koosolekuruumide helikindlate seinte varju ning see, mille alusel trükiväljaannete või meediakanalite strateegilisi otsuseid ja hoiakuid ühiskonnas toimuva suhtes otsitakse ja langetatakse, rääkimata aktuaalsetest uudis- või teemavaliku printsiipidest, ei saa kunagi isegi näiteks akadeemilise debati objektiks, rääkimata pidevast ja konstruktiivsest meediakriitikast avalikkuse pilgu all.
Midagi siiski toimub ja jõuab üsna kaudseid teid pidi avalikkuseni. Eesti Ajalehtede Liidu kodulehelt võime lugeda Pressinõukogu esinaise Eve Rohtla liidu äsjasel üldkoosolekul 17. mail välja öeldud üsna teravat kriitikat, tsiteerin: "Eve Rohtla tõstatas valimiste eel üles kerkinud ajakirjanduseetilise probleemi. Nimelt on mitmed lehed liiga pehmelt suhtunud või lausa eiranud ajakirjanduseetika koodeksi punkti: reklaam ja suhtekorraldusmaterjal olgu auditooriumi jaoks selgelt eristatud ajakirjanduslikust materjalist. Eve Rohtla sõnul diskrediteerib see ajakirjanduse usaldusväärsust. „On taunimisväärne, et ikka veel ilmub Eesti ajalehtedes lugusid ja materjale, mille kohta võib vaid oletada, kas tegemist on arvamusartikli või kinnimakstud poliitilise tekstiga,“ lausus Rohtla.
Tegelikult on täpselt sama probleemiga äsja tegelnud ka Avaliku Sõna Nõukogu juhtumi puhul Heimar Lenk versus ajaleht "Koit", kus ajalehe tegevust tauniti, sest Lengi poliitiline reklaam oli paigutatud arvamusartikli rubriiki ning lisatud sellele pahatahtlik, kuid tõenäoliselt fabritseeritud lugejakirjutis Lengi kohta, mille autorit ei õnenstunudki lõpuks sedastada. Kui see juhtum kogu oma küünilisuses oleks jõudnud suurde ajakirjandusse, küllap oleks Lengi vastu meedias käivitatud klaperjaht saanud ka hoopis teise värvingu.
Kui meil oleks üks ja ainus eneseregulatsiooni organ, mille otsused võiksid olla ühtviisi siduvad kõigi meediakanalite jaoks, siis võiks kõnelda ka mingist lootusest ajakirjanduse kvalitatiivseks arenguks, avalikkuse eest varjatuks jäävate kaasuste lahendused seda kindlasti ei taga. Ka Eve Rohtla väljaöeldu ju tegelikult kinntab, et ka Pressinõukogus mõistetakse niisuguse käitumise ohtlikkust mitte ainult ajakirjanduvabadusele, vaid demokraatiale tervikuna. Miks siis tegutseda eraldi!?
Varjusurmas on ka Eesti Ringhäälingute Liit, mille ainsaks sisuliseks ettevõtmiseks näib olevat jäänud Kuldmikrofonide väljaandmine ja oma esindaja saatmine ringhäälingumuuseumi ettevõtmistele. Kui vaadata liidu kodulehekülge, siis viimatised päevakorral olevad probleemid on aastast 2003. Teatavasti ka Eesti Raadio ega Eesti Televisioon, ehk siis peatselt tegevust alustav Eesti Rahvusringhääling sellesse liitu liikmesorganisatsioonina ei kuulu. Taas kerkib küsimus, kas poleks meie meediaruum kuidagi terviklikum ja toimivam, kui me suudaks killustumise asemel vahel tegutseda ka üksmeelsemalt, ühiste eesmärkide, näiteks kõrgekvaliteedilisema ajakirjanduse nimel, mis kindlasti vääristaks ka meie ühiskonda tervikuna.
Minu kommentaari jäägu aga lõpetama Tarmu Tammerki formuleeritud seisukohavõtt, kas kriisiolukorras tegutseda ajakirjaniku või kodanikuna. "Uudisteajakirjanik hoiab alati esikohal ajakirjaniku-mina. Arvamusavaldustes, mis põhinevad ajakirjandustöös saadud materjalil, on samuti esikohal ajakirjanik. Kuigi kriitikud heidavad ette: "Kas sa ei olegi Eesti eest väljas? See info on praegu Eestile kahjulik." Valimiste eel ja ja teistes poliitilise pinge situatsioonides minetab liiga palju ajakirjanikke Eestis oma kutse-eetika nng käitub nii, nagu mitte-ajakirjaniku sisetunne ütleb. Ebaprofessionaalselt."
Vägagi mõtlemapanevad sõnad, mis viivad mind tagasi kunagi aasta eest väljaöeldud oma mõtte juurde, et professionaalsel ajakirjanikul pole mitte ainult õigus, vaid ka kohustus jääda oma tööd tehes alati ajakirjanikuks, ja alles eraisikuna hakata ennast identifitseerima mõne toimetuse või väljaande, aga ka näiteks teatud rahvuse liikmena või riigi alamana. Ajakirjandus ei tohi kunagi muutuda pelgalt võimu eestkõnelejaks.
Kuulmiseni!

