Viimasel ajal on hakatud üha häälekamalt kõnelema „avatud ühiskonnast“. Ent sellest tavalisest, „labasevõitu“ ühiskonnast ei kiputa enam eriti üldse rääkima, veel vähem sellepärast muret tundma. Too „tavaline“ ühiskond tundub tänase establishment’i jaoks olevat mingi (sotsialistliku) mineviku igand, mis viib meid tagasi aega, kui kehtisid kõigi jaoks ühised normid, arusaamad, tõekspidamised, väärtushinnangud. Kui ühiskonnas kehtis veel mingi ühiskondlik ÜHISosa. Täna elame ühisosatus ühiskonnas, mille tõttu on paradoksaalselt üha rohkem juttu „avatud ühiskonnast“, „kodanikuühiskonnast“ jne. Kuhu, mis suunas ja kelle jaoks ühiskond peaks olema avatud? Kas seejärel on enam üldse tegemist ÜHISkonnaga? Paljud avatud ühiskonnast kõnelejad ja kirjutajad vastandavad selle institutsionaalsele ühiskonnale, kus valitsevad võimuvertikaal ja kõikvõimas finantsoligarhia. Avatud ühiskond olevat sellele „suletud ühiskonnale“ reaalseks vastukaaluks, kus igal kodanikul ja nende vabatahtlikel ühendustel oleks senisest enam otsustusõigust ja mõju nende oma elukeskkonnale.
Ei veena mind need läänelikust filosoofiast laenatud ilusad põhjendused, vähemasti mitte tänases Eesti Vabariigis, kus oleme veel väga kaugel läänelikust, euroopalikust mõtlemisest, kus oma ühiskonda pidevalt lagundame, muutes selle alternatiivitute vaidluste, lepitamatute sotsiaalsete vastuolude, veriste poliitvõitluste ning piinlike seadusandlike arusaamatuste kummaliseks virvarriks.
Kuidas saaks avada midagi, mida pole tegelikult kunagi olnudki?! Ühiskonna avamine eeldaks siiski ühiskonna elementaarset valmisolekut, teatavat küpsusastet, võimet tulla toime riigi ja rahva ees seisvate põhiülesannete üldiselt aktsepteeritava ja konstruktiivse lahendamisega. Toimivast ühiskonnast kõnelemine eeldab vähemasti ühtset ja tasakaalustatud arusaama oma riigi ajaloost ja kohast maailmas, meie rahvuskehandi moodustumise algpõhjustest ja selle liikumapanevaist jõududest, aga samuti KÕIKIDE siinsete elanike põhiõiguste ja -vabaduste kõigutamatut austamist, ühiskonna väljakujunenud struktuuri ja ühiskondliku arengu üldisi konsensuslikke eesmärke.
Elementaarne analüüs osutab paraku, et meie ühiskond pole üheski eelmainitud punktis ühisosaline, vastupidi, eristumine, vastasseisud ja leppimatus pigem süvenevad, ja seda mitte sugugi traditsiooniliselt läänelikus demokraatias (konstruktiivselt) vastanduvate jõudude nagu tööandjad ja töövõtjad, parempoolsed ja vasakpoolsed, intelligents ja kapital vahel. Meil pole olemuslikku üksmeelt ka nimetatud jõudude enda sees või õieti pole need jõud tänaseni välja kujunenud, ei mõju usutavalt ega toimi funktsionaalselt.
Eesti on selgelt vastandunud rahvuslikul põhimõttel, nii et isegi deklaratiivsed ühisosaotsijad loobusid äsja selle probleemiga tegelemast. Poliitikas vastanduvad kaks suurt ja leppimatut jõudu, see vastasseis läbib kõiki elualasid, tuues kaasa krampe, näiteks kultuuripealinna ümber toimuv või seadustesse absurdsete paranduste sissepeksmine. Haridussüsteemi raputavad palavikulised reformid, mis on hämardanud rahval ettekujutuse hariduse tegelikest eesmärkidest ning taandanud ühiskondliku debati küsimusele, mitu gümnaasiumi jääb alles ühte maakonda (?)
Majanduspropagandistlikud kampaaniad nagu eurole üleminek seavad kahtluse alla humanistlikud põhiväärtused – inimeste õiguse elule – ja nullivad kodanike õigustatud ootused, olgu või pensionikindlustuses. Parempoolsete valijate pärast kisklevad erakonnad on ajanud ummikusse haldusreformi, mille tagajärjel ebavõrdsus piirkonniti vaid süveneb, selle asemel et lõpuks kujuneks välja ühtne ja ühisosaline Eesti. Jne.
Kas tõesti keegi arvab, et reaalsel ühisosal põhinevat ühiskonda võib asendada riikliku sümboolika ja rahvusliku eufooria „ühismeelsusega“? Ja kas see on piisav eeldus loomaks avatud ühiskonda?
