Siilid udus annavad rehepaplikku nõu

Kes on meie, eestlaste kangelased? Ei, mitte Kalevipoeg, sest võitleme ju kõigi vahenditega selle vastu, et tema kuju kusagile püstitataks. Seagi panime parema meelega Tartu turuhoone ette, igasugustest vähemtähtsatest ajaloolistest tegelastest kõnelemata.
Kangelaseks peetakse Eestis nüüd hoopis siili, kes aegsasti ise urgu tõmbudes soovitas Kalevipojal lüüa sortse laudadega mitte lapiti, vaid serviti. Multifilmi „Siil udus“ jätkuv populaarsus eesti rahva hulgas on küllap seda legendi üksnes võimendanud. Ehkki siili nõuandes oli vaieldamatult oma uba, siis tegelik võitlus ja koos sellega võimalikud kurvad tagajärjed jäeti siiski Kalevipoja enda kanda ja teatavasti lõpuks tuli ka karistus – ta jäi Kääpa jõe ületamisel ilma oma jalgadest ning pealegi omaenda mõõga läbi.
Eepost nüüd vaevalt tänased noored enam mäletavad, ja milleks peaksidki, ei toeta ju see müüt eriti rahvuslikku patriotismi, sest Kalevipoeg lõpetas luuserina. Viimasel ajal pürib aga Andrus Kivirähki menuka ja rõõmsameelse loomingu toel uueks Eesti rahvuskangelaseks ei keegi muu kui igast olukorrast eestlaslikult osavalt väljatulev rehepapp. Kuigi teda vist veel ofitsiaalsete rahvuskangelaste aujärjele pole tõstetud, siis meie kõigi südamesoppides peetakse teda üheks tõeliseks tegijaks, eesti rahva võrdkujuks. Nagu Vändra Avelyt, Baari Paavot, Tõehetke Veigot ja Lilitit jne, aga muidugi ka Soome kuulsaimat eestlast Anu (Aju) Saagimit.
Tegelikult olen hakanud viimasel ajal hoomama, kuidasmeie tõsimeelsusele pürgivas peavoolumeediaski ilmub üha rohkem selliseid sujuvaid kirjutisi, mille autorid ühendavad endas ühtviisi osavalt nii rehepapi alati kõigeks valmisoleku kui urgu pugenud siili targutamised, eriti kui nad võtavad kõnelda, manitseda või lausa hirmutada meid kõiki, kõneldes Eesti rahvusvahelisest suhtlusest või pigem sellest, mis sellest on tänaseks üldse järele jäänud. Meie välispoliitika on tuhmunud pelgaks Venemaa-teemaks, mille uduse prisma läbi vaadeldakse kõiki maailmasündmusi Obamast Merkelini, Halonenist Sarkozyni. Ja sellest politiikaudust hõiklevad siilid rehepaplikke soovitusi, ja vastupidi.
Venemaa on karu, sellest oleme juba ammu aru saanud, nii et vahel hakkab meie mesikäppadest isegi kahju, sest nii mõnigi jahimees, võttes sihikule oti, oma südames tulistab küllap tegelikult Kremli pihta. Kuna karu on metsloom, siis ei saa teda usaldada isegi siis, kui ta ilmutab taltsumise märke ja püüab Euroopa rõõmuks tantsu vihtuda ja mootorrattal sõita. Või kui ta otsustab jõudu katsuda kangelasega tiigrinahas. Üks meie luurajate Valhallast naasnud julgeolekuekspert teab, et nende trikkide näol on tegu eurooplaste sinisilmsuse ärakasutamisega. Teine julgeolekuekspert paneb kahtluse alla isegi Venemaal leviva turumajanduse, popkultuuri ja filmitööstuse kui vaid „pehme jõu“ teostamise instrumentaariumi, millega tahetakse kogu Euroopa ja esimeseks Eesti lülitada lülitada Russki Miri.
Ühe samasuguse eksperdiga kohtusin ma millalgi sajandivahetuse paiku, kui ta polnud veel ekspert, vaid komissar. Sõltumatu riigi sõltumatu ajakirjanikuna, pealegi ühe suure meediakanali juhina olin kirjutanud sõbraliku põhjamaise naaberriigi Eesti-sõbralikus maakonnalehes kolumni, milles muu seas vihjasin nõukogude miilitsast ümber kasvava politsei probleemidele, sealhulgas avalikes allikais esitatud korruptsioonikahtlustele. Komissar tegi mulle teetassi seltsis selgeks, et mureliku põhjamaise naaberriigi politsei on temaga ühendust võtnud ja palunud juhtida eestlasest kirjutaja tähelepanu sellele, et nemad küll seal kaamoses ei usu, et Eesti politseis võiks üldse midagi sellist esineda, nemad küll ei teadvat. Kas need „muretsejad“ olid just Simmi kasiinoäri partnerid või Jääratsi narkokolleegid, ei söanda ma täna muidugi spekuleerida. Ent seosed ja kokkulangevused on teinekord imelisemadki kui terve mõistus võiks eales arvata. Saladuste ülemvalvuri Simmi paljastamisenigi jäi meie „sõbralikust vestlusest“ siis veel kümmekond aastat.
Tänaseks teame, kuidas meie siilid ja rehepapid õiendasid vilkalt ka tiigrinahas kangelase köögis, andes talle hoogsalt nõu virutada serviti karule, kes kangelase esikusse oli tükkimas. Väidetavalt. Nõnda ta siis virutaski, nii et klaasid kirisesid ja katus ära sõitis. Siilid tõmbusid urgu ja rehepapid lahkusid kribina-krabinal, veinipudelid näpu otsas. Et jätkata eesti rahvale hea nõu jagamist, kuidas arendada „edukat“rahvusvahelist suhtlust, toetudes peamiselt puukide ja tuulispaskade efektiivsele metoodikale. Küllap loll sulane Jaan seda ikka uskuma jääb ja seepi sööma hakkab...

Patriotism või totemism ?

Hämmastav on viimasel ajal lugeda meie ajakirjandusest väiteid selle kohta, et ehkki mõni niiöelda kunstiteos võib olla banaalne, moraliseeriv või lausa võlts, aga kuna sellel on suur patriootlik tähendus, siis on just selline kunst täna ja siin meile eluliselt vajalik. Oleme viimased paar-kolm aastat elanud süvenevas sõjahüsteerias, kasvavas hirmus, et keegi meile kohe kallale tungib, meid jalge alla tallab ja meie riigi maa pealt pühib. Õieti on nii mõnedki meie juhid ja kaalukas osa ajakirjandusest seda müüti pidevalt toitnud ja üha uut õli tulle valanud. Selle põhjendamiseks on ühtviisi hästi sobinud nii pronksmehe kaasus, Kaukaasia konflikt kui ka viimati globaalne finantskriis.Kui on kartused, siis peaks neid kuidagi hajutama. Mida on siis hirmu ja paanika peletamiseks ette võetud? Peamiselt ehitatud ohu vastu tootemeid, nõiutud ja manatud, vajutud iseenese loodud müütide lummusse, kaotades sellega kohati selge silmanägemise ja terava mõistuse raasukesedki. Kerkivad sambad, patriotismist nõretavad linateosed, kõikjalt reeturite ja mustade karvaste käte otsimine, naaberriigi demoniseerimine ja seniste sõprade süüdistamine reetmises ja silmakirjalikkuses - see on kogu meie senise positiivse arengu süvenev ohustamine vaimupimedate eelarvamuste, alaväärsust kompenseeriva viha ja sellega kaasnevate arutute tegudega. Need viitavad ühemõtteliselt rahvuse ja rahvusriigi tõsisele, kriitilisele seisundile, et mitte öelda - sotsiaalpsühhoosile (või sotsiaalhüsteeriale).Vaenlase kuju loomine ja selle püstitamine oma rahva keskele algas teatud sündmuste ajel 21. sajandi alguses ja Eesti mõistlikuma osa kiuste, kes võttis just siis selge selge suuna Euroopasse integreerumisele. Eesti ühiskonnas kaasnes selle värske tuulehooga pürgimus humanistlike väärtuste taasväärtustamisele, senises arengus rataste vahele jäänud rahvaosade (nn Teise Eesti) ühisele edasiaitamisele, rahvuslike vastuolude lepitamisele ja multikultuurse ühiskonna ülesehitamisele. Paraku tundub, et mingile, reeglina parempoolsele osale Eesti poliitilisest ja majanduseliidist koos nende agarate piiritaguste nõuandjatega selline rahuliku, evolutsioonilise arengu variant kuidagi ei sobinud, ei pakkunud piisavalt pinget ega ülikasumeid politiikas ega majanduses. Seepärast hakati suhteid eri ühiskonnagruppide vahel teadlikult ja sihikindlalt teravdama, kasutades sealjuures emotsionaalse argumendina, hiljem juba ka propagandistliku kirvena meie mitmetähenduslikku ajalugu, täpsemalt selle demagoogilist, mustvalget või õieti puna-sinimustvalget või siis puna-pruuni ümberkirjutamist.Kui vaadata sellele arengule nüüd kõrvalt ja tagasi, mitte aga Eesti poliitiliste jõudude mudamaadluse poripritsmete udu läbi, siis oli tegemist riigi ja rahvuse seisukohalt täiesti ebakonstruktiivse stsenaariumi käivitamisega, ammu armistunud haavade jõhkra lahtikiskumise ja hauarahus lebavate luukerede (ka otseses mõttes) väljakaevamisega. Kõike seda põhjendati silmakirjalikult vajadusega anda mingi "objektiivne" hinnang meie lähiminevikus toimunule ja kaitsta sellega imaginaarset "ohtu sattunud" rahvuslikku kujundit, restitutsionaalset hõllandust või siis tegelikult lihtsalt üht järjekordset (poliitilist) tootemit. Paraku ei sobinud selline lähenemine enam kuidagi tänasesse maailmapilti, oli lihtsalt täiesti VALE VÕTI nüüdisvastuolude ja -probleemide avamiseks. Ent selle asemel, et seda võtit õigeks viilida, HAKATI MURDMA MAHA LUKKE ja lõpuks ka uksi, just nagu PANDORA LAEKA avamisel. Ehkki ka Pandora laegas on tegelikult vaid müüt, kirjeldab see palju täpsemini ja tõepärasemalt seda olukorda, mis meie ühiskonnas seejärel järgnes (näiteks märksa täpsemini kui müüt rahvuslikust Kunglast, mida on püütud kunstlikult ehitada ja mis annaks õiguse nimetada ühed kõrilõikajad nüüd sangareiks ja teised sangarid omakorda aegsasti risti lüüa). Nagu ka meie senised sõbrad muutusid korraga „silmakirjalikeks“ ja vaenlaste „sabarakkudeks“.Tänases maailmas saab olla patriotism suunatud vaid tulevikku, mitte aga minevikku. Minevikku ei saa me kuidagi täna muuta, küll saame aga luua paremat, helgemat, õiglasemat tulevikku. Euroopal ja maailmal on piisavalt totaalseid, globaalse kaaluga probleeme, mille lahendamisel osalemisega saame meiegi luua oma rahvusele ja riigile väärilist kohta ja põhjendust püsima jäämiseks ja üldiseks aktsepteerimiseks. Piiride avamise, mitte aga nende püstitamisega, tiheda koostööga, mitte süüdistuste ja etteheidetega, oma sõprade ringi laiendamise, mitte neile kitsarinnaliste etteheidete tegemisega kinnistame oma kohta maailma rahvaste peres, kus me kahtlemata pole kunagi ilmategijad, kuid võime olla alati armsalt väikesed, aga tublid. Pigem kosmose uurimises osalemise kui tankide hankimisega; kultuurilise ekspansiooni, mitte aga sõjaliste blokkide tsementeerimisega; rahvuslikest kompleksidest vabanemise, mitte uute patoloogiliste juurdehankimiseta; vaid nii suudame kaitsta parimini oma riiki ja otsida sellele kõikjal mõistmist ja õigustust, sealhulgas ka maailma suurrahvaste seas. Patriootlikem käitumine (meie endagi huvides) oleks maailma tänaste reaalsuste aus tunnustamine, võimalikult suur avatus ja sallivus kõigi ja kõige suhtes, konstruktiivne majanduslik pragmatism ja üha kasvav kultuuriline sünergia kogu maailmakultuuriga, mitte aga "sinimustvalgete" puujumalate (vahel küll ka ka tsemendist ja erakondlku valgustusega) ega samavõrd kodukootud müütide jätkuv kummardamine.