esmaspäev, 14. mai 2007

Eurovisiooni õudus ja rahvuslik hüsteeria

Tere ja kena uut nädalat! Loomulikult ei saa ma tänases meediakommentaaris üle ega ümber järjekordsest, 52-sest Eurovisiooni lauluvõistlusest, mis seekord peeti meie naaberriigis Soomes. Olgu kohe öeldud, et teleülekanded oli Yleisradio teinud nüüdisaegse tehnikaga kõrgel professionaalsel tasemel, paraku ilma erilise sära ega ka eriliselt meeldejäävate efektideta. Kui nüüd kõrvale jätta Lordi loo video, milles küll oli rohkem kõrgeid leeke ja tühipaljast suitsu kui kaasamõtlema sundivaid ideid.
Telekontsertide laulude vaheajal esitatud postkaardidki olid niivõrd soomelikult flegmaatilised ja sissepoole pööratud, et kahjuks meie tore põhjanaaber ei suutnud nendega kuidagi kinnistada oma erilisust ega ainulaadsust ühinenud Euroopas. Liiga suur panus oli tehtud mobiilsidele ehk peasponsorile Telia Sonerale ja ka igasugusele ajuvabale talispordile, mis vaevalt ütles kuigi palju selle show suurele vaatajaskonnale peamiselt lumevabas Euroopas. Ja miks üldse banaalne sport, selle asemel et näidata oma riigi tõelise ja väärtusliku kultuuri taset!?
Ka show lisanumbrid, nii poolfinaalis kui lõppvõistlusel tekitasid minusuguses andunud Soome-sõbras tõsiseid küsimusi: kellele ja milleks kogu see ajuvaba sürrealism? Minu jaoks ei seondu Soome kuidagi vahemerelise tsirkusekunstiga ega ka vene balletiga. Lõppkontserdi Apocalyptica-ansambli tšellomuusika oli ju iseenesest ülev ja kaasahaarav, aga seda poleks pidanud rikkuma banaalsete trapetsikunstnike, labaste tuleneelajate ja muu piinlikult kunstliku trikitamisega. Soome, kes on kultuuriliselt alati silma paistnud hea ja väljapeetud stiilitundega, läks seekord kergema vastupanu teed ja püüdis etendada mingit Põhjala fellinilikku absurdi, mis tal kindlasti ka korda ei läinud, sest soomlased lihtsalt pole temperamendilt itaallased, vaid nagu eestlasedki - tõsimeelne metsarahvas, kelle puhul naljatamine muutub piinlikuks higistamiseks.
Lauluvõistlus ise kinnitas veelkord, et Euroopa on sattunud üliemotsionaalsete slaavi kultuuride piiramisrõngasse. Ükski vähegi traditsioonilisem ja harmooniline euroopalik laul ei jõudnud edetabelis mitte kuskile, viimane moodustus nõretava paatose ja lollitava narritamise apoteoosiks. Serbia laulu meloodia pole ju iseenesest halb ja ka esitanud lesbiliste parameetritega neidis laulis küllap vokaalselt kenasti, kuid mis pistmist on kõigel sellel košmaaril üle-euroopalise hitiga!? Rahvuslikus pöördes olevad serblased ei vaevunud isegi teistest eksjugodest erinevalt salmigi laulust esitama inglise keeles. Lulu niiöelda koreograafia tekitas tõsise küsimuse, kas viimased 30 aastat maailma popkultuuri arengus on lihtsalt maha magatud või ignoreeritakse neid teadlikult, mingi serbohorvaatliku kultusmalli järgi. Kõik see oli nii õudselt camp, et see polnud enam isegi mitte camp, vaid lihtsalt maotus. Jumal tänatud, et Eesti vaatajad ei andnud sellisele äraspidisele loole punktigi! Eesti andis aga maksimumarvu punkte hoopis Venemaale, selle teo arutelu nii sisemaiselt kui Balti naabritega jätkub ilmselt veel üsna kaua. Äsjaste sündmuste valgusel tundus selline hindamistulemus küll vähemasti paradoksaalne.
Siiski oleks Eesti Televisioonil nüüd tõsise mõtlemise koht, kas on ikka mõtet kulutada raha ja väärtuslikke ajurakke koos teiste Põhja- ja Lääne-Euroopa riikidega osalemaks uuel Intervisiooni lauluvõistlusel, kus kiilu löömine Balkani ja postsovjetlike riikide ühisrindesse võib lähiaastail olla päris raske kui mitte võimatu!? Kui lätlased üritasid oma naljaka lauluga innustada itaallasi taas osalema, siis ehk oleks meil otstarbekas pigem järgida Itaalia eeskuju, kes on loobunud sellel karusselil pöörlemast!? San Remo lauluvõistlus on siiski LAULUvõistlus, mitte lokaalpoliitiline ja kambakraatlik tsirkuseetendus.
Lõpuks veel üks märkus siseriikliku meedia viimatisest tegevusest. Eelmisel nädalal ilmus eri lehtedes mitmesuguste rahvuslikult hüsteeriliste tädide ja onude kolumne, milles taas sarjati meie sotsiaalteadlasi ja muidugi ka Juhan Kivirähki, et nad ei suutnud piisavalt ülistada valitsuse tegevust. See meenutas mulle Giordano Bruno kurba saatust, kes põletati tuleriidal, sest ei nõustunud inkvisitsiooni seisukohaga, et Päike pöörleb ümber Maa, mitte vastupidi. Kõk need, kes täna süüdistavad sotsiaalteadlasi ja üldse teadlasi selle eest, et nad kõnelevad ühiskonna-asjadest tõtt, mitte ei püüa lihtsalt võimudele meele järele öelda, tahaksin meenutada sedagi, et omal ajal peeti Nõukogude Liidus nii geneetikat kui küberneetikatki ebateadusteks. Nüüd aga ähvardab rahvusliku hüsteeria laine samal kombel enda alla matta ühiskonnateadused. Piinlik on, kaaskodanikud, selline keskaegne usupimedus!

pühapäev, 29. aprill 2007

Uskuge teadlasi, mitte ennastimetlevaid kolumniste!


