Uskuge teadlasi, mitte ennastimetlevaid kolumniste!

Ehkki tänagi võiks kõnelda millestki leebemast, näiteks reklaamtekstide keele kentsakustest või saatejuhtide saamatuist komistustest, pean siiski vajalikuks üritada anda esialgne hinnang eesti meedia tegevusele eelmise nädala meie ühiskonda vapustanud sündmuste kajastamisel.
Ehkki samasugused noorsoorahutused ja vandalism pole tänapäeva Euroopas mingi enneolematu nähtus, siiski on Eestis tegu täiesti erilise olukorra ja hoopis teiste põhjustega, kui Prantsusmaal, Taanis või viimati Norras.
Eestis osalesid neis sündmustes peamiselt püsielanikud, osa neist ammused Eesti kodanikud, kelle tegutsemise ajendiks oli rahva enamiku omast kardinaalselt erinev arusaam meie ühisest ajaloost ning kindlasti ka naaberriigi propaganda poolt jätkuvalt ülesköetud kired. Kuna südmuste keskseks areeniks kujunes Tallinna kesklinn, siis pälvis see mitte ainult meie ja väliskülaliste, vaid meedia vahendusel kogu maailma teravdatud tähelepanu.
Et mingid meeleavaldused pronkssõduri teisaldamisele järgnevad, polnud muidugi kellelegi eriliseks üllatuseks, kuid et asi võib võtta nii kiiresti dramaatilise vormi, see kujunes ühtviisi šokeerivaks nii otsustajaile kui Eesti rahvale tervikuna. Teatava hoiatuse selle kohta suutsid niiöelda 12. tunnil anda vaid eesti sotsiaalteadlased, kes oskasid näha ühiskonna pinnal all liikuvaid sügavamaid hoovusi.
Teist korda, juba kriisi puhkemise järel, kutsus reedel ka Vikerraadio eetris üles mõistusele ja dialoogile sotsioloog Andrus Saar. Paraku jäeti needki tõsised signaalid avalikkuses vähimagi tähelepanuta, sest teatud masinavärk oli ammu käima lükatud ja ühiskonda juhtis hüsteeria. Igatahes on ühiskonnateadlaste rinne püsinud tänaseni sümpaatselt ühtsena, sest tänases lehes annab ka Juhan Kivirähk samavõrd teadusliku ja usaldust sisendava analüüsi toimunule.
Mindki on huvitanud see, kas meediavahendid on viimastel päevadel teinud kõik, et vältida konflikti eskaleerumist, kas on ilmunud publikatsioone, mida võiks tõlgendada rahvustevahelise vastasseisu ja sallimatuse õhutamisena. Mind hämmastab ja teeb murelikuks see, kuivõrd erinev on olnud suhtumine rahvustevahelise vaenu avalikku õhutamisse viimastel päevadel võrreldes selle äsjase perioodiga, mil tegelikult oht plahvatuseks oli minimaalne.
Siis jälgisid nii võimud kui ka meedia ise väga tähelepanelikult seda, kas avalikkuses püütakse kuidagi õhutada sellist vaenu, ja isegi vastav seadus võeti vastu. Mäletame näiteks tuntud muusikakriitiku tragikoomilist süüdistamist. Paraku alates eelmise nädala keskpaigast on rahvustevahelist vaenu õhutavatena tõlgendatavaid publikatsioone ilmunud ajalehtede veergudele, märksa talumatumaks muutus aga tekst mitmes online-portaalis. Me teame aga hästi Euroopa kogemusest - Balkanimaadest, Iirimaalt ja mujalt, et niivõrd kriitilises situatsioonis on ühel mõtlematult heidetud sõnal märksa tõsisemad tagajärjed kui aknasse lennanud kivil. Kui kivi purustab vaid klaasi, siis vaenulik sõna võib vallandada ühiskonnas laviini ja rikkuda ühiskonnarahu aastateks.
Venemaa ajalehed ja ka siinsed venekeelsed ajalehed on kahtlemata olnud üldise pinge õhutamisel kesksel kohal, kuid loodan, et kolleeg Ivan Makarov võtab selle temaatika asjatundlikumalt ette oma kolmapäevases kommentaaris. Tahaksin siinkohal välja tuua vaid paar tähelepanekut eestikeelsest meediast, mis minu arust oleksid võinud olla olemata. Ehkki tuleb tunnistada, et hoiak on olnud kardetust tasakaalukam. Kahtlemata oli meedias palju ka selliseid poliitilisi hinnanguid, mida ma isiklikult ja oma maailmavaatest lähtuvalt ei aktsepteeri, aga jätan need praegu kõrvale, sest tänases õhustikus ei julge ma lihtsalt olla väga avameelne.