Pool aastat ajakirjanduse valvel

Meediakommentaaride esimene poolaasta saab tänasega läbi. On aeg pisut tagasi vaadata. Millele ma siis olen tänavu seniste 11 kommentaari jooksul tähelepanu juhtinud!? Aasta algas debatiga töölepinguseaduse eelnõu üle. Juhtisin siis tähelepanu, et ajakirjandus asus selles küsimuses mõneti üllatavaltki töötava rahva poolele, kuid üsna vähe sõna anti ametiühinguile. Ajapikku asi paranes, kas ka töölepingu seaduse eelnõu töövõtja seisukohalt, selles julgen aga täna kahelda. Muutunud seadusandlus isikuandmete kaitse osas sünnitas pseudoprobleemi eakate inimeste õnnitlemise lubatavusest raadios. Õnnesoovid esialgu jätkuvad, aga ka andmekaitse inspektsioon pole päriselt loobunud kriitikast nende aadressil.

Veebruaris tundsin muret sellepärast, kas meie ajakirjanduses, eelkõige ajalehetoimetustes töötab ikka piisavalt eri vanuses ajakirjanikke, mis enamvähem vastaks eesti rahva ealisele püramiidile. Lähtuvad ju paljud meie ajakirjanduse ülelöögid, aga ka rumalad vead eelkõige sellest, et paljudes toimetustes, eriti nende uudisteosakondades ei hinnata enam piisavalt elukogemust ega üldist intelligentsi. Samuti veebruaris küsisin, kes kirjutavad ajalehtede juhtkirju ja kelle arvamusi need tegelikult väljendavad, kas lugejaskonna enamuse või pigem väljaandjate oma. Ja miks raadios pole juhtkirju.

Märtsis seadsin kahtluse alla nõukogude ajast tuntud ajakirjanduse kui kollektiivse organisaatori rolli taaselustamise Riigikogu liikmete palga üle käivitatud debati näol. Jaanipäev on käes, aga midagi pole selles asjas muutunud, välja arvatud lehekülgede viisi artikleid, juhtkirju ja kolumne. Seejärel tsiteerisin omapoolsete kommentaarideta mõningaid online-väljaandeid, sealhulgas elu24portaali, mille märksõnade loend paljastab kogu selletüübilise ajakirjanduse maailmapildi sisutühjuse ja mõttetuse paremini kui mis tahes meediakriitika.

Kaks nädalat hiljem pöörasin tähelepanu sellele, et päevalehed ja nädalalehed, kui need pole just Õpetajate Leht või Videvik, pööravad ülimalt vähe tähelepanu suurtele aktuaalsetee sotsiaal- ja haridusprobleemidele, kui need ei liigitu just nn sotsiaalporno valda. Aprillis kahtlesin ka, kas internetimeedia ikka suudab traditsioonilist ajakirjandust välja tõrjuda, sest inimesed kõikjal maailmas tahavad olemuslikult kuuluda mingitesse suurematesse kooslustesse, internetimeedia aga reeglina jagab, tükeldab, atomiseerib kogukondi, nii sotsiaalseid gruppe kui terveid rahvusi.

Mai algul analüüsisin Freedomhouse'i tabelit sõnavabaduse tasemest erinevais riikides, millest selgus, et oleme küll Jamaicaga samal tasemel, aga jääme juba pisut maha sõnavabadusest Palau saareriigis Vaikses ookeanis. Ookeanitaguste reitingute usaldusväärsus ka teistes vaimseid väärtusi puudutavais küsimustes vääriks minu arust tõsist kriitilist lähenemist. Ookeani tagant tuleb ka telesari "Tõehetk", mis peaks sügisest käivituma Kanal 2-s. Tuleks tõsiselt küsida, kas lisaks ebaeetilisusele ei lähe see saateformaat vastuollu ka meie seadusandlusega, näiteks sellessamaas isikuandmete kaitse seaduse kontekstis.

Kaks nädalat tagasi väitsin veendunult, et avalik-õiguslik meedia ei peaks iga hinna eest võitlema niinimetatud esikülje uudiste pärast ega püüdma kujundada kõmulist agendat, rahvusringhäälingu ja kogu eesti rahva seisukohalt olulised teemad paiknevad ajalehtedes pahatihti alles kuskil 7.-8. leheküljel või lausa arvamusveergudes. Nende teemade osas tuleks ka rahvusringhäälingul hoida oma sõrmi aja pulsil. Seda püüan ka mina edaspidi teha, nii oma saadete kui kommentaaridega. Kena suve kõigile kuulajaile!

20 aastat hiljem: Rahvusringhääling ei pea hüppama erameedia taktikepi järgi

20 aastat hiljem: Rahvusringhääling ei pea hüppama erameedia taktikepi järgi

Avalik-õiguslik meedia peaks hoiduma kommertsmeedia võtteist

Mida tähendab avalik päevakord ehk agenda? Meie suured ajalehed armastavad väita, et just nemad kujundavad pilti sellest, millest Eestis kõneldakse ja millest seega ka PEAKS kõnelema. Maikuu algul korraldati kuuldavasti Riigikohtu eestvõttel ümarlaud õigussüsteemi ja meedia esindajate osavõtul teemal "Süütuse presumptsioon ajakirjandusvabaduse tngimustes".

Kaudseist allikaist on tänaseks selgunud, nagu oleksid trükiajakirjanduse esindajad seal väitnud, et avalik-õiguslik meedia ei hoia piisavalt ülal ajakirjandusvabadust, seda tegevat vaid kuus suurt kommertsajalehte. Neist tulevat põhiosa niinimetatud uudistest ja kõneainetest. Sellel ümarlaual olevat koguni väidetud, et kui majanduse jahtumine sunnib päeva- ja nädalalehti kokku tõmbuma, sattuvat ohtu Eesti sõltumatu meedia ja sõnavabadus ülepea.

Sellised väljaütlemised on jätnud mõningase jälje ka avalik-õigusliku meedia osa inimeste teadvusesse ja seepärast on löödud kahtlema, kas peaks ehk ka Rahvusringhäälingu kanaleil otsustavamalt hakkaa sekkuma näiteks kohtutes menetletavatesse juhtumitesse või isegi spetsiaalselt otsima selliseid juhtumeid meie elust, millel võiks või peaks olema väljund politsei- ja kohtumenetlusse. Et ringhääling peaks võtma omamoodi süüdistaja rolli.

Julgen küll arvata, et Eestis on avalik-õiguslik meedia seni suutnud end delikaatselt hoida sekkumast õigusemõistmisse, ja see on igatahes kiiduväärt, mitte aga mingilgi määral taunitav. Kommertsmeedia jõuline pooltevalik paljudes kohtuasjades on pigem olnud kahjuks kui kasuks õigusemõistmisele, õigusriigi aluste tagamisele üldisemalt.

Olukorras, kus Eestis on loodud niigi ülimalt õhuke riik ja suvaline, ka tühine tsiviilvaidlus lahendatakse meil kohtus, on igasugune meedia sekkumine selles olukorras ebaproportsionaalne ja õigusemõistmist mitte ainult takistav, vaid pahatihti tõsiselt väärastav. Eriti veel siis, kui seaduse jõuga ja oma kõrge usaldusväärsuse turvil tegutsev avalik-õiguslik meedia hakkaks neisse protsessidesse ettevaatamatult sekkuma.

Kommertsmeedia esindajad võivad ju küll arvata, et kogu maailm pöörleb nende ümber, kuid elu on pigem näidanud just vastupidist, et enamik nende käivitatud õiguslikke, eetilisi ja muid propagandistlikke protsesse (esikülje lugusid), seahulgas selliseidki, mis on jõudnud õigukaitseorganeisse ja kohtusse, on vaikse ssisinaga sumbunud, tasalülitunud.

