Paranoiline Eesti

Wikipedia kirjutab: Paranoia on psüühikaseisund, mille vältel kogeb inimene püsivaid luulumõtteid, viirastusi ja veendumust, et teda ähvardab oht. Paranoia tekkepõhjused võivad olla nii bioloogilised, psühholoogilised kui keskkondlikud, mõnikord on paranoia seotud ka vaimse haigusega. Paranoiast vabanemiseks on tõhusaim meetod teraapia, äärmuslikel juhtudel ka ravimid.

Paranoiat iseloomustavad püsivalt kestvad luulumõtted või luulumõtete kompleks. Sümptomid avalduvad enamasti hilises täiskasvanu- või keskeas. Kaaskodanikel või lähikondlastel võib tihti olla raskusi paranoiliste indiviidide äratundmisega, sest kui luulud välja arvata, püsivad kannatanute kõne, käitumine ja emotsioonid tavapärasena.

Paranoilise häirega isikute kõige sagedasemad käitumismallid kipuvad olema umbusaldus, vaidlushimulisus ja veendumus, et neid kritiseeritakse või tahetakse ära kasutada, samuti ülim valvsus ja pinges olek. Tihti on neil raskusi andestamisega.^[ Paranoilised inimesed väldivad teistele oma isikliku info jagamist, kartuses, et seda võidakse hiljem nende vastu ära kasutada, ning otsivad teiste öeldus või pilkudes tagamõtteid. Suheldes on nad eemalolevad ja armukadedad, samuti agressiivse reageerimismaneeriga. Seetõttu on paranoiliste inimeste lähisuhete loomine ja nende püsivana hoidmine oluliselt raskendatud.

Lugedes Postimeest, näiteks selle ajalehe äsjast juhtkirja, 

ei saa ma üle sellest, et mitte ainult ajaleht, vaid ka Eesti 

nn ameteid vaevavad tõsised psüühilised probleemid. 

http://arvamus.postimees.ee/4128709/juhtkiri-venemaa-puudis-eestis-argitada-jarjekordset-sambatuli

Kellele on vaja sellist idiootsust ja miks? Võtke siis juba püstol lauasahtlist 
ja tulistage iga venelase suunas!

Hammastest ja Eestist

Kirjutan täiesti isiklikul pinnal, ilma et keegi teine peaks kuidagi solvuma või kurtma. Ei taha ka kommentaare.

Mul on 63-aastase inimese hambad. Lapsepõlves oli mul probleeme, osa piimahambaid tõmmati välja, hiljem ka mõni püsihammas, sest teisti ei saanud. Selline oli aeg. Sellest ajast on jäänud nii positiivseid kuid kohutavaid menutusi. Positiivseid seetõttu, et mu armas ema, kelle lahkumisest 2. juunil möödub 25 aastat, kinkis mulle iga piimahamba eemaldamisel jäätise. Igavene rahu temale! Varsti kohtume. Ühtlasi pean lisama, et tema surma taga on meie perearsti-süsteemi eelkäija ehk polikliinikuarst, kelle rumalad ja pahatahtlikud diagnoosid viisid selleni, et ta juba 73-aastasena mingi tühise põhjuse (soolesulgus)  tõttu pidi lahkuma. elavate kirjast. Ent eks meie Haigekassa süsteem sünnitab samasuguseid juhtumeid täna juba sadades ja tuhandetes kordades. Nii et ma ei kurda. See oli Eesti Vabariigi taasiseseisvumise valus hind.

Küll aga tahaksin rääkida hambaravist. Veel 1990. aastate algul uskusin, et ma saan ravi oma hammastele mõistliku hinna eest. Külastasin siis oma kodumajas Tartu mnt 6 hambaravi kabinetti, kus sain ravi hammastele, muidugi teadmata, miks ja mil määral see tegelikult toimis. Maksin kroonides, ikka mitu tuhat krooni, vastu piiksumata. 

Paraku ei taganud see ravi minu hammaste tulevast heaolu, pigem vastupidi, sest enamik hambaid oli suretatud. Valu ei ole, aga hammas pisitasa kaob. Mõne aasta eest hakkas osa neist surnud laipadest iseeneslikult lagunema jne. Paraku polnud mul enam finantsilisi võimalusi sama ravikoha kasutamiseks ja tänaseks pole enam ühegi neist kasutamiseks. Lepin sellega, et kuni surmani üritan hoida suus neid nii palju, et saan korralikult rääkida!

