laupäev, 24. aprill 2010

Hamleti lavastamine külas nimega "Eesti"

Maikuu alguses koguneb Ühtse Eesti suurkogu Rocca al Mare hallis. Kuuldavasti on sellele juba 6500 piletit müüdud. Ei oska öelda, mis põhjusel keegi tahaks sellist labast etendust vaadata, igatahes mina mitte. Olen näinud piisavalt NLKP ja EKP kongresse ning uue Eesti üsna sarnaseid piinlikke lavastusi. Olgugi et väidetavalt on tegu „teatri“lavastusega, tekib küsimus, miks nii kunstivälisel teemal võiks üldse teha mingit kunstiprojekti. Kunst on ju alati püüdnud olla palju kõrgemal argipoliitikast ja isegi stagnaajal ei sekkutud otseselt banaalsesse poliitilisse kemplusse. Kust on tulnud nn tõsiste teatritegijate algatus madaldada teatrikunsti kõrgeid pürgimusi argireaalsuse tasandile!? Kas on tõesti tegemist järjekordse „Hamleti“ lavastamisega Alamkolka külas, mille kohaks seekord Tallinn, Eesti!?
NO99 näol on tegemist kommertsteatriga, omamoodi kunstipärase tsirkusega, kelle äriprojekti kahtlemata kuulub ärritav aplomb, a la habemega naine või rääkivad šimpansid. Ent paistab, et Eesti avalikkus ei võta seekord seda kui järjekordset raha teenimise eesmärgil korraldatud labast performanece’i. Paljud lähevad üritusele, et saada mingit tõsisemat, võiks isegi öelda – objektiivset – elamust ja leida tõde tänase Eesti elu ja poliitilise süsteemi toimivuse kohta. Mis peaks olema sellise ootuse elementaarseks eelduseks? Vähemasti see, et kogu selle etenduse taga oleksid inimesed, kes üldse midagi teavad Eesti poliitika arengust viimase paari aastakümne jooksul.
Kahjuks pole seltskonnas ühtki inimest, kellel oleks sellest õrnimatki aimu. Seni oma elu eksalteerivate teatriprojektidega sisustanud inimestel ei saa olla absoluutselt mitte mingisugust vähimatki tunnetust ega arusaamist sellest, kuidas demokraatia ja selle mehhanismina toimiv poliitiline süsteem on seni Eestis toiminud. Neil võib olla vaid hämar ettekujutus sellest mingil primitiivsel, banaalsel ja sageli lihtsalt ülimalt subjektiivsel moel. Kas me tõesti tahaksime saada objektiivset teavet oma riigi juhtimise ja selle toimimise kohta totaalseilt profaanidelt, kelle jaoks Ühtne Eesti on vaid profiiti tagav egotripp!? Miks?
Viimatised intervjuud selle „teatri“ korraldajatega osutavad, et nad püüavad luua mingit kahetist, ebareaalset maailma, kus nende väidetav kriitika Eesti poliitika toimimise kohta kasvab lihtsameelseile osalejaile mõistmatul kujul üle mingi uue „parteilise“ ideaali loomiseks. See on tegelik ja väga reaalne oht, see on Eestis „Kolmanda Reichi taastamine“ ajaloo uuel arenguspiraalil. Olgugi et Semper ja Ojasoo isiklikult ei pruugi muutuda Adolf Hitleriks ja Eva Brauniks, avavad nad oma tegevusega Pandora laeka, kust võivad lähikuudel nende toel välja ronida kõige monstroossemad „uuendajad“, “rahvasõbrad“, „Eesti elu uueks loojad“ jne. N099 tõmbub ehk seejärel delikaatselt kõrvale, kuid nad ei suuda enam kuidagi takistada enda loodud „kiskja“ vallapäästmist.
Kui me räägime viimasel ajal palju sellest, et kultuuriintelligents on tagasi tõmbunud Eesti ühiskonna arengute kujundamisest ja vajaksime ehk uut kultuurirahva ühisesinemist, siis Ühtse Eesti lavastus tapab lõplikult selle võimaluse, sest sekkub poliitikasse selliste vahenditega, mis on selgelt kunstivälised ja võtavad ära tulevikus igasuguse võimaluse kultuurirahval üldse arvestataval ja aktsepteeritaval tasemel sekkuda riigis tehtavaisse poliitilistesse otsustesse. Ühtne Eesti vahetab eesti kultuuri lihtsalt poliitiliseks peenrahaks ja võib olla see ongi ettevõtmise põhiline eesmärk!