Ehkki tänagi võiks kõnelda millestki leebemast, näiteks reklaamtekstide keele kentsakustest või saatejuhtide saamatuist komistustest, pean siiski vajalikuks üritada anda esialgne hinnang eesti meedia tegevusele eelmise nädala meie ühiskonda vapustanud sündmuste kajastamisel.
Ehkki samasugused noorsoorahutused ja vandalism pole tänapäeva Euroopas mingi enneolematu nähtus, siiski on Eestis tegu täiesti erilise olukorra ja hoopis teiste põhjustega, kui Prantsusmaal, Taanis või viimati Norras.
Eestis osalesid neis sündmustes peamiselt püsielanikud, osa neist ammused Eesti kodanikud, kelle tegutsemise ajendiks oli rahva enamiku omast kardinaalselt erinev arusaam meie ühisest ajaloost ning kindlasti ka naaberriigi propaganda poolt jätkuvalt ülesköetud kired. Kuna südmuste keskseks areeniks kujunes Tallinna kesklinn, siis pälvis see mitte ainult meie ja väliskülaliste, vaid meedia vahendusel kogu maailma teravdatud tähelepanu.
Et mingid meeleavaldused pronkssõduri teisaldamisele järgnevad, polnud muidugi kellelegi eriliseks üllatuseks, kuid et asi võib võtta nii kiiresti dramaatilise vormi, see kujunes ühtviisi šokeerivaks nii otsustajaile kui Eesti rahvale tervikuna. Teatava hoiatuse selle kohta suutsid niiöelda 12. tunnil anda vaid eesti sotsiaalteadlased, kes oskasid näha ühiskonna pinnal all liikuvaid sügavamaid hoovusi.
Teist korda, juba kriisi puhkemise järel, kutsus reedel ka Vikerraadio eetris üles mõistusele ja dialoogile sotsioloog Andrus Saar. Paraku jäeti needki tõsised signaalid avalikkuses vähimagi tähelepanuta, sest teatud masinavärk oli ammu käima lükatud ja ühiskonda juhtis hüsteeria. Igatahes on ühiskonnateadlaste rinne püsinud tänaseni sümpaatselt ühtsena, sest tänases lehes annab ka Juhan Kivirähk samavõrd teadusliku ja usaldust sisendava analüüsi toimunule.
Mindki on huvitanud see, kas meediavahendid on viimastel päevadel teinud kõik, et vältida konflikti eskaleerumist, kas on ilmunud publikatsioone, mida võiks tõlgendada rahvustevahelise vastasseisu ja sallimatuse õhutamisena. Mind hämmastab ja teeb murelikuks see, kuivõrd erinev on olnud suhtumine rahvustevahelise vaenu avalikku õhutamisse viimastel päevadel võrreldes selle äsjase perioodiga, mil tegelikult oht plahvatuseks oli minimaalne.
Siis jälgisid nii võimud kui ka meedia ise väga tähelepanelikult seda, kas avalikkuses püütakse kuidagi õhutada sellist vaenu, ja isegi vastav seadus võeti vastu. Mäletame näiteks tuntud muusikakriitiku tragikoomilist süüdistamist. Paraku alates eelmise nädala keskpaigast on rahvustevahelist vaenu õhutavatena tõlgendatavaid publikatsioone ilmunud ajalehtede veergudele, märksa talumatumaks muutus aga tekst mitmes online-portaalis. Me teame aga hästi Euroopa kogemusest - Balkanimaadest, Iirimaalt ja mujalt, et niivõrd kriitilises situatsioonis on ühel mõtlematult heidetud sõnal märksa tõsisemad tagajärjed kui aknasse lennanud kivil. Kui kivi purustab vaid klaasi, siis vaenulik sõna võib vallandada ühiskonnas laviini ja rikkuda ühiskonnarahu aastateks.