Hiljemalt Euroopa Kohtus on paljud meedias haibitud "kurjategijad" saanud õigust, millele osutavad näiteks kunagi Enno Tammeri või ka viimatine pankurd Andres Bergmanni juhtum. Selline praktika peaks kutsuma kõiki meediategelasi, eriti maksumaksja kulul tegutsevaid kanaleid ja nende otsustajaid üles pigem ettevaatusele kui lahmivale aktiivsusele järjekordsete "kurikaelte" paljastamisel.

Avalik-õiguslikul ringhäälingul on täna piisavalt tööd ja tegemist Eesti riigi positiivsel ülesehitamisel, selle asemel et laskuda amatöörlikul juriidilisel tasemel kohtuvaidlustesse ainsa eesmärgiga võistelda kommertsmeediaga niinimetatud päeva kõneaine pärast. Meil pole vaja konkureerida esikülgede ega reklaamitellijate pärast, meie kõigi mure on oma riigi tõsiseltvõetavuse ja usaldusväärsuse tagamine, nii siin kui Euroopas laiemalt.

Kuulmiseni!

20 aastat hiljem: Geniaalsusest hullumeelsuseni on vaid üks lühike samm: Magnusest ja Tõehetkest

20 aastat hiljem: Geniaalsusest hullumeelsuseni on vaid üks lühike samm: Magnusest ja Tõehetkest

Kas kunst peab nõudma ohvreid? Ja siis keda?

Tere päevast! Eelmisel esmaspäeval rääkis kolleeg Andri Maimets sügisel televaatajaid Kanal ekraanil ees ootavast järjekordsest tõsielumängust "Tõehetk". Tegu on siis mänguga, kus inimestele, kes ihkavad saada miljon krooni, esitatakse mitmesuguseid isiklikke ja tema tõekspidamistega seotud küsimusi, millele peab vastama kas jaa või ei ning polügraaf ehk siis vana hea valedetektor otsustab, kas inimene rääkis ausalt tõtt või valetas.
Vaatasin ka mina Ameerika telekanali Fox saadete lühikokkuvõtteid You Tube-ist ja pean ühinema Andri arvamusega, et raske on õelamat ja üksikisikut psüühiliselt muserdavamat "meelelahutust" välja mõelda, seatakse rahahimus stuudiosse läinud inimeste ausus ja kogu nende eraelu luubi alla nende omaste ja parimate sõprade ees.
Ent minul tekkis seoses selle formaadi Eestisse toomisega teisigi küsimusi. Kuidas vastab selline saade andmekaitse seaduse nõuetele isikute delikaatsete andmete kaitsmise osas, sest küsimustele vastates (muide ette kokku leppimata küsimustele) annavad inimesed küllalt suure tõendusväärtusega vastuseid mitte ainult enda, vaid ka teiste inimeste kohta.
Kas neil on olnud kellegagi intiimsuhteid, kas nad kahtlustavad kedagi ebaseaduslikes tegudes, kas keegi on neid ahistanud jne. Rääkimata sellest, et Eesti kontekstis võib esile tõusta ka meie vastuoluline minevik. Kuidas suhtuda näiteks võimalikku küsimusse, kas te tegite koostööd välisriigi luureorganiga, ja selle põhjal selguvasse vastussse? Või näiteks: kas te varastate oma töökohaltselline küsimus on esitatud Ameerika mängus? Kas selle ülestunnistuse põhjal saaks või õieti peaks kellelegi esitama konkreetseid süüdistusi? Ma ei räägi juba kellegi seksuaalse sättumuse uurimisest või haiguste tuvastamisest.
Kuna tegu on salvestatud saatega, siis kindlasti toimetatakse neid saateid ja ka kärbitakse. Ent kelle otsusel jääb sel juhul mõni inimese elu ja tegevusega seotud fakt saatesse, millal mitte? Miks keegi stuudio töötajaist saab midagi eraelulist teada, ja missugusel kujul ta võib seda konfidentsiaalset teavet hiljem ära kasutada?
Ehkki valedetektori meetodit Eestis vähemasti süü kindlaksmääramisel ei saa täna tõendina kasutada, saab suurel ekraanil esinev inimene tahes-tahtmatult oma ülestunnistusega endale igaveseks külge süüdlase sildi, mis võib viia äraarvamatute tagajärgedeni kuni isiksuse degradeerumiseni. Kes võtab siis vastutuse nende inimese saatuse eest? Kas saadet tootev meediakanal, kes inimesele sellega põhjendamatuid kannatusi on põhjustanud, nagu võib välja lugeda ajakirjanduseetika kodoeksist!? Ja kas karistus piirdub vaid eneseregulatsiooni organi, mõne pressinõukogu tauniva otsusega!?
Tegelikult ei tahtnud ma kõnelda niivõrd "Tõehetkest", mille negatiivne mõju Eesti pisikeses ühiskonnas võib olla võrreldav psühholoogilise tuumapommi plahvatusega, tahtsin kaitsta Harju Maakohut selle eest, et tehti otsus mitte lubada ekraanile Kadri Kõusaare skandaalse kuulsusega filmi "Magnus". Loomulikult pole ma seda filmi näinud, kuid mulle piisab täiesti ka kohtu otsusest, millest selgub palju rohkem, kui on välja öeldud pressis ilmunud arvamuskirjutistest. Probleemi iva just selles ongi, et selle filmi puhul pole tegemist niivõrd kunstiteosega kui dokumentaalteose ehk ajakirjandusega, tegelike olude, sündmuste ja inimeste lavastusliku rekonstruktsiooniga tõsieluliste faktide alusel.
Kui filmi käsitleda sellest aspektist, on selge, et niisugune ajakirjanduslik teos ei tohiks tekitada põhjendamatuid kannatusi, eriti inimestele, kes niigi on kõige rohkem kannatanud, ja seepärast tuleb lugeda hagi esitaja taotlust igati põhjendatuks. Et film on leidnud hea vastuvõtu mujal maailmas, osutab vaid seda, kui vähe hoolitakse seal taustauuringuist ja siinsete inimeste võimalikest psühholoogilistest reaktsioonidest sellele filmile. Meenutab kangesti nende ameerika dokumentalistide eelmise sajandi alguse "loomingut", kes piinlikkusetundeta paljastasid põlisrahvaste algupärast elu, esitades seda koomilises, inimväärkust alandavas võtmes. Ilmselt ei lähe mitmel pool mujal eriti korda meie inimeste reaalsed kannatused, vaid ollakse nõus nautima nende steriilseks ja anonüümseks muudetud filmiversiooni.
Kunst nõuab ohvreid, kõlab lennukas lause, kuid ärgem unustagem, et see nõuab ohvreid just kunsti harrastajatelt, igal juhul mitte nende kunsti ohvreilt. Kui kunsti puhul võib veel rääkida kunstilisest kujundist, metafoorsusest, üldistusjõust jne., siis jääb küll arusaamatuks, kuidas puhta küünilise meelelahutusena mõeldud saade pälviks eetilise õigustuse. Paraku, mida rohkem õigustatakse selliseid magnuseid, küllap muudab see ka inimesi üha tuimemaks ja jõhkramaks ning sellist inimhinge lahtirebimist võetakse meilgi samasuguse lagiseva naeru saatel nagu meie suures eeskujus USA-s. Jälgides Eesti ühiskonna viimaste aastate arengut, julgen seda küll tõsiselt karta!

Ajakirjandusvabadus ei võrdu ajakirjanduse kvaliteediga

Maikuu, suur toomepuu! Nagu täna Laululahingus, hõiskas kord Eesti rahvas Jüri Toomepuu reklaami peale, ja valis ta Riigikogusse. Mis on saanud Toomepuust ja tema abil vastuvõetud seadustest? Küllap on need õied ammu tolmu kukkunud. Eesti ühiskond on viimase paarikümne aasta jooksul pööranud oma ajalooraamatus nii palju erinevaid lehekülgi, et keegi ei mäleta enam selle raamatu pealkirjaga, mida oleme üha kiirenevas tempos lehitsenud ja lugeda püüdnud. Ja kes mäletaks, et kunagi oli 5. mai Pravda sünnipäev ja koos sellega ka nõukogude ajakirjanduse päev!?

Üks suuri müstifikatsioone on olnud meie verisulis vabariigis levinud väide, nagu valitseks meil täna erakordselt avar, põhjatu ja õiglane sõnavabadus. Jätaksin sõnavabaduse teema siinkohal siiski sügavamalt käsitlemata, sest mul pole soovi asjaomaste organitega kohtuda ja arutada nendega koos teeklaasi taga selle üle, kas ma pole oma kahtlustes näiteks mõne naaberriigi mõju all. Küll aga räägiksin pisut ajakirjandusvabadusest ja mitte omapäi, vaid just nüüd lansseeritud järjekordsest Freedomhouse'i edetabelist lähtudes, kus Eesti on 16 punktiga Ida-Euroopa riikide seas suisa esikohal.

Freedomhouse'i edetabeleid on meie meediakontsernid ja nende väljaannete juhid juba palju aastaid uhkusega esitlenud kui meie ajakirjanduse eriti kõrge kvaliteedi näitajat. Selle indeksi formaalne hinnang ühiskonna seisundile on nõnda osava ümberütlemisega transformeeritud ajakirjanduse kõrge kvaliteedi näitajaks. Kas see on ikka nii? Indeksi koostamise metoodikast pisut hiljem lähemalt, aga vaadakem parem, missuguste riikidega siis meie ajakirjandusvabadust viimases Freedomhouse’i uuringus võrreldakse.

Oma 16 punktiga jääme näiteks küll alla "demokraatia hällile" Jamaicale, kus piiranguid on vaid 15 punkti jagu. Oleme aga samal tasandil tuntud meediariigi Saint Lucia ja selle üsna suure naabri USA-ga. Mitme punktiga jääme siiski alla veel Uus-Meremaale ja teisele Okeaania saareriigile Palaule. Lääne-Euroopas pole me küll sama edukad kui idas, jagaksime siin alles 13. Kohta, teisalt selliste vanade ajakirjandusmaade nagu Saksamaa, Iirimaa ja vürstiriigi Monacoga. Teisalt oleme koguni 3 punktiga ees Suurbritanniast. Paras inglastele, vaba ajakirjanduse kodumaale!

