Rahvusringhääling vajab hapnikku!

Panen siia blogisse üles oma kirjutise, mis avaldati 22. veebruaril Kesknädalas. See puudutab minu mälestusi kunagisest tööst Eesti Raadios ja seejärel ka võimu jõul moodustatud ebaloomulikus Eesti Rahvusringhäälingus, mis saab peatselt 10-aastaseks. Meenutagem, et Eesti Raadio sai detsembris 90-aastaseks. Võrrelgem - Eesti Vabariik 99 ja ER 90. Kas te ei tunneta selles mentaalset sidet? Kahjuks pole ERR lisanud midagi olulist meie avaliku arvamuse horisondile ega ka ajakirjandusse. Miks? Teame kõik seda väga hästi, aga vähesed julgevad tunnistada. Juhtimispõhimõtted on allutatud otseselt võimule, seda nii nõukogu kui tegevjuhtkonna kaudu. Pikemalt sellel peatuma ei hakka, sest olen sellest rääkinud ja kirjutanud korduvalt, aastaid. Nüüd räägitakse tõejärgsest ajastust, aga rahvusringhäälingus algas see juba ligi 10 aastat tagasi. 

Oma artikli lõpus tõstsin esile paar nime juhatuse esimehe kandidaatidena. Ain Saarna kandideerimisest sain teada vahetult enne artikli avaldamist. Ent nõukogu kõrvaldas ta nimekirjast esimesel võimalusel. Mida sellest poliitpropagandistlikust organist muud oodatagi!? Ain on tegelikult meie meediamaastikul ainus inimene, kes kannab endas jätkuvalt Eesti Raadio vaimu ja kellel on reaalsed kogemused ja teadmised selleks, mida meie kuulajad-vaatajad tegelikult vajavad. Lisaks ülimalt soliidne ja aus juhtimiskultuur. Lisasin siiski ka Mart Luige nime, sest teadsin, et poliitiline nõukogu hakkab sinna suruma kahe suurima meediakontserni jooksupoisse. Nii ka läks. Igal juhul Mart Luik on minu meelest neist kolmest parim valik just professionaalsuse tõttu. Peale selle tunneb ta venekeelset meediat oma kunagise töösuhte tõttu Moskvas. See on väga vajalik eelseisvatel kuudel, kui seisame tõsiste valikute ees meie venekeelse elanikkonna hõlmatuse tõstmisel, aga ka suhtes Lääs vs Venemaa. Kuna meie lõpuks ei otsusta oma tuleviku üle, on hea selleks igati valmistuda. 

Panen nüüd üles selle artikli sellisel kujul, nagu see Kesknädalas ilmus, sest vaevalt on ka mu FB enam kui 2700 sõbra hulgas palju neid, kes Kesknädalat reeglina loevad. Oleksin võinud panna ka üksnes lingi mu kirjutisele, kuid siinset eelnevat teksti mõtestamaks tuleb see liita selle praeguse aktuaalse arvamusavalduse juurde. Jääme lootma valikute mõistlikkusele ja sellele, et see ebaloomulik moodustis saab uue hingamise.

Rahvusringhääling vajab uut hingamist

Alustaksin oma esimestest kogemustest Eesti rahvusringhäälingu eellases, nõukogudeaegses Eesti Raadios. Päris esimene kokkupuude raadioga oli ühes algklassis, kui tollane legendaarne muinasjutuvestja Karl Ader kutsus mind ühte  lastesaatesse. Hirm oli suur juba sellesse majja sisenemisel. Eelnenud Stalini aeg oli jätnud majale kõva pitseri. Kõikjal olid pseudoklassitsistlikud interjöörid, pimedad stuudiod, paksud eesriided akende ees. Ühesõnaga, elanikkonna tõhusa poliitilise töötlemise keskus, kui uskuda tolle ajastu tänaseid kriitikuid. Loomulikult mina midagi sellist toona ei kogenud. Loomulikult hiljem, kui seal majas juba 1970. aastate lõpul töötasin, hakkasin tsensuuri mõjust rohkem aru saama. Enne aastat 1980 oli vaba mõte juba sedavõrd tasalülitatud, et rakendus talitsev enesetsensuur. Sellest hoolimata leidsime meelelahutussaadetes pilusid selle pilamiseks. Töötasin 1977-81 algul mittekoosseisulise toimetajana ja hiljem uudiste- ja noorte saadete toimetuses. Legendaarse jalgpallimatši järel  suleti mulle eeter ning seejärel ka kogu raadiomaja uks. Ent 1980ndate keskel olin tagasi välisautorina. Miks sellest nii pikalt kirjutan? Sest just raadioaastad on mõjutanud minu suhtumist elektroonilisse meediasse ja ajakirjandusse kõige rohkem. Lisaks ka 1990. aastate algul töö Kuku raadios, mis peagi tähistab oma 25. sünnipäeva.

