Powered By Blogger

esmaspäev, 26. november 2018

Politsei ja prokuratuuri pehmes haardes

2016. aasta detsembri algul sain oma töökohal sõnumi, et minu töölepingut soovitakse lõpetada. Meenutan, et olin juhatusest lahutatud juba aasta varem. Mingeid tõsiseid probleeme minu töösuhtega vahepeal esile ei kerkinud. Osalesin saadetes, tegin nädalakommentaare, analüüsisin programmi ja kirjutasin pressiteateid. Sama palga eest, mil mul oli enne juhatusse valimist ehk 2011-2012. Paraku otsustaja soov minust vabaneda koos 3-kuulise kompensatsiooni maksmisega ei teostunud, sest päeval, mil oleksin pidanud vastuse andma, leidsin oma töökohal massiivse prokuratuuri ja politsei operatsiooni. Suhtusin asjasse väga sõbralikult, sest uskusin siis veel, et tegu on mingi totaalse arusaamatusega. Tegelikult kinnitas seda ka uurimistoimingut läbi viinud isik. Pidin siiski minema koos uurijatega Põhja prefektuuri ruumidesse Põhja- Tallinnas. 2-3 tundi vestlust kenade noorte uurijadaamidega kinnitasid minu veendumust, et midagi on uurimisel läinud kohutavalt viltu. Sain teada, et uurimine käivitati juba 2016 juunis. Huvitav, aga mina lahkusin TTV juhatusest juba septembris 2015. Mis põhjustas uurimise käivitamise aasta hiljem? Olen teistest meediakanaleist teada saanud, et aluseks oli operaator Jüri Veltri kaebus. Ei oska kinnitada, sest hiljem veendusin, et uurimistoimikuis tema nime kaebuse esitajana ei ole. Mulle on väidetud seda, et põhjus oli 2016 eetris olnud "Savisaare protsessis", mille tootja oli Toomas Lepp. Minul mingit kokkupuudet selle produktsiooniga paraku polnud. 
Et mu ütlused politseiameti keldris olid väga veenvad, pääsesin ilma vahistamiseta ja osalesin veel samal õhtul Soome Suursaatkonna iseseisvuspäeva vastuvõtul. Et kõik sündmused olid peavoolumeedia poolt juba samal õhtul avalikustatud, sain vastata saatkonnas tuttavate paljudele küsimustele. Siiski, kuna mina ei avalikustanud ühtki fakti esitatud kahtlustustest, sest seda uurimine ette nägi, teadsid Postimees, Eesti Päevaleht ja Õhtuleht ning kahjuks ka ERR juba järgnevail päevadel üksikasjalisi asjaolusid, mida poleks kuidagi olnud võimalik legaalselt hankida. Ilmselt töötas siis otseliin PPA - prokuratuur - võimumeelne meedia, et meid, kahtlustatavaid teha süüdlasteks veel enne, kui midagi oli reaalselt tõestatud. Täpselt samuti kui Edgar Savisaare juhtumi puhul. 
Töökohal anti mulle hundipass. Kelle korraldusel, ma ei tea, aga olin seejärel praktiliselt pool aastat ilma sissetulekuta, õnneks peale pensioni, mis 2016 augustis hakkas laekuma. Olin ju varem, kui mulle esitati ultimaatum, et peaksin lahkuma, rõhutasin, et kui saaksin veel paar aastat töötada, et tasuda minul varem tekkinud laenud, mis tekkisid ajal, kui lootsin et võin juhatuses jätkata veel 3 aastat. Me teame muutusi Tallinna linna juhtimises ja ka Kekserakonnas, mis seda paraku ei võimaldanud. 2017 otsisin kohe uut rakendust. Tõlkisin ühe menuteose eesti keelest soome keelde, kuid kirjastusel ei õnnestunud seda Soome turule saada. Seejärel toimetasin rektor Andres Keevalliku juubeliraamatut, kuid see töö jäi minust pooleli (raamat on küll ilmunud teise toimetaja nime all), kuid mu meelerahu murdus lõplikult augustis 2017, mil mind kutsuti uuesti tunnistusi andma Põhja prefektuuri. Aga sellest juba järgmine kord.