Ida-Euroopas edestame tõesti nii Tšehhiat, Leedut kui Lätit ning ka viendana olevat Slovakkiat. Viimase puhul tuleks küll kohe lisada, et peagi hakkab seal kehtima selline seadus, mis keelab riigijuhte karistuse ähvardusel üldse kritiseerida. Niipalju siis reaalsest ajakirjandusvabadusest!

Mida kõigest eelnevast järeldada? Mitte midagi, sest ajakirjandusvabaduse reitingud ei kajasta kuidagimoodi ajakirjanduse sisu ega ka selle kvaliteeti. 0-30 punkti võib saada ajakirjandust väidetavalt piiravate seaduste, või vastupidi, seda tagavate seaduste puudumise, eest; 0-40 punkti saab anda poliitilise surve ja kuni 30 punkti majandusliku surve eest ajakirjanduse eneseväljendusele. Arvestust peetakse 23 teema põhjal.

Kui vaadata konkreetsemalt Eesti kohta tehtud raportit, siis selle sissejuhatusest leiame üheks "kaalukaimaks" argumendiks riigi sekkumise kohta ajakirjandusse väite, nagu oleks Kodakondsus- ja Migratsiooniameti juht Mari Pedak eraviisilises vestluses põhjendanud pressiesindaja Mart Soidro vabastamist sellega, et ta kritiseeris presidendivalimiskampaania ajal keskerakonna ja Savisaare tegevust. Me mäletame seda juhtumit, mis käis põgusalt läbi ka meie pressist.

Olgu lisatud, et tänaseks on ka Mari Pedak vabastatud ametist. Kui ookeanitagune uurimisasutus aga opereerib niisuguste "vettpidavate" argumentidega, siis tekitab see küll vähemasti küsimuse, kes ja kuidas neile neid raporteid saadab ja missugusel tõendatavuse tasemel need on. Samasuguseid eraviisilisi süüdistusi kellegi vabastamise põhjusena ajakirjandustöölt võivad küllap paljud meist tuua oma pikalt tööteelt nii mõnegi, kuid tavaliselt me ei kiirusta nendega Freedomhouse’i või Rahvusvahelisse Pressiinstituuti, sest teame, et see võiks sulgeda meile üldse tee ajakirjandusse.

Kui aga lähemalt vaadata nn üleminekuriikide raportit samalt Freedomhouse’lt, seda küll 2005. aasta materjali põhjal, siis täheldame, et Eesti areng viimase 10 aasta jooksul on selle organisatsiooni meelest toimunud ühiskonnas tervikuna, seadusandluse ja tsiviilprotsesside osas, aga ajakirjanduse kaalu kasvule ühiskonnas ega paranenud kvaliteedile ei leia me sealt mingit ülistuslaulu, tegemist on iseenesest mikroskoopiliste muutustega.

Raporti põhjal tõdetakse siinse sõltumatu ajakirjanduse kohta küll, et turg on Eestis imepisike ning seetõttu väljaannete sõltuvus reklaamist suur ning pole välistatud ka poliitilised tellimused. Freedomhouse’i põhimure seostub aga hoopis venekeelse ajakirjanduse olukorraga Eestis, mis osutab, mida tegelikult selline rahvusvaheline ühendus meilt otsootab ja soovib. Igatahes mitte seda, kui hea või tasakaalustatud või kaalukas ühiskonna toimivuse seisukohalt on meie eestikeelne ajakirjandus. Seepärast on väga naljakas taas ja taas kuulda ja lugeda, kuidas meie ajakirjandusjuhid aegajalt võrdsustavad eesti ajakirjanduse väidetavalt kõrge taseme selle ookeanitaguse üsna formaalse reitinguga, mis kajastab hoopis eeldusi, aga mitte tulemust. Tulemuste hindamiseks on teised, kohalikud kriteeriumid, näiteks ajakirjanduse usaldusväärtus, aga see on juba omaette jutt.

Online-meedia ei saa kunagi valdavaks

Tere jälle! Kevad on käes, kolmapäeval on jüripäev, päev, mil sulased said otsida uut peremeest. Tänases Eesti meediamaailmas tundub küll, et sulaseid vahetatakse meil pidevalt. Kui analüüsida, missuguse kiirusega viimastel kuudel on suured meediaorganisatsioonid vahetanud oma juhte ja olulisi tegijaid, jääb kohati mulje, et ajalehetoimetused on kaotanud pea. Aga sellest ei tahtnud ma täna pikemalt kõnelda, vaid hoopis sukelduda väga põhimõttelisse massikommunikatsiooni teemalisse arutlusse.

Nimelt väidetakse meegi meedias viimastel aastatel üha sagedamini, et ajalehed lähiaegadel kaovad ja neid asendavad internetis levivad online-väljaanded, et üleüldse on läbi püsivate, lõplike meediakanalite aeg, selliste, mis hõlmasid elanikkonna suuri klastreid, ühiskonda või keelerühmi tervikuna. Uus ajastu olevat nišimeedia, blogide ja kommunikatsiooni atomiseerumise aeg. Et tulevik olevat pidevalt muutuva sõnumivoo, mitte integreeriva meedia aeg.

Sellised väited tunduvad minu jaoks mitte ainult rumalad, vaid ilmselt ka teadlikult pahatahtlikud, kellegi isikliku kasu taotlemise huvidest tingitud. Inimkond püsib sellisena, vaid siis, kui ta on sotsiaalselt sidustunud, riigid ja rahvad vajavad tegelikult üha rohkem ühiseid sõnumeid, vajavad meediaid, mis ühendavad, mitte ei lahuta. Vaadake või islamimaailams toimuvat, kus on seal sõnumite killustumine, arvamuste fragmentaarsus, pürgimuste võitlus? Arvamus, et telekanalite pilv või kümned tuhanded isikublogid asendavad meedias sootsiumeid ühendavaid päevalehti või, mis veel olulisem, rahvusi ja riike defineerivat ja identitseerivat avalikõiguslikku meediat, on kindlasti kellegi hämar soovunelm või lihtsalt haiglane luul, aga tegelikkusega pole sellistel uskumustel mingit pistmist.

Läheksime veidi ajaloos tagasi ja küsiksime, miks hakati raamatuid omal ajal trükkima. Ikka selleks, et piibel saaks kättesaadavaks kõigile kristlastele. Raamat sündis ühendamaks, mitte eristamaks.Trükikunst, hiljem ajalehed ja televisioon pole tekkinud ega loodud selleks, et inimesi üksteisest lahutada, vaid selleks, et neid võimalikult suurteks rühmadeks ühendada, luua neile ühiselt atsepteeritavaid väärtusi, andes neile ainet ühisteks, kõiki puudtavaiks diskussioonideks, kujundades igale üksikule inimesele võimalust samastumiseks millegi suremaga ja peletamaks tunnet sellest, et ollakse jäänud üksi.

Ka internet ja online-väljaanded ning tänaseks nii sageli hosiannana jutlustatav WEB 2.0 on deklareerinud, et inimesed võivad nende abil luua uusi mitteformaalseid võrgustikke ja sotsiaalseid kogukondi üle oma rahvuse ja riikide piiride. Ent teisalt me näeme, et ükski neist võrgustikest pole kujunenud globaalselt valdavaks, tegelikku maailma elukäiku suunavaks, pole haaranud ka kuigivõrd märkimisväärset osa võrguavarustes liikuvaist miljardeist inimestest.

See viitab ühemõtteliselt sellele, et inimesed vajavad sidestumiseks endiselt mingit selgemat, püsivamat, turvalisemat kanalit, üheselt mõistetavat keskkonda, massimeediat ühistunde loomiseks, ja seda pakub pigem traditsiooniline ajakirjandus, selahulgas mingitki stabiilsust tagavad paberlehed, kui internetiavaruses tegutsevad pidevalt muutuvad ja voolavad kommunikatsioonivormid. Pigem ühine rahvuskultuur oma traditsioonilistes vormides kui pool- või pidginkeelselt angloameerikalik ja valdavalt väiklaselt anonüümne võrgusootsium. Pigem reaalsed, meie seas liikuvad lihat ja verest arvamusliidrid, kellega meil on füüsiline suhe, kui blogipäevikute imaginaarsed Kurva Kuju Rüütlid, kes võivad olla vaid bitikimäärid.

Online-meedia ei saa kunagi valdavaks

Tere jälle! Kevad on käes, kolmapäeval on jüripäev, päev, mil sulased said otsida uut peremeest. Tänases Eesti meediamaailmas tundub küll, et sulaseid vahetatakse meil pidevalt. Kui analüüsida, missuguse kiirusega viimastel kuudel on suured meediaorganisatsioonid vahetanud oma juhte ja olulisi tegijaid, jääb kohati mulje, et ajalehetoimetused on kaotanud pea. Aga sellest ei tahtnud ma täna pikemalt kõnelda, vaid hoopis sukelduda väga põhimõttelisse massikommunikatsiooni teemalisse arutlusse.

Nimelt väidetakse meegi meedias viimastel aastatel üha sagedamini, et ajalehed lähiaegadel kaovad ja neid asendavad internetis levivad online-väljaanded, et üleüldse on läbi püsivate, lõplike meediakanalite aeg, selliste, mis hõlmasid elanikkonna suuri klastreid, ühiskonda või keelerühmi tervikuna. Uus ajastu olevat nišimeedia, blogide ja kommunikatsiooni atomiseerumise aeg. Et tulevik olevat pidevalt muutuva sõnumivoo, mitte integreeriva meedia aeg.

Sellised väited tunduvad minu jaoks mitte ainult rumalad, vaid ilmselt ka teadlikult pahatahtlikud, kellegi isikliku kasu taotlemise huvidest tingitud. Inimkond püsib sellisena, vaid siis, kui ta on sotsiaalselt sidustunud, riigid ja rahvad vajavad tegelikult üha rohkem ühiseid sõnumeid, vajavad meediaid, mis ühendavad, mitte ei lahuta. Vaadake või islamimaailams toimuvat, kus on seal sõnumite killustumine, arvamuste fragmentaarsus, pürgimuste võitlus? Arvamus, et telekanalite pilv või kümned tuhanded isikublogid asendavad meedias sootsiumeid ühendavaid päevalehti või, mis veel olulisem, rahvusi ja riike defineerivat ja identitseerivat avalikõiguslikku meediat, on kindlasti kellegi hämar soovunelm või lihtsalt haiglane luul, aga tegelikkusega pole sellistel uskumustel mingit pistmist.