Üks meie suur ajaleht paigutas arvamusrubriiki anonüümse kirjutise "Tundmatu vene pätt". Me saame sealt teada, et Eestis elavad venelased on "barbarid", "vaid 1941. aastal siin jauranud "võitjate" järeltulijad". Võidupüha tähistamist võrreldakse karikatuurselt klounaadiga, ühtaegu naeruvääristatakse Eesti riigis seadustega sätestatud integratsiooniprotsessi ja nimetatakse pronkssõduri võrdkujuna "kõige ehtsamat vene pätti". Mida arvata neist tagajärgedest, mida sellise artikli tõlkimine venekeelsesse lehte võib kaasa tuua, kui juba pole toonud!? Kas pole see järjekordne argument süüdistustele, et Eestis valitseb rassism ja mitte-eestlasi peetakse teisejärgulisteks inimesteks!? Kui sellised lood pole provokatsioon, mis siis veel?
Kindlasti polnud asjakohane kujutada ka tele-eetris kõike toimuvat massiliste kontrollimatute rahutustena, eriti paistsid sellega silma kommertstelekanalid, mis otsisid toimuvast pigem alasti action'it kui aitasid oma tegevusega kaasa kriisi reguleerimisele ja avaliku korra säilitamisele. Toimetamata pildirea andmine eetrisse pole kindlasti kõige mõistlikum tegevus.
Olin ise reedel otse sündmuste keskpunktis, sest saatsin soome ajakirjanikke, ja võin kinnitada, et tegu oli siiski vaid grupilise ja lokaalse huligaanitsemisega, mis oli selleks ajaks ka juba üsna selgelt politsei kontrolli all. Iseasi, kas jõuvõtteid kasutati alati põhjendatult, ja just tegelike korrarikkujate suhtes. Võin ka kinnitada, et meeleavaldajad ei suunanud oma viha mitte teisekeelsete ega näiteks välismaalastest inimeste vastu enda kõrval, seepärast pole igatahes alust kõnelda rahvustevahelisest vaenust, mis neil öödel Tallinna tänavail oleks valitsenud.
Tahaksin lõpuks loota, et meedias jätkuks avatud dialoog toimunu üle, et mul ei süveneks tunne, nagu liiguks Eesti ühe tõe ja ühe õiguse riigi suunas. Ajakirjandus peab kõigest hoolimata jätkama demokraatlike traditsioonide järgimist ja tagama ühiskonnas elementaarse sõnavabaduse. Enesetsensuuri omaksvõtt vaid mürgitaks ühiskonda edasi.
Loodan, et konfliktsete ja alaväärsuskomplekside küüsis vaevlevate ajakirjanike ja kirjameeste ning ennastimetlevate naljameeste asemel arutleksid Eesti ühiskonna probleemide üle leheveergudel ja eetris pigem sotsiaalteadlased, aga ka nii eesti kui vene kogukonna tegelikud arvamusliidrid, need, keda usaldatakse üle rahvuspiiride. Kui me seda kiiresti ei tee, siis on toimunu vaid küüniliseks eelmänguks millelegi märksa tõsisemale, mille ohjamine pelgalt jõumeetoditega ei pruugi enam õnnestuda. Eesti vajab ühiskonnarahu taastamist ning see nõuab mõistlikkust ja märka enam sallivust ka eesti ajakirjanikelt!

Paljud ajakirjanikud ei mõista võimude lahususe põhimõtet

Tere taas kuulama meediakommentaari! Täna arutleksin pisut selle üle, kas meie ajakirjanikud saavad alati aru, kuidas tegelikult toimib demokraatlik ühiskond, kas mõistetakse, et riik pole kunagi mingi asi iseeneses, vaid et üksnes demokraatia eri tasandite üheagne toimivus ehk võimude lahususe põhimõtte realiseerumine võib tänases maailmas tagada sellise riigi ja ühiskonna, milles elamine pole vaid proklamatiivselt, vaid ka tegelikult kõigi selle ühiskonna liikmete meelest õiglane ja aktsepteeritav.