Tagasi vaba Eesti raadiosse

Loobusin 1995 minemast Riigikogusse, sest mind kutsuti Eesti Raadio juhatusse. Tegutsesin seal aastani 2000, kuni uus, Mart Laari juhitav, valitsus „loomulikult“ ei lubanud mind enam tagasi valida. Siiski suutsin taas murda ennast raadioeetrisse nii-öelda tagauksest ehk välisautorina ning aastakümne keskel sain kutse tulla tagasi koosseisuliseks toimetajaks. Olime Neeme Brusiga enne seda käivitanud „Rahva teenrite“ saate, jätkasin Siim Kallase jälgedes ja pea sama kaua „Mnemoturniiri“ juhtimist ning tegin palju muud põnevat.

Mingil hetkel otsustati Eesti Raadio ja Eesti Televisioon ühendada Eesti Rahvusringhäälinguks. Muide, sellele järgnes ka absurdse klaaspalee projekteerimine Mustamäe metsa, mis neelas kümneid miljoneid eurosid. Ehkki juba enne aastat 2000 olime Eesti Raadio juhatuses pakkunud uue telemaja ehitamist Gonsiori 21 hoovile.  Tollal lükati see tagasi, kuna varjavat naabruses oleva väärikate inimeste elamu päikest. Enam vist ei varja? Olin siis ja olen ka täna kriitiline selle otsuse suhtes. Eesti Raadio oli juba siis pikaajalise kultuuriga meediaasutus (tänaseks juba 90-aastane). ETV oli sündinud Stalini aja järellainetuses ning kandis endiselt tugevalt selle ajastu märke. Tegelikult võimulembuse, staaritsemise ja ka amatöörluse märke. Muide, just kergekaalulisusele viitamine ETV tegevuses sai saatuslikuks 2011, kui ERR-i juht Margus Allikmaa sundis mind lahkuma (väites, et ma enam ühtki raadiosaadet teha ei saa), viidates „ebasõbralikkusele“ kolleegide suhtes. Olin intranetis kritiseerinud mõningaid ETV ülekandeid tehnilise eputamise ja sisutühjuse pärast. Raadiokolleegide suhtes polnud ma kunagi kriitiline olnud, mida tunnistas ka südamlik hüvastijätt Vikerraadios juunis 2011. Kirstukaas löödi tegelikult kinni siis, kui julgesin Pealinna lehes positiivselt esile tõsta vast loodud Tallinna Televisiooni, kui alternatiivi ETV-le ja kommertskanaleile. Mõistsin toona, et ehkki sisekujundus rahvusringhäälingus oli muutunud, siis mõtteviis ja hoiakud läinud tagasi aastakümnete taha. Sellest sain aru eriti siis, kui mind välistati igasuguste poliitilise kontekstiga saadete tegemiselt. Just see oli tegelikuks põhjuseks, mis sundis mind olema kriitiline rahvusringhäälingu programmipoliitika suhtes.

Ootused uue juhtkonna suhtes on kõrgel

Mullu detsembris kutsuti mind osalema Vikerraadio hommikuprogrammis. Vastuvõtt oli üllatavalt soe ja sõbralik, ehkki minu tegevust ega kogu Tallinna Televisiooni polnud rahvusringhäälingus viie aasta jooksul kunagi heade sõnadega meeles peetud. Tundsin koos kolleegidega rõõmu uute ja ilusate ruumide üle ning vestlesin mõnusalt saatejuhi Taavi Libega, kelle küsimustest kumas läbi soov näha, et ma ärrituksin. Jah, tele-eetris tunnen ennast vahel halvasti, kuid 30 aastat raadiokogemust on mul alles ning vestlusest kujunes nauditav, loodetavasti ka küsija jaoks. Ühtaegu mõtlesin, kas siis tõesti eksisteerivad kaks erinevat Eestit, kas rahvusringhäälingus usutakse, et nemad tegutsevad õige Eesti huvides, meie TTV-s aga selle õõnestamiseks?! Selline hoiak ei saa ju olla õige, see ei saa tulla tuulest, nagu luuletaja ütleks. Selle taga on juhtkonna hoiak ning rahvusringhäälingut suunanud poliitiliste jõudude erakondlikud valikud, minu jaoks tegelikult ka Eesti kui demokraatia ning vaba ajakirjanduse suhtes ebasõbralik mõtteviis. Seesama tsensuuri õhkkond, nagu kogesin 1980. aastate algul, kui mulle samuti ühe partei soovil „igaveseks“ suleti uks.