Läheksime veidi ajaloos tagasi ja küsiksime, miks hakati raamatuid omal ajal trükkima. Ikka selleks, et piibel saaks kättesaadavaks kõigile kristlastele. Raamat sündis ühendamaks, mitte eristamaks.Trükikunst, hiljem ajalehed ja televisioon pole tekkinud ega loodud selleks, et inimesi üksteisest lahutada, vaid selleks, et neid võimalikult suurteks rühmadeks ühendada, luua neile ühiselt atsepteeritavaid väärtusi, andes neile ainet ühisteks, kõiki puudtavaiks diskussioonideks, kujundades igale üksikule inimesele võimalust samastumiseks millegi suremaga ja peletamaks tunnet sellest, et ollakse jäänud üksi.

Ka internet ja online-väljaanded ning tänaseks nii sageli hosiannana jutlustatav WEB 2.0 on deklareerinud, et inimesed võivad nende abil luua uusi mitteformaalseid võrgustikke ja sotsiaalseid kogukondi üle oma rahvuse ja riikide piiride. Ent teisalt me näeme, et ükski neist võrgustikest pole kujunenud globaalselt valdavaks, tegelikku maailma elukäiku suunavaks, pole haaranud ka kuigivõrd märkimisväärset osa võrguavarustes liikuvaist miljardeist inimestest.

See viitab ühemõtteliselt sellele, et inimesed vajavad sidestumiseks endiselt mingit selgemat, püsivamat, turvalisemat kanalit, üheselt mõistetavat keskkonda, massimeediat ühistunde loomiseks, ja seda pakub pigem traditsiooniline ajakirjandus, selahulgas mingitki stabiilsust tagavad paberlehed, kui internetiavaruses tegutsevad pidevalt muutuvad ja voolavad kommunikatsioonivormid. Pigem ühine rahvuskultuur oma traditsioonilistes vormides kui pool- või pidginkeelselt angloameerikalik ja valdavalt väiklaselt anonüümne võrgusootsium. Pigem reaalsed, meie seas liikuvad lihat ja verest arvamusliidrid, kellega meil on füüsiline suhe, kui blogipäevikute imaginaarsed Kurva Kuju Rüütlid, kes võivad olal vaid bitikimäärid.

Ootame lume sulamist?

Kas olete pannud tähele, kuidas pärast lume sulamist tuleb selle alt välja unustatud ja mahavisatud esemeid või lihtsalt igasugust prahti. Tegelikult sadas tänavu talvel lund Eestimaal vaid paaril korral, küllap seepärast on tegelikkuses üllatusi ka vähem, aga siiski. Põhimõte ise sarnaneb paljuski meie ühiskonnaelus ja ajakirjanduses toimuvaga ning seal juba lumepuudust karta pole.

Riigikogu valitakse, moodustatakse koalitsioon ja pannakse ametisse valitsus. Esiotsa on kõik kena, suurte lubaduste valge lumi peidab kõik erakondlikud vastuolud, isiklikud ambitsioonid, varjatud valed ja kavandatud pettused. Kuni ükskord siiski lumi sulab ja praht paljastub selle alt ning kõik näevad, ja seda ka varustamata silmaga, nagu vanasti öeldi, mis ilusate sõnade taga on olnud tegelikult peidus.

Täna ei tahaks ma siiski minna tongima poliitilises prahis, vaid tõin selle võrdluse, et iseloomustada seda, kuidas meie ajakirjandus pahatihti tegutseb. Võtame või kurikuulsa Riigikogu kuluhüvitiste teema. Riigikogu koguneb, sinna satub igasugu inimesi, eetilisemaid ja vähem eetilisi, aga kõike katab esiotsa suurte ootuste valge lumi ja heameeleümin. Kuni ükskord kuluhüvitised avalikustatakse ja lumi haihtub ning kõik ebameeldiv paljastub ühe hetkega, nii et ajakirjandusel jätkub taas nädalateks poliitikute kallal hammaste teritamist. Loomulikult tuleb igasugune praht ära koristada, aga milleks siiski oodata kevadeni!?

Selle mõistujutuga tahaksin toetada eile Vikerraadio jutusaates esinenud riigikontrolör Mihkel Oviiri, kellel on olnud tõsiseid ja põhjendatud etteheiteid meie meediale, sellepärast et Riigikogu liikmete palgateema kiigutamisel on ilmselt sõidetud üle võlli. Riigikoguliikmete palga kriitikat võiks võrrelda tahmaga, mida kevadel lumele külvatakse, et see kiiremini sulaks, ehkki see ei muuda kuidagi kenamaks lume alt avanevat vaatepilti. Oviir küsiski, kas meie ajakirjandus üldse teab, millega Riigikogu liikmed tegelevad, kuidas töötavad komisjonides, kohtuvad mitte ainult valijate, vaid kõikvõimalike huvigruppidega, tänasel päeval lisaks veedavad suure osa ajast väliskomandeeringuis. Kas keegi ajakirjanik on üritanud selle töö sisusse kunagi tungida, niiöelda enne lume sulamist.

Ma ei taha sellega kuidagi kaitsta Riigikogu või ka valitsuse liikmeid nende tegematajätmiste või ebaväärikate tegude pärast, kuid ühiskonna ja eriti selle valvekoera ajakirjanduse kriitika ei saa põhineda vaid sellel ja oodata seda, kui avaldatakse poliitikute kuluhüvitised, palgaandmed või võlad, kui kusagilt tilgutatakse nende kohta komprat või keegi pahatahtlik kolleeg või vastane suudab oma konkurendi kujundlikult öeldes ajalehega maha lüüa. Ehk siis oodatakse, kuni lumi sulab, ja siis peale parastada, olgugi et prahi oleks võinud juba enne ära koristada, isegi enne lume tulekut. Näiteks valimiskampaania ajal. Rääkimata sellest, et teinekord otsustakse asjade üe vaid lume alt paljastuva pealmise prahi põhjal, ehkki veidi sügavamalt kaevates võiks leida samast ka mõne pealuu.

Lisaks mõistujutule tahaksin edastada ka mingi positiivse sõnumi või ootuse, mida võiks siiski ka lume alt otsida. Meie ajalehtede temaatiline jaotus, võtke või online väljaanded, sisaldab küll majanduse, kultuuri, krimi, isegi teaduse ja meedia uudiseid, spordist ja nn eluteemadest kõnelemata, aga kas on keegi märganud, et päevalehed tegeleks süstemaatiliselt haridus- või sotsiaalteemadega. Niinimetatud sotsiaalpornoga, sellega küll, aga mitte niiöelda suurte teemadega, millega võiks ka rahvaesindajate tähelepanu juhtida tõsistele probleemidele, mida tõi nii selgelt välja näiteks inimarengu aruanne. Või on ajakirjanduse valdav suhtumine selline, nagu ühes raadiosaates välja öeldud: kuna sotsiaalteadlased on väiklaselt solvunud nende tembeldamisest punaprofessoreiks, siis me ajakirjanduses lihtsalt ignoreerime nende väiteid ja kogu temaatikat. Sest ajakirjandusel on piisavalt tööd ka sellega, mis isenesest lume alt välja sulab.

Kiretu kommentaar

Tere ja rõõmsat teist ülestõusmispüha! Tänases meediakommentaaris ei kasuta ma oma isiklikke arvamusi, ma üksnes tsiteerin laupäevase Postimehe, meie suurima ja väidetavalt kvaliteetseima päevalehe materjale. Alustan vastutava väljaandja Mart Kadastiku juhtkirjast Hea lugu: "Lugudel on hämmastav jõud. Tuntuimale neist, piibliloole, võlgneme ülestõusmispüha. Suure loo sees on alati väiksemaid. Näiteks Maarja, poja kaotanud ema lugu. Tammsaare on meile andnud Andrese ja Pearu, Krõõda ja Mari lood. Kuid kas meil on kogu rahvast erutavat lugu eesti perekonna saatusest viimases sõjas ja pärast seda? Kui ajalugu hingestavat lugu ei ole, kipuvad inimesed mineviku kiiresti unustama. Faktid on tunnetest nõrgemad.Mis muutis sakslaste suhtumist oma ajalukku, natsismi? Nürnbergi kohus? Ei. Veel 1955. aastal uskusid pooled sakslastest, et «Hitler võinuks olla suur riigijuht, kui poleks tulnud sõda». Hoiakut ei muutnud ajaloouurimused, vaid 1979. aastal televisioonis näidatud Hollywoodi seriaal «Holokaust». Film, mida kriitikud pidasid seebiooperiks, viis sakslaste teadvusse natside põhjustatud kannatuste tegeliku ulatuse. Stalini kuriteod ei ole Hollywoodi huvitanud. Globaalne ükskõiksus. Näiteks 43% Rootsi noortest usub, et kommunismiohvreid oli vähem kui miljon. Seda enam peame tõese loo, mis liigutaks võimalikult paljude inimeste hinge, oma ajaloost ise üles leidma. Loo, mis ärataks heldimust kõigis. Nagu koonduslaagris hukkunud juudi tüdruku Anne Franki päevik.Lugusid ei pea otsima üksnes minevikust. Paulo Coelho romaani «Üksteist minutit» kangelanna Maria läheb Brasiiliast Šveitsi baaritantsijaks. Ja satub peagi prostituudiks. Coelho meenutab piiblisõnu: kes on palju armastanud, sellele antakse ka palju patte andeks. Ja lugeja mõistabki Mariat ning tunneb talle kaasa. Eestis sel kombel elatist teenivad Mariad, Verad ja Svetlanad jäävad mõistmisest ilma. Nad on võõrkehad. Ometi on ka nemad millalgi millestki unistanud. Igaühel neist on oma lugu, mis asetub suure loo sisse: Eesti ei ole võrdsete võimaluste maa. Kas sellist maad on üldse kunagi olemas olnud?
Kadastiku kirjutist on internetis anonüümselt kommenteerinud keegi Joosep:
"Need 15 üleminekuaastat on olnud rasked, eekõige tundlikumale osale rahvast - loomeinimestele. Need ajal on olnud rasked, kuigi jah raadiost ja telest ja ajalehest saab lugeda sellest, kui hästi me ikka nüüd elame. Aga tegelikult. Osadel inimestel kindlasti paremini kui mullu, osadel, kel ennegi oli hästi, on suutnud oma positsiooni hoida, osa, kes siis oli vaene on vasem.... Kas uus eesti riik hoolib oma rahvast rohkem, kui see endine nõukogude riik? Kes seda nüüd täpselt teab. NII ja NAA.Loome Kalevipoja eeposele ja Tammsaare romaanidele lisa, teeme ühe hollivuudliku linateose, et kõik Euroopas ja Ameerikas mõistaksid meie rahva saatust. Mul on mõte! Teeme Kalevipojast filmi - sellise hollivuudiliku nagu Sõrmuste isand."
Postimehe online lehel on ka rubriik Elu 24, kust leiame märksõnade pilve ehk ned märksõnad, mille vastu Postimehe online lugejad huvi tunnevad: armukolmnurk · beatrice · britney spears · chantal sebire · cosmo · cosmo glämmilaat · david beckham · dmitri onistsenko · eesti otsib superstaari · eurolaul · eurovisioon · eutanaasia · glämmilaat · ilm · india · jaan toots · kaks · kanal 2 · kati toots · kersti toots · koolitants · kreisiraadio · laps · liisa langi · lindsay lohan · marko pokk · meet and greet · mtv · nägu · pamela anderson · prantslanna · rihanna · rinnad · rotermanni kaubamaja · seks · superhitt · supermercado · tüdruk · unelmate pulm · urmas sõõrumaa
Niisugune on läbilõikeline, kuid üsna tõepärane pilt meie meedia lipulaeva Postimehe onlines pakutavast ajakirjanduslikust ainesest vaiksel laupäeval anno 2008!