reede, 23. november 2018

Kuidas inimesest lahti saada

Inimesest saab lahti teda tappes. Tänases ühiskonnas võib see aga pigem tuua suurema huvi tema vastu või isegi austuse, surma järgse seadmise postamendile. Minust taheti 2015 lahti saada. Ma ei tea, mis oli peamine põhjus, kuid mõned vihjed annavad teada, et selleks oli mu sõltumatus. Toonane sisemine kõrgem ülemus on tunnistanud, et selleks sai see, et julgesin asjadest informeerida linnapead. Teadmata, kas ta eales sellega arvestas, jäi mulle mulje, et mu kõrvaldamine ei lähe nii sama, vaid viidates mu eraviisilistele nõrkustele. Ja siiski, 2015 sügisel, kuu aega pärast seda, kui mu väidetav kuritegu toimus, mind ka ametist vabastati. Sain siiski tööl jätkata, sest minul olev informatsioon oli liiga tähtis. 2016 detsembris mul enam seda infot ainult minu valduses enam polnud, sest olin kohtunud PPA uurijatega ja rääkinud, mida ma teadsin , nii nagu oli. Muidugi polnud mind siis enam vaja hoida ka tööl Tallinna TV-s ning ultimaatum lahkumiseks mulle esitatigi. (Tegelikult isegi paar päeva varem.)

neljapäev, 22. november 2018

Puurilinnuna juhatuses

Enne kui läheme minu vastu esitatud kahtlustuse juurde omastamisele kaasaaitamises (Karistusseadustik paragrahv 22 lõige 3 - paragrahv 201 lõige 2, punkt 2,3) perioodil 9.09.2013-6.08.2015) oma tahtliku tegevusega peame minema tagasi aastasse 2012, kui eelneva juhatuse sattumisega umbusaldusse, sest see ei allunud nõukogu korraldustele, kuulutati välja uus avalik konkurss, mille tulemusena valiti mind juhatusse. Nõukogu esimees küsis mult enne otsuse langetamist, kas ma olen nõus teise juhatuse liikmena Toomas Lepaga. Vastasin, et kahtlemata on ta TV-professionaal ja näeksin teda mänedžerina.
Kuna aga tema ettevõte OÜ Videomeedia tootis varasema lepingu alusel saadet "Vaba mõtte klubi", siis mina sellesse teemasse rohkem ei sekkunud, kinnitades küll väljamaksed. Niisiis, need toimusid terve aasta, ilma et mingit kahtlustust oleks tekkinud. TTV majandustegevust kontrollisid audiitorid ja Tallinna volikogu revisjonikomisjon- Ma ei osanud arvata, et mulle seatakse nõukogu esimehe poolt miin aastal 2013, kui oli vaja senist lepingut uuendada. Mulle tehti selgeks, et see on formaalsus ning et lihtsalt on vaja leida uus tootjafirma, kes mulle samuti ette kirjutati. Juhin tähelepanu, et aastail 2012-2015 ei teinud ma ühtki iseseisvast majandusotsust, ei kinnitanud ühtki muud lepingut, olin nagu puurilind. 
Kahtlemata tekitas see minul depressiooni, sest juhtimisotsuseid tegin vaid seoses mõne üksiku saate, näiteks uudiste sisu osas. Sellest hoolimata haiguspäevi ei võtnud, maandasin ennast käepärasemate vahenditega. Need omakorda andsid nõukogu esimehele ettekäände mitte pikendada minu juhatuse liikme lepingut. Pealegi selgus kevadel 2015, et lepingud olid tähtajaliselt valesti koostatud ning nende lõpptähtaeg muudeti tasahilju. Sellega oli otsustatud, et minust tahetakse nii või teisiti lahti saada. Oli veel vaja kinnitada uus tootmisleping. Paraku toimus see vahetult enne minu juhatuse liikme lepingu lõppemist, mitte 6.08.2015.

esmaspäev, 19. november 2018

Analoogiad meie õiguspraktikas

Tänases EPL Ärilehes on põnev kirjutis ÜKT-st, mida otsustas teha kokkuleppel prokuratuuriga (oportuniteedina) üks suurärimees.
Mina teatavasti valisin omal ajal ÜKT mitte soovist niiöelda elukogemusi saada, vaid seetõttu, et mul lihtsalt polnud pärast seda, kui mu tööandja mind töökohalt üksnes alusetu kahtlustuse tõttu lahti lasi, raha maksta tuhandeid eurosid EV100 hüvanguks. Edaspidi kirjutan oma kogemustest lähemalt, aga täna on põnev see, et ka too ärimees alustas oma ÜKT sooritamist Uuskasutuskeskuses. Huvitav, kas ta ärimehena sai ka aru, mis äriga on tegemist.


