reede, 11. detsember 2009

Stereotüüpide piiramisrõngas


Mida rohkem jälgin Eesti avalikkuses peetavat diskussiooni, seda enam tunnen, et ma ei suuda seda enam jälgida. Minu jaoks pole sugugi enesestmõistetav, et valmistõed ehk klišeed ruulivad, et keegi, lajatades järjekordse sildi kellegi otsa ette, väärib üldse käsitlemist.

Mis tahes väitlustes kõlab ”kommunist” kui lõplik must tõde, rääkimata ”punasest”, ”endisest” või täna üha sagedamini ka ”keskerakondlasest”. Neis võrdsustatakse inimesi ja nende tegusid, üldse asju arutamata. Ketser on ketser!
Olemata kunagi olnud formaalselt kommunist, tunnen ma täna üha rohkem meie tarretuvas ühiskonnas vajadust just sellise mõtteviisi – revolutsioonilisuse – järele. ”Punane” olen nagu nii, sest elasin oma elu esimese poole kurikuulsas Nõukogude Liidus. ”Endine” olen ma iga uue pealetükkiva põlvkonna jaoks, kes ei saa ega hakkagi aru saama, kust nende enda juuremugulad on võrsunud.
Kui vanasti porisesid vaid vanakesed, et ”meie nooruses oli ikka kõik teisiti ja paremini”, siis nüüd sülitavad alla 40aastased, et ”50sed ja vanemad on ikka pätid, kaabakad ja reeturid, sest elasid ja talusid vastu hakkamata toonast süsteemi”. Huvitaval kombel nii mõnigi meie eakaaslanegi poeb sellesama ”absurdrahvusliku” vihmavarju alla, et ise süütuma jänkuna näida.
Mina ei häbene midagi, mida tegin või ütlesin siis, toona, aegajalt pean küll häbenema ühtteist, mida teen täna, sest see minevikuga seotud süüdistuste arutu koorem lasub ka minul ja sunnib mind otsima sõnu, väljendeid, hoiakuid, mis mind kõige rumalamate rünnakuist säästaksid. Oleksin oma mineviku suhtes kindlasti märksa leplikum ja selle üle lausa õnnelik, kui see ei tähendaks täna enda vabatahtlikku moraalset oksa tõmbamist.
Mida me siis tollal tegime valesti, et lõukoerte karjad ja muud salasigatsejad võivad meid nüüd massiliselt vaenata? Elasime oma lihtsat, kiretut elu, just samuti nagu elasid eestlased sadu aastaid varem saksa mõisnike, rootsi härrade või vene ametnike ikke all. Miks me ei süüdista Kreutzwaldi nimevahetuse pärast või Jannseni laulupeokava saksameelsuse pärast? Nojah, Grenzsteini me juba pisut süüdistame, sest tema Vene-meelsus kõlab kangesti kokku praeguse konjunktuuritrendiga. Nüüd siis ka Tuglas ja teised eesti viimased kirjanikud... Ha-haa!
Jah, me tegime nõukogude ajal mingeid eetilisi mööndusi, aga me teeme neid täpselt samuti ja enamgi täna, kui kommertslik rahakultus meid maadligi surub ning ajakirjandusliku peavoolu kolletumine sunnib elu kajastama vaid mustvalgetes toonides. Mis vahet on tollases rahvavaenlase otsimises võrreldes tänase rahvavaenlase otsimisega?! Metodoloogiliselt igatahes mitte midagi. Tollal pidime alluma võõrvõimule, täna peame alluma OMAvõimule, aga sageli pole erinevus emotsionaalselt üldsegi erinev. Vale jääb valeks, tulgu see võõr- või omavõimu suust. Viimase suust ehk valusamanigi.
Mida teha? Ei midagi. Kohanduda, nagu kohandusime siis, kui see oli füüsiliselt ehk mõnevõrra keerulisem (ja emotsionaalselt lihtsam), sest jälitusorganid töötasid efektiivsemalt. Ent olen üsna kindel, kui esitaksin täna ja siin kõiki oma mõtteid avalikult just sel kujul, nagu sisimas arvan, ei pääseks ma jälitusorganeist tänagi.
Sõnavabadus on ju ilus müüt, ainult et missuguse ”sõna” vabadus? Kas ka sellise, mis osutab võimupidajate sõnamurdlikkusele, rahvakaugusele, omakasupüüdlikkusele, reetlikkusele? Avalikkuses sõna võtvat inimest on alati kerge sõnast püüda, nagu on ka juba juhtunud. Enda teada olen tahtnud alati parimat, aga paraku saad ikka … (sedasama) vastu pead. Mis tähendab, et MEIE seas on küllalt ja üha rohkem neid, kes tahavad karistada teisi ainult selle lihtsameelsuse eest, kui nad julgevad tahtmatultki läheneda „rahvusliku korporatiivsuse“ aimatavaile piiridele.
Ma ei loodagi, et suur osa selle lehe lugejaist võtaks minu tänast kolumni tõsiselt just TÄNA. Enamiku jaoks saabub ju tõehetk alles siis, kui (parafraseerides) ”Tõehetke” saade on ammu läbi.

MART UMMELAS