Keeleseaduse muudatus teenib natsi(onali)stlikke eesmärke

Kui kuulsin, et keeleseadust kavatsetakse muuta, olin üsna hämmeldunud.

/**/


Kas tõesti mingi selline seadus veel üldse kehtib? Lisaks põhiseadusele, asjaõigusseadusele, reklaamiseadusele ja paljudele muudele seadustele, mis sätestavad konkreetselt ja asjalikult mõningaid probleeme, mis tekivad verbaalse jt keelte kasutamisega meie tänapäevases, arenenud turumajanduslikus ühiskonnas. Lisaks ka inimeste põhiõigustega seotud konventsioonide ratifitseerimisele, millega Eesti riik on loodetavasti Euroopa Liitu astumisega seoses hakkama saanud. Mis on selles kontekstis üldse mingi «keeleseadus»?Kas vajaksime ehk ka kehakeeleseadust või koguni semiootikaseadust, et kõik siin selles pisikeses riigis ühtemoodi ja adekvaatselt aru saaksid kõigist märkidest, mida neile keskkonnas edastatakse? Kui olen jälginud meedias keelenormide «rikkumise» karistamise eestvõitlejaid, siis oleksid need minu arust esimesed, kes tuleks pokri pista piiratud keeletunnetuse, vananenud väljendusviisi või lihtsalt rumaluse pärast.Kas tõesti on meie haridus- ja teadusministeerium asunud kilplaste kombel hõlvamatut hõlvama ehk suruma seadusesätetesse olematuid väärtusi, kasutades selleks sealjuures erakordselt bürokraatlikku, kantseleilikku seadusekeelt?!Kui keeleseaduse uue versiooni esimesed peatükid sisaldavad vaid üldsõnalist rahvuslikku paatost à la «blä-blä-blä», millel pole ju mingit seadusjõudu, siis paragrahvis 19 jõuame juba otsese keele- ja käteväänamiseni: «Üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaannete, sh veebiväljaannete keelekasutus peab vastama kirjakeele normile. Kirjakeele normi nõuded ei kehti ajakirjandusväljaandes avaldatava kunstilise teksti suhtes. Piirkondliku levikuga ajakirjandusväljaannetes võib kasutada eesti keele piirkondlikku erikuju. Eestikeelsetes tele- ja raadiosaadetes kasutatakse korrektset eesti keelt.»Palun nimetage, mis on «kirjakeele norm». Mis on «korrektne» keel? Kas eelnõu autorid üldse saavad aru, et on olemas tohutul hulgal keeletasandeid, mille seas isegi seadusekeel pole kaugeltki kõige normeeritum, sest kehtib suurel hulga eri aegadel vastu võetud seadusetekste, milles nii sõnadel kui väljendeil on üsna erinev tähendusvarjund!?Ent ajakirjanduskeel pole kaugeltki surnud seadusekeel, vaid see on ELAV KEEL, mida ei ole, ei saa ega tohigi olla ahistamas kellegi järgitav norm. Sest see on võrdeline ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse ahistamisega. Inimesed kirjutavad oma rahvakeelseid arvamusi ajalehtedele, räägivad vabalt eetris, esitavad oma mõtteid teleekraanidel, toetades verbaalset väljendust ka kehakeele ja taustapiltidega. Mis kuradi korrektne keel?! Ja kes ja missugusel meetodil seda siis selle värdseaduse alusel kontrollima hakkab? Glavlit oli selle kõrval poisike, mida tänased keeleseaduse vägistajad tahavad kehtestada. Mitu sada miljonit keeleinspektoreile eraldatakse? Rääkimata sellest, et Eesti multikultuurses ühiskonnas on igasugune «keeleseadus» praeguseks muutunud inimeste põhiõigusi ahistavaks barbaarseks ja natsionalistlikuks terroriks.Kas keelame Eesti mittepõhirahvusest inimestel üldse eetrisse tulemast, sest nad eksivad rektsiooniga, või keelame oma sõnumit levitamast internetis, kui nad ei ela «omavalitsusüksuses, mille püsielanike enamiku keel ei ole eesti keel», ja mida üldse selline rahvuslike reservaatide loomine peaks tähendama!? Missugune tsiviliseeritud riik suudaks sellist segregatsiooni tänapäeval aktsepteerida!? Iga Eestis elav elanik, kodanik või alles veel püsielanik (ja ka «kolonistist» venelane) peaks saama suhelda riigi- ja omavalitsusorganitega eelkõige oma emakeeles, kas siis otse või tõlkide vahendusel. 21. sajandil on ülim lollus ja ebainimlikkus nõuda, et üle maailma siia tulnud inimesed õpiksid näiteks juriidilist keelt vähem kui ühe miljoni inimese emakeeles. Kui keegi sellesse tänapäeva Eestis veel usub, tuleks ta kiiremas korras saata psühhiaatrilisele ravile!Kogu viimatise diskussiooni suurim eksiarvamus ongi see, mida mõningates nn gallupites toetab 80 protsenti «rumalast» elanikkonnast – et me saame mingite omamaiste «seadusandlike ja repressiivsete vahenditega» kaitsta ettekujutuslikku normi, pealegi sedavõrd regulatsioonidele üldse mittealluvas valdkonnas kui verbaalne keelekasutus, kultuur laiemaltki. Harimatud inimesed ei saa aru ühest lihtsast tõest: et ei kirjutatud ega ka lausutud tekst pole kaugeltki kogu kommunikatsiooniakt. Me suhtleme omavahel lisaks keelele kümnete ja sadade muude vahenditega, milles ühel haruldasel, et mitte öelda eksootilisel keelel nagu eesti keel, on ühe miljoni inimese jaoks kindlasti üsna oluline, aga kaugeltki mitte ainus ega ammugi mitte vältimatu roll. Seda tõestab ilmekalt või see, et enamik doktoriväitekirju ei valmi ammugi enam eesti keeles. Tähtis pole ju see, mis keeles me (omavahel) räägime, vaid see, MIDA me räägime ja kuidas me sellega kogu inimkonda teenime ja ühtlasi elus hoiame. Hoolimata igasugustest tobedatest etnilistest tunnustest, mis enamasti on vaid kellegi haige aju väljamõeldis, pärand ajastust, kui inimene polnud sugugi ülim väärtus, vaid üksnes osa näotust riigist, pimedast religioonist või lihtsalt incognito, kellel puudus üldse isikupära. Võin olla eestlane, kuid keeldun mitte olemast INIMENE.