Ent 25 aastat oma hambaid puhastanud, sealhulgas elektriliste hambaharjadega ja kallite pastadega, olen veendunud, et suudan ka edaspidi rääkida ja süüa ilma, et ma peaksin maksma kümneid tuhandeid eurosid igasugu pseudodoktoreile, sellisele kohutavale maffiale, kelle nimeks on dentistid. Jõudu soomlaste petmisel, mina ei taha olla sama rumal. 

Valitsus. Kas ikka valitseb?

Olen jälginud uue valitsuse esimeste kuude tegevust. Mul on raske aru saada, mis on selle valitsuse nägu, kes seda juhib ja miks. Koalitsioonivalitsustel reeglina polegi ju oma nägu või see on väga moonutatud, ebareaalne, imaginaarne. Kõigile midagi, aga kellelegi mitte eriti. Täpselt nagu praegu - kõigilt palju nõutud, aga vähestele vastu antud. Tulumaksuvaba miinimumgi alles 2018, kui me ei tea, kes on selleks ajaks valitsuses.

Siiski, kui Reformierakond juhtis valitsusi, mängis see erakond teised üle, oli siis peaminister Ansip või isegi Rõivas. Kontrolliti ettevõtlust ja sealt saadavaid andameid, kontrolliti EL-i toetusi ja suunati endale lähedastele ettevõtjatele, kes on seejärel astronoomiliselt rikastunud ja Rail Balticuga rikastuvad edasi. Juhiti otseselt nn õiguskaitseorganeid ehk jõustruktuure (koos IRL-iga muidugi), kes jälitasid ohjeldamatult opositsiooni, eriti Keskerakonda, lavastades laest võetud süüdistusi nagu Savisaare puhul, või ka mujal inimeste vastu, kes julgesid vaidlustada Reformierakonna diktatuuri. Tõeline maffiariik!

Nüüd me mingit muutust ei näe. Proks ja KaPo möllavad edasi, ehkki Keskerakond peaks nagu riiki juhtima ja lõpetama selle totaalse ebaõigluse, mis viimaste 18 aastaga on ühiskonnas sünnitatud. Kuuleme vaid udujuttu meie õigussüsteemi õiguspärasusest jne. blablablaa. Ühtki Reformierakonnaga seotud korruptsiooniskandaali pole viidud uurimise alla, rääkimata süüdistuste esitamisest. Samal ajal Reformierakonna algatatud süüdistused elavad oma elu edasi ja moonutavad Eesti õigusriiki ja mõjutavad inimeste vaba tahet, mis peaks selguma eelolevail valimistel. Raske on uskuda, et see teostub, kui Reformierakonnal lubatakse süüdimatult kasutada rahvusringhäälingut, rääkimata kommertsmeediast, et igal moel hävitada Keskerakonna ja koos sellega kogu valitsuse usaldusväärsust. Miks? Miks peaminister ja Keskerakond vaikib ja vaid noogutab, selle asemel et panna piiri sellele laimule ja valedele, mida Reformierakond koos truu peavoolumeediaga takistamatult levitab. (Kristen Michali mull eestikeelsest haridusest lasteaias ETV uudistes! Keegi vahele ei sekkunud ega karjatanud nagu Ratase kuulsa intervjuu puhul.) Tore on olla ümmargune ja näiliselt teflonpinnaga, aga mingil hetkel, kui seda pinda piisavalt kraabitakse, kõrbeb selline hoiak ka teflonil põhja. Kui mitte enne, siis oktoobris.

KAMMELJAS: Soome kaugeneb meist üha

KAMMELJAS: Soome kaugeneb meist üha

Soome kaugeneb meist üha

Olen olnud üle paarikümne aasta nii või teisiti seotud Soomega. Juba 1990 hakkasin tegema anonüümselt kaastööd Helsingin Sanomatele Eesti laulva revolutsiooni aegadest. Seejärel olin palju aastaid Oulu ajalehe Kaleva kolumnist, ehkki Mart Laar saatis mu peale toimetusse kaebuse, et ma ei kujutavat Eesti olusid objektiivselt (temale sobivalt). Kirjutasin muu seas Hermann Simmi afäärist ehk mafialaadsest koostööst Tallinna ja Helsingi politsei vahel, mille peale mind kutsus Hannes Kont vestlusele Kaitsepolitseisse, pakkudes teed ja väites, et Soome politseivõimud olevat minu kirjutise pärast ärevil.

Kahjuks polnud piisavalt. 