Vt siir http://arileht.delfi.ee/news/uudised/kartellikahtlusega-uurimise-alla-sattunud-kinnisvarafirmad-paasesid-kokkuleppega?id=84351543&utm_source=2018-11-19&utm_medium=email&utm_campaign=Newsletter


laupäev, 17. november 2018

Kuidas sündis kogu krempel

Alustan pisitasa minu ja mõne teise vastu suunatud õigusmõrva eelloost. Olin vaheaegadega töötanud Eesti Raadios (mis hiljem sai absurdse nime ERR) juba peaaegu 30 aastat (eelnevaist aastaist kunagi hiljem), kui juhatuse esimees Margus Allikmaa ütles mulle tunnistaja, Vikerraadio peatoimetaja Riina Rõõmuse juuresolekul, et ta küll mind lahti ei lase, aga ma ka ühtki saadet enam ei saa teha. Täpselt samade sõnadega, nagu 1980. a. sügisel teatas mulle sedasama tollane EKP kõrge tšinovnik. Et juba 2010. a. oli Tallinna Televisiooni juht Jüri Raudsepp kutsunud mind TTV peatoimetajaks, siis selles tupikseisus otsustasin seda ettepanekut kaaluda. Nii TTV juht kui nõukogu esimees Georg Pelisaar olid sellega nõus. Väidetavalt ka linnapea Edgar Savisaar.
Töötasin enam kui aasta peatoimetajana, kureerides peamiselt uudistesaateid. Sel perioodil oli programmi naelaks saade "Vaba mõtet klubi", mida tootis OÜ Veebmeedia. Nagu hiljem teada sain, oli selle omanik teleproff Toomas Lepp. Saade oli juba siis üks programmi vaadatuimaid, sest tõi eetrisse oma ala spetsialiste ja poliitikuid, keda peavoolu meediakanaleisse paraku ei lastud, sealhulgas näiteks Mart ja Martin Helme. Minu esimeseks tööks peatoimetajana oli pöörduda Tallinna volikogu fraktsioonide poole, et TTV programmis esineksid ka nende esindajad. Ühelt fraktsioonilt sain tõrjuva vastuse, teised ei vaevunud isegi vastama. Seepärast on algusest peale olnud kogu peavoolu meedias suurim vale, et Keskerakonna kõrval TTV-s teised erakonnad esineda ei saaks. (Nüüd on peaaegu kõik tagasi.) Peavoolumeedia kartis teravat konkurentsi oma hambutuile poliitikasaadetele.
Niisiis "Vaba mõtte klubi" - Toomas Lepa kui autori sünnitis elas kena elu ja nõudis TTV eelarvest tegelikult tühiselt vähe raha. Esialgne leping aga sai ümber 2012. aasta sügiseks, kui vahetus ka juhatus. Juhatusse kutsuti Toomas Lepp ja mind. Nõukogus tõstatati küsimus, kas OÜ Videomeedia saab ikka seda saadet edasi teha, sest see on juhatuse ühe liikme ettevõte. Kokkuleppel nõukogu esimehe ja sisuliselt kogu nõukoguga otsustati jätkata saate tootmist senistel tingimustel, ikka sama raha eest, kui leiti sõltumatu produtsent KVA Telekomi näol, kellele jäi vaba, voli kas jätkata koostööd OÜ Videomeediaga või leida selleks mõni uus ettevõte. Sõlmisin lepingu KVA Telekomiga kolmeks aastaks, et menukas saade eetrist ei kaoks. Nagu mõnevõrra hiljem selgus, jätkas KVA Telekom saate sisulist  ostmist OÜ Veebmeedialt. Kui seejärel lepingud eraettevõtete vahel sõlmiti, ei olnud enam minul võimalust sekkuda nende omavahelistesse suhetesse ega teada lepingute sisu.

neljapäev, 15. november 2018

Minu tee sunnitööle

Lähipäevadel annan üksikasjaliku ülevaate sellest, mis viis mind detsembris 2016 kuriteos kahtlustatavate sekka, mis toimingud sellele järgnesid (sh nn oportuniteet) ning ka "karistused", ehkki minu süü jäi vähimalgi määral tõestamata. Kuna olen nüüd kõigist kahtlustustest puhas, läbinud sundusliku ÜKT, maksnud Eesti Vabariigile märkimisväärse summa selle eest, et ei suutnud 65-aastasena teha lõpuni mulle määratud ränka füüsilist tööd, ning lõpuks läbinud ka sotsiaalsete oskuste kursuse, mille tulemusena EV on tunnistanud mind ühiskonnakõlblikuks.