Avalik-õiguslik meedia peaks hoiduma kommertsmeedia võtteist

Mida tähendab avalik päevakord ehk agenda? Meie suured ajalehed armastavad väita, et just nemad kujundavad pilti sellest, millest Eestis kõneldakse ja millest seega ka PEAKS kõnelema. Maikuu algul korraldati kuuldavasti Riigikohtu eestvõttel ümarlaud õigussüsteemi ja meedia esindajate osavõtul teemal "Süütuse presumptsioon ajakirjandusvabaduse tngimustes".

Kaudseist allikaist on tänaseks selgunud, nagu oleksid trükiajakirjanduse esindajad seal väitnud, et avalik-õiguslik meedia ei hoia piisavalt ülal ajakirjandusvabadust, seda tegevat vaid kuus suurt kommertsajalehte. Neist tulevat põhiosa niinimetatud uudistest ja kõneainetest. Sellel ümarlaual olevat koguni väidetud, et kui majanduse jahtumine sunnib päeva- ja nädalalehti kokku tõmbuma, sattuvat ohtu Eesti sõltumatu meedia ja sõnavabadus ülepea.

Sellised väljaütlemised on jätnud mõningase jälje ka avalik-õigusliku meedia osa inimeste teadvusesse ja seepärast on löödud kahtlema, kas peaks ehk ka Rahvusringhäälingu kanaleil otsustavamalt hakkaa sekkuma näiteks kohtutes menetletavatesse juhtumitesse või isegi spetsiaalselt otsima selliseid juhtumeid meie elust, millel võiks või peaks olema väljund politsei- ja kohtumenetlusse. Et ringhääling peaks võtma omamoodi süüdistaja rolli.

Julgen küll arvata, et Eestis on avalik-õiguslik meedia seni suutnud end delikaatselt hoida sekkumast õigusemõistmisse, ja see on igatahes kiiduväärt, mitte aga mingilgi määral taunitav. Kommertsmeedia jõuline pooltevalik paljudes kohtuasjades on pigem olnud kahjuks kui kasuks õigusemõistmisele, õigusriigi aluste tagamisele üldisemalt.

Olukorras, kus Eestis on loodud niigi ülimalt õhuke riik ja suvaline, ka tühine tsiviilvaidlus lahendatakse meil kohtus, on igasugune meedia sekkumine selles olukorras ebaproportsionaalne ja õigusemõistmist mitte ainult takistav, vaid pahatihti tõsiselt väärastav. Eriti veel siis, kui seaduse jõuga ja oma kõrge usaldusväärsuse turvil tegutsev avalik-õiguslik meedia hakkaks neisse protsessidesse ettevaatamatult sekkuma.

Kommertsmeedia esindajad võivad ju küll arvata, et kogu maailm pöörleb nende ümber, kuid elu on pigem näidanud just vastupidist, et enamik nende käivitatud õiguslikke, eetilisi ja muid propagandistlikke protsesse (esikülje lugusid), seahulgas selliseidki, mis on jõudnud õigukaitseorganeisse ja kohtusse, on vaikse ssisinaga sumbunud, tasalülitunud.

Hiljemalt Euroopa Kohtus on paljud meedias haibitud "kurjategijad" saanud õigust, millele osutavad näiteks kunagi Enno Tammeri või ka viimatine pankurd Andres Bergmanni juhtum. Selline praktika peaks kutsuma kõiki meediategelasi, eriti maksumaksja kulul tegutsevaid kanaleid ja nende otsustajaid üles pigem ettevaatusele kui lahmivale aktiivsusele järjekordsete "kurikaelte" paljastamisel.

Avalik-õiguslikul ringhäälingul on täna piisavalt tööd ja tegemist Eesti riigi positiivsel ülesehitamisel, selle asemel et laskuda amatöörlikul juriidilisel tasemel kohtuvaidlustesse ainsa eesmärgiga võistelda kommertsmeediaga niinimetatud päeva kõneaine pärast. Meil pole vaja konkureerida esikülgede ega reklaamitellijate pärast, meie kõigi mure on oma riigi tõsiseltvõetavuse ja usaldusväärsuse tagamine, nii siin kui Euroopas laiemalt.

Kuulmiseni!