Ajakirjandus kui kollektiivne propagandist, agitaator ja organisaator

Meediakommentaar 10. märts 2008

Tere taas kuulama Ummelase negatiivset programmi! Parafraseerin sellega üht teist kommentaatorit, kelle positiivses programmis on minu jaoks harva märgata midagi positiivset. Mina tahaksin küll oma kriitikaga juhtida tähelepanu meie ajakirjanduses esinevaile nähtustele ja probleemidele, millest oleks võimalik hea tahtmise juures jagu saada. Kui vaid oleks piisavalt ausust, arusaamist ja andumust oma tööle. Leian, et ka kõige paadunumad küünikud, edevad eneseimetlejad ja oma alaväärsuskomplekse jõhkrate rünnakutega teiste inimeste vastu kompenseerida püüdvad inimesed võivad hea tahtmise korral muutuda, areneda, paraneda või siis vähemasti targemaks saades vait jääda. Ütlesid ju vanad roomlasedki, et kui oleksid vaikinud, oleks sind ehk peetud filosoofiks.

Pisut samasse kanti tüürib ka see kampaania, mille on viimasel ajal käivitanud paar suurt ajalehte, kutsudes inimesi andma allkirju Riigikogu liikmete palgasüsteemi muutmiseks. Allkirju kogutakse meil praegu mitmesuguste üleskutsete toetuseks. Kui selliseid kampaaniaid on piisavalt palju, nullivad need üksteist, aga sageli varjutavad ka palju tõsisemaid probleeme, mis riigi ja ühiskonna ees seisavad. Võiks küsida, kas parlamendisaadikute palga kasvu peatamine või isegi mõningane vähendamine annaks midagi tänases majanduse alajahtumise olukorras. Kas on tõesti lootust, et poliitikud võtavad väiksema palga eest nüüd midagi otsustavat ette, et peatada hinnatõusu või parandada majanduse konkurentsivõimet!? Pigem on asjalood ikka nii, et võideldes innukalt kellegi väidetava ülipalga vastu unustavad inimesed hetkeks ära oma isiklikud probleemid, laenuintresside kasvu, lubatud palgatõusu ärajätmise, süveneva soovi hääletada tänase poliitika vastu näiteks oma jalgadega.

Nõukogude ajal kirjutas partokraatia ajakirjandusele ette, et ta peab olema mitte ainult kollektiivne propagandist ja agitaator, vaid ka kollektiivne organisaator. See tähendab, et ajakirjandus pidi enda peale võtma masside juhtimise ja nendega manipuleerimise valitseva ideoloogia huvides, aga ka tollase võimu järjekordsete majandusäparduste ja lausrumaluse varjamiseks käivitama hoogsaid kampaaniaid. Kindlasti pole tänane suhe võimu ja vaimu vahel samasugune, see on märksa komplitseeritum ja sageli ka vastuolulisem. Ent midagi sarnast on sellistes üldrahvalikes kampaaniates, mille tegelikke põhjusi ja niiditõmbajaid me ei tea ega näe, ja mille järelmeid on ka raske ette näha. Küsigem, mida siis õieti sellise kampaaniaga tahetakse saavutada. Mis on see positiivne programm selle sõna õiges, mitte karikatuurses tähenduses? Kas lihtsalt vastuseis, laamendav protest on ika kohane dmeokraatlikule ühiskonnale või viib see meid tegelikult üha rohkem selle "vaikiva ajastu" suunas, millest mõlemal pool nähtamatut rindejoont on hakatud viimasel ajal, paraku üsna silmakirjalikult, rääkima?

Ma ei saa lahti tundest, et niisugused allkirjakampaaniad on ette nähtud eelkõige selleks, et suurendada klikkide arvu ajalehtede veebikülgedel ning tõestada reklaamitellijaile väljaannete suurt loetavust. Loomulikult peab ajakirjandus osalema suurtes sotsiaalsetes debattides, mõjutades nii ajakirjanike, eelkõige aga meedia vahendusel esinevate teiste arvamusliidrite seisukohavõttudega ühiskonnas toimivaid protsesse. Ent mulle isiklikult tundub, et meil on kümneid kui mitte sadu probleeme, mille lahendamisse ajakirjandus võiks anda kaalukama panuse kui 101 riigikogulase palkade reguleerimine. Eriti veel sel juhul, kui see ajakirjandus ise mingit arvestatavat lahendust pole välja pakkunud. Miks ajakirjandus ei tegele näiteks kellegi võimaliku jälitamisega meelsuse põhjal, millele viitasid vasakpoolsete meeleleavaldusest osavõtnud, miks jäi pressis vähimagi tähelepanuta puudega sündinud laste olukord, millest eelmisel nädalal räägiti murelikult Põhjala foorumil, miks ei taheta võtta konsensuslikku seisukohta alkoholimüügi piiramise küsimuses, mässides teema kõmulisse vassimisse ja elades välja vaid oma isiklikke poliiteelistusi? Kas tõesti kõik mainitud probleemid laheneksid Riigikogu liikmete palga mõnekümne protsendise revideerimisega?!

Kui paljud meie meediajuhid ja -kommentataorid on pidanud sellessamas meedias avaldatud etteheiteid ajakirjanduse kolletumise vastu vaid sooviks tugevdada riikliku regulatsiooni ja vaba sõna maha suruda, siis soovitaksin neil endal peeglisse, veel parem, oma südamesse, vaadata ja küsida, kas sellised kampaaniad on ikka päris siirad ja suunatud meie ühiskonna tõeliste probleemide lahendamisele või üksnes katse ajakirjanduse usaldusväärsusega seotud tõsiseid probleeme maskeerida, kolletavat palet sätendava make up-i abil usutavamaks muuta!?

Mis ... Pressinõukogu?

Tere taas! Eelmise nädala lõpul lasti võimas kogupauk Eesti kolletava ajakirjanduse pihta. Kõigepealt võttis Kuku raadios teravalt sõna president Toomas Hendrik Ilves, seejärel ilmus aga Sirbis vist viimaste aastate üks süngeimaid hinnanguid meie pressile, nimelt Kaarel Tarandi kirjutis lausa hirmutava pealkirjaga Riigikukutajad. Olgu kohe öeldud, et kriitika on suunatud kommertskanalite pihta, avalik-õiguslikule meediale ta oma hinnangut ei laienda.

Kaarlit on ajendanud sõna võtma see üleolev ja kohati lausa jõhker reaktsioon, mis järgnes ühe meediakanali poolt Avaliku Sõna Nõukogu taunivale seisukohavõtule selle kanali tegevuse kohta. Ajakirjanik teatas oma avalikus kirjas sellele vastuseks, et nõukogu peaks ennast ise laiali saatma, sest on kaotanud enda vastu usalduse. Niisiis, kui erapooletu organ juhib tähelepanu ajakirjanduseetika tõsisele rikkumisele, siis on see ajakirjaniku meelest tähelepanu juhtijate ja eneseregulatsiooni kaitsjate süü, mitte aga rikkuja süü. "Kahjuks on see tsunftis üldlevinud arusaamu, mida kavalamad lihtsalt nii otsesõnaliselt ei väljenda," tõdeb ka Kaarel Tarand.

Olen viimaste aastate jooksul mitmel korral juhtinud tähelepanu skisofreenilisele olukorrale Eesti ajakirjandusmaastikul, kus euroopalike reeglite järgi 1990. aastate algupoolel kokku kutsutud eneseregulatsiooni organi Avaliku Sõna Nõukogu kõrvale tekitati uus organ - Pressinõukogu, mis esindab otseselt meediakanalite omanike huve. Tollal põhjendati paralleelse organi loomist ASN-is puhkenud siseintriigiga, ehkki see oli vaid sobiv ettekääne. Tegelikult ei sobinud nõukogu sõltumatus, erapooletus ja juriidiline kompetentsus enam Eesti meediavälja valitsejatele. Vaevalt suhtuks täna too noor ajakirjanik, kellest Tarand kirjutab, nii üleolevalt nõukogu hinnangusse, kui tema selja taga ei oleks neidsamu peatoimetajaid ja väljaandjaid, kes ignoreerivad ASN-i. See loob karistamatuse tunde, millest johtuvad ka paljud muud probleemid, millele nii president kui Tarand oma sõnavõttudes tähelepanu juhivad.