Venemaa ajalehed ja ka siinsed venekeelsed ajalehed on kahtlemata olnud üldise pinge õhutamisel kesksel kohal, kuid loodan, et kolleeg Ivan Makarov võtab selle temaatika asjatundlikumalt ette oma kolmapäevases kommentaaris. Tahaksin siinkohal välja tuua vaid paar tähelepanekut eestikeelsest meediast, mis minu arust oleksid võinud olla olemata. Ehkki tuleb tunnistada, et hoiak on olnud kardetust tasakaalukam. Kahtlemata oli meedias palju ka selliseid poliitilisi hinnanguid, mida ma isiklikult ja oma maailmavaatest lähtuvalt ei aktsepteeri, aga jätan need praegu kõrvale, sest tänases õhustikus ei julge ma lihtsalt olla väga avameelne.
Üks meie suur ajaleht paigutas arvamusrubriiki anonüümse kirjutise "Tundmatu vene pätt". Me saame sealt teada, et Eestis elavad venelased on "barbarid", "vaid 1941. aastal siin jauranud "võitjate" järeltulijad". Võidupüha tähistamist võrreldakse karikatuurselt klounaadiga, ühtaegu naeruvääristatakse Eesti riigis seadustega sätestatud integratsiooniprotsessi ja nimetatakse pronkssõduri võrdkujuna "kõige ehtsamat vene pätti". Mida arvata neist tagajärgedest, mida sellise artikli tõlkimine venekeelsesse lehte võib kaasa tuua, kui juba pole toonud!? Kas pole see järjekordne argument süüdistustele, et Eestis valitseb rassism ja mitte-eestlasi peetakse teisejärgulisteks inimesteks!? Kui sellised lood pole provokatsioon, mis siis veel?
Kindlasti polnud asjakohane kujutada ka tele-eetris kõike toimuvat massiliste kontrollimatute rahutustena, eriti paistsid sellega silma kommertstelekanalid, mis otsisid toimuvast pigem alasti action'it kui aitasid oma tegevusega kaasa kriisi reguleerimisele ja avaliku korra säilitamisele. Toimetamata pildirea andmine eetrisse pole kindlasti kõige mõistlikum tegevus.
Olin ise reedel otse sündmuste keskpunktis, sest saatsin soome ajakirjanikke, ja võin kinnitada, et tegu oli siiski vaid grupilise ja lokaalse huligaanitsemisega, mis oli selleks ajaks ka juba üsna selgelt politsei kontrolli all. Iseasi, kas jõuvõtteid kasutati alati põhjendatult, ja just tegelike korrarikkujate suhtes. Võin ka kinnitada, et meeleavaldajad ei suunanud oma viha mitte teisekeelsete ega näiteks välismaalastest inimeste vastu enda kõrval, seepärast pole igatahes alust kõnelda rahvustevahelisest vaenust, mis neil öödel Tallinna tänavail oleks valitsenud.
Tahaksin lõpuks loota, et meedias jätkuks avatud dialoog toimunu üle, et mul ei süveneks tunne, nagu liiguks Eesti ühe tõe ja ühe õiguse riigi suunas. Ajakirjandus peab kõigest hoolimata jätkama demokraatlike traditsioonide järgimist ja tagama ühiskonnas elementaarse sõnavabaduse. Enesetsensuuri omaksvõtt vaid mürgitaks ühiskonda edasi.
Loodan, et konfliktsete ja alaväärsuskomplekside küüsis vaevlevate ajakirjanike ja kirjameeste ning ennastimetlevate naljameeste asemel arutleksid Eesti ühiskonna probleemide üle leheveergudel ja eetris pigem sotsiaalteadlased, aga ka nii eesti kui vene kogukonna tegelikud arvamusliidrid, need, keda usaldatakse üle rahvuspiiride. Kui me seda kiiresti ei tee, siis on toimunu vaid küüniliseks eelmänguks millelegi märksa tõsisemale, mille ohjamine pelgalt jõumeetoditega ei pruugi enam õnnestuda. Eesti vajab ühiskonnarahu taastamist ning see nõuab mõistlikkust ja märka enam sallivust ka eesti ajakirjanikelt!

