pühapäev, 18. märts 2007

Ajalehtede arvamuskülgi valitsevad põhimõttelised küsimused,

...koalitsiooniläbirääkimisi marginaalsed nüansid
Meediakommentaar 19. märts 2007
Tere taas! Meediat täidavad juba teist nädalat loodava valitsusliidu läbirääkimistelt läbikostvad üksiksõnumid kui rindeteated, millest enamik on küll nii fragmentaarsed ja käsitlevad marginaalseid nüansse, nii et mingit terviklikku ettekujutust sellest kauaoodatud uuest suunast, mida on pikisilmioodatud, pole lihtsalt võimalik luua. Olen isegi teinud kaks arutelusaadet püüdega osutada neile strateegilistele valikutele ja põhimõttelistele küsimustele, millega neil läbirääkimistel peaks tegelema. Paraku paistab, et mingit terviklikku kontseptsiooni või programmi sealt pole loota, üksnes paberit sajakonna üksikfraasiga.
Kummaliseks muudab olukorra eriti see, et viimastel kuudel on meie ajakirjanduse arvamusveergudel tõstatatud tegelikult vägagi olulisi paradigmaatilisi küsimusi, millele peaks uus valitsus nii või teisiti oma programmiga kaasa kõlama. Näiteks Postimehe arvamuskülgedel küpseb diskussioon selle üle, mis suunas peaks arenema Eesti haridussüsteem, olgu või paari viimase nädala jooksul ilmunuist nimetatud Indrek Neiveldi, Rein Raua ja viimati Kersti Kaljulaiu kirjutisi koos Jaak Aaviksoo ja Andres Keevalliku kommentaaridega. Liialdamata võib öelda, et haridussüsteemi areng ja kvaliteet on ju Eesti arengu tänane võtmeküsimus. Mida oleme seni kuulnud selle kohta koalitsiooniläbirääkimistelt? Vaid seda, et õpetajate miinimumpalk võib tõusta keskmise palga tasemele. Ent mis saab meie ülikoolidest ja tudengkonnast kahanevate põlvkondade taustal, avalik-õiguslike ülikoolide ainelise baasi drastilisest mahajäämusest Euroopa kesktasemega võrreldes, teadus- ja akadeemilise potentsiaali vaiksest kokkukuivamisest?
Või David Vseviovi või Martin Ehala äsjased kirjutised Postimehes ja Evi Arujärve sari kirjutisi Eesti Päevalehes, mis keskenduvad meie identiteedi probleemidele keerukate ajaloosündmuste valguses, vajadusele leida kooskõla Euroopaga, millesse nii kangesti tahame kuuluda, kaotamata ga samas oma rahvuslikku väärikust ega isikupära ning ühtaegu tagades oma ühiskonda kuuluvate erineva keele ja kultuuritaustaga inimeste konstruktiivne kooselu. Pronkssõduri teema ühekülgne domineerimine valimiskampaanias on ju pigem teravdanud neid vastuolusid nii ühiskonna sees kui Euroopa taustal. Kuidas sellist kahetsusväärset arengusuunda siiski hakata muutma, ja kas selleks piisab vaid lubadusest hakata venelastele rohkem eesti keelt õpetama, aga samas "keelatud rajatised" kõrvaldada!? Ei tundu just eriti tervikliku ja perspektiivse programmina.
Või Toomas Pauli, Enn Vetemaa ja teiste kirjutised inimese õigusest väärikalt vananeda ja surra ehk siis meditsiini ja sotsiaalhoolde sellistest üldhumanistlikest aspektidest, mida kindlasti ei lahenda vaid meditsiinitöötajate kohatised palgatõusud, vaid mis pigem sunnivad küsima, kui humaansetel väärtushinnangutel meie ühiskond ülepea põhineb. Ehk oleks ükskord aeg lõpetada ahnuse ja rahahimu kire õhutamisest või hakata tegelema ellusuhtumise niisuguse muutmisega, mis orienteeritud üksnes nautlemisele, tarbimisele ja elupõletamisele. Miks ei kosta valitsusläbirääkimistelt midagi näiteks kasiinonduse kahjuliku mõju kohta, mille üle on ka juba tükimat aega käinud meie ajalehtede veergudel tõsised ja murelikud arutelud!? Tulumaksu alandamine pigem ahvatleb osa sellest rahast loovutama "ühekäelisele röövlile", nagu kasiinode mängumasinaid on maailmas hakatud tabavalt kutsuma.
Või kui kõnelda märksa pragmaatilisematelgi teemadel. Mida oleme kuulnud vastuseks Anto Raukase ja viimati Valdo Randpere asjalikele kirjutisele ajalehtedes selle kohta, et ulmeliste plaanidega tippida meie rannikumeri täis tuulegeneraatoreid, ei lahendata kuidagi lähema kümne aasta perspektiivis kasvavaid energeetikaprobleeme, vaid kiireimas korras tuleks otsustada, mis tuleb paratamatult kahaneva põlevkivienergeetika asemele, et peaksime juba täna näiteks langetama otsuse omamaise tuumajaama ehitamise kohta?! Energeetikaküsimuste arutelul lükati tuumajaama küsimuse arutelu lihtsalt ebamäärasesse tulevikku.
Olen varem olnud üsna kriitiline osa meie ajakirjanduse võime üle ühiskonnas lahendamist nõudvaid tõiseid probleeme teadvustada. Tuleb aga tunnistada, et just arvamuskirjutised ja eelkõige Postimehe AK-lisa ilmumahakkamine on märgatavalt tõstnud meie avaliku diskussiooni taset ja sisukust. Paraku tundub, et valimiskampaania eufooriast uimastatud poliitikud pole veel sellest aru saanud ega niiöelda ärganud, sest ma pole enam kuude viisi lugenud tipp-poliitikute enda arvestatavaid seisukohti neissamades küsimustes. Seepärast tundubki, et käimasolevate valitsuskõneluste agenda ei vasta enam oma kvaliteedilt meie arvamusliidrite poolt ajakirjanduses kujundatud kõrgetasemelisele diskussioonile ega ühiskonna ees seisvaile tegelikele väljakutsetele. Tahaksin loota, et ma eksin!