Kaarel Tarand toob välja niinimetatud juhtkirjade praktika. Neid serveeritakse sageli kui kümnete mõjukate ajakirjanike kollektiivset seisukohavõttu, aga tegelikult on see pahatihti vaid kellegi subjektiivne arvamus nagu mis tahes lugejakiri, või teadlik spekulatsioon, mis aga läbi meediakanali erilise positsiooni võimendatakse neljanda võimu hääleks, avalikuks arvamuseks. Pahatihti kajastub aga kõige selle taga lihtsalt väljaande kasumihuvi, mis muudab meedia otsekui kaltsukaupmeheks, nagu Kaarel Tarand iseloomustab meie devalveerunud ajakirjandust, olles selles osas täielikus unisoonis meie presidendiga.

Nagu ka selles, et ajakirjandus tekitab pahatihti lihtsalt müra, ja kui sellele väljaspoolt tähelepanu juhitakse, röögib meedia sellele veelgi tugevamalt vastu, et nüüd tahetakse tsenseerida. Tegelikult aga vohab nendesamade väljaannete internetilehekülgedel ohjeldamatu sõimlev kommenteerimine, mis on paljud tundlikumad autorid ajalehtede juurest ammuilma eemale peletanud. Muide, täpselt samale asjaolule juhib tähelepanu ka president nii oma Kuku raadio intervjuus kui ka eilses aastapäevakõnes. Ehk siis siin hakkab tööle äraspidine tsensuur - analüüsivad, arukad, asjatundlikud autorid vaikivad, alterantiivsed seisukohad tasalülitatakse, sugeneb vaikiva ajastu sündroom.

Kaarel Tarandi lahendus olukorrale pole riigi sekkumine meediaorganisatsioonidesse, vaid ajakirjanike virgutamine ennast koolitama ja sellega ravima oma tänast põletikulist seisundit. Annaks jumal! Tõepoolest, senised ajakirjandust riivavad seadused on meil olukorra pigem segasemaks kui selgemaks teinud, meenutagem või viimatisi isikuandmete kaitse seaduse järelkajasid. Siiski tundub, et omal ajal loobudes ajakirjanduse ehk nagu tänapäeval öeldakse - meedia - igasugusest regulatsioonist, tegi riik siiski olulise vea, avades omalaadse Pandora laeka, mis täna pidevalt hävitab ajakirjanduse enda usaldusväärsust. Tegelikult vajab just ajakirjandusvabadus seadusandlikku kaitset, vajab kaitset allutamise eest pelgalt kausmihuvidele, kaitset omanike ja nende esindajate voluntarismi vastu, kaitset sellesama vastutustundetuse ja ebaeetilisuse eest, millele täna peavad juhtima tähelepanu nii president kui meie ainsa kultuurilehe peatoimetaja. Sest eneseregulatsioon täna lihtsalt ei toimi, nagu ilmekalt paljastas ka eelmise nädala juhtum. Kuulmiseni!

Ajakirjandusest sotsiaalse sidususe nimel

Tere! Aeg läheb ruttu. Tänasest on päev juba ligi 9 tundi pikk, sel nädalal ootab meid ees sõbra- ehk valentinipäev, kahe nädala pärast tähistame iseseisvuspäeva. Ja ärge unustage, et elame liiggaastal, et veebruaris on seekord ka 29 päeva, nii et igasugust tähistamist kui palju. Paljut sellest kajastab ka meie ajakirjandus, sest inimühiskond on juba kord üles ehitatud ajateljele ning tänaseid asju kiputakse sageli vaatama ja hindama mineviku sündmuste prisma läbi. Küll tundub, et vahel sukeldume liialtki minevikku, unustades, et seal reaalselt midagi muuta nagu nii ei õnnestu, küll aga annab toonaste sündmuste suvaliste tõlgendustega sageli põhjendada oma tänaseid tegusid või ka teinekord varjata vigu või üsna teadlikult, enda huvides pilti toimuvast segaseks ajada.

Nõukogude ajast mäletame hästi igasuguseid aastapäevakampaaniaid, mille lehvivate lippude ja kõlavate loosungitega varjati inimeste silme eest nende elu hallust, vaesust ja vabaduse puudumist. Kangesti ei tahaks, et tänases Eestis tahaks keegi ajalugu kasutada ära oma huvides, eriti veel ebaausalt, suvaliste tõlgendustega manipuleerides või suunates näiteks meie riigi ajaloo keerukail etappidel juhtunu eest süüd oma tänastele oponentidele ja konkurentidele.

Näiteks vaibumatud üleskutsed võidelda kommunismiga, kusjuures see võitlus seatakse tänase ühiskonna ja vastasesiude konteksti, pole muud kui seesama propaganda, kohati isegi teadlikel valedel ja liialdustel põhinev. Üsna sarnast propagandat pruugiti veel paar-kolmkümmend aastat tagasi tollase režiimi ajal, andes hinnanguid Eesti Vabariigile ja tollal tegutsenud inimestele, püüdes vajutada usaldamatuse ja vaenulikkuse pitserit ühtlasi ka oma kaasaegsetele, kes olid toona elanud, tegutsenud ja silma paistnud. Või neile, kes olid nõukogude režiimi suhtes vähem või rohkem kriitilised.

Ma ei tahaks öelda, et meie tänases meedias on märkimisväärselt sellist lähimineviku ärakasutamist oma huvides, kuid kohati tundub, et mingid poliitilised jõud siiski püüavad enam rõhku asetada meie riigi tekke ja arengu erinevaile etappidele ning neid üksteisele vastandada. Loomulikult on Vabadussõja kontekstis, kui sündiv Eesti riik oli silmitsi punase ohuga idast, mida ei saa objektiivselt kuidagi nimetada demokraatlikuks revolutsiooniks, väga lihtne vastanduda lisaks Nõukogude Venele ka seda kandnud ideoloogiale - bolševismile.

Ent tulle tagasi meie taasiseseisvumise juurde, sattusime hoopis erinevasse maailma ja situatsiooni, kus hirmu tasakaal juhtis suurriikide käitumist ning meiesuguse riigi iseseisvuse taastamist ei saa enam kunagi vaadelda lihtsa vastasseisuna ega ühe ideoloogia võitlusena teisega. Ei saa konstrueerida väga selgeid rindejooni ega maalida ühte ja ainukest vaenlase kuju, ehkki seda tänagi üsna sageli värskemate sündmuste valguses püütakse. Ajakirjanduse roll selles olukorras on jääda võimalikult erapooletuks, osapooli vahendavaks, mitte üht või teist poolt valivaks ja ründavaks.

Just eri põlvkondade ajakirjanike koostöö samas toimetuses, ajakirjanduses üldse, on see pinnas, millelt võiks kasvada senisest tõetruum, konstruktiivsem, sotsiaalset sidusust tugevdav ajakirjandus. Eriti väärib see mõte laiemat kõlapinda peatse Eesti ajakirjanike järjekordse, 21. kongressi eel. On ju see liit suutnud seni üsna edukalt ühendada ajakirjanike väga erinevaid põlvkondi ja neid ka omavahel suhtlema panna, mis kahjuks pole enam reaalsus paljudes toimetustes.

Reedel tähistas Tallinna Ülikooli ajaleht oma 25. aastapäeva. Kohal olid ka kolme muu avalik-õigusliku ülikooli ajalehtede toimetajad. Kindlasti pole need ajalehed tuttavad paljudele meie kaaskodanikele, ehkki vanimad neist, Universitas Tartuensis ja Tehnikaülikooli Mente et Manu saavad järgmisel aastal juba 60-seks. Tegu on kogu Euroopa mastaabis unikaalsete väljaannetega, nagu tõdes kohtumisel osalenud Jyväskylä ülikooli kommunikatsiooni õppejõud Kaja Tampere. Ja kindlasti on need lehed täna ka mõneti vanamoodsad, kuid just see unikaalsus, eripära, on ühtlasi nende suurim väärtus, tõdes Kaja. Pealegi on neil suur potentsiaal teadusliku mõtteviisi levitajaina.

Meie ümber on palju selliseid ajakirjanduslikke nišitooteid, olgu või vallalehed või kohalikud telekanalid, mille vajalikkuses suure meedia esindajad sageli kahtlevad või neid lausa taunivad. Ent ei maksa unustada, et ajakirjanduse roll on ka luua sidet aegade vahel, tugevdada ühiskonna sotsiaalset sidusust, mis ulatuks igast üksikisikust kogu ühiskonna tasandini, viimase eest kananb meil ju suuresti hoolt Eesti Rahvusringhääling. Milleks meil muidu oma riiki vaja olekski!? Seepärast peaksid ka siin ja praegu erinevad maailmavaated, põlvkonnad, inimrühmad olema meedias piisavalt esindatud, suhtlema omavahel, üksteist ära kuulama ja üksteisega arvestama, selle asemel et tegelda isekeskis vaid vaenlaste otsimisega, kasutades selleks pealegi kahetsusväärselt kõverpeegeldusi meie ajaloost.
Kuulmiseni!

