Valimistejärgne Eesti on muutunud üha hüsteerilisemaks. Demokraatlike
valimiste tulemusi vaidlustatakse üha jõulisemalt, isegi ähvardustega. Milles
uba? Kas tõesti Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna suhteline edu neil
valimistel oli ootamatu? Tegelikult mitte suhteline, vaid siiski mäekõrgune
edu. Kaugel sellest, sest need numbrid on kasvanud vaid paari viimase aasta jooksul,
kui EKRE oli väga võitluslikus opositsioonis. Mis vahendite ja taotlustega,
jäägu siinkohal pikemalt käsitlemata. Valimiskampaania on siiski üks asi, aga
koalitsiooniläbirääkimised ja nende tulemus hoopis midagi muud. EKRE võiduga pole Reformierakonna tulemuski võrreldav.
Pealegi kasvas viimane peamiselt Riigikogust välja jäänud 4-5 erakonna häälte
arvel ning kõigest 4 koha võrra. Keskerakond kaotas ainult ühe koha, teised
eelmise koalitsiooni erakonnad, nii Isamaa, eriti sotsid aga palju enam.
Vaadakem, kes nüüd nii häälekalt, sageli lausa labaselt
vaidlustavad valimistulemusi ja käimasolevaid läbirääkimisi. Paraku tuleb
nentida, et isegi vähem Reformierakond ja ESDE. Küllap on nad varjunud
kaevikusse, oodates et läbirääkimised lähevad pauguga lõhki ja tekib neile uud šanss.
Iseenesest tark lähenemine, sest praegu asuda võitlema veel tekkimata
koalitsiooniga vähendaks märgatavalt nende kui oponentide usaldusväärsust. Küll
aga on väga teravalt ja kohati alaväärtuslikult asunud käimasolevat protsessi
kritiseerima suur osa peavoolumeediast. Eelkõige päevalehed – Postimees ja
Eesti Päevaleht. Üksnes Õhtuleht on valinud märksa tasakaalukama joone. Kas on
ikka õige Delfi kombel nimetada valitsuskõnelusi „sobinguks“!?
Elektroonilises meedias on seisukohad olnud ühest äärmusest
teise. Pühapäevases R2 saates „Olukorrast riigis“ raevutses tuntud liberaal
Ahto Lobjakas. Tema rünnakuid EKRE vastu oli üsna piinlik kuulata. Kuni
selleni, et ta karjatas, et Ratas „ehitab rottidest laeva“. Ei olnud kaheti mõistmist,
keda ta rottidega võrdles. Ka saate muu põhiosa tegeles taas EKRE väidetava
natsimeelsusega ja põhines mõnel üksikul valimiseelses debatis väljaöeldud
mõttekatkel. Ikka samal kombel, kuidas Deutsche Welle korrespondent piinas
Martin Helmet. See polnud kahtlemata hea ajakirjandustava vaimus. Intervjuud ei
tohi üles ehitada sellele, et küsitlejal on küsitletava ja lõpptulemuse suhtes
hinnang valmis, tuleb vaid vastaja sundida nurka, et oma kontseptsiooni ja
eesmärki võidukalt tõestada. Umbes samal kombel on ETVs toiminud „Esimese
stuudio“ saatejuhid nii Enn Eesmaa kui Mihhail Kõlvarti suhtes. Priit Kuusk
tegi isegi sellise fopaa, et jättis
peaminister Jüri Ratase üksi laua taha istuma ja kiirustas stuudio teise otsa
ülejäänuid „peedistama“.
Tuleb tunnistada, et eetris on siiski olnud ka märksa
tasakaalukamaid arutlusi. Näiteks Mirko Ojakivi juhitud „Rahva teenrid“
Vikerraadios ja Anvar Samosti olukorra hinnang pühapäevases Vikerraadio kahe
mehe tunnis. Neist võis mõtlev kuulaja välja lugeda midagi enda jaoks märksa väärtuslikumat
ja sügavamalt mõtlema panevat. Eestis on ju ütlus, et pärast kaklust rusikatega
ei vehita. Paraku osa meie meediast on selle taas kord unustanud. Tuleb aru
saada, et praegu käimasolevate kõneluste armutu kritiseerimine või otsekohene
sõimamine ei tule kasuks ei demokraatiale ega aruka lõpptulemuseni jõudmisele.
Ei maksaks ka silmakirjalikult asuda kaitsma imaginaarseid vene valijaid, kes
justkui on ära unustatud. Eriti veel seetõttu, et kõige teravamalt esines
tekkiva koalitsiooni vastu „vene positsioonidelt“ hoopis mittevenelane Raimond
Kaljulaid. Teised Keskerakonna liidrid on olnud märksa mõistlikumad. Samuti
näib soovunelmana paljude jaoks ajakirjanike väide, nagu sellist koalitsiooni
ehitades peletaks Ratas eemale ka eesti valijaid. Pigem toob ta osa EKREt valinud
endistest Keskerakonna toetajaist tagasi ühise laua äärde. Ootame lõpptulemuse
ära, ärgem löögem enne uksi kinni!
Mart Ummelas
ajakirjanik