esmaspäev, 11. mai 2009

Enesestmõistetavuse ülbe ignorants

Kes meist poleks kokku puutunud inimestega, kes endas ealeski ei kahtle. Ehkki neil on vahel ka õigus, sünnitavad nad sellest hoolimata enda ümber mürgise sallimatuse õhustiku, milles juba eos lämbuvad teiste inimeste head algatused ja püüdlused. Riigijuhtidest diktaatorid on läbi aegade olnud tüüpilised enesestmõistetavuse ülbe ignorantsi esindajad, kes võivad valitseda maid ja impeeriume teinekord üsna pikalt, aastakümneidki, ja niiöelda efektiivselt, kuni nad ühel hetkel kaovad ja koos sellega kukub kokku ka süsteem, mida hoidis ülal vaid nende piiritu ignorantlik võim, mida massid võtsid kui enesestmõistetavust. Niisugusel enesestmõistetavusel on läbi ajastute olnud laastavad tagajärjed miljoneile inimestele, tervetele riikidele ja viimase saja aasta jooksul ka kogu inimkonnale.
Ent ajalugu kipub üha uuesti korduma, ülbe ignorants teisenenud, komplitseeritud vormides taaselustub ikka ja jälle eelkõige sellepärast, et ülbe enesekindlus kütkestab rahvamasse alati märksa rohkem kui nende juhtide sisemised kahtlused, oma vigadest õppimise ja nende tunnistamise tõelist tarkust ja eneseületust nõudev tee, rohkem kui mis tahes demokraatlikud tõeotsingud. Üksnes verised diktaatorid nagu Lenin, Hitler, Stalin, Mao Zedong, Kim Il Sung jt. on saavutanud oma rahva üle vastuvaidlematu võimutunde, mis on massidele hirmuga segatuna sisendanud ka tervet mõistust ületavat lömitavat alluvust ja isegi ihalust nende suhtes.
Ehkki suurte diktaatorite aeg on praegu mõõnamas, tundsime kõik me, kes elasime nõukogude ajal, sedasama valitsejate enesestmõistetavat ülbet ignorantsi, mis kandus üle ka meile, kogu rahvale. Hoolimata süsteemi kui tahes ebaadekvaatseist otsustest, mis viisid väärika elu võimalused miinimumini, nukra olelemiseni argiselt hallis maailmas, valdas rahvast siiski mingi paratamatuse tunne, leppimine süsteemi kui sellisega, selles pigem õhupragude otsimise kui reaalse sooviga seda lammutada. Kuni see eelkõige oma sisemise võimatuse tõttu kokku kukkus ja avas sellega tee kvalitatiivsele muutusele, sealhulgas eesti rahva rahvuslikule iseolemisele.
Kahjuks peame midagi sarnast kogema tänaseski maailmas ja seda ka esmapilgul demokraatlikus õigusriigis nimega Eesti Vabariik. Kuidagi tuttavlik on viimastel aastatel olnud see enesestmõistetavuse ülbe ignorants, millega võimuladvik on kramplikult kinni pidanud majandus- ja sotsiaalpoliitilistest nüridoktriinidest, mille sisuks on olnud humanistliku, väärtus- ehk siis majanduskategooriates kulupõhise süsteemi asendamine merkantiilse ja monetaristliku tulupõhise mudeliga. Inimeste kõrgeimaks eesmärgiks on tõstetud rikastumine, postuleerides selle inimeseks olemise põhiolemusena, selle asemel et arendada solidaarset, empaatilist ühiskonda, maksku see mis maksab, just täna ja siin, mitte aga mingis „helges tulevikus“, mida ei pruugi kunagi tulla – nagu kommunismigi.
Rahvale on sisendatud, nagu käive ja kasum võiksid luua ja säilitada inimlikke väärtusi, sidustada ühiskonda ja hoida elus rahvuskultuuri (?). Täna seisame paraku olukorra ees, kus selline mõtteviis on kogu maailmas ennast totaalselt ammendanud, kujundlikult öeldes on madu lämbumas omaenda allaneelatavasse sabasse. Inimestele saab üha selgemaks sellise antihumaanse ignorantsi hukutav mõju. Osa rahvast aga usub ilmselt viimse hingetõmbeni neisse surnud müütidesse, rahaturu ülimuslikkusse inimühiskonna mentaalsete ja sotsiaalsete võrgustike ja väärtuste ees, anarhilise „nähtamatu kämbla“ iseregulatsiooni versus terve mõistuse arukasse diktaati. Osa meist on samasugust vaimupimedust kogenud, ehk oleks aeg nüüd sellest kurvast kogemusest õppida!? Ja kui mõni ei õpigi, siis ärgu imestagu, kui järjekordne pseudosüsteem tema jalge all kokku kukub.