Inimlikkust ei või suruda paljunemise Prokrustese sängi

Eestis sel aastal lainetav väitlus selle üle, kas peaksime andma hääleõiguse lastele, kehtestama taas kord lastetusmaksu või kuidas tagada eestlaste kui rahvuse jätkusuutlikkus, kaldub taas kord metafüüsilistesse arutlustesse selle üle, nagu mingite imevahenditega suudaksime tõsta iivet enneolematule tasemele ja produtseerida enam (kvaliteedimärgiga) eestlasi. Kas poleks siiski juba aeg meil, eestlastelgi aru saada, et elame ühendatud maailmas, kus probleem pole mitte kellegi (juurdemõeldavas) rahvustunnuses, vaid pigem rahvastiku kasvu mõistlikus pidurdamises ja koos sellega inimeste elutingimuste kvaliteedi kasvatamises!?

Iga täiendav eestlane elatub ju tegelikult mitte üksnes meie ressursi, vaid ka paljude meist märksa enam lõuna pool asuvate riikide ja rahvaste elutingimuste arvel. Eesti lapsed armastavad kuuldavasti banaane, aga keegi siin neid ei kasvata ega saagi seda teha. Järelikult, mida enam eesti lapsi ja banaanisoove, seda enam vajame kedagi seal kusagil, kes neid banaane mõõduka tasu eest ka kasvataks. Eesti rahvusliku tõusu lainel tunduvad sellised küsimused lausa pühaduseteotusena, aga tõde ei kao kuhugi. Kui soovime oma rahvastiku kiiremat kasvu, olgu selleks vahendid kui tahes "motiveerivad", siis tegelikult saab see võimalikuks ikka vaid kellegi teise, mõne teise sama väärika rahva elatustaseme arvel. Kui me seda täna „oma tarkuses“ ei mõista, oleme kahjuks tõeliselt loll rahvas.

Jutud sellest, nagu peaksime kuidagi suruma nurka neid inimesi, kes on oma elutöö teinud mujal kui laste sigitamisega, pole mitte niivõrd moraalselt rumal ja vastik etteheide, kuivõrd lihtsalt täielik lollus. Kuulun nende hulka, kellel pole olnud võimalust lapsi saada, sest mul pole olnud selleks lihtsalt soont ega sobivat partnerit. Sellest hoolimata olen teinud enda meelest kõik, et toetada oma kuut vendade last ja nende „alles“ üheksat järglast (loodetavasti see arv kasvab peagi!). Ma ei tunne küll kuidagi, et oleksin milleski seepärast süüdi ja peaksin hakkama veel nende oma siirate aastakümnete jooksul tehtud annetuste pealt lisaks maksma ebamäärasele ja tegelikult üsna vaenulikule Eesti riigile mingit täiendavat maksu või loobuma oma hääleõigusest. Läheks see raha ju tegelikult sellesama toetuse arvelt, mida olen andnud konkreetseile, tublidele ja väärikaile Eesti Vabariigi tulevastele kodanikele. Ja mitte ebausaldusväärse riigiaparaadi kaudu, vaid täiesti ots~e, ja puhtast südamest!

Kogu see mõttevahetus mingitest seadusandlikest ja muudest meetmetest kellegi karistamiseks või täiendavaks maksustamsieks kellegi registritunnuse põhjal mõjub minu ja küllap kümnete tuhandete minusuguste jaoks seetõttu põhjendatud küsimusena ja protestina, kas Eesti Vabariik tõesti väärib sel kujul enam edasikestmist. Kas tõesti väärib teiste riikide seas kohta selline mandunud riik, mis hakkab rakendama mingeid rassistlikke, et mitte öelda - natsistlikke - meetodeid oma rahvastiku lausa zooloogiliseks täiendamiseks, selle asemel, et toetada reaalseid lasteperesid, lastetoodete madalamat käibemaksu, kõike seda, mis aitaks kaasa normaalsema, tasakaalustatud ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamisele, selle asemel et rakendada tõeliselt vägivaldseid, lausa monstroosseid vahendeid puhtalt paljunemise toetuseks!? Tegelikult maksan ju mina maksumaksjana ka ka need võimalikud meetmed täiel määral ise kinni. Inimesed, olgem valvsad ja tulgem mõistusele!