MART

kolmapäev, 21. aprill 2010

Tuhk ja teemant


Vaevalt on lugejate seas kuigi palju inimesi, kes mäletaksid seda 1958. aastal valminud suurepärast Poola filmi, mille peaosas hiilgas üks Poola ja kogu sõjajärgse Euroopa isikupäraseimaid näitlejaid, traagilise saatusega Zbigniew Cybulski. Film kajastas sõja viimast päeva, kui noor ja tulipäine rahvuslaste vastupanuliikumise liige Maciek saab käsu tappa kommunistliku võimu all püsiva linnarajooni juht. Noormees aga kohtab kena noort naist, kellesse ta armub ja see paneb teda oma eesoleva tähtsa ülesande meelekindlas sooritamises kahtlema.
Tänases Eestis, kus minevikuga on tehtud selge ja ühemõtteline lõpparve, vaevalt selline kõhklus tähelepanu või poolehoidu pälviks. Küll aga väärib ülerääkimist ja mõistatahtmist Poola rahva kurb saatus, mis ei piirdu üksnes Katõni holokausti ega viimatise lennukatastroofiga, kus hukkus suur osa selle riigi eliidist. Ja mis lõppkokkuvõttes tõi emotsionaalse järelmina kaasa Euroopa õhuruumi sulgemise Islandist kerkinud tuhapilve tõttu. Vaevalt oleks seda lennukeeldu sellises totaalses mahus kunagi kehtestatud, kui sellele poleks eelnenud Poola presidendi lennuki allakukkumist.
Algul mainitud filmi pealkiri aga sundis tuhapilve taustal mõtisklema selle üle, missugune Eesti sündmus sai sel ajal enim tähelepanu. Ei, mitte NATO välisministrite kohtumine Tallinnas ega isegi mitte võlaseaduse eelnõu, vaid Tartu Ülikooli rektori Alar Karise kirjutis Postimehes, kus ta nõutab oma ülikooli – „rahvusülikooli“ – rektori üle otsustajaks poolpoliitilist nõukogu. Just see idee on raputanud kõvasti Eesti ülikoolimaailma ning sundinud küsima, mis on õieti lahti akadeemilise sõltumatusega.
Eriti veel Tallinna Tehnikaülikooli rektori valimise taustal, kui pole hetkekski kerkinud küsimust, kas valimiskogu on selleks ikka piisavalt pädev. Jah, rahvusringhäälingu juhtegi valivad poliitikud, kuid tegu on siiski ainsa omalaadse asutusega Eestis. Pealegi ei saa sedagi otsustusviisi pidada ideaalseks. Ent siiski, miks ülikool peaks hakkama tuulelipu kombel pendeldama poliitikatuultes!?
Teemant on tegelikult oma koostiselt üsna sarnane tuhale, kuid keegi ei tahaks ometi, et sõltumatuse tugevus pudeneks ühtäkki laiali esimese (poliitilise) tormi iilides.

laupäev, 10. aprill 2010

Mis värvi on väljaandja südametunnistus?

Mart Kadastik küsib, mis värvi on ajakirjandus.http://www.postimees.ee/?id=247860