Seejärel olin palju aastaid Keskisuomalaise soomekeelne kirjasaatja, kuni Soomes igasugune huvi siinpoolse nägemuse vastu Eesti kohta kadus. Saadeti vaid päevaks-paariks siia reportereid, kes ei teadnud elementaarseid asju. Näiteks 27. aprillil 2007, kui olime koos nendega Pronksiöö sündmuste keerises, olid nad kui tuhajuhanid. Edaspidi kadus huvi objektiivse tõe vastu Eestist peaaegu täiesti. Viimane suurem uuriva ajakirjanduse lugu minult oli sellest, kuidas soomlaste pesu pesti Viimsis mingis vanas Vene sõjaväe pesumajas, aga ilma igasuguste sanitaartingimustega. See ettevõtja, keda ma siiski ei nimetaks, sest kardan endiselt oma elu pärast, võeti siiski vahele ja ta pidi lõpetama oma kuritegeliku tegevuse Kesk-Soomes. 

Jah, Olin ka 2 aastat loomas Soome instituuti Tallinnas, alates just päevast, kui Moskvas 1991 augustis putš ebaõnnestus. Suur osa selle ameti saamises oli heatahtlikul Eva Lillel, kellega olime hästi läbi saanud juba Inturisti aegadest peale. Ehitasime Eesti jõududega instituudi üles, kuni 1993 mind ja kõik teised peale Maimu Bergi sealt aplombiga välja visati, enne veel süüdistades toetuste ebaotstarbekas kasutamises ja auto hankimises Eestis liikumiseks (mäletate ehk, mis seisus oli toona Eesti ühistransport?). Mäletate kindlasti, missugused aastad olid, kuidas alguses rubla ja mark kõrvuti toimisid, seejärel ka olematu väärtusega kroon ja mark. Soomlasi huvitas kogu meie tegevuses üksnes finantsaspekt, mitte see, mida suutsime tollal Soome vastu huvi tekitamiseks tegelikult korda saata. Hiljem ilmunud ülevaates Soome instituudi tegevuse kohta on meist vist ainult üks rida. Nii palju soomlaste tänulikkusest eestlastest algatajate vastu.

Viimasel ajal olen tunnetanud tõrjuvat suhtumist ametliku Soome, aga ka igasuguste siia pungunud projektide nagu näiteks Tallinna24 poolt. Korraga ei ole minu soome keele oskust, mida on hinnatud Eestis parimate hulka, pole enam kellelgi vaja, sest soomlased on lasknud oma pea segi ajada Tallinna TV ja selle juhtide vastu riigivõimu tallalakkujate poolt esitatud poliitiliste ja sisuliselt ebaseaduslike kahtlustuste tõttu. 

1. mail koguti rahvast Liivalaia tänavale endise Soome konsulaadi juurde, sest 1. mail 1997 algas Soomega viisavabadus. Mindki oli kaudselt kutsutud ja mõtlesin algul ka sinna minna, kuid sain siis aru, et ma pole piisavalt väärikas osalema sellel üritusel, mis tegelikult ei hinda nende Eesti inimeste tööd ja pühendumust, kes meie suhetele 1990. aastate algul alusmüüri rajasid. Sealhulgas minu osalust selle Soome silla loomises.

Tässä viesti myös suomalaisille tutuille. Olen kauan miettinyt, miksi suomen kielen taitoinen virolainen ei kelpaa suomalaisille. Yksi syy on se, että vaikka kuinka hyvin joku suomalainen puhuisi viroa, niin se on aina vajaavaista, koska ääntäminen ei ole onnistunut minun tietojeni mukaan keneltäkään oppineelta suomalaiselta. Torjuva asenne minua kohtaan johtuu ennen kaikkea siitä, että puhun ja kirjoitan suomea liian hyvin. Eräs turisti 30 vuotta sitten sanoi minulle, että puhun puhdasta suomen kirjakieltä, jota yksikään suomalainen ei enää puhu. Kiitos kehuista, mutta samalla minun poissulkemisesta siitä arvokkaasta suomen kielen "todellisuudesta". Ikävä kyllä, vaikea on suomen kieltä unohtaa, mutta yritän tästedes kovasti.

Muuten tuli juuri mieleen, että vaikkapa olin Suomen Viron instituutin johtajana, vieraillessani 1991 kesällä minut pidätettiin Suomen tullissa, kun minun matkalaukusta löytyi Virossa tavallinen elenium tabletti, jonka oli siihen jäänyt ilmeisesti äidiltäni. Tunnin verran vaati selvittelyä, myös Eva Lillen avulla, etteikö se ole huume. Suomalaiset olivat täysin epäpäteviä. Tämä välikohtaus löi syvän epäluottamuksen railon suomalaisiin, joka ei ole täysin parantunut. Suomi ei ole koskaan Viroa pitänyt vertaisenaan. Miksi virolaisten pitäisi Suomea sellaiseksi arvioita?