20 aastat hiljem: Geniaalsusest hullumeelsuseni on vaid üks lühike samm: Magnusest ja Tõehetkest

20 aastat hiljem: Geniaalsusest hullumeelsuseni on vaid üks lühike samm: Magnusest ja Tõehetkest

Kas kunst peab nõudma ohvreid? Ja siis keda?

Tere päevast! Eelmisel esmaspäeval rääkis kolleeg Andri Maimets sügisel televaatajaid Kanal ekraanil ees ootavast järjekordsest tõsielumängust "Tõehetk". Tegu on siis mänguga, kus inimestele, kes ihkavad saada miljon krooni, esitatakse mitmesuguseid isiklikke ja tema tõekspidamistega seotud küsimusi, millele peab vastama kas jaa või ei ning polügraaf ehk siis vana hea valedetektor otsustab, kas inimene rääkis ausalt tõtt või valetas.
Vaatasin ka mina Ameerika telekanali Fox saadete lühikokkuvõtteid You Tube-ist ja pean ühinema Andri arvamusega, et raske on õelamat ja üksikisikut psüühiliselt muserdavamat "meelelahutust" välja mõelda, seatakse rahahimus stuudiosse läinud inimeste ausus ja kogu nende eraelu luubi alla nende omaste ja parimate sõprade ees.
Ent minul tekkis seoses selle formaadi Eestisse toomisega teisigi küsimusi. Kuidas vastab selline saade andmekaitse seaduse nõuetele isikute delikaatsete andmete kaitsmise osas, sest küsimustele vastates (muide ette kokku leppimata küsimustele) annavad inimesed küllalt suure tõendusväärtusega vastuseid mitte ainult enda, vaid ka teiste inimeste kohta.
Kas neil on olnud kellegagi intiimsuhteid, kas nad kahtlustavad kedagi ebaseaduslikes tegudes, kas keegi on neid ahistanud jne. Rääkimata sellest, et Eesti kontekstis võib esile tõusta ka meie vastuoluline minevik. Kuidas suhtuda näiteks võimalikku küsimusse, kas te tegite koostööd välisriigi luureorganiga, ja selle põhjal selguvasse vastussse? Või näiteks: kas te varastate oma töökohaltselline küsimus on esitatud Ameerika mängus? Kas selle ülestunnistuse põhjal saaks või õieti peaks kellelegi esitama konkreetseid süüdistusi? Ma ei räägi juba kellegi seksuaalse sättumuse uurimisest või haiguste tuvastamisest.
Kuna tegu on salvestatud saatega, siis kindlasti toimetatakse neid saateid ja ka kärbitakse. Ent kelle otsusel jääb sel juhul mõni inimese elu ja tegevusega seotud fakt saatesse, millal mitte? Miks keegi stuudio töötajaist saab midagi eraelulist teada, ja missugusel kujul ta võib seda konfidentsiaalset teavet hiljem ära kasutada?
Ehkki valedetektori meetodit Eestis vähemasti süü kindlaksmääramisel ei saa täna tõendina kasutada, saab suurel ekraanil esinev inimene tahes-tahtmatult oma ülestunnistusega endale igaveseks külge süüdlase sildi, mis võib viia äraarvamatute tagajärgedeni kuni isiksuse degradeerumiseni. Kes võtab siis vastutuse nende inimese saatuse eest? Kas saadet tootev meediakanal, kes inimesele sellega põhjendamatuid kannatusi on põhjustanud, nagu võib välja lugeda ajakirjanduseetika kodoeksist!? Ja kas karistus piirdub vaid eneseregulatsiooni organi, mõne pressinõukogu tauniva otsusega!?
Tegelikult ei tahtnud ma kõnelda niivõrd "Tõehetkest", mille negatiivne mõju Eesti pisikeses ühiskonnas võib olla võrreldav psühholoogilise tuumapommi plahvatusega, tahtsin kaitsta Harju Maakohut selle eest, et tehti otsus mitte lubada ekraanile Kadri Kõusaare skandaalse kuulsusega filmi "Magnus". Loomulikult pole ma seda filmi näinud, kuid mulle piisab täiesti ka kohtu otsusest, millest selgub palju rohkem, kui on välja öeldud pressis ilmunud arvamuskirjutistest. Probleemi iva just selles ongi, et selle filmi puhul pole tegemist niivõrd kunstiteosega kui dokumentaalteose ehk ajakirjandusega, tegelike olude, sündmuste ja inimeste lavastusliku rekonstruktsiooniga tõsieluliste faktide alusel.
Kui filmi käsitleda sellest aspektist, on selge, et niisugune ajakirjanduslik teos ei tohiks tekitada põhjendamatuid kannatusi, eriti inimestele, kes niigi on kõige rohkem kannatanud, ja seepärast tuleb lugeda hagi esitaja taotlust igati põhjendatuks. Et film on leidnud hea vastuvõtu mujal maailmas, osutab vaid seda, kui vähe hoolitakse seal taustauuringuist ja siinsete inimeste võimalikest psühholoogilistest reaktsioonidest sellele filmile. Meenutab kangesti nende ameerika dokumentalistide eelmise sajandi alguse "loomingut", kes piinlikkusetundeta paljastasid põlisrahvaste algupärast elu, esitades seda koomilises, inimväärkust alandavas võtmes. Ilmselt ei lähe mitmel pool mujal eriti korda meie inimeste reaalsed kannatused, vaid ollakse nõus nautima nende steriilseks ja anonüümseks muudetud filmiversiooni.
Kunst nõuab ohvreid, kõlab lennukas lause, kuid ärgem unustagem, et see nõuab ohvreid just kunsti harrastajatelt, igal juhul mitte nende kunsti ohvreilt. Kui kunsti puhul võib veel rääkida kunstilisest kujundist, metafoorsusest, üldistusjõust jne., siis jääb küll arusaamatuks, kuidas puhta küünilise meelelahutusena mõeldud saade pälviks eetilise õigustuse. Paraku, mida rohkem õigustatakse selliseid magnuseid, küllap muudab see ka inimesi üha tuimemaks ja jõhkramaks ning sellist inimhinge lahtirebimist võetakse meilgi samasuguse lagiseva naeru saatel nagu meie suures eeskujus USA-s. Jälgides Eesti ühiskonna viimaste aastate arengut, julgen seda küll tõsiselt karta!