esmaspäev, 16. aprill 2007

Paljud ajakirjanikud ei mõista võimude lahususe põhimõtet

Tere taas kuulama meediakommentaari! Täna arutleksin pisut selle üle, kas meie ajakirjanikud saavad alati aru, kuidas tegelikult toimib demokraatlik ühiskond, kas mõistetakse, et riik pole kunagi mingi asi iseeneses, vaid et üksnes demokraatia eri tasandite üheagne toimivus ehk võimude lahususe põhimõtte realiseerumine võib tänases maailmas tagada sellise riigi ja ühiskonna, milles elamine pole vaid proklamatiivselt, vaid ka tegelikult kõigi selle ühiskonna liikmete meelest õiglane ja aktsepteeritav.
Võimude lahusus sisaldab kolme tasandit: riigi, omavalitsuse ja kohtuvõimu tasandit. Kui äsja pidi Riigikohus otsustama, kas kolm europarlamendi saadikut saavad lahkuda Riigikogust, teostus nimelt selline võimude lahusus, mis on omane tänapäevasele euroopalikule demokraatiale. Ehkki üldiselt tunnistati, et seadusandlik võim oli teinud praaki ja täidesaatval võimul puudusid reaalsed võimalused tekkinud olukorda lahendada ehk siis Riigikogu töövõimet tagada, sai kohtuvõim ehk Riigikohus siiski anda sellise lahendi, kompromissi, mis võimaldas väljuda tekkinud ummikseisust. Ja ühtlasi lüües sellega palli niiöelda tagasi seadusandja kapsaaeda.
Ühes tõeliselt totalitaarses riigis poleks keegi hakanud oma pead vaevama selle üle, kas need inimesed valituiks osutununa peaksid jätkama Brüsselis või Tallinnas, sest nende saatus oleks olnud ette määratud juba enne nende igasugust kandideerimist, neid poleks lihtsalt lastudki kandideerima üldvalimistel. Ja ehkki meil võib nii mõnigi ajakirjanik täna selle peale kõrgelennuliselt küsida, kuivõrd aus ja eetiline oli eurosaadikute jaoks selline käitumine, ei vaidlustanud keegi siiski nende mandaati ei Riigikogus ega ka europarlamendis. Seda sai teha vaid erapooletu kolmas võim - kohtuvõim. Ja see pole järjekordne JOKK, nagu mõned populistid tahaksid olukorda kirjeldada.
"Neljas võim" jutumärkides ehk ajakirjandus aga alahindab sageli nii kohtuvõimu, eriti aga kohaliku võimu tähtsust ja sõltumatust teistest võimuharudest, kasutades selleks ka demagoogilisi võtteid, mis lähtuvad ebademokraatlikust mõtteviisist või lihtsalt piiratud arusaamisest demokraatia toimimismehhanismidest. Kohtuvõimule heidetakse alalõpmata ette seda, et ajakirjanduses juba ennetavalt süüdi mõistetud ja sageli ka moraalselt "hukatud" inimesi ei saadeta kohtuotsusega piisavalt pikalt ja kaugele kandma oma väidetavalt ärateenitud karistust. Paljud sellised inimesed esinevad "süüdlastena" ajakirjanduses pikalt ka pärast seda, kui kohus on nad tegelikult õigeks mõistnud. Nii mõnegi jaoks võib lõppeda see isiksuse degradatsiooniga.
Viimasel ajal olen täheldanud, kuidas kohalikule võimule heidetakse ajakirjanduses sageli ette seda, et too kaitseb omavalitsuse elanikkonna enamuse või märgatava osa õigusi, kas rahvuslikest tõekspidamistest, keelelistest või kultuurilistest huvidest lähtuvalt. Kui näiteks Tallinna linnavõim esindab siinse elanikkonna märkimisväärse osa arusaama ajaloolise mälu järjepidevusest mälestusmärkides, siis nii mõnigi ajakirjanik on valmis sellist kohaliku võimu käitumist nimetama Eesti-vastaseks või venemeelseks, unustades, kui suure osa Tallinna elanikkonnast ja valijatest tegelikult moodustavad mitte-eestlased. Ning riigivõimu sekkumine selliste küsimuste lahendamisse pole midagi muud kui võimude lahususe põhimõtte eiramine. Tark ja demokraatlik ajakirjanik peaks sellises olukorras suutma jääda kriitiliseks ja enesekriitiliseks ning suutma jääda erapooletuks või õigemini küll - põhiseadusele kuulekaks. Kuulmiseni!