Olen viimasel ajal tähele pannud seda, kuidas poliitikud alates presidendist ja lõpetades väljaandjate ning peatoimetajatega on ühtäkki hakanud Eesti ajakirjanduse põhiprobleemi nägema "kolletumises". Tore on! See on ju nii lihtne lahendus tunnistada, et kolletumist on vaja oma ärimudeli kaitsmiseks, ühtaegu "suurte intellektuaalidena" tunnistades, et see pole ehk kõige väärikam tegevus.
Nad raputavad tuhka endale pähe, aga hoopis vale asja pärast. Selle on paljastanud väljaandjate võitlus uue allikaseaduse vastu. Asi pole üldse kolletumises, mis on kapitalistlikus turumajanduses paratamatu, vaid soovis ähmastada seda, keda ja missuguseid ideaale ajakirjandus üldse teenib.
Imetlen Rein Langi, kes on suutnud kapist välja tulla ja asunud kaitsma ajakirjanduse tõelist kvaliteeti, tema võimet ühiskonna-asjades sisuliselt ja kaalukalt kaasa rääkida. Mida oleme saanud vastu valgete lehtedega igasuguse eneseväärtuse kaotanud lehtedelt? Soovimatuse tegelda ühiskonna tõsiste probleemidega parteilise kompra tilgutamise asemel, hääleka seakisa sellepärast, et neilt võetakse ära põhiline kasumiallikas - süüdimatu valetamine. 
Eesti elu on viimased 4-5 aastat elanud angažeeritud meedia kontrolli alla. Ükski oluline muudatus Eestis pole toimunud ilma äraostetud või lihtsalt tuhvli alla surutud ajakirjanduse propagandata, alates presidendivalimistest ja aprillimäsust kuni euroõhkamiseni. Elame maailmas, mida juhivad parteide kommunikatsioonijuhid, kes manipuleerivad nii Eesti Meedia kui Ekspress Grupiga kui oma sõrmkinnastega. Selle taustal diskussiooni viimine ajakirjanduse "värvi" teemale on vaid pealesunnitud värvipimedus, mida Mart Kadastik endise "Edasi" ehk EKP Tartu Linnakomitee ja TSN Tartu Täitevkomitee esindajana  ja tänase "Schibstedi" palgasõdurina väga hästi mõistab.

MART ÕIS
(parafraseerides teravmeelset MART JUURT)

kolmapäev, 7. aprill 2010

Surnult pensionile


Riigikogus täna hääletatav eelnõu pensioniea üldisest tõstmisest on järjekordne särav lollus samasuguste rumaluste kaelakees, mille valitsus on endale kaela riputanud. Täna, kui reaalselt umbes neljandik Eesti töövõimelisest elanikkonnast on tööta ja enamik neist ka ilma reaalse riigipoolse toetuseta, on selliste sammude astumine inimsust alavääristav tegu. Oleme äsja näinud, kuidas töökohalt kihutatakse minema tuhandeid vaevalt-vaevalt tänase pensioniea piiri ületanud inimesi. Minu oma lähedastest on üks pidanud võtma eelpensioni, sest tema kõrgharidusele vastavat tööd tema elukohana olevas Eesti suuruselt teises linnas enam ei ole ega tulegi. Teine läks eelpensionile, sest oli üles kasvatanud 4 last. Tegu samuti kõrgharidusega spetsialistiga, kes töötanud mitmel juhtival kohal. Kuidas on võimalik loota, et 7 aasta pärast on Eestis tõesti reaalne tööjõupuudus, mis sunniks tööandjaid hakkama tööle võtma üle 60-aastaseid!? Kes üldse teab, missuguseid ameteid 10 aasta pärast vajatakse, kui veel 10 aastat tagasi ei kujutatud tänase päeva nõudlust ligilähedaseltki ette? 
Rääkimata sellest, kuidas kurname jätkuvalt oma naissugu. Praegu sunnime neid juba minema pensionile kuni 8 aastat hiljem kui täissülitatud nõukogude ajal. Nüüd lisame piinadele veel kaks aastat. Eriti veel neile naistele, kes "üks riik, üks rahvas" üleskustet järgides on vanemahüvitise eest sünnitanud riigile odavat tööjõudu!? See on ju naissoo reaalne diskrimineerimine kuubis. Keskealiste oodatav eluiga on sedavõrd lühike, et neid ootab sisuliselt ees tulevik "surnult pensionile", mis tähendab tegelikult röövimist päise päeva ajal. 30-40 aastat teenitakse riigimoolokit, kuhu läheb 33% meie väljamaksmata palgast, ja siis ootab meid ees mõneaastane virelemine, kui sedagi, ja seda pealegi euroopalikult võttes olemnatu pensioniraha eest. Sest pange tähele, pensioniea tõstnisega ei luba riik ju vähimatki pensioni tõusu, vaid heal juhul selle languse pidurdumist. Meie tänased pensionärid on aga pealegi tänulikud "armsale isakesele", et see 1. aprillist ei täitnud kivvi raiutud lubadust pensioneid igal aastal indekseerida. Mõelda vaid, milline õnn lisaks eelmise aasta 5%-lisele tõusule, mille kiirenev inflatsioon on tänaseks juba ära söönud. Häbi, eelnõu loojad ja selle pioneerlikud sissehääletajad!