Ajakirjandusvabadus ei võrdu ajakirjanduse kvaliteediga

Maikuu, suur toomepuu! Nagu täna Laululahingus, hõiskas kord Eesti rahvas Jüri Toomepuu reklaami peale, ja valis ta Riigikogusse. Mis on saanud Toomepuust ja tema abil vastuvõetud seadustest? Küllap on need õied ammu tolmu kukkunud. Eesti ühiskond on viimase paarikümne aasta jooksul pööranud oma ajalooraamatus nii palju erinevaid lehekülgi, et keegi ei mäleta enam selle raamatu pealkirjaga, mida oleme üha kiirenevas tempos lehitsenud ja lugeda püüdnud. Ja kes mäletaks, et kunagi oli 5. mai Pravda sünnipäev ja koos sellega ka nõukogude ajakirjanduse päev!?

Üks suuri müstifikatsioone on olnud meie verisulis vabariigis levinud väide, nagu valitseks meil täna erakordselt avar, põhjatu ja õiglane sõnavabadus. Jätaksin sõnavabaduse teema siinkohal siiski sügavamalt käsitlemata, sest mul pole soovi asjaomaste organitega kohtuda ja arutada nendega koos teeklaasi taga selle üle, kas ma pole oma kahtlustes näiteks mõne naaberriigi mõju all. Küll aga räägiksin pisut ajakirjandusvabadusest ja mitte omapäi, vaid just nüüd lansseeritud järjekordsest Freedomhouse'i edetabelist lähtudes, kus Eesti on 16 punktiga Ida-Euroopa riikide seas suisa esikohal.

Freedomhouse'i edetabeleid on meie meediakontsernid ja nende väljaannete juhid juba palju aastaid uhkusega esitlenud kui meie ajakirjanduse eriti kõrge kvaliteedi näitajat. Selle indeksi formaalne hinnang ühiskonna seisundile on nõnda osava ümberütlemisega transformeeritud ajakirjanduse kõrge kvaliteedi näitajaks. Kas see on ikka nii? Indeksi koostamise metoodikast pisut hiljem lähemalt, aga vaadakem parem, missuguste riikidega siis meie ajakirjandusvabadust viimases Freedomhouse’i uuringus võrreldakse.