Võimude lahusus sisaldab kolme tasandit: riigi, omavalitsuse ja kohtuvõimu tasandit. Kui äsja pidi Riigikohus otsustama, kas kolm europarlamendi saadikut saavad lahkuda Riigikogust, teostus nimelt selline võimude lahusus, mis on omane tänapäevasele euroopalikule demokraatiale. Ehkki üldiselt tunnistati, et seadusandlik võim oli teinud praaki ja täidesaatval võimul puudusid reaalsed võimalused tekkinud olukorda lahendada ehk siis Riigikogu töövõimet tagada, sai kohtuvõim ehk Riigikohus siiski anda sellise lahendi, kompromissi, mis võimaldas väljuda tekkinud ummikseisust. Ja ühtlasi lüües sellega palli niiöelda tagasi seadusandja kapsaaeda.
Ühes tõeliselt totalitaarses riigis poleks keegi hakanud oma pead vaevama selle üle, kas need inimesed valituiks osutununa peaksid jätkama Brüsselis või Tallinnas, sest nende saatus oleks olnud ette määratud juba enne nende igasugust kandideerimist, neid poleks lihtsalt lastudki kandideerima üldvalimistel. Ja ehkki meil võib nii mõnigi ajakirjanik täna selle peale kõrgelennuliselt küsida, kuivõrd aus ja eetiline oli eurosaadikute jaoks selline käitumine, ei vaidlustanud keegi siiski nende mandaati ei Riigikogus ega ka europarlamendis. Seda sai teha vaid erapooletu kolmas võim - kohtuvõim. Ja see pole järjekordne JOKK, nagu mõned populistid tahaksid olukorda kirjeldada.
"Neljas võim" jutumärkides ehk ajakirjandus aga alahindab sageli nii kohtuvõimu, eriti aga kohaliku võimu tähtsust ja sõltumatust teistest võimuharudest, kasutades selleks ka demagoogilisi võtteid, mis lähtuvad ebademokraatlikust mõtteviisist või lihtsalt piiratud arusaamisest demokraatia toimimismehhanismidest. Kohtuvõimule heidetakse alalõpmata ette seda, et ajakirjanduses juba ennetavalt süüdi mõistetud ja sageli ka moraalselt "hukatud" inimesi ei saadeta kohtuotsusega piisavalt pikalt ja kaugele kandma oma väidetavalt ärateenitud karistust. Paljud sellised inimesed esinevad "süüdlastena" ajakirjanduses pikalt ka pärast seda, kui kohus on nad tegelikult õigeks mõistnud. Nii mõnegi jaoks võib lõppeda see isiksuse degradatsiooniga.
Viimasel ajal olen täheldanud, kuidas kohalikule võimule heidetakse ajakirjanduses sageli ette seda, et too kaitseb omavalitsuse elanikkonna enamuse või märgatava osa õigusi, kas rahvuslikest tõekspidamistest, keelelistest või kultuurilistest huvidest lähtuvalt. Kui näiteks Tallinna linnavõim esindab siinse elanikkonna märkimisväärse osa arusaama ajaloolise mälu järjepidevusest mälestusmärkides, siis nii mõnigi ajakirjanik on valmis sellist kohaliku võimu käitumist nimetama Eesti-vastaseks või venemeelseks, unustades, kui suure osa Tallinna elanikkonnast ja valijatest tegelikult moodustavad mitte-eestlased. Ning riigivõimu sekkumine selliste küsimuste lahendamisse pole midagi muud kui võimude lahususe põhimõtte eiramine. Tark ja demokraatlik ajakirjanik peaks sellises olukorras suutma jääda kriitiliseks ja enesekriitiliseks ning suutma jääda erapooletuks või õigemini küll - põhiseadusele kuulekaks. Kuulmiseni!

Parem pool muna kui tühi koor

Või ka - parem hilja kui mitte kunagi? Nõnda võiks öelda äsja sündinud uue valitsuse koalitsioonilepingu pere- ja rahvastikupoliitika peatüki kohta. Ometi kord saavad Eesti juhid aru sellest, et kogu meie riigil pole mingit mõtet, kui rahvastik, eelkõige siinne põhirahvus tasahilju välja sureb, juhtugu see siis madala iibe või ka kõrge suremuse tõttu. Miks sellele ei mõelnud 1990. aastate alguse valitsused, miks siis panustati üksnes majanduslikku kasvu ja teistesse "kõvadesse" väärtustesse?!