teisipäev, 10. aprill 2007

Parem pool muna kui tühi koor

Või ka - parem hilja kui mitte kunagi? Nõnda võiks öelda äsja sündinud uue valitsuse koalitsioonilepingu pere- ja rahvastikupoliitika peatüki kohta. Ometi kord saavad Eesti juhid aru sellest, et kogu meie riigil pole mingit mõtet, kui rahvastik, eelkõige siinne põhirahvus tasahilju välja sureb, juhtugu see siis madala iibe või ka kõrge suremuse tõttu. Miks sellele ei mõelnud 1990. aastate alguse valitsused, miks siis panustati üksnes majanduslikku kasvu ja teistesse "kõvadesse" väärtustesse?!
Küllap ikka sellesama millalgi Rahvarindega peetud maailmavaatelise lahingu käigus omaks võetud äärmusliku majandusliberalismi ideoloogia ehk monetarismi või thatcherismi tõttu, mis seadis prioriteetideks riigi rolli minimeerimise, karmi eelarve- ja rahapoliitika, panustades siinsete (põhi)elanike väljakurnamisele majandusliku edu kimäärsete ja sageli ebahumaansete väärtuste nimel. Kui täna jätkuvalt kinnitatakse, et täna poleks meil sedagi jagada, kui siis oleks omaks võetud teistsugune, sotsiaalsem (Moldova!?) ühiskonnamudel, söandan küsida otsekoheselt vastu, kas oleks meil täna neid tohutuid probleeme rahvuse edasikestmise, madala (meeste) eluea, maailmarekordiliste HIV- nakatunute ja uimastitarvitajate jms. hulgaga, kui toona oleks veidi ohverdatud mõningate inimeste rikastumiskirge või välisinvestorite huve!?
Kas poleks pisut tagasihoidlikum surve ainelise heaolu loomisele, mis kindlasti virgutas küll väikest osa elanikkonnast suuremale ettevõtlikkusele ja tõi kaasa sellega tohutud tuluerinevused edukate ja nn. luuserite vahel, aidanud lahendada tänaseks teravdunud inimarengu probleeme märksa rahulikumas ja kontsruktiivsemas õhkkonnas ning PALJU ODAVAMALT kui täna!? Ning kas majanduslikud hoovad on täna enam üldse piisavad kujunenud olukorra muutmiseks!?
Milles asi? Teatavasti on sündivus alati olnud suurem madalama sissetulekuga perekondades, sest perekond ja lapsed on sellised ühendavad väärtused, mis annavad armastavate inimeste elule sisu ja juhivad mõtted kõrvale vaid egoistliku naudingu ja elupõletamise hüperboliseeritud kirelt, mis juhib enamiku rikastunud inimeste elukaart. Jõukate enamik muutub oma väärtushinnangutes ja prioriteetides reaalse rahvusriigi ja ühiskonna seisukohalt sageli kõrvalseisjaiks, "klaasitagusteks" seirajateks, sotsiaalseteks ufodeks. Vaevalt küll motiveeriks praegu kehtestatud ja üha pikendatav vanemahüvitis (võõrutades naise üha rohkem ühiskonnaelust) või muud pakutavad monetaarmeetmed tulupüramiidi tipus olevaid inimesi looma senisest suuremaid perekondi. Nii et tegelikult tehakse praeguse valitsuse poliitikaga taas kord panus Eesti elanikkonna edasikestmise tagamiseks meie rahva vaesemale osale, kellel on veel olemas sotsiaalpsühholoogilised eeldused suurperekonna loomiseks ning nüüd pakutavad soodustused võivad tõesti osa neist motiveerida lisama senisest peres kasvavate laste arvu, ning seda ka oma elatustaseme potentsiaalse languse hinnaga.
Uues valitsusleppes puuduvad aga endiselt reaalsed meetmed selleks, et muuta meie ühiskonda sotsiaalpsühholoogiliselt stabiilsemaks ja humanistlikult positiivsemaks, et selle arvel paraneks juba varem sündinud inimeste tervis ja pikeneks nende, eelkõige meeste eluiga vähemalt kümne aasta võrra. Et me endiselt ei kaotaks tohutul hulgal noori ja keskealisi mehi kas konkurentsi oravarattas läbipõlemise, majandusliku edu saavutamatust tingitud depressiooni ja selle tulemusena süveneva ennasthävitava eluviisi tõttu just nende kõrgeima viljakuse perioodil. Selle järelmõju iibele on kahtlemata suurem kui nüüd pakutavate sünnitoetuste positiivne mõju, nõrgeneb perekond kui institutsioon ja seda ka äsja vaesuslõksust väljunud elanikkonnagruppides ehk niinimetatud keskklassis.
Teatavasti on just üle keskmise sissetulekuga inimeste seas enim üksikuid naisi, lahutatud ja prostitutsiooniga pereelu kompenseerivaid mehi, aga ka niinimetatud "sugutäkkusid", kes küll vahel viljastavad lapsi, aga jätavad need seejärel üksikhooldajaemadele, kellest valdav enamik ei loo enam kunagi püsivaid peresuhteid, seda nii majanduslikel, aga eelkõige psühholoogilistel põhjustel. Ühiskonnas endiselt valitsev ja ka uue valitsuse poolt õhutatav (pseudo)edukultus pole kahtlemata parim vahend ei rahvastiku ega kogu ühiskonna jätkusuutlikkuse tugevdamiseks ning võib tegelikult üsna pea nullida ära needki majanduslikud soodustused, mida pere- ja rahvastikupoliitika ülla sildi all nüüd pakutakse.
Eesti ei vaja täna niivõrd rahvastiku- ja perepoliitikat lahus sotsiaal- ja hariduspoliitikast, vaid terviklikku ühiskonna- ja inimpoliitikat, mis suudaks süsteemselt haarata mitte ainult bioloogilise paljunemise ja vananemisega seotud probleeme, vaid ühitada demograafilised aspektid ka siinsete inimeste turvalise elukaare kindlustamisega sünnist surmani, mis sisaldaks tänapäevast arusaamist perekonnast, haridus- ja tervishoiukontseptsiooni, konsensuslikku suhtumist inimest laostavaisse pahedesse ja nende aktsepteeritud ohjeldamist, noore ühiskonna lapsehaiguste nagu näiteks ülemäärase autostumise või majandusliku egoismi eetilist ohjeldamist avaliku arvamuse, eriti meedia poolt, inimväärse vananemise kindlustamist jne. jne. Tundub, et tänasel valitsusel sellist tervikpilti silme ees pole, et sündinud valitsusleping on vaid üks väikene kild sellest suurest meetmete mosaiigist, mis võiks tagada Eesti rahvusriigi jõudmise maailma tsiviliseeritud riikide juhtgruppi. Poolikust munast ei sünni teatavasti kunagi uut elu!