Ajakirjanduslikust "rullimisest"

Tere päevast! Täna räägiksin kahel eelmise nädala lõpul ajalehtedes kajastamist leidnud teemal, mis peegeldavad tegelikult meedia enda siseelu. Laupäeval saime Eesti Päevalehest lugeda, et Andmekaitse Inspektsiooni pressiesindaja arvates rikub Vikerraadio isikuandmete kaitse seadust, vahendades oma kuulajate õnnesoove teistele oma kuulajatele, kes on omavahel seotud perekondlike või muude tihedate sidemetega.
Inspektsiooni esindaja on inimese eluiga puudutavaid andmeid nimetanud delikaatseteks isikuandmeteks, mida ei tohi subjekti enda nõusolekuta avalikustada. Kahjuks algab eksituste rida just sellest väärast väitest. Avage äsja kehtima hakanud seaduse tekst Elektroonilises Riigi Teatajas ja te leiate paragrahvist 4 põhjaliku loendi isikut puudutavatest andmetest, mida seaduse mõttes nimetatakse delikaatseteks. Ei nimi, sünniaeg ega elukoht kuulu sellesse loendisse. Lisaks võime paragrahvist 11 sõnaselgelt lugeda, et „isikuandmeid võib ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduslike põhimõtetega.”
Pange tähele, „ilma nõusolekuta”! Raske uskuda, et nende eakate hulgas, keda raadio kaudu õnnitletakse, oleks mõni, kes on sellele kategooriliselt vastu, et teda tervitatakse, pealegi on teatavasti kombeks, et kui tervitus raadiost tellitakse, teatatakse sellest ka sünnipäevalapsele endale, et ta ikka kuuleks oma nime raadiost. Rääkimata muidugi sellest, et ka sünnipäevatervituste avaldamiseks raadios on alati olnud märkimisväärne avalik huvi, kui vaadata vaid neid kirjade kuhjasid, mis iga nädal Raadiomajja jõuavad.
Eesti Päevalehes Inspektsiooni kummalise seisukoha avalikustanud Rein Sikk, aga ka Aktuaalses Kaameras seda teemat riigikogulase ja juristi Väino Lindega tasakaalukalt käsitlenud Ester Vilgats on minu arust just need ajakirjanikud, kes tegutsevad oma lugejate ja vaatajate huvides. Nende ajakirjanike seast, kes suudavad analüüsida, kritiseerida ja vajadusel ka prügikasti saata seadusi ja määrusi, mida meil viimasel ajal otsekui saeveskist tuleb, on minu arust need ajakirjanikud, kes peaksid eelseisval pressipreemiate jagamisel pälvima esiletõstmist. Mitte aga need, kes parteikontoritest või õiguskaitseorganeist tilgutatud komprat levitavad, valivad või ise toodavad mustvalgeid poliitilisi ja maailmavaatelisi seisukohavõtte, töötavad nii otseses kui ülekantud tähenduses klaasseintega majas, mille seinte taha jääb tegelik Eesti elu kõigis oma vastuoludes.
Reedel kirjutas Ivo Rull ajakirjandusauhindadest. Ta nimetab ennast seekord Tartu Üliooli ajakirjandusosakonna vilistlaseks, mitte aga suhtekorraldajaks, kellena ta on töötanud praktiliselt kogu oma elu. Kahjuks ei kajasta tema kirjutis ülikooli ajakirjandusosakonna, vaid ikka sellesama suhtekorraldusmaailma vaimsust ja arusaamu. Ka mina olen Juhan Peegli õpilane, ehkki sellest ajast, kui meid nimetati veel eufemistlikult filoloog-toimetajateks. Paraku olen mina samast koolist kaasa saanud üpris erinevad arusaamad heast ajakirjandusest.
Esiteks parandaksin Ivo Rulli kirjutises mõned ilmsed vead, mida ta ajakirjanikuna oleks pidanud vältima, aga suhtekoraldajana võib-olla spetsiaalselt tegi. Nimelt oli ajakirjanike liidu aasta ajakirjaniku valimisel kandidaatide seas ka Vahur Kersna, aga sõltumatu žürii, pange tähele – mitte ajakirjanike liidu juhatus - teda ei valinud. Meie seast lahkunud Juhan Peeglit ei saanud paraku valida aasta tagasi kongressil kinnitatud statuudi alusel. Barbi Pilvre valik ilmselt ei vajagi kommentaare. Juhan Kivirähk aga esineb pidevalt ajakirjanduslike kolumnidega ajalehtedes ja kommentaaridega Vikerraadios, ilmselt märksa sagedaminigi kui ennast ajakirjanikuks tituleeriv Rull.
Kivirähki valimine lähtus aga seekord ilmselt sellest, et ühena vähestest eestikeelses ajakirjanduses esinevatest ja vaieldamatult väljendusjõulistest publitsistidest on just tema suutnud vaimse surutise õhkkonnas säilitada kriitilise meele ja erapooletuse. Tema kevadist kolumni ei saa kuidagi tembeldada eksituseks, sellise hinnangu võiks süümepiinadeta anda vaid mõni parteifunktsionär. Ja miks nimetada Kivirähki väiteid „vandenõuteooriaks”?! See oli tollal väga asjatundliku sotsioloogi analüüs ja tõsine hoiatus, mis küll osaliselt põhines sel hetkel kasutada olnud napil teabel. Olgem ausad, ega seda objektiivset teavet ole ju ka tänaseks lisandunud piisavalt, nii et võiksime tollal pakutud versiooni lõplikult kõrvale heita.
Lisaksin veel Rulli artikli kohta, et kui ta peab eriti tähtsaks tendentsiks 2007. aasta meedias blogindust, siis osales aasta ajakirjaniku žüriis ka eesti teenekaim tehnokratt, aga ometi ei jõudnud ka selle võitluse niiöelda finaali ükski innukas blogija. Ja miks oleks pidanudki, kui Rull ise loeb blogidest välja vaid „ohjeldamatut demagoogiat ja propagandat”. Muide, ka see hinnang konkreetse isiku kohta on kaugel ajakirjandusliku tasakaalustatuse elementaarseist nõudeist.
Lõpuks arvab Ivo Rull, et ajakirjanike tsunft põeb tõsist identiteedikriisi. Selles osas olen nüüd temaga küll üsna nõus, kuid selgelt vastupidistele näidetele, sealhulgas ka tema enda kirjutisele toetudes. Piir vaba ajakirjanduse ja suhtekorralduse vahel on meil pidevalt ähmastunud ning sellest näen ma tõusmas märksa tõsisemat ohtu, kui sellest, et aasta ajakirjanikuks valiti tuumakas ja tubli sotsioloog mõne kergekaalulise kõmuajakirjaniku asemel.
Kuulmiseni!

Eesti ajakirjandus on hakanud avanema

Tere uut töönädalat, kui uue aasta esimene kuu on jõudmas juba poole peale. Ütlen kohe, et suuremad Eesti ajalehed on kahe esimese nädala jooksul pakkunud mulle pigem positiivseid üllatusi kui ainet kriitikaks. Eelkõige muidugi seetõttu, et eelmise aasta vaikiv ajastu hakkab pisitasa ümber saama ning võimumeeste ettevõtmisi ja eelnõusid arvustatakse märksa asjalikumalt ja tarviliku teravusega.

Loomulikult peab enne andma selleks põhjuse, ja otsustajad näivad olevat oma võimutäiust kasutades tõsiselt vaeva näinud, et väga küsitavaid otsuseid teha ja nende juurde lisaks mitte just kõige targemaid põhjendusi esitada. Ent oleme varem kogenud sedagi, kui ajakirjandus ka ilmselt rumalatest otsustest ja tegudest on vahel püüdnud leida nn konstruktiivset iva, nimetades võimulolijate otsuseid küll "ebapopulaarseiks", kuid siiski mingil arusaamatul, vaid väga pühendatud inimestele teada olevail põhjustel "vajalikeks". Vajalikeks kellele?

Kui nn Pronksöö seaduseelnõu sai veel suhteliselt malbet kriitikat, mida võib hinnata ka enesetsensuuri järellainetuseks, siis töölepingu seaduseelnõu ja mõningad muud poliitilisest köögist tulnud "delikatessid" on pannud ajakirjanduse vastutustundlikuma osa tõsiselt nägu krimpsutama ning kohati revideerima ka oma seniseid paduliberaalseid tõekspidamisi. Õhus on suure vastasseisu hõngu, mis kindlasti muudab ka publiku huvi sellesama meedia vastu märksa suuremaks. Arvestades aga meie meediakanalite valdavat kasumikesksust, ühtivad nüüd ühiskonna ja meediaomanike huvid ning see võib kaasa tuua üsnagi kaalukaid tagajärgi, sealhulgas sellesama trükimeedia usaldusväärsuse tõusu.

Ma ei saa kahjuks siinkohal jätta märkimata, et kui meie meedia on nii kriitiliselt vastu võtnud töölepingu seaduseelnõu ja asunud töövõtjate ehk siis Eesti rahva valdava enamiku positsioonidele, on suhteliselt vähe antud sõna ametiühinguile. Tänapäevases kodanikuühiskonnas ei tohiks siiski mingil juhul kujuneda vastasseisu, kus ühel pool on palgasaajad üksikisikuina ja teisel pool rindejoont võim koos jõulise grupi ettevõtjatega, kelle jõud on niigi märksa suurem kui kellel tahes tööinimesel üksi võetuna.

Mind paneb hämmeldama ka see, miks tihti kõneldakse kõrgelennuliselt tööandjatest kui mingist selgest ja olulisest huvigrupist ühiskonnas, kelle huve näib praegu eelkõige kaitsvat sotsiaalministeerium (sootsium tähendab muide ühiskonda kui tervikut), aga mitte näiteks majandusministeerium. Ei maksaks siiski unustada, et suurim tööandja meie maal on endiselt Eesti riik, ülejäänud tööandjate enamik on aga üleilmsel kapitalil põhinevad suured rahvusvahelised firmad, mille siinsed juhid on tegelikult vaid globaalsete aktsiafondide hüpiknukud. Kas tõesti peaks pool miljonit Eesti palgatöötajat oma õigusi nii kangesti koomale tõmbama ja hakkama muretsema mingite USA pensionifondide või Pärsia lahe šeikide investeeringute tulususe pärast, et isegi rasedad ja väikelaste emad pole enam kaitstud ettevõtete tegevjuhtkondade käpardlikkuse või majanduslike eksiarvestuste eest!?

Kuna alguses ütlesin, et meie trükiajakirjandus on viimasel ajal pigem hea kui kehv, siis vormilisest küljest imetlen seda, kuidas uueneb Eesti Päevaleht. Tunda on nii tõsiseid otsinguid autorite maailmavaatelise skaala laiendamiseks, eelkõige aga mitmesuguste huvitavate vormi- ja kujundusvõtete kasutamist. Kui võrrelda näiteks Päevalehe Laupäevalisa, ehkki samuti tegu meelelahutusliku suplemendiga, Postimehe Arteriga, on esimeses palju rohkem leidlikkust, teravmeelsust, eksperimenteerivust kui õhukeseks reklaami- ja kõmulisaks devalveerunud Arteris. Igatahes siinkõneleja jaoks on Päevalehe lisas tähelepanu- ja lugemisväärset kordades rohkem kui Postimehe Arteris. Ent muidugi võib olla ka see minu viga, arvamusi on ju erinevaid! Head jätkuvat ajakirjandusaastat igatahes!