Küllap ikka sellesama millalgi Rahvarindega peetud maailmavaatelise lahingu käigus omaks võetud äärmusliku majandusliberalismi ideoloogia ehk monetarismi või thatcherismi tõttu, mis seadis prioriteetideks riigi rolli minimeerimise, karmi eelarve- ja rahapoliitika, panustades siinsete (põhi)elanike väljakurnamisele majandusliku edu kimäärsete ja sageli ebahumaansete väärtuste nimel. Kui täna jätkuvalt kinnitatakse, et täna poleks meil sedagi jagada, kui siis oleks omaks võetud teistsugune, sotsiaalsem (Moldova!?) ühiskonnamudel, söandan küsida otsekoheselt vastu, kas oleks meil täna neid tohutuid probleeme rahvuse edasikestmise, madala (meeste) eluea, maailmarekordiliste HIV- nakatunute ja uimastitarvitajate jms. hulgaga, kui toona oleks veidi ohverdatud mõningate inimeste rikastumiskirge või välisinvestorite huve!?
Kas poleks pisut tagasihoidlikum surve ainelise heaolu loomisele, mis kindlasti virgutas küll väikest osa elanikkonnast suuremale ettevõtlikkusele ja tõi kaasa sellega tohutud tuluerinevused edukate ja nn. luuserite vahel, aidanud lahendada tänaseks teravdunud inimarengu probleeme märksa rahulikumas ja kontsruktiivsemas õhkkonnas ning PALJU ODAVAMALT kui täna!? Ning kas majanduslikud hoovad on täna enam üldse piisavad kujunenud olukorra muutmiseks!?
Milles asi? Teatavasti on sündivus alati olnud suurem madalama sissetulekuga perekondades, sest perekond ja lapsed on sellised ühendavad väärtused, mis annavad armastavate inimeste elule sisu ja juhivad mõtted kõrvale vaid egoistliku naudingu ja elupõletamise hüperboliseeritud kirelt, mis juhib enamiku rikastunud inimeste elukaart. Jõukate enamik muutub oma väärtushinnangutes ja prioriteetides reaalse rahvusriigi ja ühiskonna seisukohalt sageli kõrvalseisjaiks, "klaasitagusteks" seirajateks, sotsiaalseteks ufodeks. Vaevalt küll motiveeriks praegu kehtestatud ja üha pikendatav vanemahüvitis (võõrutades naise üha rohkem ühiskonnaelust) või muud pakutavad monetaarmeetmed tulupüramiidi tipus olevaid inimesi looma senisest suuremaid perekondi. Nii et tegelikult tehakse praeguse valitsuse poliitikaga taas kord panus Eesti elanikkonna edasikestmise tagamiseks meie rahva vaesemale osale, kellel on veel olemas sotsiaalpsühholoogilised eeldused suurperekonna loomiseks ning nüüd pakutavad soodustused võivad tõesti osa neist motiveerida lisama senisest peres kasvavate laste arvu, ning seda ka oma elatustaseme potentsiaalse languse hinnaga.
Uues valitsusleppes puuduvad aga endiselt reaalsed meetmed selleks, et muuta meie ühiskonda sotsiaalpsühholoogiliselt stabiilsemaks ja humanistlikult positiivsemaks, et selle arvel paraneks juba varem sündinud inimeste tervis ja pikeneks nende, eelkõige meeste eluiga vähemalt kümne aasta võrra. Et me endiselt ei kaotaks tohutul hulgal noori ja keskealisi mehi kas konkurentsi oravarattas läbipõlemise, majandusliku edu saavutamatust tingitud depressiooni ja selle tulemusena süveneva ennasthävitava eluviisi tõttu just nende kõrgeima viljakuse perioodil. Selle järelmõju iibele on kahtlemata suurem kui nüüd pakutavate sünnitoetuste positiivne mõju, nõrgeneb perekond kui institutsioon ja seda ka äsja vaesuslõksust väljunud elanikkonnagruppides ehk niinimetatud keskklassis.