reede, 6. aprill 2007

Vikerraadio on nähtus omaette

Tere jälle kuulama meediakommentaari, mis kindlasti mõnele meeldib, aga mõnele ka ehk ei meeldi. Aga ajakirjanduse asi ei olegi oodata vaid heakskiitu ja käteplaginat. Kui nii peaks vahel minema, siis polekski tegu enam ajakirjanduse, vaid sihipärase müügitegevusega, mida kahjuks suur osa meediakanaleist oma põhitegevusena harrastabki. Kummaline oli siiski see, et kui ülemaailmne nalja- ja naerupäev 1. aprill langes pühapäevale, siis Eesti ajalehed ei ilmunud ega olnud vaja ka oma ajusid ajakirjanikel sedavõrdki pingutada, et meid ümbritsevat üsna erutavat eluolu pisut nihestatud pilguga ja eluterve huumori prisma läbi seirata. Võis jätkata nädalaid kestnud ja kohati üha ebaatraktiivsemaks muutuva valitsuskoalitsiooni kokkupanemise teema tõsimeelset kajastamist ja ministrikohatde lugemist.
Nalja ei juletud teha online-uudisteski mitte. Kui just uudis Olari Taali lahkumisest ühenderakonnast polnud üks õige teravmeelne ja päevakohane aprillinali. Üksnes Delfi uudisteportaal pingutas kõvasti Alasti Tõe uudiste väljatoomisega superhüperstaari Liis Lassi abiga, mille eest talle igatahes Ten Points. Ehkki muidugi midagi jäi ka selles puudu, või ehk õigemini SELGA selles lahtiriietumis-performances. Ikkagi oli palju vaeva nähtud ja mõnuga tööd tehtud, mitte niisama tõsimeelset ja tuima nuputreiamist harjutatud, nagu tegi kahjuks enamik muust ajakirjandusest.
Aga sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida, vaid meie oma Vikerraadiost, mis ja kes tähistab homme oma 40. sünnipäeva. Vikerraadio on tegelikult fenomen mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa mastaabis ja laiemaltki. Teatavasti kuulatakse EBU riikidest just Eestis enim raadiot ja Vikerraadio on viimased kümmekond aastat olnud pea suveräänselt kuulatavaim raadiokanal selles ülima raadiopopulaarsusega riigis. Ühtaegu tegemata mingeid järeleandmisi kommertslikkusele, püüdmata odavate ja labasevõitu vahenditega kuulajaile lihtsalt meeldida, edastades järjekindlalt arvamusi ja seisukohti, mis sageli üksteisele teravalt vastanduvad, andes sõna oma ala tõelistele tippudele ja ühtaegu kõigile raadiokuulajaile, kellel selleks huvi ja tahtmist. Unustamata aga hetkeksi, et ollakse Eesti rahva ja kogu ühiskonna peamine ja usaldusväärseim väljund nii raadiosagedustel kui internetiavarustel. Ja kõike seda vaid 34 töötajaga, vähemaga kui paljudes kommertsraadiojaamades.
Kui meenutada täna 40 aasta taguseid sündmusi, siis tuleb teha suur kummardus toonasele Eesti Raadio legendaarsele juhile Ado Slutskile, kes juba siis kirjutas Raadiolehes nõnda, olles oma mõtetega tegelikult palju aastaid ees nii mõnestki meie naaberiigi raadiojuhist: " Raadioauditooriumi uurimine on näidanud, et teatud ajavahemikus, millal eetrisse antakse erisaateid (lastele, ühe või teise rahvamajandusharu spetsialistidele jne.) kaotame kuni 40 % oma auditooriumist. Veelgi hullem on lugu muusikasaadetega. Võib otseselt öelda, et "antagonism" tõsise ja kerge muusika sõprade vahel sundis muusikasaadete toimetust laskuma kõige keerulisematesse nuputamistesse, aga kahte "antipoodi" lepitada ei õnnestunud. Pahaseid kirju saabus küll ühelt, küll teiselt leerilt. Vikerraadio on ekspressprogramm - ta on lakoonilisem ja dünaamilisem ja sellepärast eelistatakse siin kerget muusikat. Mõelda vaid, et nõnda juleti arutleda juba 40 aastat tagasi. Mõni inimene on olnud oma ajast ikka aastakümneid ees.
Sel nädalal aga arvas TV-Nädalas Igor Grjäzin, et avalik-õigusliku kanali puhul pole olulinegi, palju inimesi seda kuulab või vaatab. Ado Slutsk 40 aastat tagasi nõnda ei arvanud, nii et mõni mees võib oma arvamustes olla ka 40 aastat ajast maas. Tegelikult on see üks kummaline tont, mis Eesti meediamaailmas on käinud ringi viimased 15 aastat. Et ühiskonna poolt ülalpeetavad meediakanalid peaksid olema suunatud mingitele nišigruppidele ja vähemustele ning et suur auditoorium ei peaks neist huvituma. Sellest on korduvalt kõnelnud Igori maailmavaatelised kaaslased. Kas peaks samal kombel arutlema täna ka näiteks Eesti riigi üle, et see peaks olema tähtis vaid kitsale seltskonnale poliitikuile ja muudele asjameestele, kellel sellest on otsest kasu, muu rahvas aga tegelgu vaid oma nišiprobleemidega!? Ei tahaks kunagiselt Tartu Ülikooli kaaslaselt Igorilt niisugust ebasotsiaalset lähenemist oodata, küllap lähtub ta oma arvamustes ennekõike tänasest maailmavaatest ja parteipiletist, mille järgi kogu ühiskonna huve saavad teenida vaid kaubanduslikud huvid ja lihtsameelsed laadashowd, vähegi arukam jutt jäägu aga vähemuste omavaheliseks asjaks.
Vikerraadio on tänaseks tõestanud, et eesti rahvas tahab kuulda ka tõsistest asjadest ja teemadest, rääkida kaasa meie riigi ja ühiskonna palge kujundamisel, saada targemaks teadus- ja teiste rahvahariduslike saadete kaudu, huvituda mitmesugusest muusikast, kirjandusest ja muust kunstist, olla kursis kõige sellega, mida mujal maailmas mõeldakse ja tehakse, avastada enda jaoks samm-sammult meid ümbritsevat universumit kogu selle ilus ja mitmekesisuses. Vikerraadio elab täna vaieldamatult oma parimaid aegu, olles ühtaegu nii kogenud kui nooruslik, uudislik ja süvitsi minev, arukas ja teravmeelne. Vikerraadiolt on täna ajakirjanduse usaldusväärsemaks ja inimlkumaks tegemist õppidanii teistel Eesti, ja miks mitte ka muu Euroopa raadiokanaleil. Ikkagi Euroopa üks kuulatavaimaid raadiojaamu, vähemasti oma emakeele kasutajate seas. Edu meile kõigile, eelkõige aga tänu meie kuulajaile!

