neljapäev, 21. märts 2019

Rottidega laeva ehitamisest

Valimistejärgne Eesti on muutunud üha hüsteerilisemaks. Demokraatlike valimiste tulemusi vaidlustatakse üha jõulisemalt, isegi ähvardustega. Milles uba? Kas tõesti Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna suhteline edu neil valimistel oli ootamatu? Tegelikult mitte suhteline, vaid siiski mäekõrgune edu. Kaugel sellest, sest need numbrid on kasvanud vaid paari viimase aasta jooksul, kui EKRE oli väga võitluslikus opositsioonis. Mis vahendite ja taotlustega, jäägu siinkohal pikemalt käsitlemata. Valimiskampaania on siiski üks asi, aga koalitsiooniläbirääkimised ja nende tulemus hoopis midagi muud. EKRE võiduga  pole Reformierakonna tulemuski võrreldav. Pealegi kasvas viimane peamiselt Riigikogust välja jäänud 4-5 erakonna häälte arvel ning kõigest 4 koha võrra. Keskerakond kaotas ainult ühe koha, teised eelmise koalitsiooni erakonnad, nii Isamaa, eriti sotsid aga palju enam.
Vaadakem, kes nüüd nii häälekalt, sageli lausa labaselt vaidlustavad valimistulemusi ja käimasolevaid läbirääkimisi. Paraku tuleb nentida, et isegi vähem Reformierakond ja ESDE. Küllap on nad varjunud kaevikusse, oodates et läbirääkimised lähevad pauguga lõhki ja tekib neile uud šanss. Iseenesest tark lähenemine, sest praegu asuda võitlema veel tekkimata koalitsiooniga vähendaks märgatavalt nende kui oponentide usaldusväärsust. Küll aga on väga teravalt ja kohati alaväärtuslikult asunud käimasolevat protsessi kritiseerima suur osa peavoolumeediast. Eelkõige päevalehed – Postimees ja Eesti Päevaleht. Üksnes Õhtuleht on valinud märksa tasakaalukama joone. Kas on ikka õige Delfi kombel nimetada valitsuskõnelusi „sobinguks“!?
Elektroonilises meedias on seisukohad olnud ühest äärmusest teise. Pühapäevases R2 saates „Olukorrast riigis“ raevutses tuntud liberaal Ahto Lobjakas. Tema rünnakuid EKRE vastu oli üsna piinlik kuulata. Kuni selleni, et ta karjatas, et Ratas „ehitab rottidest laeva“. Ei olnud kaheti mõistmist, keda ta rottidega võrdles. Ka saate muu põhiosa tegeles taas EKRE väidetava natsimeelsusega ja põhines mõnel üksikul valimiseelses debatis väljaöeldud mõttekatkel. Ikka samal kombel, kuidas Deutsche Welle korrespondent piinas Martin Helmet. See polnud kahtlemata hea ajakirjandustava vaimus. Intervjuud ei tohi üles ehitada sellele, et küsitlejal on küsitletava ja lõpptulemuse suhtes hinnang valmis, tuleb vaid vastaja sundida nurka, et oma kontseptsiooni ja eesmärki võidukalt tõestada. Umbes samal kombel on ETVs toiminud „Esimese stuudio“ saatejuhid nii Enn Eesmaa kui Mihhail Kõlvarti suhtes. Priit Kuusk tegi isegi sellise fopaa, et jättis peaminister Jüri Ratase üksi laua taha istuma ja kiirustas stuudio teise otsa ülejäänuid „peedistama“.
Tuleb tunnistada, et eetris on siiski olnud ka märksa tasakaalukamaid arutlusi. Näiteks Mirko Ojakivi juhitud „Rahva teenrid“ Vikerraadios ja Anvar Samosti olukorra hinnang pühapäevases Vikerraadio kahe mehe tunnis. Neist võis mõtlev kuulaja välja lugeda midagi enda jaoks märksa väärtuslikumat ja sügavamalt mõtlema panevat. Eestis on ju ütlus, et pärast kaklust rusikatega ei vehita. Paraku osa meie meediast on selle taas kord unustanud. Tuleb aru saada, et praegu käimasolevate kõneluste armutu kritiseerimine või otsekohene sõimamine ei tule kasuks ei demokraatiale ega aruka lõpptulemuseni jõudmisele. Ei maksaks ka silmakirjalikult asuda kaitsma imaginaarseid vene valijaid, kes justkui on ära unustatud. Eriti veel seetõttu, et kõige teravamalt esines tekkiva koalitsiooni vastu „vene positsioonidelt“ hoopis mittevenelane Raimond Kaljulaid. Teised Keskerakonna liidrid on olnud märksa mõistlikumad. Samuti näib soovunelmana paljude jaoks ajakirjanike väide, nagu sellist koalitsiooni ehitades peletaks Ratas eemale ka eesti valijaid. Pigem toob ta osa EKREt valinud endistest Keskerakonna toetajaist tagasi ühise laua äärde. Ootame lõpptulemuse ära, ärgem löögem enne uksi kinni!
Mart Ummelas
ajakirjanik