Teatavasti on just üle keskmise sissetulekuga inimeste seas enim üksikuid naisi, lahutatud ja prostitutsiooniga pereelu kompenseerivaid mehi, aga ka niinimetatud "sugutäkkusid", kes küll vahel viljastavad lapsi, aga jätavad need seejärel üksikhooldajaemadele, kellest valdav enamik ei loo enam kunagi püsivaid peresuhteid, seda nii majanduslikel, aga eelkõige psühholoogilistel põhjustel. Ühiskonnas endiselt valitsev ja ka uue valitsuse poolt õhutatav (pseudo)edukultus pole kahtlemata parim vahend ei rahvastiku ega kogu ühiskonna jätkusuutlikkuse tugevdamiseks ning võib tegelikult üsna pea nullida ära needki majanduslikud soodustused, mida pere- ja rahvastikupoliitika ülla sildi all nüüd pakutakse.
Eesti ei vaja täna niivõrd rahvastiku- ja perepoliitikat lahus sotsiaal- ja hariduspoliitikast, vaid terviklikku ühiskonna- ja inimpoliitikat, mis suudaks süsteemselt haarata mitte ainult bioloogilise paljunemise ja vananemisega seotud probleeme, vaid ühitada demograafilised aspektid ka siinsete inimeste turvalise elukaare kindlustamisega sünnist surmani, mis sisaldaks tänapäevast arusaamist perekonnast, haridus- ja tervishoiukontseptsiooni, konsensuslikku suhtumist inimest laostavaisse pahedesse ja nende aktsepteeritud ohjeldamist, noore ühiskonna lapsehaiguste nagu näiteks ülemäärase autostumise või majandusliku egoismi eetilist ohjeldamist avaliku arvamuse, eriti meedia poolt, inimväärse vananemise kindlustamist jne. jne. Tundub, et tänasel valitsusel sellist tervikpilti silme ees pole, et sündinud valitsusleping on vaid üks väikene kild sellest suurest meetmete mosaiigist, mis võiks tagada Eesti rahvusriigi jõudmise maailma tsiviliseeritud riikide juhtgruppi. Poolikust munast ei sünni teatavasti kunagi uut elu!

Vikerraadio on nähtus omaette

Tere jälle kuulama meediakommentaari, mis kindlasti mõnele meeldib, aga mõnele ka ehk ei meeldi. Aga ajakirjanduse asi ei olegi oodata vaid heakskiitu ja käteplaginat. Kui nii peaks vahel minema, siis polekski tegu enam ajakirjanduse, vaid sihipärase müügitegevusega, mida kahjuks suur osa meediakanaleist oma põhitegevusena harrastabki. Kummaline oli siiski see, et kui ülemaailmne nalja- ja naerupäev 1. aprill langes pühapäevale, siis Eesti ajalehed ei ilmunud ega olnud vaja ka oma ajusid ajakirjanikel sedavõrdki pingutada, et meid ümbritsevat üsna erutavat eluolu pisut nihestatud pilguga ja eluterve huumori prisma läbi seirata. Võis jätkata nädalaid kestnud ja kohati üha ebaatraktiivsemaks muutuva valitsuskoalitsiooni kokkupanemise teema tõsimeelset kajastamist ja ministrikohatde lugemist.
Nalja ei juletud teha online-uudisteski mitte. Kui just uudis Olari Taali lahkumisest ühenderakonnast polnud üks õige teravmeelne ja päevakohane aprillinali. Üksnes Delfi uudisteportaal pingutas kõvasti Alasti Tõe uudiste väljatoomisega superhüperstaari Liis Lassi abiga, mille eest talle igatahes Ten Points. Ehkki muidugi midagi jäi ka selles puudu, või ehk õigemini SELGA selles lahtiriietumis-performances. Ikkagi oli palju vaeva nähtud ja mõnuga tööd tehtud, mitte niisama tõsimeelset ja tuima nuputreiamist harjutatud, nagu tegi kahjuks enamik muust ajakirjandusest.
Aga sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida, vaid meie oma Vikerraadiost, mis ja kes tähistab homme oma 40. sünnipäeva. Vikerraadio on tegelikult fenomen mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa mastaabis ja laiemaltki. Teatavasti kuulatakse EBU riikidest just Eestis enim raadiot ja Vikerraadio on viimased kümmekond aastat olnud pea suveräänselt kuulatavaim raadiokanal selles ülima raadiopopulaarsusega riigis. Ühtaegu tegemata mingeid järeleandmisi kommertslikkusele, püüdmata odavate ja labasevõitu vahenditega kuulajaile lihtsalt meeldida, edastades järjekindlalt arvamusi ja seisukohti, mis sageli üksteisele teravalt vastanduvad, andes sõna oma ala tõelistele tippudele ja ühtaegu kõigile raadiokuulajaile, kellel selleks huvi ja tahtmist. Unustamata aga hetkeksi, et ollakse Eesti rahva ja kogu ühiskonna peamine ja usaldusväärseim väljund nii raadiosagedustel kui internetiavarustel. Ja kõike seda vaid 34 töötajaga, vähemaga kui paljudes kommertsraadiojaamades.