Oma 16 punktiga jääme näiteks küll alla "demokraatia hällile" Jamaicale, kus piiranguid on vaid 15 punkti jagu. Oleme aga samal tasandil tuntud meediariigi Saint Lucia ja selle üsna suure naabri USA-ga. Mitme punktiga jääme siiski alla veel Uus-Meremaale ja teisele Okeaania saareriigile Palaule. Lääne-Euroopas pole me küll sama edukad kui idas, jagaksime siin alles 13. Kohta, teisalt selliste vanade ajakirjandusmaade nagu Saksamaa, Iirimaa ja vürstiriigi Monacoga. Teisalt oleme koguni 3 punktiga ees Suurbritanniast. Paras inglastele, vaba ajakirjanduse kodumaale!

Ida-Euroopas edestame tõesti nii Tšehhiat, Leedut kui Lätit ning ka viendana olevat Slovakkiat. Viimase puhul tuleks küll kohe lisada, et peagi hakkab seal kehtima selline seadus, mis keelab riigijuhte karistuse ähvardusel üldse kritiseerida. Niipalju siis reaalsest ajakirjandusvabadusest!

Mida kõigest eelnevast järeldada? Mitte midagi, sest ajakirjandusvabaduse reitingud ei kajasta kuidagimoodi ajakirjanduse sisu ega ka selle kvaliteeti. 0-30 punkti võib saada ajakirjandust väidetavalt piiravate seaduste, või vastupidi, seda tagavate seaduste puudumise, eest; 0-40 punkti saab anda poliitilise surve ja kuni 30 punkti majandusliku surve eest ajakirjanduse eneseväljendusele. Arvestust peetakse 23 teema põhjal.

Kui vaadata konkreetsemalt Eesti kohta tehtud raportit, siis selle sissejuhatusest leiame üheks "kaalukaimaks" argumendiks riigi sekkumise kohta ajakirjandusse väite, nagu oleks Kodakondsus- ja Migratsiooniameti juht Mari Pedak eraviisilises vestluses põhjendanud pressiesindaja Mart Soidro vabastamist sellega, et ta kritiseeris presidendivalimiskampaania ajal keskerakonna ja Savisaare tegevust. Me mäletame seda juhtumit, mis käis põgusalt läbi ka meie pressist.

Olgu lisatud, et tänaseks on ka Mari Pedak vabastatud ametist. Kui ookeanitagune uurimisasutus aga opereerib niisuguste "vettpidavate" argumentidega, siis tekitab see küll vähemasti küsimuse, kes ja kuidas neile neid raporteid saadab ja missugusel tõendatavuse tasemel need on. Samasuguseid eraviisilisi süüdistusi kellegi vabastamise põhjusena ajakirjandustöölt võivad küllap paljud meist tuua oma pikalt tööteelt nii mõnegi, kuid tavaliselt me ei kiirusta nendega Freedomhouse’i või Rahvusvahelisse Pressiinstituuti, sest teame, et see võiks sulgeda meile üldse tee ajakirjandusse.

Kui aga lähemalt vaadata nn üleminekuriikide raportit samalt Freedomhouse’lt, seda küll 2005. aasta materjali põhjal, siis täheldame, et Eesti areng viimase 10 aasta jooksul on selle organisatsiooni meelest toimunud ühiskonnas tervikuna, seadusandluse ja tsiviilprotsesside osas, aga ajakirjanduse kaalu kasvule ühiskonnas ega paranenud kvaliteedile ei leia me sealt mingit ülistuslaulu, tegemist on iseenesest mikroskoopiliste muutustega.

Raporti põhjal tõdetakse siinse sõltumatu ajakirjanduse kohta küll, et turg on Eestis imepisike ning seetõttu väljaannete sõltuvus reklaamist suur ning pole välistatud ka poliitilised tellimused. Freedomhouse’i põhimure seostub aga hoopis venekeelse ajakirjanduse olukorraga Eestis, mis osutab, mida tegelikult selline rahvusvaheline ühendus meilt otsootab ja soovib. Igatahes mitte seda, kui hea või tasakaalustatud või kaalukas ühiskonna toimivuse seisukohalt on meie eestikeelne ajakirjandus. Seepärast on väga naljakas taas ja taas kuulda ja lugeda, kuidas meie ajakirjandusjuhid aegajalt võrdsustavad eesti ajakirjanduse väidetavalt kõrge taseme selle ookeanitaguse üsna formaalse reitinguga, mis kajastab hoopis eeldusi, aga mitte tulemust. Tulemuste hindamiseks on teised, kohalikud kriteeriumid, näiteks ajakirjanduse usaldusväärtus, aga see on juba omaette jutt.