Valimised läbi: võitsid raha ja ahnus!

5. märtsi meediakommentaar

Eesti valimised on läbi, aga põhjanaabrite soomlaste juures alles kahe nädala pärast ees. Ehkki Eesti ja Soome poliitilist olukorda on raske võrrelda, võiks ehk püüda võrrelda veidi valimiskampaania meediakajastust. Juba varem on korduvalt rõhutatud, et Eestis jäid erakondade vahelised arutelud suhteliselt üldsõnalisteks ja keskendusid mitmesugustele konkreetsetele rahalistele lubadustele, mille reaalsust ja teostatavust ei püütudki tõestada.
Põhjanaabrite juures arutletakse iseenesest märksa detailsemate, kuid samas ka realistlikumate reformide üle. Teisalt, Soomeski on tekkinud olukord, kus kaks suurt paremparteid lähenevad nüüd teineteisele ning sotsiaaldemokraadid on sattunud omamoodi kahe tule vahele. Viimased üritavad oma valimiskampaanias nüüd dramatiseerida olukorda ja muuta seda maailmavaateliseks lahinguks kodanluse ja palgasaajate vahel. Kas võiks see anda tulemuse? Igatahes Soome ajalehed praegu kahtlevad sellise taktika edus.
Tundub, et Eestis võitsid eelkõige need erakonnad, kes suutsid oma valimiskampaanias rõhuda selgelt maailmavaatelistele valikutele ning oma toetajaid selles ka veenda. Reformierakonna selge ja küllaltki kompromissitu parempoolsus ning Isamaa ja Res publica liidu rõhutatud konservatiivsus, aga ka sotsiaaldemokraatliku erakonna üsna väljapeetud eetilistele ja üldhumanistlikele väärtustele orienteeritud kampaania tõid seekord edu.
Seevastu Keskerakonna keskendumine oma propagandas vaid ainelistele väärtustele ja isiklikule kasule ei vasta ilmselt selle erakonna toetajate küllaltki vasakpoolsele väärtuskuvandile ning seetõttu ei saavutanudki erakond ilmselt loodetud valimisvõitu. Veelgi ilmsemalt kaotas oma kampaaniaga Rahvaliit, kes püüdis näidata end sotsiaalse õigluse parteina, ehkki tema toetajaskond on seni selgelt olnud maarahva jõukam osa, kes viimastel aastatel on eurotoetuste toel muutunud märksa selgemini pigem parempoolseks survegrupiks kui külakehvikute esinduseks. Ka roheliste ideoloogiline kuvand jäi lõpuks üsna ebaselgeks, tegu polnud uue maailmavaatega, vaid pigem ühe asja erakonnaga ehk siis projektiparteiga.
Üsna tuntav mõju seekordsete valimistulemuste kujunemisele oli aasta ja enamgi tagasi alanud poliitilistel protsessidel, milles ka meedial on olnud oma osa. Mustadeks ja valgeteks erakondadeks jagamine, mis sai hoo juba eelmise aasta presidendivalimiskampaanias, mõjutas selgelt ka seekordseid valimistulemusi, sest tugevdas ideoloogilist vastasseisu ning tõi valima märksa rohkem inimesi, kes ehk teistsuguses olukorras oleks seda teinud. Ainsaks põhjuseks saab olla maailmavaateline aktiviseerumine ehk siis kartus oma senise eluviisi võimaliku muutumise ees või siis ka selge soov valitsevat väärtusskaalat muuta.
Kui rääkida meedia osast valimistulemuste kujunemisel, siis jääb siiski tõdeda, et massiivne valimisreklaam mängis lõpptulemuse kujunemisel märksa rohkem kaasa kui ajalehtedes avaldatud erakondade seisukohad või tele- ja raadioeetris toimunud debatid. Eelpool nimetatud põhjustel hägustas jõuline reklaam osa erakondade kuvandit nende valijate silmis, teiste puhul, eelkõige aga Reformierakonna osas andis kinnitust rõhutatud edukultusele ja ainelise heaolu prioriteetsusele, mis ilmselt ongi tänase Eesti elanike enamiku liikumapanev jõud. Majandusliku kasvu harjal olekski olnud raske teistsugust tulemust loota, eriti kui selget maailmavaatelist debatti ei toimunudki.
Kuulmiseni!