Kui meenutada täna 40 aasta taguseid sündmusi, siis tuleb teha suur kummardus toonasele Eesti Raadio legendaarsele juhile Ado Slutskile, kes juba siis kirjutas Raadiolehes nõnda, olles oma mõtetega tegelikult palju aastaid ees nii mõnestki meie naaberiigi raadiojuhist: " Raadioauditooriumi uurimine on näidanud, et teatud ajavahemikus, millal eetrisse antakse erisaateid (lastele, ühe või teise rahvamajandusharu spetsialistidele jne.) kaotame kuni 40 % oma auditooriumist. Veelgi hullem on lugu muusikasaadetega. Võib otseselt öelda, et "antagonism" tõsise ja kerge muusika sõprade vahel sundis muusikasaadete toimetust laskuma kõige keerulisematesse nuputamistesse, aga kahte "antipoodi" lepitada ei õnnestunud. Pahaseid kirju saabus küll ühelt, küll teiselt leerilt. Vikerraadio on ekspressprogramm - ta on lakoonilisem ja dünaamilisem ja sellepärast eelistatakse siin kerget muusikat. Mõelda vaid, et nõnda juleti arutleda juba 40 aastat tagasi. Mõni inimene on olnud oma ajast ikka aastakümneid ees.
Sel nädalal aga arvas TV-Nädalas Igor Grjäzin, et avalik-õigusliku kanali puhul pole olulinegi, palju inimesi seda kuulab või vaatab. Ado Slutsk 40 aastat tagasi nõnda ei arvanud, nii et mõni mees võib oma arvamustes olla ka 40 aastat ajast maas. Tegelikult on see üks kummaline tont, mis Eesti meediamaailmas on käinud ringi viimased 15 aastat. Et ühiskonna poolt ülalpeetavad meediakanalid peaksid olema suunatud mingitele nišigruppidele ja vähemustele ning et suur auditoorium ei peaks neist huvituma. Sellest on korduvalt kõnelnud Igori maailmavaatelised kaaslased. Kas peaks samal kombel arutlema täna ka näiteks Eesti riigi üle, et see peaks olema tähtis vaid kitsale seltskonnale poliitikuile ja muudele asjameestele, kellel sellest on otsest kasu, muu rahvas aga tegelgu vaid oma nišiprobleemidega!? Ei tahaks kunagiselt Tartu Ülikooli kaaslaselt Igorilt niisugust ebasotsiaalset lähenemist oodata, küllap lähtub ta oma arvamustes ennekõike tänasest maailmavaatest ja parteipiletist, mille järgi kogu ühiskonna huve saavad teenida vaid kaubanduslikud huvid ja lihtsameelsed laadashowd, vähegi arukam jutt jäägu aga vähemuste omavaheliseks asjaks.
Vikerraadio on tänaseks tõestanud, et eesti rahvas tahab kuulda ka tõsistest asjadest ja teemadest, rääkida kaasa meie riigi ja ühiskonna palge kujundamisel, saada targemaks teadus- ja teiste rahvahariduslike saadete kaudu, huvituda mitmesugusest muusikast, kirjandusest ja muust kunstist, olla kursis kõige sellega, mida mujal maailmas mõeldakse ja tehakse, avastada enda jaoks samm-sammult meid ümbritsevat universumit kogu selle ilus ja mitmekesisuses. Vikerraadio elab täna vaieldamatult oma parimaid aegu, olles ühtaegu nii kogenud kui nooruslik, uudislik ja süvitsi minev, arukas ja teravmeelne. Vikerraadiolt on täna ajakirjanduse usaldusväärsemaks ja inimlkumaks tegemist õppidanii teistel Eesti, ja miks mitte ka muu Euroopa raadiokanaleil. Ikkagi Euroopa üks kuulatavaimaid raadiojaamu, vähemasti oma emakeele kasutajate seas. Edu meile kõigile, eelkõige aga tänu meie kuulajaile!