reede, 1. märts 2019

Ärge laske Eestil solvata end, nagu mind on solvatud!

Läheneva valimispäeva eel loodan, et "uut maailmarekordit" ei sünni. Me teame hästi, mis tagajärjed on e-hääletusel. Oleme seda kogenud nüüdseks juba 10 korda. Pange tähele, see ei ole üldist valimisaktiivsust lisanud, küll aga lisanud toetust teatud poliitilistele jõududele ja inimestele, kellele ei annaks ma toestust isegi surma ähvardusel.
Ent ma ei tahtnud sellele keskenduda, ehkki suutsin läbi Õhtulehe juhtida tähelepanu, et valimata jätmine pole kuritegu. Kogu artikkel ilma kärbeteta ja koos pildiga siin: http://ohtuleht.ee/943210
Olen seoses kaks kuud kestnud asendustegevusega Meedia Keskpunkti ww.facebook.com/keskpunkt juhina saanud väga meeldivaid ja isegi pisut meeleliigutust tekitavaid vastukajasid. 
Kuna olen juba üsna vana ja tööturult sisuliselt kõrvale heidetud, ja mitte sugugi enda süül, vaid sellepärast, et olen suutnud jääda iseendaks. See pole muidugi haruldane, kuid just see sisendab mulle usku, et elu lõpu väraval võin veidi vaadata tagasi iseenda tegudele ja tegemata jätmistele.
Elasin 38 aastat väidetavas Nõukogude okupatsioonis. Loomulikult ma teadsin, et see oli võõrvõim. Mu vanaema ja ema valgustasid mind piisavalt, kuid ühtlasi õpetasid elama ja säilitama oma keelt ja rahvust. Eestikeelse hariduse ja ausa ajaloo säilitamine oma süvamälus, et seda kasutada võimaluste aknal, kannustas mind saama haridust ja ennast teostama. Ei hakkaks siinkohal pikemalt meenutama seda, miks mu suguvõsaga juhtus nii, et neist paljud ei olnud represseeritud. Näiteks mu isa, kes oli kogu sõja aja metsas, olemata siis veel mu isa. Sest mu ema, kelle sünnist möödus just 100 aastat, esimene abikaasa oli Pitkade suguvõsa järglane, kelle sõja algus viis rindele Vene poolel, kus ta jäi peatselt kadunuks. Kuna see käis nii kiiresti, sisi sellest järeltulijaid ei sündinud. Aga see selleks! Ema päästis ennast ja oma ema küüditamisest nii sellega, et abikaasa oli Nõukogude armees teadmata kadunuks jäänud kui ka sellega, et abiellus peagi minu isa Augustiga, kes suri Nõukogude sõjaväeauto rataste all 5.05.1955. Aga tõesti aitab sellest, ehk kunagi memuaarides.
Minu suhe tänase Eesti Vabariigiga on kohati sama vastuoluline nagu selle "okupatsiooniriigiga". Kui loen pidevalt verest nõretavaid kommentaare perioodi 1953-91 kohta, siis olen vihane, lausa raevus. Igaüht, kes tahtis jääda ausaks eestlaseks, ei sunnitud oma riiki ega rahvust reetma. Need, kes täna kõige rohkem siunavad, ongi tollased reeturid, kes nüüd tahavad ennast puhtaks pesta.
Mina tahtsin saada ajakirjanikuks, et rääkida eesti rahvale tõtt. Kui mitte muidu, siis varjatult, metafooride ja allteksti kaudu. See õnnestus mul Eesti Raadios kuni kurikuulsa jalgpallimatšini 1980. Mõtlen selle järelmeile tagasi, kui mulle öeldi, et ma olen saanud igavene eetrikeeld. Ja olemata sellest mu mitu tollast raadiokolleegi on tänaseni minu peale kulmu kibrutamas, kui ma oleksin kuidagi neid reetnud. Ehkki reetsid just nemad, haarates kõik töökohad, mis minust vabaks jäid. Ma tunnustan Gustav Naani ja Ludmilla Raudtitsu, kes mõistsid, et ma pole mingi loll ja võtsid mu 8 aastaks tööle ENE toimetusse. Sealt läksin kirjastuse Valgus töökollektiivi nõukogusse, sealt Rahvarindesse, kultuuriministeeriumi osakonnajuhatajaks ja ministri asetäitjaks. Seejärel Soome instituudi loojaks, mis muide ühel mu ühel soome keelest vahendajal ning sellega konkurendil on endiselt hinges ning mind igal kombel manamas. Ometi valiti mind vaid sellepärast, et esindasin varjatult veel Nõukogude süsteemi, mis lõppes 20.08.1991, kui see süsteem kokku varises. Seisin ajastute purdel.