Vaatasin üle-eelmisel nädalal TV3 saadet „Kuuuurija“, kus Katrin Lust ühe ärimehe ilmse tagakiusamise ja terroriseerimise taustal tõi välja ka ERR-i vaadatuima saate „Pealtnägija“ ja selle juhi Mihkel Kärmase „poolevaliku“. See jättis õhku väga ebameeldiva küsimuse: kas tõesti lisaks võimutruudusele sõltub ERR-i uuriv ajakirjandus ka materiaalsest huvist? Selle peale meenusid ülisoodsad reportaažid Eesti Energia objektidelt, ehkki Andres Raid Tallinna TV-s on korduvalt tõestanud selle riigifirma kaudu mõtlematult või ka kellegi jaoks väga kasumlikult lastud välja voolata sadu miljoneid eurosid. Või üldse madal profiil suurimate riiklike korruptsioonijuhtumite kajastamisel, kui tänaseni vaieldav uurimine Tallinna TV-s tõsteti samas saates eredasse valgusvihku. Seepärast tunnen väga muret, mis saab ERR-i uute juhtide valimisest, sest olen endiselt Eesti Raadio patrioot ning loodan, et ka selles asutuses kujuneks raadiost teatav alternatiiv televisioonile, nagu see oli 50 aastat, kuni raadiot ei surutud TV-ga samasse Prokrustese sängi. Kuuldavasti kandideerib tippjuhi kohale ka palju aastaid Tallinna avalike suhete eest vastutanud Ain Saarna, keda mäletan tasakaalustatud juhina veel Eesti Raadio ajast. Samuti teatas kandideerimisest teleproff Mart Luik. Igatahes soovin ERR-i uuenenud nõukogule kainet mõistust valiku tegemisel, et ERR vabaneks lõpuks (enese)tsensuuri ja võimutruuduse ahelaist.

http://kesknadal.ee/est/uudised?id=28307

Kas valetamine parandab Eestit?

Mulle on korduvalt öeldud, et ära kirjuta oma blogis või Facebookis, mida tegelikult mõtled, sest meie valitsejatele see ei meeldi. Kirjutan nüüd, sest meie valitsejad mulle ei meeldi ka täna. Asi pole erakondades,vaid selles kohutavas enesesalgamises ja pettuses, mida on tehtud  võimule saamiseks. Oleksin isiklikult võinud olla võimul juba 22 aastat, aga loobusin sellest, sest sain aru, et võim korrumpeerib. Ka ausamaid meie hulgast. Ma oleksin väga ettevaatlik toetamaks tänaseid võimulolijaid, eriti SDE ja IRLi ridadest, kes on reetnud Eesti valijaid juba kordades.

Eestis tuleb olla ettevaatlik oma arvamust avaldades

Ma pole enam mitu päeva kirjutanud sellest, mida arvan Eesti elust ja peavoolumeediast. Täna oli kosutav lugeda Postimehe lisast "Arvamus ja kultuur" Tehnikaülikooli rektori Jaak Aaviksoo arvamuslugu "Kui tõde hääletatakse". Ta kaitseb seal, muidugi äraspidisel kombel, alternatiivmeediat. Näiteks: "Alternatiivmeedia on oma loomult kogukonnademokraatlik - inimeselt inimesele suhtlusruum, kus saatja-vastuvõtja suhe on ahistamata igasugustest välistest piirangutest." Lisaks irooniale siiski ka väga huvitav tõdemus nn populismi kohta: "Populismisüüdistus on elitaarne kriitika inimestele meeldivate, ent (väidetavalt) pikas perspektiivis kahjulike poliitiliste seisukohtade suhtes. Selle põhjal jagatakse inimesed tahes-tahtmata kahte lehte: need, kes  teavad, mis neile hea on, ja need, kes ei tea ja vajavad võimu/eliidi eestkostet." Edasi leiab ta alternatiivmeedias toetust ka sõnavabadusele, mis on muidugi revolutsiooniline väide.

Ei hakkaks akadeemiku artiklit rohkem analüüsima, kuid tundub, et ka meie meie mõttegigandid on lõpuks aru saanud, et Eesti ei saa edasi minna männijuurika taseme mõtteviisiga maailma asjades, veel vähem meie riiklikus poliitikas, mis on muutumas üha enam mustvalgeks ja alternatiive eiravaks tormamiseks Maginot' liinide ehitamisse idapiiril. Esmaselt on vaja kaitsta oma riigi elanikkond sotsiaalselt, eesti kultuur ja selle järjepidevus (nagu ka okupatsiooniaastail), alles viimases hädas ehitada mingeid kohutavaid sõjalisi müüre ja võõrbaase meie lähinaabrite vastu., et neid ärritada ründama. Isegi Konstantin Pätsi kogemus on siinkohal väga palju kasuks.