pühapäev, 18. märts 2007

Ajalehtede arvamuskülgi valitsevad põhimõttelised küsimused,

...koalitsiooniläbirääkimisi marginaalsed nüansid
Meediakommentaar 19. märts 2007
Tere taas! Meediat täidavad juba teist nädalat loodava valitsusliidu läbirääkimistelt läbikostvad üksiksõnumid kui rindeteated, millest enamik on küll nii fragmentaarsed ja käsitlevad marginaalseid nüansse, nii et mingit terviklikku ettekujutust sellest kauaoodatud uuest suunast, mida on pikisilmioodatud, pole lihtsalt võimalik luua. Olen isegi teinud kaks arutelusaadet püüdega osutada neile strateegilistele valikutele ja põhimõttelistele küsimustele, millega neil läbirääkimistel peaks tegelema. Paraku paistab, et mingit terviklikku kontseptsiooni või programmi sealt pole loota, üksnes paberit sajakonna üksikfraasiga.
Kummaliseks muudab olukorra eriti see, et viimastel kuudel on meie ajakirjanduse arvamusveergudel tõstatatud tegelikult vägagi olulisi paradigmaatilisi küsimusi, millele peaks uus valitsus nii või teisiti oma programmiga kaasa kõlama. Näiteks Postimehe arvamuskülgedel küpseb diskussioon selle üle, mis suunas peaks arenema Eesti haridussüsteem, olgu või paari viimase nädala jooksul ilmunuist nimetatud Indrek Neiveldi, Rein Raua ja viimati Kersti Kaljulaiu kirjutisi koos Jaak Aaviksoo ja Andres Keevalliku kommentaaridega. Liialdamata võib öelda, et haridussüsteemi areng ja kvaliteet on ju Eesti arengu tänane võtmeküsimus. Mida oleme seni kuulnud selle kohta koalitsiooniläbirääkimistelt? Vaid seda, et õpetajate miinimumpalk võib tõusta keskmise palga tasemele. Ent mis saab meie ülikoolidest ja tudengkonnast kahanevate põlvkondade taustal, avalik-õiguslike ülikoolide ainelise baasi drastilisest mahajäämusest Euroopa kesktasemega võrreldes, teadus- ja akadeemilise potentsiaali vaiksest kokkukuivamisest?
Või David Vseviovi või Martin Ehala äsjased kirjutised Postimehes ja Evi Arujärve sari kirjutisi Eesti Päevalehes, mis keskenduvad meie identiteedi probleemidele keerukate ajaloosündmuste valguses, vajadusele leida kooskõla Euroopaga, millesse nii kangesti tahame kuuluda, kaotamata ga samas oma rahvuslikku väärikust ega isikupära ning ühtaegu tagades oma ühiskonda kuuluvate erineva keele ja kultuuritaustaga inimeste konstruktiivne kooselu. Pronkssõduri teema ühekülgne domineerimine valimiskampaanias on ju pigem teravdanud neid vastuolusid nii ühiskonna sees kui Euroopa taustal. Kuidas sellist kahetsusväärset arengusuunda siiski hakata muutma, ja kas selleks piisab vaid lubadusest hakata venelastele rohkem eesti keelt õpetama, aga samas "keelatud rajatised" kõrvaldada!? Ei tundu just eriti tervikliku ja perspektiivse programmina.
Või Toomas Pauli, Enn Vetemaa ja teiste kirjutised inimese õigusest väärikalt vananeda ja surra ehk siis meditsiini ja sotsiaalhoolde sellistest üldhumanistlikest aspektidest, mida kindlasti ei lahenda vaid meditsiinitöötajate kohatised palgatõusud, vaid mis pigem sunnivad küsima, kui humaansetel väärtushinnangutel meie ühiskond ülepea põhineb. Ehk oleks ükskord aeg lõpetada ahnuse ja rahahimu kire õhutamisest või hakata tegelema ellusuhtumise niisuguse muutmisega, mis orienteeritud üksnes nautlemisele, tarbimisele ja elupõletamisele. Miks ei kosta valitsusläbirääkimistelt midagi näiteks kasiinonduse kahjuliku mõju kohta, mille üle on ka juba tükimat aega käinud meie ajalehtede veergudel tõsised ja murelikud arutelud!? Tulumaksu alandamine pigem ahvatleb osa sellest rahast loovutama "ühekäelisele röövlile", nagu kasiinode mängumasinaid on maailmas hakatud tabavalt kutsuma.
Või kui kõnelda märksa pragmaatilisematelgi teemadel. Mida oleme kuulnud vastuseks Anto Raukase ja viimati Valdo Randpere asjalikele kirjutisele ajalehtedes selle kohta, et ulmeliste plaanidega tippida meie rannikumeri täis tuulegeneraatoreid, ei lahendata kuidagi lähema kümne aasta perspektiivis kasvavaid energeetikaprobleeme, vaid kiireimas korras tuleks otsustada, mis tuleb paratamatult kahaneva põlevkivienergeetika asemele, et peaksime juba täna näiteks langetama otsuse omamaise tuumajaama ehitamise kohta?! Energeetikaküsimuste arutelul lükati tuumajaama küsimuse arutelu lihtsalt ebamäärasesse tulevikku.
Olen varem olnud üsna kriitiline osa meie ajakirjanduse võime üle ühiskonnas lahendamist nõudvaid tõiseid probleeme teadvustada. Tuleb aga tunnistada, et just arvamuskirjutised ja eelkõige Postimehe AK-lisa ilmumahakkamine on märgatavalt tõstnud meie avaliku diskussiooni taset ja sisukust. Paraku tundub, et valimiskampaania eufooriast uimastatud poliitikud pole veel sellest aru saanud ega niiöelda ärganud, sest ma pole enam kuude viisi lugenud tipp-poliitikute enda arvestatavaid seisukohti neissamades küsimustes. Seepärast tundubki, et käimasolevate valitsuskõneluste agenda ei vasta enam oma kvaliteedilt meie arvamusliidrite poolt ajakirjanduses kujundatud kõrgetasemelisele diskussioonile ega ühiskonna ees seisvaile tegelikele väljakutsetele. Tahaksin loota, et ma eksin!