Mis sellele järgnes? 1993, kui Soome seadis sisse ametlikud suhted Eesti Vabariigiga, moodustati uus instituut. Ent see oli ka esimene kord, kui Eesti Vabariigi "ametlik võim" näitas oma kiskjalikku nägu. Olin töötu. Õnne kombel kutsus toonane Kuku raadio omanik Rein Lang mind sinna tööle, mis alustas kell 5.30. Hilisemast olete teadlik mu varasematest kommentaaridest. Mingi hetkeni uskusin, et EV on õiglasem, ausam ja parem kui vana võim. Kahjuks olen pidanud üha sügavamalt pettuma selles, kuhu oleme jõudnud.
Siinkohal tahan valikult pattu lunastada. Jätsin oma eraelu seoses oma ema haigusega, jätsin seoses aususega oma armastatu suhtes, seoses minu diskrediteerimiseega mu töökohtadel, aga ka valitavais ameteis selle kiskjaliku võimu poolt, kes Eesti Raadios asendas mind 100% poliitilistel põhjustel, kuid võttis orjana tagasi 2006, lootes, et ma hakkan tollast juhtkonda 30 hõbeseekli eest ülistama. Kui ma seda ei teinud, visati mind 2011 prügikasti korrates juba EKP funktsionääri otsust: "Sa ei saa kunagi enam ühtki saadet teha". Mul ei jäänud üle muud, kui pöörduda vanade, juba unustatud sõprade poole, kes aitasid mind tööle Tallinna Televisiooni. Juhatusse mind kutsuti. Ma ei oleks sinna läinud ER-i kogemuse põhjal, kuid uskusin, et selles s.ses riigis on midagi muutunud. "Tasumise tund" saabus siis, kui 2016 tehti minust ilma absoluutselt mittemingi põhjuseta "kriminaal", et ära rikkuda mitte ainult minu elu lõppfaas, vaid ka mu kogu elutöö. Nüüd parastatakse, miks ma ei läinud oma mainet puhastama. Olin selleks ajaks aru saanud, et ma pean vaid vabanema ebaõiglase võimu haardest nagu 1980, kui mind ähvardati 3 aastaks saata allveelaevale, teatasin ühele funktsionäärile, et sellest saab teada kogu maailma press. Tegin ära oma tööd, käisin absurdseil kursustel, lõpuks maksin veel üle 1000 euro selle eest, et ei peaks Pirita rannas kondoome koos sisuga ja süstlaid koguma. Ja siiski kaotasin oma töökoha, mis oleks lubanud mul veel mõne aasta ennast ja teisi abivajajaid ära toita. Ei, see vihkajalik riik seda ei võimaldanud, sest vaja oli minust ja mõnest teisest, minust märksa suuremast isiksusest teha selle riigi vaenlased. Riigi, mis on ammu Euroopa Liidusära sulanud. 
Minnes valima, mõelge neile mu mälestustele. Valige vaid neid, kes pole EV võimu juures ennast diskrediteerinud inimõiguste ja - vabaduste hävitajatena, eesti rahvuse mahategijatena või lihtsalt oma kunagiste lubaduste hävitajatena üksnes võimu ja raha nimel! Mina valisin ühe minustki vanema kultuuritegelase, kes võibolla Riigikogusse ei pääse, kuid kes on läbi kõigi ajastute jäänud iseendaks, ausa ajaloo hoidjaks ja jäädvustajaks. Ka nende sõbraks, keda "Eesti 2. vabariik" on püüdnud elimineerida.
Tuleme mu mälestuste juurde veel tagasi, kui elupäevi on antud!